Tõlkinud Silver Sära
„Õhtul enne Edwardi surma oli Henryl Edwardiga kabinetis sõnavahetus,” ütles Caroline Glynn.
Caroline oli vanemapoolne, pikka kasvu ja kohutavalt kõhn naisterahvas, kelle nägu oli värvitu ning näoilme karm. Tema hääletoon polnud salvav, vaid range ja tõsine. Noorem õde Rebecca Ann Glynn, tüsedam roosade põskede ning hallide lokkis juustega naine, ahmis õhku. Ta istus sohvanurgas, seljas must volangidega siidkleit, ja pööritas hirmunult silmi, vaadates otsa Caroline´ile ja seejärel kolmandale õele, perekonna iludusele proua Stephen Brighamile, kelle nimi oli varem olnud Emma Glynn. Tema ilu oli vormika ja õilmitseva naise ilu. Tema naiselik keha täitis tervenisti suure kiiktooli ja tema must krookeline siidkleit sahises vaikselt, kui ta end edasi-tagasi õõtsutas. Isegi surmast põhjustatud vapustus (sest tema venna Edwardi surnukeha lebas maja teises tiivas) ei suutnud häirida ta välist rahu. Venna kaotus kurvastas teda - Edward oli olnud nendest noorim ja oli talle alati meeldinud, kuid Emma ei unustanud hetkekski omaenda tähtsust nendel rasketel aegadel. Saatuse tõusud ja mõõnad ei takistanud tal mõtlemast sellele, kuidas ta teiste silmis välja paistab ega säilitamast flegmaatilist väärikust.
Aga õde Caroline´i teadaande ja sellele järgnenud Rebecca Anni ängistunud hirmuahhetuse peale murenes isegi tema stoiline rahu.
„Ma arvan, et Henry oleks pidanud emotsioone tagasi hoidma, sest vaese Edwardi lõpp oli nii lähedal,” märkis ta karmusega, mis kalestas naise roosikarva huulekumerusi.
„Loomulikult ta ei teadnud,” pomises Rebecca Ann kummaliselt hädisel toonil, mis ei läinud üldse kokku tema välimusega.
Õdede pilk pöördus tahtmatult ütleja poole, et veenduda, kas see vaikne piiksatus ikka tuli sellest lopsakast rinnast.
„Loomulikult ta ei teadnud,” nõustus Caroline kiiresti. Ta pöördus õe poole ja silmitses teda veidralt teraval, kahtlustaval pilgul. „Kuidas ta olekski võinud teada?” küsis ta. Siis tõmbus ta tagasi, otsekui aimates teise võimaliku vastust. „Loomulikult teame me mõlemad, et ta ei võinud seda teada,” ütles ta otsustavalt, ent tema kahvatu nägu oli veel kahvatum kui varem.
Rebecca ahmis taas õhku. Abielus õde proua Emma Brigham istus nüüd sirge seljaga. Ta oli lõpetanud kiikumise, silmitses kaaslasi tähelepanelikult ja korraga võis selgesti aru saada, et ka tema pärineb samast suguvõsast. Õdede nägudel peegeldusid sarnased emotsioonid, esile kerkisid ühised näojoonte elemendid.
„Mida sa silmas pead?” küsis ta, adresseerimata küsimust konkreetselt ei ühele ega teisele. Siis näis ka tema võimaliku vastuse ees kokku tõmbuvat. Ta isegi naeris natuke sunnitult. „Mulle tundub, et ma ei pea midagi silmas,” sõnas ta, ent ta näost vaatas ikka veel vastu varjatud õud.
„Mitte keegi ei pea midagi silmas,” ütles Caroline vastuvaidlemist mittesallival toonil. Ta tõusis püsti ja läks süngel otsusekindlal ilmel ukse juurde.
„Kuhu sa lähed?” küsis proua Brigham.
„Ma pean ühe asja eest hoolt kandma,” vastas Caroline ja teised said tema hääletooni järgi kohe aru, et tal on surnu juures toimetada mingi pühalik ja kurb kohustus.
„Oh,” ohkas proua Brigham.
Kui uks oli Caroline´i järel sulgunud, pöördus ta Rebecca poole.
„Kas Henryl oli temaga pikem sõnavahetus?” küsis ta.
„Nad kõnelesid väga valjusti,” põikles Rebecca otsesest vastusest kõrvale, ent tõstis siiski pilgu kiiresti sülest ja vaatas õele otsa, olles valmis pikemaks selgituseks.
Proua Brigham silmitses teda. Ta polnud uuesti kiikuma hakanud, vaid istus sirge seljaga, laubale langevate kaunite punakaspruunide lokkide all paar küsivat kortsu.
„Kas sa… kuulsid midagi?” küsis ta poolihääli, heites pilgu ukse poole.
„Ma olin parajasti lõunapoolse võõrastetoa seina lähedal ja see uks oli lahti ja teine irvakil,” vastas Rebecca kergelt punastades.
