Otsing

Järgnev arutlus käsitleb teoreetiliselt mõningaid rituaalmaagiasse puutuvaid asjaolusid ja probleeme 21. sajandi alguses ja püüab juhtida samas ka tähelepanu teatud ohtudele, mida seab praktiseerivale maagile hõlpsalt kättesaadavate maagiliste tekstide rohkus. Milles on siis küsimus? Käesolevas numbris ilmunud jutus “Kaku kabel” on stseen, kus peategelane Liis manab välja ingel Anaeli ning kasutab selleks ladinakeelset invokatsiooni. See kõlab (struktureeritult) niimoodi: 1.Veni Anael, in nomine terribiles Jehova 2.Veni Anael in virtue immortalis Eloim 3.Veni Anael in brachio omnipotentis

Ilmselt peaksin alustama pisukese selgitusega. Ma ei ole ühegi Eestis ulmet avaldava kirjastuse vaenaja. Jah, ma olen nii üht kui teist teinekord kritiseerinud, aga kuna nad kõik ajavad üldiselt vajalikku asja, siis on see kriitika pigem rahulolematuse avalduseks. Iseäranis käib see selgitus kirjastuse Varrak kohta, kelle puhul on mul mitu korda ette heidetud, et miks ma neid ei salli. Võimalik, et ma olen Varrakut tõesti rohkem kritiseerinud, kui teisi kirjastusi, aga sel on ka oma põhjus. Varrak on suur kirjastus ning avaldab aastas ka palju ulmeraamatuid ning kes palju teeb, sel palju

Oli reede õhtu ja ühtlasi ka järjekordne talvine pööripäev. Kõik märgid tõotasid muinasjutuliste jõulude saabumist: puhas valge lumi sätendas täiskuu valguses ja karge pakane näpistas põsed punaseks. Valitses tuulevaikus. Neli noort inimest seisid Kambja keskväljakul ja pidasid aru. „Rainer, kurat võtaks! Oleks teadnud, et nii mage pidu on, poleks kohale tulnudki,“ sõnas lühemat kasvu linalakk noormees, kes oli silmnähtavalt vägijookidega liialdanud. „Kamoon, Rääbis! Klassi kokkutulek ikkagi ju. Tore oli vanu sägasid näha,“ jäi Raineriks nimetatu teisele arvamusele. „Ähh! Oleks parem

Ilmus Saare maakonna päevalehe "Meie Maa" lisalehes "Nädalalõpp" pisut muudetud kujul. Vägagi jõuliselt on eesti tavalugeja teadvusse jõudud Indrek Hargla nimi, aga seda, et siinmail on veel nii mõnedki nimed, mida kirjandushuvilisel tasuks kõrva taha panna, ei paista suurem üldsus teadvat. Üheks neist on strugatskiliku kirjutamislaadiga Kristjan Sander, kelle teist autorikogumikku “13 talvist hetke” võiks vabalt pidada üheks viimase aja paremaks ulmeraamatuks. Kristjan Sander on noor eesti autor, kes oma loomingus püüab üheks sulatada euroopalikku mõtteselgust ja venelaslikku psühholoogilist

Toome lugejateni intervjuu Leo Kunnase, sõjaväelase ja "Gort Ashryni" autoriga. Hr. Kunnas on lubanud täiendavalt vastata kommentaaridesse postitatud küsimustele. Alustaks sellest et „Gort Ashryn“ täidab teatud määral üht lünka eesti ulmekirjanduses. On teil arvamusi, kus võiksid veel täitmist ootavad lüngad olla? Võiks teha loo sellest, kuidas tuhande saja kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel aastatel oleks tõusnud ja kasvanud pealik, kes oleks Eesti ühendanud ja loonud Suur-Eesti umbes samal ajal, kui rüütlid tulid. Vaat’ see oleks huvitav teema, aga see nõuaks tööd ja mul ei ole plaani seda

Frank Roger on sündinud 1957 aastal Belgias Ghenti linnas. Oma esimese jutu avaldas ta 1975. a. Seejärel on teda avaldatud paljudes ajakirjades ja antoloogiates, alates 2000. aastast ka autorikogumikes. Kui kokku lugeda kõik tõlked - seni 29 keelde - saab avaldamisi kokku üle 700, enamasti on need lühijutud, kuid ka mõned lühiromaanid. Lisaks kirjutamisele tegeleb ta kollaaide ja graafikaga, lähtudes nendeski valdkondades sürrealistlikest ja satiirilistest traditsioonidest. Kes tahab teada täpsemalt, on teretulnud tutvuma tema koduleheküljega: www.frankroger.be . Tõlkinud Juhan Habicht Jeff

Alljärgnev on katkend värskeltilmunud Tiit Tarlapi romaanist ÌMeie, kromanjoonlasedì, millega Pärnu kirjastus Ji avab oma ulmesarja ÌUlmeguru soovitabì. Rohkem infot leiab sarja e-päevikust, mis asub aadressil: http://ulmesari.blogspot.com/ Ehkki planeedi kaaslane oli juba taevasse tõusnud, ei tunginud selle kahvatud kiired kuigivõrd läbi lehestiku ja metsa all valitses endiselt kottpimedus. Mercal, Paet ja meedikuna laipa üle vaatama tulnud Drona Gral liikusid Vikari saadetud dessantlasest teejuhi kannul elektrilaternate valgel. Öises metsas tundus tee pikana. Jalad kippusid alatasa millegi

Viis Haldjakest kummardasid kätki kohale. Ametlik versioon Haldjakeste olemusest väitis, et nad on kui noored tütarlapsed nõtke keha ja sädelevate tiivakestega. Neid tuleb austada, sest neile on antud võime lugeda lõputu tähistaeva avarustest välja inimeste saatust ning nende ennustustel on alati määratud täituda. Ja kui sa juhtud sündima heleda õnnetähe langemise ööl, siis ilmub mõni neist isiklikult sulle Saatuse poolt määratud kingitust üle andma. Ringi liikus ka hulk mitteametlikke arvamusi, mida aga kombekad inimesed omavahel avalikult ei arutanud. Ettevaatuse mõttes. Saatust (ja selle

Garethil on neli last ja pulkputukas. Kolm last kirjutavad juba ka, aga neljas veel ei oska. Ulmelugude kirjutamiseks on tal abiks sagedane teejoomine ja naine, kes tuletab talle meelde, et iga päev tuleks midagi kirjutada. Seni on tema lugusid ilmunud seitsmeteistkümnes keeles, viimati ilmus “Numbreid lugedes” märtsikuu viimasel päeval serbia keeles. Tema tegemistest saab lähemalt teada aadressilt http://www.garethdjones.co.uk/ Tõlkinud Juhan Habicht Kõik teised reisijad olid süstikust juba lahkunud, kui Basil turvavöö pandla avas ning istmelt püsti tõusis. Ta vihkas reisimisega kaasnevat