Louis Bertrand Shalako elab Kanadas. Õppis Sarnias, Lambtoni kolledis raadio- ja teleajakirjandust. Olulisem on aga see, et kodune kasvatus õpetas ta korralikult ratsutama, korralikult püssi laskma ja alati tõtt rääkima. Armastab jalgrattaga sõita, ujuda ja häid raamatuid lugeda. Elab koos eaka, Parkinsoni tõbe põdeva isaga vanas bangalos, mis on täis raamatuid, kasse ja lennukimudeleid. Louis peab suureks vedamiseks, et tal tekkis võimalus palgatööst loobuda ja oma aeg kirjutamisele pühendada.
Tõlkinud Juhan Habicht
George Jesus-Maria Fortuna-Limitado juhtum oli doktor Frederick Malcolmile suhteliselt problemaatiline, hoolimata sellest – või just selle pärast –, et mitmesuguste religioossete tegelaste ilmumine oli psühhoanalüüsi klassikas hoolikalt dokumenteeritud. Sellised mehed nagu Jung, Kant ja isegi Freud olid igaüks paari taolisega kokku puutunud. Üldiselt võttes oli enamasti tegemist tavalise skisofreeniaga. Ning kuigi sümptomid olid patsienditi erinevad, võis neis siiski märgata üldisemat seaduspära. Aga George’i juhtum ei sobinud selle seaduspäraga kokku ja doktor Malcolm pidi nüüd olema võimalikult erapooletu otsustaja.
Pikk, kõhn ja hallipäine Frederick Malcolm istus ja luges tammepuust laua taga rohelise varjuga lambi valguses – kabinet oli luksuslik ja selles valitses vaikus. Seda meest oli nüüd juba kolm kuud sees peetud. Keegi pidi otsustama.
Õnneks polnud doktorit eelmisel ööl vaevanud tema tavaline unetus. Ent nüüd hõõrus ta väsinud silmi ja jätkas lugemist.
Tuli vältida kiirustavaid hinnanguid. Küsimus oli kodanike turvalisuses. Nagu vaimuhaigete puhul ikka. Doktor Frederic Malcolm oleks soovinud, et need asjad oleksid korraldatud kuidagi teisiti. Ent muidugi tuli arvestada patsisendi enda ja tema perekonna turvalisusega, mängus oli ametieetika ja lõpuks ka vastutus. Hull oli George kahtlemata. Kuid kas ta oli ohtlik?
Kas George tuli reaalses elus endaga toime? Kahtlemata oleks tal meeldivam olla väljas sõprade ja perekonna keskel kui haiglas valve all. Patsiendi heaolul oli oma roll. Doktor Malcolm lasi kõigil neil väikestel jõududel, mis teda siia-sinna sikutasid, vabalt tegutseda. Nii see otsustamine käiski, igale kaalutlusele tuli sõna anda.
Päris kindlasti polnud George märatsenud või vägivaldselt käitunud. Mees oli lihtsalt täiesti veendunud, et oli näinud Neitsi Maarjat ja temaga vestelnud.
Olukorda muutis komplitseeritumaks seegi, et Kirik oli selliseid inimesi õndsaks kuulutanud ja kanoniseerinud, vähemalt juhtudel, kui nad elasid vaga ning eeskujulikku elu. George ei sobinud sellesse nii, kuhu tavaliselt kuulusid seksuaalse kujunemise algjärgus tütarlapsed, kellele varasemas elus olid iseloomulikud fantaasiaküllased rollimängud, hüsteeriahood ja vahel ka hallutsiantsioonid. Enamasti said neist nunnad, vahel ka pühakud, kuid ausalt öeldes oligi elu kloostris nende jaoks kindlam ja ohutum. Seal võisid nad paastuda, kahetseda oma valdavalt ettekujuteldavaid patte ja elada mõtisklustes – ning neil puudus seal vajadus tulla toime kaasaegse maailma stressi ja nõudmistega.
