Otsing

Allpool avaldatakse üks peatükk Kristjan Sandri peatselt ilmuvast romaanist "Kolmteist talvist hetke", mis sai viimasel romaanivõistlusel 5. koha. Teose toimetab lugejani kirjastus "Varrak". Esimene hetk “Noh, lõpeta värisemine,” ütles onu Roma ja patsutas talle õlale. Nad istusid hämaras vagunelamus väikese raudahju ees, temperatuur õues langes (nagu ikka enne nende tulekut, seletas vuntsidega ataman) ja teekann kahises. “Küll sa tagasi saad. Küsi Lauri käest, mitu korda ta siin käinud on, kui mind ei usu.” Mustaverd mees vahtis süngelt tulle ja hõõrus käsi. “Ma ei loenda kordi, sa tead väga

1. greif (11). Veel pakuti basilisk. 1 ei vastanud. 2. sündimine ja suremine. Jürka soolovastus. Veel pakuti seks (4), magamine (3), roojamine (2), söömine (2), alkoholi tarbimine, joomine, müütide levitamine, seente söömine ja valetamine. 3 ei vastanud. 3. John Wyndham “Trifiidide päev” (6). Veel pakuti Douglas Adams “Pöidlaküüdi reisijuht galakrikas” (4), Robert Silverberg “Meid ootab pimedus” ja Rip van Winkle. 1 ei vastanud. 4. d) munavalge ja kollase külmutatud segu (7). Veel pakuti a) kuumutatud veinis sulatatud juust (5) ja c) kalatarretis. 5. “Asum” (5). Veel pakuti “Igaviku lõpp” (2)

Alljärgnev ei ole kirjutatud selleks, et kellegile midagi ninale visata. Kõik toodud näited on vaid illustreeriva iseloomuga ning igasugune sarnasus reaalse eluga on näiline. Inimene, kes loeb ulmekriitikat üldisemalt või Ulmekirjanduse BAASi kitsamalt, on ilmselt märganud, et nii mõnegi kriitiku/arvustaja tekstides esinevad seisukohad, mida võiks tõlgendada mõningaste komplekside avaldumisena. Või nuhtleb kriitik/arvustaja autorit selle eest, et too rikub vaid kriitikule/arvustajale teadaolevaid tabusid. Tahtmata olla üldsõnaline: teoses esinevad lapsed, autor kirjutab kirjanikest

Käesoleva ettekande teema on ühemõttelisele ja vastuvaidlematut tõestada, et ma pole mingi eriline värdjas. Selliseid on veel, ehk mitte liiga palju - konkreetselt toon näiteks Malzbergi, Lafferty, Tiptree ja P. J. Farmeri. Muuhulgas püstitan hüpoteesi, et sogane, haiglane, vägivaldne, ropp, ebapopulaarne, vormiuuenduslik ja igas mõttes loov kirjandus leiab oma arvukatele puudustele vaatama siiski vähemalt ühe lugeja. Ehkki ma tunnen kõigi mainitud autorite lugemisest selget rõõmu, ei soovita neid ilma kõhklusteta. Loed süüdimatult ja võid mõne aja pärast hakata tegema avaldusi teemal, et P. K

Antud kirjatükk on kokkuvõte ja samas ka edasiarendus minu ettekannetest selleaastasel Estconil. Peaks olema loetav nii neil, keda kohal polnud... ning peaks huvi pakkuma neile, kes kohapeal kuulasid. Ulmest rääkides mõtleme enamjaolt inglise keeles kirjapandud ulmet ja sageli veel ka vaid seda, mis ilmub Põhja-Ameerikas. Meeldib, või ei meeldi, aga selline on reaalsus. Võime nimetada seda kasvõi kultuuri-imperialismiks, aga tõsiasi on, et nö. ameerika ulme määrab muu maailma suunad ja arengud. Praegu, XXI sajandi esimesel kümnendil on anglo-ameerika ulmekirjandus seisus, mida võiks suisa

1. greif (11). Veel pakuti basilisk. 1 ei vastanud. 2. sündimine ja suremine. Jürka soolovastus. Veel pakuti seks (4), magamine (3), roojamine (2), söömine (2), alkoholi tarbimine, joomine, müütide levitamine, seente söömine ja valetamine. 3 ei vastanud. 3. John Wyndham “Trifiidide päev” (6). Veel pakuti Douglas Adams “Pöidlaküüdi reisijuht galakrikas” (4), Robert Silverberg “Meid ootab pimedus” ja Rip van Winkle. 1 ei vastanud. 4. d) munavalge ja kollase külmutatud segu (7). Veel pakuti a) kuumutatud veinis sulatatud juust (5) ja c) kalatarretis. 5. “Asum” (5). Veel pakuti “Igaviku lõpp” (2)

Tõlkinud Silver Sära „Õhtul enne Edwardi surma oli Henryl Edwardiga kabinetis sõnavahetus,” ütles Caroline Glynn. Caroline oli vanemapoolne, pikka kasvu ja kohutavalt kõhn naisterahvas, kelle nägu oli värvitu ning näoilme karm. Tema hääletoon polnud salvav, vaid range ja tõsine. Noorem õde Rebecca Ann Glynn, tüsedam roosade põskede ning hallide lokkis juustega naine, ahmis õhku. Ta istus sohvanurgas, seljas must volangidega siidkleit, ja pööritas hirmunult silmi, vaadates otsa Caroline´ile ja seejärel kolmandale õele, perekonna iludusele proua Stephen Brighamile, kelle nimi oli varem olnud

1. Läti vapi vasakpoolne loom on ilmselt punane lõvi, aga parempoolne? See elukas on ka SAABi ja Scania logol. Tal on lõvi kõrvad. Ta sigib munemise teel. Kopenhaageni zooloogiamuuseumis on selle eluka topis. Antiikajal võis Sküütiast hulgaliselt nende luid leida. Keskajal peeti teda abielutruuduse sümboliks, samuti Jeesuse sümboliks, kes oli nii maine kui jumalik. Antiloobisarvi müüdi tema küüniste pähe ja jaanalinnumune tema munade pähe. 2. Kui Ateena vallutas 5. sajandil e.m.a. Deelose saare, keelustas ta seal kaks tegevust. Seaduse täitmine oleks olnud vägagi ulmeline, ent naabersaare