Antud kirjatükk on kokkuvõte ja samas ka edasiarendus minu ettekannetest selleaastasel Estconil. Peaks olema loetav nii neil, keda kohal polnud... ning peaks huvi pakkuma neile, kes kohapeal kuulasid.
Ulmest rääkides mõtleme enamjaolt inglise keeles kirjapandud ulmet ja sageli veel ka vaid seda, mis ilmub Põhja-Ameerikas. Meeldib, või ei meeldi, aga selline on reaalsus. Võime nimetada seda kasvõi kultuuri-imperialismiks, aga tõsiasi on, et nö. ameerika ulme määrab muu maailma suunad ja arengud.
Praegu, XXI sajandi esimesel kümnendil on anglo-ameerika ulmekirjandus seisus, mida võiks suisa kriisiks nimetada. Tegelikkuses muidugi mingit kriisi pole, või tuleb siis kogu ulmekirjanduse eksisteerimine kriisiks nimetada. Jah, on olemas hulk märke, mis otsekui viitaks tõelisele kriisile.
Kui rääkida kriisist (või isegi allakäigust), siis tuleks alustada romaniseeringutest, ehk kõikvõimalikest tekstidest, mille algmaterjaliks on mõni film, telesari, koomiks või mäng. Kes kunagi mõnda romaniseeringut lugenud on, see ilmselt nõustub väitega, et tegu oli kõige muu, kui hea kirjandusega. Jah, erandeid on, aga need on tõesti haruldased erandid.
Tegelikult võib siia otsa liita ka üha enam ja enam vohavad ühismaailmad, kus autorid kirjutavad tekste teiste autorite poolt välja mõeldud maailmadesse.
Iseenesest pole halba ei romaniseeringutes, ei ühismaalmades. Kurb reaalsus on aga see, et mõlemad nimetatud nähtused parasiteerivad eelkõige noorte, algajate ja tundmatute autorite peal. Võta kuidas tahad, aga tase on vilets ja autoritele makstakse vähe. Tulemuseks tõeline säästukirjandus, mis paljude autorite jaoks jääbki ainukeseks loominguks.
Siit on vaid üks samm megapikkade sarjadeni või siis mahukate triloogiateni.
Lõputud sarjad ja tuhaploki mõõtu raamatud ei häiri ilmselt lugejaid, kelle jaoks 200 lehekülge on sobiv pikkus jutule ning korralik triloogia algab 3000 leheküljest. Ideaalmaailmas määraks teose mahu materjal, aga kahjuks ei ela me ideaalmaailmas. Tulemuseks siis tõsiasi, et algaja autor debüteerib romaanide triloogiaga, millele ta edu korral kirjutab kaks kuni viis jätkutriloogiat ja kunagi ka eelneva triloogia. Sageli jääbki debüütriloogia maailm autori ainukeseks maailmaks, mille ta välja suudab mõelda.
Samas kui mõelda, et näiteks ulme Kuldajastu autorid mõtlesid enam-vähem igaks teoseks midagi uut välja, mitte ei kirjutanud juba tehtule täiendusi ja parandusi, siis tahaks moodsaid klotsikonstruktoreid küll mõne vähemloomingulise tiitliga õnnistada.
See sarjakeskne ja üha paisuva mahuga ulme on viinud selleni, et praegu ilmub tegelikult raamatuid vähem ning kirjastajad püüavad ühe raamatuga üha suuremat ostjaskonda haarata. Ulatuslikum ostajaskond viib ka selleni, et teosest lihvitakse maha kõik, mis võib võimalikke survegruppe häirida ning teosed püütakse vormistada võimalikult lugejasõbralikult.
Väga lugejasõbralik on muidugi nali ja ilmselt just säärane raamatutootmine on teinud ka naljaulme üheks vägagi vohavaks ulme alaliigiks. Ma ei taha siin tänitada ei Douglas Adamsi, ei Robert Asprini, ei Terry Pratchetti kallal. Nemad on kõik tegelikult ju naljaulme buumi eelsed autorid. Eks neid häid naljamehi ole teisigi ja postmoderne ajastu vaid soodustab ilkumist. Tulemuseks saame aga väärastunud raamatuturu, kus proportsioonid on üsna paigast ära. Metropoli veidrused mõjuvad kolkas aga väärakustena ning see on hästi näha ka siinmaisel raamatuturul, kus suur osa fantasyt on paroodiad või muidu nali.
Ja kui juba kohalikule kirjastusmaastikule jõudsime, siis veel võikamana hakkab silma see kommerts, mis püüab Harry Potteri edu tuules ka oma kasumitompu teenida. Võtad lahti uudisraamatute nimekirja ja (ajuti tundub, et) iga teine raamat on osa mingist lastefantasy sarjast. On vähemasti üks suund kirjastamises, kus kohalik kirjastuselu hingab ühes taktis Ameerikaga. Iseküsimus, et kas see ulmelugeja nüüd õnnelikuks teeb.
Eesti raamatuturul on liialt rohkelt esindatud ka vähese ulmesisaldusega põnevuslood ja nö. naistekad, mis esindavad postmodernse kirjanduse varjukülgi. Varasemalt oli nõnda, et autorid pidasid anri piiridest rohkem kinni ja rikkusid neid vaid siis, kui kunstiline eesmärk seda nõudis. Tänapäeval tundub ajuti, et anri piiride hägustamine on suisa kohustus või eesmärk omaette. Eks see ole vist ka turunduslik nõue, et niimoodi saaks otsekui rohkem lugejaid hõivata, et lisame kriminullile ulme ja saame ühe raamatuga kätte raha nii krimi- kui ka ulmesõpradelt. Tegelikkus on siiski pisut teistsugune ning enamjaolt pettuvad ilmselt mõlema anri austajad.
Võikski nüüd omaette küsida, et kui see pole kriis, et mis siis on?
Igale lollusele on olemas ka arukas vastukaal ning sisuvaesele kommertsile vastandub üliteadlik anriulme... ehk siis autorid, kes kirjutavad teadlikult stiilipuhast ulmet. Mõned avaldavad isegi üksikromaane ja mõnede romaanide pikkus jääb isegi allapoole 200 lehekülge. Lühidalt: autorid, kes lihtsalt loovad!
Eks ka nemad peavad maadlema kirjandusturu nõudmistega, aga arukas inimene leab siiski kompromissi, mis oleks vastuvõetav kirjandusmaailma mogulitele ja ei jätaks ka autorit ja lugejaid vaeslapse rolli.
Loomulikult juhtub ka liialdusi ning nii mõnegi autori vastuhakk maandab ta niikirjandusse, mis teispool Atlandit tähendab väikesetiraailisi raamatuid, mida ostavad vaid tõelised kirjandusfriigid või paadunud kollektsionäärid.
Kui jätta kõrvale päris niiautorid, siis ka see alternatiivne suund müüb piisavalt hästi, kuigi nende müüginumbrid on tunduvalt tagasihoidlikumad ning ei jõua nad ka reeglina üldkirjanduslikese edetabelitesse ja raamatumessidele. Kuid kas see peakski olema eesmärk?