Otsing

11. saj. linnulennul Ristisõjad on välja jäänud. Rõhk on kirjeldamaks Eesti aladel sel ajal toimuvat ja heita kerge pilk Euroopale. 11. saj. on kõrgkeskaja algus Euroopas. Viikingiaeg kestab, kuid hääbub Skandinaavias, kus levib ristiusk. Põhjala viikingite järeltulijad määravad suuresti Euroopa militaarse ja kultuurilise palge. Eesti aladel On hilisrauaaeg. Senine linnusasula süsteem laguneb, kõikjal üle maa jäeti enamik vanadest linnustest maha ning ehitati uusi ja võimsamaid. Enam – vähem kindlaid hilisrauaaja linnuseid teatakse tänapäeva Eesti alal veidi alla 50, neist üle poole on rajatud

"Algernon" kuulutab koos "Mütofestiga" välja jutuvõistluse, mille teemaks on Eesti Lembitu-eelne maailm, Eesti etno-müto või konkreetselt "Mütofesti" maailm. Jutuvõistluse eesmärgiks on vääristada meie vanemat ajalugu, mille vägevust vähe teadvustatakse. Taustaks ja inspiratsiooniks võib lugeda mitmete kirjutajate ühisloominguna sündinud "Mütofesti" maailmast: http://www.mytofest.ee/2008/index.php?option=com_content&view=article&i… või uurida lisatud teksti "Ajaloo ja luule piiril". Võistluse peaauhinnaks on sepp Vanakaru käe all sündinud pussnuga koos käsitöise tupega (vaata

Aitäh, Einstein! Ma küll ei jaga ööd ega mütsi Sinu relatiivsusteooriast, aga vähemalt teadmine aja ja ruumi suhtelisusest on aidanud mu mõistusel kohaneda paari aasta taguse ehmatava kogemusega. Mis on aeg? On see füüsikaline, filosoofiline või psühholoogiline nähtus? Reeglina tajume aega lineaarse, üksteisele järgneva sündmuste ahelana. Selliselt tajutav njuutonlik aeg ei saa pöörduda tagasi ega rutata ettenähtud sündmustejadast edasi. Enne 2007. aasta suve ei vaevanud ma oma pead kordagi selliste küsimustega. Kuid viimased kaks aastat olen piinelnud obsessiivse kompleksi käes – vähe on

Üks võimalikke viise ulme käsitlemiseks on teha vahet, kuidas suhtub teose autor singulaarsusesse. Singulaarsus tähendab teatavasti punkti, mida läbimata ei ole võimalik midagi öelda selle taga toimuva kohta. Gravitatsioonilise singulaarsuse näide on must auk; tehnoloogilise singulaarsuse näide on saavutus, mis maailma põhjalikult muudab. Charles Strossi arvates võiks selleks olla näiteks inimest ületava paindliku tehisintellekti tekkimine. Religioosse või müstilise singulaarsuse näitena võib tuua jumala ärkamise maailmas, mis toimib tollesama jumala unenäos (vt. näiteks Gregory Benfordi juttu

Politseinik seisis väikeses hallis, mille tagumises osas tõusis lai trepp, aga ta ei vaadanud üles, vaid oma jalge ees lebavat surnukeha. Siis ta taipas, et tal polnud politseilinti kaasas ja kobas taskutes telefoni järele. No muidugi, vanema aja inimene, nagu ta oli, oli ta unustanud selle kaasa võtta. Ta peab ise Billi järele minema, mõtles mees ja käsutas välisuksele vaatama jäänud kogu: “Ma pean ära käima. Tõmba minema, töll.” Konstaabel ei teadnud, mis Erkemi alevikku ees ootab, kuid miski temas peas tagus häirekella. *** “Jonathani surmaga ei ole kõik korras. Erkeimis on alati juhtunud

Järgnev arutlus käsitleb teoreetiliselt mõningaid rituaalmaagiasse puutuvaid asjaolusid ja probleeme 21. sajandi alguses ja püüab juhtida samas ka tähelepanu teatud ohtudele, mida seab praktiseerivale maagile hõlpsalt kättesaadavate maagiliste tekstide rohkus. Milles on siis küsimus? Käesolevas numbris ilmunud jutus “Kaku kabel” on stseen, kus peategelane Liis manab välja ingel Anaeli ning kasutab selleks ladinakeelset invokatsiooni. See kõlab (struktureeritult) niimoodi: 1.Veni Anael, in nomine terribiles Jehova 2.Veni Anael in virtue immortalis Eloim 3.Veni Anael in brachio omnipotentis

Ilmselt peaksin alustama pisukese selgitusega. Ma ei ole ühegi Eestis ulmet avaldava kirjastuse vaenaja. Jah, ma olen nii üht kui teist teinekord kritiseerinud, aga kuna nad kõik ajavad üldiselt vajalikku asja, siis on see kriitika pigem rahulolematuse avalduseks. Iseäranis käib see selgitus kirjastuse Varrak kohta, kelle puhul on mul mitu korda ette heidetud, et miks ma neid ei salli. Võimalik, et ma olen Varrakut tõesti rohkem kritiseerinud, kui teisi kirjastusi, aga sel on ka oma põhjus. Varrak on suur kirjastus ning avaldab aastas ka palju ulmeraamatuid ning kes palju teeb, sel palju

Oli reede õhtu ja ühtlasi ka järjekordne talvine pööripäev. Kõik märgid tõotasid muinasjutuliste jõulude saabumist: puhas valge lumi sätendas täiskuu valguses ja karge pakane näpistas põsed punaseks. Valitses tuulevaikus. Neli noort inimest seisid Kambja keskväljakul ja pidasid aru. „Rainer, kurat võtaks! Oleks teadnud, et nii mage pidu on, poleks kohale tulnudki,“ sõnas lühemat kasvu linalakk noormees, kes oli silmnähtavalt vägijookidega liialdanud. „Kamoon, Rääbis! Klassi kokkutulek ikkagi ju. Tore oli vanu sägasid näha,“ jäi Raineriks nimetatu teisele arvamusele. „Ähh! Oleks parem