„Siis pidid sa ju…”
„Ma ei saanud midagi parata, et…”
„Kas kuulsid kõike?”
„Suuremat osa.”
„Millest nad rääkisid?”
„Ikka see vana lugu.”
„Ma oletan, et Henry oli vihane nagu alati, sest Edward oli ära raisanud kogu raha, mis isa talle jättis, ja elas siin meie kulul.”
Rebecca heitis kartliku pilgu ukse poole ja noogutas.
Kui Emma uuesti suu avas, oli ta hääl veel vaiksem. „Ma tean, mida ta tundis,” sõnas ta. „Ta ise oli alati nii kaalutlev ja pingutas omal erialal kõvasti, aga Edward polnud kunagi midagi teinud, vaid ainult kulutanud, ja talle võis tunduda, et Edward elab tema kulul, ent see polnud ju nii.”
„Jah, sul on õigus.”
„Isa testamendis oli ju nii sätitud, et kõik lapsed võivad majas elada ja kõigile jättis ta ka piisavalt raha toidu ning muude asjade ostmiseks, eeldusel, et me kõik koos siia jääme.”
„Jah.”
„Ja testamendi järgi oli ka Edwardil õigus siin elada, Henryl peaks see meeles olema.”
„Jah, peaks meeles olema.”
„Kas ta ütles väga karmilt?”
„Üsna karmilt, niipalju kui mina kuulsin.”’
„Mida ta ütles?”
„Ma kuulsin, kuidas ta ütles Edwardile, et tollel pole siin üldse midagi tegemist ja käskis tal parem minema minna.”
„Mida Edward vastas?”
„Ta ütles, et jääb siia, kuni elab, ja isegi pärast surma, kui tuju peaks tulema, ja et ta tahaks näha, kuidas Henry ta välja ajab, ja siis…”
„Mida?”
„Seejärel ta naeris.”
„Mida Henry vastas?”
„Ta ei öelnud midagi, ainult…”
„Ainult mida?”
„Ma nägin teda, kui ta toast välja tuli.”
„Kas ta oli vihane?”
„Sa oled teda näinud, kui ta on vihane.”
Emma noogutas. Õudus tema näol süvenes.
„Mäletad, kui ta tappis kassi, kes teda küünistas?”
„Jah. Ära tuleta seda meelde!”
Caroline tuli tuppa tagasi. Ta läks tagasi ahju juurde, kus põlesid puunotid - see oli külm ja sünge sügispäev - ja soendas selle suu ees käsi, mis olid jäises vees pesemisest punaseks tõmbunud.
Proua Brigham vaatas talle otsa ja kõhkles. Ta heitis pilgu ukse piile, mis oli ikka veel irvakil, sest see ei tahtnud hästi sulguda, kuna oli suvisest niiskusest ikka veel paisunud. Ta tõusis püsti ja lükkas selle järsu, läbi terve maja kajava paugatusega kinni. Rebecca võpatas ja üle ta huuli pääses kerge hüüatus. Caroline silmitses teda halvakspanevalt.
„Oleks aeg juba oma närve kontrollima hakata, Rebecca,” sõnas ta.
„Ma ei saa sinna midagi parata,” ütles Rebecca nutuselt. „Ma olen närviline. Jumal ise näeb, et selleks on põhjust.”
„Mis sa sellega öelda tahad?” küsis Caroline, hääles taas see endine kahtlustav teravus ning midagi trotsi ja hirmu vahepealset.
Rebecca tõmbus löödult toolisügavusse.
„Mitte midagi,” vastas ta.
„Sellisel juhul ma ei väljenduks niimoodi.”
Emma tuli sulgunud ukse juurest ära ja ütles kõrgilt, et seda tuleks parandada, sest see käivat nii raskelt.
„Kui me oleme mõned päevad ahju kütnud, tõmbub see ise kokku,” vastas Caroline. „Kui sellega midagi tegema hakata, siis jääb uks liiga väikseks ja lävepaku vahele jääb pilu.”
„Minu arvates peaks Henryl häbi olema, et ta Edwardiga niimoodi rääkis,” ütles proua Brigham järsult, kuid vaevukuuldava häälega.
„Tasa!” ütles Caroline ja tema suletud ukse poole heidetud pilgus peegeldus tõeline hirm.
„Keegi ei saa meie juttu kuulda, kui uks on kinni.”
„Ta pidi kuulma, kui see kinni löödi ja…”
„Igal juhul võin ma öelda kõike, mida tahan, enne kui ta alla tuleb, ja ma ei karda teda.”
„Mina ei tea kedagi, kes teda kardaks! Miks peaks keegi Henryt kartma?” küsis Caroline.
Proua Brigham hakkas õe pilgu all värisema. Rebecca ahmis taas õhku. „Loomulikult pole selleks mingit põhjust. Miks peaks olema?”
