Ühel ilusal päikesepaistelisel pärastlõunal istus linna keskel rohetava pargi pingile üks täiesti tavaline noormees.
Mitte keegi pargis jalutajatest polnud tema tulekut tähele pannud ja, kui päris aus olla, siis ei tundnud ka erilist huvi tulnuka edasiste plaanide kohta. Kevad oli just äsja oma kohvrid lahti pakkinud ning pargisolijate meeled kuhjati üle tormilise tärkamise, paaritlemise ja kasvamise meluga. Muld lõhnas, linnud lõõritasid kaunihäälselt nõudes konkurentide lahkumist juba hõivatud territooriumilt ning parginurgas koertele eraldatud liivaplatsil läks ühe käharsaba pärast tõsiseks madinaks.
Noormees lasi kevadel tükk aega omapead toimetada, jäädes ise kõrvaltvaatajaks. See pargiserv, kus tema pink asus, jäi peaaegu tervenisti just lehte läinud hobukastanite varju ning polnud seetõttu möödakäijate silmis kuigi populaarne. Erinevalt lämmpalavast kesksuvest olid hinnas just päiksepaistelisemad platsid, mistõttu teisel pool äsja purskama hakanud veekardinaid asuvad pingiread olid puupüsti täis kahvatupõskseid plikasid, kes neelasid sooje päikesekiiri sama aplalt kui värskelt tärganud õienupud teeäärsel lillepeenral.
Ümbruskonna uudistamisest isu täis saanud pistis noormees käe jakitaskusse. Pükstega sama karva teksajakk polnud just kõige uuem, aga nägi veel täiesti korralik välja. Selle avarad hõlmad olid nii seest kui väljast mahukate taskutega kaetud ja mõeldud nähtavasti vähenõudlikele reisumeestele, kes armastavad kogu oma maist vara endaga kaasas kanda. Ilma, et see takistaks neid käed taskus vilistades mööda teed astumast.
Rahakott, mille pingil istuja põuest välja tõmbas, pakkus omanikule sama palju uurimisrõõmu nagu kevadine park. Hoolikalt luges noormees üle erivärvilised kupüürid ning kõlistas kaalutlevalt eraldi taskukeses peituvaid münte. Seejärel õngitses ta kileakna alt välja pisikese vaskk-kontaktidega plastitüki, millel ilutses mustvalgelt trükitult tema enda nägu.
Kristo oli pildi kõrvale kirjutatud. Kristo Otsasson, kakskümmend neli aastat vana, meessoost ja kehtis veel vähemalt kümme aastat.
Noormees turtsatas, toppis oma isikutunnistuse kile vahele tagasi ja pistis rahakoti jakipõue. Välimistes taskutes kompamine tõi päevavalgele paki paberist ninarätikuid, odava plastmassist kammi ning pruugitud ja seejärel taaskasutamiseks hoolikalt kokkuvolditud kilekoti. Lisaks veel pirakas taskunuga. Erinevalt moekatest veitsi armeenugadest polnud sellel käänispeaga väitsal peale jämeda pideme ja korralikult ihutud tera mitte ühtegi üleliigset vidinat. See oli tõsine riistapuu mehele, kes asjaliku noatöö vahel veini ei joo ja küüsi ei poleeri.
Viimasena pistis Kristo nina pruuni paberkoti sisse, mis ta kõrval pingil seisis. Nagu suurte tähtedega kirjad koti peal lubasid, oli koti sees tõepoolest eine. McEine. Kuigi kõht ei olnud tühi ajas ikka veel leige friteerimisrasva lõhn suu vett jooksma.
Sama lõhn oli nähtavasti kohale meelitanud ka esimesed kevadised kärbsed. Üks suur porilane tiirutas lootusrikkalt ümber kotisuu otsides seda õiget õhuvoolu, mille lõhn neid otse piduroa juurde juhataks. Teine oli maandunud kotinurga kõrvale, kust paar piiska hamburgerikastet oli läbi pruuni paberi pingiservale imbunud.
Ettevaatlikult sirutas Kristo käe välja. Kõigi kuue jalaga ennastunustavalt kastet degusteeriv kärbes ei pannud midagi tähele enne, kui peopesa kiire laksuga pingile lajatas.
“Olen mina alles omadega mudas!” muigas noormees mingi ainuüksi talle arusaadava nalja peale ja pühkis peopesa puhtaks. Kõht ei olnud tõepoolest tühi, seetõttu haaras ta kotisangad pihku ja tõusis otsustava krapsuga pingi pealt püsti.
*
“Tere, ilus ilm täna!” kummardas Kristo kergelt möödajalutavale neiule. “Kas te saate mulle veidi nõu anda?”
“Hmm ... loomulikult!” vastas kõnetatu. Kiire pilk, millega tülitaja pealaest jalatallani üle mõõdeti, lahterdas noormehe kategooriasse “mõõdukalt huvipakkuv”. Võib-olla isegi pisut rohkem, sest abivajajat õnnistati kevadiselt sooja naeratusega.
“Mul oleks vaja rääkida mõne jumalaga. Pole oluline, kellega täpselt - peaasi, et oleks jumal.”
Naeratus neiu näol tardus hetkeks.
Noormehe nägu oli küsimust esitades täiesti siiras. Ei jälgegi hästipeidetud muigest või kohmetust põsepunast, mis vihjaks hoolikalt ette valmistatud “lööklausele”. Teatud määral oli sellest isegi kahju, sest - tõde tuli tunnistada - nii originaalse repliigiga polnud kohalik meessugu varem suutnud üllatada.
“See on nüüd küll üks ERISKUMMALINE soov!” vastas tütarlaps kõheldes. “Oled sa ikka kindel, et vajad mõne jumala abi?”
“Seekord küll,” kehitas Kristo nukralt õlgu. “Ma olen siia tulles sellise supi kokku keetnud, et vähemaid tegelasi pole mõtet tülitadagi. Ega te ei oska soovitada kedagi, kes mind võiks kuulda võtta?”
Palvele lisandus veel üks aval ja otsekohene naeratus, mis kaarlahendusena neiu silmist läbi kõhukoopa ja põlvede pargitee sisse särises.
“Ma ei tea,” kogeles too ootamatult nõrgaks jäänud sääremarju pingutades. “See on... nii ootamatu idee. Ma pole varem jumalatega tegemist teinud ja...” neiu silmis süttis kelmikas tuluke. “... kui päris aus olla, siis ega vist minagi nende silmis kuigi heas kirjas ole...”
“Aa, siis on küll kahju,” noogutas Kristo. “Eks ma siis küsi edasi.”
Saatanlik sädelus tütarlapse silmis asendus üllatuse ja seejärel solvumisega kui noormees kõiki naiseliku kehakeele vihjeid ignoreerides ringi pöördus ja minema sammus. Järsu rapsuga heitis neiu õlgadele vajunud juuksed selja taha ning kõpsis kiirel sammul edasi. Hoolimata kogu oma vihase tahtejõu ponnistustest ei suutnud ta minema marssides loobuda paarist kiirpilgust selja taha. Aga need ei teinud teda põrmugi targemaks, pigem vastupidi.
*
Kitsukeses koerteaedikust olid jaole jõudnud omanikud lõriseva karvapuntra kaheks lahutanud ning vedasid nüüd kumbki oma jagu kaelarihmapidi minema. Kogu selle löömingu põhjustanud käharsaba ei kergitanud kavaleride lahkumise peale kulmugi, vaid nuuskis asjalikult madala aia postidele jäetud arvukaid sõnumeid. Kaelarihm peni kaelas ja selle küljes tolknev nöörijupp tunnistas kindla omaniku olemasolu. Omaniku, kes parajasti kusagil lähikonnas kirudes oma üleannetut nähvitsat taga otsis.
Kristo astus lähemale ja sirutas sõrmed välja, et “kena kutsa” neid nuusutada saaks. Kahjuks oli sõrmedel midagi väga olulist (ja hästilõhnavat) puudu, sest tutvuse soetamise asemel asemel ajas rakats karvad turri ja urises. Paar sammu tegi koer irevil hammastega tagurpidi, põrnitsedes sõpruse sobitajat altkulmu, pööras seejärel ringi ning lahkus ühe hüppega üle tara tundmatus suunas.
Ohates ajas noormees ennast sirgu. Hajameelselt lahtitehtud taskunoa klõpsas ta kinni ja surus käed jakitaskutesse. Mõtliku pilguga erinevatesse suundadesse kulgevaid pargiteid mõõtnud, valis Kristo kesklinna poole kulgeva raja ning hakkas seda mööda sammuma. Käed taskus ja jäme noapea pihku surutud.
*
“Vabandage, kas teie oskate jumalaga rääkida?”
“Mh?!”
Suurte prillide, arvutikoti ja värvilise tekliga nooremees rehmas käega. Tema kindel kavatsus peatumata edasi rühkida katkes poole sammu pealt kui läkiv tera veidra võõra pihus metalse klõpsuga välja kargas.
“Mul oleks abi vaja,” täiendas Kristo. Silmates vestluskaaslase ebalust vajutas ta tera pidemesse ja peitis noa taskusse. “Ma ei tea siitkandi jumalatest suurt midagi ega oska kellegi poole pöörduda.”
“Mind jumalad ei huvita,” turtsatas prillikandja pahaselt. “Mina neid ei sega ja ärgu nemad mind ka segagu!”
“Täpselt minu mõte,” noogutas Kristo tunnustavalt. “Aga hetkel on mul teatav eriolukord, mis vajab kõrgemalt poolt sekkumist. Mul oleks tõepoolest vaja kiiresti mõne jumala jutule saada.”
“Nii palju kui mina tean, läheb kõige kiirem tee jumala juurde sealt hotelli katuselt. Seisad hästi serva peale, paned silmad kinni ja astud ühe sammuga Tema Enda palge ette.”
“Kahjuks pole see enam ammu nii,” raputas Kristo pead. “Vanasti oli küll peale surma jumala abi vaja, aga nüüd on taassünni loterii täielikult automatiseeritud. Jumalad lihtsalt ei viitsinud enam selle meeletu luuserite kambaga tegeleda, kes nende käest läbi hakkas voolama.”
“Siis ei oska ma sind aidata!” kehitas tudeng õlgu. “Aga linn on täis jehoovakuulutajaid ja muid usuhulle, kes on kindlasti nõus sinuga pikalt ja laialt jumalast rääkima. Otsi mõni üles!”
“Ahah, see on ju tore! Mismoodi nad välja näevad?”
“Tavaliselt on nad noored mehed mustade viigipükste ja lipsuga. Mõnel isegi lausa nimesilt rinnas. Eile jagasid nad oma broüüre rahvusraamatukogu juures. Poolvägisi kõigile möödujatele.”
“Väga hea, tänan südamest!” naeratas Kristo ja pöördus noormehe näidatud suunda jättes jahmunud üliõpilase endale järele vaatama.