Kahtlemata oli George veendunud ilmutuse tõelisuses. Tõmmu ja habemessekasvanud George, kelle käsivarred olid nagu karvased trossid, ei paistnud just värske uskupöördunu moodi, olgu siis tegemist ükskõik millise religiooniga. Haridust oli Georges saanud vähe, kuid ta silmist paistis läbitungiv nutikus. Ta paistis inimesena, keda on väga raske alt vedada. George’i meelest polnud vähimatki võimalust, et teda oleks petetud. Tema kirjeldus toimunust välistas selle. Ja kui see oli tõepoolest nii juhtunud, poleks keegi saanud seda lavastada.
George’i teadvuses oli see tõepoolest juhtunud.
Ning kuidas oleks saanud keegi saata pettekujutelmi mehele, kes on laevaga väljas, Ülemjärve kahkjal avarusel? Ent sellegi poolest oli võimalik, et George’i teadvuses taoline kujutlus tekkis. Jah, miks mitte. Üksi laevasillal, ümberringi novembri keskpaiga väga pime öö. Külm udu, lained vööris laksumas, lainevaht ja udu laevatulede valguses helendamas. George ise oli tunnistanud, et oli enne nägemust paaril ööl kehvasti maganud – niisiis võis mees lihtsalt roolis tukastada ja näha väga realistlikuna tunduvat und.
Ning hiljem vanduda, et oli kogu aeg ärkvel. Piisas ju kümnest või kaheteistkümnest sekundist, et ära näha pikk ja täiuslik unenägu – ning katsed selle kahtlemata hämmastavat sisu meenutada lisaksid tagantjärele konkreetsust. Siiski, miks hoidis mees kujutlusest nii kramplikult kinni? Hoolimata kõigist tõrgetest ja ebameeldivustest, mis teda sellega seoses tabasid? Kas usk sai olla nii kõigutamatu? Psühhiaatri jaoks oli usk vahel midagi salapärast.
Freud oli kord öelnud: “Arvestades, kui tugevad on inimeses irratsionaalsed jõud, võib küll väita, et mõistuse häälel pole suurt lootust neile vastu saada.”
Mees, kes polnud kunagi süvenenud ühessegi teadusliku mõtte ilmingusse ega isegi millegi üle pikemalt mõtisklenud, oli äkitselt ja seletamatult omandanud vankumatu veendumuse, ja seda just religiooni alal, mis teadagi oli inimmõtte kõige spekulatiivsem valdkond. Doktor Malcolmile tegi George’i haiguslugu üle lugedes muret seegi, et mees polnud kordagi avanenud – ta polnud mitte kellelegi rääkinud, mida Neitsi Maarja oli talle öelnud või millise nägemuse Püha Jumalaema talle sel pimedal novembriööl oli saatnud. Kindlasti ei vajanud mingit sekkumist järjekordset rutiinset reisi sooritav kaubalaev ning George ei väitnudki, nagu oleks Neitsi sooritanud mingi ime või õhutanud teda inimestele tõde kuulutama. Ei, George oli ise nõustunud psühhiaatriakliinikusse pöörduma, kui ta abikaasa ja perearst seda talle soovitasid. Ning istus nüüd palatis tuima rahuga, ignoreerides kõiki, kes püüdsid talle selgeks teha, et ta pole Ristija Johannes… või mõni muu piiblitegelane. Ainult ohkas vahel lootusetult.
Enne, kui anda käsk mees kabinetti saata, uuris doktor Frederick Malcolm veel haiguslugu, ent ta uskus juba, et kui George ise oma loost ei loobu, jääb see teda piinama kogu eluks. Oli väga raske ravida seisundit, mille sügavamale põhjusele polnud mingit ligipääsu. Sest enne seda juhtumit oli George elanud koos abikaasa ja kahe lapsega Owen Soundis üsna tasakaalukat elu. Laevamehe palk oli päris hea, ja proua Fortuna-Limitado – Sybill? – käis samuti tööl… see peaks siin kaustas kirjas olema… ah, pole tähtis. Igatahes polnud ta välja näidanud mingeid stressi või ängistuse sümptoome. Teadaolevatel andmetel oli ta kolmekümneühe-aastase mehe kohta lausa tavatult terve ja normaalne. Tähendab, kuni selle juhtumini.
