„Soliidne laud teie kabinetti. 4,2 m laius , 1,4 m sügavus ja 0,81 m kõrgus; 100% täispuit (tamm), 12 sahtlit ja kaks varjatud laegast.“ Nii oleks seda lauda kirjeldatud mõnes odavate asjade müügikataloogis. Confried Brown ei vaadanud aga seda lauda üldse. Seda sellele vaatamata, et see laud polnud kaugeltki mitte odav. Põhjuseks polnud see, et antud laud oli tema töölaud, ammu nähtud ja tuttav, tema tähelepanu oli haaranud hoopis sellel lebav poolkera, kenasti kumerusel tasakaalus.
Confried silmitses seda pingsalt, sest see oli rohkem kui poolkera, see oli külaline väljastpoolt meie kodust Maad.
"Hakkame siis pihta." kraaksatas olend. "Milleks veel oodata? Ma olen siin olnud juba mitu sinu päeva, olen sulle seletanud, kes ma olen, kust ma tulen ja mida ma tean ja oskan ja miks ei tohi siia kedagi tulla. Ma valisin sind inimeste hulgast hoolega ja see, et sa oled nii kõrgel ametikohal, polnud otsustamise juures just vähetähtis. Seni pole ma pidanud sinus pettuma. Ja ära kalluta ennast minu poole! See on mulle ohtlik!"
Confried Ajas ennast sirgu ja tema higised käed kohmitsesid tühjade paberilehtedega.
Nendega lõpetanud, sättis ta pliiatsi mugavalt oma sõrmede vahele. Köhatanud kurgu puhtaks, ütles ta: "Alusta. Olen valmis."
"Hm." Olendi hääl tundus pahur. "Alustame siis. Kui sa ei jõua kõike üles kirjutada, ära muretse. Meie elame üle kümne tuhande aasta vanuseks, sinu aastate järgi. Mul on küllalt aega oma sõnu üle korrata ja selgitada. Peamine, et märksõnad ja suund saab paika."
Confried silmitses hetke pliiatsi otsa. See oli tumehall ja just õige nurga all teritatud, siis langetas ta selle paberile.
"Maa arengukava suunad kogu edaspidise tuleviku jaoks. See on pealkiri, tõmba joon alla."
Pidanud lühikese pausi, jätkas olend: "Mõistuslik elu võidab tänu oma suuremale efektiivsusele ja sündmuste ettenägemisvõimele. Kuid maalased elavad hetkel väga ebaefektiivselt. Liiga palju jõudu ja aega läheb ühiskonna tasakaalustamisele, psüühiliste pingete kompenseerimisele, loodusjõudude ja teiste eluvormidega võitlemisele, enda soo jätkamisele, konkurentsile inimeste ja organisatsioonide tasemel, administreerimisele." Olend ohkas.
"Ma pean ütlema, et lisaks muule liiale, läheb liiga palju aega, et kõiki neid liigasid üles lugeda. Pärast täpsustame. Niisiis. Nagu Maa majandusinimesed on õnneks juba avastanud, tuleb olla efektiivne. Efektiivselt töötades võib saavutada sama pingutusega, samade inimestega kümneid kordi rohkem, see tähendab aga seda, et paremini elades ja kui vajalike inimeste suhe on oluliselt parem, võib kümme korda väiksema arvu inimestega saavutada kümme korda parema tulemuse. Kas see pole sinu meelest suurepärane? See ongi Maa esimene eesmärk." Olend ootas, kuni Confriedi pliiats peatus ja jätkas siis.
"Sellise eesmärgi saavutamiseks tuleb hävitada madala intelligentsiga, puudega, kuritegelikud, ebasobivate elueesmärkidega või psüühiliselt ebastabiilsed inimesed."
"Hävitada? Genotsiid?" Confried Browni näol oli ilme, et "diktaator Brown" oli tema meeldivate mõtete pingereas üks tagumisem.
"See kõlab julmalt, kuid nii on õige. Meie ühiskond kulutas selle saavutamiseks kümneid ja kümneid põlvkondi, kuid kas on mõtet koera saba jupphaaval otsast raiuda? Lisaks on mul sulle pakkuda meie ühiskonna tohutud teadmised ja oskused, ka mõjutamise vallas. Ja me ei korralda ju mingeid tapatalguid. Ühiskonnale tuleb anda õiged väärtused ja õige suund. Peamine, et need indiviidid oleksid teistest isoleeritud, need ei annaks järeltulijaid ja elaks teiste poolt aktsepteeritud tingimustes ja meie eesmärke ning ühiskonna arvamust arvestades piisavalt kaua. Ülejäänu teeb aeg ja võin kinnitada, et meie jaoks küllalt kiiresti."
