Otsing

Paul Anton sai kolmapäeva varahommikul surma neljal moel korraga. Kerge vihmake, mis Riia tänavat looritas, polnud veel hajuda jõudnud, kui see juhtuski. Ta oli astunud sõiduteele, libastunud ning löönud kolba kukla läheduses vastu kõnnitee kõrget äärekivi sirgeks. Samal hetkel tõmmati ta läbi hiigelveoauto, mis, veider küll, millegipärast trajektoori läbi kesklinna oli valinud, rattakoopa. Mehest oli alles vaid luupuder ja -kapsad, kui sellesama hiigelveoauto koormast tabas teda mastaapne tellise taoline kivi ning litsus ka mehe lauba sirgeks, nii et pea esi- ja tagakülg olid nüüd kenasti

Mul on miskipärast kahtlus, et see tekst siin ei jõua kõige õigema sihtrühmani ehk siis nendeni, kes kavatsevad lähiaastatel mingi ulmetekstiga romaanivõistlusele minna. Kui neid aga lugejate seas siiski peaks olema, siis võiks välja otsida ka teksti, mille ma kirjutasin kahe aasta eest. No et mitu lehekülge ja mitu tähemärki ja üldse, et kuidas nende võistlustega on. Mingid reeglid kehtivad ju ikka, mis siis, et järgmine kord hindavad romaane juba teised inimesed. Piirduksin sedapuhku vaid ülevaatega 2006 a. romaanivõistlusele saadetud ulmelistes käsikirjadest - sest kokku umbes 50 laekunud

Ilmunud kirjastuse "Fantaasia" väljaantud kogumikus „Kanoonik Alberici väljalõiked”, koostajaks Raul Sulbi. Tõlkinud Silver Sära. Dr. Ashton - Thomas Ashton, usuteaduste doktor - istus oma töötoas, seljas hommikumantel ja kiilaks aetud peas siidmüts, parukas selleks puhuks ära võetud ja kõrvalasuval laual seisvale vormile asetatud. Ta oli umbes viiekümne viie aastane tugevat kasvu mees punaka näojume, tigeda silmavaate ja etteulatuva ülahuulega. Tol hetkel, mida ma praegu kirjeldan, valgustas ta nägu pärastlõunase päikese kiir, mis langes madala nurga all ruumi kõrgest läänepoolsest

See oli nõme. Nii lõpmata nõme! Ma ei olnud väga kaugel sellest, et klõpsata maha tolle kümme korda neetud automaadi kaitseriiv ja anda oma kaaslaste pihta üks mõnus pikk valang... Aga mis edasi? Mis edasi oleks saanud? Nojah, endale viimane kuul pähe lasta... Ent selleks ma veel valmis ei olnudki ja see mu kaaslased päästis. „See peab kusagil siin olema...” Talle teraselt otsa vaadates taipasin, et vana sõber ja klassivend Uku on nutu äärel. Kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis tavaliselt ikka läheb... „Siin on vana, aga täiesti elus energiajoon, ma tajun seda selgesti. Meid on

Mary Ella Wilkins sündis 31. oktoobril 1852 Randolphis Massachusettsis. 1867. aastal kolisid ta vanemad Brattleborosse, Vermontisse. 1883. aastal naasis Mary tagasi sünnilinna ja alates abiellumisest 1902 kuni surmani 1930 elas naine Metuchenis, New Jerseys. Tema vanemad ei olnud rikkad ja Mary elu oli ka muus mõttes raske. Tema noorem vend suri, kui Mary oli kuuene, ainus õde suri aastal 1876, ema aastal 1880, isa kolm aastat hiljem, alkohoolikuks ja narkomaaniks muutunud abikaasa 1923 (aasta enne oli abielu lahutatud). Ka Mary enda tervis ei olnud tugev. Peale ema surma muutis Mary Ella oma

Ruum oli piisavalt hästi valgustatud. See ei olnud küll loomulik valgus, aga sobis täiesti igapäevaseks elutegevuseks. Janeki jaoks oli see üks järjekordne hommik tolles suletud kambris, kus ta juba mõnda aega elas. Ta oli ärganud umbes kaks tundi tagasi, nii talle tundus. Tegelikult ei võinud ta kindel olla, mis päevaaeg parasjagu on, sest päevavalgust ta ei näinud. Aga muidu ei olnud Janeki elul mitte midagi viga - söök ja peavari olid olemas, muresid ka kuigivõrd ei olnud. Elu oli tal mugavasti korraldatud. Eraldatusega oli ta ka juba peaaegu harjunud. See ruum iseenesest oli täiesti ilmetu

SAATEKS John William Polidori (1795-1821) sündis itaallasest emigrandi ja tolle inglannast majapidajanna lapsena. Tema isa Gaetano Polidori huvitus kirjandusest ja on muuhulgas tõlkinud itaalia keelde esimese gooti stiilis romaani, Horace Walpole´i klassikalise „The Castle of Otranto” (1764). Noor Polidori õppis Edimburghi ülikoolis arstiteadust ja on selle üks nooremaid lõpetajaid: 19-aastane kaitses ta lõputöö uneskõndimise teemadel. Aastal 1816 palkas lord Byron Polidori enda ihuarstiks ja võttis ta samal aastal kaasa pikemale reisile mandri-Euroopasse. Seal kohtus lord muuhulgas oma

Vend Josef seisis ristmikul, kahe sõidusuuna vahele triibutatud alal ja hoidis risti kõrgel. Rist oli tehtud peenikestest neljakandilistest pulkadest, mis olid korralikult teineteise sisse tapitatud, hoolikalt siledaks lihvitud ja ilmakindla värviga valgeks võõbatud. Kitsale põikpuule oli nii ette kui taha kalligraafilise käekirjaga maalitud “Jeesus päästab meid” ning lisatud kolm hüüumärki. Tuli tunnistada, et tegemist oli tõelise tislermeistri saavutusega, mis andis au vend Josefi tööst pahkunud kätele. Maha toetatuna ulatus rist mehele rinnuni, aga kui jumalasulane oma kätetöö üles tõstis