Otsing

Uhke rongkäik sammus väärikalt mööda aegade jooksul kivikõvaks tambitud teerada mäekülge mööda üles. Madalad kloostrimüürid, mille väravatest oli rongkäik alguse saanud olid ikka veel näha, kuigi väravate sulgumise tuhmist mütsatusest saadik oli päike ennast juba ümber Hatta-Oh tipu keeranud. Allpool, kus rada oli laiem ja raja kõrval võis kohata varaseid kitsekarjuseid või ula peal käinud armastajapaare, oli Kõigeõhulisem astunud aeglasemalt ja iga psalmisilbi erilise rõhuga välja öelnud. Tema sammud olid olnud kerged ning eemalt vaadates võis jääda mulje nagu kõnniks kloostriülem õrnalt

"Algernoni" toimetusel on rõõm teatada, et toimetusega on liitunud teoloog ja kirjanik Meelis Friedenthal.

Vana-aasta õhtul vestlesin meeldivas õhkkonnas ühe vana sõbraga, kes avaldas arvamust, et Siim Veskimees ei jäta mingit erilist jälge Eesti kirjandusse. Oma mõningaseks üllatuseks pidin temaga täiel määral nõustuma. Ometi on Veskimees ilmselt 21. sajandi alguse kontekstis Eestis oluline ulmeautor. Siit tekib paratamatult küsimus, kes Eesti ulmeautoritest siis üleüldse on võimeline Eesti kirjandusse püsivamat jälge jätma? Vaieldamatult kõige suurema produktsiooniga ning tuntuim ulmekirjanik Hargla on kirjutanud mitu väga head asja, kuid ka tema puhul on raske ette kujutada, et 60-70 aasta

Ma püüan jääda kirjutajat ja lugejat ühendavale teljele – sest ilma ei saa kirjandusest ju rääkida – aga enne, kui ma jõuan kavas välja kuulutatud osani, pean ma paika panema mõned eeldused, niiöelda taustsüsteemi. On jäänud meelde miski suuremate riikide statistika – ilma viiteta, paraku – et ühe kirjaniku ülevalpidamiseks on vaja 700-800 tuhat inimest, kellele kirjutaja keel oleks emakeeleks. (Võimalik, et see oli statistika Kanada inglis- ja prantsuskeelsete kirjanike osakaalu kohta, aga päris kindel ma selles ei ole.) Suuremad riigid kipuvad seda numbrit ülespoole, miljonini ümardama, meil

1. Semir peatus jõe keskel ja vaatas ülesvoolu. Koltunud kulu pikad kollased libled ulatusid madalatelt kallastelt tema alt läbi sõudva pruuni veeni, ülevalpool paistsid sügiskülmade poolt näpistatud putkede mustunud kroonid. Veepiirist veidi kõrgemal kasvas kaks pihlakat lähestikku; tuul liigutas nende marjakobaraid vee kohal. Isegi pihlakamarjade värvis puudus erksus. Silla käsipuudele riputatud eredvärvilised reklaamid kutsusid koduperenaisi ostma pesuvahendit “Hüpervärskus”. Mees pööras pilgu allapoole ja nägi, kuidas otse tema jalge all kuue meetri sügavusel vesi väikesel kärestikul

Alltoodu on toimetatud versioon 2005. aasta novembri viimasel nädalal postiloendis SF2001 toimunud vestlusest. Osa võtsid tähestikulises järjekorras Juhan Habicht, Tanel Rõigas, Kristjan Sander, Andres Septer, Andres Soolo, Raul Sulbi ja Liisa Vesik. SEPTER Siis kõige lähedasem asi unistajate "küberruumile": http://psdoom.sourceforge.net. Eriti soovitav on lugeda läbi autorite kurtimised teemal KUI raske on panna seda asja adekvaatselt käituma ja mõtelda selle üle, KUI lõdvalt graafiline liides on seotud selle all oleva virtuaalse "tegelikusega". HABICHT Thanx for the link , nagu öeldakse. Aga

Jõuluvana vaatas Augustile otsa. Apelsinid ja nektariinid, villased sokid ning rulluisud. August ajas ennast istukile. Tema silmad hiilgasid. ÌEi, ma ei kurda, kõik need on väga head kingid, see on paremgi kui ma ootasin. Aga kas tead, mida ma tegelikult tahaksin?ì ÌNo ütle, poiss!ì ÌMulle meeldiks see, kui inimestel oleks minust kasu. Ma tunnen, et seni pole ma midagi tõeliselt kasulikku saanud teha ...ì ÌTõeline kasu sinust on see, et sa oled minu ja isa silmarõõm,ì ütles ema vahele. ÌKõik armastavad sind.ì ÌMa ei räägi sellest, mis ma OLEN,ì ütles August pisut solvunult. ÌMa räägin sellest

Kohtan sageli arutlusi sellest kuidas teaduslik fantastika on surnud ning kuidas mõni rumal autor seda ei tea ja ikka kirjutab. Heasüdamlikumalt seletatakse teinekord hoopis, et teaduslik fantastika on oma aja lihtsalt ära elanud ning see ei huvita enam kedagi... Kui kirjutan Ìteaduslik fantastikaì, siis mõtlen ulmekirjanduse seda osa, kus teose oluline komponent on värske/uudne teaduslik hüpotees ning milles autor lahkab mitte ainult hüpoteesi sotsiaalseid mõjusid, vaid tegeleb siiski ka probleemi endaga. Just see, mille kohta ligi nelikümmend aastat öeldakse inglise keeles hard SF . See ulme