"Algernoni" eelmise numbri algupärased jutud ei meelitanud mind küll neid ükshaaval arvustama, aga osutusid meeldivalt erinevateks.
Mitte et ma tahaks siinkohal kuidagi ulmet defineerima hakata, aga:
Üheks hea ulmejutu tunnuseks on mumeelest see, et autor püüab kõigutada lugeja arusaamist maailma asjadest. Püüab sisendada, et asjad on või vähemalt võivad olla hoopis teisiti, kui koolis õpitud. Võtame abiks näiteks Hitchhikeri kolmanda osa, kus vanema daami tundeid, kes näeb (lendava!) lennuki tiival kaht teineteisega ametis olevat paljast inimest, kirjeldatakse järgmiselt: She was mostly immensely relieved to think that virtually everything that anybody had ever told her was wrong.
Milliseid teadmisi ja kuidas kõigutada? Maailmas toimuva mõistmiseks on meil palju erinevaid teadusi. Kõik omast kohast tähtsad, ent küllap on ühele inimesele tähtsam üks ja teisele teine. No et üldiselt olen ma ju nõus alt.ajalugu ulmena tunnistama, aga kipub mul olema siiski sügavalt ükskõik, kas n aastal valitses x riigis parajasti Leopoldus Ilus või Jaakobus Paks. Kui sellest valitsejast ei ulatu mingi järellainetus aega, mida ma oma kogemustest tunnen. Neile, kes ajalugu paremini teavad, võivad säärased detailid väga põnevad või siis jälle väga ärritavad tunduda. Ja vastupidi - ütleme, kirjutab tunnustatud fantaasiameister oma teoste universumit kirjeldades, et seal oli nii palju eluks kõlbulikke planeete, et nende loendamiseks jäi algarvudest väheks. Mõni lugeja tõlgendab seda lihtsalt et “palju” ja minu jaoks on tegemist sügavalt mõttetu, mitte aga kuidagi maailmataju laiendava väitega. Nii et retseptsioon sõltub alati lugeja eelnevatest teadmistest, huvialadest jne. Milles pole ju keegi kahelnud, sest ka veendunud ulmefännide seas leiavad üldtunnustatud teosedki erinevaid hinnanguid.
Muidugi võimaldab ulme, nagu iga teinegi valdkond, valmistada odavat haltuurat. Raamatukujulisi müügiobjekte - või siis lihtsalt eskapistlikke elamusi, eeskätt kirjutaja enda jaoks. No et saab ju asetada krimi- ja armastuslugusid, spiooni- ja kelmilugusid “eksootilisele” taustale. Pole IMHO erilist vahet, kas miskid kangelaslikud kavalpead jälitavad sarimõrvarit, vampiiri või hiidsisalikku. Ehk et kas miskeid impeeriumide tekkimise või lagunemisega seotud aspekte kirjeldatakse Rooma või Briti Impeeriumi või hoopis mingi kujuteldava tähepilve näitel.
Teooriatel võib ju olla ka oma esteetiline väärtus, eelkõike peaksid nad aga aitama igapäevases elus toime tulla. Ehk et väga kaugete asjade kohta käivad teooriad - või neid teoriaid ümber lükkavad jutud - ei pruugi eriti korda minna. No ma kardan, et on üsna vähe neid, keda kohutavalt inspireeriksid abstraktsed mõtisklused sellest, milline näeks maailm välja siis, kui gaasi universaalkonstant, Plancki konstant vms oleks teistsuguse väärtusega.
Paraku juhtub midagi sarnaselt ükskõikseksjätvat ka siis, kui Eesti autor kirjutab sellest, kuidas zombid miskis ameerikapärase nimega linnakeses Johni ja Elizabethi kiusavad. So what, eks ole. Aga siinse lugeja jaoks oleks hoopis teine tera, kui needsamad zombid lammutaksid "Sikupilli Prismas" või mõnes muus lugejale tuttavas kohas.
Aga tagasi nende kolme loo juurde. Kohalike oludega olid kõik kenasti seotud. Peaaegu alati võib ulme puhul viriseda, et veel natuke rohkem konkreetseid detaile teeksid keskkonna ja tegelased lugeja jaoks tajutavamaks, aga käib ka nii.
