Tõlkinud Silver Sära
Oli hämara ja vihmase päeva õhtupoolik, kui Paullinus lahkus külast, kus ta oli ööseks peavarju saanud. Küla asus suurte metsade keskel, otse Gallia südames. Selles hõredalt asustatud piirkonnas elavad inimesed olid enamasti paganad ja kaugetes pühamutes viidi endiselt läbi kummalisi salajasi riitusi. Kristlikud jutlustajad, kellest üks oli ka Paullinus, rändasid üksi või väikeste seltskondadena suurtel teedel ja pöörasid aeg-ajalt rajalt kõrvale metsaküladesse, tehes kannatlikult oma rasket tööd, et uudised Jumalasõnast inimesteni jõuaksid.
Enamasti ei juhtunud nendega midagi halba, sest nad rändasid roomlaste vägeva nime kaitse all ja paljudes kohtades võeti neid lahkesti vastu. Paullinus oli juba mitu kuud pikkamisi ühest külast teise liikunud, ilma et tal oleks olnud kindlat reisiplaani; ta lihtsalt küsis igast uuest kohast teed järgmise juurde ja lasi Vaimul end juhtida. Ta oli noor mees, tõsiusklik kristlane, ning armastas seiklusi ja rändamist, mis talle tema missiooni juures väga kasuks tuli. Ta kandis kaasas ka veidike raha, aga selle järele leidus harva tarvidust, sest inimesed olid lihtsad ning külalislahked. Ta ei üritanud kokku kutsuda rahvakogunemisi, sest tema arvates pidi Sõna levima nagu juuretis ühe tasase südame juurest teise tasase südame manu. Ta tõepoolest ei kavatsenud evangeeliumi kuulutada, vaid pigem valmistada ette teed nendele, kes tulevad pärast teda. Ta oli väheste vajadustega, kuivetu kehaehituse ja sirge seljaga. Kui ta kõndis üksi, astus ta kärmel sammul, vaadates uudishimulikult ringi. Talle meeldisid loodusvaated, rohelistes lehtedes puud, metsades elavad loomad, linnuvidin ja voolava vee vulin. Ja ta tundis ka suurt ning lihtsat armastust omasuguste vastu ning ehkki ta polnud teab mis kõneosav, oskas ta siiski sõbralikult ning intelligentselt vestelda, kuid rääkimisest veel rohkem armastas ta teisi kuulata. Tal oli kena ning siiras naeratus, mis tõmbas tema poole kõiki, kes olid teda kohanud, eriti lapsi. Ja ta armastas oma rändurielu värskes õhus, kus puudusid kindla elukoha igapäevased mured.
Ta oli veetnud öö ühe vana ja vaikse mehe juures, kes oli olnud nooruses sõdur, kuid ei suutnud jaksanud praegu enamat kui oma talus toimetada. Paullinus oli rääkinud talle Isa armastusest ja õrnast hoolest, mida Jeesus oma vendadele maa peal kõndides jagas. Vana mees oli viisakalt kuulanud ja öelnud, et kõik see kõlab üsna kenasti, aga et tema olevat uute asjade õppimiseks juba liiga vana ning peab jätkama iidsete tavade järgi. Paullinus ei käinud mehele peale, tema kommete hulka polnud see kunagi kuulunud. Hommikul oli ta kõndinud külas sinna-tänna ja oli juba hilja, kui ta otsustas minema hakata. Vana mees oli talle peale käinud, et ta jääks veel üheks ööks, kuid miski Paullinuse südames oli talle öelnud, et ta ei tohi oodata, sest talle tundus, nagu ootaks teda kuskil mingisugune töö. Vanamees tuli koos temaga metsa servani ning andis väga täpset juhatust küla kohta, kuhu ta suunduma pidi.
„Ma pean teile siiski ühte nõu andma,” sõnas mees. „Metsa sisse, veidi maad rajalt kõrvale, jääb üks koht, kuhu ma ei soovita teil minna – see on üks meie jumalate tempel, sünge koht. Püüdke sellest kindlasti eemale hoida, hea härra. Keegi ei lähe sinna hea meelega, ehkki mõnikord me lihtsalt peame.” Ta jäi ootamatult vait, vaatas kartlikult ringi ja jätkas siis tasasel häälel: „Seda hüütakse Halli Surma Templiks ja seal viiakse läbi riitusi, millest ma rääkida ei tohi. Mulle meeldiks, et see poleks nõnda, aga need jumalad on tugevad – ning preester on karm ja kuri mees, kes sai oma ameti kohutaval viisil ja kaotab selle mitte vähem kohutaval moel. Oh, ärge minge sinna, hea võõras,” ja ta asetas käe Paullinuse omale.
„Armas vend,” lausus Paullinus, „mul pole mõttes sinna minna, aga sinu sõnade taga tundub olevat mingi tume tähendus. Millised on need riitused, millest sa räägid?” Aga vanamees raputas pead. „Ma ei tohi nendest rääkida,” ütles ta. „On parem vaikida.”
Seejärel jätsid nad sõbralikult jumalaga ning Paullinus ütles, et tuleb teinekord jälle sama teed mööda, et külastada oma sõpra. „Sest me oleme sõbrad, ma tean.” Ja nii astus ta laande.
Selles metsas kasvasid väga vanad puud ja tumedad lehed kaardusid katusena rohuse raja kohale, nii et tekkis tunnel. Ka taevas pea kohal muutus tumedaks ja Paullinus kuulis vihmapiiskade langemist lehtedele. Üldiselt meeldis talle metsas kõndida, aga siin tundus miski teistmoodi. Ta igatses kaaslase järele. Nendes süngetes ja hämarates avenüüdes näis peituvat miski halvaendeline ja kohutav, ning see tunne muutus iga hetkega üha tugevamaks. Aga ta lausus mõttes mõned lihtsad palved, mis olid varem tihti tema teekonda rõõmsamaks teinud, ja tundis taas, et on Jumala kätes.
