Esimene samm

Heiki tuli ta juurde kell kaks öösel. Jeff oli pärast ringilt naasmist vaid paar tundi magada saanud, kui nõudlik kopsimine ta üles ajas. Unesegaselt pidas ta seda esimesel hetkel vaid väsinud mõistuse poolt loodud illusiooniks, kuid vaikselt hakkas ähmasest maailmast realismitükikesi läbi vajuma ning ta tajus kurnavat halli ärkvelolekut.

Ta lükkas teki pealt ära, tõugates nõnda kassi kogemata maha, ajas end istuli ja sirutas jalad üle ääre, aistes mõnuga varvaste all karvast vaipa. Kass tuli ringiga ümber voodiääre ja surus end vastu ta jalgu. Jeff ei pannud seda tähele, mõtted uitamas endiselt unesegasena igatsevalt teadvusetuse poole.

Ta parem käsi kobas kella järele, samal ajal kui vasak automaatselt elementaarsest viisakusest suu ette liikus jultunud haigutust varjama. Kopsimine jätkus, kell näitas neli, pead läbis paar vandesõna. Jeff tõusis püsti ja koperdas üle kottpimeda toa. Lüliti klõpsatas ning tuba täitis ere, pimestav valgus. Käsi silme ette, veel paar vandesõna, igatsus endise pehme pimeduse järele, kuid sinna liikumise asemel suundus ust avama, olles nüüd veel pimedam kui enne.

Jeff deaktiveeris luku ning tõmbas ukse järsult kõrvale, mille tagajärjel Heiki talle peaaegu sülle vajus. Heiki õlakott rippus loiult ta kondiselt kehalt, kahest haagist vaid üks kinnitatud; mehe nägu oli valge ja higine, tumedad juuksed koledalt segi ja lühikesed karvad püsti ning valge laborirüü jättis räpase mulje, mida sügavdas veel enam selle keskel asuv punane ja aeglaselt laienev täpike. Jeff kohkus Heiki räsitud välimusest.

„Jumaluke, Heiki, mis suga juhtus?“

„Praegu pole aega seletada, nad taipavad varsti oma kaotust. Usu mind – ma ei tahtnud, et asjad nõnda kaugele jõuaksid, kuid mul on hädasti su abi vaja. Lähme.“

„Oota, mida? Kuhu?“

„Laeva. Viska endale midagi peale ja liigume – sa pead mind aitama.“

„Heiki, kuule, sa pead meditsiiniosakonda minema. Sa oled haavatud! Kuidas see üldse juhtus?“

„Kas sa saad aru, et meil pole aega siin dialoogi arendama hakata? Lühidalt – juhtkond otsustas mu uurimistöö katkestada ning testsubjektid hävitada. Kujutad sa ette? Minu elutöö – ning hävitada! Ja vaid sel lihtsalt põhjusel, et nad kartsid, need pimedad konservatiivsed sõjafanaatikutest idioodid! Nende ees seisis midagi neist vägevamat ja nad hakkasid oma väikestes kibestunud südametes värisema ja pelgama! Nii et ma pidin midagi ette võtma ja nad teadsid seda. Nii et nad saatsid Alani mu järele.“

Heiki parem käsi surus seinale, vasak pigistas kõhtu; tema fanaatilised silmad olid kinnitunud Jeffile ja ta suust pritsis noorema mehe rinnale sülge. Jeff surus iivelduse alla ja võttis Heikil ettevaatlikult parema käega õlast kinni.

„Issand küll, kas tema tegigi seda?“

„Jah, tema. Kuid ma sain talle vastu ning enam ta meid ei ohusta. Tema ... eluküünla kustutamine tekitas minus teatud kurbust, kuid ta pimedus oli reetnud nii teda kui mind, nii et ... Saad sa aru – mul polnud lihtsalt muud valikut.“

„Sa tapsid Alani? Oi, nüüd oled sa küll hädas.“

„Kas sa ei leia, et ma olin niigi hädas, kui nad otsustasid oma relvastatud debiiliku mulle järele saata?“

„Nojah, seda küll. Aga me ei saa ju seda siiski nõnda jätta, sa lihtsalt jooksed verest tühjaks!“

„Rumalus, ma saan hakkama! Lihtsalt sa pead mind paari asjaga aitama. Pane end riidesse ja lähme. Kiirusta, aeg jookseb!“

Ebareaalsena tunduv olukord mõjus Jeffile kainestavalt. Uni oli haihtunud, aju kuuletus vastu vaidlemata sõbra enesekindlale nõudmisele, kuigi seejuures tundis ta eneses rahutust aina kasvamas. Jeff aitas Heiki voodile istuli ja vaatas toas paanika piiril ringi. Mõtted tormasid ta peas, suutmata end järjekorda seada. Lõpuks õnnestus tal neist midagi konstrueerida ning ta tõmbas sihikindlalt kapiukse lahti, võttis sealt avatud spordikoti välja, heitis selle voodile Heiki kõrvale, ehmatades nõnda uuesti maha kassi, kes loovutas oma positsiooni vaid äärmise vastumeelsusega, ning hakkas kiiresti suvalisi riideid kotti kühveldama, eesmärgiga see vaid võimalikult kiiresti enam-vähem vajalike asjadega täita. Äkitselt ta peatus, särk käte vahel ja pilk pingsalt voodil lebaval kotil.

„Kas me tuleme siia tagasi?“

„Mida? Ei, ei, muidugi mitte, me peame siit lõplikult lahkuma. Ma ei arvanud, et see sulle problemaatilisena võiks tunduda?“

„Ei, ei olegi aga ... mida ma Pemmuga teen?“

„No mida sa ikka teed – jäta ta siia, küll keegi ta eest hoolt kannab.“

„Aga kuidas!? Ma ei saa ju teda lihtsalt nõnda jätta!“

„Sa ei saa teda ka lihtsalt nõnda võtta! Kass saab hakkama, meie ei saa!“

„Uh, nojah, eks ... Riina ole alati tema vastu kena olnud ning võiks ta võtta ... Aga mulle ikka ei meeldi see. Ahh, Pemmu, Pemmu – tule siia, kiss, kiss, kiss... Ma lähen nüüd minema, ole tubli kiisuke ...“

„Oh, jäta see kuradi kass rahule, ta saab ka sinu nännutamiseta hakkama! Paki oma kott, saad sa aru – me peame minema!“

„Jajah, okei, rahu ...“

Jeff kallas kiiruga ühe kassikausi sööki kuhjaga täis ja lisas teise vett. Siis naasis ta pakkimise juurde, surudes kätte rippuma jäänud ja kergelt kassitoiduga koos T-särgi teiste omasuguste vahele, selle määrdumist õieti ajus registreerimatagi. Ta üritas veel paari teksaseid kotti ajada, kuid selle pungis olek äratas ta hajameelsusest ja nõudis pakkimise lõppemist. Jeff tõmbas kotiluku teatud pingutusega kinni ja vaatas siis veel hetkeks kiiresti analüüsivalt toas ringi. Öökapi äärel vedelev kell tärgatas mälestuse sahtlis lebavatest tualetttarvetest ning ta asus neid kiiruga koti lisataskutesse toppima. Heiki – silmad kõhus tuikavast valust kinni surutud ning näol vaevumärgatav grimass – tegi samal ajal jalge ees kräunuvale kassile pai.

„Mis nüüd?“ küsis Jeff kõhklevalt, olles pakitud koti üles tõstnud. Heiki avas silmad.

„Pane end riidesse.“

Jeff heitis pilgu oma magamispükstele: „Ahjaa, kurat ...“ Ta ajas kiiresti püksid jalast, jõudmata häbi tundagi, ning järgmised jalga. Punaka T-särgi jättis ta selga, tõmmates vaid kerge jaki peale.

„Kontrolli nüüd, kas koridor on tühi.“

Jeff liikus ukse juurde ja avas selle ettevaatamatult kärarikkalt, millele järgnenud sisinale selja tagant oskas ta vastata vaid kahetseva pilguga. Ukse taga valitses aga tühjus. Jeff kummardus aeglaselt koridori ja heitis pilgu mõlemale poole, ent tühjus oli levinud ka sinna.

Jeff vaatas selja taha ja sosistas: „Koridor on tühi.“

„Siis tule aita mind üles ja lähme.“

„Kas sa... Kuidas sa selle haavaga liikuda saad?“

„Küll ma hakkama saan, ära sa selle pärast muretse. Ma tunnen, et valuvaigistid hakkavad ka juba vaikselt mõjuma.“

Jeff vaatas Heikit kahtlustava pilguga, ent astus siis tema poole, peatus hetkeks, et särk püksi toppida, ning haaras siis Heikilt kaenla alt kinni ja toetas ta üles, üritades tolle allasurutud valugrimassile võimalikult vähe tähelepanu pöörata. Kass hüppas kotist vabastatud kohale ja tõmbus seal kerra, vajudes ärksasse kassiunne.

Jeff aitas Heiki koridori, asetas paremas käes olnud koti maha, sulges enda tagant ukse, ise nuppu vaevu nähes, kobas siis põlvist kergelt krõnksutades koti järele ning, selle kätte saanud, liikus Heikiga vasakule lifti suunas. Neist jäid maha väikesed punakad tilgad, mille vennad roomasid mööda pehmet valget laborikitli tekstiili, kogunesid selle alaosasse ja vajusid sealt metalse põranda suunas, mõjudes nõnda Jeffi ekslevale pilgule peaaegu hüpnotiseerivalt. Piisad jätkasid sihikindlalt oma aeglast teekonda ka siis, kui nende omanik oma noore kaaslasega lifti ootamiseks peatus ja siis hetkeks kergemas meeleolus keskmise suurusega lifti astus.

Nende ümber jaamas lasus vaikus, mida näis katkestavat vaid lifti tasane vihin, mida mattis enese alla natukene tugevam, tempokas acid jazz ja doktori hingeldamine; suletud uste tagant polnud tähelepanelikule kõrvale aga midagi kuulda, vaid Jeffi fantaasia joonistas sinna õhku mõnele norskamist, mõnele ähkimist, kõigile aga rahulolu selle puhkeaja üle, mil nad millegi üle muretsema ei pea. Jeff tundis kehas väsimust päevatööst ja mõtles igatsevalt oma pehmele voodile.

„Jeff, ma võtsin marlit kaasa. Ürita mingi side moodustada. Suru paar marlirulli haavale ja siis ühega tõmba ümbert kinni.“

„Ah, jah, muidugi. Üks hetk.“

Jeff asetas koti maha, lasi Heikil vastu seina toetada ning võttis ta käest marlirullid. Ta tõmbas Heiki särgi üles ning üritas doktori sõnu järgides samal ajal kaht marlirulli haavale suruda ja kolmandat sidemena kinnitada, kuid üle ta sõrmede voogav veri tekitas temas iiveldust ning doktori punakalt vettiv särk kippus alla Jeffi kätele vajuma, määrides neid veel enamgi.

Samal ajal jätkasid digitaalsed märgid numbrilaua kohal oma aeglast muutumist, kuni piiksatus teatas tülgastava teekonna lõpust. Jeff oli suutnud sideme paar korda ümber doktori kõhu rullida ning tõmbas selle kiiresti ühest otsast pooleks ja sidus kohmakalt kinni. Ta tõmbas järelejäänud ribaga üle doktori kuueääre ning maast kokku vedelemad plekid, üritades samas mitte mõelda nende päritolule. Piiksatus tähistas vabadust.

Uste avanedes toppis ta järelejäänud marliribad kiiresti oma spordikotti hoolimatult enam-vähem puhaste särkide peale ja rebis lihaseid pingutades tõmbluku kinni. End sirgu ajanud, haaras ta doktoril kaenla alt kinni ning astus temaga angaari juhtivasse koridori, kus neid tervitasid kaugusest kõlavad omavahel jutustavad inimhääled.

Jeff peatus teadmata mida teha ning suutmata nõnda kiiresti midagi välja mõelda. Doktor suunas teda oma keharaskusega lähima ukse suunas ning otsis seejuures taskust välja oma suuremat kõrgema klassi kaardi ja tõmbas selle ukse kaardilugejast läbi. Uks avanes vaikse vihinaga, kuid Jeff ei liikunud paigast, vahtides selle asemel enda ümber otsides kerge meelehärmiga paremat peidukohta.

„Mis on?“ sosistas Heiki kannatamatult.

Jeff vaatas doktorile otsa ja siis maha. „Me ei tohi nõnda sinna sisse astuda, see on ju... See on reeglite vastane.“

Heiki jõllitas noormehele otsa.

„Kas sa tõesti arvad, et reeglid meile enam kehtivad?“

Jeff vaatas ebamugavust tundes kõrvale, ent astus siis pimedasse ruumi tõmmates Heiki endaga kaasa. Ukse sulgenud, lasi Jeff doktoril vastu seina istuli vajuda, ise aga reguleeris äkitselt tärganud idee mõjul ukse kontrollpaneelil selle mateeria tihedust, mis jättis välimuse muutumata, kuid võimaldas helidel vaikselt läbi kanduda. Seda teinud, surus Jeff kõrva vastu ust ja kuulatas korruse vaikust käristavaid mehehääli, mis olid nüüdseks juba ümber nurga pööranud ning liikusid koridori mööda aeglaselt lifti suunas, mis oli Jeffi kogemata vastu numbrilauda põrganud küünarnukist aeglaselt neljandale korrusele suundunud.

