Hommik
Venemaa. Baikali sõjaväeringkond. Riikliku Julgeoleku Komitee Piirivalvevägede raadioluure Zakamenski polk.
Nooremleitnant Gubov tõuseb koikul ehmatusega istuli - keegi kolgib pööraselt ta toauksele.
Ajanud kirsad paljaste jalgade otsa kõigub ta unesegasena ukseni.
Lävel seisab väeosa ülem alampolkovnik Fomin luitunud maikasärgi väel.
Gubov üritab määrustikku järgida, aga polkovnik rahmab tõrjuvalt käega, ta näos peegeldub pohmellisegane paanika. “Oi bljääd! Ema, sünnita mind tagasi! Oi emake! Milline mure!”
“Äsja tuli ringkonna staabist telefonogramm. Järgmise kuu alguses tuleb meie väeosasse komisjon, tulevad kontrollima uue tehnika kasutust!”
“Selge, seltsimees Fomin! Lööme jaamad läikima, poisid joonistavad tuiga uued tabelid…"
”Vait!” Röögatab polkovnik, „Nad tulevad kontrollima seda!”- ja tirib leitnandi kättpidi koridori akna alla - “Näed neid kaste seal eemal, kaskede vahel kohe kütuselao kõrval, neis on süsteem “Härmatis”! “Ülimoodne ja kaasaegne sputnikuvarjestuse süsteem! Tehnika viimane sõna!”
“Aga mina arvasin seltsimees podpolkovnik, et neis kastides on materjalid…”
“Vait! Mis kuradi materjalid! Need tulid pool aastat tagasi, kurat just sel ajal kui ma oma mooriga Pitsundas puhkasin!... Esimese saadetise kaotas raudtee ära, aga see raisk jõudis kohale!”
Alampolkovnik pühib käeseljaga üle pärlendava otsmiku. “Lähme minu juurde!”.
Kasarmutoas valitseb kõrgemale ohvitserile iseloomulik kord ja puhtus. Jalarätid kuivavad nööril, laual on kaart ja kolmeliitrine purk hapendatud kurkidega.
“Nii, Gubov. Võtad jao mehi, neli "Zili" ja puurmasina, ja paned selle kolu… alampolkovnik uurib mõtlikult kaarti… siia kuuendasse ruutu, näed, kohe Selenga-jõe kõrvale, siia jäärakusse…”
“Aga seltsimees Fomin, see on ju madal koht, kevadel tõuseb Selenga ju...”
“Vait! See on õige koht! Mida kuradit! See on vennaliku Mongoolia territoorium ja me peame tegutsema ettenägelikult! Davai-davai, hakka liigutama, mehed kokku ja kastid autodele!”
“Aga seltsimees polkovnik, meil on ainult kolm "Zili", neljas läks Ulan-Udesse Teie mööbli järele...”
“Noh mis siis ikka, võtad kolm..” ütles alampolkovnik ja õngitseb mõtliku näoga purgist kurgi.
Nooremseersant Tshabalalajev istub rappuva "Zili" roolis.
Kolonn kolmest veoautost ja puurmasinast rühib tolmupilves mööda Mongoolia poolkõrbet.
Tee on praktiliselt olematu. Savisel punakal pinnasel kulgevad roopaid võib vaid vaevalt märgata.
“Eh, ega täna vist väeossa tagasi ei jõua, peame poisid järgi ootama, aga millega nad tulevad, selleks peab ju neljas masin Ulan-Udest tagasi jõudma? Eh, teed tahaks juua!” mõtiskleb juht, köhides kopsudest tolmu...
Jäärak
Nooremleitnant Gubov asetab kivikesi mahalaotatud kaardile. “Nii, kaardi järgi olemegi ruudus kuus.”
“Siin on jäärak, sealpool peaks olema Selenga, tundub, et õige koht!”
Sõdurid on autodest välja tulnud, seistakse trobikonnas, väeosa spordi-uhkus hiiglasekasvu ukrainlane Mihhailo hüpitab käes tõukekuuli. Prapor Minõi lükkab pläru keelega teise suunurka, “On vast oinas see hoholl Mihhail, tassib oma kuuli isegi auto kabiinis kaasas. Mees nagu härg, 140 kilogrammi, aga pea otsas nagu kassil, neli kuud ootas enne kui müts leiti mis talle lõuani ei vajunud!” Ja sülitab...
“Rivistus!” röögatab Gubov, “Enne kui täiendus kohale jõuab ja hakkame jaama maha võtma, tuleb meil objekt ette valmistada.”
“Minõi, Ogarjov viite läbi proovipuurimised. Mastid püstitame perimeetrile, nende vahele kaevate maanduseks maasse reformi. On selge? Hakake rabelema!”
Gubov jälgib veidi sõdurite loivamist ja otsustab siis minna, istuda autosse ja lasta veidikeseks silma kinni.
Puurmasin on paigale aetud, lapid käppade all, torn püsti ja alustatakse puurimist.
Nooremseersant Tshabalalajev istub veidi eemal savikamakal ja jälgib toimuvat:
“Eh, ei meeldi mulle see koht…ei ühtegi rohukõrt! Isegi solontshakil kasvab midagi, aga siin… tühjus.”
“Ei putukaid ei suslikuid, nagu surnud oleks kõik!”
“Eh, teed tahaks juua!”
Puuriteravik kaob maasse, pinnale tõuseb punakat savisegust liiva.
Korraga kostab krigin, alguses katkendlik siis pidev mis lõpuks muutub vastikuks pidevaks kriiskamiseks.
“Puur seisma!” röögatab prapor Minõi “Hei mehed! Kas sõitsime kivisse?”
“Mis kivi! Puuril on pobediidist pea, see võtab kivi nagu lubjakrohvi!”
“See peab metall olema, mingi trass näiteks!”
“Kurat, siin kõrbes trass ja meetri sügavusel, mehed, labidad kätte!”
“Beauty”
Tjukalinski sõjaväelennuväli. Lääne-Siberi sõjaväeringkond. Punalipuline Omski üksik lennuväepolk.
Tibutab vihma.
