Otsing

Ühel ilusal päikesepaistelisel pärastlõunal istus linna keskel rohetava pargi pingile üks täiesti tavaline noormees. Mitte keegi pargis jalutajatest polnud tema tulekut tähele pannud ja, kui päris aus olla, siis ei tundnud ka erilist huvi tulnuka edasiste plaanide kohta. Kevad oli just äsja oma kohvrid lahti pakkinud ning pargisolijate meeled kuhjati üle tormilise tärkamise, paaritlemise ja kasvamise meluga. Muld lõhnas, linnud lõõritasid kaunihäälselt nõudes konkurentide lahkumist juba hõivatud territooriumilt ning parginurgas koertele eraldatud liivaplatsil läks ühe käharsaba pärast tõsiseks

TUNNISTAN ausalt, et käesoleva kolumni ajendiks sai austatud Lauri Lukase arvustus Ulmekirjanduse BAAS-is. Robert Sheckley jutustust ÌPilet Tranaileì arvustades kirjutas kamraad Lukas muuhulgas: ÌEi osanud kirjanikud-visionäärid uneski ette näha, et viiekümne aasta pärast on kaasaskantavas telefonis rohkem tehnikat kui kogu nende ettekujutuses.ì Eks arvamusi ole niisama palju, kui on inimesi, aga mind võttis selline seisukohavõtt omajagu keeletuks. Ma pole kunagi arvanud, et Sheckley on nö. teaduslik fantast ning pole kunagi tema teostest püüdnud leida tuleviku ettenägemist ja kirjutamisaja

Charlotte Perkins Gilman sündis kui Charlotte Anna Perkins ning abiellus kaks korda - härrade Stetsoni ning Gilmaniga. Oli oluline Ameerika esseist, kirjanik, kunstnik ja ühiskondlik mõtleja. Tänapäeval tuntakse teda kõige rohkem loo "Kollane tapeet" (1892) järgi. "Kollase tapeedi" teemaks on depressioon ja selle kohatud ravimeetodid. Ise on kirjanik öelnud niimoodi: "The real purpose of the story was to reach Dr. S. Weir Mitchell, and convince him of the error of his ways. I sent him a copy as soon as it came out, but got no response. However many years later, I met someone who knew close

Käesoleva jutu näol on tegu töötlusega Bix Pokupoja 2005. aasta oktoobri "Algernonis" ilmunud jutust "Laatsaruse needus". Lugu on avaldatud Bix Pokupoja heakskiidul. "Algernon" sai omal ajal asutatud kirjutamise õppimise kohaks ning juba ilmunud materjalist uusversiooni tegemine haakub selle eesmärgiga toimetuse hinnangul suurepäraselt. Vihmapiisad esiklaasil. Millegipärast on mu mällu sööbinud just vihmapiisad auto esiklaasil. Vihma oli äsja hakanud sadama ja ma sirutasin sõrme välja, et klaasipuhastajaid tööle panna. Kurv Tartu maanteel oli mulle üdini tuttav, seda teed olin lugematu arv

Hiljuti esitati mulle ajakirjast "Muusa" küsimus, miks ma osalesin romaanivõistlusel. Ma ei osanud muud kosta, kui et üritus toimus jamul oli parasjagu valmis käsikiri, miks siis mitte... Tagantjärele mõeldes ei olegi ma suutnud paremat põhjendust välja mõelda. Või milleks üldse korraldatakse kirjandus võistlusi ? Kirjandusteoste hindamine on veel palju subjektiivsem, kui iluuisutamise või peotantsu zhürii tegevus. Mõõta pole praktiliselt midagi ning Juhan Habicht - kes ka ise "Agernoni" käesolevas numbris romaanivõistlusest kirjutab - on öelnud, et tõenäoliselt saadab suurim kommertsedu

Paul Anton sai kolmapäeva varahommikul surma neljal moel korraga. Kerge vihmake, mis Riia tänavat looritas, polnud veel hajuda jõudnud, kui see juhtuski. Ta oli astunud sõiduteele, libastunud ning löönud kolba kukla läheduses vastu kõnnitee kõrget äärekivi sirgeks. Samal hetkel tõmmati ta läbi hiigelveoauto, mis, veider küll, millegipärast trajektoori läbi kesklinna oli valinud, rattakoopa. Mehest oli alles vaid luupuder ja -kapsad, kui sellesama hiigelveoauto koormast tabas teda mastaapne tellise taoline kivi ning litsus ka mehe lauba sirgeks, nii et pea esi- ja tagakülg olid nüüd kenasti

Mul on miskipärast kahtlus, et see tekst siin ei jõua kõige õigema sihtrühmani ehk siis nendeni, kes kavatsevad lähiaastatel mingi ulmetekstiga romaanivõistlusele minna. Kui neid aga lugejate seas siiski peaks olema, siis võiks välja otsida ka teksti, mille ma kirjutasin kahe aasta eest. No et mitu lehekülge ja mitu tähemärki ja üldse, et kuidas nende võistlustega on. Mingid reeglid kehtivad ju ikka, mis siis, et järgmine kord hindavad romaane juba teised inimesed. Piirduksin sedapuhku vaid ülevaatega 2006 a. romaanivõistlusele saadetud ulmelistes käsikirjadest - sest kokku umbes 50 laekunud

Ilmunud kirjastuse "Fantaasia" väljaantud kogumikus „Kanoonik Alberici väljalõiked”, koostajaks Raul Sulbi. Tõlkinud Silver Sära. Dr. Ashton - Thomas Ashton, usuteaduste doktor - istus oma töötoas, seljas hommikumantel ja kiilaks aetud peas siidmüts, parukas selleks puhuks ära võetud ja kõrvalasuval laual seisvale vormile asetatud. Ta oli umbes viiekümne viie aastane tugevat kasvu mees punaka näojume, tigeda silmavaate ja etteulatuva ülahuulega. Tol hetkel, mida ma praegu kirjeldan, valgustas ta nägu pärastlõunase päikese kiir, mis langes madala nurga all ruumi kõrgest läänepoolsest

See oli nõme. Nii lõpmata nõme! Ma ei olnud väga kaugel sellest, et klõpsata maha tolle kümme korda neetud automaadi kaitseriiv ja anda oma kaaslaste pihta üks mõnus pikk valang... Aga mis edasi? Mis edasi oleks saanud? Nojah, endale viimane kuul pähe lasta... Ent selleks ma veel valmis ei olnudki ja see mu kaaslased päästis. „See peab kusagil siin olema...” Talle teraselt otsa vaadates taipasin, et vana sõber ja klassivend Uku on nutu äärel. Kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis tavaliselt ikka läheb... „Siin on vana, aga täiesti elus energiajoon, ma tajun seda selgesti. Meid on