Jeffi peas oli vahepeal mingi klõpsatus käinud, mis häälestas ta nende illegaalse pagemise lainele ning muutis selle ennekõige ebareaalsusena tunduva täielikuks reaalsuseks. Lifti peale mõeldes meenusid talle neist maha jäänud vereplekid, mis valgel põrandal vaid seda paremini võisid silma paista, ning ta tundis end pingule tõmbumas.

„ ... ja Tom turvarühmast märkis, et kaamerad on jälle väljas,“ kostis pilkava varjundiga nooruslikum hääl, „mis on juba neljas kord ainuüksi sel nädalal. Asjad vaid kuhjuvad ning nagu Tom mulle märkis, lõppeb asi lihtsalt sellega, et varem või hiljem juhtub mingi suurem õnnetus, keegi ei saa sellele aga nõutud ajal jälile ning siis on kõik perses.“

„Ah mind ei koti,“ vastas vanem, passiivsem hääl. „Meie töösse need kaamerad ei puutu ja kuni nad nende parandamist meie kaela ei hakka toppima, on mul ka täiesti ükskõik.“

„No Sam hooldusest, see rääkis, et küllap on laeval lahti pääsenud üks neist sealt eksperimentidest. Tead küll – teevad seal igast katsetusi ning ehitavad omale tapariistu. Sam olevat ise korra ühes kaameras vilksamisi näind – kuidas ta ise seda nüüd ütleski – üht jubedamasuurt varju koridoris liikumas, mis heitis hetkeks ühe hullunud pilgu kaamera suunas ning ta valged hambad särasid helepunasest verest.“

„No see Sam on sul ikka üks paras lollpea. Esiteks, kuidas märkas ta vaid hetkeks vilksatanud varju veriste hammaste tõelist värvust?“

„Noo, tõmbas pilku vast.“

„Einoh üleüldse – kui pardal oleks keegi lahti, oleks ta juba ammu kinni püütud. Meie turvameeskond on selleks küllalt tasemel, eriti selle uue kapten Giacoppi all, kellest sinu Samist usaldusväärsemad allikad räägivad, et tal on äärealade piraatidega ülimalt edukaid kogemusi olnud. Kuigi ma kahtlen, et meil neid kogemusi üldse vajagi läheb, pole siin kunagi midagi juhtunud ja ei hakka kah. Kui sa usud ebaõnne, siis see lause kindlasti hirmutab, kuid, tead, ma olen üheksateist aastat siin töötanud ja terve aja on siin täielik vaikus valitsenud. Hiinakatel on üks selline needus, et ela sa huvitaval ajal, me aga elame täiesti ebahuvitaval ajal ning ma olen südamest tänulik selle eest.“

„Nojah, kuid Sam ...“

„Ah, kuradile see su Sam. See mees pole hällist saati midagi tarka omal suust välja lasknud, ajab vaid kõigile oma sõnaropsi kaela.“

„No see pole küll kuigi kena asi, mida öelda, kui ise samamoodi iga õhtu sööklas tema jutte kuulad.“

„Hmph! Mis sest, et kuulan – sellise tark mees taskus olemus on endiselt juba iseenesest rõve. Mina isiklikult arvan, et ...“ kuid ta hääl sumbus vaikselt kaduvikku, kui liftiuksed nende järelt sulgusid ning liikuv kast kandis nad tasakesi minema teiste koridoride suunas; kummagi pilk ei langenud aga lifti põrandal asetsevale hoolimatult laiali hõõrutud plekile, mida nad aga muidugi vaevalt oleksid tõlgendanud sellena, mis see tegelikult oli.

Jeff seisis veel mõnda aega kikivarvul, toetudes õhukesele uksele, hingamine katkendlik, pilk suunatud mustavale seinale, tähelepanu koondunud aga vaid teisele poole õhukest metalli, oodates veel mingeid helisid, kuid tabades vaid tühjust. Doktor istus ta kõrval maas, silmad suletud, õlakott kõrval, vasak käsi selle peal, parem aga kõhul, pihk endiselt ID-kaarti pigistamas, tähelepanu aga pigem oma kehal kui välisel dialoogil.

Nõnda oma mõtete ja ootustega toast väljaspool viibides, tabas toa teisest küljest kostnud köhatus neid mõlemaid mõnetigi verdtarretava efektiga. Jeffi silmad ähvardasid peast välja tungida, kui ta neid pungitades hetkeks oma käesoleva tegevuse võimalikele karistustele mõtles. Köhatanu aga kirtsutas vaid alateadlikult nina ning, pööramata pingule tõmbunud põgenikele tähelepanu raasugi, keeras teki all teisele küljele.

Tajudes oodatud paanilise reaktsiooni puudumist, pööras Jeff ringi ning piidles nüüdseks pimedusega juba üpriski harjunud silmadega helide tekitaja suunas. Märgates hämaras õrnalt valendavat alasti keha, mis ruumi lämbuse (ja kohaliku lukustuse usu) käes oli võtnud vaevaks vaid pooleldi niigi õhukese teki alla peituda, lõid Jeffi põsed õhetama, kui ta süütu pilk nooruslikele rindadele püsima jäi. Puna süvenes, kui ta selles tähelepanu haaravas olendis enese isikliku armumise ära tundis, kelle möödumine koridoris tal alati hinge kinni lõi, ning see säravate silmade, peaaegu veatu näo ja lühikeste punaste juuste kooslus moodustasid tema meelest sõnul kirjeldamatult perfektse harmoonia.

„Kes seal on?“ sosistas Heiki ettevaatlikult, end maast upitamata.

„Jumalanna ...“ pomises kohmetu noormees, nüüdseks pilgu lakke suunanud.

„...Mida sa ütlesid?“ sosistas segaduses vanamees vastu.

„Ah... Nooremmehaanik N. Haab.“

„Magab?“

„Sügavalt.“

„Phhh... Vedas. Kiiresti, enne kui ta ärkab – aita mind üles ja liigume edasi.“

Jeff võttis teadlasel kaenla alt kinni ning tõstis ta üles, kuid ei liikunud paigalt, pilk uksel, kuid mõtted muul.

„Miks me ei liigu? Kas sa kuuled midagi väljast?“ päris taaskord segaduses Heiki.

„Ei, ma lihtsalt mõtlesin, et, noh, kui me lahkume, et, noo, selle käigus võib vast midagi valesti minna laevaga ning vast oleks kasulik, kui meil oleks oma mehaanik kaasas?“

Jeff polnud kunagi julgenud neiule läheneda, et oma tundeid avaldada, või isegi vaevu hoomatavalt neist märku anda, kuid mõte laevalt lahkuda ning enam mitte kunagi omada võimalustki neiule öelda, mida ta süda tundis, rusus teda rohkem kui ükski teine lahkumisega seondunud kaotus.

„Lollus! Sa oled sellest plikast vaid sisse võetud!“ vastas doktor sosina kohta üllatava intensiivsusega. „Meil pole aega temaga jamada, rääkimata sellest, et ta niikuinii ei tuleks. Aitab jutust ja liigume.“

Jeff pomises midagi nõustumise sarnast, kuid ei liigutanud end siiski veel. Ta nägi Heiki külmades sõnades peituvat tõde ning kuigi ta oleks eelistanud sellele mitte tähelepanu pöörata, meenusid talle minevikust pidevad läbikukkumised ja äraütlemised ning paratamatu edukamate kaaslaste lõõpimine, ning ta süda tõmbus kokku vihast kõigi nende tühisuste vastu.

Ta tugevdas oma haaret doktori ümber, tundes äkitselt temaga suurimat lähedust kui kunagi varem, vajutas kontrollpaneelil nupule ning, olles veel enne igaks juhuks hetkeks koridori äärele kuulatamiseks peatunud, sulges enda järelt üllatava sujuvusega ukse, mis oma tasase vihinaga suutis siiski hetkeks segada tärkava neiu puhkeaega, kes aga vajus siis sama ignorantselt tagasi une rammestavasse rüppe.

Jeff ja Heiki jätkasid teisel pool ust oma vaevalist teekonda angaari sissekäigu suunas. Minna oli küll veel vaid üks keskpärane koridoripikkus, kuid iga samm paistis põhjustavat Heikile valuvaigistest hoolimata piina ning seega ei julgenud Jeff just eriti reipa tempoga liikuda. Liftis kiiruga seotud side oli järele andmas ning jällegi tähistasid nende teekonda väikesed punakad loigud.

Viimaks jõuti siiski, pärast suurt ähkimist ja puhkimist, allasurutud valumühatusi ning hirmu iga heli ees, angaariusteni ning Jeff peatus, toetas doktori vastu seina, avas ühe ustest ja piilus sisse.

„Ära liiga kaua passi, tõmbad veel meile tähelepanu,“ sosistas Heiki, kuid Jeff ei hoolinud sellest eriti. Hämaras angaaris valitses niigi inimtühjus. Vaid paar kosmoselaeva konutasid nurgas, aknad pimedad ja kehad elutud. Angaari hiiglaslikes mõõdetes paistsid nad uskumatult väikestena, vaid ruumis siin-seal vedelevad kastid ja erinevad riistapuud pakkusid neile võrdlusmomendil grandioossemaid omadussõnu. Angaari tagumises otsas, Jeffist vasemal, asus vaikselt särisev energiakilp, mis heitis enese ümber tuhmi valgust, lastes uudishimulikel piiluda turvalisest ruumist kosmose sügavasse õhuta pimedusse, täis kauguses helendavaid täpikesi.

Jeff pööras oma eksleva pilgu energiakilbi vastasseinas asuva kaptenisilla suunas, millest helkiv valgus langes kõrgelt kaldjoones põrandale, joonistades sellele suure heleda kasti ning täites enese ümbruse peletava tontlikkusega, luues enda läheduses asuvatele masinatele värdjalikke varje. Jeff sulges ukse ja pöördus kannatamatult ootava doktori poole.

„Seal pole kedagi, kuid arvan, et nägin kontrollruumis paari varju liikumas.“

„No seda oligi oodata, keegi on kindlasti valves. Õnneks pole meie masinani pikk tee, nii et loodetavasti jõuame märkamatult selleni. Ainult selleks peame me kiirustama, nii et... Võta must tugevalt kinni ning kasvõi tiri mind edasi. Ma saan jalgadel püsitud ja ka vait oldud, kuid ma olen liiga nõrk, et end kiiremini käima sundida. Ning hoia pilk kogu aeg aknal; kui kedagi näed, peidame kastide taha või midagi sellist. On väga tähtis, et meid ei nähta enne, kui on juba liiga hilja nende jaoks.“

„Oled sa kindel selles ... tirimises?“ küsis Jeff ebalevalt.

„Muidugi ei ole ma kindel, aga ega meil eriti muud valikut pole.“

Jeff võttis jällegi doktoril ümbert kinni ja lükkas õlaga ukse lahti, kott vasakus käes rippumas. Koridori valguskiir joonistas ukse ette lühikese triibu, muutmata suures ruumis õieti midagi. Jeff aitas Heiki läbi ukse ja sulges selle. Hetkeks jäi ta endast paremale üles vaatama, märkas oma ebamugava nurga alt üht varju, ootas hinge kinni hoides kuni see vaateväljast lahkus ja hakkas siis Heikit toetades laevade suunas kiirustama. Heiki oli vait, kuid ta nägu moondus intensiivse tempoga õõvastavaks grimassiks ning säras ekslevate valguskiirte all higist. Seljal-küljel hüplev kott saatis iga maandumisega kõigis suundades elektrilööke. Jeff tundis teadlast enda kõrval hingeldamas ning tajus tema ebamugavust, mis omakorda süvendas Jeffi ebamugavust, nii murest sõbra üle kui vastumeelsusest seoses antud olukorraga.

Jeffi mõte uitas suures ja vaikses angaaris sibades oma eelnenud elule, pildid sellest käesolevas delikaatses olukorras peituva hädaohu mõjul silme ees vilksatamas, mõte aga arutamas omaette, mida oleks võinud erinevalt teha, et mitte nõnda keerulisse situatsiooni sattuda. Kuid Jeff ei suutnud midagi teistmoodi kujutada. Ta suutis vaid mornilt nentida, et ta elutee oli läinud nõnda nagu oli läinud ning oma loomupärase rumaluse, aeglasema mõtlemise ja reageerimise tõttu oligi ta sinna sattunud ning ta polekski vaid iseenese abiga kuidagi oma elu parema väljatuleku suunas mõjutada suutnud. Hetkeks lubas ta endale süütu vandesõna oma rumaluse arvelt, et oli end kirja pannud kosmosereisiks. Ta polnud seda ju tõsiselt võtnud, ega enda arust temasuguseid lasta the last frontier’i, kuhu on asja vaid üliinimestel, uue aja kangelastel, kellega peaks seonduma au ja uhkus ning sõnulkirjeldamatu julgus, aga mitte lokkav rumalus.