“Laatsaruse rahamasin” rõhub tuttavale, tuues sisse väikese erandi ehk peategelase suhtelise surematuse. (Absoluutse kohta ei saa me jutu põhjal veel midagi öelda.) Lugejale pakutukse siis võimalust kaasa mõelda, kuidas saaks sellist eripära kasutada rikastumiseks - just nimelt tuttavate omadustega maailmas. Pealkirjas esinev nimi võib tekitada segadust: piiblis on lisaks hilisemale piiskopile, kelle Jeesus surnust üles äratas, ka üks sellenimeline kerjus ning Walter Miller sidus oma “Kantileenis Leibowitzile” igavese juudi Ahasveeruse Laatsarusega samaks tegelaseks. Üldiselt tähistab Laatsarus aga iseeneseslikku surnust elluärkamist küll. Nagu selgub, ei satu tegelane enam samasse reaalsuse lõime, millest ta kord fataalse õnnetuse tõttu välja pudenenud. Kui kellelgi õnnestub välja mõelda, kuidas Laatsarusena rikkaks saada, võiks ta sellest ju uue jutu kirjutada. Nii palju kui mulle meelde tuleb, on lugudes, kus mõne tegelase eluiga kordades tavalisest pikem, õnnestunud rikkust koguda sellega, et peidetakse midagi hiljem väärtuslikuks osutuvat ära või vähemalt teatakse, kus midagi sellist võiks peidus olla.
“Arvumaagias” on tegelased (pealtnäha) normaalsed ja anomaalia esialgu looduslik. Või, noh, eks neid lugusid sellest, kuidas kas siis pealtnäha argisest või, just vastupidi, raskestikättesaadavast kohast läheb salapärane tee Kuhugi Mujale... nojah, neid lugusid on ikka üksjagu palju. Ehk esimesed kümme-kakskümmend korda on huvitav lugeda. Kui pärast seda ei teki just erilist kiindumust nende täheväravate või ussiaukude või haldjaradade vms klassifitseerimise vastu, siis laseb lugeja sellisest kirjeldusest pilgu vast kergemini üle - no et autor teeb oma eeltööd ja tegelik sündmustik läheb lahti siis, kui juba teisel pool ollakse. Arvestades seega, et tegemist on suht väheolulise osaga tervikust, võib öelda, et autor on selle nö sissejuhatava osaga kenasti toime tulnud - just et konkreetne koht ja parasjagu põnevust ja ka minekumehhanism ise on huvitavalt kokku pandud.
Kord aga sinna “teisele poole” jõudnud, paneb autor tõsiselt proovile kõik, mida ma arvasin inimeste psühholoogiast teadvat. Või toitumisharjumustest, näiteks. Et mingi suvaline seltskond otsustab jääda miskit planeeti koloniseerima, seejuures ainult lihast toitudes (põllukultuuridest polnud nagu juttu). Et kõik laabub suuremate konfliktideta (vt näit “Kärbeste jumal”), “kolm vene litsi” on tegelt toredad tüdrukud, maa täidetakse lastega ja kõik on elu lõpuni õnnelikud, aint idülli ähvardav ja tagasiteed teadev Taibu tuleb veel maha lüüa... Ega ma eriti ei viitsiks koloniseerimise detailidele pühendatud teoseid, miskit “Robinson Crusoe'd” või “Saladuslikku saart” enam lugeda, aga ma arvasin teadvat, et jänestele-karudele lõksude ehitamise oskus on tähtsam kui kastitäis padruneid - kasti suurus ei loe, iga kast saab lõpuks tühjaks. Võib ju oletada, et ehk olid koloniseerimiseks vajalikud teadmised ja oskused teoreetiliselt olemas ning autor pidas paremaks lugejat üksikasjadest säästa. Ja kahtkemata leidub ka praegusel ajal inimesi - nii umbes 5% -, kes loodusest oma kätega toidu hankimisega hakkama saavad. Hea küll, autor üritab jätta muljet, et asjad lihtsalt juhtusid nii, ja teeb vähemalt mõnele osalisele tagasipöördumise dramaatiliselt tülikaks. Aga ikkagi keeldun ma uskumast, et juhuslik valik noori eestimaalasi oleks nii lihtsasti nõus loobuma kogu elustiilist, mida 21. sajand võimaldab.
Ja siis on veel lood, milles kõrvalekalle meile tuttavast reaalsusest pole kätketud mõnda väiksesse detaili, vaid püüab totaalselt kõigutada kogu maailmapilti. “Paul Antoni andekustamine” on sedasorti lugu. Isegi kui meie ettekujutus surmajärgsest on ebamäärane ja tõestamatu. Selliseid lugusid ei saa lugeda tuttavast maailmast kinni hoides ning alatasa kaalutledes, mida mina sellises olukorras jne, vaid algusest peale tuleks lähtuda autori antavatest mängureeglitest. Muidugi varitseb sellise loo autorit oht absurdi sohu vajuda - st tekitada ilma reegliteta maailm. Jäägu see parem peavoolu kirjanduse naudinguks J Aga katse midagi teadaolevast täiesti erinevat kirjutada on kiiduväärne juba iseenesestki. Vahel võib see ju isegi õnnestuda... Igatahes üllatas see lugu mind vaadeldud kolmest kõige enam. Kuna mind on ulmelugudega üsna raske üllatada, siis see meeldis mulle.