Inglise keelest tõlkinud Lauri Heinsalu.
Päike oli juba peaaegu puude taha vajunud, kui ma lahkusin Tula äärealadelt, suundudes itta. Quetzalcoatlile on lääs püha, nii et ma suundusin teisele poole. Võib-olla see oli mu viga; see tegi talle mu leidmise liiga kergeks. Quetzalcoatli vanemaks on Omeoteotli, kes lõi maailma ja on kaksainsus: nii mees kui naine, hea ja kuri ja kõik teised vastandite komplektid koos ühes olendis.
Ma ei mõelnud sellele, kui otsustasin ära joosta. Muidu oleksin võib-olla läinud põhja mägedesse või lõunasse Tenochtitl?ni ja ta poleks mind leidnud. Võib-olla oleksin ma siis suutnud ta ettekuulutuse murda. Aga ma ei teinud seda; ma läksin itta.
***
Ma liigun peamiselt öösiti, mil on jahedam. Öösel ei vahi päike mind ootusrikkalt teadmisega, et peagi joob mu verd. Öösel ei saa päike vaadata, kuhu ma lähen, et siis saata oma preestreid mulle järele, mind ohverdusele tagasi tooma. Öösiti ei näe ma Quetzali linde, kes mind jälgivad, pidevalt mind jälgivad, kui ma kõnnin itta.
Ma lõpetan käimise kui näen hommikutähte, et ehitada okstest ja riidetükkidest peavari. Ma töötan kiiresti ja olen selleks ajaks peidetud, kui täht on kõrgele taevasse tõusnud. Hommikutäht on Quetzalcoatli silm ja tema eest on veel tähtsam peita kui päikest vältida.
Esimesel rännakuööl ei mõtle ma üldse külast või ohverdusest. Ma pean edasi liikuma ja neile mõtlemine toob mind tagasi ühe sammu igale kahele, mida ma võtan neist eemaldumiseks.
Ma mõtlen hoopis oma rännakule ja uutele asjadele, mida ma leida võin. Ma tahan ookeani näha. Ma olen kuulnud, et vesi ulatub kaugemale, kui mees jõuab kolme kuuringi jooksul kõndida.
Kui ma heidan pärast esimest rännakuööd magama, näen ma unes:
Jumalad on pimeduses kogunenud, et otsustada, kes valgustaks seda uut maailma. Üks jumal astub ette, jõukas jumal, riietatud koolibri sulgedesse ja türkiisivärvi rõivastesse.Ta ei mõtle, mida tegu endaga kaasa toob, keskendudes vaid ta kaasjumalate austusele selle lõpule viimise puhul, prestiiile.
Aga jumalad ütlevad, et ühest jumalast ei piisa maailma valgustamiseks. Nad kutsuvad teist vabatahtlikku. Jumalad on vait. Keegi ei taha oma elu anda kõige hea vastu.
Lõpuks pöörduvad jumalad Nanautzini poole. Nanautzin on kole jumal, kaetud haavanditega ja riietatud kõige napimaisse kõrkjatest kootud riietesse. Kunagi varem pole ta jumalate tähelepanu vääriline olnud ja, austatult, ütleb ta: „Ma teen seda.“
Valitud kaks jumalat veedavad järgmised neli päeva oma kehasid puhastades.
Kui kätte jõudis kinkide tegemise aeg, oli rikas jumal edevus ise, pakkudes kullatükke, haruldasi sulgi ja kalliskive. Nanautzinil oli pakkuda vaid kõrkjate pundart, mille ta oli pärjaks kudunud, ning okkaid, mis olid kaetud ta verega.
Jumalad jälgisid põleva lõkke kõrval paari ootusrikkalt. „Sooritage nüüd see tegu, mida olete lubanud,“ ütlesid nad. „Valgustage see uus maailma, et me võiks seda näha.“
Rikas jumal küsis: „Kuidas ma seda tegema pean?“
„Hüppa leekide südamesse,“ vastasid jumalad.