Kuid ta oli vastu võetud ning tema oli omakorda vastu võtnud oma otsuse minna. Aga elu kosmoses oli liigagi sarnane elule koduplaneedil, kuigi Jeffi jaoks ühe erinevusega – ta oli leidnud sõbra, kuigi iga kord temaga kohtudes imestas, miks küll selline misantroop oli just tema omale sõbraks valinud. Kuid Jeff uskus saatusesse ja leidis selle vaid ühe saatuse meeldivatest keerdkäikudest olevat. Ning paratamatult hakkas ta verist sõpra toetades kahtlema toimuva stsenaariumi meeldivuses.

Jeffi mõtteis pilk lasus tumedal laevarivil kui ta silmanurk tabas millegi kiire välgatuse ja ta tõmbus kiirustades doktoriga ühe väga mugavalt paigutatud suurema kasti taha varju. Ta kükitas , lastes Heikil aeglaselt vastu kasti vajuda, et kasutada seda hetke lühikeseks hingetõmbeks.

„Jeff...“ sosistas Heiki, kui tundis end olevat natuke võimelisem rääkima, „kui minuga peaks midagi juhtuma, siis mu kotis on kiri. Seal on kirjas, mida sa tegema pead. Ma tõesti loodan, et sul ei lähe seda vaja, kuid ma kahtlen, et reisi lõpuni ellu jään. Samuti on mu kotis kaks süstalt; on väga tähtis, et need jääksid puutumata. Neid on vaja, et...“ Doktor võpatas. Sügav hingetõmme. Jeff liigutas nagu tahaks rääkima hakata, kuid Heiki tõstis käe signaliseerimaks, et ta pole veel lõpetanud. „Neid on vaja, et ravimit juurde teha. Lihtsalt järgi instruktsioone. See on lollikindel.“

Jeff naeratas selle peale mõrult pimedusse ning piilus ümber kasti. Puhas valgus paistis aknas. Ta tõmbas doktori rapsakaga üles ning kahetses kohe oma hetkelist hoolimatust, kui nad jätkasid oma ebamugavat teekonda laevaderivi suunas. Angaar paistis iga sammuga laienevat, meelitavad laevad aga liikuvat aina kaugemale, justkui noorepõlve unistused, mis haihtuvad, kui nendeni jõuad.

„Näed, see seal, äärest teine, siniste triipudega. Artemidas,“ lausus Heiki väsinult kätt tõstes. Jeff pöördus osutatud suunas.

Äkitselt leidis ta end silmi pimestavast valgusest.

„Seisa!“ kostis ta peas karjatus; hirm haaras südame jäisesse rusikasse ning refleks tõmbas esiti paremale, siis vasemale, kuid õieti liikuda ei julgenud kuhugi. Siis märkas ta aga vaikust. Ta vaatas rahunenult enda ümber selles külmas lõõsas, mis osutus tähelepanelikuma pilgu all vaid kontrollruumist põgenenud heledamate kiirte langemispunktiks. Õnn oli otsustanud neile naeratada ning aken oli varjuvaba.

„Miks sa siin seisma jäid? Lähme juba!“

„Jah, muidugi ...“ lausus Jeff kiiresti ähmaselt ning astus edasi laevade suunas, mis näisid pimestava joa taga vaid uduste kogudena, peitmas end uudishimulike pilkude eest.

Julgustavas hämaruses tagasi said põgenike silmad puhkust ning nende sihtpunktiks valitud laevad teravdusid nende kohal. Jeff jäi seisma neist suurima ees, mille külgedel jooksid kaks laia sinist triipu ning keskele oli suurelt maalitud ARTEMIDAS.

Doktor kobas mõne hetke õlakotis ja tõmbas siis sealt välja väikse puldi. Ta lõi selle miniatuursel numbrilaual koodi sisse ning vajutas aktiveerimisnupule, mille järel keris laeva keskosast end välja pikk ja lai tume keel, mis vajus aeglaselt, pea majesteetlikult, kahe väikse varju ette maha. Terve selle liikumise ajal ei kostnud ühtki heli. Mõnel teisel hetkel oleks keegi võinud selle üle uhkust tunda. Nüüd aga koperdasid Jeff ja Heiki lihtsalt selle krobelist pinda mööda üles laeva, kus pöördusid paremale poole peenikesse koridori, mis viis kaptenisillale, külgedel avanemas uksed kõrvalistesse ruumidesse ja korrustevahelistele redelitele. Heiki vajutas puldil uuesti nupule ning kaldtee tõusis oma endisesse positsiooni nende kaugenevate selgade taga.

Jeff ähkis, doktori samm oli raskemaks muutunud, Jeff tundis higi õhukese särgi all kogunemas. Kaptenisillal lasi ta kergendusohkega doktoril ühe piloodi istmele vajuda, samal ajal doktori kotti istme kõrvale manööverdades, viskas siis enda koti kabiini seina juurde, samas kui doktor enda oma parema käega enese vastu surus, ja istus tühjale piloodiistmele ning taipas äkitselt, et tal pole õrna aimugi, mida nüüd teha. Ta silmad läksid aukartusest pungi kõigi nende tundmatute lülitite ees.

„Noh, lähme juba.“

„Ma ... ma ei oska sellega sõita.“

„Mida? Ma arvasin, et algkursus oli kõigile nõutud, kes koduplaneedilt välja suunduvad?“

„No ma tegin vaid mingid kirjalikud eksamid ära, sain E kätte ning läbi.“

„No püha kurat .... Olgu. Saame hakkama. Uhm .... Vajuta sinna punasele nupule, jah, sealpool, ei, ei, mitte see! See seal, kõrval; näed? Olgu, ehm ... nüüd su pea kohal on kolm mõõdikut. Jälgi, et nad enam-vähem sama oleks, vaid parempoolseim võib rohkem üles-alla hüpata.“

„Aga mis siis kui ka teised rohkem muutuvad?“

„Siis oleme omadega perses. Hetkel pole see aga oluline. Liigume edasi. Tõmba sellest kangist, jah, see, jäta kuhugi poole peale, umbes nõnda, jah, ahh, mis meeldiv heli, tore teada, et kõik ikka töötab. Ära muretse, seda on vaid sees kuulda. Kui keegi aknast vaatab, oleme me siin endiselt hääletud ja pimedad. Oota nüüd hetke ...“

Sekundid venisid seisakus.

„Mida me ootame?“

„Ei midagi. Ükskõik. Olgu, tõmba nüüd sellest teisest kangist ja siis oleme vist mineku–“ Teadlane hakkas köhima. Jeff vaatas murelikult temale, ent tumenev päevasärk sundis tal pilku kõrvale pöörama. Ta võttis enda kõrval olevast pulgast kinni, vaatas doktorile otsa, kes noogutas läbi kõikehaarava köha, ning tõmbas siis kangist ja tundis masinat ootusärevalt enda all värisemas. Ta vaatas ruumis ringi.

„Sa unustasid vööd sulgeda,“ lausus Heiki kätt suu ees hoides. Jeff kummardus ta poole, aitas tal vöö kinni ning sulges siis ka enda oma.

„Kas ... kas me oleme nüüd valmis?“

„Jah, peaaegu. Vaata veel kiiresti korraks välja, et kontrollruumi aknal kedagi poleks. Tühi? Tore. Uskumatu, ent ülimalt meeldiv. Vajuta nüüd uuesti sinna punasele nupule ning võta siis juhtkangist tugevalt kinni ja, uhh, tõmba seda natuke üles. Aeglaselt.“

Masin tõmbas rapsakaga õhku ja peatus hüpeldes maast paari meetri kõrgusel.

„Olgu, see on antud olukorras täiesti arusaadav. Pööra nüüd paremale – aeglaselt! – ning suundu läbi kilbi. Ah, ma suudan juba vabadust maitsta. See teeb enesetunde kohe paremaks. See teadmine, et mu elutöö ei sure mõttetut surma ega saa elama idiootide orjana ...“

Laev pöördus jõnksudes pikkamisi tasakaalutult ümber ja hakkas siis sama aeglaselt ja ebakindlalt väljapääsu suunas roomama.

„Sa võid nüüd kiirust lis ... Ei, oota, stopp! Mida kuradit?!“

Laserkilp tuhmistus ja omandas metalse välimuse, varjates nõnda vabastava tühjuse. Tõeline kaitsekilp oli aktiveerunud ja selle läbimise üritus tundus Jeffile enesetapuna. Samal ajal hakkas kusagil alarm üürgama.

„Kurat võtaks, kuidas nad meid märkasid? Aknal polnud ju kedagi ning see on vaikseim ja tumedaim lind siin! Kas keegi on nüüd aknal?“

„Ma ei näe, oota, keeran antuke ... ei, ei ole, see on täiesti tühi!“

„Hmm ... aga kas siis keegi on angaaris?“

„Ei, siit paistab see kah tühi olevat.“

„Hmm, kahtlane ... Olgu, meil pole valikut. Pööra laev ümber ja maandu endisele kohale. Ma pean mõtlema ja oleks parem kui keegi hõljuvale meile vahepeal otsa ei kõnniks.“

„Okei.“ Jeff pööras, keel hammaste vahel, laeva ebakindlalt ümber, suundus endisele kohale, hõljus seal hetke ja maandus siis matsuga. Angaar muutus jällegi elutuks, piloodikabiini vaikust segasid vaid kahe mehe hingamine ning väljas räuskav alarm.

„Meil pole jällegi muud võimalust,“ lausus doktor äkitselt. „Sa pead välja minema ja kontrollruumis kilbi deaktiveerima.“

„Mida? Ma ei saa!“

„Mina ei saa. Ma olen aeglane ja verine – kooslus, mis vaevalt mu puuduvaid hiilimisoskusi täiendaks. Pealegi võidakse nüüd juba kahtlustama hakata ning keegi teine mulle järele saata. Sinust ei tea aga mitte keegi mitte midagi, kaamerad olid usutavasti kogu aja välja lülitatud, millest arvatavasti see kuradi alarm üldse tööle hakkaski; mulle meenub häguselt, et kui nad mingi pool või tund aega on välja lülitatud, käivitub ülelaevane häireolukord. Sa saad seda suurepäraselt ära kasutada.“

„Aga mul pole ju isegi luba kaptenisillale minekuks ...“

„Sa oled koristaja. Mine korista.“

„Aga ma pole ju sealt sektorist ...“

„Kedagi ei huvita.“

„Aga kui huvitab?“

„Siis ütle, et asendad kedagi või et tulid appi. Jumal küll, kasuta oma aju, mees!“

„Aga mis sinuga saab?“ küsis Jeff resigneerunult.

„Mina jään laevale. Kui kõik läheb hästi, olen ma veel siin, kui sa naased. Kui ei, siis... Sa oskad nüüd laevaga lennata, mu kotis on instruktsioonid. Kui oled baasist välja jõudnud, ava need, sealt saad sihtpunkti koordinaadid, need lööd siia arvutisse ja ongi kõik. Ülejäänu pärast muretsed kui kohale jõuad. Aita mind üles ja aseta mind rambi äärele. Pane mu kott enne igaks juhuks enda oma kõrvale.“

Jeff avas oma rihmad, aitas doktori üles ja koti seljast, laskis sel õrnalt kabiini seina äärde vajuda ja liikus siis doktoriga rambi juurde, kus ta toetas Heiki põrandale vastu seina. Doktor võttis puldi välja, lõi uuesti koodi sisse, vajutas aktsepteerimisnupule ja pani puldi tagasi tasku kui kaldtee tööle hakkas.

„Vabandust, kuid ma ei saa seda sulle kaasa anda. See aktiveerub sõrmejäljele. Ma ... ma jätan selle lahti, noh, igaks juhuks...“ Ta võttis kitli sisetaskust välja väikse plasmarevolvri, mis tundus Jeffile pooltühi olevat. „Kui... Naasmisel saad rambi üles tõsta sellest nupust siin.“

„Okei. Pole midagi,“ lausus Jeff. „Jõudu.“

Ta tõusis ja koperdas laskuvat kaldteed mööda alla; alarm käis endiselt. Alla jõudnud, vaatas ta veel korra sissekäigu varjus poollamavale Heikile, kelle tumedad silmad teda pimeduses varjatult saatsid. Jeff needis mõtteis seda halba positsiooni, kuid, pöördunud angaari ukse suunas, lohutas end, et nõnda avaneb Heikil vähemalt hea ülevaade angaarile ja selle peauksele ning sellest sisenejatele, jäädes ise aga enam-vähem varjatuks. Kui halvim peaks juhtum ja ta avastatama, suudaks ta neid vähemalt mõndagi aega kinni hoida, vast isegi kuni ta tagasi jõuab. Kuigi sellele mõeldes ei osanud Jeff pakkuda, mida ta sel hetkel siis teha võiks, kuid otsustas siis, et selle üle juba pead murda on tulutu.

