Te ju teate, mu kullakesed, et teie ema oli orb ning oma vanemate ainuke laps. Ja ma julgen arvata, et te olete kuulnud oma vanaisast, kes oli kirikuõpetaja Westmorelandis, kust pärinen ka mina. Tookord olin ma kõigest noor tüdruk ja õppisin külakoolis, kui ühel päeval astus sisse teie vanaema ja küsis koolipreililt, kas too ei tea kedagi õpilast, kes võiks tulla tema juurde lapsehoidjaks. Ja ma ütlen teile, et olin väga uhke, kui koolipreili kutsus mu enda juurde, kiitis mind, et ma oskan hästi kududa ja olen rahulik ning aus tüdruk, ja et minu vanemad on korralikud inimesed, mis sellest, et vaesed. Ma arvasin, et miski ei meeldiks mulle rohkem, kui teenida kena noort leedit, kes rääkis mulle lapsest, mis varsti tuleb, ja kuidas ma selle eest hoolitsema pean. Ta punastas kõnelemise ajal sama tugevasti kui mina. Aga ma näen, et teid ei huvita nii väga minu jutu see osa, vaid hoopis see, mida te arvate tulevat, nii et ma asun otse asja kallale. Mind võeti palgale ja ma asusin elama pastoraati veel enne, kui preili Rosamond (see oli väike tita, kes nüüd on teie ema) sündinud oli. Loomulikult ei olnud mul temaga päris alguses palju muret, sest laps oli pidevalt oma ema süles ja magas ka kogu öö ema kõrval, aga ma olin väga uhke, kui proua usaldas pisikese mõnikord minu hoolde. Ei enne ega pärast ole ma näinud nii toredat beebit, ehkki te kõik olete olnud omal moel täitsa kenad Aga tema oli lapsena lihtsalt niivõrd armas ja veetlev, et selles osas te oma ema vastu ei saa. Ta oli väga oma ema moodi, aga preili Furnivall oli tõeline daam, sest tema vanaisa oli ju lord Furnivall, kes elas Northumberlandis. Ma arvan, et tal polnud õdesid ega vendi ja ta kasvas üles minu härra perekonnas, kuni abiellus teie vanaisaga, kes oli kõigest ühe Carlisle´i poepidaja poeg ja töötas abiõpetajana, aga ta oli tark ja korralik mees ning tegi oma koguduses kõvasti tööd, sest see oli suur ja koguduse liikmed elasid laiali üle terve Westmoreland Fellsi. Kui teie ema, väike preili Rosamond oli umbes nelja või viie aastane, surid kahe nädala jooksul mõlemad tema vanemad - alguses üks, siis varsti teine. Ah! See oli nukker ajajärk. Mu noor kaunis emand ootas järgmist last - ja mina muidugi ka! -, kui ühelt oma pikalt sõidult saabus koju minu isand, läbimärg ja väsinud, jäi palavikku ning suri varsti. Minu leedi ei suutnud sellest löögist toibuda, vaid elas ainult niikaua, et jõudis näha oma surnult sündinud last, mis talle rinnale tõsteti. Kohe seejärel lahkus temagi igaviku teedele. Mu emand oli mult surivoodil palunud, et ma ei jätaks kunagi preili Rosamondi maha, aga isegi siis, kui ta poleks mulle sõnagi öelnud, oleksin ma läinud koos selle väikese lapsega kas või maailma otsa välja.
Veel enne, kui meie pisarad kuivada jõudsid, saabusid asju korraldama päranditäitjad ja eestkostjad. Need olid mu vaese noore emanda nõbu, lord Furnivall ja härra Esthwaite, minu isanda poepidajast vend Manchesterist, kelle peres kasvas endal mitu last ja kes polnud tookord veel üldse nii jõukas kui hiljem. Hea küll. Ma ei tea, kas see oli nende otsus või mõjutas siin mu emanda surivoodil kirjutatud kiri, aga kuidagi lepiti kokku, et preili Rosamond ja mina läheme elama Northumberlandi Furnivallide häärberisse. Ja lord rääkis, et see oli olnud lapse ema soov, et tüdruk kasvaks üles tema perekonnas ja et temal pole selle vastu midagi, sest nii suures majapidamise puhul pole mingit vahet, kas majas elab üks või kaks inimest rohkem või vähem. Ehkki kõik ei läinud just päris nii, nagu ma oma särava ja armsa hoolealuse lapsepõlve olin ette kujutanud, oli mul siiski väga hea meel, sest Dale´is tundsid kõik kadedust ja imetlust, kui kuulsid, et minust saab noore preili teenijanna lord Furnivalli juures Furnivallide lossis.
Aga ma eksisin, kui arvasin, et hakkame elama seal, kus elas mu lordist isand. Selgus, et perekond oli lahkunud Furnivalli härrastemajast juba viiekümne aasta eest või varemgi. Mu õnnetu proua polnud seal kunagi käinudki, ehkki ta oli üles kasvanud vanemate juures. Mul oli sellest väga kahju, sest mulle oleks meeldinud, et preili Rosamondi lapsepõlv mööduks seal samas, kus ta ema oma.
Ma küsisin ühelt lordi kaaskondlaselt nii palju küsimusi, kui söandasin, ja ta rääkis mulle, et härrastemaja asub Cumberlandi mäe jalamil ja see pidi olema väga suur ja suursugune maja. Seal elas vanapreili Furnivall, minu isanda vanatädi, ja koos temaga ainult mõned teenijad, aga see pidi olema väga korralik maja ja lord arvas, et preili Rosamondil sobiks seal elada mõned aastad ja võib-olla rõõmustaks see ka tema eakat tädi.
Minu lord määras päeva, mis ajaks pidid preili Rosamondi asjad olema valmis seatud. Ta oli tõsine ja uhke mees - kõik, kes teda tundsid, arvasid niimoodi - ja ta ei öelnud eales sõnagi rohkem kui vaja. Inimesed rääkisid, et ta oli armastanud minu noort emandat, aga too polnud oma isa sõna kunagi kuulanud ja abiellunud härra Esthwaite´iga teadmises, et isa on niikuinii selle liidu vastu. Ma ei tea, kas see jutt on õige või mitte. Igal juhul ei abiellunud lord kuni surmani. Aga preili Rosamondist ta eriti ei hoolinud ja mina arvan, et kui ta oleks hoolinud tüdruku õndsast emast, siis oleks pidanud ta ka last armastama. Ta saatis oma kaaskondlase koos meiega härrastemajja ja käskis mehel veel samal õhtul tema juurde Newcastle´isse tulla, nii et tollel ei jäänud väga palju aega, et meid kohapealsetele inimestele tutvustada. Siis lahkus ka tema ja meie, kaks üksikut olevust - aga mina polnud veel kaheksateistkümnenegi - jäime suurde vanasse mõisamajja. Ma mäletan seda, kuidas me sinna sõitsime, nii selgelt, nagu oleks see olnud alles eile. Me lahkusime oma armsaks saanud pastoraadist varajasel hommikutunnil ja me mõlemad nutsime nii, nagu murduks meie südamed, ehkki meie tõld kuulus meie oma lordile, keda ma kunagi nii kõrgelt hindasin. Ja siis oli käes juba õhtupoolik, kui me ühes suitsuses söekaevuritest kubisevas linnakeses viimast korda hobuseid vahetasime. Preili Rosamond oli magama jäänud, aga härra Henry ütles, et ma ta üles ajaksin, sest siis näeb noor preili parki ja härrastemaja, kui me sinna sisse sõidame. Minul oli väga kahju lapse und rikkuda, aga ma tegin nii, nagu ta ütles, sest kartsin, et ta võib minu peale hiljem lordile kaevata. Kõik märgid linnast või isegi külast oli jäänud ammu selja taha ja me sõitsime sisse suure metsiku pargi väravatest. See polnud selline park nagu meil siin lõunas, vaid seal oli palju kivirahne, pahklikke okaspuid ja iidseid tammesid, mille koor oli maha kukkumas, ja kuulda oli voolava vee vulinat.
