„Ainult niipalju saad sa maitsta minu verd, nälgiv koer. Ma ei hävi, ma elan ärksalt ja vapralt seni, kuni mu maks kannab, ja siis edasi minu hõimus. Sina ei suuda katkestada meie teekonda, vikatimees, me kasvame sinu jaoks liialt jämedaks!“
Kestvus, Tuletaga tänavustest noortest turjakaim, rapsas teraga ülalt alla ja astus eemale. Külm vihm sellel aastaajal, mis pidanuks olema talv, uhtis vere ta näolt hetkega habemesse, kuhu see tumedate ripitsatena venima jäi.
„Ma olen see, kes mind on sigitanud ja see, kelle sigitan mina. Ja kui mina ei vea alt neid ega nemad mind, ei jää me kunagi konnavereliste kanna alla, ei pea kannatama nende koerakombeid ega minema nende majulistena. Tuli võib üle käia, aga olgu sealsamas või kusagil mujal, veri elab edasi.“
Oli Püüde, madalat kasvu, veidi pässu meenutava Itketi nooremehe kord. Vikatiterani andis tal küünitada ja et lõige ei saaks väga lühike, tuli see tavalisele ristisuunas.
Lumelämm, Matraaseme poiste tervisest pakatav rõõm, oli oma tavalise naeruhimu ringi kaasa võtnud. Plika läks ette omaette itsitades ja ehkki ta rohkem nagu sügas ennast vastu vikatitera, tõmbus ta ülepakutult kiiresti tagasi ning isegi karjatas kuuldavalt.
„Pidage meeles, ainult oma verega saame me midagi paremaks teha. Oma lapsed tuleb headeks inimesteks üles kasvatada, alles siis tasub mõelda, kas on midagi teistele õpetada. Ja hoidku igaüks ennast selle eest, kes nii ei talita.“
Pürg aina rääkis ja üha uued noored lõikasid ennast. Taevatugi ülesminekuga ei kiirustanud, kuigi ammugi olnuks õigus. Ta seisis ringis kaugel sees, üsna vikatialuse lähedal, ja mõõtis kõiki moel, mis Pürgi sõnadega esmapilgul kokku ei läinud. Olnuks pühitsemine suvel, tundnuks teisedki ehk midagi, või vähemalt arvanuks tundvat värskesse mulda tilkuvas veres. Täna aga, vihmasel jõulueelsel koidutunnil, tundis ainult tema siin ringis ja sedagi nõrgalt.
Kui kividelt allavänderdav Lumelämm Taevatoele lähenes, lõi temast üle järjekordne läila laine. Matraase toidab end mitmeti, rahvas ei ela mitte ainult enda, vaid ka naabrite kehvast põllusaagist. Lesed ja sõdureid ootavad naised sageli träälidega üksi kodus. Paljugi mis võib olla juhtunud, kui mitte hiljuti, siis mõned põlved tagasi. Lämmi siis ongi Taevatuge siiasaabumisest saadik küpsetanud? Sel juhul oli haruldaselt kehv mõte ennast järjekorras tema ette seada. Taevatugi vedas käega Lämmi poole õhku midagi niisugust, et see hööritamise korrapealt lõpetas ja peaaegu ringist välja putkas. Tema sugulaste seast kostis ehmunud sosinat.
Tugi heitis pilgu teiste pühitsetavate poole: tehku keegi see vikat minu jaoks puhtaks. Kõik seisid paigal. Vikat tilkus kutsuvalt.
„Kui tulekahju ähvardab maad või kui hõim läheb külluses lodevaks, kui kõik teised allaheitlikuks muutuvad, peab vaprate veri ärkama veel enam, esivanemate ja järeltulijate väe jäägitult endasse koguma. Te ehk mõtlete siis: milleks saata oma lapsi kindlasse hukatusse. Aga kellegi teise lapsed seisavad päeval, mil kõik otsustatakse, sirgelt ega anna vikatile kergelt alla. Ja siis te tahaksite, et teie lapsed oleksid nende kõrval.“
Kidur noormees üksikust metsatalust, kelle ja mille nime Taevatugi oli unustanud, trampis põlevail silmil keskele. Ta haaras vikatist kinni, rohmas endale kaarekujulise sisselõike üle suurema osa tedretähnilisest näost ja lahkus lahtist nahalapakat käega tagasi surudes, veri mööda käist ja kaela alla nirisemas.
Tubli, kes veel? Häidu-Katu, Pihlapeidus verevaene keppjalgadega pealikutütar, leidis julgust ette astuda. Võttis hoogu üheks kergeks rapsakaks, kuid esimene jäi hirmust liialt lühikeseks ja vaja läks kolme. Kividelt alla ronimiseks vajas ta juba abi.
Kombes. Taevatugi heitis veel pilgu Pürgi poole ja märkas äkki tema kõrval pikka vanameest, kes näis pealikule mingit palvet esitavat. Kes see küll oli ja mida ta võis praegu tahta? Kuidagi kummalistelt kulges tänavune pühitsemine.
Vanamees tõmbas pöidlaga üle oma näoarmi. Paistis, et ta ootas Pürgi otsust. Aga mille kohta? Nägu Pürgile suunatud, paljastas mees oma käsivarre ja asetas jala ringi servale. Vaevalt et ta ringi ronida kavatses, pigem ilmestas nii oma juttu. Ometi oli ta jalg nüüd sees ja jälle tabas Taevatuge teadmine, et lähedal on rikutud verd. Ka seda, kes on vanamees ja milles asi. Kes siis veel kui mitte tema.
Kuidas ta küll võis arvata, et asi on Lumelämmis.
Paari sammuga oli Taevatugi Lämmi juures ja suudles teda haavale, enne kui teine jõudis hirmust eemale hüpata. Siis marssis ta alusele ja toetas teraviku alustuseks vastu oma otsaesist.
***
Tol aastal ei olnud õiget taliteed, kuid lootus, et pööripäevalisi on vähe, vedas alt. Rajal kallakutpidi üles, mis neid seni oli linnuse eest varjanud, polnud enam rööpaid ollagi. Üheainsa lühikese tõusu jooksul oli regesid ja isegi vankreid nii lükatud, kantud kui ka parandatud.