„Sellisel juhul ma ei kasutaks selliseid sõnu. Keegi võib pealt kuulata ja arvata, et see on veider. Sa tead ju, et Miranda Joy õmbleb lõunatiiva külalistetoas.”
„Ma arvasin, et ta läks üles ja istub õmblusmasina taga.”
„Ta käiski üleval, aga tuli hiljem alla tagasi.”
„Igatahes ei saa ta meid kuulda.”
„Ma ütlen veel kord, et Henryl peaks häbi olema. Tänitada Edwardi kallal vaid natuke enne seda, kui too suri - ma arvan, et see jääb Henryt elu lõpuni vaevama. Ehkki Edwardil oli palju vigu, oli ta ikkagi palju meeldivam inimene kui Henry. Mulle endale oli Edward alati väga sümpaatne.”
Proua Brigham pühkis suure taskurätikuga silmi, Rebecca nuuksus varjamatult.
„Rebecca,” sõnas Caroline range ja noomiva häälega ning neelatas kergelt.
„Ma pole kunagi kuulnud, et ta oleks midagi tigedat öelnud, aga eile õhtul Henryga tülitsedes küll. Vähemalt selle põhjal, mida Emma kuulis.”
„Ta ei olnud mitte niivõrd tige kui pigem pehme, rahulik ja enesekindel,” nuuksus Rebecca.
„Ta ei tõstnud kordagi häält,” sõnas Caroline, „aga ta ei taganenud oma sõnadest.”
„Tal oli selles küsimuses ju õigus.”
„Jah, seda küll.”
„Tal oli siin sama palju õigust elada kui Henryl,” tihkus Rebecca, „ja nüüd on ta surnud ega tule enam kunagi siia majja, mille vaene isa jättis talle ja meile teistele.”
„Mis sa arvad, mis haigus Edwardit tegelikult vaevas?” küsis Emma vaevukuuldavalt sosistades. Ta ei vaadanud õele otsa.
Caroline istus ta kõrvale tugitooli ja pigistas nii tugevasti selle käetugesid, et sõrmenukid tõmbusid valgeks.
„Ma ju ütlesin sulle,” vastas ta.
Rebecca hoidis taskurätikut suu ees ja silmitses teisi kohkunud pisarais silmadega.
„Ma tean, et sa ütlesid, et tal olid kõhus tugevad valud ja krambid, aga millest need sinu arvates tulid?”
„Henry nimetas neid probleemideks maoga. Sa tead, et Edwardil olid lapsest saadik seedehäired.”
Proua Brigham kõhkles hetke. „Kas… lahkamisest ei olnud juttu?” küsis ta siis.
Nüüd pöördus Caroline vihaselt tema poole. „Ei.”
Kolme õe pilgud kohtusid ja nende hinged näisid ühtäkki ühises mõistmises kokku saavat. Keegi lõgistas vanamoelist ukselinki ja uks värises, kui seda väljapoolt lahti lükata üritati. „See on Henry,” ütles Rebecca pigem ohates kui sosistades. Proua Brigham kiirustas vaikselt taas oma kiiktooli juurde ja kui uks lõpuks järele andis ning Henry Glynn sisse astus, õõtsutas ta end juba stoiliselt edasi-tagasi, pea toetumas mugavalt seljatoele. Mees heitis kiire vargse pilgu väljapeetult rahulikule proua Brighamile; Rebeccale, kes istus kerratõmbunult diivaninurgas, taskurätik näo ees ja ainult üks punane kõrv paistmas ja kikkis nagu koeral, mis andis mõista, et ta on teadlik mehe saabumisest; Caroline´ile, kes istus ahju ääres tugitoolis, selga kramplikult sirge hoides. Naine vaatas mehele otsa ning tema pilgus segunesid enesekindlus ja trots ebamäärase hirmuga.
Henry Glynn sarnanes kõige rohkem just sellele õele. Neil oli sarnased näojooned ja kehaehitus, mõlemad olid äärmiselt kuivetud, mõlemal olid hõredad hallid juuksed ja kõrged intelligentsed laubad, mõlemal oli peaaegu noobel kullinina. Nad vaatasid teineteisele otsa ning jäid mõlemad liikumatuks nagu karmiilmelised sambad, mille marmorist näojooned on kivistunud igaveseks.
Seejärel Henry Glynn naeratas ja see naeratus muutis kogu ta nägu. Ühtäkki näis ta aastaid nooremana ja ta näole ilmus peaaegu poisikeselik hoolimatus ja kahevahelolek. Ta kukutas end tooli ja tegi ebamäärase käeliigutuse, mis ei sobinud kuidagi kokku tema üldise kehahoiuga. Ta ajas pea kuklasse, tõstis ühe jala üle teise ning silmitses naerulsui proua Brighamit.
„Emma, minu meelest muutud sa iga aastaga aina nooremaks,” sõnas ta.