Me sõitsime veel ligi kaks miili ja nägime siis suurt ning väärikat härrastemaja, mille ümber kasvas palju puid. Need puud kasvasid majale nii lähedal, et mõnes kohas kriipisid tuule käes kõikuvad oksad maja seina. Mõned oksad rippusid murdunult puude küljes ja tundus, et mitte keegi polnud maja eest ammu hoolitsenud, puid kärpinud ega puhastanud sammaldunud sissesõiduteed. Ainult majaesine oli täiesti korras. Suurel ovaalsel sõiduteel ei kasvanud umbrohtu ja rohkete akendega esiseina ei varjanud ükski puu ega väänkasv. Esikülje mõlemast otsast eendusid tiivad, mis olid omakorda külgtiibade otsteks, sest häärber - ehkki kõle ja tühi - oli veel suurem, kui ma esialgu arvasin. Selle taga kõrgus mägi, mis näis olevat lage ning tühi, ja nagu hiljem selgus, jäi näoga maja poole seistes vasakut kätt tilluke vanamoodne lilleaed. Läänetiivast avanes aiakesse paksust tumedast puidust uks, mille kaudu endised Furnivallide vanaprouad otse lillede juurde pääsesid. Aga võimsad metsikud puud olid aias taas võimust võtnud ja seal oli nii hämar, et ainult vähesed lilled võisid seal tookord kasvukohta leida.
Kui me sõitsime suure peasissekäigu ette ja astusime sisse avarasse halli, siis ma mõtlesin, et me eksime seal ära - see oli nii pööraselt suur ja hiiglaslik. Lae keskkohas rippus pronksist kroonlühter ja kuna ma polnud sellist asja kunagi näinud, siis vahtisin seda ammuli sui. Halli ühes otsas asus võimas kamin - sama suur, kui terve maja sein sealkandis, kus ma olin elanud - ja massiivsed rauast restid halgude hoidmiseks. Kamina juures seisid ka rasked vanamoodsad sohvad. Halli läänepoolses otsas - sisse astudes vasakut kätt - asus seina sisse ehitatud orel, mis oli nii suur, et võttis enda alla suurema osa sellest seinast. Kohe oreli kõrval asus uks ja selle vastasseinas - kummalgi pool kaminat - olid samuti uksed, mis viisid maja idatiiba, aga neid viimaseid ei kasutanud ma kogu majas viibitud aja jooksul kordagi, nii et ma ei oskagi öelda, mis asus nende uste taga.
Lähenes õhtu ja hall näis pime ning sünge, sest kaminatuld polnud süüdatud, aga me ei jäänud ka sinna peatuma. Vana teener, kes oli avanud meile ukse, kummardas härra Henryle ja juhatas meid oreli kaugema külje poole jääva ukse kaudu läbi mitmete väiksemate saalide ja koridoride läänepoolsesse võõrastetuppa, kus tema jutu järgi pidi istuma preili Furnivall. Vaene väike Rosamond hoidis minust kõvasti kinni, otsekui oleks ta selles suures majas eksinud ja tunneks hirmu. Mis puutub minusse, siis polnud minu olukord palju parem. Läänetiiva külalistetuba oli väga rõõmsailmeline, sest ruumi soojendas kamin ja seal võis näha rohkesti kena ning mugavat mööblit. Preili Furnivall oli vanem daam, kel vanust ehk kaheksakümne kandis, aga täpselt ma seda öelda ei oska. Ta oli kõhn ja pikka kasvu ja kogu ta nägu oli kaetud peenikeste kortsudega, otsekui oleks need tõmmatud nõelaotsaga. Tema pilk oli väga valvas ja tähelepanelik, mis pidi minu arvates asendama talle kõrvakuulmist, sest see oli tal nii vilets, et ta pidi kasutama kuuldetoru. Koos temaga istus toas tema teenija ja seltsiline proua Stark, kes õmbles sama seinavaipa ja oli peaaegu sama vana kui preili. Ta oli elanud koos preili Furnivalliga juba siis, kui nad mõlemad olid noored, ja nüüd tundus ta olevat pigem sõbranna kui teenija. Ta nägi välja nii külm, hall ja tundetu, nagu poleks ta kunagi kedagi armastanud või kellestki hoolinud. Ja ma ei usu, et ta hoolis üldse kellestki peale oma emanda, ja arvestades viimatinimetatu kõrvakuulmist kohtles proua Stark vanadaami nagu last. Härra Henry andis edasi teated minu isandalt ja kummardus meile kõigile hüvastijätuks - jättes tähelepanemata mu väikese armsa preili Rosamondi väljasirutatud käe - ning me jäime kohmetult seisma sellesse võõrastetuppa, kus meid silmitsesid prilliklaaside tagant kaks vana naist.
Mul oli väga hea meel, kui nad helistasid kohale vana teenri, kes meid varem oli sisse lasknud, ja ütlesid talle, et ta näitaks meile kätte meie toad. Niisiis läksime välja sellest suurest võõrastetoast, astusime ühte teise elutuppa ja sealt edasi mööda suurt treppi üles, kust algas lai koridor, mis meenutas raamatukogu, sest selle üks sein oli kaetud täies pikkuses raamatutega ja teise seina ääres akende all seisis kirjutuslauad, kuni jõudsime oma tubadesse. Tundsin kergendust, kui kuulsin, et toad asuvad otse köögi kohal, sest oli hakanud juba arvama, et eksin selles mõõtmatus hoones täiesti ära. Seal paiknes kunagine lastetuba, kus kasvasid ammustel aegadel kõik suguvõsa väikesed lordid ja daamid. Kaminas loitlesid hubased leegid, selle servas soojendusplaadil podises teekann ja lauale olid asetatud teetassid. Kohe lastetoa juures asus laste magamistuba, kus seisis preili Rosamondi väike võrevoodi, mis asus minu magamisaseme kõrval. Vana James kutsus kohale oma naise Dorothy, et ka tema meile tere ütleks, ja nad mõlemad olid meie vastu nii sõbralikud ja lahked, et õige pea tundsime end preili Rosamondiga peaaegu nagu kodus. Selleks ajaks, kui tee oli joodud, istus tüdruk juba Dorothy põlvel ja vaterdas nii elavalt, kui tema pisike keel suutis. Ma sain varsti teada, et Dorothy oli pärit Westmorelandist ja see ühendas meid kahte veelgi. Ma ei oska nimetada lahkemaid inimesi, kui olid vana James ja tema naine. James oli elanud peaaegu kogu oma elu minu lordi perekonnas ja ta uskus, et Furnivallidest suursugusemat suguvõsa polegi olemas. Ta vaatas isegi oma naisele veidike ülalt alla, sest enne, kui too temaga abiellus, oli naine elanud ainult talumajas. Aga ta armastas oma naist väga, sest Dorothy oli väga kena inimene. Nende käe all töötas veel üks teenijanna, kes tegi ära mustema töö. Tema nimi oli Agnes ja tema ning mina, James ja Dorothy ning preili Furnivall ja proua Stark moodustasidki kogu pererahva. Loomulikult ei unustanud ma ära oma armast väikest Rosamondi! Ma mõtlesin, et kuidas nad selles majas üldse varem hakkama said, sest nüüd olid nad lapsukesest niivõrd sisse võetud, olgu siis köögis või võõrastetoas. Karm ja tõsine preili Furnivall ning külm proua Stark olid silmnähtavalt rahul, kui Rosamond sisse astus, sädistas kui lind, mängis ja toimetas oma lapseasju ning rääkis ja vaterdas midagi õnnelikult omaette. Ma olen kindel, et neil oli nii mõnigi kord kahju, kui tüdruk toast välja lipsas ja kööki jooksis, ehkki nad olid liiga uhked, et paluda tal nende juurde jääda. Ja neid üllatas mõnevõrra preili Rosamondi maitse, ehkki - nagu proua Stark mainis - selles polnud midagi imestamisväärset, arvestades seda, millisest suguvõsast pärines lapse isa. Preili Rosamondi jaoks oli hiiglaslik ja keeruline maja suurepärane mängupaik. Ta tegi avastusretki läbi kogu hoone ja mina jõlkusin tal sabas, ehkki lukustatud idatiivas ei käinud me kunagi ja meil ei tekkinud ka kunagi mõtet seda uurima minna. Kuid lääne- ja põhjatiivas oli mitmeid ilusaid tube, mis olid täis meile väga kummalistena näivaid esemeid, ehkki rohkem elunäinud inimesed võisid pidada neid kindlasti täiesti tavalisteks asjadeks. Tubade aknaid varjutasid küll puude oksad ja aknaraamidel kasvav tihe luuderohi, kuid rohekas hämaruses nägime siiski vanu portselanist nõusid, elevandiluust nikerdatud karpe, suuri raskeid raamatuid ja eelkõige muidugi vanu maale!