„Mitmest külast tulijad siin sõtkunud on?“ päris Kargam.
„Ühest, Itketist. Sama rada, millest me metsa all üle tulime, aga seal oli kõvem ja nad ei hargnenud. Kolm- või nelikümmend meest, mitte viisteist. Terve küla.“
„Miks ikkagi pööripäeval,“ küsis Kargam juba teab mitmendat korda. „Praegu on kogu Tuletaga siin koos. Me võiksime ta lihtsalt ära krabada, kui ta metsa läheb.“
„Esiteks, vaata ringi. Mis sa arvad, kui palju see siin külas muul ajal lihtsamalt käiks?“
Ega vist käinukski. See polnud Üürgamile esimene kord kurjade mõtetega võõraid tanumaid tallata, kuid paratamatult pakitses maksas valet sorti ärevus. Kui laiad olid siin põllud! Iga pika rehe kohta, mis eemal kobaras seisid, tuli mitu kraamiaita – punakätel oli jätkunud aega varandust koguda. Seda küla polnud juba inimpõlvi maha põletatud, selge see. Üürgam oleks tahtnud näha, kas aidad on tõesti nii ohtralt nikerdatud nagu Üdsa rääkis, kas osa rahvast elab tõesti majades, mis on mõeldud inimeste, mitte rukki tarbeks – ja koguni inimeste, mitte rukki peksmiseks - , kuid ta uskus niigi, et siin jääb mõnedel meestel aega sellisteks asjadeks, millest nemad märjal maal ei oska undki näha.
Kui täna öösel kõik õnnestub, saab ta kõik selle ehk kord veel üle vaadata.
„Ja teiseks – isa ütles, et seekord on pühitsemine talvel. Valmis ärksaverelist oleks palju raskem mujal kodustada.“
Vähesed naised olid toodud Udjajärvele sel teel. Enamasti saadi nad sirvide alusel kord ühest, kord teisest sugulaskülast. Kaua arvati, et Üürgamil on vedanud: tema jaoks päripäeva külas leidus mitu samast hingesammust tüdrukut. Varem või hiljem oleks ta ühe neist ära toonud, võibolla juba sel talvel. Kuid suvel käisid tolles külas rüüstajad merelt ja viisid kaks neist kaasa. Kolmanda jätsid küll maha, aga juba siis, kui Udjajärve mehed külast röövijaid jälitades läbi läksid, oli selge, et ta ei kõlba enam suurt millekski. Tuua see hirmuäratav sant ikkagi kodutallu? Kui mere äärest tühjalt tagasi pöörati, oli isa seda meelt, olgugi et selline minija toonuks talule rohkem seniste kadestajate kahjurõõmu kui imetlust meelekindluse üle, ja õige vähe muud.
„Ära arva, et sulle teab mis õnnetus kaela on kukkunud, see kõik on su oma kergemeelsuse süü,“ oli vanamees urisenud. „Üks neist poleks tohtinud seal enam olla. Ärnud jäänud nii kauaks ootama, siis oleks praegu kõik korras. Me kõik maksame sinu alpuse eest, aga meil tavadega ei lollitata.“
Ja ta oligi kaupa sobitama asunud, kui Üürgam koos mõnede teiste meestega tagasiteel sugulastele appi jäeti, et neil oleks talve tulekuks katus pea kohal. Kui mitte endal, siis vähemalt põllul põlemata viljanatukesel.
Üürgamile läks vägagi korda samast hingesammust tüdruku õnnetus. Liiati viimase seesuguse – rohkem polnud tema jaoks kedagi jäänud. Kuid peagi mõistis Üürgam, et tema lihtsalt ei suuda nii. Ja kuni kaup venis – muutunud tingimustes oli isa kaasavara suhtes nõudlikum kui ta sõnadest võinuks arvata – otsustas Üürgam lahendada asja teisiti. Ta läks ainsa mehe jutule, kes Udjajärvel millegi sellise peale välja võis minna, ehkki oli Üdsat varem põlanud nagu kõik teisedki. Segavereline irvitas ja lõõpis oma isu täis ning jäi siis nõusse. Vähe sellest, tal oli isegi välja pakkuda naine, kes talle Tuletakka käikudest meelde jäänud. Naine, kelle meest igal juhul kadestataks ning kellele vanad kindlasti sirvidesse koha leiaksid. Loo juures oli siiski kaks nüket. Esiteks oli asjaga kiire ja teiseks tahtis Üdsa teda ise ka. Lõpuks lepiti kokku nii, et naine tuuakse koos Udjajärvele ning siis võideldakse tema peale, ühtlasi elu ja surma peale. Üürgamil hakkas teise jutust hammas verd jooksma ja pealegi näis, et pärast kahevõitlust polegi kellelgi midagi kaevata. Kui võidab Üürgam, lepitab ta alalisest pahandusetegijast vabastamisega loodetavasti nii omad kui võõrad, Üdsa aga läheb oma võidu korral naisega ära Tuletaha ja seekord peavad nad ta päriselt vastu võtma.
Nad liikusid edasi hiietuka poole, mis tee varjatud osa veidi pikendas. Täiskuuvalguses paistis latvade tagant Tuhakskodu linnamägi. Vihm oli selle lumest täiesti puhtaks pesnud. Kolme palkraamidest nurgaga maavalli kohal tõusis öötaevasse peotulede kuma ja suits . Ka kära oli juba siiani kuulda.
„Hobused on mäe ees õitsil,“ kissitas Üdsa silmi. „Küllap ainult paar trääli karjatab. Neid pole raske kätte saada.“
Tõepoolest, puutüvede vahelt paistval välul sörkisid hobused, välimuse järgi küll peamiselt kaugemate metsakülade setukad, kes polnud linnusesse ära mahtunud. Eemal seisid kahes reas reed.