Ta möödus parajasti väiksest metsajärvest, mis oli üks tema teetähistest. Ta märkas üllatunult teisel kaldal istumas ühte meest, käes kepp või oda, silmitsemas veepinda. Tal oli hea meel, et näeb selles üksildases paigas teist inimest, ja tervitas võõrast rõõmsalt, küsides, kas ta on ikka õigel teel. Mees tõstis häält kuuldes pea. Paullinus nägi, et teine on keskealine, väga tugev ja lihaseline – ent kahtlemata kiirgas mehe näost kurjust. Mees kortsutas kulmu, otsekui oleks ta pahane, et teda segati, ning astus kummalise ning vihase käeliigutuse saatel puude vahele ja kadus. Paullinus tundis, et mees soovis talle kurja ja jätkas kuidagi raske südamega oma teekonda. Ja nüüd hakkas päike loojuma ning metsa all oli pimedam kui eales varem.
Paullinus jõudis kohta, kus rada hargnes kaheks, ja mõeldes teejuhistele, valis vasaku raja, ent tundis samas mingisugust halba aimdust, mida ta ei osanud selgitada. Ta lisas nüüd sammu, sest valgust jäi iga hetkega vähemaks ja värvid kadusid rohust ta jalge all, muutes kõik tumedaks ja ühetaoliseks pruuniks. Varsti hargnes rada taas ning siis tuli suurem tee, mis ristus sellega, mida mööda tema oli kõndinud, ja tema arvates polnud talle seda ristuvat teed mainitud. Ta läks otse edasi, aga väljas oli läinud nüüd nii pimedaks, et ta ei näinud enam teed ja koperdas väga hädiselt mööda märga rada, kobades käega puid. Ta arvas, et peab olema selleks ajaks jõudnud juba palju kaugemale, kui oli küladevaheline kaugus, ja talle sai selgeks, et on kuidagi teelt eksinud.
Lõpuks ta otsustas, et üritab tagasi minna, ja astus aeglaselt tuldud teed pidi tagasi, kuni öö ta lõpuks kätte sai. Siis haaras Paullinust tugev hirm. Ta teadis, et nendes metsades liigub hunte, ehkki need elasid laane kaugetes sügavustes ega tulnud inimasustuse lähedusse, kui nad just näljast segaseks polnud muutunud. Aga ta oli kuulnud mitu korda metsa seest kummalist lõrisevat häält ja korra või paar oli ta arvanud, et tal käiakse vaikselt järel. Seetõttu otsustas ta mitte minna kaugemale, vaid ronida puu otsa, kui ta sobiva leiab, ja veeta rahutu öö seal.
Ta kobas mõnda aega ringi, kuid leidis vaid noori puuhakatisi, kui ta nägi ootamatult valgust puude tagant säramas, ja ta oletas, et on sattunud juhuse tõttu küla lähedusse. Niisiis läks ta aeglaselt selle valguse poole – rada seal ei olnud –, komistades korduvalt murakapõõsaste ja muude madalate taimede otsa, kuni pimedus andis mõnevõrra järele, ta tundis vaba õhku ja nägi, et on jõudnud metsalagendikule. Seejärel eristas ta enda ees taeva taustal sügavamat pimedust, mida ta pidas ehitiste katuste kontuurideks. Kuid siis ta seisatas, sest nägi valgust välgatamas veepinnal, mis jäi otse tema ette ja blokeeris tee.
Siis ta hõikas valjusti korra või kaks. Keegi tundus majas liikuvat ja lõpuks varjasid aknast kiirgava valguse mehe õlad ja pea, aga vastust ei tulnud. Seejärel hakkas Paullinus väga selge häälega rääkima, öeldes, et ta on roomlane, rändaja, kes on eksinud teelt. Siis käskis kähe hääl tal vasakult poolt ümber vee minna ja natuke oodata, mida Paullinus ka tegi.
Varsti kuulis ta sammude järgi, kuidas keegi majast välja tuli ning vee juurde jõudis. Seejärel kuulis ta taolist heli, nagu oleks keegi astunud alt õõnsatel põrandalaudadel – seejärel kästi tal ettevaatlik olla, tema lähedale kaldale maandus lauaots ja tal paluti üle tulla. Nii ta tegi, ehkki sild oli kitsas ja ta kartis kutsuda, aga mõne hetkega oli ta teisel kaldal ja tema kõrval seisis tume kuju. Tal kästi jälle oodata, kuju läks vee kohale ja näis tõmbavat lauda, mis oli täitnud silla rolli, ja seejärel mees naasis ning viipas teda edasi astuma. Paullinus järgnes figuurile ja nägi hetke pärast enda ees lösutava pika madala maja tumedaid katuseräästaid. Maja oli ehitatud rohmakalt, ent väga tugeva konstruktsiooniga. Seejärel avati uks, nähtavale ilmus valgustatud tuba ja tal paluti edasi astuda.