Ma mäletan, kuidas ükskord lasi mu kullake Dorothyl meile seletada, kes kõik seal piltidel olid, sest kõik need olid portreed minu isanda suguvõsa liikmetest. Siiski ei suutnud Dorothy nimetada meile kõikide inimeste nimesid. Me olime läbi uurinud peaaegu kõik toad, kui jõudsime halli kohal paiknevasse vanasse väärikasse võõrastetuppa ja seal rippus preili Furnivalli portree, või oleks õigem öelda preili Graatsia portree, sest teda kui nooremat õde hüüti nondel aegadel just niiviisi. Milline kaunitar pidi ta tol ajal olema! Aga tema näoilme oli nii uhke ja karm, ta kergitas seal pildil õige pisut kulme ja tema ilusatest silmadest vaatas vastu selline põlgus, et jäi mulje, nagu küsiks ta, kuidas keegi julgeb teda üldse vaadata. Ja tema suu oli tõmbunud põlglikku irvesse meie peale, kes me teda seal ammuli sui vaatasime. Tal oli seljas selline kleit, millist ma polnud eales varem näinud, aga see oli tema noorusaastatel kindlasti moes, ja tal oli peas mingisugusest valgest pehmest materjalist kübar, mis varjas mõnevõrra tema laupa ja mille ühte külge kaunistas sobilik suletutt. Tema sinisest siidist kleit oli avara kaelusega ja selle ülaosa oli kokku tõmmatud valge vateeritud pihikuga.
„Tõepoolest,” ütlesin mina, kui olin isu täis vaadanud. „Kõik liha on nagu rohi, nagu öeldakse, aga kes oleks võinud arvata - kui ta on näinud vanadaami praegu -, et preili Furnivall oli kunagi nii silmipimestavalt kaunis?”
„Jah,” nõustus Dorothy. „Inimesed kahjuks muutuvad. Aga kui on õige see, mida ütles kord mu peremehe isa, siis oli preili Furnivall - preili Graatsia vanem õde - veel ilusam. Tema pilt on ka kusagil siin, aga kui ma teile seda näitan, siis ei tohi te kunagi kellelegi öelda, isegi mitte Jamesile, et te olete seda näinud. Mis te arvate, kas väike leedi oskab suud pidada?” küsis ta.
Ma ei olnud selles kindel, sest preili Rosamond oli selline väike, armsake, julge ja otsekohene laps, nii et ma ütlesin talle, et ta end ära peidaks ja aitasin seejärel Dorothyl ringi pöörata suure maali, mis nõjatus maas vastu seina ega rippunud teiste kõrval seinal. Tõepoolest, see ületas ilu poolest preili Graatsiat ja minu arvates ka põlgliku naeratuse poolest, ehkki selles osas oli kindlasti raskem otsust langetada. Ma oleksin võinud seda pilti kas või tund aega vaadata, aga Dorothy näis olevat hirmul, et oli pilti mulle näidanud, pani selle kiirustades tagasi oma kohale ja ütles, et ma läheksin ja otsiksin preili Rosamondi üles, sest majas oli mitmeid koledaid kohti ja nendest tahtis Dorothy lapse eemal hoida. Mina olin aga julge ja söakas ega mõelnud pikemalt vana naise sõnadele, sest mulle meeldis peitusemäng täpselt samamoodi nagu teistele maal elavatele lastele, ja nii ma siis jooksingi oma hoolealust otsima.
Kui talv hakkas lähenema ja päevad jäid lühemaks, olin ma mõnikord peaaegu kindel, et kuulsin sellist heli, nagu mängiks keegi hallis suurt orelit. Ma ei kuulnud seda igal õhtul, aga kindlasti üsna tihti, ja harilikult siis, kui ma istusin preili Rosamondi juures, kelle olin voodisse pannud ja magamistoas oli kõik rahulik ning vaikne. Just neil hetkil kuulsin ma selle kauget kõma ja üheks ainsaks helidevooks sulanduvaid toone. Esimesel õhtul, kui ma alla sööma läksin, küsisin ma Dorothylt, kes pillil mänginud oli, ja James vastas väga lühidalt, et ma olin eksinud ja pidanud puude vahel ulguvat tuult muusikaks, aga ma märkasin, kuidas Dorothy heitis mehele hirmunud pilgu ja Bessy, meie köögitüdruk, pomises midagi vaikselt omaette ning läks näost täiesti valgeks. Ma nägin, et neile ei meeldinud mu küsimus, nii et ma ei puudutanud seda teemat enne, kui jäime Dorothyga omavahele ja ma teadsin, et ta on tujus, mil tema käest on võimalik midagi välja uurida. Nii et ma ootasin sobivat hetke ja järgmisel päeval ütlesin talle meelitussõnu ning küsisin uuesti, kes mängis orelit, sest ma sain väga hästi aru, et see oli orel, mitte tuul, ehkki ma ei olnud Jamesile vastu vaielnud. Kuid Dorothy oli ilmselt saanud õppetunni ja ma kinnitan, et ei kuulnud tema suust selle asja kohta ühtegi sõna. Seejärel proovisin ma rääkida Bessyga, ehkki olin sinnamaani pidanud end alati temast kõrgemalseisvaks, kuna asusin ühel astmel Jamesi ja Dorothyga, ja tema oli kõigest nende alluv. Bessy vannutas mind, et ma ei tohi tema juttu mitte iialgi edasi rääkida ja kui ma siiski räägin, ei tohi ma kunagi öelda, et ma seda tema käest kuulsin. See olevat väga kummaline muusika ja tema oli seda kuulnud palju kordi, aga kõige enam just talveöödel ja eriti enne tormi. Ja inimesed räägivad, et see olla vana lord, kes mängib hallis orelit, täpselt samamoodi, nagu ta mängis siis, kui oli veel elus. Aga kes oli see vana lord või miks ta mängis või miks ta mängis just tormistel talveõhtutel, seda ei osanud või ei tahtnud tüdruk mulle seletada. Hea küll. Ma rääkisin teile, et mul on vapper süda ja ma arvasin, et on täitsa tore, kui majas kajab selline suursugune muusika, olgu see mängija siis kes tahes, sest see varjutas tugevad tuuleiilid ning kaebles ja triumfeeris nagu elusolend ning hääbus siis pehmeks vaevukuuldavaks meloodiaks. Ainult et see oli tõepoolest muusika ja meloodia, nii et oli arutu pidada seda tuule ulgumiseks. Ma arvasin esialgu, et mängib preili Furnivall, kes on Bessy märkamata oreli taha istunud, aga ühel päeval olin ma hallis täiesti üksinda ja ma tõstsin oreliklapi üles ning uurisin instrumenti väga üksikasjalikult, nagu ma tegin kunagi ühe oreliga Crosthwaite´i kirikus, ja nägin, et see oli seestpoolt täielikult lõhutud ja puru, ehkki nägi pealtpoolt välja väga uhke ja korralik. Ja siis jooksid üle mu keha külmavärinad - ehkki oli keskpäev - ja ma sulgesin oreli taas ning jooksin kiiresti oma päikeselisse lastetuppa. Mõnda aega peale seda päeva tundsin ma selle muusika suhtes vastumeelsust, samamoodi nagu James ja Dorothy. Kogu selle aja jooksul muutus preili Rosamond meile üha armsamaks. Vanadaamidele meeldis temaga koos lõunat süüa ja nendel üpris varajaste lõunasöökide ajal seisis James preili Furnivalli tooli taga ja mina preili Rosamondi tooli taga, nagu kord ja kohus. Peale lõunat mängis mu hoolealune vaikselt kui hiir suure võõrastetoa nurgas, preili Furnivall tegi lõunauinakut ja mina sõin köögis. Aga ta tuli pärastpoole meelsasti minu juurde lastetuppa, sest tema jutu järgi oli preili Furnivall väga kurb ja proua Stark väga igav. Siiski oli meil üheskoos täitsa lõbus ja pikapeale oli mul ükskõik, et mängis kummaline muusika, mis ei teinud meile kurja, kuni me ei teadnud, kust see muusika kostab.