Neitsi Maarja nägemine – seejuures avatud rinna ja leegitseva südame, Sacre C?ur’iga – oli avaldanud George’ile kiiduväärset mõju. Ta oli küll alati olnud aus mees, kuid siiski aldis joomisele, laamendamisele ja liiderdamisele dokke ja sadamat ümbritsevates urgastes. George oli südant kirjeldanud ühtaegu nii tuksuvana kui ka leegitsevana. Huvitav kujutlus.
Aga äkki oligi George otsinud ettekäänet oma käitumise muutmiseks. Nüüd oli tal noor perekond. Võib-olla puudus tal vajalik eneseväärikus sellise otsuse enda peale võtmiseks. Ta oli kodunt lahkunud üsna noorena. Doktor mõtles sellele hetke – kuid George ise oli eitanud igasugust vanematepoolset väärkohtlemist.
Nagu paljud meremehed enne teda, oli George sügaval sisimas religioonile lähedal. Aga enne ilmutuse nägemist oli see George’i puhul avaldunud paganlikus ebausus, toimingutes, mis pidanuks kaitsma teda mere – või täpsemalt, Suure järvistu – ohtude ja lõksude eest. George oli toetunud vandesõnadele, koolipõlvest meelde jäänud palvekatketele, needustele ja isegi jumalatele suunatud ebamäärastele ähvardustele. Enne Neitsi Maarja nägemist eelistas George tätoveeringuid ja kaelaskantavaid talismane, võib-olla oli tal ka õnnetoov jänesekäpp.
George’i vanemad olid jäänud Argentiinasse, kui George onu ja tädiga Kanadasse tuli. Kooselu sugulastega ei klappinud, George jooksis nende juurest ära ja leidis Hamiltoni dokkides tööd.
Kindlasti polnud George jutlustaja tüüp, ta hoidis omaette ning vastas Neitsi kohta esitatud küsimustele alandliku austusega. Seejuures ei teadnud George midagi teoloogia peensustest või erinevate konfessioonide ja õpetuste erinevustest. George’is polnud mingit metafüüsikat. Ta lihtsalt “teadis” asju, mis võinuks vastata kusagil levinud kristlikule õpetusele.
“Jeesus lähetati Maarja kaudu nagu valguskiir,” väitis George.
Doktor Malcolm oli paaril korral kaalunud, kas George’il jätkuks üldse kujutlusvõimet millegi taolise jaoks. Patsiendil näis olevat lugemisega teatud raskusi ja ta tunnistas ausalt, et oli loobunud katsetest “sotti saada, mis värk seal Piiblis käib…”
Kuskohast oli George oma nägemuse aine siis saanud? Mingi alateadvusest kerkinud raamat või film?
Aga mõistus võib mängida kummalisi trikke, kui sa põrnitsed roolikambrist pimedat ja sünget ööd, vedades üle uduse Ülemjärve kusagilt Thunder Bayst või Duluthist pärit rauamaagi- või viljalasti. Doktor Malcolm mõistis, et ei tea laevadest kuigi palju, nagu sellestki, kas meremeestel on soodumusi mõneks haiguseks. Igatahes ei meenunud talle ühtki sellekohast väidet või arvamust meeste ja mere kohta.
Doktor Malcolm sulges kausta, tõusis püsti ja avas ukse. Ta viipas kohmakale jämeda kaelaga supermaskuliinsele mehemürakale.
“Palun tule sisse, George. Sa näed täna hea välja,” ütles doktor Malcolm.
“Tänan, doktor,” vastas George.