Jeff kiirustas tuldud teed mööda tagasi, pöörates seekord vähem tähelepanu varjatusele. Koridoriust avades libastus ta verele ning oleks peaaegu pikali kukkunud, ent suutis end veel enne kuidagi pöörata ja teisest uksest kinni haarata ning siis end nõnda libeda põranda kohal balansseerida. Hetkeks tumedat põrandat silmitsedes imestas ta endamisi Heiki vastupidavusvõime üle. Olles enamas tasakaalus kindel, laskis ta ustest lahti ja astus ettevaatlikult koridori mööda edasi, pühkides jalgu tee peal asetsevatele vaipadele, üritades seejuures pöörata võimalikult vähe tähelepanu uste tagant kostvatele ärkamishelidele.

Ta peatus äkitselt, pööras ümber ja läks tagasi angaari ukse juurde, võttis kinga jalast ja virutas selle pea kohal vastu lampi. Jalats põrkas sellelt tulutult tagasi ja maandus vereloigu kõrvale. Jeff vandus ja tõmbas selle tagasi jalga, jäi siis ukse kõrvale seina vahtima ning vajutas tulede lülitit. Need kustusid. Ta pöördus ja liikus kiirustades lifti suunas, hoides käsi igaks juhuks enda ees üleval.

Lifti polnud ees, kuid Jeff oligi seda oodanud. Ta vajutas nupule ning sekundid venisid minutitena, kui lift aeglaselt ta ette vajus ning oma uksed sissekutsuvalt avas. Jeff astus lifti ja vajutas number neljale. Sulgevate uste vahelt märkas ta koridoris avanevat ust, mille tagant pisteti välja punakas unesegane pea. Jeff kivistus, kuid liftiuksed eraldasid ta teisest inimesest ning masin tõusis kerge smooth jazz’i saatel üles. Jeff palus samas kõrgematelt võimudelt, et ühest küljest ei läheks keegi angaari ning teisest ei ootaks keegi teda peagi avanevate uste taga.

Keset hirmunuid mõtteid märkas Jeff järsku, et ta käed värisevad, ja surus need tasku. Liftikella piiksatus ehmatas teda ning ta ees avanes paari punaka vaibaga beeikas koridor, mis oli inimestest tühi. Hiline kellaaeg muutis selle ootuspäraseks, kuid Jeffile tundus see siiski meeliülendav.

Jeff astus liftist välja, seisatas joogiveepaagi kõrval ja vaates areli mõlemal pool koridori asuvate uste suunas, mis juhtisid erinevatesse kabinettidesse. Päeval olid need inimesi täis, kuid öösiti olid töös vaid käputäis isikuid. Veendunud, et kabinetide aknad olid kõik pimendatud ja keegi ei piilunud sealt kahtlase uudishimuga sama tühja koridori, astus Jeff julgemalt päevi näinud vaipa mööda edasi. Esimesel ristmikul pöördus ta paremasse koridori, milles läbis kaks ristmikku, kus igasühes heitis ettevaatlike pilke kõigis suundades, ning pöördus kolmandal ristmikul vasakule, kus vastandina varasematele vasakpööretele seisis lühikese koridori lõpus asuvas seinas lisaks tühjusele ka uks.

Selle ukse ees Jeff peatuski ja surus kõrva selle vastu. Teiselt pool ei kostnud midagi, kuid samas võis selles süüdistada ka ukse võimalikku paksust. Jeff võttis oma korrashoiutöötajakaardi välja, kogus hetke ärevil tundeid, ja tõmbas selle siis ukse kõrval asuvast skännerist läbi, ohates kergendatult kui tuluke roheliselt särama lõi, ning kivistus, kui uks avanes saalitäie turvatöötajate ees.

Jeffi esimeseks mõttes oli ringi pöörata ja põgeneda, saata kuradile terve see missioon, mille põhjustki ta veel ei teadnud, ja oodata kusagilt nurgas värisedes kõige selle lõppu või, nagu üks hullumeelne mõte kusagil aju nurgas dikteeris, kihutada enesetapjalikult nende laevaga vastu terasseina lootuses see purustada, seejuures kindlasti ka imetlev piiga piraadilikult käte vahel. Siis naases realism ning osake kainet mõtlemist ja ta sundis end uksest sisse astuma ning seda veel selja tagant sulgema.

Kõik paistsid teda vahtivat, kuigi keegi ei viitsinud talle pilkugi heita. Jeff silmas vasakut kätt üle laudade rea toa teises otsas kontrollruumi ust ning hakkas seina ääres võimalikult vaba olekuga sinnapoole liikuma. Ta möödus sujuvalt ühest lauast teise järel, mis olid täis ametnikke, kelle silmad olid ennastunustavalt kleepunud helendavatele monitoridele, otsides võimalikke rikketeateid laeva sensoritelt. Sõrmed liikusid laisalt edasi-tagasi isepuhastuvate monitoride digitaalsetel klaviatuuridel, millelt ekraan ka raskeimad plekid kerge vaevaga välja sai. Alarmi oli siia vaid nõrgalt kosta, kuid ka see nõrk häälitsus ei paistnud kedagi segavat. Ruumis oli vähe liikumist, kõik olid süvenenud oma asjadesse, suheldud sai ka mikrofoni ja kõrvaklappide abil, mistõttu Jeff paistis vaid sedavõrd kergemini välja.

„Hei, sina seal! Mida sa siin teed?“ kärgatas äkitselt lähimast lauast üks nooremapoolsem mees, kes oli lauale lähenevat kuju tajudes kiiresti isiklikud pildid sulgenud ning taastanud ekraanil viimased kaamerate lindistused enne kokku jooksmist, et siis heita lähenejale uurivam pilk. Jeffi süda jättis samas takti vahele.

„Ma, ma, ma ...“ kogeles ta oskamatult, „ma kuulsin alarmi ja tahtsin teada, et mis viga?“

„Siis pöördunud oma elamubloki turvatöötaja poole. Sa oled ju see koristaja sealt põhjatiivast? Sul pole siia mingit asja.“

„Ma, ma mõtlesin, et vast äkki saaksin kuidagi nagu abiks olla.“

„Sina?“ ületundidest ja lahenduseta alarmidest sündinud ärritusest kerkis üleolev naeratus ametniku suule. „Heh, mida sina ka teha saaksid? On sul õrna aimugi, mis üheski neist masinaist siin võib mingigi hetk toimuda? Või mis protsessid leiavad aset selle ukse taga seal eemal? Või on sul mõni hea hüpotees, mis võiks seletada seda alarminussi?“

„Noo...“ venitas Jeff mõtlikult.

„Ära hakka oma väikest ajukest vaevama – hoidku veel, et üle koormad! – ja mine parem tagasi kuhugi oma peldikutest mingeid kõhulahtisuse jääke koristama. Kao!“

„Et, noo, ma mõtlesin, et vast saaksin seal korra käia...“

„Mis, kus? Kontrollruumis? Mis asja sul sinna on?“

„Et... Koristada.“

„Kas sa ei kuulnud, mida ma just ütlesin? Sul pole siia ega sinna mingit asja! Tõmba udu!“

Jeff vaatas meeleheites kontrollruumi kutsuva ukse suunas, ent turvatöötaja külm pilk sundis teda vaikides ümber pöörama ja lahkuma. Ta peatus äsja suletud ukse juures ja vaatas veel igaks juhuks tagasi, kuid nooruki pilk asetses endiselt temal, nii et ta aktiveeris ukse ja astus tühja koridori. Ukse sulgumine lõikas täielikult kogu sealse undamise ja vaiksete vestluste müra ära. Vaid alarmi tugevnenud kriiskamine häiris Jeffi ümbritsevat vaikust. Jeff vaatas paremale maha ja võttis vasakust küünarnukist kinni. Ta ei osanud jällegi midagi teha ning tundis peas valitsemas meeleheidet. Hetkeks tuli tal mõte ventilatsiooni kaudu proovida kaptenisillale jõuda, ent heitis selle kui ülimalt rumala ka kohe peast välja.

Seistes nõnda tema jaoks igaveseks suletud eesruumi sissekäigu ees, tekkis Jeffil tahtmine manduda lihtlabasesse paanikasse. Ta tõstis oma kergelt värisevad käed ja piidles neid hetke tühja pilguga, lastes silmadel pea unelevalt joosta mööda hägustuvaid pragusid. Ning ootamatult tärgatas ta mälus väike nupuke, mis juhtis ta tuldud teed mööda tagasi kiirustama, seekord tormates ennastunustavalt mööda tühjadest kabinettidest, mille unesegased omanikud kogunesid samal ajal erinevates sektorites oma pea sama segaduses turvatöötajate juurde, kes ei osanud isegi nende endiselt kriiskava alarmiga seonduvatele küsimustele vastata, nii et said vaid paluda rahu säilitada ja uudiseid oodata.

Jeff aga jõudis samal ajal kergelt hingeldades lifti, saatis kiiresti tänusõnumi oma nähtamatule sõbrale lifti hoidmise eest, ja vajutas mootoritasandi korrusele viitavale märgile. Liftil oli seekord käsil midagi fusion’ile sarnanevat, mida Jeffi ärevil aju aga eriti ei registreerinud, eelistades selle asemel hoopis lifti selle uskumatu aegluse eest valjult vulgaarsustega nüpeldada.

Lift piiksatas kesk virtuoosi kulminatsiooni. Ta oli kohal. Uksed avanesid valget värvi ja puhtasse eesruumi, mida ilustas mingil põhjusel siia veetud vana punane nahkdiivan. Kolm ust seisid igas seinas Jeffi ees. Neljas sulgus ta taga, kui ta oli liftist lahkunud ning ruumi keskel seisatanud, üritades mälust välja tõmmata viita õigele sissepääsule. Lõpuks valis ta enesest vasakul oleva. Uks vajus sujuvalt ta taga kinni ning jättis ta suurde ruumi, täis keerlevaid ja pumpavaid, surisevad ja paukuvaid erinevates suurustes masinaid. Väikene aukartus puges hinge mõne suurema ees, kuid need olid tähtsusetud. Jeff teadis nüüd teed ning astus kindlama sammuga masinate vahel edasi, kuni peatus süütu välimusega, temast paar pead kõrgema kasti ees, mille siledat pinda rikkus vaid külje peal asuv skänner.

Jeff tõusis kikivarvule ja sirutas käe välja, ulatudes nõnda vaid äärivaevu kasti pealt kobama. Sõrmed ekslesid tolmus ringi, kuni leidsid oma otsitava ning tõmbasid selle tolle peidukohast välja. Jeff võttis tundmatu kaardi paremini kätte ja raputas seda õhus, et suuremat tolmu maha saada, ning pühkis siis veel korra üle pükste istmiku, jättes maha paar halli triipu. Tolmu lahtudes ilmus välja Jane Doe nimele välja antud identiteedikaart, mille mehaanikud olid kohatise jalavaeva säästmiseks illegaalselt meisterdanud ja salamisi siia varju jätnud, kindlas usus, et nende õnnetustevabal laeval ei saaks see kunagi halbadesse kätesse sattuda.

Jeff, kunagi sellele kogemata peale sattunud, sai nüüd esmakordselt põhjuse selle kõrgemate lubadega ID-kaardi kasutamiseks ning tõmbas selle läbi skänneri, mis lõi roheliselt särama. Uks avanes vaikse klõpsakaga. Sees põles mitmes reas kari tulukesi, millel igalühel asus ühel pool lühikirjeldus ning teisel pool minikang, mis keeras oma kontrollitavat sisse ja välja.

Jeff jooksis pilgu ja sõrmega üle vertikaalsete ridade, kuni kohmakalt lõigatud küüne alla jäi laserkilbi helendav tuluke. Ta vajutas kangile ning tuli tuhmus. Ta hakkas ust sulgema, ent mõtles siis hetke järele ja tõmbas alla ka katseloomade aedikute universaallüliti. Siis sulges ta ukse, libistas kaardi igaks juhuks teksade tagatasku, võttis lähima masina juures vedeleva mingi tundmatu tööriista ja lõi sellega paar korda tugevalt vastu skännerit. Siis võttis ta kaardi uuesti välja ja kontrollis oma kätetööd. Skänner jäi pimedaks ning uks kinni. Tulemusega rahul, pistis ta kaardi tagasi oma tolmusesse peidukohta, viskas toru kõrvale ja pöördus minekule.

Teel liftini kujutas ta isegi teatud väikese naudinguga ette loomvangide vabaduse kaost, kuigi sellest veel meeldivam oli ennast kiita oma geniaalse lahenduse eest. Liftini jõudnud, vajutas ta selle kutsumisnupule ja sisustas aega ruumi ilmetute seinte vahtimisega. Nahkdiivan säras kutsuva pehmusega, ent Jeff eelistas mitte riskida oma väsinud olekuga. Lifti saabumisest teatasid muusika algus ja piiksatus ning Jeffi ees avanesid lifti uksed, mille taga seisid kolm turvatöötajat, püstolid kabuuris hooletult maad sihtimas, ning üks mehaanik. Jeff kangestus; kõik jäid teda vahtima. Tema tähelepanu tõmbas ees seisev ja teistest vanema olekuga turvatöötaja.