Ta süda on täis õudu ja neli korda tormab ta lõkke poole, üritades leekidesse hüpata, et mitte taganeda oma sõnast ja tuua enda peale häbi. Aga ta ei suuda seda teha.
Kõik jumalad pöörduvad Nanautzini poole ja see au, mille nad talle andsid, istutab ta südamesse julguse. Ta hüppab leekidesse, mis põletavad ära ta elu, ning temast saab päike.
Häbistatud, et see vaene, kole jumal oli teinud, mida tema ei suutnud, üritab rikas jumal korra veel hüpata lõkkese. Ta ei suuda seda ikka teha. Kogu tema teenitud au läks Nanautzinile; kõik, mis talle jäid, olid häbi ja põlgus.
Taevas pole päikest, kui ma ärkan, ja mul on külm.
**
Ma jõuan teisel rännakuööl linna. Kõik teavad, kes ma olen, kuigi ma kannan vaid vanu kulunud riideid, mille võtsin, et katta end päikse eest kui ma magan. Et maksta selle eest, mida ma varastasin, jätsin oma ehted jõe kaldale, sinna pesemiseks toodud riidepampude juurde. Ainus asi, mille oma vanast elust alles jätsin, oli väike nahkkott, mille mu isa oli mulle andnud ja mis rippus mu kaelas.
Mulle räägiti, et mu ema suri sünnitusel. Ämmaemand leidis mu kõrvalt voodist kolm madu. Mu isa tappis nad ja pani nende hambad sellesse kotti.
Kott on peidetud mu riiete alla ja peale mu isa ei tea sellest keegi. Kõik teavad mu nime tõttu, et ma olen see, kes valiti; see, keda oli ennustatud. Seda on mu sünnist saati kuulutatud: Panqutzalizti, Quetzalcoatli püha päev. Mul pole kuhugi minna, kus mind ei tuntaks. Nii et ma ei ütle neile oma nime. Ma panen selle asemel endale täna uue nime, justkui oleksin ma uuesti sündinud.
Ma ei jää linna kauaks. See meenutab mulle kodu ja ma pole veel valmis sellele mõtlema. Ma kõnnin uuesti terve öö ja näen hommikul unes:
On ohverduse päev ja nad ei leia mind üles. Preestrid valivad kellegi teise mu asemele. Nad peavad. Tseremoonia toimub.
Nad valivad Neli Tuult, kes on palju, palju kuid meie kõrval elanud. Üksteist Kuud karjub, kui ta vend valitakse. See pole Nelja Tuule aeg. Üksteist Kuud pole valmis. Teda ei huvita ohverdusega tulenev au. Ta ei taha, et ta vend sureks.
Aga preestrid on valinud tema mu asendajaks ja ohverdavad ta päiksele. See ei muuda midagi. Ta ei ole see, keda päike tahtis. Mina olen.
On kosta suure hala hääli. Üksteist Kuud võtab altarilt üles preestrite hüljatud noa ja ohverdab iseennast.
Siiski pole sellest küllalt, et päikest rahuldada. Mina olen see, kes valiti. Mina olen see, kelle peab ohverdama. See on mu saatus.
Aga mind ei ole seal ja päike sureb, langedes ookeani.
On vaid pimedus.
On endiselt päev kui ma ärkan ja mu silmis on pisarad, mis ei ole mitte päikse heleda valguse tõttu; pisarad kui sool, mida öeldakse olevat ookeanide vetes, ookeanide, nagu see, kuhu päike oli langenud. Ma nutan Nelja Tuule pärast. Ma nutan ta õe pärast, kes teda leinab, ja lapse pärast, kes peab nüüd tegema neid töid, mida tema kord tegi. Ma nutan ta vanemate pärast. Ma nutan omaenda isa pärast, kel ei lubatud kunagi mu isa olla, kuna mina olin see valitud, see, kes tulevikus ohverdatakse. Ma nutan oma ema pärast, kes suri, sest ei hakanud oma saatusele vastu; kes suri, et ma saaksin täita enda oma.