„Tahad ikkagi ratsa põgeneda?“ küsis Üürgam. „Tee on viimase võimaluseni lagunenud. Nemad seda teed õgvendavad ja nemad ka sedamööda siia tulid. Meie ei jõua pimedas sealtkaudu kuhugi.“
„Hobuse võtan ainult mina ega sõida mööda teed, vaid üle põldude ida poole. Kui olen mõne jahukoti põiki sadulasse haaranud. Nad arvavad, et ma tahan lagedaidmööda jõeni jõuda ja kihutavad mulle järele või lähevad jõe äärde paadi teed ära lõikama. Mina aga löön loopealsel hobusel jalad puruks ja rüsan mööda metsa edasi. Kui veab, vean osasid neist homme pool päeva järel. Kokku saame õhtul paatide juures.“
„Kuidas ma ta üksi mäest alla saan?“
„Mu isa aitab, ma annan talle märku. Viib allikarajast alla. Praegu on see muidugi väga libe, aga pimedas mäeküljest kandamiga alla ja üles hiilimiseks on ta mõeldudki. Iga Pürje küla poiss on seda harjutanud niipalju kui kulub.“
„Ise lähed kõige kergemat teedpidi ja su isa kannab plikat, aga mis jääb meie osaks? Vangi kukkumine?“
„Ära muretse, sina lähed ju vanamehe järel ja hoiad tal tera kuklas. Kui vaatad, kuhu tema jalad paneb, saad alla küll. Ja kui sulle ei meeldi, mida ta teeb – torka rahulikult. Mitte keegi ei tule tema eest meheraha nõudma.“
„Isegi mitte sina?“
„Mitte mina ei rüga, et vanamehele uusi sugulasi hankida, vaid tema maksab mulle oma võlgu! Ta isegi pakkus, et räägib veel Pürjega minust! Ütlesin, et ärgu katsugugi, ja loodetavasti see jäigi nii. Kuidas ta aru ei saa, kui mind peaks ärksavereliseks vastu võetama, siis ainult ilma temata. Pürje ei lepiks mingil juhul sellega, et tema kälist verenõid oleks selle mehe lang.“
„Lang kadunud peast.“
„Seda enam, et kadunud peast. Siis peaks ta ise ju päris lang olema.“
„Aga sinu võtaks vastu? Sama hästi kui isatapja?“
„See pole enam sinu mure. Näe, kiviring on juba paika seatud.“
„Aga hommikul ajavad nad pühitsemise asemel meid taga.“
Tõepoolest, hiide oli laotud sõõrjas alus ja kümne sammu kaugusele selle ümber veel üks sõõr kivisid. Nähtavasti neid kohale veeretades oli maa tugevalt segi tallatud, nagu pimeduses müttajad üha komistades veendusid.
„Mul oleks mõistlik minema hakata“, ütles Kargam.
„Jah, oleks küll. Mõnikord pidude ajal proovivad joomased nolgid allikarajal oma õnne. Kui ka praegu, siis katsu üles saada jõepoolse vallitoe palgiotsi pidi.“
Poiss hakkas astuma teises suunas ja kadus varsti silmist.
„Aga sina, mürakas, pea meeles,“ ütles Üdsa. „Kedagi muud siin tappa ei tohi. Muidu ei saa sina ega mina pärast enam asu.“
„Pole vaja seletada,“ ühmas Üürgam. Nad jõudsid puude vahelt välja ning kõndisid viimase teeosa vaikides.
Tee keerdus vasakut kätt mäest üles nagu linnustel ikka. Koht, kust alla tulema pidi, jäi Üürgamil praegu nägemata, kuid ta kujutas seda üsna hästi ette. Värava juures oli valves üksainus mees.
„Veri on ärganud!“ hüüdis Üdsa talle.
„Veri on alati ärkvel,“ urises valvur. „Sinusuguste umbvasikate kohta ma küll ei tea. Kuidas sa julgesid siia tulla, ja veel täna?“
„Sugulasi tervitama tulin! Ja eks ikka sel ajal, kui nad on rõõmsad!“
„Ei tea, mille üle?“
„Neil olen ju mina! Oi, kes kõik mulle vastu tulid!“
Vävavasuule oli ilmunud veel neli kainet ärksaverelist. Neist kõige vanemal, rässakal kulunud välimusega mehejupil, oli kandiliselt piiratud habe, kuid see võis ta kõikevõivat, rohmakate põsesarnadega nägu ainult pehmendada. Ta silmad puurisid saabunuid selgitusinõudvalt. Isegi pööripäevapeo ajal kandis ta paremal puusal mõõka ja vasakul õlal sarve.
Hoiab oma varandusel silma peal nii päeval kui ööl. Ei me temalt midagi kergelt kätte saa.
„Ennäe, Pürje,“ hõiskas Üdsa. „Aga tavaliselt tervitad sa külalisi, joogisarv käes! Kas sa mulle oma kasemõdu ei pakugi?“
„Sõõrmeteta vasikas,“ lausus Pürg vaikselt, „kas sa ei haista verd?“
„Ikka haistan. Tulin oma isa vaatama. Kas sa kavatsed isa ja poja vahel seista?“
Pürg vahetas pilgu endast ja Üürgamistki suurema noormehega, kes võis vabalt olla ta vanim poeg Tung. Nüüd võis märgata, et ka esimesenanähtud valvur oli ilmselt samast pesakonnast. Kaks ülejäänut pidid olema poegadeks kellelegi hoopis kõrgemale, tokerjamale ja vasekarvalisemale.
„Su põdrapull,“ alustas üks neist kahest kõuehäälel, kuid pealik katkestas ta häält tõstmata: „Siis pead sa ta ära nägema.“ Ja silmadega Üürgami poole osutades: „Kes see sul on?“
„Trääl,“ nähvas Üdsa ja laksas Üürgamile vastu turja. Pürg ei ohanud ega vangutanud pead, kuid ta silmad tõmbusid kitsamaks. Üürgamile ütles ta:
„Me rääkisime teie pealikutega selle tola emast juba tookord. Ja maksime kahjutasu. Oleksime ta enda juurdegi jätnud, kui veri temas natukenegi vastanuks. Ärge nuhkige siin, mügrimehed, ükskõik, mis ta teile jahvatas. Teil ei lähe meiesuguseid vaenlasi vaja.