„Tere hommikust,“ sundis ta end ütlema.

„Sa oled koristusrühmast. Kolmandast blokist, kui ma ei eksi. Mida sa siin teed? See pole sinu ala,“ märkis vanem turvatöötaja morni häälega, ülehuultel asetsevad vurrud sõnade taktis liikumas ning terased silmad mõõtmas Jeffi jalatallast pealaeni.

„Mul ... Ma unustasin oma kaardi eile siia. Kui siin koristamas käisin. Asendamas.“

„Eile? Eile oli kolmapäev, jah? Siis siin ei koristata.“ Mehe silmad tõmbusid pilukile. Teised kolm kuulatasid tähelepanelikult ta selja taga. Nad olid noored.

„Keegi ajas siin midagi ümber. Eriolukord.“

„Viimane eriolukord oli meil viis aastat tagasi, kui Soosti tehishiirenäru laeva valla pääses.“

„See oli väikene eriolukord ...“

„Samuti oli too. Kuidas sa õhtul oma magamisruumi said, kui kaardi siia jätsid?“

„Ei saanudki. Olen seda õhtust saadik otsinud.“

„Miks sa oma turvatöötaja poole ei pöördunud? Kaartides on väiksed raadiosaatjad, ta oleks selle kerge vaevaga leidnud.“

„Ma ei tahtnud teda sellise väikse tühise asjaga segada ...“

„Järgmine kord mine ja sega, mitte ära roni kuhu sul asja pole. Kas sa näppisid siin all midagi?“

„Ei. Mul poleks õi...“

„Sina,“ pöördus vanem turvatöötaja enda taga seisva mundris mehe poole, „lähed mehaanikuga ja lülitad alarmi välja. Sina,“ lausus ta Jeffile, kui kaks meest olid seltskonnast lahkunud, „tuled meiega.“

„Aga ma pole täna veel magada saanud ja ...“

„Vait! Sinu siinviibimine on reeglite vastane ja su seletus viisakalt öeldes lehkab. Sa tuled meiega ja siis me vaatame kõik koos rõõmsalt üle, mis sa täna õhtul teinud oled.“

„Aga kui kaamerad ei tööta ...“

„Kust sa seda veel kuulsid?“

„No... Sam korrashoiust.“

„Ah see väike raibe... See saab viimane kord olema, kui ta oma lõugu ei suuda koos hoida. Sina – lifti, ja ole vait.“

Jeff laskis mehaanikul ja turvatöötajal endast mööduda ning astus siis vaikides ja rusutud sammuga aeglaselt lifti ülejäänud kahe vahele. Noorem turvamees liigutas käe relvale ja jäi teda pingsalt vahtima. Jeff pööras talle ettevaatlikult selja ja üritas end rahulikuks sundides mingile väljapääsule mõelda, kuid suutis vaid tühja pilguga põrandat jälgida.

Lifti uksed sulgusid turvaülema nupuvajutuse mõjul ning lift hakkas tõusma, saateks üllatavalt tempokas rokkmuusika, mille madal heli aga rikkus efekti. Turvaülema paremas kõrvas asetsev kõrvaklapp piiksatas. Ta vajutas sellele ning mikrofon sirutas ennast sellest välja suuni.

„Kuulen.“

„Hei, boss, kõik paistavad siin veel magavat, vaid üks mehaanik on siin üleval. Ütles, et kuulis angaarist mingeid helisid ning kui angaari tahtsime siseneda, avastasime sissekäigus maas vereloigu. Jäljed viivad nii angaari sisse kui välja, lifti suunas. Mõtlesin, et teatan teile,“ kuulis Jeff vaikselt klapist.

„Minge angaari, ma usun, et olen juba leidnud välja tulevate jälgede tekitaja.“

„Jah, boss. Uhm ... kas te arvate, et see on äkki Alan?“

„Ma ei arva midagi. Saadan kellegi, kes proovi võtaks ning siis me teame.“

„Ah, just, boss. Me lähme siis angaari. Mehaanik tuleb meiega. Lõpp.“

„Teata, kui midagi juhtub. Ning hoidke tal silma peal. Lõpp.“

Lifti saabunud vaikust rikkus vaid vaikne taustamuusika. Jeff tundis seljal noorema turvatöötaja kiirenenud hingamist. Turvaülem pöördus ümber.

„Kas sina tapsid Alani?“

„Ee, ei, ma ei ....“

„Kas sa tead midagi vereloigust angaariuste juures?“

„Ei tea, ma pole seal ...“

„Ole vait. Küll me varsti teada saame, mida sa oled ja mida sa pole. Seda, et sa rämps oled, teame niigi.“

Lifti piiksatus katkestas ebamugava hetke ning turvaülem pöördus liftist väljumiseks. Neid võttis vastu noor ametnik: „Ah, tervist, just teid ma otsisingi, ma tahtsin teatada... Hei, sina seal!“ hüüatas ta Jeffi nähes, märkas siis kõigi pingul ilmeid ning noorema turvatöötaja välja tõmmatud püstolit ning pöördus siis uuesti turvaülema poole: „Ma tahtsin teile just öelda, et ma nägin teda enne kontrollruumi ees ringi luusimas ja üritamas sinna saada. Kamandasin tal jalga lasta, polnud tal ju sinna mingit asja, ning tegin siis oma tööd edasi, kuid hakkasin muretsema, et äkki peaks sellest kuhugi teatama.“

„Jah, õigesti tegid.“ Turvaülem hakkas liikuma, turvatöötaja tõukas Jeffi talle järgnema. Ametnik ootas hetke millegi enama järele, seda saamata aga järgnes turvaülemale.

„Mida te temaga teete?“

„Ülekuulamisele.“

„Aga ... mida ta üldse tegi?“

„See on veel teadmata.“

Ametnik heitis pilgu Jeffile ja siis tagasi turvaülemale, hakkas midagi küsima, ent otsustas siis vaikida. Jeff mõtiskles kurvalt oma soojades värvides sisustatud toast ja kahe madratsiga voodist, mida hedonistlik kass hetkel kindlasti mõnulevalt soojendas. Jällegi tekkisid ta peas küsimused, kuidas ta tavaline hall igapäev nõnda kiiresti nõnda lõplikult puruneda sai ning kas tal üldse enam mingitki pääsu on. Ning õigupoolest esimest korda selle öö jooksul küsis ta eneselt, et miks ta üldse sellega kaasa läks? Jah, vabandas ta seda endale, doktor oli ta sõber, kuid, märkis kahtluseussike, ei saanud ju doktor teda õieti oma sõbraks pidada, sest vaid endaga samaväärseid saab sõpradeks pidada, nii et – ning Jeffi haaras selle mõtte juures üksindus – sai doktor temaga sõbralik olla vaid ära kasutamiseks. Kuid kas kõik suhted polegi mitte üksteise ärakasutamisele rajatud?

Jeffi üllatas ta mõtte sügavus ning tundis, kuidas aju hetkeks kokku jooksis, kui üritas end ümber selle keerata ning sellele tavaolukordadest igapäevaelus näiteid tuua. Ta vaatas justkui otsides koridoris ringi ja ta tähelepanu tõmbas nendega aeglaselt kaasa liikuv kaamera lae all. Jeff vaatas selle mustavasse silma, mis paistis teda vastu jälgivat.

„Uhm ...“ alustas äkki ametnik, kes oli mõnda aega närvilisi pilke turvaülema näkku saatnud ning nüüd otsustanud sihtpunkti lähenemise tõttu rääkima hakata, „kas te olete otsustanud mu puhkusepalve asjus? Mul naine just sünnitas ja tahaks nagu näha...“

„Ah, mida? Ahjaa... Ma vaatasin selle üle ja kõik paistab kor– “ ent turvaülema vastuse rebis poolikuks tema vööl asuv miniarvuti, mis äkitselt plahvatas. Tulelõõm rebis läbi turvaülema tööst väsinud Davidi ja kodulaeval elutseva pere peale mõtleva Johni, õgides nende ihu ja kustutades eluküünlad veel enne, kui nad õieti valu suutsid tundma hakata, ning heites nende kehad kahele poole Jeffist, kelle plahvatuse lööklaine lennutas nurka nõnda, et pea tabas korraga põrandat ja seina. Üks agressiivsem killuke oli end läbi Davidi külje rebinud, tõmmanud kriipsu Jeffi tõusvale paremale käele ning matnud end noorema turvatöötaja kõhtu, keda tabanud nõrgenenud lööklaine oli ta siiski pikali heitnud, ning nüüd täitis koridori noorema turvatöötaja valukisa.

Jeff lamas noorema turvatöötaja lähedal, meelemärkusel ja seda enam endast väljas. Ta tundis kõrvades kohinat, seljas ja peas tümpsus valu, kurgus kripeldas iiveldus, käel tilkus haavast verd, sisikond tundus nagu oleks hakklihamasinast läbi käind. Jeff ajas end oiates istuli ja haaras valusähvaka mõjul peast kinni. Sisemus kajas, valu sundis silmad kinni, peas kriiskas mõte „ma suren, ma suren!“ ning tervet keha haaras äkitselt pingestav tühjuse tunne; mõtteniidid sirutusid igatsevalt kord nännitava ema, kord punapäise kaunitari suunas; tajumata füüsiliselt aga kumbagi, haaras ta hinge rusuv üksindus ja kohutu kartus nõnda kellegi lähedaseta lakata eksisteerimast, surra nagu oli elanud – erakuna. Ta tõmbus looteasendisse ja paar pisarat veeresid suletud lauge tagant, piiramaks ta hingelist piina.

Ent vähehaaval hakkas kohin kõrvus eemalduma ja valu järele andma. Jeffile meenus lapsepõlves iivelduste ravimise viis ning ta hakkas enesele sisendama „minuga on kõik korras, ma olen terve“ ning tundis enesekindlust kasvamas, kuigi see oli endiselt rüvetatud tagaplaanil varitsevast üksindusest. Siiski tundis Jeff endas pinget vähenemas ning keha lõdvenemas; ta julges juba silmad avada, et enese ümber lebavatele veristele meestele pilk heita.

David ja John, kui neid sai enam nõnda kutsuda, lamasid, kuhu nende kehad olid langenud – verised, poolikud ning Jeffi jaoks äärmiselt õõvastavad. Ta ei suutnud neid vaadata, kuid tema kõrval väänlev ja kisendav turvatöötaja, kelle püstol lebas kasutuseta hüljatuna keset koridori, polnud parem vaatepilt.

Jeff märkas oma riietel ja kehal verd, kuid järele katsudes paistis käel olev haav hulleim olevat ning ka see ei paistnud just eriti problemaatiline. Valu paistis olevat ennemini põrutusest, veri aga kaaslastest. Jeff ajas end seinale toetudes püsti ja terav valu haaras ta kolbas uuesti võimust, sundides unustusse hetk tagasi loodud kergendustunde.

„Aaaaah, kuradi türastunud puts, raisk!“ ei suutnud ega õigupoolest hoolinudki ta end tagasi hoida.

Oodanud mõne hetke, et valu järele annaks, avas ta uuesti silmad ning, pööramata pilkugi enese jalge ette, suundus kummargil tuldud teed mööda tagasi, omades silmi vaid järgmisele pöörangule. Mõtteis vabandust paludes jättis ta häälitsevad kehad selja taha ning lähenes koridorile, kus mäletas olevat veeanuma, mille hädaabisahtlis oli kombeks hoida valuvaigisteid. Ristmikuni jõudnud, tärkas temas lootus, kui nägi koridoris täis veeanumat koos äsja lisatud joogitopsite komplektiga, mis viitas alles hiljutisele täitmisele. Ta ei jõudnud aga sammugi astuda, kui samasse koridori ilmus ilmselgelt plahvatushelist ärevil turvatöötaja, kes Jeffi märgates tema juurde kiirustas. Tume veri sundis teda aeglustuma.

„Jumaluke, mees, mis juhtus?!“

„Plahvatus, surnud, vigastatud... Tulin abi otsima,“ suutis Jeff endast vaevaliselt välja suruda, võideldes samas lõhestava peavaluga, „Seal...“ ta sirutas vaba käe kuhugi selja taha, „nad on veel seal... Aita neid!“

Turvatöötaja hakkas midagi veel küsima, ent, teinud mingid subjektiivsed järeldused Jeffi kohta, loobus sellest ning liikus selle asemel temast mööda ja kiirustas väsivate karjete suunas. Jeff oli hetkeks tänulik oma tähtsusetuse eest, heitis aga siis selle täiesti peast ning asus vaevalisele teekonnale uimastiteni.