Ma haaran kaelas rippuva koti rusikasse ja kaalun koju naasmist. Ma tunnen hetkeks teravat valu ning avan pihu, lastes kotil langeda tagasi rinnale. Veretilk koguneb käele, särades päikse viimastes kiirtes, opaalpunane või, võib-olla, mao silmade värvi.
Ma pööran käe ümber ja pakun vere maale, mis joob selle ahnelt. Maa teab, et ma olen see, keda ennustati. Kõik teavad. Ma olen valitud.
Ma avan koti ja kolm madu liuglevad enne välja, kui jõuan selle uuesti sulgeda. Nad libisevad üle mu sõrmede, nende kuivad soomused siledad ja jahedad. Nad suunduvad võssa, igaüks eri suunas: üks põhja, üks lõunasse, üks itta. Mina olen see, kes liigub läände.
Mu valikud on alati mu eest ära tehtud. Keegi ei küsinud kunagi, mida ma tahan, keegi ei andnud mulle kunagi valikuvõimalust. Nemad ütlevad, et mina olen see üks.
Kotis on nüüd kuus Quetzali sulge. Ma ei mõtle enam uuesti kodust ja jätkan itta kõndimist.
***
Ma näen kolmanda rännuöö järel Quetzalcoatli unes:
Ta istub puu all ja näeb välja nagu tavaline mees, seljas jaaguarinahast müts ja Quetzali sulgedest mantel. Aga ma tean teda sellena, kes ta on, Quetzalcoatl, jumal.
„Istu,“ ütleb ta, viidates puu all enda kõrval olevale kohale. „Räägi mulle, miks sa sel teekonnal oled.“
Ma istun, kuhu ta käskis, kuid kardan rääkida. Ta ootab kannatlikult, kuni ma muretsen. Mu kõhus on tunne nagu oleksin selle täis söönud kõige teravamaid ränikivi kilde. Kui aeg möödub ja ta ei nõua mult vastust, hakkan ma imestama, miks ta on siin mult küsimusi küsimas. Ta ei paista vastust vajavat. Ta on jumal; ta teab juba. Aga kas tean mina? Miks olin ma sellel teekonnal?
Ma üritan tema ettekuulutust murda.
Aga ei, see pole kõik. Ma kartsin surra, kuid ma olin sel teekonnal, kuna olin valinud selle võtta. See oli minu otsus. Ometi kord polnud keegi mulle öelnud, mida ma tegema pean. Mu elu oli alati olnud: On öeldud .... On öeldud .... See on ettekuulutuses.
Mitte kunagi ei küsinud nad, mida mina tahan.
Ma ei tahtnud olla see üks ettekuulutuses, kuid ma olin lahkunud, kuna olin tahtnud midagi ise teha. Midagi, mida Nemad ei öelnud toimuvat. Midagi, mis polnud ettekuulutuses.
Miks ma olin sellel teekonnal? Mida ma kavatsesin teha? Mul polnud kuhugi minna. Kuhuiganes ma läheksin, nad teaksid mu nime, teaksid mida olin teinud ettekuulutuse toimumise eituseks. Ma oleksin nimetu, sündides uuesti iga kord kui sisenen linna, võttes omale nime sünnikuupäeva asemel saabumise kuupäevast.
Mul polnud peret. Kuna ma olin valitud, polnud mul kunagi peret olnud. Aga küla oli olnud mu pereks. Ma olin neile tähtis. Nüüd olin ma üksinda. Nüüd polnud mul midagi, millega asendada seda peret, keda mul kunagi olnud polnud.
Mida ma tegin sellel teekonnal? Ma ootasin, et Quetzalcoatl leiaks mu ja annaks mulle jätkamise või naasmise valiku.
Ma pöördun Quetzalcoatlile vastamiseks, kuigi mitte sellele küsimusele, mille ta oli esitanud, kuid teda pole enam seal.
Kui ma ärkan , hakkan tagasi kodu suunas liikuma, kõndides päikse täisvalguses.
***
Preestrid annavad tagasi mu ehted, kuid mul pole enam lubatud üksi olla. Keegi jälgib mind pidevalt, et ma ei lahkuks uuesti või prooviks end tappa. Nad ei taipa, et ma ei tee kumbagi. Mul oli juba võimalus väljas olevas maailmas elada ja ma naasin. Ma olen juba surnud.