Vanemleitnant Tshubila pargib oma Niva sõjaväelinnaku väravasse.
Teeb harjunud ringi ümber auto, kohendab lendurijopet ja astub KPP-sse. Osmikus pole hingelistki, kui muidugi aknalaual põõnavat paksu kollast kassi mitte arvestada. Vanemleitnant ajab käe luugist sisse ja võtab korrapidaja laualt valvezhurnaali. Teeb nöörijupiga kausta küljes oleva keemilise pliiatsi suus märjaks ja kirjutab ennast sisse. Siis mõtleb veidi, muigab ja kirjutab allkirjalahtrisse GÖRING, German ja astub KPP-st välja.
Polgustaabi koridorides valitseb harilik suvine uimasus. Vanemleitnant avab planhetiruumi ukse ja suleb selle jälle kiirelt. Siis köhatab ja avab ukse kärarikkalt. Major Mentikov on andmetöötleja Larissa piha vabastanud ja süvenenud nüüd laual vedelevatesse faksimiilidesse. Larissa omakorda teeb endale ajalehega Krasnaja Zvezda väga energiliselt tuult...
“Seltsimees major, lubage pöörduda, vanemleitnant Tshubila saabus teenistuskohta!”
“Vabalt, leitnant! Tule siia. Võta, siin on Sulle ülesanne. Aja oma kotkad maast lahti, võtate “Iluduse” ja lendate Jakutskisse... Lennuk on praeguseks tangitud ja lastis. Väljalend," major heitis pilgu kellale, |on pooleteise tunni pärast. Võite lahkuda!”
Kõikidel lahingulenduritel on oma rituaal. Ons see ebausk või ei, aga sellest peetakse kinni. Alati.
Teise eskadrilli lenduritel on kombeks piljardit mängida. Alati enne väljalendu tehti partii või paar. Kui ajaga kitsas siis kasvõi üks löök,,,
“Kotov, säti kuulid, las Vadik lööb esimesena!”
Vanemleitnant Tshubila vaatab oma meeskonnakaaslasi...- leitnant Kotov on pärit Baltikumist, vist Tallinnast või Riiast, Vadik, õieti nooremleitnant Melnikov, aga Lvovist, ilus priske poiss, ukraina pullukate peal sirgund…
”Kuule Tshubila, kas sa ka tead mis me sinna Jakutskisse?” Tshubila raputab pead ja sihib - kuul sukeldub puhtalt…
”Tead mida angaari-mehed rääkisid… terve öö oli meie “lindu” toidetud... kogu last olevat ligi viisteist tonni...”
“Spetsiaalsed konteinerid, sobivad täpselt pommitrümmi...”
“Tead, leitnant Kotov nihkub lähemale ja tasandab häält, “Mu zemljak transpordist rääkis, et see mida viime, on mingi uus sputnikuvastane süsteem, midagi sellist, mida ameeriklased ei oska ealeski arvata ega oodata…Kui see käivitub siis on nende luuresateliitidel koheselt vaid kilohind…nagu vanaraual…me oleme siis nagu läbinähtamatu kihiga kaetud… kosmosest ei näe enam sittagi…”
Tshubila paneb kii käest, “Davai mehed, tehke nüüd löögid, aeg pressib peale...”
Vanemleitnant Tshubila kohendab kombinesooni, võtab aega, enne kui keha selle survega harjub. Järsku kuuleb ta selja-taga müdinat. Larissa jookseb mööda koridori nii et maja väriseb.
“Jäta kohe järele” hüüab vanemleitnant “lõhud radari tornis ära!”
“Sul, Tshubila, on ainult naljad! ähib pingutusest punane Larissa,”aga mul on sulle palve! Palun vii need mu emale, aadress on ka siin, niikuinii lähed Jakutskisse”, ja ta ulatab võrgu mandariinidega, “ma helistasin talle, ta teab, et sa tuled!”
“Tubli Larissa, ega sa juhuslikult CIA-s ei tööta, ehk saad medali?”
“Kus kohas, mis asi see CIA on?”
“Oh sa Taevane-Jumalaema, kus kohast sellised kandadel jooksvad ajudeta templielevandid küll leitakse!” mõtleb Tshubila, “see pole parimas eas naisterahvas, vaid massihävitusrelv!”, ohkab ja võtab mandariinivõrgu.
Pommitaja veereb traktori sabas, aeglaselt rulleerimisrajal, meeskond on kohtadel. Kotov istub piloodiistmel, vanemleitnant tema kõrval, Vadiku hingeldamist on kuulda kusagil tagapool.
“Mehed, kontrollime sidet!“
“Vadik räägi midagi!”
“Mida ma räägin?”
“Räägi mis sa unes nägid!”
“Kurat, unes ma nägin mingit pulli, oleksime nagu piljardit mänginud, aga siin, lennukis! Ja siis korraga sain ma kuuliga vastu pead, tvaju-mat! Ja tead, hommikul oli isegi muhk peas!”
“Vadik kurat! Ega sa raisk, eile tina ei pannud?”
“Jätke vennad, ei napsu ega keppi enne väljalendu... ärge tulge mulle ustaavi lugema!”
“Nii poisid, keskus on kuuldel, hakkame minema!”
Moskva
Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Peavalitsus
Nõukogude Armee Keskprokuratuur
Asi Nr. 8234/15 Grif: RANGELT SALAJANE
Kohaldatav Dopusk
No.1- klass OOS
Erakorraline Täievoliline Komisjon
ISTUNGI PROTOKOLL
Moskva 11/09/1984 a.
Istungist osavõtjad:
Dub Aleksei Aleksejevit, kindralmajor, KGB Peavalitsus - Komisjoni juht
Komisjoni liikmed:
Semnõhh, Fjodr Maksimovit, polkovnik, Armee Keskprokuratuur
Dubonis, Stasis Imantasovit, polkovnik, eriti tähtsate asjade uurija, Armee Keskprokuratuur
Mehmedov, Tengiz Omarovit, polkovnik, Baikali Sõjaväeringkond, Keskstaap, Eriosakond
Feldschmidt, Isaac, Rolfovit, major, Armee ja Õhujõudude Füüsikainstituut, tehnikadoktor
Smelõh, Maksim, Ossipovit, kapten, KGB Peavalitsus - istungi protokollija
Dub, A. A.:
“Seltsimehed!
