Mõlgutades "Algernoni" kaastööde hulga ja kvaliteedi üle, torkas täna õhtul pähe mõtlemapanev fakt. Nagu ikka, on tegu suuresti tagantjärele tarkusega ning prohvetikuulsus jääb seetõttu minust kaugele, kuid suundmus on siiski piisavalt huvitav, et sellest kirjutada. Ka siis, kui ma täielikult eksima peaksin.
Nimelt langes "Algernoni" kaastööde kogus ja tase väga märgatavalt aastatel 2000-2002 ning midagi rõõmustavat ei toimunud ka järgnevatel aastatel. See tähendab aastaid, mil said täiskasvanuiks inimesed, kes on sündinud 1983-1987 ning seega minust vähemalt 5-6 aastat nooremad.
Huvitaval kombel võis täpselt samasugust põuda täheldada üheksakümnendatel eesti noormaletajate hulgas. Minust 5-8 aastat nooremate hulgas valitses peaaegu totaalne tühjus (ainsaks erandiks oli Margus Lehiste, kui nimi kellelegi midagi ütleb).
Üheksakümnendate lõpus olukord muutus. Male juurde hakaks ridamisi tulema lapsi, kelle puhul võis annet kümne meetri kauguselt ja seljaga nende poole seistes tunnetada. Julgen seda väita, toetudes asjaolule, et mul oli au ning rõõm osaga neist päris mitmel aastal treeninglaagreid läbi viia.
See minipõlvkond saab praegu täisealiseks või on juba saanud ja selle aasta Eesti noorte MV finaali tase meenutas juba okupatsiooniperioodi aastaid, mil male oli kogu suure kodumaa üks olulisemaid spordialasid. Ja mulle tundub, et korrelatsioon kirjandusega jätkub ka siin.
Ma ei ole mingil moel kvalifitseeritud selle nähtuse põhjustesse tungima. Ma kuulun nende inimeste hulka, kes oletavad loomingulise tegevuse olemasolu ning sisu taga teadvuse sügavamaid hoovusi - alateadvust, kui soovite nii nimetada - ja peavad neid olulisemateks mõistuslikest kaalutlustest. Ma ei tea, miks üheksakümnendate alguses kooli läinud lapsed vaikivad (erandiks näib olevat 1982. aastal sündinud Sass Henno). Ma ei tea, miks kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses sündinud lapsed kirjutavad valust rohkem, kui teismelised tavaliselt. Nende hulka kuulub ju tegelikult ka Henno ning veel paremaks näiteks on 15-aastaselt romaani kirjutanud Mare Sabolotny, kellest on juttu viimases "Eesti Päevalehe" laupäevalisas. Ma võin vaid diletantlikult teoretiseerida selle üle, kuidas õhkkond väikelast mõjutab. Võib veel näiteks tuua ühe 1980. aastal sündinud sõbranna, kes 2003. aastal nägi unes, kuidas tuleb KGB ja tema isa minema viib (tüdrukul ei olnud selle organi töötajatega olnud vähimatki kokkupuudet).
Ma ei ole ainuke, kes on eesti kirjanduses lainetena tulemist täheldanud - on ju jutt kuuekümnendate põlvkonnast vanem kui suurem osa meie lugejaid. Minus võtab maad kindlus, et laine on taas tõusmas.
Ja mul on hea meel :)