Deus ex machina
Ühel ilusal päikesepaistelisel pärastlõunal istus linna keskel rohetava pargi pingile üks täiesti tavaline noormees. Mitte keegi pargis jalutajatest polnud tema tulekut tähele pannud ja, kui päris aus olla, siis ei tundnud ka erilist huvi tulnuka edasiste plaanide kohta. Kevad oli just äsja oma kohvrid lahti pakkinud ning pargisolijate meeled kuhjati üle tormilise tärkamise, paaritlemise ja kasvamise meluga. Muld lõhnas, linnud lõõritasid kaunihäälselt nõudes konkurentide lahkumist juba hõivatud territooriumilt ning parginurgas koertele eraldatud liivaplatsil läks ühe käharsaba pärast tõsiseks