Näopeks, Vägivald. Teie jääte siia, aitate Vungil valvata. Äkki on veel külalisi tulemas. Kui midagi märkate...“
Üürgam pidas hinge kinni.
„... lööge lokku,“ lõpetas Pürg. „Meie Tungiga viime võõrad korraks sisse.“
„Miks? Ja veel mõlemad?“, küsis Tung. „Mügril kõlbab väljas ka istuda. Träälide õitsilõkke ääres.“
„Küll varsti minema hakkavad. Kui me neile ei näitaks, mille järele nad tulid, võiksid nad veel ringi luusima jääda. Andke oma mõõgad valvuritele.“ Kui see oli tehtud, ulatas ka Pürg ise oma mõõga Vungile ja sai vastu oda. „Minge ees, võõrad. Kui kuhugi kipute, torkame rootsust läbi.“
Üürgam tundis Tungi teravikku oma selgrool veel enne, kui Pürg oma lause lõpetas. Kõige hullem jäi olemata, aga nii polnud siiski plaanitud. Nad pääsevad sisse, aga Üdsa pidi ju ise samme seadma. Veelgi vähem meeldis talle, et teiselpool värava tuulevarju sadas juba lund.
Linnus näis seestpoolt veelgi suurem kui väljast, kuid Üürgam ei vaadanud niivõrd hooneid kui inimesi . Juba üle põldude sammudes oli ta mõistnud, et Tuhakslaane peab olema rahvarikkam kui katuste arvu järgi arvata – ilmselt elati terve suguvõsa kaupa ühes pikk-kojas. Koos teiste külade rahvaga oli neid aga kujutletust veelgi rohkem. Ainuüksi tulede ümber istuvaid rauku võis olla rohkem, kui Udjajärvel rahvast kokku – siin elati vanaks. Hoonete vahel sebis ringi rohkesti punase-mustakirjudes sõbades naisi, kõikjal ajasid lapsed üksteist taga või sõid verepirukaid. Kuid eelkõike hakkas silma tohutu hulk mehi. Ja veel milliseid! Üdsa paistis siin palju vähem silma pikkuse, Üürgam vaevalt üldse turja laiuse poolest. Punased kindad, näoarmid, kahte tooni emailitud sõled vikatitera haaravast käest... Ja paljud tigedad silmad, mis Pürjest saadetud võõraid umbusklikult piidlesid. Neid jagus vaatamata sellele, et suur osa mehi oli juba purjakil.
Ja nende inimeste viha kavatses ta tõmmata oma rahva peale! Kuidas ta võis maha jätta samast hingesammust tüdruku, sittugu too nüüd pealegi läbi vitu, et püüda endale tema asemele mingisugune...
Kõver vanamees, kes sirgelt võinuks Üdsast pikemgi olla, luukas neile suunas. Tuleb oma pojale vastu? Aga kuidas selline tüdruku allikarajast alla saab? Ätt passitas ennast kõverate koibade ja kepi najale tasakaalu nagu paja kolmhark, sulgedes neil tee.
“Üdhha!“ hingas ta segaverelisele hambutult näkku.
„Jöehh,“ tegi kutsutav. „Eks ole üks õige nimi? Mis mood see on, et tänapäeval tehakse kõik nimed viikingite pealt maha? Muudkui hildid ja valdad, nagu tee-ehitamine käiks! Teilgi on seal värava juures praegu üks Vägivald. No andke andeks, mis selline veel oma pojale paneb, Manivald? Ja ega tal see valt niikuinii tegelikult eriti vägev ei ole. Mis on sinu nimi, näodpekset?“
Värava juures kohatud kollide isa või vanaisa sisistas ja vabises, kuni Pürg Üdsa edasi minema torkis. Oli kuulda, kuidas rauk värava poole teele asus. Tung nahistas Üürgami selja taga kahjurõõmsalt.
Nad kõndisid läbi linnuse keskel seisva katuse alt, mille varjus seisid õllevaadid ja suitsuava all põles tuli. Trobikond mehi ja poisse olid parajasti rüselema läinud.
„Ohhoo, keda ma näen!“ hüüdis Üdsa. „Leiad ikka veel vahel mõne endast väiksema, keda tümitada! Veab, et külad vahel kokku tulevad, muidu annaks sul otsida.“
Sõnad olid määratud tüsedale kräsupäisele mehele kolmekümnendates, kes keskendunud ilmel seljaga tulijate poole taganevat vibalikku nolki kolkis. Neist kahe sammu kauguselt möödudes virutas Üdsa üle nolgi õla kräsupäise näkku rusikahoobi, mis selli maha paiskas. Löök riivas ka nolki üsna tugevalt ja pööras ta pooleldi ümber. Ilmselt oli temagi Pürje poegi. Kuni poiss hiigelsammudega edasiloivavat Üdsat ja oma tema kannul sibavat isa jõllitas, tõusis kräsupea püsti ja hakkas teda jälle peksma.
Pürg jõudis Üdsale järele ja virutas talle odaga selga, küll mitte läbitorkamiseks, vaid rebimiseks. Lambanahkne kasukas kärises, kostis ka raua kriginat vastu luid. Üdsa komistas sammu ettepoole ja viskas üle õla:
„Nii kaitsedki oma inimesi? Mina pean sinu töö ära tegema.“
„Jah, just nii see mul käibki,“ ümises Pürg volaskit edasiliikumisele sundides.
Korraga kakerdas ühest varjualusest välja paar purjus noorukit, kellest ühel oli pool nägu verekorpas, ja jäi neid irvitades tunnistama. Siis on ka Taevatugi juba veristatud? Asi võttis üha halvema pöörde. Üdsa vaatas naeratades üle õla tagasi:
„Tavaliselt te ju ootate, kuni...“
„Pole sinu asi, umbvasikas,“ urises Pürg. „Meie kuulame selles suhtes tarkade, verega inimeste nõu.“
Nad juhiti linnusesadula kahe lääne suunda jääva nurga vahele jääva varjualuse ette. Selle väravapoolne kolmandik kujutas endast ruumi, mille ukse Pürg lahti käsutas.