Kui George oli mugavalt istet võtnud, uuris doktor Malcolm teda rahulikult üle lugemisprillide ja lappas samas veel siit ja sealt haiguslugu. Doktor pidi andma oma lõpliku hinnangu.
Doktor Frederick Malcolm naeratas tema vastas istuvale mehele. Millegipärast äratas George temas lugupidamist ja see ehk oligi määrav. George istus seal häirimatu rahuga, teades, et kõik teised peavad teda lollakaks. Võib-olla isegi ohuks endale ja ühiskonnale – kuigi seda võis ta ka mitte mõista või teadvustada.
Pärast seda, kui ta oli näinud Neitsit, oli George käitunud ülima enesekindlusega. Ta ei hoolinud sellest, mis temaga juhtus või mida keegi temaga tegi – oli see ju nii tühine! Ning tõepoolest, kui selle väljapaistmatute vaimuannetega mehega, kellel oli gümnaasium jäänud lõpetamata, oleks tegelikult aset leidnud kohtumine Püha Jumalaemaga, kes ilmus tema ette oma täies taevases hiilguses – jah, siis võis talle kahtlemata tunduda tühisena, kas ta lastakse hullumajast välja või mitte.
Või siis olnuks õigem öelda, et nüüd oli George liiga aus ja hea, et oma katsumust eitada, mingeid mänge mängida, inimesi petta, välja pääsemiseks ebaausaid võtteid kasutada.
Ning seepärast doktor Malcolm temast lugu pidaski. Selle mehe sõnad ja teod langesid kokku.
Kui see oli tõepoolest Neitsi Maarja, siis miks ilmutas ta end alati sellistele harimatutele inimestele? Aga seletus võis peituda selles, et need olid alandlikud inimesed – nagu George tõenäoliselt ütleks. Doktor otsustas sellesse teemasse esialgu mitte rohkem süveneda.
George’i haigusloos polnud mainitud narkomaaniat või alkoholismi. Seda poleks suurtel laevadel kannatatud. Laevad ja nende lastid olid väga kallid, roolis seisjast sõltus liiga palju, oletas doktor. Kui oleks olnud tegemist võimaliku probleemiga, oleks kusagil märkus võõrutusravi kohta. Seda oleks nõudnud laevafirma kindlustus. Või siis oleks firma väljaõppinud vanem-roolimadruse George’i lihtsalt vallandanud.
“Kuidas sa ennast viimasel ajal tundnud oled?” küsis doktor reipa optimismiga, mis pidanuks George’i endassekapseldumist pisut vähendama.
“Viimasel ajal tunnen ma end suurepäraselt, kuigi ma tahaksin vahel veidigi korralikku tööd teha,” vastas George. “See pole loomulik, et mees istub päevad läbi televiisori ees.”
“Või nii,” ütles doktor Malcolm. “Mida sa kojuminekust arvad?”
“Mida varem, seda parem,” vastas George. “Siin on kõik ikka napakad koos.”
Doktor Malcolm naeratas tahtmatult.
“Selles on sul ehk rohkem õigus, kui sa arvatagi oskad,” ütles ta. “Mis sa arvad, kas sa saaksid kõik oma rohud võetud ja iga kuu korra perearsti juures käidud?”
“Muidugi, doktor. Aga see kõik on jama…”
Doktor Malcolm oli seda reaktsiooni oodanud.
“See on tähtis jama,” ütles ta George’ile. “Lubad sa mulle?”
George kehitas õlgu, aga üsna heakskiitval moel.
“Muidugi, doktor, muidugi,” nõustus ta, nägu naerul. “Nii et te lasete mu siis lõpuks välja?” George’i kulmud kerkisid, nagu ei usuks ta seda veel hästi.
“Varem või hiljem me viskame kõik siit väja,” teatas doktor Malcolm. “Aga kui ausalt öelda? Ma usun, et sinuga saab kõik korda. Sul oli hiljaaegu üks erakordne kogemus. Aja jooksul loksub kõik jälle paika, ja… Pole paremat paika kui kodu.”