Täpselt kuu tagasi, so. 11. augustil, toimus meie maal ridamisi kummalisi vahejuhtumeid.
On inimohvreid, materiaalne kahju on suur.
Arusaamatud, seletamatud õnnetused toimusid Piirivalve, Õhujõudude ja Kaug-Ida sõjalaevastiku haldusalas. Millega on tegemist pole siiani selge...
Selge on aga üks, kõik vahejuhtumid omavad katastroofi mõõtmeid ja seotud on nad kõik, viimane kui üks, meie uue ülisalajase programmiga “Vaip”.
Annan sõna Isaac Rolfovitile.”
Feldshcmidt, I. R.:
“Seltsimehed!
Meie teadlased on viimase kahekümne aasta jooksul teinud aktiivset tööd leidmaks vahendeid, millega astuda vastu lääne imperialistide sõjatööstusliku kompleksi plaanidele. Kõige murettekitavam on olnud viimase aastakümne areng kosmoses. Lääne kosmoseluure on võtnud sellised mõõtmed, et meie riigi kaitsevõime ja rahvamajanduse areng on sattunud suurde ohtu...
Seetõttu on meie riik ja valitsus asunud eelisjärjekorras arendama vahendeid ja komplekse, mis suudaksid elimineerida vaenulike jõudude ponnistusi.
Meie uurimisinstituutide ja erikonstrueerimisbüroode spetsialistide ühiste jõupingutustega, ongi valminud programmi “Vaip” raames tehnoloogia ja seadmed, mis suudavad teatud määral tõrjuda kosmosest tuleneva ohu.
Lühidalt, laskumata üksikasjadesse, on tegemist jaamade või tugipunktide võrguga.
Generaatorjaamad, koodnimetusega “Härmatis”, püstitatakse väljaarvestatud võrgu, omamoodi triangulatsioonivõrgu sõlmpunktidesse.”
Dub, A. A.:
“Asume nüüd konkreetselt juhtunu juurde.
Tengiz Omarovit, Zakamenski polk on teie ringkonnas, palun andke ülevaade.”
Mehmedov, T. O.:
“Tegemist on ringkonna raadioluure nn. eelpostiga. Üksuse jaamad, mis töötavad nii passiiv kui aktiivtsükliga, on omakorda seotud autonoomsete postidega Mongoolia Rahvavabariigi territooriumil.”
Semnõhh, F. M.:
“Seltsimees kindral, kas lubate pöörduda küsimusega?”
Dub, A. A.:
“Jah, palun Fjodor Maksimovit.”
Semnõhh, F. M.:
“Kuidas on polgu tase, kas juhtkond on oma ülesannete kõrgusel?”
Mehmedov, T. O.:
“Zakamenski polk on üks ringkonna parimatest. Alampolkovnik Fomin on eeskujulik ohvitser. Polgus valitseb kord. Eriliselt pööratakse tähelepanu uue tehnika evitamisele. Väljaõppe alal ollakse ringkonna eesrindlased. Ei tohi märkimata jätta ka polgus läbiviidavat tublit poliitharidustööd…Ringkonna spordivõistlustel…”
Dub, A. A.:
“Täname, piisab!
Kas kellelgi on veel küsimusi Tengiz Omarovitile?
Selge! Seltsimehed, palun avage enda ees olevad mapid ja võtke nendest ümbrik number üks. Palun allkirjastage see ja avage.
Näete aerofotosid ruudust kuus. Täpselt kuu aega tagasi avanes õhust selline pilt!”
Jäärak.
Nooremseersant Tshabalalajev tõuseb ja sammub puurmasinale lähemale.
Nelja mehe labidad on teinud tublit tööd. Auk maa sees ulatub juba hiiglasekasvu Mihhailole rinnani. Keset punast savisegust liiva turritab augu keskel mingi kummaline konstruktsioon.
Ümmargune plaat, umbes malmist kanalisatsiooniluugi mõõtmetega. Plaadi keskel on selge sügav jälg, mille on sinna jätnud puurmasina pobediitteravik. Plaat toetub kolmele jalale, mis kaovad pinnasesse.
“Davai, ronige välja!” seletab prapor Minõi. “Pinnas on sügavamal pehme, puhas liiv, ehk tirime ta puurtorni vintsiga välja!”
Tshabalalajev astub labidat puhastava Mihhailo juurde. “Kuule, vennas, kas sul autos priimus on?”
“Teeme teed, mul on konserve kaasas…Istume ehk sinna eemale, siin kipub tolm hingamist matma...” Mihhailo läheb priimust tooma.
Tross on tornist alla lastud, sõdurid pistavad trossiotsa plaadi alt läbi ja keeravad kolmjala vahel silmuseks.
“Davai, pane vints tööle!” Röögib Minõi pläru suunurgas. "Krazi" mootor hakkab undama.
Tshabalalajev on eemal, savikamakate vahel istet võtnud, ajalehe maha pannud ja kraamib gaasimaski kotist head-paremat välja. Konservid, barankad, sibul. Ka Mihhailo on tagasi priimuse ja veekanistriga. Varsti on priimus hakkamas ja vesi katelokiga ka.
On kuulda kuidas "Krazi" mootor tõstab tuure, sõdurid seletavad eemal midagi, Minõi vehib kätega. Mihhailo ajab lusikaga täägiga avatud konservist duhonkat suhu, lõug rasvast läikimas...
“Kuule, Mihhailo, küsib Tshabalalajev, “miks sa seda kuuli kogu aeg kaasas tassid?” ja tonksab kirsaninaga liival vedelevat Mihhailo “silmatera”.
“Vaat see," seletab Mihhailo täis suuga, "on tõukekuul, seitse kilo! Noh,… sport,…saad aru! Sellega ma võitsin spartakiaadi! Teised lennutasid 15 meetri peale, aga mina… Viskasin selle alajaama katusele!”
"Krazi" mootor töötab kõrgetel pööretel. Vintsitross on äärmuseni pingul.