Tol aastal oli talv väga külm. Pakane saabus oktoobri keskel ja jäi püsima mitmeks nädalaks. Ma mäletan, kuidas preili Furnivall tõstis ükskord õhtusöögi ajal pea, vaatas kurva pilguga ringi ja ütles proua Starkile väga kummalisel häälel: „Ma kardan, et meil tuleb kohutav talv.” Aga proua Stark tegi nagu ei kuuleks ja rääkis valju häälega millestki muust. Mind ja mu väikest leedit pakane ei häirinud, seda kohe kindlasti mitte. Kui väljas ei sadanud, ronisime mööda majatagust järsku nõlva üles kõledale ja kivisele mäele ja jooksime karges värskes õhus võidu. Ükskord sattusime tundmatu raja peale, mille ääres - umbes poolel teel maja idatiiva ja mäetipu vahel - kasvasid kaks vana pahklikku iileksipõõsast. Aga päevad jäid aina lühemaks ja lühemaks ning vana lord - kui see ikka oli tema - mängis üha tungivamalt ja nukramalt suurel orelil. Ühel pühapäeva pärastlõunal - see pidi olema novembri lõpus - palusin ma võõrastetoast väljuvat Dorothyt, et ta hoiaks väikesel emandal silma peal, kui preili Furnivall lõunauinakut teeb. Lapse jaoks oli väljas liiga külm, aga mina tahtsin kindlasti kirikusse minna. Dorothyl oli selle üle hea meel ja ta lubas seda õhinal. Ta oli tüdrukust väga tugevalt sisse võetud ja kõik näis minevat hästi. Meie Bessyga asusime kärmelt teele, ehkki tume ja raske taevas rippus madalal maapinna kohal ja vaiksest ilmast hoolimata näpistas pakane jäiste sõrmedega valusalt meie põski.
„Varsti hakkab lund sadama,” arvas Bessy. Ja läkski nii, et sellal, kui meie istusime kirikus, sadas suurte räitsakatena maha paks lumekord - nii paks, et varjutas isegi aknaruudud. Kui me õue astusime, oli sadu lõppenud, aga maapinda kattis sügav ja tihe lumevaip, mille sees me kodu poole kahlasime. Veel enne, kui me häärberi juurde jõudsime, kerkis taevasse kuuketas ja ma arvan, et tänu kuuvalgusele ja säravale lumele oli väljas veel valgem, kui me kahe ja kolme vahel päeval teekonda alustasime. Ma pole teile rääkinud, et preili Furnivall ja proua Stark ei käinud kunagi kirikus. Neil oli kombeks palvetada üheskoos, vaikselt ja süngelt. Pühapäevad tundusid neile vist väga pikad, sest sel päeval ei saanud nad õmmelda oma seinavaipu. Nii et kui ma läksin kööki, et preili Rosamond Dorothy juurest ära tuua, polnud ma üllatunud, kui vana naine ütles, et laps oli olnud kogu aeg vanadaamide juures ega olnud köögis nägu näidanudki, ehkki ma olin preilile öelnud, et kui ta väsib elutoas ära ega jaksa enam korralikult käituda, siis mingu Dorothy juurde. Võtsin oma asjad ja läksin vaatama, kus laps on, et minna siis koos temaga lastetuppa õhtust sööma. Ent kui ma läksin suurde võõrastetuppa, istusid seal vaid kaks vanadaami, kes vaid harva pillasid üksiku sõna, kuid kelle nägudest jäi mulje, et selline tore ja rõõmus olevus nagu preili Rosamond pole eales nende seltskonnas viibinud. Ma arvasin siiski, et võib-olla on tüdruk end minu eest ära peitnud - tal oli selline lustakas harjumus - ja et ta veenis vanadaame tegema näo, nagu ei teaks nad temast midagi. Ma astusin pikkamisi lähemale, piilusin sohva alla ja tooli taha ning teesklesin, et tunnen lapse kadumise pärast tõsist hirmu.
„Milles on asi, Hester?” küsis proua Stark järsult. Ma ei tea, kas preili Furnivall oli mind märganud, sest nagu ma rääkisin, ta oli peaaegu täiesti kurt ja ta istus liikumatult tugitoolis, vaadates tühjal lootusetul pilgul kaminatuld. „Ma otsin ainult oma väikest Rosy Posyt,” vastasin mina ja olin ikka veel kindel, et laps on kusagil läheduses, ehkki mina teda ei näe.
„Preili Rosamond ei ole siin,” ütles proua Stark. „Ta läks umbes tund aega tagasi Dorothy juurde.” Siis pööras ka tema mulle selja ning jäi samuti kaminasse jõllitama.
Selle peale vajus mu süda saapasäärde ja ma soovisin, et poleks eales oma silmaterast lahkunud. Ma läksin tagasi Dorothy juurde ja rääkisin talle loo ära. Jamesil oli vaba päev, aga tema, mina ja Bessy võtsime laternad ning läksime kõigepealt üles lastetuppa. Seejärel käisime läbi kogu hiiglasliku maja, hüüdsime ja keelitasime preili Rosamondi, et ta peidupaigast välja tuleks ega hirmutaks meid niimoodi. Kuid vastuseks oli ainult vaikus.
„Oh!” ahhetasin ma viimaks. „Kas võib olla, et ta on läinud idapoolsesse tiiba ja peitnud end sinna?”
Aga Dorothy ütles, et see pole võimalik, sest ta polnud ka ise seal mitte kunagi käinud, et uksed sinna olid alati lukus ja tema arvates olid võtmed meie lordi mõisavalitseja käes. Vähemalt polnud tema ja James neid võtmeid kunagi näinud. Seejärel ma teatasin, et lähen veel kord suurde võõrastetuppa ja vaatan, kas ei ole preili end sinna vanadaamidele märkamatult ära peitnud, ja ma ütlesin ka, et kui ma peaksin ta tõepoolest sealt leidma, siis saab ta hea keretäie kogu selle ahastuse eest, mida ma tundsin. Aga tegelikult ma muidugi ei mõelnud seda tõsiselt. Niisiis läksin ma tagasi läänetiiva kaminatuppa ja ütlesin proua Starkile, et tüdruk on kadunud, ja küsisin luba vaadata läbi kogu tuba, sest mul tekkis mõte, et preili Rosamond võib olla mõnes soojas varjatud nurgas magama jäänud. Aga ei. Me otsisime ja teda polnud kusagil. Ka preili Furnivall ajas end püsti ja värises üle kogu keha. Siis käisime kõik üheskoos veel kord läbi kõik kohad, kust me juba varem otsisime, kuid laps jäi kadunuks. Preili Furnivall võdises nüüd nii tugevasti, et proua Stark viis ta tagasi sooja kaminatuppa, aga enne pidin ma neile lubama, et viin preili Rosamondi kohe nende juurde, kui ma ta üles leian.