Emma punastas kergelt ja ta suunurgad kerkisid veidi. Ta oli komplimentidele vastuvõtlik naine.
„Täna on meie mõtted inimese juures, kes ei saa enam kunagi vanemaks,” tähendas Caroline tõsiselt.
Henry vaatas õele otsa, nägu ikka veel naerul. „Loomulikult ei unusta me teda iialgi,” ütles mees sügaval ja õrnal häälel, „aga me peame rääkima elavatest inimestest, Caroline, ja ma pole Emmat ammu näinud, ja elavad on mulle sama kallid kui surnud.”
„Minule mitte,” sõnas Caroline.
Ta tõusis ja läks kiirel sammul toast välja. Ka Rebecca tõusis ja järgnes valjult nuuksudes õele.
Henry vaatas neile järele.
„Caroline´i närvid on täitsa läbi,” lausus ta.
Proua Brigham kiigutas end kiiktoolis. Mehe enesekindlus nakatas tedagi. Seetõttu kõneles ta rahulikult ja loomulikult.
„Edwardi surm oli väga ootamatu,” märkis ta.
Henry silmalaud värahtasid kergelt, ent tema silmavaade oli kindel.
„Jah,” vastas ta, „see oli väga ootamatu. Haigushoog kestis ainult mõne tunni.”
„Kuidas sa selle kohta ütlesidki?”
„Probleemid maoga.”
„Kas sa lahkamisele ei mõelnud?”
„Selleks polnud vajadust. Tema surma põhjuse suhtes olen ma täiesti kindel.”
Korraga tundis proua Brigham, et ta hinge lämmatab otsekui elus õudus. Ta ihule kerkis kananahk ja ta tundis õhupuudust. Ta tõusis ja tundis, et põlved on nõrgad.
„Kuhu sa lähed?” küsis Henry võõral hingetul häälel.
Proua Brigham kohmas midagi ebamäärast õmblemise ja matuseriiete kohta ning kiirustas toast välja. Ta läks oma tuppa. Seal ootas teda Caroline. Ta astus õele lähemale, võttis tal kätest kinni ja õed vaatasid teineteisele otsa.
„Ära ütle midagi, ma ei taha seda kuulda!” sosistas Caroline lõpuks kähisedes.
„Ma ei ütle midagi,” vastas Emma.
Pärastlõunal, kui videvik hakkas maad võtma, istusid kolm õde kabinetis, mis oli suur ruum maja esitiivas, otse halli ja lõunatiiva külalistetoa kõrval.
Proua Brigham palistas mingit tumedat kangatükki. Ta istus läänepoolse akna all kahanevas valguses. Lõpuks pani ta töö käest.
„Mõttetu. Nii pimedas ei näe ma teha enam ühtegi nõelapistet,” sõnas ta.
Caroline, kes istus laua taga ja kirjutas mingeid kirju, pöördus Rebecca poole, kes istus oma traditsioonilisel kohal diivanil.
„Rebecca, sa võiksid lambi tuua,” ütles ta.
Rebecca võpatas. Isegi hämaras toas peegeldus ta näol silmnähtav ärevus.
„Minu meelest saame praegu ka ilma lambita hakkama,” sõnas ta kaeblikul paluval lapsehäälel.
„Ei, lampi on tõepoolest vaja,” vastas proua Brigham vastuvaidlemist mittesallival toonil. „Me peame saama valgust. Ma pean selle asja täna valmis õmblema või muidu ei saa ma matustele minna. Ma ei näe teha ühtegi nõelapistet.”
„Caroline näeb küll kirja kirjutada ja tema on aknast kaugemal kui sina,” sõnas Rebecca.
„Kas sa üritad petrooleumi säästa või oled sa laisk, Rebecca Glynn?” tõstis proua Brigham häält. „Ma võin ise minna ja lambi tuua, aga mul on töö süles pooleli.”
Caroline´i sulepea peatus.
„Rebecca, meil on vaja rohkem valgust,” ütles ta.
„Kas me peame jääma tingimata siia tuppa?” küsis Rebecca jõuetult.
„Loomulikult! Miks mitte?” hüüatas Caroline järsult.
„Mina ei taha kindlasti oma õmblustööga teise tuppa minna, sest seal on ju kõik homseks korda tehtud,” ütles proua Brigham.
„Teate, ma pole kunagi kuulnud, et ühe lambi pärast oleks olnud nii palju jagelemist.”
Rebecca tõusis ja läks toast välja. Varsti tuli ta tagasi, käes suur portselanvarjuga lamp. Ta asetas selle vanamoelisele kaardilauale, mis seisis akna vastasseina ääres. Selle seina ääres ei olnud raamaturiiuleid, mis paiknesid toa ülejäänud kolmes seina ääres. Laua kohal, vanamoelise läikivpehme, ebamäärase rohelise ornamentmustrilise tapeediga kaetud seinal rippus üsna kõrgel väike, kuldset ja musta värvi raamis elevandiluust miniatuur, mis oli tehtud siis, kui nad olid alles lapsed ja seal oli kujutatud nende ema. Kui selle alla lauale asetatud lambis süttis leek, näis tillukesest kaunist näost kiirgavat elutarkust.