“Kurat...! Ei tule...! Tvaju-mat! Kuhu sa ronid!” Ja tirib ühe sõduri maasse kaevatud augu äärelt eemale “Tvaju-mat...! Kuradi jobu! Kui tõmbab trossi puruks, on sul kaalikas otsast läinud! Kao eemale, oinas!”
Korraga Kraz koos puurtorni ja mehhanismidega võpatab, mootor üürgab.
“Oi-bljääd...! Nüüd kärssab reduktor sisse!” röögatab prapor Minöi.
“Ei, tuleb…tuleb raisk...! Liigutab!”
Aeglaselt tõuseb kolmjalg liivast. Punane, savisegune liiv pudeneb konstruktsioonilt.
Juba on ta üle augu serva, veel veidi ja kogu objekt ripub veidi vildakana trossi otsas, pööreldes aeglaselt ümber oma telje…
Mehed seisavad kangestunult, Minõil kukub suust isegi "Bellomor"...”Oi bljääd!”
Professor
Tohutu tammine, vasega kaetud välisuks langeb kinni.
Major Feldschmidt seisatab hetkeks. Tahtmatult tahaks väristada õlgu. Lubjanka KGB peahoone on oma olemusega alati sisendanud mingit kummalist alateadvuslikku õõvastust.
“Nähtavasti see peabki nii olema, kummalisem oleks kui ma ennast siin koduselt hakkaksin tundma”…muigab major endamisi. Ta ületab väljaku ja pöörab vasakule Dherzinski tänavale.
Vahepeal on sadanud, Moskva tänavad läigivad, suurlinn hingab hiissuvises rütmis. Major astub ajalehekioski juurde. “Tere, tädi Klaava! Palun üks "Ogonjok".” Saanud ajakirja, lehvitab ta mutikesele ja seab sammud trollibussi peatusesse.
“Nii mis siis siin huvitavat on…puuvillakoristamise hoogtöö Uzbekistanis, Baikal-Amuuri Magistraal...” Korraga teeb major paar kiiret äkilist sammu ja hüppab juba peatusest lahkuva trollibussi astmelauale... Saab kinni käsipuust, aga sulguvad uksed pitsitavad valusalt käsivart. Samas tõmmatakse uksed seestpoolt lahti. “Noh komandör, jäid magama?” Veidi määrdunud spordisärgi ja metall-naeratusega tüüakas noorsand tõmbab ta üles bussi. “Eh sind, kaskadööri!”
“Näe jah, kurat... palju tänu!” vastab major ja sätib vormimütsi peas otseks.
Sõitnud peatusevahe, väljub ta trollibussist. Heidab uuriva pilgu ümberringi ja seab sammud telefoniautomaadi juurde. Ennäe-imet, taksofon töötab, vaatamata sellele, et on mingi jälkusega kokku määritud.
“Halloo, tere... aspirant siinpool... äkki ütleksite seltsimees professorile edasi, et täna pidi meil arvestus olema…jah ta teab… kateedris nagu alati... aitäh...”
Pelmeenibaar Malaja-Bronnaja põiktänavas.
Major Feldshmidt seisab üle tänava maja kangialuses.
Paar vana hallikat turris varblast kümbleb rentsli veeloigus, kolm nooremat sellesuvist kollanokka jälgib pea viltu, vanade protseduure.
Major vaatab kella. Aeg.
Sammub üle tänava ja siseneb.
Ninna lööb jälk, odavale söögikohale iseloomulik hapukas läpatis.
Paremat kätt on lett, akna-aluse laua taga istub teeklaaside taga kaks jõhkardi-näoga keevitaja present-bushlatti riietatud tüüpi. Ruumi kõige tagumises otsas nurgalauas aga vanem hallipäine mees.
Nähes majorit ta tõuseb. “Shalom, Isaac!” tervitab ta vaikselt ja ulatab käe. “Shalom Minei!” Major võtab istet.
Tuleb ettekandja, sarnanev Baba-Jagale tema kolmandas nooruses. “Meil õlut ei ole! Pelmeene ka ei ole!” teatab ta vinguval häälel ja pühib haisva kaltsuga laualt toidujäänused istujatele sülle.
“Pole lugu, võtaks kaks klaasi teed!” ütleb major ja ulatab Babale kolmerublase. “Tagasi pole vaja!”
Baba-Jaga nooreneb koheselt imeväel ja meenutab nüüd kui mitte Imekaunist Vassilissat siis vähemalt Vassilissa ammusurnud ja maha-maetud vanaema.
Hetke vaikinud, võtab major Feldschmidt eest prillid.
“Minei Benovit, “kolmjalg” ilmus välja!”
Jäärak.
Prapor Minõi on esimene, kes kõnevõime tagasi saab. “Mehed!” tungib ta suust ülikuiv katkev kraaksatus. “Kus nooremleitnant Gubov on?”
“Magab autos, selles mis on seal eemal, vastu jäärakuseina!” seletavad sõdurid läbisegi.
“Ogarjov, mine... kähku... las ajab jalad alla!”
Keegi ei saa pilku trossi otsas kõlkuvalt “kolmjalalt”.
Ümmarguse plaadiga pärjatud roheka oksiidiga kaetud konstruktsioon kõigub aeglaselt trossi otsas. Kaadervärgi kogu kõrgus on meetrikest paar, nurga all eenduvad jalad lõppevad võrdkülgse kolmnurgaga, mis seob kogu konstruktsiooni ja moodustab omamoodi aluse. Kolmnurga keskel, küljepoolitajate ristumiskohas, aga seisab SILINDER. Silinder helgib, suisa kiiskab juba madalal oleva päikese kiirtes.
“Bratsõ... to eto... zolotithka?” kogeleb üks reameestest.
Ogarjov naaseb. “Noh, kus Gubov on?” küsib oma tavalise meelekindluse tagasi saanud prapor Minõi.
“Ah, kurat..." pomiseb Ogarjov ja näitab tühja “Nisuviina” pudelit.
“Selge, küps! Davai, mehed, laske tross lõdvaks, lükkame selle hujoovina augupervele!”