*
Pargist väljudes tuli ekselda tiheda liiklusega tänavatel otsides ülekäigukohti ning varjates silmi peene tolmu eest, mida autode tekitatud tuulekeerised õhku paiskasid. Pealelõunane tipptund oli just alanud ning kõik juhid püüdsid anda oma maksimumi, et pikas rodus foori tagant foori taha sööstes oma kohta parandada. Õhk ristmike ümber oli paksult täis bensiinivingu ja diislitossu, millest tänavaületajad peaaegu jõuga pidid läbi trügima.
Veidi maad südalinna poole muutus tänav laiemaks ning ruumi jagus isegi kitsukese mururiba tarbeks kahe sõidusuuna vahel. Kõnniteedel võis suurem seltskond rahulikult kõrvuti käia ilma, et vastutulijad neist möödumiseks rentslisse oleks pidanud astuma. Isegi bussi ja trammipeatustesse kogunenud rahvasumm ei ummistanud teeserva täielikult.
Kristo ületas trammitee ning jalutas kiirustamata linna keskele püstitatud kaubandustempli poole. Tohutu plekkmonstrumi äärde olid agarad kaupmehed hiidsuure jumalannakuju püstitanud, kelle kalkvalged silmad sealsamas trepimademel siidrit libistavaid teismelisi põrnitsesid. Nähtavasti polnud märjuke koha pealt ostetud, kuna kadedusest mürkroheliseks muutunud fuuria oli oma karistava käe joojate kohale tõstnud.
Kristo silmitses hoolikalt möödaruttajaid lootes trehvata lubatud jumalakuulutajaid. Tõrksa noormehe käest saadud juhtnöörid - lips ja viigipüksid - osutusid liiga üldisteks. Mida lähemale kesklinna äritornidele, seda enam kiirustas siia-sinna asjalikke lipsustatud meesterahvaid viigipüksid jalas ja pintsak seljas, mõnel isegi nimesilt rinda torgatud. Küll aga polnud neil mahti juttu puhuda, broüüride jagamisest rääkimata.
Tahtmata kenal kevadisel päeval ristmiku ületamiseks maa alla ronida, pööras Kristo paremale ning jalutas sadakond meetrit hotelli sissekäigu juurde joonistatud vöötrajani. Sealsamas, pisut enne rahvarohket bussipeatust nõjatus hotelliseina vastu pikakasvuline meesterahvas, kelle välimus saadud kirjeldusega pea täielikult klappis.
Mehel oli peas laiaääreline kaabu, mille allatõmmatud serv silmi päikese eest varjas ja suus piip, mida ta aeglaste mahvidega tõmbas. Õlgadele heidetud tolmumantel oli näinud nii paremaid kui halvemaid päevi, kusjuures polnud kindel millises järjekorras. Lipsuks oli mehe pluusikaeluse ümber seotud pruunikirju pael ning tugevast teksariidest püksid polnud sünnist saati viikimisest midagi kuulnud. Küll aga hoidis mees piibuvabas käes kimbukest lendlehti, mida laisa liigutusega möödujatele pakuti.
“Jumalaga rääkida...?”
Küsimark lause lõpus ei väljendanud imestust. Pigem korratud küsimuse hoolikat mälumist, millega vastust ette valmistati.
“Jumala poole pöördumise tavad ja kombed on väga erinevad. Ma ei saa ennast selles valdkonnas kuigi meisterlikuks praktikuks pidada, kuid tugeva teoreetilise baasi pealt kaasa mõelda - seda võib. Kas me räägime konkreetsest Jumalast või läheneme asjale üldisemalt?”
“Mida konkreetsemalt, seda parem!” rõõmustas Kristo. “Kes neist siinkandis pealikuks on?”
“Seda on raske määratleda,” puhus kaabualune välja veidralõhnalise aromaatse suitsupilve. “Põhiseadus sätestab meile usuvabaduse. Enamasti tähendab see vabadust uskuda mida sülg suhu toob. Või üldse mitte uskuda. Arvan, et enamik siitkandi jumalaid on hädas mitte niivõrd kuldvasikakummardamise kui just siira ja ausa pohhuismiga.”
“See on tore,” naeris Kristo. “Neil ei tohikski liiga palju võimu ja voli olla. Aga järsku juhatad mind lähima jumala juurde. Tegelikult on mul selle asjaga üsna kiire?”
“Kiire?” mees kehitas õlgu. “Kiirustamine on asi, mida kõik jumalad ühtemoodi karistavad. Jumala jutule pürgija peab olema allaheitlik ja pühendunud. Seda ei saa teha kiirustades. Palved on suunatud igavikku, aga igavikku pole võimalik tagant kiirustada.”
“Aga on ju ometi olemas eriolukorrad, kus on kiiresti jumalikku abi vaja?”
“Loomulikult on. Ja seda kibedam on uskuja kahetsus, kui seda loodetud abi talle siis ei anta. Kuid - saagem ometi ka jumalatest aru - nagu maailma loomisest veel vähe oleks, ei lasta ka peale selle valmistegemist puhata. Muudkui juhi ja juhata. Ma arvan, et vaba tahe anti inimlastele just selleks, et jumal saaks nad rahus pikalt saata. See on muidugi minu arvamus.”
“Aga nii ei saa ju. MINGI võimalus peab ju ikka olema. Jumalad ei saa jätta tervet maailma omapead jooksma ja koos lõunale minna. Maailm võib nii hukka minna.”
“Selles on sul õigus,” möönis mees. “Tegelikult õnnestus mul lugeda ühest teoloogilisest väitlusest just sellel teemal. Mitte, et kas maailm läheb hukka, vaid kas ta juba on hukas või alles teel sinna. Mõlemal poolel olid väga tõsised argumendid oma seisukoha kaitseks. Aga sina ära lase ennast ühest patusest ketserist eksitada. Mine kirikusse, ava oma hing igavikule ning palveta. Kui sinu usk sind toetab, siis võib-olla saad ka vastuse.”
“Suured tänud,” naeratas Kristo. Tegemist polnud küll aktiivse usukuulutajaga, kuid saadud nõuanded tundusid piisavalt head olevat.
“Ja kui meie Püha Kolmainus peaks lõunalt tagasi olema ning sulle vastama, siis anna mulle ka teada,” ütles mees. “Tahaks hirmsasti teada, millega suured jumalad oma olemasolu sulle õigustavad.”
“Kindlasti!” noogutas Kristo tänulikult ja jättis viisakalt hüvasti.
*
Kirikutest rääkides oli vestluskaaslase käsi viibanud kuhugi kaubanduskeskuse taha, mis laiutas üle terve kvartali ja isegi veel kaugemale. Selle avarad uksesuud avanesid ümbritsevatele tänavatele püüdes endasse ahmida võimalikult palju möödakäijaid ning oma pika iminokaga oli ta üle tee naabri külje sisse torganud, et sealtki raha ja rahvast endasse imeda. Tegemist oli vaieldamatult kui just mitte linna kõige tähtsama hoonega, siis vähemalt ühega tähtsamaist.
Kristo ootas ära rohelise tule, jalutas siis rahulikult üle tänava ja lasi kiirustaval rahvamassil ennast suurte klaasuste vahelt sisse kanda. Erinevalt hallist fassaadist, kiiskas ja sädeles ostuparadiis seespoolt lausa ebamaiselt. See oli otsekui linn linnas oma avarate sisetänavate, neid ääristavate poodide ja igas suunas kiirustavate jalakäijatega. Omavahel ristuvad tänavad kulgesid läbi priiskamispühamu igas suunas ja läbi mitme korruse kui treppidest üles või alla minna. Kõige keskel avanes kõrge aatrium läbi mitme korruse olles ümbritsetud ovaalselt kulgevate rõdudega, mille siseküljed omakorda olid ääristatud eriti uhkete poekestega.
Kristo ei märganud mitte ühtegi meetrit koridori, mille klaasist seinte taga polnud ahvatlevat kraami täis riiuleid või uhkeid kostüüme kandvaid mannekeene. Mõnedel poodidel puudus välissein tervenisti. Mitte midagi ei tohtinud takistada auväärt kliente oma väljavalitud kaupa püha kassaaparaadi juurde altarile viimast. Ümbritseva tõmme oli nii tugev, et Kristo tundis lausa läbi jakitasku, kuidas vähesed kroonid tema rahakotis sügelema hakkasid, kuid siiski suutis ta hetke kiusatusele vastu panna ning trügis linnasüdamesse avaneva väljapääsu kaudu tagasi maisemasse maailma.
Teisel pool kaubanduskeskust, kus hall plekk-koloss enam vaadet ei varjanud, võis märgata ka piibumehe juhatatud jumalakodade torne. Kristo ei osanud nende vahel valida ja seetõttu lasi ta ennast tükk aega rahvavoolust kanda järgnedes lugematutele kaameraid klõpsivatele gruppidele, kes läbi vanalinna saalisid. Niimoodi jalutas ta mööda paarist-kolmest kirikust, mille uksed olid küll lahti, kuid kuhu keegi sisse ei astunud. Seltskonnad, mille sabas Kristo kõmpis, tegid küll kirikute juures peatuse, kuid see oli ainult kellatorni pikkuse imetlemiseks ja tillukese videokaameraga suristamiseks.
Olles pea terve vanalinna läbi kõndinud, langes Kristo pilk väärikale vanaprouale. Pööramata tähelepanu järjekordse kiriku ees peatunud giidi muukeelsele jutuvadale astus naine suurest välisuksest kiriku eesruumi hämarusse. Kristo järgnes talle jäljendades püüdlikult nii aupakliku kummardust kui ka ristimärki, mis parema käega rinna ette lüüa tuli.
Kirik oli suur! Madalale eeskojale järgnes kõrgete sammastega saal, mis võis oma suuruses võistelda ennist nähtud kaubanduskeskuse aatriumiga. Jämedad seinapostid tõusid kumera lae alla, kus nad kergelt üksteise poole kaardudes kuplisarikaid toetasid. Sammaste vahele, inimesele kättesaamatusse kõrgusesse, olid müüridesse raiutud kitsad, kuid sihvakad aknad. Keset saali laiusid kümned pikkadest puitpinkidest istmeread kahel pool punase vaibaga kaetud vahekäiku, mis viis tagaseinas asuva altari juurde.
Vanadaam poetas eeskoja seina ääres seisvasse korjanduskarpi mõned mündid, kastis sõrmed selle kõrvale asetatud veetaldrikusse ning tegi veel ühe ristimärgi. Seejärel suundus ta aeglaselt inimtühja kirikusaali ja valis endale istekoha kolmandasse ritta otse vahekäigu kõrvale.
Olles oma münditagavara samuti korjanduskarpi puistanud, võttis Kristo istet paar rida oma eeskujust tagapool. Nähtavasti oli sellega kõik formaalsused õiendatud, sest vanaproua oli silmad sulgenud, kokkupandud käed näo ette tõstnud ning kõneles vaikselt huuli liigutades oma jumalaga.