Maailm hakkas liikudes aina enam ringi käima ning tuim valu vallutas omasoodu kõik, vaid veepaak kauguses säras lubades vabastust, ainult veel need mõned sammud, mis, nagu ikka, osutusid kõige raskemaks, kui pikk koridor paistis ta ees venivat lõpmatusesse ning vahemaa tundus ületamatuna. Jeff hingas kergendunult välja, kui ta parema küljega veepaagile vajus. Ta avas vasakuga väikse sahtli ning juubeldas sisemiselt nähes sahtlis valuvaigistite karpi, ent juskui illusionistlik oaas, mille kõrbetuul riivatult lootusetu silme eest pühib, avanes karbis vaid tühjus. Kasutatud karp, tühjendatud, asendamata. Kusagil pea tagaosas soovitas üks mõtteke esitada kaebus vastava sektori koristaja kohta, kuid Jeff vastas sellele vaid resigneerunud eitusega.

Jeff liikus ümber veepaagi ja astus edasi. Talle meenus lifti juures olnud paak, kuid vahemaa selleni oli veel pikem kui siiamaani käidud teekond ning meeleheide oli ammu ta kehas kogu võimu endale allutanud. Kaks kärbest ühe hoobiga, kuid mis hoobiga...

Koridori mööda koperdades ja end püsti hoida üritades, tekkis Jeffil kohati tahtmine selja taha vaadata, et võimalikest tagaajajatest teadlik olla, kuid ta ei julgenud, kartuses lasta suunda silmist; kartuses, et ei jaksa enam tagasi pöörata. Koridori seinapaneelid, vahelduvad uksed ja väikesed aknad möödusid aeglaselt ta kohmaka käe all ning peagi tundis Jeff vastupandamatut soovi lihtsalt maha heita ja teadvus kaotada; raske koorem tundus lasuvat ta õlul ja suruvat teda aina entusiastlikumalt allapoole. Kartus ka järgmise veepaagi meditsiinisahtlis tühjus avastada rusus teda ning söötis lootusetust.

Ta jõudis ristmikuni ning toetus uude koridori pöörates vastu seina ja jälgis mõne hetke koridori lõpus lifti juures säravat pooltühja veepaaki, mis nõnda meelitavalt talle viipas. Seista oli mõnus, kuid liigne mõnu hirmutas Jeffi, nii et ta tõukas end seinast lahti, vajus aga kohe tagasi selle vastu ning rühkis nõnda, pooleldi seinal lamades, koridori mööda edasi, pilk jällegi kinnitatud lootustesse.

Teekond aina venis, iga hetk paistis olevat viimse piirina, ent siis astus ta veel ühe poolsammu ning äkitselt seisis paak peaaegu käeulatus, kui Jeff tundis vasakut jalga järele andmas ning paanikas vajus ta maa suunas, vasak külg ees, uskumatu pilk enese ees paagil, vasak käsi sirutatud sahtli suunas, parem aeglaselt seina küljest lahti vajumas. Ta kukkus külili maha, lõi pea vastu põrandat ära, silmad tõmbusid valust kinni ning ta uppus teadmatusesse; kauguses kostis piiksatus.

Pimedus haaras ta liigestest ning rebis iga tükikese kehast, loopis need laiali ta ümber ning jättis vaid palja hinge värisema karmi kohtu – iseenese ees. Pimeduse tagant kostsid hääled, mis hüüdsid põlgusest ja pettumusest ning et seda oligi oodata, eriti veel temalt. Isakuju vereloigus, põlatud armuavaldus, välja heidetud, süljepaberid pea suunas lendamas, õpikud katki, särgid rebitud, kivid ja pulgad ning sõnad kõik koos ja kaitsetud vanemad, vaikivad, oskamatud. Ja ängistus tõusis ta hinges, sündinud teadmisest iseenese rumalusest ja võimetusest, mida tegi veel valusamaks üks teine teadmine – teadmine, et lootust arenguks ei eksisteeri.

Ning läbi selle tühjuse tabas ta nägu kaks valusähvakat ja midagi väikest ja kõva ning üdini kibedat suruti ta huulte vahele. Avatud suusse kallati vett ning peenike käsi masseeris ta kurku, keelitades teda puhtfüüsiliselt asja alla neelama. Vesi läks kurku ja ta hakkas köhima; keha tõmbus valuhoost kokku.

Jeff lõi silmad avali ning vaatas ähmast maailma. Ta kohal hõljus roosakas kogu väikse valge kriipsu ja musta pahmakaga, varjates nõnda teravaid valguskiiri.

„Kes sa oled?“

„Sa võid mind kutsuda deus ex machina’ks.“

„Mida?“ Jeff sulges silmad ja avas need siis uuesti; maailma varjav hägu oli aegamisi kadumas. Tema ees avanes lai naeratus täis valgeid hambaid.

„Chun-Gri.“ Kapteni poeg.

Jeff ohkas ja surus käe otsmikule. Chun-Gri taganes suti, kuid jäi talle endiselt laia naeratusega otsa vaatama. Kumbki ei lausunud sõnagi.

„Watashi va Jeff des,“ lausus Jeff kohmetult, võttes kokku enamuse oma jaapani keele oskustest.

„Okei, nüüd on minu kord öelda „Mida?“,“ vastas nooruk, naeratus hetkekski kadumata.

„Vabandust, ma arvasin... Ma olen Jeff.“

„Ma tean seda.“

„Aap...“

Jälle vaikus. Jeff tajus, et ta tunneb end tunduvalt paremini. Talle suhu topitud tablet oli sõna otseses mõttes imesid teinud.

„Miks sa mind aitasid?“ küsis ta äkki.

„Aga miks mitte?“ Valged hambad. Vaikus.

„Vabandust, aga ma pean nüüd minema.“

„Ma tean.“

Jeff kohmetus, vaatas kõrvale ja ajas end püsti; nooruk järgis ta eeskuju, silmitsedes Jeffi endiselt teraselt, naeratus vaid laienemas. Jeffi meelest ei sobinud see talle; tal tekkis järsku tahtmine poissi tõsisena näha.

„Ma siis... Lähen,“ kohmas Jeff ettevaatlikult, kuid ei liikunud. Ta ootas nagu midagi enamat.

„Okei, tau. Muideks, ma soovitan sul kiirustada, nägin kaameratest väikest mürglit angaaris. Jõudu,“ lausus Chun-Gri, pööras ümber ja kõndis minema, endiselt maailmale irvitamas.

Jeff vaatas talle seni järele, kuni poiss nurga taha kadus, pomises siis midagi segaduslikku nina alla, pöördus ja astus lifti. Esimest korda päeva jooksul nautis ta seal teda vastu võtvat rahustavat muusikat, seekord mõnusamat Brubecki, mis võttis aegamisi hoogu üles. Alles kui liftiuksed avanesid ja tuledesäras koridori lõpus paistis maas tumedam plekike, meenus Jeffile kaks turvatöötajat, kes olid angaari sisenenud. Fantaasia võttis vedu ning Jeffi silme ette joonistus veriseks lögaks taotud doktor, kelle kohal seisavad kaks turvameeste rõivastes koletist, mustad loomalikud koonud, väärdunud keha ebainimlikeks mõõtmeteks suurenenud, relvad kasutusest kõrvale heidetud, hiiglaslikud verised rusikad uhkelt üles tõstetud, pilk otsimas järgmist ohvrit, meel orgasmis hävitusmõnust.

Lifti uksed sulgesid ja lift lahkus korruselt. Jeff astus ettevaatlikult koridori mööda edasi. Teda üllatas ees valitsev vaikus. Ta tõstis kiirust ja seisis peagi kuulatades angaariuste ees. Ta lükkas ühe neist lahti vaikivasse ruumi. Angaari hämarus paistis ta valgusega harjunud silmadele kottpimedana, vaid üksik kiireke tabas keset seda põrandat. Selle lähedal kastide juures liigahtas pimedas midagi.

„Hei, vaata ette! Siin tulistatakse!“

Jeff kummardus ja sisenes angaari, lastes uksel omasoodu selja taga sulguda. Ta libises läbi pimeduse, katkine särk vabalt kehal hüplemas, sinakad teksad vere ja hämaruse mõjul musta värvi. Vari vaatas teda ja transformeerus aegamisi kükitavaks punaste juustega naiseks. Jeff kükitas ta kõrvale ja ehmatas, kui ta käsi maa peal millegi märja vastu puutus. Ta tõstis käe üles ja tundis sellel vere ära. Ta liigutas käe kõrvale ning nähtavale ilmus turvariietes mehe laip, millel polnud nägu, vaid mingi poolik mass, millest võis terase silmaga tabada aeglast liikumist.

Jeff pöördus elus kaaslase poole ja teda tabas teist korda õhtu jooksul äratundmisrõõm. Häirivast ümbrusest hoolimata muutus ta hetkeks vägagi teadlikuks oma rebitud, määrdunud ja lõhkistest riietest ning pesemata juustest. Tüdruk tema vastas oli aga imeline.

„Hei, Jumal tänatud, et sa... Ah, see oled sina...“ lausus neiu pettumusnoodiga hääles.

„Isegi surmaohus, raisk!...,“ tundis noormees pahameelt eneses tõusmas. „Jah, see olen mina,“ lausus ta vastuseks, „mida sa siis lootsid?“

„Ei, sorry, lihtsalt ma lootsin, et äkki keegi turvameestest tuli kontrollima või midagi sellist. See oli nii jube – me tulime siia lihtsalt üle vaatama ja siis äkki hakkas keegi sealt kusagilt laskma. Dave sai kohe lasu rindu, ta oli eespool, Jack viskas mu siia taha ning... Oh Jumal, see oli nii õudne! Ning siis tuled hoopis sina siia...“

Esimest korda üle pika aja ärkas Jeffis tõeline viha. Ta oli arvanud selle tunde juba unustanud olevat, ammu selle mõttetuses maha surunud...

„Vabandust, et ma ei saa olla su uhke rüütel valgel ratsul. Tead,“ jätkas ta püsti tõustes, „olen jah ainult mina, nii et käi õige kuradile. Raisk.“ Ta astus üllatunud tüdrukust mööda, kes ei suutnud esiti sõnagi öelda.

„Mida kuradit sa ajad? Oota!“

„Hei, Heiki, ära tulista – mina tulen!“

Ning Jeff astus edasi. Vaatas paremale üles, ent kontrollaken oli tühi; vaatas vasakule ning imetles välismaailma hingetut ilu, selle kutsuvat tühjust. Viha kees ta sees, kuid hoolimatus oli ohje üle võtmas, ning raev maailma vastu lahtus täiesti, kui ta kaldteele astudes märkas Heiki liikumatut kuju. Revolver oli ta rusikast välja vajunud ning lebas määrdunud põrandal. Teadlase silmad olid kinni ning keha paistis elutu.

„Hei, dok, ma olen tagasi ...“ kuid ta ei saanud vastuts. Jeff tõukas Heikit kergelt õlast ning vanem mees vajus oma verre pikali. Kurbus pigistas Jeffi südant ning pisar voolas põsele kaotatud mentorile. Ent ta tõmbas käeseljaga üle silmade, tõusis püsti ja vajutas rambi kõrval asuvale suurele punasele nupule. Kaldtee tõusis üles ning aeglaselt voolas kottpimedus Jeffi ümber. Ta astus koridori ning suundus kobades kabiini suunas.

„Ja kuhu kuradit sa enda arust lähed?“ kostis kähe hääl ta selja tagant. Jeff kangestus ja pöördus aeglaselt ümber. „Vajusin vist hetkeks magama...“ lausus doktor pimeduses ebakindlalt.

„Sa oled elus!“ ei suutnud Jeff end tagasi hoida.

„Veel küll. Tule nüüd ja aita mind üles. Vaata ette, kurat, ma olen nüüd üleni läbi vettinud. See on lihtsalt sõnul kirjeldamatult rõve.“

„Heh, mõtle, mis siis veel mul nüüd on.“

„Ah et hankisid tee peal huumorimeele? No küll see on tore... Ai, raisk! Ei, ära muretse, pole midagi. Lähme. Ma eeldan, et sa said oma eesmärgiga siis kenasti hakkama? Mingi hetk tundus nagu angaaris valgemaks minevat. Kuigi see hetk kartsin varast surmainglit.“

Jeff naeratas, pomises jaatuse ning tõukas piloodikabiini ukse lahti. Nende maailma tekkis valgust. Ta asetas doktori jällegi kaaspiloodi toolile, sulges seekord kohe vööd, ning vajus ise peapiloodi omale. Ta nautis hetkeks selle pehmust ning mugavust, kinnitas aga siis ka oma vööd ja suunas tähelepanu juhtpaneelile.

Mälus tärkasid meened eelnenust ning doktori abiga hõljus sõiduk peagi uuesti maa kohal. Jeff pööras selle ümber laserseina poole ning märkas silmanurgas liikumist. Ta nägi peenikest selga lippamas angaariuste poole ning kadumas nendesse. Hetkeks haaras teda kahetsus, ent keskendus siis uuesti enese ette ja surus masina laserseina suunas, vabaduse ja uue tuleviku poole. Ning tõmbas siis juhtkangi meeleheitlikult tagasi, üritades masinat enne kivinevat laserseina peatada. Tee välja oli suletud.