George istus ja vaikis. Näis, et ta pilgutab pisarate tõrjumiseks silmi. See vaatepilt ei toonud enam Malcolmile klimpi kurku. Ta oli seda näinud juba nii palju kordi.
“Kirjuta alla,” noogutas doktor ja lükkas paki formulare üle laua.
Nii lihtne see oligi. George võis olla hull, aga igatahes näis ta piisavalt kahjutuna ning täiesti võimelisena “tõelises” maailmas toime tulema. Loodetavasti jätkub mehel ka taipu ajakirjanikest eemale hoiduda, muidu võib tööle tagasi pääsemine raskeks minna. Igatahes oli õige hinnangu andmine nüüd kõige olulisem. Perearsti soovitusel oli George ise siia kolme kuu eest tulnud ja kahtlemata oli mehel õigus koju tagasi minna, kui ta tundis, et saab seal hakkama. Kolm kuud oli piisavalt pikk aeg mehe jälgimiseks ning ta polnud ilmutanud vähimatki märki vägivaldsusest. George oli lihtsalt üks tore mees, kellel oli teatud probleem.
* * *
Perk Ditt ja Geordie Albaniorno istusid psühhiaatriahaigla vastas teisel pool tiheda liiklusega tänavat silmatorkamatus üüriautos, sinises BMW “Mini-Cooperis”. Geordie püüdis vasakpoolsest aknast välja piiluda ning ühtlasi jälgida, millises tujus Perk on ja mida ta kavatseb – kuid tumedate juuste ja heleda habemega semu silmad olid uniselt pilukile vajunud. Lõtv ja rahulik ilme oli muidugi petlik, Geordie teadis, et nende silmade taga luurab tiiger.
“Vanamoor saabub,” ütles Albaniorno, lahutamatu võitluspaari alati laitmatult aetud habemega jässakas itaalia-ueilsi verd liige; reeglina oli ta õnnetu, kui nad ei viibinud ookeanisügavustes: saladusi paljastamas, veealuste kuritegudega võitlemas ja kurjust kahjutuks tegemas.
“Toob auto,” lisas tapvalt kena mees Ditt ülemäära dramaatiliselt haigutades.
Aga just nii Perk Ditt kord juba käitus. Oma esimesed medalid oli ta välja teeninud Vietnamis, kus ta F-4 “Phantomi” piloodina tõi taevast alla seitseteist MIG-i.
Tema isa oli olnud justiitsminister. Tema ema oli kahekümneselt olnud Miss Universum. Pärinemine jõukast, ühiskondlikult aktiivsest ja heategevuse poolest tuntud perekonnast polnud õnneks rikkunud Perki maskuliinset põlgust privileegide, poliitika, menetluste ja etiketi suhtes.
Albaniorno vaatas üldse-mitte-põlglikult sõbra poole. Ikka veel imestas ta vahel, miks kõik kuumad tibid Perki ees selili langesid, ilma et Perk selleks üldse pingutama oleks pidanud – või nii see vähemalt tundus. Sõber noogutas kärsitult.
“Ma võin kihla vedada, et ta püüab presidendiks saada,” pomises Geordie süngelt. “Või paavstiks. Tõenäoliselt juba lähipäevil. Väga hea, et sa just seda ennustasid. Et nad võtavad mõnelt järve laevalt mingi juhmi tüübi.”
“Meie vana vaenlase doktor Blowfishi leiutatud mentaalse kuvandi projektor koos limbilise stimulaatoriga nõuab nii täpseks fokusseerimiseks väga pikka vahemaad,” märkis pikk, kuid ometi lihaseline Perk. Kunagi nooruses oli olnud periood, mil ta oma vanemaid selle eest vihkas, et nood olid talle nimeks pannud Perkins. “Tema viga oli aga see, et ta kasutas vastumõju tasakaalustamiseks Gerry Bulli Taevakahurist jäänud tükke. Aga peab tunnistama, et tema idee kasutada võltsreligioosseid sümboleid koos ajutüve mõnukeskuse stimuleerimisega kodeeritud käitumisjuhendi perfektseks sisestamiseks on oma lihtsuses saatanlikult elegantne.”