Sees oli pime ja suitsune. Kustuva kolde ümber magasid mõned lapsed ja purjus mehed, kõik liiga noored, et olla Üdsa isa. Ahjust kaugemat nurka valgustas tulejalga pistetud peerg, mille paistel konutas keegi noore naise sõbas, kellel paistis kasvavat tumepruun habe. Üdsa pöördus järsult sinnapoole ja Pürje odaots ei hakanud vastu. Sellest liigutusest mõistis Üürgam, kes tulejala juures istub. Olgugi üle mitme päeva toasooja pääsenud, hakkas tal korraga väga külm. Kas tõesti oli Pürg kõigest viimase ivani aru saanud?
Üürgam oli näinud teiste ärksavereliste arme, kuid selle tüdrukuga näis midagi väga valesti olevat. Ta valge-, punase- ja pruunikirju näo ümber oli mätserdatud nii palju ämblikuvõrku, et see võbeles nagu millestki poorsest ja pudenevast tärkav juurestik. Olles kauem uurinud, võis lõpuks aru saada, et sisselõikeid polnud mitte üks, vaid vähemalt kolm, kõik sama pikad kui harilikud. Silmad verest läbiimbunud võrgu vahel olid kahtlase läikega.
„Kas vikat tahtis sind siis niiväga, Taevatugi?“ küsis Üdsa kükakile laskudes. Neidis jõllitas palavikuliste silmadega vastu, kuid ei vastanud midagi.
„Langetõbine?“ küsis Üürgam kuivalt. Juba enne retkele minekut oli ta Üdsalt seletust nõudnud, ega Taevatoel tarkade tavalist haigust ei juhtu olema. Kui ta keetis kogu selle loo kokku naise pärast, kes on peaaegu sama sant, kui…
„Ei,“ vastas Tung „Ta lihtsalt rebis täna pühitsemisel oma näo täiesti puruks.“
„Miks?“
„Me ei aruta seda mügrimehega. Aga ega ta siis ainult ennast ei lõiganud. Üdsa, sinnapoole!“ lisas ta lahti jäetud ukse eest kõrvale astudes. „ Näed seda vankrit?“
Hüütav oli oma tavalisest rütmist juba niigi väljas, kuid nüüd toimus temaga veel mingi märgatav muutus. Ta ajas ennast püsti ja, heitnud Taevatoele veel ühe pilgu, sammus varjualusest välja osutatud suunas. Seekord ei kutsunud Pürg teda korrale, vaid järgnes mitu sammu tagapool, odaots langetatud.
Kui pealik parajasti uksest välja astus, kalpsas seni liikumatuna püsinud Taevatugi neile äkki järele ja kükitas Üdsa jälgedesse maha. Pürg ja Tung pöördusid murelikult vaatama, mida ta teeb.
Üürgam kuulis katuselt krabinat, mõistis, et see pole lind ega nahkhiir, ja võttis kõrvale viskumiseks hoogu. Ka Üdsa oli kuulnud ja pistis äkitselt jooksu hoopis teises suunas. Pürg kergitas oma oda, kuid samas langes ta suurele kogule vari, Tung hüüdis midagi, kuid oli juba hilja – kaks meest langesid maha ühe nähtava koguna. Kostis oda murdumise raksatus ja hetk hiljem kahe kukkuva keha tuhmid mütsud.
Kõike seda kuulis Üürgam juba poole kõrvaga. Tal oli küll Tungi ees silmapilk edumaad, kuid ikkagi lõi selga rebestav valu. See polnud enam korralekutsuv täke, vaid päris korralik haav. Üürgam langes külili, haaras odast otsa lähedalt kinni ja tõmbas järsult. Oda tungis sügavale seinapalki, Tung astus sammu tagasi ja virutas jalaga, kuid ei suutnud takistada Üürgamit jalule tõusmast.
Väljast kostis sarvehääl, palju kaugemalt kui äsjane kaklus.. Tung ja Üürgam vaatasid ukse poole ning nägid Pürgi teadvusetult maas lamamas, sarv õlalt kadunud. Oli kuulda, kuidas ärksaverelised vandusid, ringi jooksid, üksteisele küsimusi esitasid, naiste ja laste karjumist. Uuesti puhuti sarve ja oli näha mitut meest selle hääle suunas tormamas.
„Siia, ogarad! Vanem on maas! Ärgast verd valatakse!“ karjus Tung, kuid mehed usaldasid sarvehäält rohkem, liiatu moonutasid Tungi oma juba Üürgami kämblad ta kõril. Tung oli tugev, võitles meeleheitlikult ja hakkaski Üürgami haardest välja libisema. Udjajärve vägevaimal polnud veel kordagi tulnud kakelda endast suurema mehega, pealegi kuulis ta kedagi paljaste jalgade patsudes lähenevat. Ta lasi vastase lahti ja põgenes mitu sammu kolde poole. Tung trampis talle järele nagu karu, käed laiali ja silmad vihast pahupidi .Nüüd nägi Üürgam ka inimest, kes oli proovinud ta selja taha koperdada. See oli hilpudeta naine, kelle nahal aur parajasti jälle veeks sai, ilmselt tuli ta saunast. Suur osa ta kehast, isegi rind ja tiine kõht, oli kaetud pikkade valgete karvadega. Ta silmis põles raske pilk, samasugune, nagu oli paistnud Taevatoe ämblikuvõrkude vahelt. Ühes käes hoidis ta auravat kibu.