„Miks sa lambi sinna panid?” küsis proua Brigham ja tema hääles võis tajuda kannatamatust, mida ta harilikult välja ei näidanud. „Miks sa ei toonud seda meile lähemale? Ei mina ega Caroline näe midagi, kui see on seal laual.”
„Ma arvasin, et võib-olla te vahetate kohta,” vastas Rebecca käheda häälega.
„Me ei mahu mõlemad selle laua äärde. Caroline´il on terve laud pabereid täis. Miks ei pane saa lampi toa keskele kirjutuslaualae, et meil mõlemal oleks valgust?”
Rebecca kõhkles, ta oli näost väga kahvatu. Ta vaatas meeleheitliku ja peaaegu anuva pilgu Caroline´ile otsa.
„Miks sa ei tõsta lampi sinna lauale, nagu ta ütles?” küsis Caroline peaaegu vihastades. „Mis sul on, Rebecca?”
„Ma arvasingi, et sa seda küsid,” sõnas proua Brigham. „Ta käitub tõesti väga imelikult.”
Rebecca võttis lambi ja asetas selle sõna lausumata toa keskel seisvale lauale. Siis pööras ta sellele kiiresti selja, istus sohvale, kattis silmad käega, otsekui varjates neid valguse eest ja jäi liikumatult sellesse asendisse.
„Kas su silmad ei kannata valgust ja seetõttu sa ei tahtnudki lampi tuua?” küsis proua Brigham sõbralikult.
„Mulle on alati meeldinud istuda pimedas,” vastas Rebecca lämbuval häälel. Seejärel tõmbas ta taskust kiire liigutusega taskurätiku ja hakkas nutma. Caroline jätkas kirjutamist, proua Brigham õmblemist.
Korraga heitis proua Brigham pilgu vastasseinale. Põgus pilk muutus ainitiseks ja ta silmad läksid suureks. Ta silmitses seina tähelepanelikult ja näputöö jäi soiku. Siis pööras ta pilgu taas riidetükile, tegi paar pistet, vaatas siis taas seina ning siis jälle õmblustööd. Lõpuks lasi ta kätel sülle langeda ja hakkas keskendunult seina uurima. Ta lasi pilgul toas ringi libiseda ja silmitses erinevaid mööbliesemeid. Siis pöördus ta pilk tagasi seinale ja ta vaatas seda üksisilmi. Siis pöördus ta õdede poole.
„Mis asi see on?” küsis ta.
„Mis asi?” küsis Caroline järsult, tema sulepea kraapis kuuldavalt paberit.
Rebecca tõi kuuldavale oma tavalise krampliku ahhetuse.
„See kummaline vari seal seina peal,” vastas proua Brigham.
Rebecca hoidis ikka veel kätt näo ees, Caroline asetas sulepea tindipotialusele.
„Miks sa ringi ei pööra ega vaata seda?” küsis proua Brigham imestunult ja mõnevõrra solvunultki.
„Ma pean selle kurja kiiresti valmis kirjutama, sest vastasel juhul ei jõua proua Wilson Ebbit matustele,” vastas Caroline järsult.
Proua Brigham tõusis püsti, tema õmblustöö libises põrandale ja ta hakkas toas ringi kõndima, liigutades erinevaid mööblitükke ja hoides pilku samal ajal seinale tekkinud varjul.
Korraga ta karjatas.
„Vaadake seda jubedat varju! Mis see on? Vaata, Caroline, vaata! Mis asi see on?”
Proua Brighami stoilisest rahust polnud ühtäkki jälgegi. Tema kena näolapp moondus õudusest. Ta tardus paigale ja osutas käega seinale.
„Vaadake!” ütles ta ja näitas sõrmega. „Vaadake! Mis asi see on?”
Rebecca heitis seinale hirmunud pilgu ja kukkus metsikult halama.
„Oh, Caroline, see on jälle seal! See on jälle seal!”
„Caroline Glynn, palun vaata nüüd seda!” nõudis proua Brigham ärritunult. „Vaata! Kust tuli sinna see kohutav vari?”
Caroline tõusis, pöördus ringi ja jäi seisma näoga seina poole.
„Kust mina seda teadma peaksin?” küsis ta.
„See on olnud seal kõigil õhtutel pärast Edwardi surma,” nuuksus Rebecca.
„Igal õhtul?”
„Jah. Ta suri neljapäeval ja täna on laupäev, nii et kokku kolm õhtut,” sõnas Caroline rangel toonil. Näis, et ta hoiab end vaos ainult tänu meeletule tahtepingutusele.
„See näeb välja nagu… nagu…” kogeles proua Brigham õudusest väriseval häälel.