"Kuid osad neist inimestest kannavad ajaloos läbiproovitud geene, mõtteviise, teadmisi ja oskusigi. Nad on osa meie maailmapildist. Ja üksiku vähem eduka toetamine ei ole meie ühiskonnale mingi koorem. Eriti kui efektiivsus tõuseb!"
"Jamps! Agressiivsus võis olla ju kunagi efektiivne probleemide lahendamise võte, kuid meie juurime välja nii agressiivsuse kui ka vajaduse agressiivne olla. Ja kas ühiskond peaks ülal pidama tuhandet äput, et üks neist kevadest pildi joonistaks? Täielik ebaefektiivsus! Tuleb kaotada tung kunsti ja teiste väljamõeldud maailmade järele ja muu tuleb iseenesest. Sotsiaalsüsteem, et toetada nõrgemaid ja neid, kes vääratavad edukal rajal. Pole vaja pidevalt hoida inimkonna all kukkumisvõrku. Tuleb hävitada igasugune võimalus kukkumiseks ja samas kaob ka vajadus kukkumisvõrgu järgi! Ja lihtsalt nõrgemate toetamine ... Kas sa paneksid vormelisse stereosüsteemi? Kas sa läheksid maratoni jooksma mängukaru kaelas? Efektiivsus tähendab täielikku efektiivsust, ainult siis oleme me efektiivsed. Ja ole tähelepanelikum, palun, me räägime kümnekordsest inimeste arvu vähendamisest, kus siin need üksikud toetatavad on. Meil pole vaja rahvasporti, me vajame vaid maailmaklassi!"
Olendi jutt takerdus hetkeks.
"Nii, kuhu me jäimegi, teisena siis. Teisena tuleb alustada inimkonna geneetilist parandamist. Sellega saab küll koheselt algust teha ning ilmselt ei tule sellele ka suuremat vastuseisu, kuid oma õige hoo ja esimesed tulemused saavutaksime alles peale esimese eesmärgi saavutamist. Geneetika on pikaldane asi. Nagu need teie müütilise jumala veskid. Jõuad kirja panna?"
Confried noogutas ja lisas paberi servale märkuse "jumal, müütiline?".
"Pärast kahe esimese eesmärgi saavutamist on käes ka esimesed kõrvalnähud. See on ühiskonna parandamise juures paratamatu, täiesti loomulik. Neile tuleb ette mõelda ja varakult vältima hakata. Näiteks inimasustuse hõrenemine võib kaasa aidata looduse mitmekesisuse suurendamisele. See omakorda tõstab tõenäosust, et sealt võivad tulla uued ohud. Haigused või inimkeskkonda hakkavad valguma loomad, neid on ju rohkem. Selle pärast tuleks alustada ohtlikemate piirkondade elust tühjendamist, korraldada taimede, loomade ja lindude süstemaatilist hävitamist."
"Ee, haigusi levitavad loomad siis, kui nad elavad inimestega koos, hõredam asustus…"
"Ole vait, ma tean paremini!"
Confried otsis taskust taskuräti, et oma higistavaid käsi kuivatada. Sellel ajal kui ta pliiatsi jälle oma sõrmede vahele seadis, helises laual telefon.
"Ära puutu telefoni! Meil on tähtsamatki teha."
"Aga ehk on mingi kriis, maavärin või midagi…"
"Maavärin on minevik. Meie räägime siin Maa tulevikust, meie tulevikust!"
Pärast kolmandat helinat telefon vaikis. Ilmselt maavärinat siiski ei olnud, siis poleks nii kergesti alla antud.
"Nende asjadega peaksime me sinuga kahekesi kenasti toime tulema, sinu positsioon ja autoriteet ja minu teadmised teist ja tulevikust. Arvatavalt tuleb pärast seda sinu asemele minu kõrvale keegi teine. Kõik võtab aega ja teie siin elate ju nii lühikese elu. Järgmiste partneritega võtame ette ühiskonna ja inimese timmimise ideaalini. Musta ja seega kõige tänuväärsema töö õnne vundamendi rajamiseks teeme me aga sinuga koos, pea seda meeles. Sind hakkavad tuleviku inimesed oma õnne eest põlvili tänama! Aga edasi."
Confried haaras pliiatsist tugevamalt kinni ning langetas jälle pea paberi kohale.