„Ei, noorema!“ karjatas Tung. „Minu tulevane ämmasõts, Pürje naine“, mõtles Üürgam. Ta haaras naisest kinni ja virutas pealikupojale otsa tükkis temale endale mõeldud kuuma veega. Tung püüdis kibu endale haarata, kuid ei jõudnud. Naine läbis need poolteist sammu täiest kõrist kriisates, põrkas vastu Tungi õlavart ja prantsatas maha, põletades rohkem ennast kui Tungi. Ka Taevatugi kriiskas, jooksis takerduvail jalul nurka ja jäi sinna pomisema ja mingeid märke tegema. Tungi esimene aje oli kummarduda vigasaanu kohale, seni sööstis Üürgam ruumi teise nurka, sai oda seinast kätte ja suunas selle vastase hirmust ning raevust pöörastesse silmadesse.
Väljas ilmus ustest õuele veel ärganud mehi, kuid nad kõik jooksid järjekordse pasunatörtsu suunas. Kui keegi märkaski ukse ees näoli Pürjet, pidas ta teda ilmselt mõneks joobnuks. Naiste ja laste karjumist kostis aga igalt poolt mujaltki küllalt. Veel koldeid oli kustunud ja õue valgustas nüüd peaaegu ainult kuu, äkitselt aga tõusis katuste tagant uus tulekuma. Kargam ehk Üdsa oli süüdanud linnuse heinavarud.
„Kui sa tapsid nüüd ärksaverelise..“ sisistas pealikupoeg.
„…võib ta saada esimeseks mitmest.. Sina aga võta plika õlale ja hakka edelapoolse nurgatulba juurde astuma.“
Kuuldes oma linnuse saladusi võõra suust, vihastas Tungi veelgi enam:
„Tahad Pürgi naist pantvangiks? Nii sa meiega ei mängi.“ Hirm oli ta jutust ja olekust endise arukuse viinud.
„Mitte su noorema, lollpea! See sealt!“
Tung pahvatas jaburalt naerma: „Taevatugi? Ogar mügri!“
„Võta ja hakka astuma või ma valan tõepoolest ärgast verd!“
„Kuidas sa ta ilma minuta alla saad?“
„Kui ma pean nurka aetuna surmani võitlema, siis alustan sinust.“
Tung tuikus Taevatoe ette ja vaatas teda juskui küsivalt, kuid see vaid jõllitas tühjusesse ja väristas huuli. Ohates tõstis pealikupoeg oma kasu-täditütre õlale ja sammus ukse poole.
„Püsi vagusi või saad mis tahad,“ hoiatas Üürgam. „Sa tead nüüd, et ma olen sinust kiirem.“
Lumesadu oli tihenenud. Selles õuesopis oli nüüd pime ja vaikne, peamine tunglemine käis värava juures. Paarilt ukselt piilusid naised, kuid esiotsa ei taibanud nad vist, mis toimub. Lähedal lumeta laigus vedeles pika mehe laip, peast kaela otsas ainult habetunud lõug. Kas Üdsa oli töesti nii pöörane... Ei, siin seisis ju vanker, millele Tung ennist osutas.
Õnneks polnud tulp kaugel, sinna üles pääses järgmise varjualuse seina äärest. Pikemalt puiklemata ronis Tung redelist üles ja kükitas kuulekalt, kuni Üürgam talle järgnes.
„Noh, allikarada,“ käsutas Üürgam. „Kas lähed jalul või veered?“
Tung võttis sisse vähiasendi, seadis tüdruku endale üle rinna ja hakkas jalgadega teed kombates ronima. Nüüd paistis ta lausa murtud ja alandlik. Rada koosnes pooleldi maetud kiviplaatidest, muidugi libe, aga ronitav, kui oli näha, kuhu tuleb astuda, isegi kui ühes käes hoiti oda. All paistis allikas, suurema osa aastast küllap ainult nire, nüüd aga suur sulaveelomp, mille mäepoolses nurgas mulises.
Kuidas teistel läheb? Kargami pärast ta ei muretsenud, aga kas Üdsa sai väravast läbi? Ilma temata jõuaksid nad küll koju, aga ainus lootus asjad pärast korda saada oli kahvõitlus temaga. Siiski, teiseltpoolt mäge kuuldus kabjaplaginat ja hüüdeid. Loodetavasti ei eksi ükski ratsanikest siia ega oota all, kui...
Üürgam asetas jala sinna, kuhu Tung mõni hetk tagasi, ja kohtas kivi valet külge – mingil kombel oli teisel õnnestunud kukkumata näidelda, et ta toetab sellesse paika. Üürgamil jätkus vaistu ja õnne lüüa odaga mitte vastast, vaid torgata see tolle ja maa vahele, enne kui tuletagalane selja tõukeks vastu pinda toetas. Kohe kadus pind ka mügrimehe teise jala ja käe alt. Kui ta ärksaverelistest üle langes, andis Tung talle Taevatoe õlaga hoogu. Meeleheites murdis Üürgam oda ja kangutaski Tungi mäe küljest lahti. Ta jõudis ennast veel veidi keerata, nii et ta ei jäänud kõige alumiseks, kui vette prantsatas ja külje vastu põhja – karjamaakamarat – ära lõi. Ärksaverelised aga sadasid otse sillerdavasse ja mulle pritsivasse keerisesse.
Vapustus külmast veest tabas kuivamaameest valusamalt, liialti oli ta langenud otse allika kõrile. Tung küll pöördus Üürgami uhmamiseks, kuid uimaselt. Udjajärvel oskas vees kakelda iga poisike, allikakõril oli piisavalt sügav, et isegi veidi üleslükkejõudu appi võtta. Varsti Tung lõtvus, pea vee all. Üürgam haaras mehel habemest, naisel juustest ja lohistas nad lombist välja.
Ülal karjus keegi mingeid käsklusi, kuid märgi räitsmeid langes juba üsna tihedalt ja Üürgam ei saanudki sotti, kas ta on avastatud või ei ole. Ta tõstis tüdruku turjale ja hakkas sörkima peidiku poole metsa servas, kuhu oli jäänud paar suuski ja varukirves. Märjakssaamisest polnud lugu, külmetamiseks pole niikuinii aega. Iseasi, et Taevatugi ka... Esiotsa teeb lumesadu mineku ainult lihtsamaks, aga see tähendas ka, õhkõrn lootus jälitajatest üldse pääaseda oli nüüd kadunud.