Kristo asetas paberkoti enda kõrvale pingile ja tõstis samuti käed näo ette. Kiriku pühalik vaikus sobis ideaalselt keskendumiseks ja jumala palge ees mõeldamatute mõtete vaigistamiseks. Sõnastanud lühidalt oma probleemi, saatis noormees palve teele kinnitades seda veel paari agara ristimärgi ning kummardusega, mis vastu eesoleva pingirea seljatuge kopsas. Seejärel sättis ta ennast mugavamalt istuma ja jäi ringi vahtides vastust ootama.
Kiriku eeskoda oli nii madal seetõttu, et selle kohal laiutas koorirõdu. Kõige esimene pingirida jättis mitu head meetrit vaba põrandat altarit ümbritseva madala puitbarjäärini. Altarist vasakul viis tilluke trepp uhkelt ehitud kõnepulti, kust jumal või tema maine esindaja rahvast manitseda sai. Selle alt paistis veel üks tagasihoidlik uks, mis viis altaritagustesse ruumidesse.
Nagu kaabuga mees oli hoiatanud, lasi vastus ennast oodata. Kristo sättis ennast kõva pingi peal võimlikult mugavasse asendisse ja, kuna pikk jalutuskäik oli kõhu tühjaks teinu, avas kaasas oleva paberkoti. McEine oli jõudnud juba jahtuda. Sellest hoolimata lõi harutas ta hamburgeri otsapidi paberist välja ja haukas mehise suutäie. Käega kotis kobades järgnes sellele paar kartuliriba ning lurisev lonks läbi limonaaditopsiku kaane sisse pistetud kõrre.
“Andestust,”
Kristo poole pöörduv noormees kandis pikka musta talaari. Värvilisest riidest riba oli tal heidetud üle vasaku õla ja parema puusa kohal sõlme seotud. Noormehe rinnal rippus peenikese hõbeketi otsas kannatajarist ning ta õhetas alles kiirest kõnnakust, millega ta oli tulnud tähtsaid pabereid käärkambrisse toimetama.
“Jumalale oleks meelepärasem kui te oma einet kusagil mujal võtaks. Siin ei ole see ... sobilik.”
“Vabandust, loomulikult!”
Kristo keeras pooleldi söödud saiatüki paberisse tagasi ja pistis kotti.
“Kas sina esindad siin jumalat?” päris ta enda kõrval seisvalt noormehelt.
“Mina olen diakon. Mina ... ma võin aidata inimesi teel jumala poole,” vastas noor kirikuteener kohmetult. “Isa Andres on õpetaja ning tema viib tavaliselt jumalateenistusi läbi.”
“Ei, ei, teenistust pole vaja. Mulle piisaks täiesti kui keegi mainiks jumalale, et ma olen siin ja ootan vastust. Ma saatsin juba veerand tundi tagasi oma palve teele, aga pole siiamaani mingit tagasisidet saanud.”
“Kannatlikust, mu ... poeg.” Oli tunda, et kõiki bioloogilisi ja vanuselisi tunnuseid ignoreeriv viisakusvormel tuli noorel diakonil pisut raskelt.
“Jumal räägib meie kõigiga omal moel. Kui me oleme valmis teda kuulama. Jumala palge ette tuleb astuda puhta hinge ja vastuvõtliku meelega, sest muidu kuuleme ainult omaenda isekuse häält.”
“Oh pagan, miks see peab olema alati nii keeruliseks tehtud,” ohkas Kristo. Ja vabandas kiiresti kui oli märganud vandesõnu kuulnud jumalateenri kulmukortsutust. “Mul on tõsiselt vaja jumalaga rääkida. Mida ma peaksin selleks tegema, et oma hinge puhastada ja meelt vastuvõtlikumaks muuta?”
“Usku on vaja!” lausus diakon juba kindlama häälega. Kuigi vestlus oli kaugel tavapärasest hingeabist eksinud lambukestele, siis oli vähemalt teema tuttav. “Jumal oma piiritus armastuses andestab meile meie patud kui me need üles tunnistame ja siiralt kahetseme. Ma oletan, et sa ei ole ristitud, ... mu poeg?”
“Kui ma sellest midagi ei tea, siis järelikult ei ole,” kehitas Kristo õlgu. “Kas jumalaga rääkimiseks peab ristituma? Saan ma seda siin kohe ära teha?”
“Ristitud saama,” parandas diakon. “See on soovitav, aga - see peab tulema südamest. Väikesed lapsed ristitakse nende vanemate tahtmist mööda. Suuremad inimesed peaksid enne nii olulise sammu astumist olema endas ise kindlad. Ristimise täielikuks mõistmiseks tuleb läbi teha leerikursus.”
“Tere talv!” haaras Kristo peast kinni. “Ma pole näinud veel ühtegi nii laiska jumalat, kes oleks endaga rääkimise sedavõrd keeruliseks teinud. Mul on TÕESTI tarvis KIIRESTI jumalaga rääkida, see ei kannata nii kaua oodata.”
“Kas sul on midagi südamel, mu poeg?” noor diakon oli oma enesekindluse tagasi saanud. “Oma murede kurtmiseks ei pea ristitud olema. Ma olen valmis sind kuulama ja sind sinu hädas toetama.”
“Kas sina räägid jumalaga?”
“Loomulikult, iga päev,” naeratas noormees. “Ma palvetan igal hommikul ja õhtul tema poole ning minu päev möödub Teda teenides.”
“Aga kas ta vastab ka sulle?”
“Jumala vastust tuleb kuulata oma südamega. Ma annan ennast tema hoolde ja tean, et ta valvab minu üle.”
“See ei ole vastus!” pahandas Kristo. “Mul on konkreetne probleem ja ma tahan saada selle lahendatud. Ja selleks on jumala abi vaja!”
“Ma arvan, et sa peaksid alustama patukahetsusest, mu poeg!”
Diakoni häälde oli siginenud halvastivarjatud karmus, mida ta väevõimuga pehmendada püüdis.
“Selleks, et jumalaga rääkida, tuleb tema sõnu kuulda võtta. Kuidas kõlab Esimene Käsk? Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval. See tähendab, et me peame Jumalat üle kõigi asjade kartma, armastama ja tema peale lootma. Me võime tema poole hädas hüüda ja paluda ning siis saame loota tema armastusele, mida me kogu hingest täname.”
“Olgu nii, vabandust!” Kristo hingas sügavalt sisse ja välja. “Mismoodi see patukahetsus käib? Kui suur patt peab olema, et seda kahetseda ja kui suuri patte üldse andeks antakse?”
“Jumala jaoks ei ole vahet, kas tegemist on suure või väikese patuga. Kõik patud saab andeks, kui neid siiralt ja südamest kahetseda. Jeesus on öelnud, et karjase rõõm ühe üdini patuse inimese jumala rüppe naasmise üle on suurem rõõmust kuulekate jüngrite üle. Sest öeldud on, et...”
“Kas see tähendab, et mida suuremat pattu ma kahetsen, seda suurema tõenäosusega mind kuulda võetakse? Mis on kõige suurem patt?”
“Kõige suurem patt on tapmine! Aga sama moodi on patt oma Jumalasse mitte uskumine. Jumalasse peab uskuma, et mõista, milline on patt, mida me peame kahetsema ja tema käest andeks paluma.”
“Suured jumalad, küll te olete selle asja keeruliseks ajanud!” oigas Kristo. “Aga eks ma siis püüan!”
Jätnud hämmeldunud diakoni endale järele vaatama krapsas Kristo püsti ja tegi paar kiiret sammu. Vasak käsi haaras rahulikult palvetava vanadaami lõua alt. Parem klõpsas lahti taskunoa ja lasi selle teral akendest paistvas valguses sähvatada. Hetk hiljem värvus noatera tumepunaseks.
Kivikujuks kangestunult vahtis diakon, kuidas verepiisk ennast noaotsast lahti rebis ja valju plaksuga põrandaplaatidele laiali kukkus. Sellele järgnes teine ja siis kolmas. Tummfilmi aeglusega pühkis Kristo noa naise kleidikäisesse, lasi mullitava kõriauguga laiba pingi kõrvale vajuda ning naeratas diakonile.
“Oki-doki püha isa, kutsu oma jumal kohale. Ma olen pattu teinud ja tahaks andeks paluda.”
“J...jah,”
Sõnad ei tahtnud üdini okeeritud diakonil korralikult üle huulte tulla. Ta jalad olid nõrgad ning ta tundis vajadust maha istuda ning oksendada.
“Enne...” diakon köhatas, et sõnad kõrist välja pääseks. “Enne andeks palumist tuleb kahetseda. Ole nii kena ja ... astu veidi eemale, et ma... Ühesõnaga - kahetseda on vaja ... poeg ...
Oota mind siin, ma pean ... valmistuma ...”
“Loomulikult,” naeratas Kristo ja istus pingiservale. Samasse kohta, kus tema ohver oli istunud.
Diakon astus surnule lähemale, sulges tema silmad ja palus kiiresti Jumalat, et too süütu kannataja hinge enda juurde võtaks. Loomulikult oleks kõike seda pidanud tegema palju paremini ja suurema pühendumusega, kuid noormees oli veendunud, et Jumal mõistab teda ning andestab võimalikud vormilised lapsused. Seejärel kadus ta kantslialuse ukse kaudu käärkambrisse.
Oodates hingekarjase tagasitulekut tõstis Kristo maast üles daami käekoti ja uuris hajameelselt selle sisu. Taskurätik, peegel, kammid, pliiatsid ja muu pudi-padi noormeest ei huvitanud. Samuti paks pakk kirju, kviitungeid ja märkmepabereid, mille ta lihtsalt pingi alla poetas. Ainsana oli taskupistmist väärt kotist leitud välgumihkel ja peotäis peenraha keskmisest sahtlivahest. Rahakott oli katsumisel küll lootustandvalt kõhukas, kuid täpsemal vaatlusel selgus, et tegemist on plastkaartide ja erinevat sorti dokumentidega.
“Vähe küll, aga kogemus seegi,” ohkas Kristo käekotti selle endise omaniku kõrvale visates.
Selja tagant kostis kiriku raske välisukse kolksatus ja kellegi kiired sammud. Kristo pöördus tulijaid uudistama.
“Käed üles, mitte liigutada!”
Ennast koorirõdu toetava posti taha varjav politseinik sihtis Kristot püstoliga. Tema paarimees oli samuti relva välja tõmmanud ning, hoides noormeest kirbul, ligines talle seina ääres ettevaatlike sammudega.
“Tõuse aeglaselt püsti ja hoia oma käed nähtaval!” kamandas lähemale tulija kui oli jõudnud Kristoga samasse pingivahesse. “Pööra näoga altari poole ning astu kolm sammu edasi!”
Kuni Kristo saadud korraldused täitis, kiirustas ka ennast seni posti taha peitnud politseinik mööda vahekäiku lähemale. Laskmata hetkekski noormeest sihikult kükitas ta maas lebava ohvri juurde ja katsus veel kord selle pulssi.