"Selleks ajaks on Maa ühiskond muutunud vähemalt kolm korda efektiivsemaks. Tõmba sõnale vähemalt joon alla. Ma loodaks ise palju suuremat tõusu.
Nüüd tuleb hakata tegelema elukeskkonna tõsisema ümberkorraldamisega. Praegu läheb liiga palju jõudu nakkus- ja mitte-nakkushaigustega võitlemisele, eluruumide kütmisele ja jahutamisele, ühest kohast teise liikumisele ja info transportimisele ja muule sellisele. See on kõik sulaselge raiskamine! Kokkuhoid on efektiivsuse vend! Selle kõige parandamiseks tuleb inimesed elama viia ainult klimaatiliselt parimatesse paikadesse, valida sobiv asustustihedus, parajalt tihe, et teised oleks ligi ja parajalt hõre, et nakkushaigused ei leviks. Agressiivsuse, emotsionaalse tasakaalutuse ja esteetika vajaduse olulise vähenemise tõttu on elupaikade ning tiheduse osas meil märksa vabamad käed.
Siit läheme edasi järgmise eesmärgi juurde. Nummerda neid hiljem. Lapsed, järelkasv. Laste saamise õigust tuleb piirata. Lapsi tohivad saada vaid need, kellel on parim geneetiline pagas. Terved, psüühiliselt stabiilsed, kõrge intelligentsiga. See tagab loomuliku geenide paranemise ja elanikkonna vähenemise samaaegselt. Ei tohi aga ära unustada, et kõrge intelligentsiga inimesi tuleb maksimaalselt rakendada. Geeniuse üks töötund kaalub kuhjaga üles tuhat keskmise inimese töötundi! Seda dilemmat saab kergesti lahendada. Geeniuste lapsi aitab ülejäänud ühiskond kasvatada. Sellegipoolest ei tohiks neil üle paari-kolme lapse olla. Ülejäänud tuleksid geeniparandajate teadlaste töölaualt, kui nii öelda. Koos eelnevaga ning tulemustega muu elu väljatõrjumise alal vähenevad veelgi haigused, vigastused teiste elusorganismidega kokkupuutumise tõttu, sealhulgas ka teiste inimeste poolt tekitatud vigastused. Geenitöö annab esimesi tulemusi. Inimese kuju muutub ja neid jääb veel vähemaks ja nende kvaliteet tõuseb."
Confried lõpetas märkmete kirjutamise ja tõstis pea: "Tohin ma küsida?"
"Jah, muidugi."
"Kas teie ühiskond on tõesti kõik selle läbi teinud?"
"Jah. Kuid mitte nii kiiresti. Meie pidime kõige selle algusest lõpuni läbi elamiseks kulutama kümneid tuhandeid põlvkondi ja käima palju eksiteid ja tegelema kõrvalmõjudega alles siis kui nad käes olid. Meil läheb siin kõik palju kiiremini ja lihtsamalt, sest mina aitan teid. See on tõeline ajahüpe."
"Kas viimaste põlvkondade jooksul pole teil enam ühtegi probleemi olnud? Ühtegi soovimatut kõrvalmõju?"
"Kuidas võtta. Võiks öelda, et oli küll."
"Mis siis? Kas see probleem oleks mulle mõistetav?"
"Ma kardan, et mitte. Aga ma püüan selgitada. Kujuta endale ette, et sa elad kümne tuhande aasta vanuseks, sinu õpetamiseks ja kasvatamiseks on kulutatud tohutuid jõupingutusi. On selge, et nii sinu kui teiste jaoks on sinu elu hindamatu väärtusega. Aga meie täht hakkas oma elu lõpufaasi jõudma. Me leidsime, et tähe noorendamine on ebaefektiivne, sellele oleks pidanud pühenduma vähemalt 80 protsenti kogu ühiskonnast, ilmselt palju rohkemgi, ja seda paljude meie põlvede jooksul. Väljaränd mõnele sobivale planeedile väljaspool meie tähesüsteemi oleks olnud palju efektiivsem. Sellega tekkis aga väike tõrge. Kosmoselennu ettevalmistamine ja lend ise olid igaühe jaoks meist põhjendamatult liiga riskantsed. Kõik me olime selleks liiga väärtuslikud, ettenägevad, tasakaalukad, arukad, lühidalt kõrge intelligentsiga. Kuid me leidsime ka sellele probleemile lahenduse! Me kombineerisime igivanu geene kaasaegsetega ja allutasime sündinud lapsed spetsiaalsele kasvatusele. Ja me saime kosmosekatsetajad!"