Oli see alles päev! Ma hakkasin juba arvama, et me ei leia teda iialgi, kui mulle turgatas pähe mõte heita pilk suurele lumevaibaga kaetud majaesisele. Ma vaatasin välja teise korruse aknast, aga heledas kuuvalguses nägin ma üsna selgesti väikest jäljerida, mis suundus halli ukse juurest idapoolse tiiva nurga taha. Ma ei mäleta, kuidas ma trepist alla sain, aga ma tõmbasin massiivse ja raske halliukse lahti, heitsin kleidisaba mantli asemel üle pea ja jooksin välja. Idatiiva nurga taha kuuvalgus enam ei paistnud, aga kui ma taas heledasse kumasse jõudsin, nägin ma tillukesi jalajälgi, mis suundusid mäenõlvast üles. Pakane oli erakordselt tugev. Väljas oli nii külm, et kui ma jooksma hakkasin, tahtis pakane mul näonaha maha võtta. Aga ma jooksin edasi ja nutsin mõtte peale, kuidas mu silmatera on kindlasti külmunud ja tunneb surmahirmu. Ma olin jõudmas juba iileksite juurde, kui nägin mäest alla astumas karjust, kes hoidis süles suurrätikusse mähitud kompsu. Ta hõikas mind ja küsis, kas ma otsin põngerjat, ja kui ma nutu tõttu midagi vastata ei suutnud, tuli ta mulle lähemale ja ma nägin oma kullakest, kes lebas liikumatult ja kangelt mehe süles, näost lubivalge, otsekui oleks ta surnud. Karjus rääkis, et ta oli mäe peal lambaid öise külma eest koju ajanud, ja et iileksipõõsaste juures (need olid mäeküljel ainukesed tumedad maastikumärgid, sest miilide ulatuses ei kasvanud seal ühtegi teist puud ega põõsast) oli ta leidnud mu väikese emanda - minu tallekese - minu kuninganna - minu silmatera -, kes oli maganud seal külmast kangena und, mida sai sünnitada vaid kohutav pakane. Oh seda rõõmu ja oh neid pisaraid, kui ma lapse jälle enda sülle võtsin! Sest ma poleks mingil juhul lasknud teda sellel mehel koju tassida ja ma võtsin ta koos rätiku ja kõigega enda sülle ning surusin ta oma sooja kaela ja südame vastu, ning mulle tundus, et elu hiilib vargsi preili Rosamondi õblukestesse jäsemetesse tagasi. Aga kui me halli astusime, oli ta keha ikka veel tundetu. ja mul ei jätkunud jõudu midagi selgitada. Me läksime otse kööki.
„Too soojenduskott,” ütlesin Dorothyle, kandsin preili Rosamondi trepist üles ja hakkasin teda lastetoa kamina ees - kus tänu Bessyle põles ikka veel tuli - lahti riietama. Ma silmad olid pisaraist hägused, aga ma kutsusin oma pisikest tallekest kõiksugu hellade hüüdnimedega, mis meelde tulid ja lõpuks - oh lõpuks ometi - avas ta oma suured sinised silmad. Seejärel tõstsin ma ta soojaks aetud voodisse ja saatsin Dorothy preili Furnivalli juurde teatama, et kõik on korras. Ja ma otsustasin, et ei lahku sel ööl hetkeski oma kalli hoolealuse voodi juurest. Kohe, kui preili Rosamondi pea puudutas patja, vajus ta raugesse unne ja ma valvasin teda hommikuvalgeni, mil ta üles ärkas, heatujulise ja tervena - vähemalt nii ma alguses arvasin ja arvan, mu kullakesed, ka praegu.
Ta rääkis, et tal oli tekkinud soov minna Dorothy juurde, sest mõlemad vanadaamid olid magama jäänud ja elutoas oli väga igav. Ja kui ta oli läinud läbi läänetiiva koridori, nägi ta läbi kõrge akna lumesadu, pehmet ja lakkamatut valgete räitsakate voogu. Aga ta tahtis näha, kuidas see kaunilt ja kohevalt maapinda katab, ja ta läks suurde halli ja vaatas aknast valget pehmet lumevaipa, kuid akna all seistes nägi ta väljas väikest tüdrukut, kes oli küll temast noorem, aga „nii armas”, nagu mu tibuke kinnitas, ja ta rääkis veel: „See väike tüdruk viipas mulle ja kutsus mind välja ja - oh! - ta oli kena ja armsakene, et ma ei saanud teistmoodi, kui kohe pidin õue minema.” Ja seejärel oli see teine tüdruk võtnud ta käest kinni ja läinud koos temaga ümber idatiiva nurga.
„Nüüd sa küll luiskad, paha tüdruk,” ütlesin mina. „Mida ütleks praegu oma väikesele Rosamondile tema ema, kes on taevas, kui ta su juttu kuuleks - ja ma julgen arvata, et ta kuuleb? Sinu ema ei valetanud kunagi.”
„Ausõna, Hester,” tihkus mu lapsuke. „Ma räägin õigust. Ausõna.”
„Ära luiska,” ütlesin ma päris kurjalt. „Ma tulin mööda lume sisse jäänud jälgi järele ja seal olid ainult sinu jäljed. Kas sulle ei tundu, et kui sa oleksid koos teise tüdrukuga käest kinni hoides mäest üles läinud, siis oleksid ka tema jäljed pidanud sinu omade kõrval näha olema?”
„Ma ei saa midagi parata, oh kallis, kallis Hester,” nuuksus preili Rosamond, „kui neid jälgi näha polnud. Ma ei vaadanud üldse ta jalgu, aga ta hoidis mul oma tillukeste sõrmedega kõvasti käest kinni ja need olid väga-väga külmad. Ta viis mind mööda jalgrada mäest üles iileksite juurde ja seal istus üks leedi, kes nuttis ja halas, aga kui ta mind nägi, jättis ta nutmise järele ning ta nägu oli väga uhke ja suursugune. Ta võttis mind sülle ja laulis unelaulu, kuni ma jäin magama. See ongi kõik, Hester, ja see oli tõepoolest nii ja mu õnnis ema teab, et see kõik on õige,” lõpetas ta nuttes. Aga mina arvasin, et lapsel on palavik ja tegin näo, et usun teda, ja tema rääkis oma lugu üha uuesti ja uuesti ning see lugu oli kogu aeg ühesugune. Lõpuks koputas uksele Dorothy, kes tõi kohale preili Rosamondi hommikusöögi, ja ta ütles, et vanaprouad söövad võõrastetoas ja tahavad minuga rääkida. Nad mõlemad olid eelmisel õhtul lastetoast läbi astunud, aga alles pärast seda, kui preili Rosamond oli magama jäänud. Nad olid heitnud lapsele ainult põgusa pilgu ega küsinud minult midagi.
„Nüüd ma alles saan,” mõtlesin ma endamisi mööda põhjatiiva koridori minnes. „Ja siiski,” püüdsin ma julgust kokku võtta, „oli laps sel ajal ju nende vastutusel ja nad on ise süüdi, et lasid tal märkamatult välja lipsata.” Nii et ma läksin pea püsti võõrastetuppa ja jutustasin kuuldud loo. Ma rääkisin selle kõik ära ka preili Furnivallile, karjudes talle kõrva sisse, aga kui ma mainisin teist väikest tüdrukut väljas lumes, kes mu hoolealuse välja meelitas ja siis nõlvakust üles iileksipõõsaste ja kauni suursuguse daami juurde viis, heitis vanadaam käed - oma vanad ja krimpsus käed- pea kohale ning hüüatas valju häälega: „Oh, halastaja jumal! Ole meile armuline!”
Proua Stark haaras tal ümbert kinni, minu meelest üsna jõhkralt, kuid tol hetkel ei saanud seltsidaam temast jagu ja preili Furnivall pöördus minu poole võimukal ning hoiataval häälel.
„Hester! Hoia teda sellest lapsest eemal! See meelitab ta surmasuhu! See põrguline! Ütle talle, et see laps on kurjusest läbi imbunud ja õelust täis.” Seejärel palus proua Stark mul koheselt toast välja minna ja mul oli selle üle ainult hea meel, aga preili Furnivall muudkui karjus: „Oh halastust! Kas ei anna Sa meile kunagi andeks! Sellest kõigest on möödas nii palju aastaid…”
Peale seda juhtumit jäi mu hing väga ärevile. Ma ei söandanud preili Rosamondi enam hetkekski üksi jätta, ei päeval ega öösel, sest ma kartsin, et preili Furnivall on peast segi läinud, kuna täitus nii imelikult, ja ma kartsin, et midagi taolist (kui see on suguvõsahaigus, teate küll) võib varjatult hingitseda ka mu kallis hoolealuses. Pakane ei tahtnud üldse järele anda ja iga kord, kui öö oli vähegi tormisem, kuulsime läbi tuuleiilide vana lordi, kes mängis hiiglaslikku orelit. Aga oli see siis vana lord või mitte, mina jõlkusin nüüd vahetpidamata preili Rosamondi sabas, sest mu armastus selle toreda ning abitu orvu vastu oli suurem hirmust võimsa ja kohutava muusika ees. Pealegi oli just minu kohustus, et laps oleks eale sobivalt lõbus ja muretu. Nii et me mängisime üheskoos, uitasime siin ja seal, ja ma ei söandanud teda hetkekski selles hunnitus häärberis silmist lasta. Ja nii juhtuski, et ühel pärastlõunal, mitte kaua enne jõulupühi, mängisime temaga piljardit (mitte et me oleksime teadnud reegleid või midagi, aga talle meeldis veeretada oma armsate väikeste käekestega elevandiluust kerasid ja minule meeldis teha kõike seda, mis temalegi) ja pikkamisi, ilma et me oleksime seda märganud, läks ruumis pimedaks - ehkki väljas oli ikka veel valge - ja ma mõtlesin, et viin preili tagasi lastetuppa, kui tema hakkas korraga karjuma:
„Vaata nüüd, Hester! Seal väljas lume sees ongi mu vaene väike tüdruk!”