Ta leidis end suures lagedas kambris, mille seinad ja lagi olid tumedast puidust. Seinaprakku oli torgatud lõkendav ja tilkuv männipuust tõrvik. Näha oli üks või kaks lihtsat tooli ja toiduga kaetud laud. Toa teises otsas oli mõnedest telliskividest kokku laotud kamin, kus oli sütt ja tuhka ning nende sees hõõguv puuhalg, sest ehkki väljas oli suvi, hakkasid ööd juba krõbedamaks muutuma. Seintel rippusid mõned esemed: labidas ja kõblas, üks ahing, mõõk, mõned noad ja odad. Majas elav inimene tundus olevat osaliselt maaharija ning osaliselt jahimees. Ent seal oli näha ka teisi asju, mille otstarvet ei osanud Paullinus arvata – konkse ning kaheharulisi harke. Põrandat katsid loomanahad ja lae all rippusid taimede ning kuivatatud liha kimbud. Õhk oli männisuitsust tihke. Ta tundis otsekohe ära mehe, keda oli näinud tiigikaldal, ja nüüd näis too Paullinusele veelgi võõram ning ohtlikum kui varem. Mees näis olevat nagu mingit ohtu oodates valvel ja hoidis kätt nuial, otsekui oleks valmis seda viivitamatult kasutama.
Lõpuks ütles mees kähiseva häälega mõned sõnad: „Sa oled roomlane,” lausus ta, „aga kuidas saan ma selles kindel olla?”
„Ma ei tea,” sõnas Paullinus, „kui sa just mu sõnu ei usu.”
„Mis asju sa siin ajad?” küsis mees. „Kas sa oled kaupmees?”
„Ei,” vastas Paullinus. „Mina ei aja äri, mina rändan ringi ja räägin nendega, kellega kohtun, võib-olla olen ma õpetaja – kristluse õpetaja.”
Selle peale näis mehe karm olek mõnevõrra leebuvat. „Ah seda uut usku?” küsis ta üsna põlglikult. „Jah, ma olen sellest kuulnud – ja see ei hakka kunagi levima, aga ma olen uudishimulik ning tahan teada, mida see endast kujutab, ja sina räägid mulle sellest.” Ent ootamatult haaras meest jälle see hirmusegune tigedus ja ta küsis kulmu kortsutades: „Aga kuhu olid teel ja kust tuled?”
Paullinus, kes sundis end nii hästi kui suutis rahulikuks, sest ta tundis ka ennast mingis ohus viibivat, teadmata küll, millises, mainis külade nimesid.
„Jah, sa oled teelt kõrvale kaldunud,” lausus mees. „Miks tulid sa siis, Surma Templisse?”
Neid sõnu kuuldes haaras Paullinust äkitselt hirm. „Kas see ongi see Tempel?” küsis ta. „Kas see ongi see koht, millest mul kästi kõrvale hoida?”
Selle peale libises üle mehe näo kartlik naeratus, otsekui välgunool tumeda pilve tagant, ja ta ütles teatava sünge uhkustundega: „Jaa, vähesed tulevad siia vabatahtlikult, aga nüüd pead sa ööseks siia jääma, kui just,” lisas ta metsiku näoilmega, „sul pole soovi huntide õhtusöögiks langeda.”
„Kindlasti jään ma siia,” lausus Pallinus, „ma ei karda – ma teenin ise väga võimsat Jumalat, kes kaitseb oma teenreid, kui need end ise kaitsevad.”
„Ah nii, kas tõesti?” küsis mees, hääles vihane noot. „Siis peab ta küll vägev olema. Aga ma ei soovi sulle kurja,” lisas ta hetke pärast. „Ma arvan, et sa oled vapper mees, võib-olla hea mees – ma ei karda sind.”
„Sul pole vaja mind karta,” sõnas Paullinus, „minu Jumal on rahu ja armastuse Jumal – ja tõepoolest,” lisas ta naeratades, vaadates mehe kogukat kehaehitust, „ma oleksin pidanud arvama, et sul pole vaja eriti kedagi karta.”
Need viimaste sõnade peale näis mehe kuri meeleolu otsekohe haihtuvat, sest ta pani nuia käest toanurka ja kutsus Paullinus sööma-jooma, mida viimane heameelega ka tegi. Liha oli tugevasti maitsestatud hirveliha ja laual oli koredat leiba ning mõdu, mis tundus ühtaegu tugev ja kange, ning mis maitses suviste lillede järele. Ta kiitis toitu ja mees ütles: „Jah, ma olen õppinud seda valmistama oma maitse järgi. Ma elan siin üksipäini ja pole kedagi, kes mind aitaks.”
Pärast söömist palus mees tal rääkida midagi sellest uuest usust ja Paullinus jutustas talle meelsasti ning nii lihtsalt, kui oskas, Kristuse Teest.
Mees kuulas, näol mingisugune sünge tähelepanu. „Nii et see siis ongi see,” lausus ta lõpuks, „mis on terve maailma üle võimu haaramas! Noh, kõlab ju üsna kenasti – hea usk nendele, kelle elu on kerge ja turvaline, naistele ja lastele kenades majades, aga see ei sobi kokku taoliste metsadega. Jumal, kes lõi need suured laaned ja kes elab nendes, on hoopis teistsugune…” Ta tõusis ja rääkis edasi, kummardades sealjuures veidralt. „Tema armastab surma ja pimedust ja tugevate ning raevunud elajate röökimist. Nende metsade tõttu on siin vähe rahu – ja mis puutub armastusse, siis on see metsikumat sorti. Ei, võõras, nende maade jumalad on hoopis teistsugused ja nõuavad hoopis teistsuguseid ohvreid. Nemad naudivad hädakisa ja agooniat, piinavat valu, tilkuvat verd ja surmahigi ja meeleheitlikke karjeid. Kui kõik need metsad maha raiutaks ja maa üles küntaks ja siin elaksid rahumeelsed inimesed tüünetel põldudel ja taludes, võib-olla võiks siis sinu lihtne ja muretu Jumal siia tulla ning elada koos nendega. Aga kui ta tuleks praegu, põgeneks ta surmahirmus.”