“Surnud,” lausus ta oma paarimehele ja pomises veel paar sõna õlarihma külge kinnitatud mikrofoni.
Seina äärt mööda liginenud politseinik astus paari kiire sammuga pingiridade ette Kristo kõrvale, jättes siiski paarimeetrise vahe enda ja kurjategija vahele.
“Nüüd põlvili!” käsutas ta ja osutas käega põrandale. “Ja kõhuli, käed laiali. Rohkem mitte liigutada! Teie ärge lähemale tulge!”
Viimane lause oli mõeldud diakonile, kes oli käärkambrist välja tulnud ning toimuvat pärani silmi vahtis.
Vahekäigus kaaslast julgestanud politseinik võttis selja tagant vöö küljest käerauad ja pistis püstoli kabuuri. Ettevaatlikult Kristole lähenedes haaras ta noormehe vasakust käest, lõi rauad ümber randme ning väänas käe selja taha. Seejärel haaras ta maaslebaja parema käe järele ja hetk hiljem oli ka see liikumatult raudades.
“Olukord kontrolli all, ootame uurijat” lausus teine politseinik oma õlaraadiosse ning pani samuti relva ära. “Konstaabel Kaasik,” tutvustas ta ennast diakonile. “Kas teie kutsusite politsei?”
“Jah,” noogutas noormees ning põrnitses maas lebavat jõhkardit. “Ants, Ants Raidlane - kohalik diakon ja õpetaja abiline. Pastorit ennast ei ole hetkel kohal ja ... tegelikult pole peale minu kedagi teist kirikuteenrites hetkel siin. Ma... Ma ei jõudnud midagi ette võtta...”
“Pole midagi,” rahustas konstaabel teda. “Te tegutsesite väga õigesti. Meid oleks võinud siin kaks laipa ees oodata. Ja mitte ühtegi tunnistajat. Oodake palun natuke, kohe jõuavad kohale uurijad ning küsitlevad teid. Ja kiirabi, kes peale sündmuskoha ülevaatust surnukeha ära viib.”
Ants noogutas.
*
Järgmised tunnid möödusid diakoni jaoks otsekui ebareaalne unenägu. Välklampide sähvides tehti sündmuspaigast fotosid. Tükk aega ebamugavas asendis põrandal kõhutanud Kristo otsiti läbi ja viidi minema. Mõrvarelvana kasutatud noa pistis üks uurijatest läbipaistvasse kilekotti ning kleepis sellele pastakaga täiskirjutatud sildi peale. Kiirabi tõstis laiba ettevaatlikult musta kotti, mis seejärel kanderaamil minema viidi. Antsu küsitleti pikalt, tulles ikka ja jälle tagasi ootamatule tapmisele eelnenud jutuajamise juurde. Ükski uurija seda otseselt välja ei öelnud, aga Ants mõistis, et nad kahtlevad kurjategija süüdivuses kõvasti.
Siis oli järsku kõik.
Ants saatis viimased lahkujad kiriku välisukseni. Tavapärase sulgemisajani oli küll veel tunnike aega, aga päev oli olnud nagunii kõike muud kui tavapärane.
Harjunud liigutusega loksutas ta käega paremat uksepoolt, et kontrollida, kas seda paigal hoidvad riivid on korralikult kinni. Seejärel päästis ta lahti vasakut poolt avatuna hoidnud haagi, tõmbas ukse kinni ning lukustas suurest kimbust valitud raudvõtmega.
Tavaliselt Antsule meeldis olla üksinda kirikus. Olles enamasti viimane, kes ukse sulges ja lambid välja lülitas, peatus ta sageli enne äraminekut altari ees ning põlvitas palvetama. Ihuüksinda, ainsaks valguseallikaks altari kandelaabrites põlevad küünlad, tajus ta kuidas kirikut täitev jumalik aura teda endasse mähkis. Lõpmata isetuna lahustus ta ajatus ja ammendamatus Armastuse Allikas, millest jätkub igavesest ajast igavesti kõigile janustele, kes ennast Tema hoolde usaldavad. Ei saanud olla suuremat õnne siin maailmas kui olla veekandjaks nende jaoks, kes on liiga nõrgad või liiga eksinud, et ise allikale jõuda.
Aga nüüd oli kirik räpane. Jõhker veretöö, mille jäljed ikka veel põrandat määrisid, oli rikkunud kiriku jumaliku rahu ja purustanud allika juurde viiva silla.
Ants otsis üles koristaja ämbri ning lasi selle vett täis. Moppi ta ei puutunud, tavalise põrandalapiga põlvitamine tundus selles olukorras kuidagi ... sobilikum. Kaks korda vahetas ta ämbris vett, enne kui ta tulemusega rahule jäi. Seejärel viis ta kasutatud riistad oma kohale tagasi, pesi puhtaks käed ja loputas ka nägu.
Kobanud taskust tikutopsi süütas Ants küünlad altaril. Loojuma valmistuva päikese viimased kiired kuldasid koorirõdu ja selle taga olevaid orelivilesid, samas kui põrandal ja altari ees hakkas juba hämarduma.
Peale koristamist tundus kirik puhtam, aga tema ise mitte. Põlvitanud valge riidega kaetud altarilauakese ette pani Ants käed kokku ja langetas pea. Vereplekid põrandalt olid küll kadunud, aga tema hinges olid need veel alles - otsekui põhjatud augud, millesse palvesõnad pudenesid ilma Jumala palge ette jõudmata. Ants tundis nagu lasuks temal mingi patt, mille olemust ta ei mõistnud ja mille pitserit ta endalt maha pesta ei suutnud. Kui väga oleks praegu vaja läinud isa Andrest ja tema oskust pihti vastu võtta. Aga isa Andres oli ära ning seetõttu tuli lihtsalt oma patud Jumala ette laotada ja andeks paluda. Nii need, mida ta teadis ennast teinud olevat kui ka need, mida ta ei teadnud või seletada ei osanud.
“Meie isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud saagu Sinu nimi...”
Välisuks kolksatas. See oli veider, sest Ants oli oma käega selle korralikult lukku pannid. Diakon lõpetas kiiresti palve, lõi risti ette ja tõusis tulijat vaatama.
“Kuradi mölakas!” lausus Kristo pahaselt. “Mul oli vaja jumalatega rääkida, mitte türmi minna.”
Tulija ühes käes kõlkus hooletult massiivne must püstol, teise käe all kandis noormees rasket pappkasti. Veel üks püstol oli tal vöö vahele pistetud.
Ants ei olnud relvade alal asjatundja, tema ainsad teadmised pärinesid filmidest ja raamatutest. Veelgi enam - kuni selle päevani polnud tal olnud ühtegi kokkupuudet tulirelvaga, mis on laetud ning millega saab inimest tappa. Nüüd aga seisis ta silmitsi ehtsate püstolitega, mida kandis hullumeelne tapja ja mis sarnanesid koledal kombel nendega, mida politseinikud tema enda kinnipidamiseks olid kasutanud.
Kristo sammus mööd vahekäiku kuni esimese pingireani ning poetas pappkasti mürtsatusega pingile. Tema riided olid tolmused ning ohtralt täis mustjaspruunikaid plekke. Ka jalanõud olid paksult koos millegiga, mis kahtlaselt sarnanes kuivanud verega.
“On teil alles siinkandis laisad jumalad,” muigas ta kõversuiselt. “Seda maailma pole vist loomisest peale lapitud - kõik kohad on auke täis ja otseteed puha blokkimata. Isegi illegaalne sidumine ei pannud ühtegi kella kusagil kõlisema. Kui mul poleks teatavaid pakilisi poolelijäänud toiminguid ühes teises kohas, siis võiks kogemuse mõttes siinkandis isegi ringi vaadata.”
Kristo pani püstoli käest ära ja rebis pappkastil kaane lahti. See oli tihedalt täis laotud väiksemaid karbikesi viis tükki kõrvuti neljas reas. Kristo koukis ühe karbikese teiste hulgast välja ning rebis hooletult otsast lahti.
“Mujal maailmas oleks mind sellise manipuleerimise eest juba ammu maha võetud. Eeldusel, loomulikult, et see seal üldse võimalik oleks. Siin ei tunne keegi isegi huvi, mida ma teen ja mida mitte.”
Karp oli täis vaskselt läikivaid padruneid. Kristo vajutas päästikukaitsme taga olevale kangikesele ja püüdis vasaku käega väljalibiseva padrunisalve kinni. Siis pani ta püstoli käest ja hakkas karbist ükshaaval väljaõngitsetud padruneid pidemesse toppima.
“Ja kuidas sul on läinud? Oled saanud vahepeal jumalaga rääkida?”
Ants raputas pead. Tegelikult oli see küsimus, millele ta oleks tahtnud vastata. Vastata pikalt ja põhjalikult, kirjeldades oma hinge tühjust ja määritust. Aga see vastus pidi ootama, sest kuigi küsimus oli õige, oli küsija vale.
“Heh, ja mina juba lootsin kui ma sind seal põlvitamas nägin,” ütles Kristo. “Aga järsku sa proovid veel kord. Ära lase ennast minust segada. Kui sa jumala liinile saad, siis anna toru mulle üle.”
Pide oli saanud täis ja Kristo pistis selle püstoli alt sisse. Kerge laks vasaku käe päkaga lukustas salve oma kohale ja järgmise liigutusega tõmbas Kristo kuuli rauda.
“Ma ei usu, et Jumal sinuga rääkida tahaks,” raputas Ants pead. “Jumala armastus ja armulikkus on küll lõpmatu, kuid Tema halastuse pälvimiseks tuleb ennast Tema hoolde anda. Jumal võib ju sinu südametunnistusele koputada, aga oma patuses ülbuses sa lihtsalt ei kuule seda.”
Kristo laskis vinnastatud kuke ettevaatlikult alla sihtides samal ajal altari kohale maalitud Jeesuse pilti. Seejärel lükkas ta laskevalmis relvale kaitseriivi peale, pani enda kõrvale ja alustas teise laadimist.
“Keegi võiks hoopis jumala enda südametunnistusele koputada,” arvas ta. “Nii hooletusse ei või lihtsalt ühte maailma jätta. Ma võiks arvata, et siin pole juba paartuhat aastat keegi mitte lillegi liigutanud ja lasknud asjadel lihtsalt omasoodu minna. Niimoodi võib litsentsi kaotada.”
Ants ei kuulanud. Vaikselt kirikus ringi kõndides oli ta käärkambri ukse juurde jõudnud ning, veendunud, et sissetungija on oma relva laadimisega ametis, libistas ennast vaikselt taharuumi.
Kitsuke käärkamber oli mõeldud ühteaegu õpetaja isiklikuks ettevalmistusruumiks, kiriku paberitöö tegemise kontoriks ja tagavaraväljapääsuks. Tagumise seina vastu oli lükatud tilluke kõrgete paberikuhjadega kirjutuslaud koos lihtsa päevinäinud kontoritooliga. Vasakut kätt seisis mahukas riidekapp, kus isa Andres hoidis oma talaari ja albat - valget pidulikku ristimisrüüd. Hetkel rippusid seal lisaks veel Antsu argipäevarõivad, mida ta hommikul oma ametiriiete vastu oli vahetanud. Paremale poole jäi uks kitsukesse tuulekotta, kust pääses tualettruumi ja tagaukse kaudu kirikust välja. Ja selle ukse kõrval oli seinale kinnitatud telefon.