Alati on üks sõjamees mind jälgimas, kuid mitte kunagi mu isa. Ta ei tule kunagi. Mu valvurid ei luba mul teda külastada. Ma tahan ta ees vabandada kasvõi kord enne kui suren. Ma tahan temaga hüvasti jätta.
Aga mul ei lubata.
***
Nuga särab nagu päiksekiir ja ma sulgen silmad, kui preester selle langetab. Mu süda tõmbub kokku, tundes nagu pigistaksid seda sada madu.
Ja siis valuvälgatus, nõnda kuum nagu oleks nuga tegelikult päike. Mu süda lahkub mu kehast nii kergesti, et ma jään mõtlema, kas äkki polnud ta kunagi seal tegelikult õnnelik.
Mu rind on täis kõrbemist, põlemist ja mu keha väriseb kaotusest. Aga ma ei mõtle valust ja see läheb ära. Seda on nõnda kerge ignoreerida, et tundub, nagu oleksin peaaegu surnud. Ma pole kindel, miks ma veel surnud ei ole, kuid ma pole, nii et avan silmad. Preester hoiab mu südant enda pea kohal, pakkudes seda päiksele. Veretilgad langevad põrandale ja preester pakub neid maale.
Oma südamelt kõrvale vaadates, näen isa enda poole tulemas. Ma tahan ta poole sirutada, teda hüüda, kuid mu keha ei allu. Isa sirutab mu suunas, siis peatub nagu tõkestaks nähtamatu sein ta teed. Ta vaatab taevasse, siis kummardab peaga ja taganeb.
Ma ei tea, kas mu keha allus enam mulle, kuid kui ta seda tegi, siis ma nutsin. Ma vaatasin üles taevasse, mis oli mu isa peatanud, kartes, et päike pole lõppude lõpuks siiski mu ohverdusega rahul, ja vihane, et ta oli takistanud seda viimast momenti, milles ometi oleksin võinud olla oma isa poeg. Päiksel oli pimedus, üks plekk, mis oli kasvamas nagu oleks see lähenemas. See on sulgedega madu, kes lendab sirgelt nagu oda altari suunas. See peatas mu isa; Quetzalcoatl tuleb ise, et tuua mu süda päiksele.
Aga sulgedega madu lendab mööda mu südamest, mida preester hoiab kõrgel oma pea kohal. Madu lendab otse minu poole. Selle pea sukeldub auku, kus oli mu süda, ja ma tõmban kopustäite kaupa õhku sisse kui mulle äkitselt meenub valu. See vingerdab oma sulgedes kehaga, libisedes sügavamale ja sügavamale minusse, kuni temast paistab vaid saba, mis peksab siia-sinna, ning siis ei midagi.
Kui see on täiesti silme alt kadunud, taipan ma, et ma vaatan alla oma kehale. Ma ei tunne enam valu. Ma hõljun.
Ma piilun läbi preestri sõrmede kuidas mu keha leekidesse lahvatab ja kuigi ma teadsin, et selle lõpp oli lähedal, on nukker näha seda kõik viimaks lõppenuna. Mu keha tõuseb altarilt, hõljub hetkeks kuni see end kokku voldib, kuumus õhkumas väljapoole. Ma tunnen preestrit võpatamas, mu nägemine vabisemas, kuid ta ei julge oma käsi langetada või end leekide eest varjata. Mitte praegu, mitte jumala enese kohalolekul.
Mu keha lahvatab uuesti kuumust ja ma tunnen järjekordset pitsitust rinnus. Kuid ma ei ole enam oma kehas, vaid südames. Siis lõheneb süda pooleks ning ma olen vaba, plahvatades õhku ning venitades oma keerde. Mu vanast kehast õhkuv kuumus kuivatab mu suled ja ma sisistan naudinguga, kui lendan ümber tulekera, mis oli kunagi mu keha.
Kui ma järgnen uuele päiksele taevasse, imestan endamisi, mida Nad nüüd ütlevad.