„Ei,” lausus Paullinus, aga kuidagi kurvalt, sest mehe sõnades näis peituvat hirmutav tõde, „Isa ootab kannatlikult ja on lahke. Armastuse võit on aeglane, aga kindel.”
„See on piisavalt aeglane!” pani mees vastu. „Need metsad on kasvanud siin ammu enne seda, kui inimesed mäletavad, ja need kasvavad siin kaua pärast seda, kui minust ja sinust on saanud peotäis tolmu – ja seetõttu teenin ma oma jumalaid, kuni elan. Aga sa oled väsinud,” lisas ta, „ja võid magama heita. Ära karda minu poolt midagi kurja ja mis puutub sellesse, mis sa rääkisid, siis olgu, ma ütlen, et peaksin olema rahul, kui see kõik läheks nii. Mulle on hingepõhjani vastumeelt siinsete jumalate karm käsi – aga ma kardan neid ja teenin neid ustavalt kuni surmani.”
Ja siis tõi ta mõned loomanahad ja kuhjas need Paullinuse tarbeks toanurka. Paullinus heitis hea meelega pikali ja uinus lihtsalt väsimusest otsekohe. Aga preester istus kaua kamina ees ja mõtles. Ta käis kaks korda ukse juures ja vaatas välja, otsekui ootaks mingeid sõnumeid.
Ühel korral ärkas Pallinus ukse avamise peale ja ta nägi preestri tumedat kogu seismas ukseavas, ja tolle pea ning õlgade kohalt paistis vaikne tume öö, milles sirasid kuldsed tähed. Ja kui mees avas ukse teist korda, ärkas Paullinus sügavast unest sisse valguva värske õhu puhangu peale. Taas nägi ta preestrit, kes seisis vaikselt uksel, käed seljal, ja väljast paistis kastemärja metsa ähmane ring, mis näis magavat ning nägevat vaikseid unenägusid. Ja metsa kohal kumas kahvatu koiduvalgus, mis lähenes aeglaselt ida poolt.
Aga Paullinus jäi taas suurest väsimusest magama, nagu võib mees vajuda järvesügavusse. Ja kui ta lõpuks silmad avas, siis nägi ta, et käes oli hele hommik, lõputult armas ja värske, põõsastest kostis vaikset linnulaulu ja preester toimetas pikkamisi oma igapäevaseid toimetusi, valmistades süüa. Ja Paullinus naeratas asemel lebades mehele ning preester naeratas vastu, otsekui tunneks ta natuke häbi, ja ütles lõpuks: „Sa oled maganud sügavalt, härra, ja selline uni annab tunnistust, et mees on vapper ja puhta südametunnistusega.”
Siis ajas Paullinus end üles ja tahtis mehele abiks olla, aga too lausus: „Ei, sa oled minu külaline, ja pealegi – mina teen asju teatud viisil nagu kõik, kes elavad üksi, ja ma ei taha, et keegi siia vahele segaks.” Ta kõneles järsult, ent tema olekus oli teatav viisakus.
Lõpuks palus preester ta laua äärde sööma ja nad istusid ning einestasid sõbralikult. Preester oli sõnakehv, kuid Paullinus rääkis paljudest asjadest – ning lõpuks ütles preester: „Ma arvasin, et armastan oma üksindust, kuid nüüd näib, et mul on seltsilise üle hea meel. Ma arvan,” lisas ta, „et mul poleks midagi selle vastu, kui sa jääksid minu juurde elama.” Ja Paullinus naeratas vastuseks ning ütles: „Jah, ei ole hea elada üksi.”
Veidi aja pärast lausus Paullinus, et ta peab teele asuma ja et ta on nii sõbraliku vastuvõtu eest tänulik, kuid preester ütles: „Ei, sa pead nägema mu maja ja templit. Vähesed on seda näinud ja mitte ükski võõramaalane. See pole lõbus paik,” lisas ta, „aga sellest piisab, et reisumees saaks kõneainet.”
Niisiis juhtis ta külalise ukse juurde ja nad astusid koos välja. Paullinus nägi, et maja, kus ta oli öö veetnud, seisab väikesel nelinurksel saarel, mida ümbritseb igast küljest sügav, veega täidetud vallikraav. Saar oli kasvanud tihnikusse, vaid ühes kohas olid näha aedikud, kus hoiti kitsi ja lambaid, ja rada viis maabumiskohale, kust ta oli eelmisel ööl üle tulnud. Aga see, mis kohe Paullinuse pilgu ja mõtted kinni püüdis, oli tempel. Ta arvas, et pole kunagi näinud nii sünget ehitist. See ulatus üle põõsaste ja maja. See oli ehitatud väga vähe töödeldud kividest, aknad puudusid täielikult ja katus oli kivist. Kiviplokid olid väga suured ja Paullinus ei saanud aru, kuidas need olid sinna toodud. Esiküljes oli madal uks ja selle kohal võigas nikerdus, mis tundus Paullinusele kuradite kätetööna. Templist eraldi seisis põõsaste sees rohmakalt valmistatud ja kurjusest pakatava irvitava näoga figuur, väga lihtsalt, ent jõuliselt tahutud, käsi tõstetud, otsekui kutsuks ta inimesi templisse. See mingisugusest punakast kivist kuju näis Paullinusele sõnulkirjeldamatult jube. See tundus talle kivisse tarretatud Saatana teenrina, kui mitte Saatana endana.