***
Kui loojanguni jäi veel see kukesamm, mille võrra päev eelmisest pikem oli, olid nemad lähedal jõele ja jälitajad neile.
Vesikondade piirimaa andis põgenikele omamoodi eelise, liiati ei teadnud ärksaverelised, kui madalas vees nende paadid liikuda saavad. Kahel korral oli neil õnnestunud jahimehed uskuma panna, et nad asuvad juba veele, ja nad teed ära lõikama saata, siis aga ikka edasi rühkinud. Paistis, et osa tagaajaid oligi maha jäänud. Ülejäänud ei üritanud nende samme enam ette arvata, vaid lihtsalt rippusid kannul, püsivalt, peatumatult, samamoodi, nagu nemad rühkisid edasi. Üürikese päevavalguse jooksul olid ärksaverelised kahel korral nägemiskaugusesse jõudnud, nüüd videvikus ei võinud arvata, kas nad on juba järel või kaugel maas. Kuid hoolimata haavadest ja kandamist püsisid nad seni vabadena. Vaadake, tuleroad, mida tähendab märjamaa meeste sisu!
Üürgami koorem oli tulikuum. Mis veelgi halvem, vaatamata kogu väsimusele näis talle, et see jääb iga tunniga kergemaks. Kui koidikul oleks Üürgam öelnud, et kannab oma turjal tervet saunakerist, siis nüüd olid mõned kivid kuhugi kadunud.
Taevatugi ei rääkinud, ainult sonis mõnikord kuristavalt vikatist, põdrapullist, lehmast, mügridest ja ütles veel muidki sõnu tuletakka-murrakus, mida udjajärvlased ei mõistnud. Hoolimata nähtavast kokkukuivamisest muutus ta jõele lähenemisel rahutumaks, rapsis ja kraapis läbi rebenenud kasuka Üürgami haavatud selga.
Enne üht järsku ja pikka tõusu tegid veelombi ääres lühikese peatuse, vaevalt rohkemaks, kui et paar suutäit süüa ja veidi haavade eest hoolt kanda. Asjatu lootus – Tuletaga padrikmetsades ei kasvanud õiget sammalt ega ka vaigupuid. Sellest, mis neil üle jäi, oli vähe abi isegi nende endi kergemate ja raskemate kriimustuste vastu, Tuhakskodu tütarlapse näost rääkimata.
„Praegu ta veel surema ei hakka,“ tähendas Kargam teraselt Taevatoe nägu silmitsedes ja püksinööre kinni sidudes. See ei aita kauaks, teadsid nad mõlemad. Üürgami nooriku põsed ja silmad olid öö ja lühikese talvepäevaga auku vajunud, nina teravamaks muutunud, haavadki tundusid teistsugused.. „Aga kui me peame võibolla teise vesikonna kaudu minema...“
„Sama hästi võiksime minna üle jõgede ja otsejoones,“ ühmas Üürgam, kes oli stseeni tummalt tunnistanud. „Need seapojad võivad vabalt otse meie küla kallale minna.“
„Pöörame siis ümber ja läheme neile vastu. Tulgu mis tuleb, see on parem kui...“
„Jõgi on selle voore taga. Kui Üdsa tulema sai, siis mis sa arvad, kus ta praegu istub. All paatide juures või voore tipus kõige kõrgema puu otsas. Sõõrmeteta vasikas küll, aga silmad on tal peas.“
„Mis ta siis teeb, jookseb meile järele? Kaks ühe vastu ei tohiks mingit küsimust tekkida. Praalis küll ennist, et ma võin sind kahevõitluse ajal aidata, aga nii hull asi vast siiski ei ole.“
„Ei, semu,“ poetas Üürgam. „Esiteks – ma ei lähe tagasi, kui pean ta ära andma. Ja teiseks... Kui ma ta üldse kellelegi ära annan, siis Üdsale.“
Lööma oleks pidanud sel ajal, kui Kargam näis lihtsalt murelik. Siis tõmbus noorem üleni pingule ja haaras mõõga:
„Ütleme siis nii. Sa pead võitlema kas minuga või Üdsaga. Ja ärksaverelistega niiehknii.“
Kargam oli väike, kiire ja väsimatu. Tal oli alles ka lühike vibu, kuid see oli jäänud teiselepoole Üürgamit. Üürgamil oli kirves. Selle ta nüüd tõstiski.
„Verenõid...“ Taevatugi lamas liikumatult, kaasa arvatud silmad, mis hetkel ei tundunudki nii palavikusegased. Ta nagu ootas midagi.
Kargam tegi liigutuse, nagu tahaks tüdruku kallale tormata, kuid muutis siis suunda ja tormas hoopis vibu poole. Üürgam äigas kirvega, ent poiss veerles selle alt läbi ja sai ainult õlast riivamisi haavata. Hetk hiljem oli ta juba koos vibuga Üürgamist mitme sammu kaugusel:
„Ma valvan siin ja võidan aega. Äkki annab rääkida, kui ärksaverelised tulevad. Äkki saab su mõistus jälle korda. Aga kui midagi teed,“ poiss kõverdas meeleheites huuli, „saad noole! Ma ei luba, et meie küla maha põletatakse!“
Nii nad puurisidki üksteist mõnda aega, Kargam liikmete värinal puude vahel ringi hiilimas, vibu kogu aeg vinnas, Üürgam teda pilguga saatmas. Tagaajajaid ei ilmunud.
„Talle ei piisa vähemast kui meie mõlema surmast. Ja Udjajärve mahapõletamisest takkapihta.“ Kargam oli nutu äärel „Hõi, nõid! Keegi kodus ei tahtnud, et me sinu järele läheksime! Ma lasen Üürgami maha, kukutan ennast mõõga otsa... Ära võta meie küla!“
Üürgam pöördus Kargamist ära ja seadis kirve Taevatoe näo kohale, justkui võtaks enne hoovõttu mõõtu. Kargami nägu läks naerule ja ilmselt meenus talle alles siis, et Tuhakskodu naise surm on praegu halvim, mis saaks juhtuda. Tahtis seda Üürgamile hüüda...
