Otsing

Tõlkinud Eugen Roomet Nende rohkearvuliste hingede hulgas, keda kõige suuremate patuste jaoks määratud 5. osakonnas kinni peeti, oli ka politseiülema Hofbaueri hingeke. 5. osakonna juhataja rittmeister Precechtel ei suutnud teda kuradite nõupidamisel küllaldaselt kiita. Sellest siis olid tingitud need mõningad soodustused, mida talle tehti. Näiteks kasteti teda keeva vee katlasse ainult kord kuus. Muul ajal tiirles ta katelde kohal ja jälgis, et mõni patune hingeke ei ajaks pead, käsi või jalgu välja jahtuma. Kõigist säärastest katsetest kandis Hofbaueri hingeke silmapilk järelevaatajaile ette

Tõlkinud Eugen Roomet Tulin kell pool seitse hommikul maskiballilt. Maad kattis udu, kõle külm näpistas keha. Ent sellest hoolimata otsustasin jalutada saarel mõned korrad edasi-tagasi. Seda nimetatakse tervislikuks jalutuskäiguks. Samal ajal kippus mulle kangesti uni peale. Auru ja udu rüpest välja kooruvat Prahat nägin loojavajuvate lugude alt nagu läbi une. Korraga kolksas mulle miski vastu pead, puuoks, nagu mulle näis. Vaatasin pahuralt üles. See, mida nägin, pani mind jahmatama. Olin kübaraga riivanud mitte puuoksa, vaid kellegi lakk-kamassi. Kõrgemal paistsid mustad püksid. Polnud

Katkend Mari Järve peagi ilmuvast imeulme romaanist "Klaasmeri" (kirjastus Hea Lugu). Julgus Teise näoga, teise moega, ei saa mind keegi ära tunda, nagu vari tähevalgel muutub ilme minu palgel, mul on tuhat nägu, tuhat silma ja suud, püüdmine parem jäta heaga, minu tõde ei saagi teada. Sarapuuvõsa rohelises varjus seistes luges Julgus ammuõpitud salmi ja viimase rea juures lõikas oma patsi ühe noarapsakuga läbi. Ta ei tajunud mingit muutust, aga kui tema peos rippus punakasblond pats, siis juuksesalk, mille ta kõrva tagant vaatamiseks sikutas, oli tumepruun. Ta viskas äralõigatud patsi, mis

Tõlkinud Eugen Roomet Pühendatud härradele "Cechi"* toimetajatele Kui otsustada pühade kirikuisade raamatute järgi, juhtus vanasti palju imetegusid, mis on märkimisväärsed selle poolest, et neis etendavad tähtsat osa loomad. Tahaksin siinkohal headele usklikele pakkuda mõned näited sellest, millised need imeteod on ja kui tihedalt terve hulga pühakute elud loomade eludega seotud on. Kõik need on tõepoolest imestusväärsed teod, mis usklikke sügava hämmastuse ja õndsusega täidavad. Sest need imed purustavad kõik kehtivad loodusseadused ja on ümberlükkamatuks tõendiks selle kohta, milleks jumalik

Tõlkinud Eugen Roomet Maapreester Ondrej oli purgatooriumis viibinud juba 18 aastat ilma teadmata, mille eest. Seni polnud tema suhtes lõppotsust tehtud, kuigi viimastel aastatel purgatoorium nii väga koormatud ei olnud. Suurem osa hingesid viibis siin ainult ajutiselt. Ei jõua ümber vaadatagi, kui nad hammaste krigistades põrgusse edasi saadetakse. Vahetevahel kogus preester Ondrej julgust ja küsis mõnelt valveinglilt: «Miks te mind siin kinni hoiate, härrased?» Kuid nad kehitasid tiibu ning vastasid ikka ühte ja sedasama: «Uurimine teie asjus ei ole veel lõpetatud, auväärt paater.» Nendest

Tõlkinud Eugen Roomet Keegi Austria kohtuminister sattus taevasse ja sai sealt taevavärava valvuri - püha Peetruse abiliseks. Ta suitsetas piipu, sülitas alla põrgule ja vaatas hingede järele, kes taevasse püüdsid pääseda. Ühed hinged käitusid enesekindlalt, teised olid alandlikud ja vaiksed, palusid armu ja sisselaskmist. Mõned põrutasid väravale ja karjusid häbematult, et on süütud liiliad. Endine kohtuminister vaatas iga hinge järele, küsitles, mis eest ja kuidas, aitas siis pühal Peetrusel väravat avada, sest nende pikkade sajandite jooksul, mil püha Peetrus väravas istub, oli lukk

Tõlkinud Silver Sära Ma tegin just praegu aasta tehingu ega suuda ära oodata, et saaksin sellest vanaemale rääkida. Kohe, kui klient lahkus, keerasin esiukse lukku, keerasin ette papist sildi „Suletud“ ja suundusin tahapoole. Surudes viimast ostu pluusi vastu, sisenesin kaubast pungil laoruumi, põikasin mööda pronksist mereväekahurist, oleksin peaaegu särgiga takerdunud roostes raudrüü vastu ja liikusin edasi mitmesuguste muude esemete vahel, mis olid riiulitele asetamiseks liiga suured või rasked. Suurem osa sellest kraamist oli siin olnud juba enne minu sündimist ja asub tõenäoliselt siin

Tõlkinud Sash Uusjärv Lily mõõtis ära kahvatu valge viilaka paksuse ja seadistas lõiketera nii, et see lõikaks viilu täpselt pooleks. Ta lisas õhukese kihi võileivakatet ning asetas saiale täiuslikult paberõhukesed, kuigi ülemäära värvivaesed kurgilõigud. Siis eemaldas ta hoolikalt leivakooriku ja lõikas võileiva kaks korda diagonaalselt pooleks, neljaks täiuslikuks kolmnurgaks. Kahju, et kurgiviilud olid nii kahvatud − armetu tõlgendus pastellrohelisest, mis värvi need tegelikult oleksid pidanud olema. See oli nii võimalikult tõetruu, kui ta alumise teki kasvuhoones saavutada suutis, täpselt

Tõlkinud Eugen Roomet Paharet Adolf töötas katla number 28 juures, milles keesid patuste hinged. Ta popsutas piibunosu, rüüpas musta baieri õlut ja ümises vaikse häälega: «Maga, mu maimuke, maga.» Äkki kuulis ta kedagi katlas haleda häälega karjuvat: «Palun, laske mind välja!» Paharet Adolf lagistas kenakesti naeru ja viskas mõned jumalakartliku sisuga raamatud tulele lisaks. Kisa ja nutt muutusid tugevamaks, mis paharet Adolfile suurt rõõmu valmistas. Et survet ja temperatuuri veelgi tõsta, puhus ta leegi katla all suuremaks, ise õrna nurru lüües: «Maga, mu maimuke, maga.» Hing katlas hakkas

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"111","attributes":{"align":"right","alt":"","border":"2","class":"media-image","height":"480","style":"padding:5px;margin-left:5px;","typeof":"foaf:Image","width":"336"}}]] Katkend Dave Hutchinsoni romaanist "Euroopa sügis", tõlkinud Juhan Habicht, kirjastus Varrak. Ungarlased tulid restorani umbes üheksa paiku õhtul, kaheksa suurt meest uhketes rätsepaülikondades, itaalia käsitsivalmistatud kingades, sajazlotiste juukselõikustega. Ülemkelner Michał püüdis neile öelda, et kui nad pole kohti reserveerinud, siis vabu laudu ei ole, aga nad läksid