Preester silmitses teatava uhkustundega Paullinust, kes ei suutnud oma õudust varjata. Seejärel küsis ta: „Kas lähed edasi? Kas astud koos minuga templisse ja näete, mis on seal sees? Võib-olla langetad sa hiljem pea metsajumalate ees.”
Ja Paullinus vastas: „Jah, ma lähen,” ning ta luges Issand Jumalale väikese palve, et see teda hästi kaitseks. Maabumispaigalt viis templi juurde teine kividest laotud rada ja nad astusid aeglaselt mööda seda, preester eespool. Jõudnud ukse juurde, avaldas preester taas austust, tõstes käed aeglaselt pea kohale ja sulgedes silmad. Seejärel avas ta templi ukse. Uksest pahvatas välja väga raske ning ebameeldiv hais, mis väreles Paullinuse ninasõõrmetes ja pani ta kergelt õhku ahmima. Preester vaatas heitis talle uudishimuliku ning imestava pilgu, mis ärgitas Paullinust edasi astuma.
Tempel oli avar ja pime, hädist valgust imbus vaid august katuses. Põrand oli kividest ja katust toestasid võimsad puidust sambad, suurte metsapuude tüved. Suuremat osa ehitise sisemusest varjas suur, umbes inimese kõrgune puidust vahesein, mis jäi nende lähedale, nii et nad seisid otsekui eeskojas. Kogu hoone, seinad, katus ja põrand olid värvitud mingil ajal mustaks, mis oli nüüd luitunud ja paistis kildikarva tumehall. Keskosas paistis vaheseina tagant pea, arvatavasti mingi kuju pea, väga suur ja võigas. Otse kuju kohalt laest imbuvas valguses olid näha sarved ja habe, groteskne ja vormitu peafiguur. Võimalik, et teises ajas ja kohas oleks Paullinus selle inetu kuju üle naernud, aga siin, selles haisvas hämaruses, vaatamas neid üle vaheseina, tarretas see vere tema soontes.
Ja nüüd kostis vaheseina tagant ka kummalisi hääli, mingisugust rasket hingeldamist ja puristamist ja selliseid helisid, mis meenutasid mõne looma hõõrumist vastu seina. Preester läks vaheseina juurde ja avas selle sees mingisuguse luugi. Sellele järgnes seestpoolt kähe ja võigas karjatus, pooleldi hirmunud, pooleldi vihane.
Preester võttis seina äärest nurgast pika, rautatud otsaga teiba ja kummardus avausse, öeldes karmi häälega mõned sõnad, millest Paullinus aru ei saanud. Lõpuks hääled vaikisid ja preester näis tugevasti pingutades midagi teibaga lükkavat või tõmbavat ning kostis heli, mis meenutas suure värava pöördumist hingedel. Siis tõmbas mees pea ja käed välja ning ütles Paullinusele: „Me võime sisse minna.” Seejärel lükkas ta vaheseina keskelt ukse lahti ja astus sisse, Paullinus tema järel.
Nende ees pjedestaalil seisis suur raidkuju, pooleldi inimest, pooleldi kitse meenutav olevus, mis küürutas, otsekui valmistudes hüppeks. Hais oli seespool veel kohutavam ja Paullinus sai aru, et viibib mingisuguse suure ja näljase metslooma elupaigas. Raidkuju ees lebas kondihunnik. Vasakul seina sees oli tugev tammepuust uks, mida sai tõsta üles-alla ja mis näis sulgevat koopaavause. Miski tundus pimeduses liigutavat ja nihelevat ning Paullinus kuulis raske hingamise kähinat. Preester, kes hoidis teivast ikka veel käes, läks raidkuju taha, Paullinus tema järel. Seal oli paigutatud seina sisse mitu kiviplaati ja igaühe peale näis olevat rohmakalt graveeritud üks nimi.
Preester osutas neile sõrmega ja ütles: „Need on selle pühamu preestrite nimed. Ja nüüd,” jätkas ta, „ütlen ma sulle midagi, mis on mu mõttes – ma ei tea, miks peaksin ma soovima seda ütelda –, aga mulle tundub, et mind valdab suur tahtmine rääkida teile kõik ja mitte midagi varjata. Ja ma räägin sulle kõik, ehkki sa võid minust häbi ja õuduse tõttu eemale tõmbuda. Meil on selline seadus, et kui mees on ühe teatava kuritöö eest surma mõistetud – kui ta on tapnud ühe omade hulgast –, siis seotakse ta metsas puu külge, et hundid ta tükkhaaval ära sööksid. Aga kui tema teole paistab olevat põhjus või õigustus, siis lubatakse tal oma elu välja osta – ühel tingimusel. Ta võib tulla siia ja tappa siin teeniva preestri, kui suudab, või saada ise tapetud. Ja kui ta tapab selle teise, jääb ta siia tema asemel valitsema, kuni ta ise tapetakse. Ja selle koha riitused on järgmised: kõik selle hõimu liikmed, kes võivad olla süüdi inimese õiglase põhjuseta tapmises, olgu siis salaja või avalikult, tuuakse siin jumalale ohvriks – ja see on kohustus, mida ma olen täitnud ja pean täitma seni, kuni mind ennast tapetakse. Ja selles koopas siis elab metsik elajas – ma ei tea selle nime ning selle vanus on teadmata –, kes murrab süüdlased maha ning sööb ära. Pole ime, et mehe süda muutub siin süngeks ja julmaks. Ma võin vaadata ainult enda südamesse, must nagu see on, ja imestada, et see pole veel mustem. Aga jumalad on minu vastu head ega ole mind täielikult ära neednud.