Taevatoe pruunikas hatune keel sirutus pikalt välja ja lakkus kirveteralt Kargami verd.
Nool läbistas Üürgami vasaku käevarre ja tungis paremasse. Kirves pudenes Taevatoe näole ja tekitas sinna jänesemoka, keel oli jõudnud õigel ajal hammaste taha kaduda.
Järgmisel hetkel murdis hingeldav Üdsa raginal nagu põder tihnikust välja ja tormas kirvega vehkides Kargami poole. Peagi trampis ta üle vibu, mida poiss polnud jõudnud uuesti vinnastada, ja peletas ta Taevatoest kaugemale, kuid väike udjajärvlane püsis kindlalt segaverelise sõjariista ulatusest väljas.
„Sa oled kõige täiega Taevatoe oma,“ lõõtsutas Üdsa. „Oleksid isegi siis, kui sa oleksid ta keelele pihta saanud.“
„Kusenõid?“ Kargam nilpsas ohtlikult Üdsa käte suunas. „Sellise naise pärast hukutategi terve suguharu?“
„Misasja? Punakätel võib ju õigus olla, et teie soontes voolab leige kusi. Aga see teid tema eest ei päästa.“
„Mis sa temaga peale hakata kavatsed?“
„Suuri asju. Väljaspool punakäte kihelkonda ei tööta ta võimed nii hästi, aga nõid ta on, ja siis ütlen mina talle, mida teha. Aga olge te tänatud, et te ta nii kaugele tõite, kogu ohu enda kanda võtsite. Ma oleksin selle osa oma isale jätnud, aga vana lehmakargaja põdrasokk tõmbas endale ise õnnetuse kaela.“
„Nii et see oligi tema seal vankris?“
„Noneh. Kere viskasin ma kohe vankrist välja, aga pea jäigi sinna vedelema, kui ma mööda linnust kärutamise lõpetasin, hambad ülespidi irevil. Paistab, et Taevatugi lõi talle vikati põse kaudu kõrri.“
Rääkides oli Üdsa poisile lähemale pääsenud, ta peaaegu vastu puud surunud ja koos viimaste sõnadega antud hoop tabaski peaaegu märki. Kargam tõmbas pea eest, muus osas sai ta liikuda ainult ettepoole ja seda ta tegigi, kuid torge Üdsa kõhu suunas ei tabanud. Segavereline äigas käevarrega, paiskas teise üle oma põlve pikali ja kukutas ennast otsa. Nüüd kõnelesid käte pikkus ja kehakaal juba enam kui selgelt tema kasuks. Lühikese rüseluse järel sa ta poisi pea oma haardesse.
„Keeras vikatit või siis vanameest, nii et ... hambaid... lendas... aaa,“ ohkis Üdsa ja püüdis kirjeldatavat tempu paljaste kätega korrata. Ent nii jäi poisi kere vabamaks kui vaja. Kukkudes oli Kargam ta jala haardesse saanud ja paiskas nüüd oma keharaskust järjest selle vastu.. See polnud enam surmahirm ega mure oma hõimlaste pärast, mis talle jõudu andis, vaid teadmine, et kõik on kadunud. Kummalisel kombel oli see hetkel, kui ta nägi oma hinge kirveteralt ära lakutavat, asendanud ta värinad meeletu, kasutu kindlusega. Hingelduspausid lõikasid kaks viimast sõna Üdsa lausungi küljest, järgnes vaikne oie ja siis karjatus, kui luu murdus.
Hetk hiljem oli Kargamil jälle vibu käes ja nool nööril. Tema vastas kössitas hädine kuju. Eemal istus Taevatugi, kes kelle silmad narmendavas näos naersid.
„Kuhu punakäed jäävad?“ nõudis Kargam segavereliselt.
„Udus müttavad;“ vedas Üdsa läbi hammaste. „Ülevalt oli näha, kuidas te tulite ja siis läks teie ümbert nagu varem pimedaks. Ma jooksin kahest päris lähedalt mööda, kui mäest alla tulin. Arutasid, kas mingi haruline kask jääb veel ülesmäge või on juba möödas.“
„Tahab meiega ise lõpuni jõuda,“ lausus Kargam väsinult ja ükskõikselt.
„Jah, tema pidi sind aitama... Üksi poleks sa must elu seeski jagu saanud.“
„Ei,“ pomises Üürgam, kes oli vahepeal püüdnud noolest vabaneda, kuid selle ainult pooleks murdnud. Noolevars läbi parema käevarre ja nooleots vasakus, oli ta endale kuidagi suusad alla saanud. „Kargam rikkus osa tema kavast hoopis ära. Tal oleks meid kõiki veel vaja läinud. Sina, Üdsa, oled sama sees kui meie. Kui meid tema juurde viidi, tilkus su seljahaavast põrandale üsna palju verd. Ja mina veel imestasin, miks ta su jälgedes käperdab.“
„See ei loe. Kui ta juhtumisi tõepoolest kusenõid ei ole.“
„Ju siis ongi. Aga nüüd jääd sa siia ja kui ärksaverelistel on vaja otsustada, mida sinuga ette võtta, küsivad nad üksteiselt: „Mida Taevatugi oleks teinud?““
Üdsa viibutas end puutüvest haarates jalale ja tegi pöörase hüppe Taevatoe suunas, koguni nii pika, et võinuks temani küündidagi. Kuid kui ta pöia jälle maha pani, tõukas ta ennast nõiale peale viskumise asemel teises suunas ja maandus koprakännu otsas, murtud säär ees.
Üürgam laskus põlvili: „Ma vist tean, mida ta meist tahab.“
Taevatugi ajas end püsti ja ronis Üürgamile selga. Suurel mehel kulus jaluletõusmiseks pisut aega. Siis hakkas ta kiirustamata läbi lume astuma. Kargam asutas end nende kõrvale: „Mis siis ikka,“ kostis ta, hääles valu, mille sarnast keegi kohalolijaist polnud möödunud ööl ega päeval kuulnud.
„Läki Udjajärvet põletama.“