Ta astub esimesena ligi ja patsutab ettevaatlikult silindrit. Silindri külg on peegelsile, suisa poleeritud. Siis koputab. “Õõnes seest, raisk... aga tundub... paksu seinaga!”
“Ogarjov, anna tääk!” ähkides hööveldab Minõi silindri küljest laastu.
“Ogarjov tule siia… vaata…võrdle…" Ta ajab hambad irvi ja sätib saadud metallilaastu vastu vuntsi. “Noh, on sama?”
“See fiksa pandi mulle Kaluugas, sada viiskümmend rubla maksis!”
“Kurat... on küll sama…" pomiseb Ogarjov.
“Mis me nüüd teeme, peaks vist väeossa teatama?”
“Mida, oled päris lolliks läinud... See võetakse ära ja antakse kuradi mongolitele, aga sina elad elu lõpuni ema juures kommunalkas ja sõidad trammiga tehasesse…kas sul kaalikas vaaritab?! Kus kurat kirka on?!!"
Nooremseersant Tshabalalajev ja reamees Mihhailo istuvad kõrvuti savikamakal ja tõmbavad “Bellomori”. Päev on õhtusse jõudmas, päike piilub jääraku serva tagant.
“Kuule, lähme poiste juurde, äkki on abi vaja...” ajab Mihhailo ennast püsti.
“Ei maksa… joome veel teed… varsti peaks täiendus ka pärale jõudma… küll siis jõuab rabeleda! Näed Mihhailo, vaata... Mul on karamelli ka!”
Prapor Minõi seisab kolmjala kõrval, käed puusas, sõdurid-seersandid ümber.
“Noh punaväelased, soovite lahkuda proletaarlase seisusest? Sai küllalt?!”
Ta sülitab pihku ja tõstab kirka: “Za Rodinu, za Stalina, za Nol Sedmjorki!"
Mihhailol on põsed karamellkompvekitest punnis. Maiustamine on asi, millest see lihtsameelne mehemürakas ei suuda kunagi ära öelda. Ta mõmiseb rahulolevalt silmad vidukil ja hüpitab kämmalde vahel oma seitsmekilost kuuli nagu pinksipalli.
“Mihhailo! Vaata!” karjatab korraga siiani nii sulnis-õndsalt oma teekruusile pühendunud Tshabalalajev. Mihhailo pöörab.
Jäärakupõhi, koos pargitud veoautode ja troppis seisvate sõduritega väreleb imelikult. Värelus sarnaneb sellele kummalisele vorme ja piirjooni rikkuvale voogamisele, mida võib harilikult näha õhus, päikese poolt tuliseks köetud kõrbekivide või siis kuuma asfalttee kohal...
Ja siis kostab KISA.
See ei ole lihtsalt karjumine või siis vandesõnadega segatud kare ulg.
See on ahastav, meeleheitlik, loomalik kriiskamine.
Kriiskamine, mida ei suuda tekitada ühegi inimese kõri oma häälepaeltega, selle heli tekitamiseks tuleb kohutavas ahastuses panna võnkuma nina, kolju, kogu skelett…
Ei nooremseersant Tshabalalajev ega ukraina vägilane Mihhailo pole kunagi näinud mikrolaineahju.
Ja kus nad seda oleksidki pidanud nägema. Oli ju nooremseersant pärit Duhanbe lähedalt mägikilakist ja Mihhailo sirgunud Ukraina rajoonilastekodu kasinates oludes.
Kuid Tshabalalajev nägi kord lapsena, mis juhtub kitsenahast tehtud kumõssilähkri bundukiga, kui see täidetuna märapiimaga ja kindlalt suletuna unustatakse terveks päevaks jurta põiklati külge tulise stepipäikese alla. Bunduk paisub päikese kuumuses, siis hakkab hapnev märapiim läbi lokkis kitsenaha pooride ajama mulle. Kogu lähkri pind nagu ärkaks ellu. Mullitav bunduk paisub sisemiste gaaside mõjul veel veidi ja lööb lõpuks kõva pauguga lõhki, piserdades ümbruse üle oma haisva sisuga.
Midagi sarnast paistis nüüd juhtuvat jefreitor Ogarjoviga, kes töntsaka kobava sörkjooksuga suutis tungida peaaegu värelusringi piirini.
Oli näha, et aju ei juhti enam seda põgenemiskatset, siin on tegu juba mingite instinktilaadsete lihasekrampidega... Pärani, mustav verises vahus suu, tühjad silmakoopad, külgedele sirutatud küünarnukkidest kõverdatud käed, verine lümf tilkumas sõrmeotstest... Veel samm ja jefreitor kukub näoli maha. Ta seljal, läbi sõdurisärgi, tekivad, kasvavad ja lõhkevad mullid…
Nooremseersant Tshabalalajev surub paanikas, mõlema käega vastu rinda alumiiniumist teekruusi. Ta harilikult koma meenutavad pilusilmad tõmmus näos on muutunud suureks nagu öökullil, ammuli suust kostab vaikne lalin: “Mihhailo... mis see... on... jookseme...”
Mehemürakas ajab ennast vankuvatel jalgadel püsti. Üle lõua voolab tal karamellisegune sülg: “Kurat,” möiratab Mihhailo bassihäälel, “poisid... ma tulen...” ja paari hüppega on ta surmaringis.
Maha jäänud nooremseersant näeb kuidas ukrainlase laialt seljalt tõuseb pahvakuna auru, mees seisatab hetkeks, kuid tormab siis hiigel-hüpetega edasi ringi keskme, puurtorni suunas, hoides pea kohale tõstetud käes oma lelu, kuuli.
Augu serval seisev veidi vildakil kolmjalg on ergavpunane, ta hõõgub mingi sisemise energia väel, kolmjalga lõpetava ümmarguse plaadi kohal aga ripub õhus erksinine kera, nagu liual olev suur arbuus, mis tehtud selgepiirilisest särisevast keevitusleegist…
Mihhailo tohutu kere on kaotanud oma hoo, mees vajub aeglaselt põlvili kuid siiski on selles mehemürakas veel jõudu, ta röögatab karedalt, võtab hoogu ja heidab kuuli…
See on Mihhailo elu parim tõuge.