"Palju selliseid lapsi sündis?"
"Kakskümmend viis. . Piisavalt, et katsetustega alustada. Kuid läheme Maa arendamise plaaniga edasi."
Confried tõstis täiskirjutatud lehele uue tühja lehe ja oli jälle kirjutamiseks valmis.
"Niisiis. Kui seni mainitud eesmärgid on saavutatud, hakkavad inimesed jõudma nii-öelda poolkera faasi lähedale. Nii nimetatakse seda, kui nii inimesed kui ümbritsev keskkond on muutunud oluliselt efektiivsemaks ja edasi jääb vaid peamiselt sirge tee täiesti sirgeks rihtimine. Maalt tuleb hävitada kõik see, mida pole elamiseks vaja: metsloomad ja -linnud, kasutud taimed, seened ja ka mikroorganismid. Seda tuleb teha süstemaatiliselt ja põhjalikult. Pole suuri eluvorme, on vähem ka mikroorganisme, pole kõiki neid, siis pole ka haigusi! See kõik teeb inimeste geneetilise parendamise oluliselt lihtsamaks. Pole vaja immuunsusgeene. Organism ei pea enam kulutama energiat haigustega võitlemisele. Kogu energia ja aja saab pühendada mõtlemisele. Lõpuks saavutatakse steriilne keskkond, see on kõikidest mõeldavatest kõige efektiivsem. Pane suu kinni! Me oleme seda uurinud, me teame seda! Sa ei kujuta ette, kui palju minu jõust läheb hetkel oma ümber steriilsuse tagamiseks! Õnneks valmib homseks minu steriilne tsoon, muidu võib veel teab mida juhtuda."
Confried sulgeski ilma midagi ütlemata suu ning pani viimase lause lõppu punkti.
"Samas tuleb pidevalt tegeleda elu vajadustele jalgu jäävate indiviidide kõrvaldamisega. Kui inimese saab asendada masinaga, siis pole inimest enam vaja! Meil on vaja vaid asendamatuid inimesi! Ja kasvatus ja vaated. Neist ma pole üldse veel rääkinud. Need on kõige tähtsamad. Kõik peavad ühteviisi mõistma efektiivsuse vajadusi. Kõik ebavajalikud minema, ilma valu või häbi tundmata. Valu ja häbi on ürgaja igandid. Sellele lausele tõmba joon alla!"
Confried Brown vedaski nagu kunagi koolis püüdlikult viimasele lausele joone alla. Ürgaja oletatava lõpu alguse aja tähistamiseks lisas ta lehe servale ka kuupäeva ning tõmbas kuupäevale joone ümber.
"Tohin ma sinult nende kosmosekatsetajate kohta küsida? Kuidas nendega asi õnnestus?"
Confriedi häiris olendi välimuse juures kõige rohkem silmade puudumine. Polnud kuhugi vaadata, kui tahtsid rõhutada oma küsimuse tähtsust.
"Ee, vanad geenid polnud just kõige paremad. No seda oligi arvata. Nad olid üsna viletsad, enamik lapsi tuli juba alguses kõrvaldada kui valesid eesmärke püüdlevad või lihtsalt ebastabiilsed. Ka tehnikaga oli probleeme, isegi ohvreid oli. Kuid ühe kosmosekatsetaja me siiski saime ja sellest piisas, me läksime kosmosesse oma tsivilisatsiooni jätkama!"
"Teie tsivilisatsioon lahkus siis oma planeedilt?"
"Meie põhituumik elas turvaliselt oma kodus oma elu lõpuni, järglasteta, kuid seeme saadeti välja ja seemnest kasvab meie uus tsivilisatsioon."
"Ja paljud selle seemne moodustasid?"
"Mina olen see seeme, ainuke sobilik kahekümne viiest!"
Confriedi akendeta nõupidamiste kabinet püsis mõne hetke ühegi helita.
"Sa ütlesid, et sinu laev koos kasvulaboriga hävis. Kas sinu tsivilisatsioon ei suregi kümne tuhande aasta pärast koos sinuga?"
"Ma pole eile sündinud, nii et mitte kümne tuhande, vaid kuue tuhande aasta pärast. Ja minu tsivilisatsioon ei sure. Teist saab minu tsivilisatsioon, te lähete koos minuga meie teed!"
Confried vaikis, tõusis siis aeglaselt, pani piduliku ilmega käed rinnal risti, kummardus olendi kohale. Ta torutas huuli ning tema hommikupesuta jäänud hammaste tagant tabas poolkera suur baktereid pungil süljelarakas.