„Ma näen väga hästi, mismoodi see välja näeb,” sõnas Caroline. „Mul on silmad peas.”
„See näeb välja nagu Edward,” purskas Rebecca meeleheitlikult ja hirmunult.
„Nii see on,” nõustus proua Brigham, kelle häält lämmatas õudus nagu ta õelgi, „ainult et… Oh, see on nii kohutav! Caroline, mis see on?”
„Ma küsin veel kord, et kust mina seda teadma peaksin?” vastas Caroline. „Ma näen seda samamoodi nagu sina. Kuidas ma võin rohkem teada kui sina?”
„See peab tulema mingist esemest siin toas,” sõnas proua Brigham ja vaatas meeleheitlikult toas ringi.
„Me liigutasime toas kõiki asju kohe esimesel õhtul, kui see ilmus,” vastas Rebecca. „See pole ühegi mööblitüki vari.”
Caroline pöördus vihaselt õe poole. „Loomulikult on see mõne mööblitüki vari,” hüüatas ta. „Kuidas sa võid niimoodi öelda! Mida sa sellega öelda tahad? Loomulikult on see mõne mööblitüki vari.”
„Loomulikult,” nõustus proua Brigham ja vaatas kahtlustavalt Caroline´i. „See peab tulema mingist esemest siin toas. See on ainult kokkusattumus, seda tuleb ette. Võib-olla tuleb see tollest kardinavoldist. See peab olema miski siin toas.”
„See ei tule ühestki esemest siin toas,” kordas Rebecca kangekaelselt, hääles õudus.
Korraga avanes uks ja sisse astus Henry. Ta hakkas midagi ütlema, ent siis järgnes ta pilk teiste omadele. Ta seisis liikumatult ja jõllitas seinal asuvat varju. See oli elusuurune vari ja ulatus üle valge uksepaneeli ning pooleldi üle seina, kus rippus pilt.
„Mis see on?” küsis ta veidral toonil.
„See peab olema mingi mööblitüki vari,” sõnas proua Brigham vaikselt.
„See ei ole ühegi mööblitüki vari,” ütles Rebecca taas ja tema hääles kõlas varjamatu ahastus ning hirm
„Kuidas sa võid niimoodi öelda, Rebecca Glynn,” noomis Caroline.
Henry Glynn ei liikunud paigast ja mees vaatas uuesti varju. Tema näol peegeldusid erinevad tundmused - hirm, hämmastus ja seejärel ärritunud uskmatus. Korraga hakkas ta toas kiiresti sihitult ringi liikuma. Ta liigutas närviliselt mööblit ja muid esemeid, vaadates ikka ja jälle, kas vari on kadunud. See aga isegi värahtanud hetkeski.
„See peab olema miski siin toas!” hüüatas ta ja tema hääl kõlas kui piitsalöök.
Mehe näoilme muutus. Kinnine ja salapärane loomus, mis peegeldus alati ta näol, kadus ühtäkki. Rebecca seisis sohva juures ja vaatas venda kaebleval lummatud pilgul. Proua Brigham haaras Caroline´i käest. Nad mõlemad seisid nurgas, hoidudes mehest eemale. Henry möllas mõnda aega toas nagu puuri pistetud metsloom. Ta liigutas iga viimast kui eset ja kui see varju paiknemist ei mõjutanud, viskas ta selle põrandale. Õed vahtisid pärani silmi.
Siis korraga jättis mees järele. Ta hakkas naerma ja pani mahavisatud asjad oma kohale tagasi.
„Kui jabur,” sõnas ta rahulikult. „Nii palju kära ühe varju pärast.”
„Tõsi ta on,” nõustus proua Brigham, püüdes tulutult hirmu varjata ja loomulikuna näida. Ta tõstis maast ümberaetud tooli.
„Mulle näib, et sa lõhkusid selle tooli, mis Edwardile nii väga meeldis,” sõnas Caroline.
Tema näol pidasid võitlust hirmutunne ja raev. Ta huuled olid kokkusurutud ja silmad tõmbusid pilukile. Henry võttis tooli ärritunult enda kätte.
„See on täpselt sama korras kui ennegi,” ütles ta rõõmsalt. Ta naeris taas ning silmitses õekesi. „Kas hakkasite kartma?” küsis ta. „Ma arvasin, et olete minu kommetega juba harjunud. Te teate küll, et ma tahan kõik saladused kiiresti ära lahendada ja see vari näib selline… veider. Ja ma mõtlesin, et kui on võimalus selle allikas kiiresti kindlaks teha, siis seda ma ka teen.”
„Paistab, et see siiski ei õnnestunud,” märkis Caroline kuivalt, heites pilgu seina poole.
Henry pilk järgnes õe omale ja meest läbis silmanähtav värin.
„Oh, varjudel polegi alati seletust,” sõnas ta ja naeris taas. „Inimene on rumal, kui ta hakkab varjudele seletust otsima.”