Kuul lendab kõrges kaares, mööda puurmasinast, tornist, üle kaevatud süvendi ja tabab kolmjalga, just-täpselt ergava “arbuusi” keskmesse.
Toimub silmipimestav sähvatus ja sellega kaasnev kummaline, hääletu, mingil moel sissepoole pööratud plahvatus…
Jäärakus võtab maad vaikus. Päike on vajunud silmapiiri taha, hämardub.
“Beauty”
“No-nii!” õhkab vanemleitnant Tshubila, tõstab visiiri ja võtab kiivri peast.
“Las nüüd lendab autopiloot!”, ta vabastab ennast rakmetest ja tõuseb piloodiistmelt. “Kotov, saada veel kord koordinaadid, kohe jõuame Kesk-Siberi Õhukaitseringkonna seirealasse…parem hoida kui oiata…"
Tshubila ringutab liikmete naksudes. “Vadik, tule siia, räägi veel oma unenäost... mismoodi selle piljardikuuliga oli...?”
Korraga tohutu teraslind rappub, “Tohoo kurat, mis see on?” Vanemleitnant maandub raskustega tagasi oma istmele. ”Mingi turbulents või vertikaalne õhuvoog...” surub piloot Kotov läbi hammaste ja pigistab juhtkange, nii et sõrmenukid valged…
“Kummaline, metereoloogiateenistus ei maininud midagi," vajutus mikrofoniklahvile, “logi. Vanemleitnant Tshubila. Lend 2864-prim, kell 19.32. Kõrgus 8800 meetrit, kiirus 920, tugevad tõusvad õhuvoolud, turbulents. Kordinaadid..."
“Mehed, põrgut!” Vadik pistab oma pea istmete vahelt läbi, “Mis kuradi jama, sihtimisruffi põrand on mandariine täis, kus kurat need tulid...?!?”
“Need on minu jagu,” pomiseb vanemleitnant, “meie emalaev palus Jakutskisse toimetada…”
“No selge-selge, postiljon Petkin!” irvitab Vadik, "ma korjan kokku..." ja kaob lennuki sisemusse.
“Kuidas on Kotov, tundub, et tulime läbi?”
“Ma lähen vaatan nüüd, et mõni mandariin Jakutskisse ka jõuaks...” sõnab vanemleitnant Tshubila ja pressib ennast kitsasse vahekäiku.
Oma suurtele mõõtmetele vaatamata on pommitajas ülivähe ruumi, peab ju see teraslind suutma toimetada 7000 kilomeetri kaugusele ligi 9000 kilose laadungi. Külg ees pressib vanemleitnant ennast pommisektsiooni, “Noh Vadik, mis Sa matsutad...”
Ei tea kust ilmunud kuum õhuvoog surub äkitselt Tshubila selja valusalt vastu aparaadikilpi. Ridamisi paugatusi, ragin… Siis iseloomulik õudustäratav vilin mis annab tunnistust lennukikere dehermetiseerumisest. Kõik väriseb. Kabiinis lendleb isolatsioonimaterjali peeni hõbedasi niite, vilin, sisin, ulgumine muutub järjest tugevamaks...
”Raisk," karjub Tshubila, "saime pihta... kuradi jobud... omasid lasevad...!!! Kotov, hapnik...! Anna süsteemiraport... stabiliseeri lennuk!”
Vanemleitnant küünitab ennast ja näeb, et miski on purustanud radarikapi seina, selles haigutab ümmargune auk, kuhu kaovad õhus lendavad-laperdavad isolatsioonitükid, klaasriideniidid... Mõõteriistade osutid visklevad, OSS paneelil põlevad ainult punased tuled...
“Parema mootori võimsus on 30 protsenti…süsteem näitab kütusekadu... hüdraulika on vigastatud…kõrgustüür ei tööta... parema parda primaar-ahelad on rivist väljas…sidet pole...“ tuleb piloodilt kiirkõnet.
“Vadik! Kas kuuled... miks radar ei reageerinud... Vadik, tvaju-mat!!! Ärka üles!”
Vanemleitnant Tshubila tunneb, kuidas lennuki vibratsioon muutub järjest tugevamaks, “Iludus” väriseb nagu haavatud, paanikas loom. Õhupuudus annab ennast tunda, ta võtab hapnikumaski, tõmbab paar korda sügavalt hinge ja ronib taas pommitaja sisemusse.
Üle käigu, mulgustatud radarikilbi vastas on vaheseinas samasugune kindlate piiridega ümmargune ava. Vanemleitnant lükkab kõrvale radarirufi luugi ja kangestub. Pisikeses urus on põlvili kägaras Vadik, tema lendurikombinesooni seljal on tohutu mustav-punane auk. Selle millegi teele, mis läbis lennukikere oli jäänud ka mehhaanik… Tshubila keerab Vadiku ümber. Rinnal on samasuur ava, lisaks on kadunud ka enamus mehaaniku vasakust käelabast ja randmest. Vististi oli käsi tabamushetkel vastu rinda. Verine rinnatasku on lahti ja pungis.
Vanemleitnant sirutab käe ja leiab sellest - mandariini.
Kell Vadiku verisel köndistatud randmel näitab seiskumishetke: 19.37.
Samas kostab kõrvaklappidest: “Tshubila, tule ette!”
Vanemleitnant istub ja kinnitab rakmed. “Kus Vadik?” küsib Kotov pööramata pilku mõõteriistadelt. Vastust ei tule.
“Selge!”
“Nii Kotik, kaugele jõuame?” küsib vanemleitnant katkeval häälel.
“Oleme praegu 4000 meetri peal, kiirus on 640, aga langeb, parem mootor seiskub... kümne minuti pärast, siis on jokk, see pole metsavaht, mis planeerib, lisaks on meil täislast…Millega me pihta saime? Radar ei hoiatanud, plahvatust ei olnud...”
“Mul pole aimugi, Kotov, see miski oli mehe rusikast veidi suurem, ümmargune... Aga tal pidi olema tohutu kiirus, läks läbi lennukist nagu kuum nuga võist... Tead mis, mina kui lennuki komandör, käsin sind... Katapulteeru!”
