Käesoleva ettekande teema on ühemõttelisele ja vastuvaidlematut tõestada, et ma pole mingi eriline värdjas. Selliseid on veel, ehk mitte liiga palju - konkreetselt toon näiteks Malzbergi, Lafferty, Tiptree ja P. J. Farmeri.
Muuhulgas püstitan hüpoteesi, et sogane, haiglane, vägivaldne, ropp, ebapopulaarne, vormiuuenduslik ja igas mõttes loov kirjandus leiab oma arvukatele puudustele vaatama siiski vähemalt ühe lugeja.
Ehkki ma tunnen kõigi mainitud autorite lugemisest selget rõõmu, ei soovita neid ilma kõhklusteta. Loed süüdimatult ja võid mõne aja pärast hakata tegema avaldusi teemal, et P. K. Dick on triviaalne peavoolukirjanik või midagi sarnast.
Kui eelnev avaldus kvalifitseeritakse totruseks ning teile võidakse omamehelikult õlalegi patsutada, siis alljärgneva kaanepildiga teose lugemine avalikus kohas toob kaasa esteetidest fundamentalistide füüsilise rünnaku.
Barry N. Malzberg
See tark juut kirjutas seitsme aasta jooksul ligi kolmkümmend romaani ja paarsada juttu. Jutulooming on taadil suuremalt osalt geniaalne, ent ka tema kirevas romaanikuhjas leidub selgusehetki.
Barry viljakusest veel üks markantne näide: töötades kirjandusagentuuris, jõudis ta päeva jooksul arvustada viis romaani ja kakskümmend novelli, kusjuures ajalehe mahus retsensioonidega ning sinna kõrvale veel peldikus paar rahmakat pihku panna.
Malzbergi vulkaaniline tegevus lõppes seitsmekümnendatel, aga õnneks tilgutab ta raamatuid tavakirjaniku rütmis siiamaani. Tüübil on võigas huumorimeel, halb komme kõike ilusat pilastada ja nõrkus salamõrvade vastu.
Üksi Kennedy tapmisest on ta kirjutanud sama palju kui Kroonika rindade suurendamisest. Õnneks veidi erinevas stiilis: Junkies on death, all these fucking Kennedys. Tekstinäide pärineb temaatilisest romaanist The Sodom and Gomorrah Business (1974).
Iseäranis soovitan lugeda ta esseederaamatut The Engines of the Night: Science Fiction in the Eighties (1976), millest ilmus äsja ka uus oluliselt mahukam köide Breakfast in the Ruins (2007). Isikliku luhtumise ja anri allakäigu lugu.
Väga veenev, igati tõele vastav ja vastikult isiklik. Häid ulmeraamatuid on mitu, nii head raamatut ulmest teist ei ole. T. M. Dischi menukas The Dreams Our Stuff Is Made of: How Science Fiction Conquered the World (1998) on hommikueine kõrval nagu tubli tükk saepuruplaati.
James Tiptree, Jr.
Tiptree oli halb inimene, juba varases nooruses liitus ta vägivaldsete gängidega, kuid erinevalt Ellisonist oli ta globaalsel tasemel tegija. Mida ta Pentagonis ja CIA-s täpselt korda saatis, seda ma ei tea ega tahagi teada.
Igal juhul ei viitsinud ta seda teha surmani, ta põgenes töö juurest, redutas kurat teab kus ning kirjutas masendavaid raamatuid. Pole liigne lisada, et Tiptree tabati 1987. aastal ning perekondlikku holokausti serveeritakse meile nüüd kui kollektiivset enesetappu.
Tiptree romaanidest on tark heaga eemale hoida, aga jutukogud on tal rajud. Mõnda neist on isegi võimalik poest osta, esimeseks tutvuseks käib Her Smoke Rose up Forever (1985) küll. Oli veel äsja müügil koos Out of Everywhere: And Other Extraordinary Visions (1981) mis koosneb igasugustest järgijäänud vidinatest. Loetav ikka, aga mitte kõige parem alustamiseks.
Tiptree on esmaklassiline tujurikkuja.
R. A. Lafferty
Mainitud katoliiklik kirjamees alustas oma karjääri õnnelikul ajal, ennemuiste loeti ju absoluutselt kõike: Vonneguti, Spinradit, Sturgeoni ja isegi van Vogti; inimmõistus ei olnud veel Potterit leiutanud.
Üllatav friik selles mõttes, et ka tema romaanid kõlbavad lugeda. Ma räägin muidugi sellest osast Lafferty loomingust, mis on ilmunud ja mitte mingite väikekirjastuste paarisajase trükiarvuga vihikutest.
Ma olen täiesti kindel, et tema raamatuid enam kunagi välja ei anta, nii et krabage "Krisostomuest" viimased viimased ära: Lafferty In Orbit (1991), Does Anyone Else Have Something Further to Add?: Stories About Secret Places and Mean Men (1974), Iron Tears (1992) olid veel aasta eest saadaval.
Philip José Farmer
Philip on proletaarne kirjanik, ta kargas välja sulatusahjude vahelt. Erinevalt Laffertyst on Farmeri kirjatöid väga lihtne liigitada: suurem osa neist on täielik saast, jutukogud muidugi välja arvatud.
Loetava osa moodustavad sõgedavõitu fäntasi To Your Scattered Bodies Go (1971), vägivaldne pornograafia A Feast Unknown (1969), Gulliveri reiside mõtestatud väljaanne Venus on the Half-Shell (1975) (writing as Kilgore Trout) ja religioosne kihutustöö Jesus on Mars (1979) ja The Unreasoning Mask (1981).
Aga ega kõik ei saagi hästi välja tulla kui on raske elu. Farmeri jõemaailma bestselleri algversiooniga läks nii, et see võitis romaanivõistluse, auhind pandi tuuri, raamatut välja ei antud ja käsikiri kaotati ära.
Aga kellele muule kirjanikul kätte maksta on kui lugejatele.