Ja nüüd ütlen ma sulle, et kui ma nägin sind tiigi ääres ja kui sa mind tol õhtul hõikasid, siis ma arvasin, et võib-olla oleda sa tulnud mind tapma – ja seejärel ma nägin, et sa oled üksi ja sul pole valvureid kaasas nagu vangil. Aga isegi siis oli mu süda tume, sest jumal pole saanud mitu kuud ühtegi ohvrit ja näib nõudvat, et ma tooksin ohvri – nii et mul oli südames nõu sind siin tappa. Ja nüüd,” lausus ta, „olen ma avanud oma südame ukse ja sa oled näinud kõike, mida siin üldse näha võib.”
Ja seejärel vaatas ta Paullinusele otsa, otsekui oodates tolle otsust, ja Paullinus pöördus preestri poole ja nägi, et oma südames soovib see vaid kõige paremat ega alistunud vabal tahtel surmakäsule, ütles: „Vend, mul on sinust kogu südamest kahju – ja ma tahaksin, et su süda pöörduks ära nendest süngetest ja kurjadest jumalatest – kes on minu arvates tõepoolest tõelised põrguvaimud – ning pöörduda selle Isa armu poole, kellest ma rääkisin, kelle juures on andestus ja armastus kõigi oma poegade vastu, kui need pöörduvad Tema poole ja paluvad Tema abi.”
Sellal, kui Paullinus rääkis, vaatas preester väga leebelt tema poole, aga siis kostis koopast kohutavat möirgamist ja elajas viskus raevuhoos vastu väravat.
Seejärel ütles preester: „Ma pole kakskümmend aastat taolist juttu kuulnud, sest olen elanud kakskümmend aastat surmaga ja teinud kurja, ja kõik inimesed pöörduvad minust hirmu ja põlgusega kõrvale ega räägi minuga ainsatki sõna: ma pole eales näinud lahket pilku ega tundnud sõbrakätt enda käes. Otsusta minu ja minu patu üle. Mul oli vend, kuri mees, kes tundis rõõmu, kui sai mulle häda kaela tuua. Mina olin temast tugevam ja ta kartis mind. Ma armastasin ühte neidu oma hõimust ja tema armastas mind. Ja kui mu vend sellest teada sai, siis otsustas ta tüdrukule viga teha, et mina seeläbi kurbust tunneksin. Ühel päeval läks tüdruk üksinda läbi metsa ega tulnud enam iial tagasi, ja mina, kes ma hullunult metsa läbi kammisin, leidsin tema surnukehast järele jäänud kondid. Ma tundsin ta ära juuksesalkude järgi – hundid olid ta ära söönud –, aga konte maha mattes nägin, et jalad olid nööriga kokku seotud ja ma sain aru, et keegi oli ta vägivalla abil kinni sidunud ja huntidele järamiseks jätnud.
Kui ma siis tema matmiselt tagasi tulin, sattusin metsalagendikul kokku oma vennaga ja ta vaatas mind õelalt naeratades ning ütles: „Oled sa tema üles leidnud?” Ja ma teadsin oma südames, mida ta oli teinud, ja ma tapsin ta sealsamas – ning siis tulin tagasi ja rääkisin, mida olin teinud. Siis võtsid nad mu kinni – sest mu vend oli minust vanem ja mu vaenlased ütlesid, et olin teinud seda päranduse saamiseks – ja lõpuks, pärast pikka arutelu, andsid nad mulle valida, kas lasta end huntidel ära süüa või saada Surma preestriks. Mina valisin viimase, sest ma olin peast segi ja vihkasin kogu inimkonda. Ma jõudsin siia päikeseloojakul ja minu valvurid lahkusid. Ma ujusin üle kraavi ja koputasin preestri uksele. See oli vana ja haletsusväärne mees, kes põlgas oma ametit – ja ma haarasin temast sealsamas kinni ja tapsin oma kätega – ta oli nõrk ega pannud vastu – ja heitsin tema surnukeha elajale ning tahusin ta nime kivisse. Selline on mu kibe lugu – ja sellest ajast olen ma elanud neetu ning kardetuna. Need jumalad on karmid töölesundijad.” Ta tegi käega meeleheitliku esti ja pööras säravad silmad jahmunud Paullinuse poole.
„Lugu on nüüd räägitud,” sõnas preester. „Mina, kes ma olen kõik need aastad vaikinud, olen oma loo võõrale välja lobisenud. Miks ma seda tegin? Ma arvasin, et arvestades kogu su juttu halastusest ja andeksannist võiks sul olla mingi sõnum mu kibestunud ja väsinud südamele – aga sa tõmbud minust eemale ja vaikid.”
„Ei,” ütles Paullinus, „tõmbuda sinust eemale – ei! Ma hoian sinust kinni kõvemini kui eales varem. Tule ja nõua oma osa andestusest, mis ootab meid kõiki – sa oled kannatanud, sa oled kahetsenud – ning Jumalal, keda ma teenin, on pakkuda lohutust ja rahu sinule ja kogu maailmale. Tema armastus on lai ning sügav – nõua sellest oma osa.” Ja ta võttis mõlema käega preestri käest kinni.
Nii nad seal seisid ja nende selja tagant kostis raevukat möirgamist. Suur elajas nende selja taga viskus vastu ust, aga preester ei vaadanud sinnapoolegi.
„Kui ma suudaksin,” lausus ta, pilk needitud Paullinuse näole.
„Kui sa seda soovid,” lausus Paullinus, „siis see ongi juba toimunud, sest Tema oskab lugeda hinge sügavamaid saladusi.”
