Kangelased
Vöör valges vahus, lõikas laev läbi laineselja. Pikne lasi noole ja Ukko müristas poja kiituseks vasaraga taevavõlvi. Tihe vihm piitsutas vee mullitama, seitse sülda kõrged lained kerkisid kui künkad ja langesid taas, kui nende vennad tuule tõukel peale surusid. Taevas oli madal ja raudne kui pajakaas. Meri kees oma soolaste tuultega sängis. Meeskond surus end aamide ja kirstude vahele, mille kaitseks oli mustvalge puri laiali tõmmatud, küürus turjad või sirutuvad pead kangapinda kühmustamas. Rasked piisad tampisid paksu riiet ja tumedat puud parrastel. Tüürimees kössitas oma aeru ümber