Ants haaras toru. Tooni ei olnud! Diakon vajutas paar korda kärsitult hargile, kuid see ei aidanud. Telefon ei olnud mitte lihtsalt tumm - selles polnud isegi seda tavapärast valmisoleku suminat, mida teeb töötav elektroonika veel enne, kui keskjaam vaba signaali annab. Vaigistades närvilist soovi vanduma hakata asetas Ants vaikselt telefonitoru oma pesasse tagasi. Tal oli küll mobiiltelefon, kuid see oli kodus - pärast üht eriti piinliku intsidenti jättis ta selle kirikusse tulles alati maha. Nüüd kahetses ta seda otsust kibedalt.
Kuulatanud hetke kirikus toimuvat võttis Ants ettevaatlikult lauasahtlist võtmekimbu ja astus tuulekotta. Tuulekojas oli hämar, ainsaks valgusallikaks oli käärkambri kõrge aken, millest paistev ehavalgus riidekapi pealselt valgeks lubjatud seinalt tagasi peegeldus. Ants vajutas paar korda piida kõrval olevale lülitile, kuid tuhm pirn välisukse kohal ei süttinud - nähtavasti polnud lisaks telefonile majas ka elektrit
Käsikaudu kobades leidis Ants lukuaugu ja keeras ukse lukust lahti. Tagaust kasutasid kirikuteenrid tööle tulemiseks ja lahkumiseks ning see avanes umbsopiga lõppevasse siseõue kiriku kõrval. Aeglaselt, et vältida kulunud hingede kiuksumist, avas Ants ukse.
Uksetagune oli kottpime!
See polnud järsku saabunud öö, mis keset linna oleks lihtsalt tähendanud päikesepaiste asendumist laternavalgusega. Tegemist oli süsimusta mittemillegiga, kuhu käärkambrist kumav vähene päevavalguselõpp jälgi jätmata kadus.
Ants avas tualettruumi ukse ja võttis sealt koristaja põrandaharja. Ettevaatlikult puudutas ta selle varrega lahtitõmmatud välisukse tagust pimedust. Ühtegi takistust kohtamata vajus harjavars otsekui musta tindi sisse.
“Sorry, ma unustasin sulle ütlemata, et ma sidusin siin paar ühendust lahti,” teatas käärkambri uksele ilmunud Kristo. “Pane uks kinni, muidu võid välja kukkuda.”
Ants võpatas otsekui herilasest nõelatult ja tõmbus tagasi. Et mitte veidrale pimedusele lähemale minna, togis ta välisust pihusoleva harjavarrega. kuni see kinni vajudes sneprisse klõpsatas.
“Väga hea, kust siin vett saab?”
Kristo hoidis hooletult kaenla all laiapõhjalist pronksist ristimisvaagnat, mille ta oli altari kõrvalt madalalt postamendilt kaasa haaranud. Selle põhjale oli graveeritud avatud kätega Jeesuse pilt ning serva mööda jooksis gooti tähtegega kirjutatult “laske lapsukestel minu juurde tulla!”.
“Välisukse kõrval on pühitsetud vee anum. Aga seda on liiga vähe, et vaagnat täita. Pealegi ei saa mina ristimist toimetada, see õigus on ainult...”
“Tühja sellest ristitamisest!” lõi Kristo käega. “Kui need pagana Jumalad siiamaani pole mulle tähelepanu pööranud, siis vaevalt need ristitamised ja leeritamised enam aitavad. Mul on lihtsalt vett vaja.”
Lükanud Antsu kergelt kõrvale astus Kristo tualetti ja pistis vaagna kraanikaussi. Hoides ühe käega vaagnat kraanikausi serva peal tasakaalus, avas Kristo teise käega kraani ja laskis anuma vett peaaegu triiki täis. Nii täis, et isegi servale graveeritud kiri jäi vee sisse. Keeranud kraani kinni ulatas Kristo täis nõu Antsule.
“Vii see sinna keset põrandat ja ära vett maha aja!” käskis ta. “See taldrik on niigi tilluke.”
Hinganud sügavalt sisse ja välja tegi Ants nagu kästud. Õndsad on need, kes on vaimust vaesed! Sest nende päralt on taevariik, kordas ta teab mitmendat korda mõttes endale. See veider jumalanõudja oli kindlasti vaimust vaene - selles polnud mingit kahtlust. Aga mingil kummalisel kombel oli ta suutnud ka teda, issanda alandlikku teenrit, panna oma terves mõistuses kahtlema. Pealegi, mitte ükski lektor usuteaduste instituudis polnud andnud õpetust, mismoodi juhatada taevariigi juurde püstolitega vehkivat vaimuvaest.
“Väga hea, pane see siia maha ja astu veidi eemale.”
Ants tegi nagu kästud. Kristo põlvitas ristimisvaagna juurde ja jäi pingsalt selles loksuvat vett silmitsema. Kui veepind oli piisavalt rahunenud, tõstis ta käe ning puudutas sõrmeotsaga õrnalt oma peegelpilti. Puudutusest tekkinud kontsentrilised ringid vees hakkasid järsku eredalt särama ning kandsid sädeluse kiiresti vaagnaservadeni. Kui Kristo käe veepinnalt ära võttis, kiirgas veenõust nii palju valgust, et pani sinna sisse vaatava noormehe näo ebamaiselt helendama.
Ahhetades astus Ants sammukese lähemale ja kiikas samuti vette.
Jeesus Kristus vaagna põhjast oli kadunud. Näis nagu oleks anuma põhi üldse kadunud. Vee alt paistis heledalt valgustatud ruum tihedalt täistopitud riideriiulitega, mille vahel kõndisid üksikud ostjad.
“Sinu konkurendid,” viipas Kristo käega. “Kas sa pole mõelnud, miks nende juures rohkem rahvast käib kui siin. Palju rohkem.”
Ants põrnitses veekaussi nagu oleks see kesklinna kaubanduskeskuse turvakaamera monitor. Sarnasust turvakaameraga rõhutas veel asjaolu, et riidekaupluses, kuhu veepilt näitas, ei paistnud keegi pealtvaatamist tähele panevat.
“Sa ei saa võrrelda kirikut kaubamajaga! Jumala armu ei saa osta, see tuleb pälvida uskudes Temasse. Mul on kahju inimestest, kes igavese elu Issandas vahetavad maise maailma üürikeste hüvede vastu.”
“Sina võid ju nii uskuda,” nentis Kristo. “Aga sinu maailmavaatel on siinkandis ilmselgelt vähe poolehoidjaid. Kas sa pole mõelnud, et järsku on jumalad oma peakorteri ka mujale kolinud. Sinna, kus on rohkem rahvast.”
“Jumal on kõikjal!”
Ants ei osanud midagi paremat öelda. Kristo jutt oli kui haiglane sonimine, aga tema tehtud hullumeelsed trikid sundisid ennast kuulama.
“Mina väidaks pigem, et teie jumalat ei ole üldse olemas. Siinkandis vähemalt. Aga sinu meeleheaks võib ju veel korra proovida...”
Kristo pistis mõlemad käed vette nii, et kõrvalt vaadates oleks pidanud tema sõrmeotsad läbi vaagnapõhja juba põrandasse tungima. Veidi sobranud, haaras ta järsku veeservast kinni ja keeras selle püsti.
Ants põrnitses tuima näoga vaagna kohal serva peal seisvat veepinda. See oli nagu juuspeenest traadist silmuse peale pingule tõmmatud kile, mille taga toimetas rahulikult, küljega pealtvaatajate poole, noor naisterahvast proovides omale selga kirevat suvekleiti. Nähtavasti oli Kristo tegevus kaameranurka muutnud, sest nüüd ei näidanud veepind enam poe riiulite vahet, vaid ühte taganurgas asetsevat proovikabiini. Hoolimata sellest, et Ants oleks võinud kätt välja sirutades neiut puudutada, ei märganud too midagi ning tõmbas proovitava kleidi ühe ropsuga seljast ära.
Vähkpunaseks lahvatanult pööras Ants pea ära.
Kristo ei teinud poolpaljast näitsikust välja. Kiirete liigutustega venitas ta vaagna mõõtu silmuse laiemaks ja oluliselt kõrgemaks. Seejärel haaras ta vöö vahelt püstoli ja astus läbi väreleva kile, mis kirikut kaubanduskeskusest lahutas.
Otsekui aegluubis pöördus neiu ootamatu tulija poole. Ta silmad läksid pärani ning suu avanes kriiskavaks hirmukarjeks. Rahulikult vajutas Kristo päästikule ning vaikselt - läbi veidra kile ei kostnud ühtegi häält - plahvatas tüdruku kukal punasteks piiskadeks proovikabiini seinale. Veel enne kui tapetu põrandale vajus, rammis Kristo kabiini ukse jalaga lahti ning sööstis kauplusesse.
“Ei! Jäta!” karjatas Ants. Kaja, mis tema sõnu kiriku võlvide all kordas tuletas talle meelde, et läbi kile Kristo teda ei kuule. Hinganud sügavalt sisse ja pigistanud silmad kinni tormas Ants Kristole järele.
Üleminek kirikust poe proovikabiini oli nagu sooja vette hüppamine. Kaubanduskeskuse õhk oli palju soojem ning lõhnas imalmagusalt. Midagi pehmet jäi Antsu jala alla ning pani teda koperdama. See oli tüdruku käsi. Ta ei tunne nagunii midagi, sähvatas veidralt viltu läbi diakoni pea, kuid sellest hoolimata tegi tema jalg lootusetu katse mujale toetuda.
Kolinal kukkus Ants surnu kõrvale põrandale. Tema parem käsi maandus neiu palja ja ikka veel sooja kõhu peale ning ta tõmbas selle tagasi nagu oleks hõõguvat pliiti puudutanud. Ta ei teadnud, mis hirmutas teda rohkem - kas surm või sündsusetult paljastunud ihu. Ta ei oleks tohtinud surma karta - diakonina oli ta mitmetele surijatele viimset halastust pakkunud - aga siin oli tegemist ilma halastuseta surmaga, mida jagati ... ükskõikselt.
Poest ja selle tagant koridoridest kostis karjeid, mida varjutasid (ja katkestasid) teravad püstoliplaksud. Ants ajas ennast jalule ja tuikus häälte suunas.
Riiulite vahel lebas kummalistes asendites veel kolm-neli naisterahvast. Üks oli maha kukkudes riiuli pikali tõmmanud ning nüüd kattis teda tumedate pükskostüümide kuhi. Kõikjal olid verepritsmed ning klaassein, mis poodi kaubanduskeskuse sisetänavast eraldas, oli kildudeks pudenenud.