„Kuradi kurat,“ tõusis märkamatult Jeffi huultele.

„Mis on? Miks me peatusime?“ avas doktor silmad. „Oh ei...“ oigas ta kilpi nähes. Kumbki ei liigutanud ega öelnud midagi, sest mõlemad kartsid, mis nüüd juhtub. Kartsid, et üks lahkub, üritab midagi teha, kuid arvatavasti ei naase, ning teine lahkub samal ajal igaveseks. Tusk kogunes Jeffi meelele, kui talle meenus keldris lõhutud kapp ning raskused kaptenisillale pääsemisel.

„Noh...“ lausus ta hetkeks silmi kinni pigistades, „mis olema peab, see peab.“

Ta avas silmad ja pööras sõiduki ümber ning peatus jälle, nähes angaariustest sisenevaid turvatöötajaid. Seekord oigas ta kuuldavalt ning nutumaik tekkis suhu. Turvatöötajad vaatasid laeva suunas, võtsid selle sihikule ning hakkasid aeglaselt angaaris laiali hargnema. Äkitselt nad seisatasid ja langetasid relvad. Jeff tajus mingit virvendust angaari saabumas. Virvendusega saabus heledus, mis paistis tema selja tagant välja valguvat. Jeff vaatas kiiresti üle õla, needis end rumaluse eest, ja pööras masina ümber. Nende ees säras heledalt laserkilp, selle taga aga meelitav vabadus.

Jeff lükkas juhtkangi alateadlikult alla ning masin tungis läbi seina välja, turvatöötajad, nagu ikka, tulutult järele tulistamas. Jeff lubas fantaasial hetkeks ette kujutada kontrollaknas seisvat üksikut väikest varju, suu kõigi eelduste kohaselt pärani, kõik valged hambad ilusti reas naeratuseks moondunud.

Kosmosejaama tulukesed muutusid kihutava masina järel kiiresti kaugeks ning jaam ise vähenes iga läbitud kosmosemiiliga. Jeff sisestas doktori juhiste järgi sihtpunkti koordinaadid automaatpilooti ja lülitas selle sisse. Olles lubanud enesel nautida esimest tõelist rahumomenti, pöördus ta doktori poole.

„Kuidas sa end tunned?“

Doktor avas oma mustad silmad. Need paistsid värelevat.

„Ma ei ela seda reisi üle,“ lausus ta lihtsalt ja jäi välja vahtima. Lõputu tühjus mõjus rahustavana. Jeff vaikis. Hetkeks ununenud kurvastus haaras teda jälle. Masinas undas midagi vaikselt nende selja taga.

„Nii et on seda tähtsam, et ma sulle kõik ära seletaksin. Instruktsioonidest võib mitte piisata,“ jätkas doktor tasakaaluka häälega. „Kas sa tead, millega ma töötasin?“

„Arvutitega,“ vastas Jeff elutult, ent osati huvitatult.

„Aga täpsemalt?“

Jeff ühmas eituse ja vaatas Heiki poole. Heiki jälgis teda pingsalt.

„Ma töötasin tehisintellektiga. Robotid, aga mitte nagu need banaalsed masinad koduplaneedil, vaid üliarenenud, iseseisvad olendid. Vähemalt see oli eesmärk ning ma sain siin perfektselt sellele eesmärgile keskenduda. See tähendab, kuni kapten kartma hakkas. Tema jaoks olid nad liiga targad, tema mõistus rikutud dekadentsetest ulmefilmidest. Muidugi olid nad liiga targad, nad pididki olema! See oli ju kogu aeg eesmärgiks ... Mitte luua koduplaneedi eeskujul orjarassi või siis meie hävitajaid, vaid luua rahurass, kus kogu ühiskond seisab püsti sisse ehitatud tugeval empaatial. Olend on egoistlik, nii et me eeldasime, et kui anda talle võime end efektiivselt teise vaatepunkti asetada, mõtleb ta sutike rohkem enne negatiivset tegu.

Muidugi kohe me selleni ei jõudnud. Me jõudsime vaid poolele teele, me jõudsime meieni. Võimelised pisaraid valama ja tundma – ja juba see üksinda lõi hirmunud laineid! Ma imestan, et nad juba siis mu rahastamist kinni ei keeranud või mind projektilt eemaldanud. Kuid nad ei teinud seda, nii et ma sain edasi töötada, sest me lapsed polnud kaugeltki valmis – nad tundsid siiski liiga vähe – endiselt agressiivsed ja oma geniaalsuses kohutavalt rumalad. Arvutisimulatsioonis kuulutati mind kui abistajat valitsejaks ja tekkisid konfliktid. Üks grupp hakkas mingit kuradi kivi kummardama ja selle nimel teisi tapma. See oli kohutav pettumus.

Kuid ma tungisin edasi...“ Teadlane vaikis, katsus ettevaatlikult kõhtu, ees tühi pilk, mis rääkimise ajal doktori ees ringi rändas, hüpates kohati millegi rõhutamiseks Jeffile. Jeff nägi, et hetkelisest pausist hoolimata on teema Heikile nõnda südamelähedane, et isegi valu vajus rääkides tahaplaanile.

Olles mõne hetke vaikinud, jätkas Heiki äkki murelikult: „Ma ei tea, kui palju mul aega veel on... Lühidalt jõudsin ma lõpuks empaatiani. Vaid see sundis südametut sõjardit andestama oma igivaenlastele. Ning kui simulatsioonis laps põlevasse majja vangi jäi, oli just see tunnetus, mis sundis külma masinat ratsionaalset kaalutlemist kõrvale heitma ja talle sinna järele sukelduma. Muidu tundus talle sinna tormamine ju sõnulkirjeldamatult rumala ideena, ent kui vale see mõistlik vastus oli...“

Teadlane vaikis jälle. Jeff kuulatas huviga, oodates jätkamist. Äkitselt meenus talle miskit.

„Kas nad on... Seal?“ küsis ta kartlikult Heiki õlakotti piiludes.

„Nende programm on, mälupulga peal. Kõik nende tasemed, ma ei saanud ju midagi sinna jätta. Giacoppi-näru tahtis neid sõjaliselt ära kasutada. Ka madalaim neist oleks talle meelepärane olnud. Mis on vast sobiv näide meie enda vigasusest. Mina olen sobiv näide meie enda vigasusest,“ ohkas teadlane. „Küüniline, uskmatu... Ainult ma leidsin lootuse ning see lootus on siiamaani säilinud. Kuid keegi peale minu seda ei näinud. Mu kaaslased eelistasid Giacoppi poolele hoida ning käsutaja oli endiselt tema. Oli vaid ajaküsimus, mil nad mind projektilt eemaldada üritavad, kuid ta teadis, et ma ei laseks asjal vaid sellega lõppeda. Nii et ta hävitas mu lootuse.

Ei. Ta hävitas minu, kuid lootus elab sinuga edasi. Sina pead nüüd selle säilimise eest hoolt kandma. Selleks on vaja... Vaata, kotis on kaks süstalt, mida ennem mainisin. Üks on sinule, üks on neile. Oleksin rohkem võtnud, kuid vaid käputäis oli tehtud ning mul oli nendenigi jõudmisega raskusi. Kui siin oleks natukenegi tõsisemalt võetav turvasüsteem, oleks kõik võinud teistmoodi lõppeda. Nüüd aga on ainsad süstlad meie käes ning neil pole nende juurde tegemiseks andmeidki. Võtab aega enne kui nad uuesti siiamaani jõuavad.“ Heiki vaikis mõtlikult.

„Ee, mis neis süstaldes on?“

„Ah? Nad annavad surematuse...“

„Aga miks sa siis end ei süsti?“

„Kas sa arvad, et ma juba ei proovinud?“ raputas Heiki kurvalt pead. „Nad olid juba mingi anti-relva välja töötanud ning Giacoppi ei tahtnud riskida ning saatis Alani sellega relvastatuna mulle järele. Ja nende plaan olekski õnnestunud, kui Chun-Gri poleks mind hoiatanud...“

„Chun-Gri?!“

„Jah, kapteni poeg... Ta tundis huvi mu töö vastu, käis kogu aeg laboris uurimas, küsimusi esitamas. Üritas mulle kord vastu jaapani keelt õpetada, kuid ma ei võtnud vedu. Ta oli väga entusiastlik mu töö suhtes. Tal oli visiooni. Kahjuks oli ta liiga noor kaasa võtmiseks.“

„Ei, ma tean, kes ta on. Lihtsalt ma kohtasin kah teda, ta päästis mu...“

„Tõesti? Ma... Ma ei ole üllatunud. Muideks, sa peaksidki ühe süstla välja võtma ja end süstima. Teine on tehisinimestele rohkema tootmiseks enese jaoks. Nende kehad on küll meie omadest natukene arenenumad, kuid mitte küllalt. Võib-olla see hirmutaski kõige rohkem, et ma ehitasin neile kehad meie järgi... Igatahes süsti end ära, sel planeedil, kuhu läheme, on – “ ent ta lause rebiti poolikuks laeva tabanud tõuke poolt. Autopiloot oli mõni hetk tagasi kiiruse valgusekiiruseni suurendanud, nii et see oli igati normaalne. Siis hakkas alarm kriiskama.

Heiki klõpsis monitori kõrval kaamerate vahetuslülitit, kuni nende ette ilmus pilt laeva tagaosast. Kauguses paistis teine kosmoselaev, kõhedalt sarnane nende omale, ent peenem. See tulistas neid uuesti ja nende masin rappus, kui hävitav lask nende kilpi tabas, sundides laeva paar miljonit kosmosemiili nende trajektoorist kõrvale kalduma.

„Mida me teeme?“ karjatas Jeff. Heiki ei vastanud; ta ei pannud valus küsimust tähele.

Raisk, ma pean midagi tegema! Jeff pöördus paanikas pilgu juhtpaneelile. Relvad!, käis tal peast läbi, Siin peavad kusagil relvad olema! Ta hakkas suvalistele lülititele vajutama. Masin aeglustus ja juhtpaneelil hakkas alarmtuli põlema.

„Idioot, mida sa teed?“ hüüatas ehmunud teadlane üle alarmide kisa.

„Üritan relvi leida, kus on relvad?!“

„Siin ei ole mingeid relvi, see on uurimisalus, mitte mingi sõjalaev!“

„Aga mida me siis teeme?“

„Et sa kurat ka kunagi midagi ei õppinud... Nende „suurepärane“ ründealus on karmis reaalsuses paar aastat liiga vana. Tulejõudu...“ järjekordne tabamus ahistas kilpe, doktor tõmbus kõverasse, käsi haaval, hambad kokku surutud. „Tulejõudu,“ lausus ta mõne hetke pärast sellest positsioonist aeglaselt, „on keskpäraselt, kiirust pole aga ollagi, nii et suru see kang põhja, oota hetk ja vajuta siin kangil olevale sinakale nupule.“

Jeff tegi nagu kästud. Ta tundis oma meeleheaks, kuidas alus hakkas kiirust koguma. Samal ajal tulnud tabamus osutus aga kilbile liigseks ning lõi selle välja. Sellele järgnes kohe uus, mis lõi masina tagaossa augu ning saatis asjad piloodikabiinis ringi lendama. Kotid tabasid ehmatava tugevusega vastasseina. Jeff surus aga samal ajal nupule ning süstik kadus hetkega jälitajate vaateväljast. Kiirus surus Jeffi ja Heiki sügavale istmetesse, luues mõlemale uue valu, kuni seisukord stabiliseerus. Jeff vahtis endiselt ärevil monitori, kuid sellel valitsev tühjus jäi püsima. Alarmid aga ei lakanud karjumast ning pardaarvuti oli automaatselt sulgenud ukse koridori, mille ühe sissekäigu taga ootas surm.

„Kaua veel?“ küsis Jeff. „See laev paistab omadega perses olevat.“

„Selle kiirusega enam mitte kaua. Varsti. Ära muretse, autopiloot hoolitseb kõige...“

„Aga siin on kirjas, et autopiloot on väljas.“

„Mida? Ei... Ei ole võimalik ... Kuradi raisk, ei ole võimalik! Kas tõesti ei võiks täna ükski asi õigesti minna?“

„Aa ei, oota, ma lugesin valesti, see on ikka sees. Vabandust...“

„Kurat küll, ära hirmuta mind enam nõnda.“

Nad jätkasid lendu vaikides. Kumbki üritas mitte tähelepanu pöörata selja tagant kostvale kolinale ning alarmide sihikindlale pininale. Jeff üritas aknast välja vaadata, kuid kiiruse mõjul transformeerunud maailm tegi ta silmadele haiget, nii et ta pööras tähelepanu oma kätele ning uuris neid, keerutades sõrmi ja käsi kohatise valguse all. Mõttes tegeles ta Heiki jutuga, tehisintelligentsi ja robotitega ning tundis kerget hirmu uute ja veelgi targemate kaaslaste ees.