“Ehehee, Tshubila ei lähe läbi! Sina tahad Liidu Kangelaseks saada aga mind tribunali uurimisele saata... vaata kus frukt! Sa vedasid mind läbi terve Akadeemia, tegid mu eest arvestusi... ära nüüd loodagi, et ma Su meie iludusega kahekesi jätan! Vaata parem, kuhu me ennast maha peame panema, mis reljeef on... mis võimalused siin on...” lõpetab Kotov, pingutab kiivri lõuarihma ja tõmbab alla visiiri.
Professor
Hallipäine professor köhatab kuivalt, tema suured hallid silmad kõhnas näos tunduvad paksude prilliklaaside taga veel suuremaks muutuvat. “Kus? Millal?”
“Tulen just peamajast, kõik kihab. Leiti täpselt kuu aega tagasi, Burjaatia-Vene piiril.” vastab major Feldshmidt.
“Nii, nüüd on neil siis kaks tükki...” pomiseb vaikselt Minei Benovti. “Esimese templi kolmjalad… Ma oletasin õieti omal ajal, et jäljed viivad Siberisse, kasaarideni...”
Keevitajatürpides tüübid akna-aluses lauas tunduvad tuure koguvat. Seosetu jorin muutub järjest tugevamaks. Major märkab ka põhjust, põrandal lauajala taga vastu seina, seisab paberist “avariipunniga” viinapudel.
“Minei Benovit, nad purustasid selle...” katkestab major professori mõttemõlgutuse. “Toimus midagi väga kummalist, on hukkunuid, kolmjalg avas tule... Kukkus alla ka õhujõudude pommitaja, kõik mu märkmed on siin," major koputas laual lebavale “Ogonjokile”. „Avatud on toimik, koodnimetusega „Raam“, kogu materjal on kuulutatud ülisalajaseks. On ka üks pealtnägija, Tshabalalajev, nooremseersant. Teda on nüüd ligi kuu hoitud Tomskis sõjaväe psühhiaatriahaiglas.”
“Nagu alati, kõik otsad vette…Näita, mis sul on ja räägi!”
Kui major on lõpetanud, võtab professor oma kulunud, isoleerpaelaga parandatud sangaga portfellist paberilehe ja pliiatsi ja alustab tasasel häälel: “Ma usun, et Sa mäletad…Igasugune keha liikumine ruumis on tema asukoha muutus. Mingil ajamomendil on keha ühes, mingil teisel momendil aga teises kohas...“ Professori pliiats jookseb mööda paberit.
“Seda “kohta” saame määrata vaid teiste kehade suhtes. Matemaatiliselt väljendab asukohta kohavektor, mis algab ühe ja lõpeb teise keha juures. Seda keha, kust vektor lähtub, nimetatakse taustkehaks. Nii, et kohavektori muutumine väljendab keha liikumist taustkeha suhtes.“
“Vabanda, et kordan selliseid elementaarseid tõdesid, aga ma usun, et nii mõistad mind paremini.” Professor jätkab.
“Tavaliikumist on lihtsam kirjeldada kolmemõõtmelises eukleidilises ruumis, aga paraku on see ju erijuhtum, nii-öelda üleminekuvorm kahe kõvera ruumi - avatud Lobatevski ja suletud Riemanni ruumi vahel. See kõik on selge - aga kolmjalg, küsid sa?”
Kõrvallauast kostab hüüatusi: “Mida, sina, tolgus, ähvardad mind?! Kuradi hanõõga, haramõõga, ma Sulle veel...!!!"
Leti tagant tormab välja Baba-Jaga ja lartsab ligase nõudepesukaltsuga ühele meestest hooga vastu pead. “Kui te, kaabakad, kohe ei vaiki, kutsun ma miilitsa!” Baba kriiskab, hambad irvi. “Meil on soliidne einelaud, siin käivad viisakad inimesed, mitte mingid kuradi joodikud!” Keevitajad taltuvad jalamaid ja süüdlaslikult sosistades topitakse puhevil ettekandjale midagi põlletaskusse…
Professor jätkab: “Liikumisvektori kirjapanekuks vajame koordinaatide hulka, mis tuleneb koordinaatsüsteemist. Kui võtame lihtsaima ristkoordinaadistiku, moodustavad need kolm mõõdet, baasivektorid, nn. reeperi.”
“Vaata, see kolmjalg ongi omamoodi ruumikoordinaatide algustähis ehk reeper. Orientatsiooni algpunkt, või õieti liikumist kirjeldav taustkeha. Aga mõistet tuleb laiendada, see reeper asub sfäärilises ruumis, vähe sellest, lisaks tuleb tuua ka ajavektor... Nii, et kolmjalg on aja- ja ruumireeper... Kunagi on need kolmjalad asunud Maa kindlates punktides, kuskohast ja millal meie esivanemad nad leidsid ja templisse tassisid, pole teada, samuti pole teada palju neid oli ja palju neid tänaseks säilinud on... Ma tean, et meil on neid nüüd kaks, hiinlastel on minu teada üks…”
“See aja lisamine ei ole lihtsalt süsteemi ühe kirjeldava lisamõõtmega varustamine. Tuleb vaadelda ka ajavoogu. Ajahetke läbi nullteooria. Hetkeväljade keeris ehk pöörisvool tekitab ja seostab silmapilkselt, lahustab ja katkestab momentaalselt. Hetk ja igavik on seotud nagu punkt ja kosmos. Kuidas kosmos sisaldab punkti ja kuidas hetk sisaldub igavikus, see jääb hetketunnetuse taustal null või alg-tühjuse süsteemi siirdehetkelisusse, nõndanimetatud vahenulli.”
Major Feldshmidt pühib peopesaga üle näo, professori mõttelõngaga on raske kaasas püsida. “Selge, nii et nullpunkt, tähendab nagu omamoodi triangulatsioonitähis?”
“Ei, sa lihtsustad, tähis küll, aga mitte ainult ruumis, vaid ka ajas! Reeperi omahetke aja-absoluut on tühitermin või nullaeg, millele võib ajastada suvalisi hetkelisi lõike, ajamääratlusi, kas Sa saad minust aru?”
