Jaanus Saksing
„Võta aga veel kooki!” ütles vanaema oma pojapojale, mulle, ühel sügisesel õhtupoolikul oma köögis laua taga istudes. Kell oli seitse õhtul ja väljas oli novembrikuiselt pime ja tormine, kuid köögis põles hubane valgus ja tuli pliidi all praksus lõbusalt, levitades oma kuma üle ruumi ning tekitades mõnusa soojatunde.
„Vanaema, räägi palun üks lugu,” laususin kahe suutäie vahelt, ise vilksamisi moosipurgi poole piiludes.
„Lugu?” imestas vanaema.
„Jah, midagi sellest ajast kui sa noor olid,” vastasin, samal ajal mõteldes, kas vanaema pahandab, kui ma lusika purki pistan.
„Ma kohe ei teagi. Kas ma rääkisin sulle, kuidas ma sinu vanaisa kohtasin?”
„Jah, vanaema, räägi täna midagi põnevamat palun, midagi mis sobiks sellise pimeda ja tuulise sügisõhtuga.”
„Ah või sedasorti lugu ootad sa. Noh hea küll, kui ma hästi järgi mõtlen, siis ehk oskangi ühe sellise rääkida, aga sa pead siis lubama, et ei pista moosi niisama kinni, vaid võtad veel kooki ka,” vastas vanaema, ja kui oli minult, toona 12 aastaselt jõnglaselt, vastava lubaduse saanud, jätkas.
„See lugu juhtus ühel samasugusel pimedal sügisõhtul, kui ma veel vanematekodus elasin. Olin siis vast paar aastat sinust vanem ja käisin kolm korda nädalas lähedalasuvast talust mannerguga piima toomas, sest nagu sa tead, oli meil peres palju lapsi ja minu vanem õde elas juba omaette ning teised olid veel liiga väikesed. Kõige otsem tee piima järgi viis läbi surnuaia, aga ema keelas mul sealt läbi minna, ehkki ma mõnikord ikka seda tegin. Ta ei öelnud kunagi keelu põhjust, aga ütlen ausalt, et kui päevaajal ja suvel ei teinud ma sealt läbi jalutades teist nägugi, siis pimedas poleks ma mingi hinna eest sinna oma jalga tõstnud, eriti veel üksinda.”
Vanaema rüüpas lonksu teed ja jätkas: ”Tol päeval, millest ma jutustan, oli seal matuseid peetud. Surnud oli sealsamas lähedal elava külamehe naine, kes oli tuntud oma tõreda ütlemise ja kimeda hääle poolest, kui mees kõrtsist tulekuga hilja peale jäi. Kuigi Liise – jah nii oli vist tema nimi – ise oli töökas naine ja ei nähtud teda kunagi kangemat tarvitamas, ei suhtutud temasse üldiselt hästi ja teiste külanaistega ta läbi ei käinud. Räägiti, et ta tegeleb pisut kahtlaste asjadega ning mitmel jaaniööl ja neljapäevasel täiskuuõhtul oli teda nähtud üksinda kodust lahkumas ning alles järgmisel hommikul vargsi tagasi tulemas. Aga see jutt võis olla ka külanaiste kadedusest, sest Liisu mees oli küla sepp ja nad elasid küllalt jõukalt.
Küla peal küll sosistati, et mees – ma ei suuda meenutada tema nime, aga see polegi tähtis – oli vihahoos oma naise ise maha koksanud või talle midagi sisse söötnud, aga toona polnud mingeid lahkamisi ega olnud meie külas ka konstaablit ega õiget surnukuuri, nii et järgmisel päeval kutsus mees kirikuõpetaja ja hauakaevaja ning maha ta maeti. Just tollel päeval olin ma koduste talitustega hilja peale jäänud ja pidin veel hämaras minema piima tooma. Et kell oli juba palju siis ruttasin ma minnes otse läbi surnuaia, ehkki hakkas juba hämarduma. Liise haua lähedalt möödudes tundus mulle, nagu kuuleksin mulla krabinat ja tuhmi kraapivat heli, kuid näha polnud midagi ja ma tõesti ei tea, mida oleksin teinud, kui oleksingi midagi näinud.
Tagasi jõudes oli juba peaaegu pime ja ma ei tahtnud kalmistult läbi minna, aga kodus oodati piima ja seepärast astusin väravast sisse. Hoolega jalge ette vaadates, et mitte komistada, astusin haudade vahelist rada mööda mõned sammud edasi, kuni järsku sundis üks heli mind peatuma ja pilku tõstma. Liise haual, alles värske mullakuhja otsas, oli näha kellegi valgesse riidesse mässitud pea ja käed, mis tundusid tegelevat ülejäänud keha välja kaevamisega. Järsku peatas ta oma tegevuse ja pööras pea minu poole. Selle nägu paistis pimeduses süsimust, tundudes olevat üleni kaetud mulla ja poriga. Ma ei jäänud seda vaatama, vaid karjatasin täiest kõrist ja, piimamannerg ikka veel käes, lidusin tagasi surnuaia värava poole, piim kaane vahelt välja loksumas. Võtsin ette tee kauge kaarega ümber kalmistu, mis viis mind mööda Liise mehe kodust ja sealt möödudes tundus mulle – usu või ära usu –, et nägin valgesse ürpi mässitud kogu esimese korruse aknast sisse ronimas. Tagasi kodus, ei julgenud ma nähtust kellelegi rääkida, sest ei tahtnud nooremaid lapsi hirmutada, kuid ema nägi mu olekust, et midagi oli juhtunud ja sai aru, et olin keelust hoolimata läbi surnuaia tulnud. Aga ta ei küsinud minult midagi ja sinnapaika see asi jäi.
Järgmisel päeval oli Liise mees kadunud ning teda ei nähtud enam kunagi. Kirikust möödudes sattusin aga pealt kuulma kirikuõpetaja ja hauakaevaja vestlust: õpetaja pahandas kaevajaga, et too ei ole enam oma ülesannete kõrgusel ja et ta pole nii lohakalt kinni aetud hauda kogu oma teenistuse ajal näinud. Viimane vabandas ette ja taha ning kinnitas jumalakeeli, et ajas haua eile koos pojaga kinni ja ei mõista, miks see nii korrast ära on. Igatahes pidid nad seda tööd samal päeval uuesti tegema ning tundus, et seekord jäi õpetaja rahule; rohkem sellest igatahes enam ei räägitud.”
*
Sellest õhtutunnist oli hulk aastaid möödas ja vanaema ise juba mulla all, kui sattusin ühel suvepäeval asjaolude tõttu tema lapsepõlve koduküla surnuaiale. Mingi sisemise, sõnadesse mitte pandava sunni ajel leidsin tee ühe surnuaia keskel asuva hauaplatsini ja jäin selle ette seisma, kui minu kõrval peatus üks vana mees.
„Teate mis veider asi selle hauaga?” tegi ta juttu.
„Mis siis?” küsisin, püüdes varjata hinges tärganud meenutust lapsepõlvest.
„Kunagi ammu, esimese vabariigi ajal, maeti siia üks naisterahvas. Järgmisel päeval jäi ta mees kadunuks. Kui palju aastaid hiljem hakati hauaplatsi üle matma, avastasid kaevajad üllatuseks, et naisterahvas ei maetud siiski üksi.”
„Ei maetud üksi?” vastasin halva aimdusega südames.
„Ei. Kirstu jäänuste vahelt leiti kaks skeletti, üks hoidmas teist tugevas embuses.”