Geordie ei teeselnudki, et saab aru, millest ta geniaalne semu räägib; talle piisas teadmisest, et tavaliselt oli Perkil taolistes asjades õigus.
“Seal ta nüüd tuleb,” ütles Albaniorno ja lükkas käigu sisse. “Ma võin kihla vedada, et kusagil toimub salajane kohtumine. Kusagil näiteks mõnes mahajäetud laohoones.”
“Meil jääb üle vaid neile järgneda,” nõustus Ditt ja seadis end istmel võimalikult mugavalt sisse.
Sisimas oli Perk üsna kindel, et jälitatavad sõidavad lihtsalt koju, aga seda Geordiele öelda olnuks mitte eriti motiveeriv. Sõit Owen Soundi kestis vähemalt kuus tundi.
Võis vaid loota, et proua Fortuna-Limitado ei kihuta nagu põrgust pääsenud nahkhiir. Albaniorno oli ka oma parematel päevadel ebakindel juht. Paraku oli Perk unustanud oma sõiduprillid lendavasse minialveelaeva, mida nad koos viskisõbrast semuga CIA jaoks konstrueerisid. Ülehelikiirusega lendav ja sukelduv “Armadillo” oli ennetähtaegselt tööle saadud, aga nad olid unustanud Wellandi kanali. Kogu põlguse juures, mida nad reeglite suhtes tundsid, oli neile paistnud ikkagi kuidagi tobe maksta tohutut altkäemaksu ja kanal vee all läbida, lastes lüüsivahtidel väravaid avada ja sulgeda pealnäha ainsagi põhjuseta.
Vee all töötas nende sõiduk juba korralikult. Pinnal võis “Armadillo” järel vedada kahte veesuusatajat ning toimis iga ilmaga ja igasugustes oludes. Paraku olid lendamiseks vajalikud raketimootorid, mis võinuks nende manööverdamisvõimet oluliselt suurendada, ikka veel välja ostmata ning “Weapons-R-US”, üldiselt sõbralik pood, kus kliente teenindati sõbralikult, asjalikult ja kakekümne kahes keeles, ei andnud neid kätte, oodates kogu summa tasumist.
Ning mingil põhjusel oli Perkil sularahast kogu aeg nappus. Pealegi oleks keegi kindlasti märganud, kui veider lennuriist oleks lõiganud läbi kaubanduslike lennukoridoride. Niisiis tundus, et mõneks ajaks on Albaniorno kinnistatud autojuhiks.
“Armadillo” oli Albaniorno tädi paadikuuris St. Lawrence’i jõe ääres. Võis vaid loota, et Kanada ratsapolitsei vahepeal sellele salasigarette otsides otsa ei komista.
Aga vahel lihtsalt pidi taoliste asjadega riskima. Vaba maailma tulevik – ja isegi kurjategijate tulevik – võis olla kaalukausil. Geordie piilus vargsi oma vana hea sõbra poole. Paistis, et mingeid probleeme siiski polnud, ja möödas oli juba kolm nädalat. Albaniorno oli jäänud pisut murelikuks, kui sõber astus järsku apteeki ja väljus sealt, kaenlas kolm erinevat värvi paari raviotstarbelisi tugevdatud sukkpükse. Aga peagi sai Albaniorno kergendusega teada, et need on Perki uue sõbratari, kuulsa vene spiooni Ludmilla Getonanova jaoks. Selgus, et Ludmillale teevad muret veenilaiendid. Ja mis siis ikka, mõtles Geordie Kuuendale maanteele pöörates, pool kilomeetrit tagapool perekond Fortuna-Limitado säravoranist, tuliuuena näivast AMC “Matadorist”. Keegi meist ei lähe nooremaks.