Nende selja tagant kostis metsik ragin. Võimas tammevärav kerkis ja purunes pilbasteks ning koletislik hobusesuurune elukas ilmus koopasuule. Selle karvastel õlgadel asus väike pea, selle tillukesed silmad välkusid õelalt ja punane suu avanes metsikuks lõrinaks. Preester pöördus ja looma rünnak tabas teda täie hooga. Ainsa hetkega ja kohutava käriseva heli saatel paisati ta pikali.
„Päästa end!” karjus ta. Hiiglaslik elukas jõllitas, jalg maas lebaval kujul, ning näis kõhklevat, kas rünnata teist vaenlast või mitte. Paullinus, saamata isegi aru, mida teeb, haaras tugeva raudotsaga teiba ja torkas selle taolise kindluse ja jõuga, mille olemasolust enda ta teadlikki polnud, koletise võimsasse kurku, kui see tema poole vaadates suu avas. See tõi kuuldavale metsiku ja ahastava karjatuse. See tõstis ühe jala otsekui löögiks, rabas seejärel õhku ja tabas maas lebava mehe pead. Seejärel purskus selle suust kuum verejuga ja kuristava hääle saatel langes elukas kokku, vajudes aeglaselt ühele küljele. Paullinus jälgis seda tähelepanelikult ja hoides teivast endiselt käes, surus seda kõigest jõust sügavamale. Loom värises üle keha ja jäi hetke pärast vagaseks. Paullinus üritas kohe preestrit eluka alt välja tõmmata, kuid nägi siis, et kõik oli lõppenud. Elaja viimane löök oli purustanud kolju ja lisaks sellele oli keha kohutavalt muljutud ning väändunud. Preestri jalad olid rasked ning lõtvunud, tema käed põimitud otsekui palveks, ja ta tegi ühe või kaks vaikset hingetõmmet, kuid silmi enam ei avanud.
Paullinus langes seda ootamatut õudust nähes otsekui unelusse, kuid sundis end tagasi reaalsusesse. Suur elajas liigutas end korra või paar ja peksis sarvkihiga kaetud jalaga vastu kivipõrandat. Seepeale tõmbas Paullinus preestri keha teisele poole vaheseina ja sulges ukse. Seejärel läks ta kiirel sammul templist välja kaitsekraavi äärde. Ta võttis natuke vett peopesale ja vaatas külma ning tumedat veepinda. Seejärel läks ta tagasi, kindel siht silme ees. Ta pritsis õnnetud mehe purustatud laubale vett ja valides selle apostli nime, keda Jeesus kõige rohkem armastas, lausus: „Johannes, mina ristin sind… jne” See oli nagu vangi vabaks laskmine. Pinges käed lõtvusid ja ohates läks vastse kristlase hing lõpuks taevasse.
„Ma arvan, et talitasin õigesti,” ütles Paullinus endamisi. „Ta oli tulemas väga kiiresti Lunastaja manu ja ma arvan, et oli Tema jalge ees, ja kui ta ka polnud südames kristlane, tunneb Issand ta ära, kui ta Temaga taevastel teedel kokku saab.”
Kui Paullinus läks tagasi maja juurde, leidis ta sealt algelise kirka. Kõigepealt kaevast ta suure augu. Maapind oli mullane ja pehme ning vesi valgus õige pea õõnsusesse. Seejärel taris ta hirmsa pingutusega suure looma auku ja kattis selle päikese eest. Ning seejärel jätkas ta tööd, kaevates haua ka preestrile – vahepeal tegi ta lühikese pausi, et veidi keha kinnitada, aga tema töö kulges ebaharilikult kergelt ja rahulikult. Aga kui metsa kohale langes öö, sai ta hauaga valmis, sest ta ei tahtnud, et preester lebaks selles kohutavas templis.
Siis läks ta tagasi, väga väsinud, ent mitte kurb. Tema hirmud ja ärevus olid aeglaselt haihtunud sel õhtupoolikul, mil ta oli teinud tööd selge taeva all, ümberringi vaid laaned. Muld näis olevat nagu suplemast tulnud, see oli läbi ja läbi imbunud puhtast vihmaveest ning metsad lõhnasid teravalt ja magusalt.
Paullinus magas sel ööl rahulikult, tundes end Jumalale väga lähedal, aga hommikul, kui koit hakkas lähenema, ärkas ta väljast kostvate hüüete peale. Tema uni oli olnud nii sügav ja rahulik, et ta ei saanud alguses arugi, kus ta viibib, aga õige pea tuli kõik taas meelde. Ja seejärel hüüded kordusid. Paullinus ajas end püsti ning läks aeglaselt välja.
Vallikraavi serval, seal, kuhu suubus jalgtee, nägi ta seismas kahte meest, riietuse järgi otsustades tähtsad pealikud. Nende selja taga, kinniseotud kätega ja nööri otsas, mille teisest otsast hoidis kinni üks pealik, seisis orjarõivas, viletsa tuunika ja säärekatetega metsiku ilmega noor mees. Tema pea oli paljas ja ta vahtis jahmunult ringi, otsekui puuri aetud metsloom. Tagapool, lagendiku serval, seisid vaikides neli sõdurit, vibud tõstetud ja nooled nööril. Kogu salga kohal näis hõljuvat sünge otsusekindlus. Paullinust nähes hakkasid kaks pealikku kiiresti omavahel rääkima ja silmitsesid teda üllatunult. Paullinus tuli vee äärde ja üks pealik ütles: „Me tulime preestri juurde. Kus ta on? Sest ta peab täitma oma kohust selle mehe suhtes, kes on tapnud salaja ühe omade seast.”
„Liiga hilja,” lausus Paullinus, „ta on surnud ja ootab matmist.”