“Nojah, aga kui on tegemist niiöelda passiivse tähisega, kuidas siis seletada neid hukkunuid? Ja üks asi on kiirgus, mis mehed keetis, aga ellujäänud sõdur, kirjeldas kuidas üks hukkunuist viskas reeperit, see püüdis visatud objekti, see tähendab tõukekuuli, kinni ja tulistas…"
“Oota, mis ajahetkel ta siis “tulistas” selle kuuli?”
“Valgussähvatus jäi aerofotole kell 19:37.”
“Nii, ja lennukit tabas see objekt 19:37:33?”
“Jah, sama kuul oli läbinud kõigepealt jäärakuseina, ma nägin kohaliku geoloogiteenistuse ohvitseri Verniku raportit, kuul väljus jääraku vastasseinast, lõikas välja tüki ühest kasvavast lehisest ja lendas minema. Kema lähedal, purunenud lennuki rusude uurimisel tehti kindlaks fakt, et see sama objekt, 146 millimeetrit läbimõõdus, lõhkus ka arvatavasti lennuki.”
“Arvutame...” professori paberileht täitub peene pliiatsikirjaga…
“Nii! See sinu kuul läbis ligikaudu 33 sekundiga pea 1000 kilomeetrit! See tähendab, et kuuli kiirus oli ligi 30 km sekundis, täpsemalt 29979,2458 meetrit sekundis! Nii! Seda oligi vaja tõestada! See kuul ei lennanud tegelikult kuhugi.”
“Mis moodi?” Ei saa major kohe pihta.
“Ruumi-ajareeper ei tulistanud kedagi! Kuul jäi paigale vahenulli! Mõistad?!”
Major tundis, et nüüd see värk ei jõua kuidagi pärale.
Nähtavasti professor sai aru kaaslase kimbatusest ja naeratas.
“Kuul jäi paigale ja on ka praegu seal, kuhu ta visati…ruumi vahenullis. ÄRA LIIKUS MAAKERA! Mõistad?! Kuul jäi paigale. Maakera liikus lihtsalt kuuli alt ära...ja meie ju liigume ruumis koos Maaga!”
Major Feldshmidt paneb prillid tagasi ninale ja märkab, et kumbki pole oma teeklaasi puutunud.
Tomsk
Sõjaväe psühhiaatrihaigla. Vana lagunenud tsaari-aegne kasarm keset suurt ja räämas, kõrge planguga ümbritsetud territooriumi.
Valvearst istub oma kirjutuslaua taga ja jälgib süvenenult, kuidas laest rippuva liimise paberlindi küljes pinisevad kärbsed. “Oh, kurat, veel neli tundi vahetuse lõpuni...”
Kusagilt hoone sügavusest, katkise reliiniga koridoride ja alati lukustatud uste rägastikust, kostub summutatud kisa. On kuulda. kuidas millegi raskega pekstakse kusagil vastu seina… Kisa vaibub.
Valvearst tõuseb ja röögatab: “Ivanov! Siia, minu juurde!” Ei toimu midagi. “Kurat!” Ta pistab pea ukse vahelt koridori, “Ivanov, looder, kus Sa oled, kuradi sanitar, tvaju-mat!”
Veidi aja pärast on kuulda samme ja uks avaneb. “Te kutsusite mind, seltsimees doktor?” Ukseava on sanitari suisa täis. Suur mees, lõug habemetüükas, vilavad silmad.
“Kus Sa olid? Kes seal lõugas? Kas marssal Konjev on jälle rahutu? Mine anna talle midagi...” Doktor silmitseb sanitari kogu tähelepanelikult. “Kuule Ivanov, miks Sul näpud verised on? Ah sa koerapoeg, otsekohe keerad taskud pahupidi! Kas sa ei kuule!?”
Valvearsti hääles on tunda ähvardavat nooti. Häbeliku naeratusega tirib sanitar oma räpase kitli taskupõhjad välja. Põrandale kukuvad elektriku näpitstangid ja paar kuldhammast.
“Kuradi kaabakas, või selle pärast see marssal lõugas, pea meeles Ivanov, ma kirjutan Su kohta raporti, Sa raisk lendad siit! Kao mu silmist!”
Ivanov väljub.
Valvearst korjab põrandalt verised kuldhambad, hüpitab neid hetkeks peos, siis avab raudkapi, viskab hambad kapipõhja ja võtab ülemiselt riiulilt ümbriku. Ümbrikul ilutseb Riikliku Julgeoleku Komitee pitser. Ta avab selle, loeb veidi pabereid, siis raputab pead ja väljub kabinetist.
Nooremseersant Tshabalalajev on räpasel madratsil kõhuli. Ta käed ja jalad on marlist punutud sidemetega seotud raudvoodi varbade külge. Praktiliselt suudab ta vaid pead liigutada. Kui ta kõvasti pingutab, keerab ennast veidi ja tõstab põse haisvalt padjalt, siis näeb ta lae all olevast trellitatud aknast tükikest taevast, see on aga paraku kõik.
Raginaga keeratakse võtit ukselukus. Sisse vajub irve näol, sanitar Ivanov.
“Noh, tshurban, kohe hakkab Sul hea, oh kui hea!”
Sanitari käes läigib süstal häguse kollase vedelikuga. “Sina must lõust, oled meil erilise hoolitsuse all! Riik ja valitsus kingivad Sulle terve kuubi aminaziini!”
Räpases kitlis sanitar astub ligemale. “Ja pidades kinni steriilsusenõuetest," süstlanõel tungib läbi verekorpas haiglasärgi nooremseersandi alaselga, “siin sulle korraga ka õhtusöök, tshurban!”
Sanitar väljub naeru hirnudes ja ragistab ukselukuga.
Tshabalalajev ahmib õhku, tugev rahusti mõjub kiirelt, suured higipisarad tungivad läbi ta näonaha, on tunne nagu kogu keha põleks… Vaevu-vaevu liiguvad nooremseersandi huuled:
“Eh, teed tahaks juua...”
Heilikesele 2005 Tallinn