Antsul ei olnud aega surnute silmi sulgeda, ega nende hinge eest palvetada. Surma külvav hullumeelne tuli peatada. Ükskõik kuidas.
Poodidevaheline avar koridor oli tühi, kui siin-seal vedelevaid laipu mitte arvestada. Paugud kostsid paremalt, kus koridor laiemasse suubus ning avara ringrõduga lõppes. Ants jõudis Kristole järele hetkel kui too kummaski käes olevast püstolist viimase lasu trepist alla põgenejatele kuklasse tulistas ning seejärel relvad vöö vahele pistis.
“Lõpeta!” röökis Ants. “Jäta järele!”
“Miks?” tegi Kristo suured silmad. “Kui ma juba siin olen, siis ma võin ju natuke kogemusi ka hankida.”
“Sa ei tohi tappa!” karjus Ants ja hüppas Kristo poole püüdes temast kinni haarata.
“Ära nüüd sega!” tõrjus too vaevata diakoni endast eemale. Kui Ants kõigest hoolimata edasi püüdis trügida, siis virutas rõdu servas seisja talle käeservaga kõhtu.
Kõõksudes vajus Ants rõdupiirde najale. Nähes, et diakonist enam vastast ei ole, tõstis Kristo käed ja sihtis alumisel korrusel väljapääsu juures trügivat rahvamassi. Sädemed ragisesid ümber tema sõrmede, peopesade vahel vormus silmipimestavalt ere tulekera ja kerge randmeliigutusega saatis Kristo selle teele.
Ereda sähvatusega plahvatas tulepall rahva hulgas paisates trügijad laiali. Enamus neist langes liikumatult põrandale, mõned suutsid siiski veel valust röökides kaugemale roomata.
Välgunool raksatas ellujäänute vahele tappes või lüües oimetuks veel mitu inimest. Kristo oli selle teele saatnud otsekui odaviskaja. Mõtlikult vaatas ta oma peopesi, mis otsekui tapaihast tumepunaselt leegitsesid.
“Okei, aitab küll!” lausus ta ja haaras Antsul talaarikraest kinni. “Lähme tagasi.”
Ants oli endast nii väljas, et ei pannud tähelegi kuidas nad tagasi kirikusse said. Kristo lasi diakonil ilma tseremoonitsemata põrandale vajuda ning tõukas õrnalt serva peal püsti seisvat veepinda sõrmega. Otsekui mingi vedru oleks järele andnud, kahanes vett piirav silmus oma algsetesse mõõtudesse ning kukkus sulguva karbikaanena ristimisvaagna peale tagasi.
“Ei mingit jumalat,” vangutas Kristo pead. “Kogemusel pole väga vigagi. Kui mul poleks palju olulisemaid asju omas maailmas pooleli, siis ma võiks siin päris mõnusalt aega veeta.”
“Miks sa seda tegid?” päris Ants käheda häälega. “Mida need inimesed sulle kurja on teinud?”
“Kurja? Nemad pole midagi kurja teinud. Hoopis mina olen nüüd kuri,” Kristo koukis taskust välja rahakoti ja uuris sinna pistetud plastkaarti oma isikuandmetega. “Väääga kuri! Tegelikult olen ma juba nii kuri, et kui siin ruumis mõni jumal elaks, siis lendaks ainuüksi minu sisseastumisel kiriku katus ribadeks. Ma peaks selle kurjuse tasakaalustamiseks mõned pahalased maha nottima. Ega sa ei tea mõnda head kohta kus neid ringi liigub? Suuremas koguses...”
Ants raputas pead ja sulges silmad. Papikärin ja vaiksed klõpsud andsid teada, et Kristo laadis oma püstoleid. Ants tundis ennast nagu poksikott peale õhtust trenni - üdini läbiklobitud ja siis nurka visatud. Nälg, mida päevane ärevus varjutanud oli, hakkas järjest kõvemini näpistama ning tuletas meelde, et viimane söömaaeg oli olnud varahommikul enne kirikusse tulekut. Diakon nihutas ennast veidi ja toetas selja vastu esimest pingirida.
“Mäng!” ütles Ants. “See on sinu jaoks ainult mäng.”
“Loomulikult on see mäng,” vastas Kristo. “Mida sina siis arvasid. Ainult kuidagi imelik on üksinda mängida. Pole veel varem kohanud maailma, milles oleks nii palju surelikke ja mitte ühtegi mängurit. Jumalatest rääkimata.”
“Ja kui kaua sa seda mängu mängid?” päris Ants. “Kuniks padruneid jätkub?”
“Oh, padruneid on võimalik juurde hankida,” naeris Kristo. “Aga ma ikka ootan ja loodan, et mõni igavlevatest jumalatest kiikab korra alla ja märkab mismoodi ma siin laamendan. Aga siis süüdistagu juba iseennast. Mul on ühes teises maailmas palju tähtsam mäng pooleli ja ma tegin omalt poolt kõik mis võimalik, et nende jutule saada.”
“Jumalat peab uskuma!” ohkas Ants. “Jumalat peab kartma ja armastama ning peab ennast Tema hoolde andma. Kuidas sa saad tahta jumalaga rääkida, kui sa Jumala Sõna ei kuula ning tema käske rikud?”
“Mina usun jumalatesse,” teatas Kristo. “Mitte ainult ei usu, ma lausa TEAN, et nad on olemas. Peavad olema, muidu poleks seda maailma ka olemas. Samas ei tasu selle kartmise ja armastamisega üle pingutada. Kui sa keelatud tööriistu ei näpi ja otseteed ei hiili, siis pole tarvis midagi peljata. Aga peale hädapätakatest kollanokkade pole ma küll kedagi kohanud, kes jumalaid ARMASTANUD oleks. Eriti selliseid, kes nii hirmsasti keelavad ja käsivad nagu teie oma. Muuseas, milliseid käske ja keeldusid ma veel rikkunud olen peale selle ruumiväänamise?”
“Sa ei pea mitte tapma!” ütles Ants. “Viies käsk ütleb selgelt, et sa ei pea tapma oma ligimest ega tegema tema ihule mingit häda.”
“Tere hommikust?” imestas Kristo. “Kust urruaugust siis seda kogemust kogub kui kedagi maha nottida ei tohi? Ma ei saa aru, mida see teie jumal põeb - ühed lüüakse maha, teised tulevad asemele. Nagu neid surelikke vähe oleks. Oki-doki ma saan aru küll, et valimatult kõiki mättasse lüües võib liiga kaugele kurjusesse kalduda, aga see peaks olema igaühe oma vaba valik. Võib-olla ma tahangi kuri olla?”
“Sa ei pea mitte tapma!” kordas Kristo.
“Imelikud on need teie jumala käsud!” kehitas Kristo õlgu. “Eriti see esimene, mida sa ennist mainisid. Mismoodi saab jumalat tõsiselt võtta kui esimese käsuna käsib ta sind ennast jumaldada.”
“Saatan kõneleb sinu suu läbi!” tõrjus Ants. “Tema püüab alati Issanda sõnu väänata ja kahtluse alla seada, aga vankumatu usk päästab meid tema kütkeist. Kui sind on saadetud mind ja minu usku läbi katsuma, siis see sul ei õnnestu! Tagane, Saatan! Ja mine sinna kust tulid!”
“Sa oled ikka tõeliselt pika taipamisega!” pahandas Kristo. “Ma olen sulle juba mitu korda öelnud, et kui ma ainult saaks, siis oleks ma ammu siit kadunud. Ma ei tea, mida ma valesti tegin kui ma sihtpunkti valisin, aga siia perifeeriasse ei kavatsenud ma eluilmas maanduda.”
Kristo sõnadele järgnes lask. Hetke pärast veel üks.
Võpatades kargas Ants jalule. Kristo põlvitas ikka veel helendava ristimisvaagna kõrval ja sihtis püstoliga sinna sisse. Huuled keskendunult kokku surutud tulistas ta veel mitu korda järjest nii, et paukude kaja kiriku võlvide all kõrvad lukku lõi.
“JÄTA JÄRELE!!” möirgas Ants endagi jaoks ootamatult kõvasti.
Kristo tõstis pea. Muiates tõstis ta käe ja sihtis Antsule otse silmade vahele.
“Jah?” küsis ta ja vajutas päästikule. Klõpsatades langes lööknõel tühja padrunikambrisse.
“Sulle ikka tõesti ei meeldi see, mida ma teen? Sa tahaksid mind takistada, aga ei tea kuidas.”
Veel üks tühi klõps, mis pani Antsu uuesti võpatama.
“Ja isegi kui teaksid, siis vaevalt, et sa suudaksid. Ma võin anda sulle selle relva - laetult ja laskevalmilt - aga sind see ei aitaks. Sina ei tohi ju tappa?!”
Klõps!
“Aga tegelikult on asi veel hullem!” pilutas Kristo silmi. “Sinu võimuses ON sundida mind lõpetama. Kusjuures see on lihtsam kui sa arvata võid. Sa ei pea tegema midagi muud peale selle, mida sa iga päev siin teed. Või arvad tegevat. Kutsu oma jumal endale appi ning las ta räägib minuga. Vannun sulle - niipea, kui mõni jumal mind jutule võtab, kaon ma siit silmapilkselt.”
Kristo asetas tühja relva enda kõrvale põrandale ning võttis laetu. Kiirelt ja peaaegu sihtimata tühjendas ta selle läbi pronksvaagna.
“LÕPETA!” surus Ants käed kõrvadele. Laskja poolt pakutud kokkulepe oli hullumeelne, kuid seda ei saanud jätta vastu võtmata. Kiire sammuda astus diakon altari juurde, mille küünlad - olgugi juba lühikesed - ikka veel põlesid ja põlvitas.
“Kokku lepitud!” ütles ta Kristole. “Aga sina lõpeta tulistamine. Ma ei saa keskenduda kui sa minu selja taga püstolit paugutad.”
“Loomulikult!” oli Kristo nõus. “Sina kutsu oma jumal välja, mina käin vahepeal süüa otsimas. Toon ma sulle ka midagi?”
Ants vaatas kuidas Kristo padrunikarpe taskutesse topib ja raputas pead. Issand Jumal, aita mind ja päästa sellest hullusest, kuhu ma olen sattunud, mõtles ta ja pöördus altari poole. Selja tagant kostis juba tuttavat klõbinat kui Kristo taas oma relvi laadis. Seejärel jäi kõik vaikseks.
Ants piilus vargsi selja taha. Kirikus oli juba hämar, akendest paistev ehakuma ei suutnud põrandat enam valgustada. Kristo oli kadunud ja koos temaga ka helendus ristimisvaagnast.
Aeglaselt ajas Ants ennast püsti ning pilgutas silmi. Tuhm, silmaga peaaegu tabamatu värelus märkis kohta, kuhu Kristo oli järjekordse väljapääsu venitanud. Seekord oli selle taga mingi varjuline koht, kus oli nähtavasti veel hämaram kui kirikus.