Siis helistati õhtusöögile ja nad kõik läksid toast välja, kuid Henry - nagu ka kõik teised - hoidusid seina poole vaatamast.
Läbi halli minnes hoidis proua Brigham Caroline´i lähedusse. „Ta oli nagu deemon!” sosistas ta õele kõrva sisse.
Henry läks kõige ees ja ta kõndis nii käbedalt nagu poisike; Rebecca tuli kõige viimasena ja tema põlved värisesid nii tugevasti, et ta suutis vaevu kõndida.
„Ma ei saa täna enam selles toas istuda,” sosistas ta pärast sööki Caroline´ile.
„Hea küll, me istume siis lõunatiivas,” vastas Caroline. „Ma arvan, et me istume lõunatiiva suures toas,” ütles ta valju häälega. „Seal pole nii niiske kui kabinetis ja mul on külm.”
Nii nad istusidki kõik lõunatiiva toas ja tegid näputööd. Henry luges ajalehte, ta oli tõmmanud oma tooli laualambile lähemale. Kella üheksa paiku tõusis ta korraga püsti ja kõndis läbi halli kabinetti. Kolm õde vaatasid üksteisele otsa. Proua Brigham tõusis, tõmbas sahiseva kleidisaba põlvede vastu ja hakkas kikivarvul ukse poole nihkuma.
„Mida sa teha kavatsed?” küsis Rebecca ärevalt.
„Ma kavatsen vaadata, mis tal plaanis on,” vastas proua Brigham ettevaatlikult.
Ta osutas halli teises seinas asuvale kabineti uksele - see oli irvakil. Henry oli püüdnud seda küll kinni tõmmata, aga kummalisel kombel oli see kiires tempos veel rohkem paisunud. See jäigi irvakile ja seest paistis valgus. Halli lampi ei olnud nad süüdanud.
„Jää parem siia,” ütles Caroline halvastivarjatud teravusega.
„Ma lähen vaatan,” kordas proua Brigham kindlalt.
Seejärel tõmbas ta kleidisaba nii tihedalt keha ümber, et ta ümarad vormid musta siirdiide alt silmatorkavalt esile kerkisid, ja läks ettevaatlikult üle halli kabineti ukse juurde. Seal ta seisatas ja piilus ukse vahelt sisse.
Rebecca jättis õmblemise katki ja vahtis pärani silmi. Caroline lasi näppudel käia. Mida aga proua Brigham nägi kabineti irvakil ukse vahelt, oli see:
Henry Glynn, kes ilmselt oletas, et kummalist varju heitev kogu peab asuma lambiga laua ja seina vahel, torkas kunagi ta isale kuulanud vana mõõgaga süstemaatiliselt läbi laua ja seina vahele jäävat ruumi. Mitte ükski toll ei jäänud mõõga poolt läbistamata. Näis, et mees oli jaganud ruumi mõttes sektoriteks. Ehkki ta nägu ilmestas külm viha, vehkis ta mõõgaga kaalutletult ja läbimõeldult. Tera muudkui välkus, aga vari püsis endiselt seinal. Proua Brigham tundis, kuidas ta toimuvat nähes üle kogu keha külmaks läheb.
Lõpuks jättis Henry järele ja seisatas, käsi mõõgaga pea kohal löögiasendis, ja silmitses seinal asuvat varju vaenulikult. Proua Brigham hiilis vaikselt tagasi üle halli, sulges enda järel lõunapoolse toa ukse ja rääkis teistele, mida oli näinud.
„Ta oli nagu kurat ise!” kordas ta. „Caroline, kas sul on veel järel seda vana veini? Mulle tundub, et ma ei kannata seda enam välja.”
Ta nägi tõepoolest vaevatud välja. Tema kena leebe nägu oli kurnatud, pinges ja kahvatu.
„Jah, seda on veel rohkesti järel,” vastas Caroline. „Sa võid ju veidi võtta, kui magama lähed.”
„Ma arvan, et me kõik võiksime natuke juua,” ütles proua Brigham. „Oo mu jumal, Caroline, mida…”
„Ära küsi ja ära ütle midagi,” sõnas Caroline.
„Ma ei tahagi midagi küsida,” vastas proua Brigham, „aga…”
Rebecca oigas valjusti.
„Miks sa niimoodi teed?” küsis Caroline karmilt.
„Vaene Edward,” ohkas Rebecca.
„Ainult tema pärast sa oigama peaksidki,” sõnas Caroline. „Mingit muud põhjust ei ole.”
„Ma lähen voodisse,” ütles proua Brigham. „Ma ei peaks matustel vastu, kui ma puhata ei saa.”
Õige pea läksid kõik kolm õde oma tubadesse ja lõunapoolne elutuba jäi tühjaks. Caroline hõikas kabinetti Henryle, et too enne ülestulekut tule ära kustutaks. Möödus umbes tund aega ja siis astus oma tuppa Henry, hoides käes lampi, mis oli olnud kabinetis. Ta asetas selle lauale ja kõndis mõned minutid edasi-tagasi. Ta nägu oli surnukahvatu ja ilme meeleheitlik. Tema sinised silmad näisid tumedate tühjade aukudena.