Ma pöördusin näoga pikkade kitsaste akende poole ja päris kindlasti nägin ka mina seal väikest tüdrukut, väiksemat kui minu preili Rosamond, kes oli nii krõbeda ilma kohta liiga õhukeselt riides ja kes nuttis ning tagus kätega vastu akent, otsekui paluks ta sisselaskmist. Tüdruk nuttis ja kaebles, kuni preili Rosamond ei suutnud enam välja kannatada ja sööstis ukse poole, et see lahti teha, kui korraga hakkas otse meie kõrval nii ootamatult ja võimukalt mängima hiiglaslik orel, et ma hakkasin üle keha värisema. Ja veelgi enam, mulle meenus, et isegi selle külma talveõhtu jäises vaikuses polnud ma kuulnud vähimatki heli, kui tillukesed käed vastu aknaraami tagusid, ehkki fantoomlik laps oli trummeldanud kõigest jõust. Ja kuigi ma olin näinud, kuidas tüdruk nuttis ja halas, polnud jõudnud mu kõrvadeni ka ainsatki häält. Ma ei mäleta, kas ma sain kõigest sellest aru just tol hetkel. Hiiglaslik orel oli mind oma mänguga tõsiselt ehmatanud, aga kindel on see, et ma sain preili Rosamondi enne kätte, kui ta jõudis avada halli ukse. Ma haarasin ta sülle ja viisin meie suurde ja valgesse kööki, ehkki ta rabeles, vehkis jalgadega ja kiljus. Dorothy ja Agnes istusid köögis ja olid ametis hakklihapiruka valmistamisega.
„Mis lahti on, mu kullake?” karjatas Dorothy, kui ma preili Rosamondi sisse tassisin. Tüdruk nuttis nii haledalt, et meie südamed tahtsid puruneda.
„Ta ei luba mul ust lahti teha ega luba väikest tüdrukut sisse lasta. Aga tema sureb ju ära, kui ta peab öö läbi mäe peal olema. Vastik, julm Hester,” karjus ta ja virutas mulle oma väikese lahtise peoga, aga ta oleks võinud lüüa veel palju kõvemini, sest ma olin jõudnud märgata meeletut õudust Dorothy näol, mis pani vere mu soontes tarduma.
„Pane köögi tagumine uks kõvasti kinni ja riivid korralikult ette,” andis ta Agnesele käsu. Rohkem ei öelnud ta sõnagi. Ta andis mulle rosinaid ja mandleid, et ma rahustaksin nendega preili Rosamondi, kuid laps tihkus ikka veel ja rääkis väikesest tüdrukust väljas külma käes ning keeldus mis tahes maiustustest. Ma tundsin heameelt, kui ta lõpuks voodis end magama nuttis. Siis läksin ma kiiresti kööki ja ütlesin Dorothyle, et olen jõudnud otsusele. Ma ütlesin, et viin oma silmatera Applethwaite´i enda isa majja, kus me saame elada vähemalt rahus, mis siis, et tagasihoidlikult. Ma ütlesin, et vana lordi orelimäng on mind juba niigi kõvasti hirmutanud. Ent nüüd, mil ma olin näinud oma silmaga seda väikest vaevatud last, kes kandis hoopis teistsuguseid riideid kui ümbruskonna lapsed, ja kes tagus ning trummeldas vastu akent, et teda sisse lastaks - alati vähimagi hääle või helita -, paremal õlal mustav haav, ja et vaim oli preili Rosamondi taas peaaegu surmasuhu meelitanud (ning Dorothy teadis, et see on tõsi), ei kavatsenud ma seda kauem taluda.
Ma märkasin, kuidas Dorothy nägu korra või kaks värvi vahetas. Kui ma olin kõik selle välja paisanud, ütles tema, et tema arvates ei tohi ma preili Rosamondi endaga kaasa võtta, sest laps oli mu isanda hoolealune ja minul polnud tüdrukule õigust. Ja ta küsis, kas ma jätan lapse, keda ma nii väga armastan, tõepoolest maha ainult häälte ja nägemuste pärast, mis ei saanud mulle kuidagi kurja teha, ja et nemad olevat kõik nende asjadega tasapisi ära harjunud. Ma olin vihane ja värisesin ärritusest, ja põrutasin, et temal on seda kerge öelda, sest ta teab, mida need hääled ja nägemused tähendavad, ja et tal oli tõenäoliselt endalgi kokkupuuteid selle tontliku lapsega, kui too veel elas. Ja ma õrritasin teda veel, nii et ta rääkis mulle lõpuks kõik, mis ta selle asja kohta teadis, ja kui ta oli lõpetanud, siis soovisin ma, et poleks seda lugu kunagi kuulnud, sest see tekitas minus veel rohkem hirmutunnet.
Dorothy ütles, et ta kuulis sellest vanadelt naabritelt, kes olid elus veel siis, kui tema esimest korda abiellus. Nondel aegadel astusid ümberkaudsed naabrid veel aeg-ajalt häärberisse sisse, sest maja polnud ümbruskonnas veel omandanud hilisemat halba mainet. See võis olla tõsi, võis ka mitte olla, aga selline lugu oli talle räägitud.
Vana lord oli preili Furnivalli isa - preili Graatsia, nagu Dorothy teda kutsus, sest preili Maude oli vanem õde ja tegelikult oli ka tema preili Furnivall. Vana lord oli nii uhke mees, millist polnud varem nähtud, ja ka tema tütred olid isasse - väga kõrgid ja isekad. Ükski mees polnud neile abikaasaks küllalt hea, ehkki mõlemal tüdrukul oli võimalusi küll ja küll. Mõlemad olid omas ajas tõelised kaunitarid, ja seda võin ma kinnitada, sest nägin neid oma silmaga maalidel, mis rippusid suure võõrastetoa seinal. Uhkus ajab upakile (nagu ütleb üks vanasõna) ja need kaks kõrki kaunitari armusid samasse mehesse, aga see mees oli kõigest üks võõramaalasest muusik, kelle nende isa oli Londonist kaasa toonud, et too tütarlastele mängiks. Vana lord armastas üle kõige muusikat - see oli tal uhkuse järel tähtsuselt teine asi maailmas. Ta oskas ise mängida peaaegu kõigil instrumentidel, mis üldse olemas olid, ja oli kummaline, et see ei muutnud ta järsku loomust sugugi pehmemaks, vaid ta jäi endiselt metsikuks, sapiseks vanameheks ning - nagu räägiti - murdis ta oma julmusega abikaasa südame. Ta oli muusika järele lausa hull ja oli nõus maksma selle eest mis tahes summa. Nii et ta tõi maamajja selle võõramaalase, kes mängis nii kaunilt, et inimeste jutu järgi jäid isegi linnud puu otsas vait ja kuulatasid. Järk-järgult saavutas see välismaalasest härrasmees vana lordi üle sellise mõjuvõimu, et too ei leppinud vähemaga kui lubadusega, et mees hakkab nende juures mängima igal aastal. Ja see muusik lasi tuua Hollandist suure oreli ja ehitada selle halli seina sisse, kus see praegugi seisab. Ta õpetas vana lordi sellel mängima, aga tihtipeale juhtus nii, et kui lord Furnivall mõtles ainult oma uhkele orelile ja veel uhkemale muusikale, jalutas tõmmuvereline võõramaalane metsa vahel ühega tema tütardest - vahel preili Maude´i ja vahel preili Graatsiaga.