Ants haaras altarilaualt küünlajala ning astus lähemale.
Ristimisvaagna kohal õhus virvendas umbes kaks ruutmeetrit paemüüri. Kindluse mõttes sirutas Ants sõrmed välja ja tõmbas üle krobelise kivipinna. See oli päevasest päikesest veel soe ning pisikesed segukübemed varisesid rabinal diakoni jalgade ette põrandale. Hetkeks ei saanud Ants aru, milleks oli Kristol tarvis kirikus kivimüüri, kuid hetk hiljem kirus ta oma pikka taipamist ning kiirustas teisele poole õhus seisvat neljakandilist silmust.
Inimtühi park värskeltpügatud muru ja laiade kruusateedega paistis sealt poolt vaadatuna. Kristo oli läbikäigu tekitanud nähtavasti kuhugi linnamüüri äärsete põõsaste taha, et oma ebaloomulikku ilmumist võõraste silmade eest varjata. Huvitav, kui kaua läheb aega kuni, mõni joodik selle augu avastab, mõtles Ants.
Ettevaatlikult asetas Ants kandelaabri põrandale ja uuris läbipääsu lähemalt. Eelmine kord oli ta sellest läbi tormanud okiseisundis ja peaaegu pimesi püüdmaks takistada hullumeelse amokijooksu. Nüüd pidi ta kasutama saatana kätetööd omaenda maise ihu päästmiseks. Ja see pani teda hetkeks kõhklema.
Tsahh! Vaade pargile kadus ja otsekui liikuma hakanud stoppkaader kukkus serva peal püsti seisev veekile põranadale. See oli tõepoolest vesi, sest see pritsis Antsu varvastele ning paar piiska sellest ulatus isegi kandelaabrini pannes äärmise küünlaleegi sisisema. Ants ei teadnud, kas tegemist oli karistusega tema viimasel hetkel kadunud enesekindluse eest või päästis ta sellega ennast millestki palju hullemast. Ta ei tahtnud isegi oletada, mis oleks võinud temaga juhtuda kui läbipääs oleks kokku vajunud poole sammu pealt.
Hetkeks tekkinud ahastus asendus sama kiiresti lootusega - kas läbipääsu sulgumine tähendab, et teda on rahule jäetud? Et Jumalat taga nõudnu on läinud mujale? Või on ta - issand olgu talle armuline - oma otsitu leidnud?
Viimane mõte tundus pisut liigjulgena, aga pärast kõiki läbielamisi ei suutnud ta seda enam põlgustväärt ketserluseks pidada.
Värskelt tärganud lootusega haaras Ants küünlajala uuesti pihku ja kiirustas käärkambrisse. Võtmekimp, mille ta pärast tuulekojas saadud vapustust oli tagantkätt kirjutuslauale heitud, lebas sealsamas. Küünlad ühes ja võtmekimp teises käes nügis Ants õlaga tuulekoja ukse valla ning keeras välisukse snepri lahti.
Süsimust pimedus kattis endiselt ukseava piidast piidani. Küünlavalgus neeldus sinna ilma vähimagi peegeldusvirveta nagu ettevaatamatult pillatud münt kaevuvette. Ants sirutas küünlajala ettepoole, et mustavat tühjust paremini uurida. Kandelaabri äärmine küünal puudutas pimedust ning vajus sellesse nagu harjavars eelmise katse ajal. Ants tõmbas käe kiiresti tagasi, kuid lühike viiv eikusagil oli küünlaleegi summutanud peenikeseks suitsuniidiks.
Vaevumata kustunud küünalt uuesti süütama tormas Ants tagasi kirikusse ja mööda vahekäiku suure peaukse juurde. Väriseva käega toppis ta suure raudvõtme lukuauku ning keeras ukse lahti. Seejärel rebis ta eest kõik riivid ning tõmbas mõlemad uksepooled ühe ropsuga pärani.
Sünkjas mittemidagi kõrgus tema ees oma ähvardavas liikumatuses. Kui kirikusse astujale pidid kõrged uksed meenutama kui väeti on üks surelik Jumala ees, siis nende taga olev pimedus mõjus Antsule risti vastupidiselt. Kui vähe suudab üks nõdra usuga jumalasulane hakata vastu Saatanale, kes on tulnud Jumalat välja kutsuma.
“Minu usk ei ole nõder!” kinnitas Ants raevukalt iseendale ja virutas ukse kinni. Ilma korralikult riivistamata põrkasid mõlemad uksepooled tagasi lahti, kuid diakon ei pööranud sellele enam tähelepanu. Nii kiiresti kui ilma küünlaid kustutamata võimalik, tormas ta tagasi käärkambrisse.
Hoolimata sellest, et käärkambri lagi oli palju madalamal kui kirikus, oli selle ainus aken ikka sama kõrgel. See oli vajalik, et välisfassaadil jookseksid kõik aknaaugud ühes rivis ning näeksid ilusad välja.
Ants lükkas paberid kirjutuslaua ühte serva ja tõstis tooli laua peale. Seejärel asetas ta küünlajala maha ja torkas võtmekimbu tagasi lauasahtlisse. Väljaspool kirikut polnud nende võtmetega midagi teha. Talaar polnud ronimiseks just kõige sobilikum riietus, kuid aja kulutamine ümberriietumise peale ei tulnud talle mõttessegi.
Põlvili laua peal olles oli tunda, kuidas päevinäinud laua liitekohad naksuvad. Ettevaatlikult vasaku käega kapinurgast kinni hoides ajas Ants ennast püsti ja astus tooli peale.
Allapoole kaldus aknalaud oli nüüd Antsu rinna kõrgusel. Akna taga oli pime, aga see oli tavaline hiliskevadine öö. Tänavalaternad põlesid ja taevas vilkusid esimesed tähed.
Ants uuris aknaraami lähemalt, aga kusagil polnud ühtegi märki sellest, kuidas teda avada saaks. Tillukesed krambid, mis raami oma pesas hoidsid, olid kaetud mitme paksu värvikorraga ning polnud lootustki, et neid saaks palja käega lahti väänata. Ants üritas alumist edasi-tagasi loksutada, aga pisike metallkoba libises iga kord lihtsalt sõrmede vahelt välja. Pealegi oli see alles sisemine aken. Välimine aken oli samuti kinni ning selle kinnised olid suure tõenäosusega väljaspool.
Ettevaatlikult põrutas Ants rusikaga vastu klaasi. Kostis tuhm mütsatus ja see oli kõik. Aegadepaksune tolmukord määris käe ära, kuid klaasile endale ei jäänud sellest müksust mingit jälge. Pööranud pea võimalikult kaugele võttis Ants hoogu ja lõi küünarnukiga.
Killurahega koos sadas tasakaalu kaotanud diakon oma tellingutelt alla. Mingi ime läbi õnnestus tal kapipealsest kinni haarates oma lendu aeglustada, kuid siis varises ta sellest hoolimata mahakukkunud tooli otsa hunnikusse. Vasak jalg maandus servaga toolijala peale ning viltust pöida läbistas tugev valujutt.
Ants surus hambad kokku ning kompas kiiresti oma jalalaba ja pahkluud. Luud-kondid tundusid terved olevat, aga jõudsalt kosuv paistetus muutis jala kiiresti valusaks ja kasutamiskõlbmatuks.
“Ssa sssindrima sindrinahk!” pressis Ants läbi hammaste ja põrutas rusikaga vastu maad. Õrnalt, sest viimasel hetkel tulid talle meelde klaasikillud, millega põrand ja ta ise olid üle puistatud.
“Sssinised sssunnikud!!”
Vandumine oli patt. Isegi sellisel leebel ersatskujul, millega ta püüdis oma teismelisepõlves hangitud halba harjumust välja juurida.
Ants ohkas ja sulges silmad.
“Meie Isa, kes Sa oled taevas...”
*
“...vaata sinna konkusse, järsku ta on seal!”
Ants ei teadnud kui kaua ta niimoodi põrandal oli istunud. Küünlad oma pesades olid lõpuni põlenud ja selg ning tagumik tuikasid ja valutasid kangelt. Nähtavasti oli ta vahepeal isegi tukkuma jäänud, sest muidu oleks ta oma ebamugava asendi varem avastanud.
Taskulambi vihk eksles mööda kiriku põrandat lähemale ja hüppas siis ilma hoiatamata otse näkku.
“Sina seal! Isand käsib, et sa välja roniksid! Ja otsi kusagilt veel tuld, siin on pime nagu neegri perses!”
Sama äkki nagu valgus oli tulnud, ta ka kadus.
Valust oiates ajas Ants ennast püsti, ja püüdes vasakule jalale mitte toetuda, küünitas kirjutuslaua poole. Alumises sahtlis hoidis isa Andres küünlatagavara eriolukordadeks. Need polnud mitte peenikesed altariküünlad, mida sobis põletada ainult Jumala auks, tegemist oli tavaliste jämedate majapidamisküünaldega. Ants võttis sealt kaks tükki ning lompas kuidagimoodi kirikusse.
“Seal sa oledki,” uuris Kristo rõõmsalt ja viipas käega. “Hamburgerit tahad? Ma võtsin ikka igaks juhuks sulle ka ühe kui ma nägin, et mul läheb veidi kauem.”
Kristo istus esimese pingirea vahekäigu äärsel istmel ja näsis isukalt süüa. Teisel pool vahekäiku oli ennast sisse seadnud tundmatu noormees, burgerirestorani paberkotid jalge ette laotatud. Taskulamp, mis oli kiriku ainus valgusallikas, oli asetatud põrandale ning selle valgus oli pööratud sööjatest veidi eemale. Ristimisvaagna kohal kõrgus järjekordne läbipääs, seekord kuhugi veel pimedamasse kohta nii, et Ants suutis seda vaevu muust hämarusest eristada.
“Pane need küünlad põlema ja hakka sööma,” lausus Kristo. “Jumala kohta pole vist mõtet küsidagi - nagu näha pole siinkandis mitte keegi minu väikesi sigadusi tasalülitanud.”
Tundmatu soris parempoolses einekotis ja sirutas paberisse mässitud nätsaka diakoni poole. Alistunult võttis Ants pakutu vastu, sest kõht korises koledasti ning isegi hamburgeri söömine tundus juba vastupandamatu ahvatlusena.
“Mis su jalaga juhtus?” päris Kristo suutäite vahele.
“Kukkusin,” vastas Ants täpsustamata. Ettevaatlikult sättis ta ennast põrandale istuma ja harutas leigeks jahtunud kotletisaia paberist välja. Näljaselt hammustas ta suure suutäie ning alles siis kobas taskust tikkude järele.
“Kas sina kummardad ka Teda?” päris tundmatu nolk õhinal. “Pimeduse Vürsti ja tema Saadikut?”
“EI!”
Vihaselt röögatades oleks Ants äärepealt just põlema pandud küünla ära puhunud.
“Isand?!”