Siis võttis ta lambi taas kätte ja läks tagasi raamatukokku. Ta asetas lambi ruumi keskel seisvale lauale ja seinale ilmus vari. Taas uuris ta ruumis asuvaid esemeid ja paigutas neid ringi, aga seekord juba rahulikult, ilma vähimagi märgita ennistisest raevust. Vari püsis liikumatult seinal. Seejärel läks ta koos lambiga tagasi lõunapoolsesse tuppa ja ootas veidi. Siis läks ta jälle kabinetti, asetas lambi lauale ja vaatas, kuidas vari taas seinale ilmus. Üles läks ta alles kesköö paiku. Proua Brigham ja teised õed, kel ei tulnud und, kuulsid ta samme.
Järgmisel päeval toimus matus. Õhtul istus perekond lõunapoolses toas, koos nendega olid ka mõned sugulased. Kabinetti ei läinud keegi, aga kui teised olid öö hakul oma tubadesse läinud, läks Henry koos lambiga sinna. Taas nägi ta, kuidas kohutav vari lambivalguses seinale ilmus.
Järgmisel hommikul teatas Henry söögilauas, et ta peab minema kolmeks päevaks linna. Õed vaatasid talle üllatunult otsa. Henry käis väga harva kodust väljas ja viimastel päevadel oli ta oma praksise Edwardi surma tõttu hooletusse jätnud. Henry oli arst.
„Kuidas sa saad praegu oma patsiendid abita jätta?” küsis proua Brigham imestunult.
„Ma ei tea, kuidas, aga muud võimalust ei ole,” vastas Henry rahulikult. „Ma sain telegrammi doktor Mitfordilt.”
„Konsultatsioon?” uuris proua Brigham.
„On üks asi,” vastas Henry.
Doktor Mitford oli Henry kunagine klassivend, kes elas lähedalasuvas linnas ja kutsus Henry mõnikord enda juurde, kui vajas konsultatsiooni.
Kui Henry oli lahkunud, ütles proua Brigham Caroline´ile, et tegelikult ei olnud mees öelnud, et läheb doktor Mitfordi juurde konsulteerima, ja see asi näib väga kummaline.
„Kõik on viimasel ajal väga kummaline,” ütles Rebecca õlgu väristades.
„Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Caroline järsult.
„Mitte midagi,” vastas Rebecca.
Sellel õhtul ei läinud keegi neist raamatukokku ja sama lugu oli ka järgmisel ning ülejärgmisel õhtul. Kolmandal päeval ootasid nad Henryt, aga too ei saabunud, ehkki viimane linna poolt tulev rong oli läinud.
„Ma ütleksin, et see on väga imelik,” sõnas proua Brigham. „Ma pean silmas mõtet minna patsientide juurest sellisel ajal kolmeks päevaks ära ja ma tean, et mõned neist on väga haiged. Ta ise ütles. Ja milline konsultatsioon kestab kolm päeva! See ei ole loogiline ja nüüd ei ole ta ikka veel kodus. Vähemalt mina ei saa sellest aru.”
„Mina ka ei saa,” ütles Rebecca.
Nad kõik istusid lõunapoolses võõrastetoas. Halli teises otsas asuvas kabinetis oli pime ja selle uks oli irvakil.
Varsti tõusis proua Brigham püsti ja ta ei oleks osanud selgitada, miks. Miski näis teda sundivat, see oli otsekui mingi väline jõud. Ta läks toast välja, tõmmates taas kleidisaba keha ümber, et see kõndimisel ei sahiseks, ja hakkas kabineti ust lahti lükkama.
„Tal ei ole lampi,” ütles Rebecca väriseva häälega.
Caroline, kes kirjutas kirja, tõusis püsti, võttis lambi (mida nende toas oli kaks tükki) ja läks õele järele. Rebecca tõusis samuti, kuid seisis värisedes paigal ega söandanud järgneda.
Helises uksekell, aga teised seda ei kuulnud, sest kella anti lõunatiiva ukse juures, mis jäi kabineti poolt vaadates vastassuunda. Kui kell helises teist korda, läks Rebecca kõheldes ukse juurde, sest talle meenus, et teenija oli välja läinud.
Caroline astus koos õe Emmaga kabinetti. Ta asetas lambi lauale. Nad silmitsesid seina. „Oo mu jumal,” ahmis proua Brigham õhku, „seinal on… seinal on kaks varju.” Õed hoidsid teineteise ümbert kinni ja silmitsesid kohutavaid figuure seinal. Vaarudes astus sisse Rebecca, tema käes oli telegramm. „Toodi… telegramm,” hingeldas ta. „Henry… on surnud.”