Muidu oli Ludmilla aga tore tüdruk – kui saada üle tema segasest minevikust ja mitmekihilisest isiksusest; pahura välise oleku all peitus lõgismao reageerimiskiirus.
Geordie oli peljanud, et Perk on hakanud moonduma mingiks superkangelaseks, aga selleks poleks piisanud sukkpükstest, vaid vaja oleks läinud ka liibuvat kombinesooni ja mingit väikest demprit või asja. Hetkeks oli Geordie mõelnud sellelegi, milline ta ise keebiga välja näeks – sellise suure, pika, ilusa punase keebiga. Aga esialgu paistis siiski, et need radioaktiivsed kapsarullid, mis Perk nende viimase ohtliku operatsiooni käigus nahka pani, polnud mingeid halbu järelmõjusid kaasa toonud.
Tõsi oli küll seegi, et viimane kord oli neil vedanud. Nende tegutsemine oli aegade jooksul muutunud muretuks, isegi tülpinuks, ning samas oli nii lihtne eksida, see aga võiks tähendada lõppu kogu planeedile.
Ta kummardas, et läbi “Mini-Cooperi” väikese tuuleklaasi kaugemale ette vaadata; rahanappus polnud lubanud paremat autot rentida. Albaniorno kaalus, kuidas see võiks tunduda, kui ta oleks “Kuulsa Kapsapea” abiline – või, noh, Perk mõtleks kindlasti parema nime välja. Ja tõtt-öelda oli Perk kõik tavalisemad asjad oma viiekümne kiire aastaga siin kena rohelise maakera peal juba ära teinud. Kuulekas abiline on tegelikult väga väärtuslik vara, mõtles Geordie. Järsku tekkis tal tahtmine Fortuna-Limitadodest mööda kihutada, leida tee äärest mõni populaarse, praetud kanadega kaupleva keti kiirsöögikoht ja natuke nosimist kaasa haarata. Ta pani sellele kiusatusele mehiselt vastu.
Kõrvale vaadates nägi ta üllatusega, et sõber on kahvatu, higine ja kuidagi segaduses, isegi süljerida jooksis tal suunurgast alla. Perki silmad olid klaasistunud, ta näis olevat millestki sügavalt ja siiralt jahmunud.
“Perk! Perk!” hüüatas Geordie, haaras sõbral õlast ja raputas teda. “Mis sinuga juhtus?”
Albaniorno võttis mõttes päevasündmused läbi ja jõudis eineajani. Ise oli ta võtnud, nagu tavaliselt, kana nuggeteid ketupiga, ja Perk oli söönud kalavõileiva. Kas oli sõpra nüüd tabanud botulism või salmonella?
“Uh, oh,” oigas Perk. “Oi, jah.”
“Mis lahti, Perk?” hõikas Geordie valjusti. “On sul midagi viga või?”
“Jah. Sa ei oska arvatagi, mis just praegu juhtus,” ütles Perk ja vaatas sügavalt murelikule sõbrale otsa, nihutas end istmel ja püüdis end pisut sirgemaks ajada.
Järgnes pikk vaikus, mille kestel Geordie mõtles ja mõtles ja mõtles.
“Ei oska jah,” ütles ta viimaks. “Äkki sa räägid siis ise.”
Perk noogutas järsult.
“Ma nägin peaingel Gabrieli, ta seisis otse siinsamas tee ääres ja ta käskis mul sind ära tappa!”
Mehed vaatasid teineteisele otsa ja selle hetkelise sündmuse tähendus, oli see siis milline tahes, hakkas neile pärale jõudma. Nad tervitasid ilmutust morni, vesise vaikusega, sest vihm, mida ilmateade oli juba ammu lubanud, pääses nüüd viimaks neimahimuliselt valla. Pesemata, kellestki nägemata ja kellestki juhtimata “Mini-Cooper” hakkas pool kilomeetrit Fortuna-Limitadodest tagapool vänderdama ning kõik nad olid teel mingi soovimatu saatuse poole.