Seejärel näisid pealikud taas asja omavahel arutavat ja üks neist küsis kummalise reveransi saatel: „Siis oled sina templi uus preester? Ent ikkagi on see kummaline, sest sa ei kuulu meie rahva hulka.”
„Ei,” ütles Paullinus, „mina olen rändur, roomlane. Mitte mina ei tapnud teda – see oli suur elajas, kes elas seal koopas, ja see elajas tappis ta. Aga tulge üle ja ma jutustan teile kogu loo.”
Niisiis sättis ta kiirustades silla paika ja kaks pealikku tulid vaikides saarele, jättes vangi valvurite juurde, kes tolle kohe sisse piirasid. Paullinus viis nad templi juurde, kuhu tal hädavaevu õnnestus veenda võõraid sisse astuma, ja näitas neile surnukeha, mis oli juba iseenesest kole vaatepilt. Seejärel näitas ta neile purunenud väravat ning tühja koobast ja viis nad siis künka juurde, mille all lebas mahamaetud elukas. Ta küsis, kas nad tahavad, et loom tuleks uuesti välja kaevata. „Ei, me ei taha teda näha,” ütles vanem pealik vaiksel häälel. „Sellest piisab.”
Seejärel viis Paullinus nad majja ja jutustas kogu loo algusest lõpuni. Pealikud silmitsesid teda üllatunult, kui ta rääkis neile elaja surmast, ja üks neist ütles: „Ma kardan, härra, et te tapsite ta roomlaste võlukunstiga – sest ta oli erakordselt tugev ja teie pole just sõjamehe moodi.”
„Ei,” sõnas Paullinus naeratades, „ma kardan, et ta oli ise oma surma põhjuseks, nagu kurjusega sageli jutub – ta hüppas teiba otsa: mina ainult hoidsin seda ja Issand tegi mu käe tugevaks.”
Kui ta oli looga lõpule jõudnud, pidasid pealikud vaiksel häälel omavahel nõu. Siis ütles üks neist: „See on kummaline lugu, härra. Ja meile tundub, et te olete mees, keda jumalad armastavad, sest te veetsite siin öö koos preestriga – kes oli metsik mees ega sõbrustanud võõrastega – ja teiega ei juhtunud midagi halba. Ja peale selle olete te tapnud Surmakoera, paljakäsi. Aga me palume teil meiega koos tulla, sest me ei saa otsustada nii tähtsat asja ilma oma hõimuga nõu pidamata. Võite olla kindel, et teid koheldakse viisakalt.”
„Ma tulen väga hea meelega,” ütles Paullinus. „Minu jumal saatis mind tõepoolest siia tegema tööd, mille ta oli minu jaoks määranud, ja ma teenin tema tahet ikka ja alati.”
Niisiis matsid nad preestri surnukeha maha ja läksid seejärel koos külasse ning kohe saadeti sõnumid hõimupealikele, kes saabusid kiiresti kohale – kümme vaprat sõjameest. Ja nad istusid maha ning arutasid pikalt tasasel häälel. Ja Paullinus istus ning mõtles, kuidas ta saab olla nii rahulik, sest ta teadis, et viibib hädaohus.
Kui nad olid juba pikemalt nõu pidanud, kutsusid nad Paullinuse nõukogu ette ja vanim pealik, hõbedaste juustega ning vanusest kühmu vajunud sõjamees, ütles talle, et nende arvates on Jumal tema poolel. „Ma ei varja sinu eest,” rääkis mees, „et mõned mu hõimlastest arvavad, et sa peaksid surema, kuna sa oled sekkunud salajastesse ning pühadesse asjadesse. Aga minu arvates on selge, et sa pole midagi valesti teinud ja me tahaksime kuulda Temast. Sest nüüd, kus preester on surnud ja elajas on surnud, ütleme aukartlikult, et pilv on meie peade kohalt kadunud ja et me oleme teeninud tumedaid jumalaid liiga kaua.”
Niisiis rääkis Paullinus Isa armastusest ja Lunastaja saabumisest maa peale, ning kui ta oli lõpetanud, tänasid pealikud teda väga viisakalt ja palusid, et ta jääks nende juurde ja räägiks sellest asjast veel. Ja Paullinus jäigi ning leidis endale palju sõpru, nagu tal kombeks oli.
Siis saabus päev, mil pealikud kogunesid taas ja ütlesid Paullinusele, et kui too tahab, võib ta saad templi preestriks ja õpetada seal seda, mida tahab, ja et tempel tuleks puhastada. Ja nad ütlesid, et nad ei palu tal olla inimesetapjate mõrtsukaks, sest see, nagu nad arvasid, näib kuuluvat pigem sõjamehe kui preestri ameti juurde.
Seetõttu ütles Paullinus, et jääb nende juurde elama, aga rõhutas, et kõigepealt peab ta minema ja saama oma usu korra järgi preestriks. Ning ta lahkus, aga tuli varsti tagasi ja Surma Templist tehti Kristlaste Kirik.
Paullinus on nüüd vana mees. Te võite näha teda õhtuti kiriku varjus kaitsekraavi ääres jalutamas. Kujud on lõhutud ja rikutud, aga Paullinus seisatab sageli hauakünka ees ja mõtleb selle all lebavates valgeks tõmbuvates suure elaja luudest – ja seejärel seisatab ta haua kõrval, mis kannab Johannese nime, ja teab, et tema vend, kes tegi oma õndsa teadmatuse ajal kurja, aga see valus haav saab olema esimene, kellega taevariigis kohtub, tema ümber on Jumala valgus, „ja võib-olla,” ütleb Paullinus endamisi, „hoiab ta käes palmioksa.”