Võitjaks osutus lõpuks preili Maude ja sai selle eest ka auhinna. Nad abiellusid muusikuga salaja, nii et keegi ei teadnud, ja veel enne, kui mees järgmisel aastal külla tuli, sünnitas naine ühes väikeses talumajas lapse, ehkki isa ja õde arvasid, et preili on hoopis Doncasteris võiduajamisi vaatamas. Ja ehkki preili Maude oli nüüd abielunaine ja ema, ei muutunud tema loomus sugugi pehmemaks, vaid ta jäi endiselt kõrgiks ja kergesti ärrituvaks daamiks. Võib-olla oli ta nüüd veel kõrgim kui varem, sest ta tundis armukadedust preili Graatsia vastu, kellega tema abikaasa flirtima hakkas - et naist lihtsalt pimestada, nagu mees talle väitis. Aga preili Graatsia võidurõõmutses ja preili Maude muutus üha vihasemaks nii abikaasa kui õe vastu ja ta mees - kes oleks võinud kergesti ebameeldivustest vabaneda ja kuhugi välismaale pakku tõmbuda - lahkus tol suvel kuu aega tavalisest varem ja peaaegu ähvardas, et ei tule enam iialgi tagasi. Samal ajal elas väike laps talumajas ja ta ema lasi vähemalt kord nädalas saduldada hobuse ja galopeeris metsikult üle kõrgendike tüdrukut vaatama. Sest kui ta armastas, siis meeletult, ja kui vihkas, siis samuti kõigest hingest. Ja vana lord muudkui mängis oma orelit ja teenrid arvasid, et mahe muusika on pehmendanud mehe äkilist loomust, millest - nagu Dorothy ütles - võis rääkida kohutavaid lugusid. Ka tema tervis muutus viletsamaks ja ta pidi kasutama kõndimisel karku, ja tema poeg, kes oli praeguse lord Furnivalli isa, oli Ameerikas sõdimas, ja teine poeg merel. Nii et preili Maude´il olid vabad käed ja nii tema kui preili Graatsia muutusid teineteise vastu aina sapisemateks ja mürgisemateks, kuni lõpuks ei rääkinud nad omavahel enam üldse, võib-olla ainult vana lordi juuresolekul. Võõramaalasest muusik saabus järgmisel suvel taas, aga see jäigi viimaseks korraks, sest naised väsitasid teda oma armukadeduse ja närvilisusega niivõrd, et ta lahkus ja temast ei kuuldud enam kunagi midagi. Ja preili Maude, kes oli kogu aeg lootnud, et pärast isa surma leiab tema abielu tunnustamist, oli nüüd lihtsalt üks hüljatud abielunaine, kelle abielust ei teadnud mitte keegi, kellel oli laps, keda ta ei julgenud omaks tunnistada - ehkki armastas teda kirglikult -, kes elas koos despootliku isaga, keda ta kartis, ja õega, keda ta vihkas. Kui kätte jõudis järgmine suvi ning tõmmu võõramaalane jäi tulemata, muutusid nii preili Maude kui preili Graatsia süngeteks ja kurbadeks. Nad kõhnusid silmnähtavalt, ehkki olid endiselt väga ilusad. Kuid tasapisi preili Maude kosus ja muutus rõõmsamaks, sest ta isa jäi üha viletsamaks ja elas rohkem kui kunagi varem oma muusikast koosnevas maailmas. Preilid ei puutunud peaaegu üldse kokku, sest Graatsial oli oma tuba läänetiivas, Maude´il aga idatiivas - need samad toad, mis nüüd lukustatud olid. Nii et preili Maude arvas, et võib väikese tüdruku enda juurde tuua ja mitte keegi ei saa sellest teada - peale nende, kes ei söandanud sellest rääkida ja kes pidid jääma uskuma, et tegu on külanaise tütrega, kes oli preilile meeldima hakanud. Dorothy rääkis, et kõik see oli üsna hästi teada, aga sellest, mis juhtus hiljem, teadsid ainult preili Graatsia ja proua Stark, kes oli juba tollal preili teenijatüdruk ja palju suurem sõbranna kui emanda lihane õde oli eales olnud. Aga teenijad oletasid mõne pillatud lause järgi, et preili Maude oli preili Graatsia ees õelalt uhkustanud ja vihjanud, et sellal, kui tõmmu võõramaalane oli õde lihtsalt narrinud ja armastust teeselnud, oli mees samal ajal Maude´i abikaasa. Sel päeval kadus jume preili Graatsia palgeilt ja huulilt igaveseks ning teda kuuldi mitmeid kordi kättemaksu vanduvat. Ja proua Stark nuhkis pidevalt idatiiva ruumides.
Ühel kohutaval ööl, varsti peale aastavahetust, kui maad kattis sügav tihe lumekord ja taevast langes räitsakaid aina juurde, nii et lageda taeva all reisijad kergesti tee võisid kaotada, kuuldi valju ja vihast karjumist, vana lordi kohutavat vandumist, väikese lapse nuttu ning trotslikku naisehäält. Seejärel kostus müts, nagu oleks kedagi löödud, misjärel saabus surmavaikus ja siis kaebed ning hala, mis vaibusid mäenõlval! Seejärel kutsus vana lord kõik teenrid enda juurde ja ütles neile hirmsate vandesõnade saatel, et tema tütar oli teda häbisse saatnud ja seetõttu oli ta preili Maude´i majast välja ajanud - nii tema kui ta lapse - ja kui teenijaskond peaks neile kunagi mingit abi osutama, olgu siis toitu või peavarju, lubas peremees teha kõik, et nad kunagi taevasse ei pääseks. Ja kogu selle aja seisis preili Graatsia isa kõrval, näost valge ja liikumatu kui soolasammas. Ja kui lord oli lõpetanud, ohkas preili sügavalt, otsekui öeldes, et tema töö on nüüd tehtud. Aga vana lord ei puudutanud enam kunagi suurt orelit ja suri aasta pärast, mis pole ka mingi ime, sest sellele kohutavale ja meeletule ööle järgnenud hommikul leidsid mäenõlvalt alla laskuvad karjased iileksipõõsaste all istuva preili Maude´i, kes oli peast segi läinud ja imetas surnud last, kel oli kohutav haav paremas õlas. „Aga mitte see haav ei tapnud last,” ütles Dorothy, „vaid külm ilm ja pakane. Kõik metsloomad olid urgu pugenud, ükski elajas ei pistnud sel ööl nina peidupaigast välja, aga laps ja ta ema aeti välja mäe peale! Ja nüüd teate te kõike ja ma ei oska arvata, kas tunnete vähem hirmu kui enne.”
Ma tundsin suuremat hirmu kui eales varem, aga ma kinnitasin, et ei karda enam sugugi. Ma soovisin koos preili Rosamondiga sellest majast kiiresti lahkuda, aga ma ei söandanud teda kaasa võtta ega saanud ka maha jätta. Aga oh, kuidas ma teda jälgisin ja valvasin. Ma sulgesin hoolikalt kõik uksed ja tõmbasin kinni aknaluugid, ja seda pigem tund aega enne pimeduse saabumist kui viis minutit hiljem, aga mu pisike preili kuulis ikkagi kummalise lapse nuttu ja halamist. Ja mitte miski, mis me tegime või ütlesime ei suutnud panna Rosamondi seda lugu unustama. Ikka ja jälle tahtis ta tormata võõra lapse juurde ning lasta too lõikava tuule ja külma käest tuppa sooja. Kui vähegi võimalust oli, hoidsin ma kogu selle aja preili Furnivallist ja proua Starkist eemale, sest ma kartsin neid ja teadsin, et nad ei ole head inimesed. Ma ei sallinud nende halle kalke nägusid ja unelevat pilku, mis oli suunatud kaugesse jubedasse minevikku. Aga hirmu kõrvalt jätkus mul vähemalt preili Furnivalli suhtes veidike kaastunnet. Ka need, kes on surnud ja saadetud põrgusse, ei saa olla lootusetuma ilmega, mis püsis pidevalt vana naise näol. Lõpuks hakkas mul temast nii kahju - ta oli kogu aeg vait ja iga sõna tuli temalt välja pressida -, et ma palvetasin ta eest. Ja ma õpetasin ka preili Rosamondi palvetama inimeste eest, kes on teinud surmapattu, kuid tihtipeale, kui ta jõudis nende sõnadeni, vakatas ta, kuulatas pingsalt ja ütles: „Ma kuulen, kuidas mu väike tüdruk kaebleb ja nutab kurbusest. Oh laseme ta sisse või muidu sureb ta ära!”