“Rahune maha” lõi Kristo käega. “See noorpreester peab mulle jumala välja kutsuma. Vähemalt ta lubas seda teha. Sina söö rahulikult lõpuni ja siis vaatame, mis sinust kasu võiks olla.”
“Isand, mina olen VÄGA kasulik!” kinnitas noormees. Oli näha, et erilist isu tal ei ole, aga kuna käsk oli antud, siis vajutas ta hambad kastmest nõrguva saia sisse.
“Ma leidsin nad linna tagant surnuaialt,” selgitas Kristo Antsule. “Mõtlesin, et see on ainus loogiline koht, kust pahasid otsida, aga seal oli täielik vaikus. Kõik surnud olid tõepoolest surnud ja peale selle tatikakamba polnud kogu kalmistul mitte ühtegi hingelist.”
“Meie viisime läbi Riitust!” ei suutnud asjaosaline vait olla. “Kutsumist! Me olime just vere värskele hauale valanud kui Tema varjudest välja astus. Selgest õhust tähendab! Mina sain esimesena aru, kes Ta on ja heitsin Tema ette põrmu. Teised kriiskasid ja püüdsid minema joosta, aga Tema karistas neid.”
Ants ei pidanud oma fantaasiat pingutama, et seda karistust endale ette kujutada.
“Ja siis läksime Burksi. Kujuta vaid, Tema käest nõuti RAHA!!” noormehe käsi tegi õhus “põmm-põmm” liigutusi. “Hoopis MEIE võtsime kogu raha kassast!”
“Hea küll, pea suu!” käskis Kristo. Noormees neelatas ja noogutas kiiresti allumise märgiks.
Antsu isu oli järsku kadunud. Suutäis, mille ta oli hamburgerist hammustanud, käis tal suus ringi ning ei tahtnud kuidagi alla minna. Otsekui oleks kiirsööklas valatud veri tema burgerist piiskhaaval välja imbunud. Tülgastusega pani ta oma portsu käest ära.
Kristo värskel jüngril söögiisuga probleeme polnud. Silmagi pilgutamata oli ta oma osa juba nahka pistnud ning nühkis nüüd käsi ja nägu einekotti kaasa pandud salvrätikutega. Hämaras polnud küll tema välimust hästi näha, kuid tema käitumine ja sõnavara viitasid hilisele teismeliseeale, mitte rohkem.
Klõps-klõps-klõps kostis Kristo poolt juba teab mitmendat korda padrunipidemete täitmise heli. Põrandal vedelesid tühjad padrunikarbid ning peotäis tühje hülsse tollest korrast, mil Kristo oma püstoli sealsamas kirikus tühjendas. Ants püüdis kramplikult mitte mõelda kui mitu lasku oli sissetungija juba teinud ja kui mitu inimest oli ta mõrvanud. Halastamatu täpsusega - üks kuul ohvri kohta.
Noor saatanakummardaja viskas salvräti käest ära ja roomas aupaklikult lähemale. Roomamine polnud just kõige täpsem väljend, aga Ants ei osanud seda neljakäpakil maadligi lähenemist teist moodi nimetada.
“Kas mina saan ka endale ühe?” päris jünger ettevaatlikult. “Ma tahaks ka ... sind kaitsta...”
“Võta!” heitis Kristo laetud relva tema poole. Püstol libises keereldes mööda põrandat ja jäi otse jüngri nina all seisma. “Kui sa mu kannupoisiks hakkasid, siis pead sa loomulikult minu eest võitlema. Ja mind kaitsma.”
“Tänan, ... Isand!” kummardas jünger laubaga maad puudutades. Neljakäpakil olles polnud see üldse raske.
Kristo lõpetas teise püstoli laadimise. Läbipääs, mis oli kõik see aeg liikumatult tema kõrval õhus rippunud, plõksatas ja kukkus vett pritsides kokku. Kristo kummardus ristimisvaagna kohale ning sorkis selle sees veidi aega näpuga. Siis mühatas ta rahulolevalt ja venitas laiali uue läbipääsu.
Teisel pool võbelust paistis suur ja pime ruum, mis oli täis kolmes reas seisvaid kahekordseid raudvoodeid. Ants ei olnud küll ise sõjaväes käinud (usuliste veendumuste tõttu), kuid sellest hoolimata taipas ta, et tegemist on kasarmuga, kus on just öörahu välja kuulutatud.
“Läksime!” viipas Kristo oma jüngrile.
Kergelt värisevatel jalgadel jüngrit enda ees lükates astus Kristo sõdurite magalasse. Jätnud kannupoisi läbipääsu katma tegi ta paar sammu paremale ja avas tule.
Esimestes voodites magajad ei jõudnud ennast liigutadagi. Tagapool hüppasid ühetaolises aluspesus unesegased nekrutid asemetelt üles ning suur osa nendest langes veel enne kui jõudis toimuvast aru saada. Keegi suutis haarata nelja jalaga tabureti ja selle Kristo poole visata, kuid too põikles osavalt kõrvale ja tulistas viskajat. Paar sõdurit püüdis ukse poole söösta, kuid Kristo kuulid tabasid neid veel enne, kui nad voodite vahelt välja jõudsid joosta.
Läbipääsu valvav jünger hoidis püstolit kahe käega enda ees. Ta oli tulistanud kaks korda pigistades mõlemal korral lasu hetkel silmad kinni. Esimene kuul oli lennanud voodiotsast rikoetiga, põrgates lae alla seina sisse. Teine kord oli ta tabanud enda poole sööstvat sõdurpoissi õlga samal ajal kui Kristo tollele kuuli pähe lasi.
Suutmata kauem toimuvat välja kannatada ajas Ants ennast püsti ja liipas nii kiiresti kui haige jalg võimaldas läbipääsu poole.
Omaenda tulistamisest jahmunud jünger seisis seljaga läbipääsu poole ja vaatas kuidas Kristo kiirete laskudega paar akendesse hüpanud sõdurit maha noppis. Sellega oli aktiivne vastupanu lõppenud ning ülejäänud kümmekond aluspesus noormeest surusid ennast hirmunult kõige kaugemasse nurka ja püüdsid ennast voodite taha või alla peita.
Terve jalaga tõugates hüppas Ants jüngrile selga üritades püstolist kinni haarata. Jüngrile tuli rünnak selja tagant nii ootamatult, et ta kaotas tasakaalu ja lendas koos ründajaga kõhuli. Kätega oma maandumist pidurdades pillas ta püstoli maha ja see libises eemale.
Kristo tulistas kiiresti kaks korda tõmmates maha ühe meeleheitlikult relva poole sööstja. Seejärel lonkis ta rahulikult lähemale ja noppis relva üles.
“Kobige tagasi!” käsutas ta maas rüselejaid ja virutas oma kannupoisile jalaga. “Nii viletsa laskmisoskuse ja tahtejõuga abilisest on mulle küll rohkem tüli kui tulu.”
Jünger rabeles ennast lahti ja ajas käpukile.
“Tõbras!” sisistas ta ja lõi Antsule rusikaga täiest jõust ribidesse. “Sinuga ma veel tegelen!”
“Tagasi kirikusse!” käratas Kristo ja tõmbas vöö vahelt viimase laetud püstoli. Kiire sammuga astus ta taganurga poole noppides veel püsti olevaid sihtmärke ning kiikas igaks juhuks ka voodite alla.
Jünger haasas Antsu vasaku käe, väänas selle järsu raksuga selja taha ning sundis diakonit tagasi läbipääsu poole roomama. Vaevalt olid nad kirikusse jõudnud kui Kristo neile kiire hüppega järgnes.
“Säh, lae!” viskas Kristo tühja püstoli jüngri kätte ja sättis ennast läbipääsu taha rätsepistesse.
Jünger tõusis püsti ja kahmas pappkastist karbi padruneid. Ants püüdis ennast üles ajada, kuid vihane noormees kargas talle turjale ja virutas kuklasse.
“Türa, kõhuli!” kamandas ta. Äsanud maaslamajale veel korra püstolipäraga kõrva pihta, tõmbas ta tühja padrunipideme relvast välja ja asus seda täitma.
“Meie Isa, kes Sa oled taevas,...” pomises Ants põranda vastu lõhki löödud huultega. “...pühitsetud saagu Sinu nimi...”
Selja tagant kostis veel laske. Nähtavasti oli Kristo leidnud kasarmust uusi ohvreid või liigutanud läbipääsu teise kohta.
“Meie isa, kes Sa oled taevas...!”
Jünger lükkas täis pideme püstolisse ja ulatas selle alandlikult naeratades oma isandale. Too viskas talle vahepeal tühjaks saanu vastu.
“Kuuled, Türapea” sosistas ta Antsule. “Kui mu Isand sind enam ei vaja, siis ...”
Jünger haaras Antsul juustest ja virutas ta näoga vastu põrandat. Diakoni hambad raksatasid kokku ja ninast hakkas verd voolama.
“Meie Isa, kes Sa oled taevas...!”
“Meie ISA, kes SA oled taevas...!”
“MEIE ISA, KES SA OLED...!”
“Jesss!” röögatas Kristo ja tulistamine vaikis.
Ants tundis kuidas tema seljas istunud jünger püsti kargas. Ettevaatlikult ajas ta ennast istuli ning vaatas ringi.
Läbipääs oli kadunud. Kristo pea kohale õhku oli tekkinud helendav sõõr, millest kumav valgus sundis sinna poole vaatajaid pead kõrvale pöörama.
“Ma ju ütlesin, et teil peab siin mõni jumal olema,” rõõmustas Kristo ja lehvitas üles vaadates vaba käega.
Sõõrist tema pea kohal sirutusid välja kuldsed kiud. Need mähkisid ennast ümber Kristo piha ja jalgade ning kergitasid teda õhku. Kristo noogutas otsekui oleks seda oodanud ja tulistas. Tema jüngri ehmatusest pärani läinud silmade vahel plopsatas valla pisike punane auk.
“No nii, minu mäng siin on nüüd läbi,” ütles ta ja pööras relvasuu Antsu poole. “Terve taseme jagu kogemust pole üldse paha! Oli meeldiv kohtuda!”
Otsekui haamrilöök tabas diakoni laupa ning siis läks kõik pimedaks.
*
Kui Ants silmad avas, paistis varajane hommikupäike kirikuakendest sisse. Kristo oli kadunud. Maas vedelesid tema püstolid ja kasutamata jäänud padrunikarbid. Veidi eemal lebas jüngri lõtvunud keha punane täpp ikka veel ehmatusest pärani silmade vahel ja veri laia loiguna kukla alla kuivanud.
Ants haaras käega enda otsmikust kinni.
Verd ei olnud. Pea valutas hullupööra ja kulmudest veidi kõrgemal jäi midagi sõrmede alla.
See oli püstolikuul. Jahmunult põrnitses diakon oma peopesal lebavat otsekui haamriga lapikuks löödud kuuli ja pigistas siis käe rusikasse.
“Mäng on läbi?!” sosistas ta. “Suured jumalad! Suured, suured jumalad!
... Minge te õige kõik...”