„Me oleme kohal,“ kostus ta kõrvalt. Laev oli tõepoolest juba mõnda aega aeglustunud ning nüüd võis juba aknast välja vaadata. Mõne hetke pärast tekkis nende ette väike ring, mis iga mööduva sekundiga aina suurenes. Varsti hõljus nende silme all tohutusuur sinise- ja rohelisekirju planeet, mis mõjus mõlemale mehele ülimalt kutsuvana oma kirjeldamatus ilus ja lubadustes. Nad suutsid seda vaid suud ammuli vahtida ning isegi Heiki unustas hetkeks oma näriva valu.

Mõne minuti pärast sisenesid nad planeedi atmosfääri ja kogu piin oli tagasi, kui süstik hakkas märatsema ja pekslema kui hullunud hobune. Jeff lülitas segaduses autopiloodi välja ja haaras juhtkangist, üritades sellega midagi ära teha. Nad tormasid läbi tühja taeva otse maa suunas, tõstes nina üles vaid lõpus, hoolimata Jeffi meeleheitlikest pingutustest. Süstik tabas kõhuga tugeva laksakaga maad ning liikus sel libisedes, keereldes ja hüpeldes edasi. Jeff hoidis endiselt kramplikult kangist kinni, punnis silmad jõllitamas vastu tormavat puudesarnastest kasvudest koosnevat müüri. Heiki piinles oma kohal. Süstik tabas puid, mis osutusid üllatavalt tugevaks. Masin tõusis tohutust tõukest õhku ja maandus selili puudemüüri peale, vajus kärarikka raginaga alla ja peatus maast mõne meetri kõrgusel.

Jeffi juba niigi räsida saanud tool rebis end tõuke ajal kinnitustest lahti ja lendas maandudes vastu koridori ust. Kabiini klaasid purunesid puuokste käes ning sees valitsenud õhk imendus välja, asendudes võõraga. See haaras Jeffi kõri ja pigistas selle kinni. Jeff haaras kaelast, justkui püüdes nähtamatu kägistaja küüniseid eemale rebida, ning imes lahtise suuga sisse seda võõrast gaasi, mis vaid kõrvetas ta kopse ning üritas teda hävitada. Jeffi pilk hägustus, aju lakkas töötamast, hirmuks polnud enam aega, vaid meeleheide elutses selles lootusetuses, mitte miski ei meenunud kui vaid mõte sõbralikumast hapnikust, ent äkitselt torge kätte – põlev joon jooksis sellest kopsudesse ja haaras need oma jäisesse haardesse ning Jeff tundis, kuidas kõrvetus alanes ja elustav hapnik puhises ta kopsudesse; võõras, kuid oma.

Ta avas silmad ja nägi enda kõrval lamavat Heikit, tühi süstal käes, teine samasugune lebamas katkiselt selja taga koti kõrval. Jeff harutas oma rihmad lahti ja kükitas teadlase kõrvale.

„Dok?“ küsis ta kähinal, kuid lamav mees ei reageerinud. Ta keeras keha ümber ja põrkus tagasi ta klaasikildudega kaetud näo, pärani verd täis valgunud silmade ja kramplikult moondunud suu ees. Verine rada märkis ta roomatud teekonda. Heiki oli, seekord mingigi kahtluseta, surnud. Jeff jälgis valu ja piinava tühjusega oma sõbra hingetut kesta. Tahtes seda enam mitte näha, tõusis ta püsti ja keeras surnud mehele selja. Ta liikus külg ees kotini, tõstis selle üles ja, heites veel viimase pilgu kadunud teadlasele, tõukas tooli koridori ukse eest ära, tõmbas selle lahti ja astus koridori. Teda tervitas sünge koridori lõpus heaendeliselt vilguv soe valgus, mis tungis sisse pooleldi küljest rebitud kaldtee poolt vabastatud väljapääsust. Kaldtee ise rippus veel vaid ühe masiivse hingega laeva küljes, olles pooleldi leidnud juba pehme aseme dungli madalates kasvudes.

Jeff pani alles nüüd tähele tema ümber voogavat kuumust ning ta rebis oma räbalais jaki seljast ja viskas selle maha. Ta liikus rippuva rambi juurde ja istus selle ava äärele, tossudes higistavad jalad kõlkumas dunglipõranda kohal. Ta üritas lasta looduse ilul muremõtteid laiali ajada ning kaalus hetkeks, kui kauaks ta seda puhkehetke nautida saab. Ta pea kohal kummarduvad puud kandsid heledaid vilju ja ta tundis äkitselt nälga sees pead tõstmas. Huvitav, kas need on söödavad? Ta kõrv tabas kauge looma või linnu hõike ja fantaasia joonistas ebareaalse omaniku teatamas uue valitseja saabumist. Ta naeratas selle mõtte peale.

Temast mõne meetri kaugusel lebas ta ainsa sõbra laip, ent vaikselt hakkasid muremõtted lahtuma ning ilus hele hommik andis lootust ja tekitas Jeffis tahtmise millegi kallale asuda. Nii et ta avas teadlase õlakoti ja võttis sealt välja väikese musta karbi. Jeff avas selle ja uuris paar hetke selles vedelevaid miniatuurseid musti mälupulki. Siis sulges ta selle uuesti ja asetas enda kõrvale kraabitud põrandale. Ta avas koti uuesti ja võttis sealt välja väikse valge ümbriku, mille üks nurk oli punakaks tõmbunud. Ta vaatas seda mõne hetke, mõeldes Heikile, heitis veel ühe lootusrikka pilgu kabiini suunas, ent pööras selle hingetust tabades tagasi käes lebavale kirjale. Ta asetas tühja koti kõrvale ning avas kirja, tõmbas sellest välja valge paberilehe, täis Heiki varesejalgu, ning hakkas lugema. Mõne hetke pärast ta mühatas ja vaatas kõrvale. Ta teadis seda juba. Ka surmas alahindav, iroonitses ta mõrult.

Jeff asetas kirja kõrvale, võttis karbi kätte ja avas selle. Karbi küljel oli hirmutav mõlk, kuid sees segi paisatud mälupulgad paistsid kõik terved olevat. Jeff võttis esimese ettejuhtuva kätte ja luges selle küljes rippuvalt paberitükilt „v6.420.77 Viimane arvutus tõstis intelligentsust mitmekordselt, ent nad on endiselt nõnda kohutavalt agressiivsed ja – mis meid enim üllatas – mulle alluvad, aga ma ei taha seda; ma hakkan juba lootust kaotama.“ Jeff asetas mälupulga enda kõrvale masina äärele ja võttis järgmise. „v6.2.1 Edusammud. Räägivad enam, lugesid Bulgakovit, vaidlus lõppes füüsilise kontaktiga. Liiga egoistlikud. Rumalad.“ Jeff asetas selle teise kõrvale ja tuhlas karbis suurema numbri järele. Ta rahuldus esimese eelmistest suuremaga: „v6.491.23 Empaatia suurendamine paistab avaldavat soovitud mõju. Siin võib peituda läbimurre.“ Ka selle mälupulga asetas Jeff enda kõrvale, paralleelselt teistega. Seekord sobras ta karbis kauem, otsides suurimat numbrit. Võtnud ühe mälupulga kätte, otsis ta veel natukene, ent leidmata kõrgemat, luges paberit: „v7.001.01 Uus versioon. Intelligentsemad kui kunagi varem, ent rahumeelsed. Tugev balanss ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse vahel. Me oleme lähedal perfektsusele.“

Jeff hoidis viimast mälupulka mõne hetke käes ja lasi ajul fantaseerida selle saavutuse tagajärgedest. Üliintelligentsest rassist, kes aastate pärast langeb rahutiibadel ta rahvale ning toob nad Paradiisi, mitte et need tõprad seda vääriksid, kuid siiski. Jeff pani mälupulga tasku ja vaatas dunglisse. Inimese poolt rikkumata loodus, ent kui kauaks? Kuid seekord intelligentsema inimese poolt muundatud loodus, ent intelligentsus sünnitab ülbust ja hoolimatust. Nihilismi. Kuid proovimata ei saa...

Jeffi ajasid ta mõtted segadusse ning otsustas nende eemale peletamiseks füüsiliselt liigutada. Ta korjas teised mälupulgad üles ja pistis tasku, võttis karbi kätte, tõusis püsti ja astus koridori ning hakkas uksi avama. Kolmanda ukse tagant avastas ta redeli, mis viis alumisele korrusele. Ta astus sellele, üritades eirata selle häirivat kriginat, ning ronis alla. Redel osutus üllatavalt mugavaks.

Jeff laskus suurde ruumi, mis paistis enese alla võtvat enamuse sellest korrusest. Ruumi välimust rikkus aga selle tagaosas haigutav auk, kust Jeff võis välja piiludes näha puid ja põõsaid ning nende taga Artemidase teekonda tähistavat rada, täis laudu, prahti ning robotite tükke. Ruumis seisid peenikeste vahedega pikad torud, mille küljes rippusid robotite kehad, või vähemalt olid rippunud. Hoidla augustanud lask oli hävitanud poole ühest reast, ülejäänud teistest ridadest olid aga välja tirinud küll üks või teine looduslik kurjategija. Võimatu, ning Jeff võttis olukorra relvituks tegeva ebaõnne vastu vihaga. Mida oligi oodata, raisk.

Ta astus redelilt maha ja vaatas ruumis ringi. Kõik läinud. Hoidlad väändunud tohutu kiskja küüniste all, elutud biomasinad rebitud välja varakult surema. Jeff needis ehitajate naiivset usku kergetesse hoidlatesse. Aga... Miski ruumi tagaosas tõmbas Jeffi tähelepanu. Turritavate torude tagant paistsid kaks masinat olevat veresauna üle elanud ning rippusid rahulikult oma kohal. Üks oli küll vaid ühe haagiga kinni, ent paistis Jeffile üpriski kasutuskõlblik. Ta jooksis nende juurde.

Terved! Vähemalt pealtnäha paistsid nad seda olevat ning seesmiselt sai vaid loota. Jeff jälitas pilguga ühe androidi kuklast jooksva juhtme selle lähedal seisva arvutini. Teisel androidil jooksis samuti juhe samasse arvutisse ning arvuti tagaosas rippus paar juhet, mille omanikud olid ilmselgelt välja kistud.

Jeff vajutas arvutil stardinupule ja tänas kujuteldavaid olendeid, kui masin tööle hakkas. Jeff tõmbas taskust mälupulga välja, vaatas sellele ja pani tasku tagasi, tõmmates teise, millelt paistis number 7, jäi seda lugema, mõtles hetke, tunnetades momendi täit tähtsust, ent samas selle triviaalsust, ning torkas siis mälupulga masinasse. Arvuti tundis selle ära, Jeff alustas installeerimist, valis tervelt rippuva androidi vastuvõtjaks ning vajutas Enterit nõustumiseks. Väike laadimisriba täitus kiiresti ning siis saabus vaikus. Programm ekraanil teatas protsessi lõppemisest. Jeffi pilk hüppas monitori ja androidi vahet, ent midagi ei juhtunud.

Siis tõmbas metallkonks juhtme järsku androidi kuklast välja. Sellest jäi maha väikene haav, kust jooksis välja peenike punane riba. Robot lõi silmad avali ning kinnitused lasid ta lahti. Ta maandus jalgadele, vajus siis põlvili ning langes näoli maha. Ta tõstis oskamatult pea ning vaatas oma käsi, mis üritasid teda maast ülest tõugata, ent päris ei osanud. Lõpuks suutis ta end püstisemasse asendisse ajada ja sai võimaluse enda ümber ringi vaadata. Teine rippuv keha näis tõmbavat hetkeks ta pilku, kuid siis rändas see edasi ruumi tagaosa ning sellest paistva looduse suunas. Ta ei pannud arvuti varjus seisvat Jeffi tähele, kes jälgis teda vaikides.

Meenusid doktori viimased sõnad kirjast. Ära korda ajalugu. Jeff naeratas. Ma ei kordagi. Ma teen uue. Ta pööras karbi ümber ja mälupulgad kukkusid maha. Ta võttis taskust kolm mälupulka välja ja heitis need teiste juurde põrandale, pilk jäädes hetkeks püsima väikseimal, seitsmenda versiooni omal, siis langes ka see teiste sekka. Ta tampis neil peal, kuni viimnegi oli hävinend. Robot ehmatas äkilisest helist ja pööras ümber, jäädes külmalt agressiivset Jeffi hirmunud silmadega jälgima, üritades end temast eemale lükata, suutmata. Rahul oma tööga, pöördus Jeff naeratusega roboti suunas ja jäi tema katmata keha uurima. Robot lamas liikumatult, kartes meest kuidagi ärritada. Siis meenus talle midagi, üks oskus.

„Kes... Kes sa oled?“ küsis hirmunud naine ettevaatlikult.

„Ma olen Jumal.“