Ühel ööl - vahetult pärast seda, kui uus aasta oli saabunud ja nagu ma lootsin, oli pikk talv võtnud suuna soojemate ilmade poole - kuulsin ma, kuidas läänetiiva kell helises kolm korda, mis oli märguanne minule. Ma ei tahtnud preili Rosamondi üksi jätta, sest ta magas ning vana lord oli mänginud viimastel päevadel tungivamalt kui eales varem, ja ma kartsin, et ta ärkab üles ning kuuleb fantoomlapse nuttu. Näha preili Rosamond teda ei saanud, seda ma teadsin, sest olin aknaluugid selleks liiga korralikult kinni pannud. Ma tõstsin ta voodist välja, mässisin käepärastesse riietesse ja läksin last süles hoides kaminatuppa, kus kaks vanadaami nagu harilikult seinavaipu õmblesid. Kui ma sisse astusin, kergitasid nad päid ja proua Stark küsis üpris üllatunult: „Miks olete preili Rosamondi soojast voodist üles ajanud ja siia toonud?” Ma jõudsin juba sosistada, et kartsin akna taga lumesajus liikuv laps võib preili ära meelitada sellal, kui ma eemal olen, kui ta katkestas mind käeliigutusega (heites ise pilgu preili Furnivallile), ja ütles, et preili Furnivall tahab, et ma teeksin uuesti ühe osa vaibast, mis tal oli valesti läinud, ja mida nad kumbki ei saanud halva silmanägemise tõttu lahti harutada. Nii et ma asetasin oma silmatera sohvale, istusin nende kõrvale raami taha ja tegin südame kõvaks, kuulatades ise tõusva tuule ulgumist.
Ehkki tuul puhus tugevasti, magas preili Rosamond sügavat und ja preili Furnivall ei öelnud sõnagi, kui tuuleiilid aknaluuke logistasid. Ühtäkki hüppas ta täies pikkuses püsti ja andis meile märku, otsekui peaksime kuulatama.
„Ma kuulen hääli!” ütles ta. „Ma kuulen kohutavat karjumist, ma kuulen isa häält!”
Just sel hetkel ärkas mu silmatera ehmatades üles. „Mu väike tüdruk nutab, oh kuidas ta küll nutab!” ja üritas püsti tõusta ning oma kujuteldava sõbranna juurde tormata, kuid takerdus tekki ja ma püüdsin ta kinni. Mu enda keha oli hakanud värisema nende häälte peale, mida nemad kuulsid, aga mina ja proua Stark üldse mitte. Minuti või paari pärast kuulsime ka meie hääli, mis läksid aina valjemaks ja haarasid meid täielikult enda võimusesse. Me ei kuulnud enam lumetormi ulgumist, vaid hüüdeid ja karjumist. Me vaatasime proua Starkiga teineteisele otsa, kuid ei julgenud öelda sõnagi. Korraga suundus preili Furnivall ukse poole, astus eesruumi, kõndis läbi läänepoolse fuajee ja avas suure halli ukse. Proua Stark läks talle järgi ja mina ei julgenud üksi tuppa jääda, ehkki mu süda pidi hirmust peaaegu seisma jääma. Ma haarasin oma kallikese tugevasti sülle ja läksin neile järele. Hallis kõlasid karjed veel valjemini kui ennist ja need näisid kostuvat idatiivast, tulles üha lähemale, jõudes lukustatud uste juurde, otse nende taha. Sel hetkel ma märkasin, et suur pronksist kroonlühter näis säravat täies hiilguses, ja et kaminas põles tuli, ehkki see ei andnud vähimalgi määral sooja. Ja ma värisesin õudusest ning surusin oma silmatera tugevasti enda vastu. Kuid siis vappus idapoolne uks ja preili Rosamond hakkas rabelema ning muudkui karjus: „Hester! Ma pean minema. Mu väike tüdruk on seal! Ma kuulen teda! Ta tuleb! Hester, ma pean minema!”
Ma hoidsin temast kõvasti kinni ja kogu tahtejõudu kokku võttes õnnestus mul teda takistada. Isegi kui ma oleksin surnud, oleksid mu käed teda ikkagi kinni hoidnud, nii kindlameelne olin ma tol hetkel. Preili Furnivall seisis ja kuulatas ega pööranud vähimatki tähelepanu mu kallile silmaterale, kes seisis nüüd põrandal ja keda ma põlvitades kahe käega kaela ümbert kinni hoides enda vastu surusin. Laps rabeles ikka veel, nuttis ja püüdis ukse poole tormata.
Ootamatult paiskus idatiiva uks võimsa pauguga lahti ja müstilisse valguskumasse astus hallide juuste ja põleva pilguga vana mehe figuur. Ta tõukas enda ees jõhkralt ja põlglikult uhke näoilmega kaunist naist, kelle kleidi külge klammerdus väike laps.
„Oh, Hester, Hester!” karjus preili Rosamond. „See ongi see daam! Seesama daam iileksipõõsaste juurest! Ja minu väike sõber on koos temaga. Hester! Hester! Luba mul tema juurde minna. Nad tõmbavad mind enda poole. Ma tunnen seda, ma tunnen seda. Ma pean minema!”
Jälle hakkas preili Rosamond rabelema, nagu oleksid tal krambid, ja ta püüdis vägisi jooksu pista, aga ma hoidsin teda üha kõvemini kinni, kuni mul tekkis hirm, et teen talle haiget. Aga pigem tegin talle haiget, kui lasin tal nende kohutavate vaimude juurde tormata. Need olevused liikusid halli peaukse poole, mille taga ulgus tormituul ja ootas saaki, aga enne, kui nad sinnani jõudsid, pöördus naine ringi. Ja ma nägin, et ta nägu põles vihast ja trotsist. Kuid siis hakkas daam värisema ja haaras meeleheitlikult lapsest - oma haletsusväärsest lapsukesest -, et kaitsta seda mehe löögiks tõstetud kargu eest.
Ja preili Rosamondi keha haaras otsekui mingi võimas jõud, tugevam kui minu oma, ta vingerdas ja nuuksus, kuid hakkas siis pikapeale väsima.
„Nad tahavad, et ma koos nendega mäele lähen, nad tõmbavad mind enda poole. Oh mu väike tüdruk! Ma tahan ju tulla, aga õel vastik Hester hoiab mind kinni.” Kuid siis nägi ta löögiks tõstetud karku ja minestas, ja mina tänasin selle eest jumalat. Täpselt sel hetkel, kui pikk vanamees, juuksed hõljumas õhus, otsekui oleks kaminast tõusnud tuuleiil, hakkas lööma kössi tõmbunud last, karjatas vanapreili Furnivall mu kõrval: „Oh isa! Säästa väikest süütut last!” Just siis nägin ma - me kõik nägime - veel ühte vaimu, mis võttis kuju ja joonestus selgelt välja halli täitvas sinises häguses valguses. Me polnud teda varem märganud, aga see oli naisterahvas ja ta seisis nüüd vanamehe kõrval, näol halastamatu vihkamine ja võidukas põlgus. Naisekuju oli väga kauni välimusega, ta uhket laupa varjas pehme valge kübar ja tal olid punased pruntis huuled. Seljas kandis ta sinist lahtist satiinkuube. Ma olin seda kuju varem näinud. See sarnanes preili Furnivallile, kui too veel noor oli. Ja kohutavad fantoomid astusid vanapreili Furnivalli meeletust palvest hoolimata edasi ning üles tõstetud kark langes väikese lapse paremale õlale, ja noorem õde vaatas seda kivistunud jäisel pilgul. Aga sel hetkel kustusid iseenesest hägune valgus ja leegid, mis ei andnud sooja, ning preili Furnivall langes kui niidetult meie jalge ette põrandale, otsekui ei tõuseks ta sealt enam kunagi.
Jah! Ta kanti tol ööl oma voodisse, aga ta ei tõusnud enam kunagi. Ta lebas seal näoga seina poole ja pomises omaette midagi, mis siiski kuulda oli: „Ei saa olematuks teha seda, mis noorest peast tehtud! Ei saa olematuks teha seda, mis noorest peast tehtud!”
Tõlkinud Silver Sära