Otsing

Maailma vanim ja suurim teadusliku fantastika uurijaid koondav ühing SFRA (Science Fiction Research Association) määras selle aasta märtsis ühe oma kahest aastaauhinnast Tartu ülikooli eesti kirjanduse teadurile Jaak Tombergile. Ajakirjas Science Fiction Studies ilmunud Tombergi artikkel „On the Double Vision of Realism and SF Estrangement in Gibson’s Bigend Trilogy“ hinnati 2013 aasta parimaks kriitiliseks kirjutiseks. Sellest asjaolust lähtuvad ka mõned järgnevad küsimused talle. Sa oled uurinud ulmet pikemat aega, laiemalt ka nüüdiskultuuri. Sinu auhinna saanud artikkel tegeleb nimeliselt

Juhan Habicht Aastad pole vennad ja ammugi pole seda jutuvõistlused. Seekordne tekitas pisut pettumust. Kahtlemata oli ka õnnestunud töid – nii päevakajalisi kui igavikulisi; tuttavalt reaalses, autori enda loodud või pisut nagu laenatud maailmas toimuvaid. Selliseid aga, mis paberit ja trükivärvi vääriksid, jäi alla kümne. Eks need saavad “Täheajas” avaldatud. Neid, mis sobiksid võrgulehekülgedel ulmesõpru rõõmustama, kuid siit või sealt pisut veel logisesid, oli muidugi rohkem. Võib-olla olid mu ootused liiga kõrged. Ilmselt oli ennatlik 2004. a jutuvõistlusel osalenud Tuulepäälse

Deborah Walker Tõlkinud Juhan Habicht On vana-aasta õhtu ja väljas sajab lund. Muidugi sajab. Ilmamasinad lülitati juba esimesel detsembril sisse. Pühad olgu lumised. Me oleme elutoas ja ootame esimest jalga. Esimene inimene, kes uksest sisse astub, toob meile uue aasta õnne. Onu Milo tukub oma toolil. Ta on täis nagu tõhk. Ta pole kunagi eriline napsimees olnud. Aga igaühel tuleb norm oma ära täita. Onu Milo ja tädi Val elavad meie juures. Enne oli neil kena korter, kus pensionipõlve pidada – vaatega sadamale. Aga perekonnad peavad koos elama. Tuled on hämarad. Punased tulukesed jõulupuul

Tõlkinud Silver Sära Oli hämara ja vihmase päeva õhtupoolik, kui Paullinus lahkus külast, kus ta oli ööseks peavarju saanud. Küla asus suurte metsade keskel, otse Gallia südames. Selles hõredalt asustatud piirkonnas elavad inimesed olid enamasti paganad ja kaugetes pühamutes viidi endiselt läbi kummalisi salajasi riitusi. Kristlikud jutlustajad, kellest üks oli ka Paullinus, rändasid üksi või väikeste seltskondadena suurtel teedel ja pöörasid aeg-ajalt rajalt kõrvale metsaküladesse, tehes kannatlikult oma rasket tööd, et uudised Jumalasõnast inimesteni jõuaksid. Enamasti ei juhtunud nendega

„Soliidne laud teie kabinetti. 4,2 m laius , 1,4 m sügavus ja 0,81 m kõrgus; 100% täispuit (tamm), 12 sahtlit ja kaks varjatud laegast.“ Nii oleks seda lauda kirjeldatud mõnes odavate asjade müügikataloogis. Confried Brown ei vaadanud aga seda lauda üldse. Seda sellele vaatamata, et see laud polnud kaugeltki mitte odav. Põhjuseks polnud see, et antud laud oli tema töölaud, ammu nähtud ja tuttav, tema tähelepanu oli haaranud hoopis sellel lebav poolkera, kenasti kumerusel tasakaalus. Confried silmitses seda pingsalt, sest see oli rohkem kui poolkera, see oli külaline väljastpoolt meie kodust

Inglise keelest tõlkinud Lauri Heinsalu. Päike oli juba peaaegu puude taha vajunud, kui ma lahkusin Tula äärealadelt, suundudes itta. Quetzalcoatlile on lääs püha, nii et ma suundusin teisele poole. Võib-olla see oli mu viga; see tegi talle mu leidmise liiga kergeks. Quetzalcoatli vanemaks on Omeoteotli, kes lõi maailma ja on kaksainsus: nii mees kui naine, hea ja kuri ja kõik teised vastandite komplektid koos ühes olendis. Ma ei mõelnud sellele, kui otsustasin ära joosta. Muidu oleksin võib-olla läinud põhja mägedesse või lõunasse Tenochtitl?ni ja ta poleks mind leidnud. Võib-olla oleksin ma

„Focke-Wulf’i" esirattad puudutasid maandumisrada, kiirus langes ja lõpuks kukkus ka sabaosa alla rattale. Mootorite jõurates ruleeris pommitaja seisuplatsile, mille sauadega vehklevad korraldajad kätte näitasid. Et lennata 6000 kilomeetrit, oli Fw191 seekord küll 4 tonni pommide asemel hoopis lisakütust kandnud. Lennuki juurde kõndis Saksa ohvitser. Oma mustas mundris eristus ta väga teravalt nii kohalikest tõmmudest, teravatipuliste mütside ja karusnahksete kasukatega kohalikest kui isegi lennuväljal töötavatest välivormis saksa sõduritest, keda kasutati selleks, et lennukid ikka tervelt

Arja seisis akna ees ja vaatas, kuidas Joe läbi paksu lume maja poole rühkis. Mehel oli seljas karusnahkne kasukas ning ta kapuutsist väljaulatuva ninaotsa ümber kerkis auru. Joe kummardus kohmakalt ja lisas aiavärava ees põleva õlitõrviku paaki kütust. Õli oli ainus, mida neil jätkunuks kasvõi sajaks aastaks. Tõrviku tuluke lihtsalt pidi kogu selles lõputuna näivas pimeduses kaugele silma paistma. Arja teadis nägematagi, et Joe habe ja vuntsid on jäätunud ja et ta käed paksudes nahkkäpikutes on külmast punased. Naine hingas akent katvatele jäälilledele. Need sulasid korraks, kuid hakkasid

„Ainult niipalju saad sa maitsta minu verd, nälgiv koer. Ma ei hävi, ma elan ärksalt ja vapralt seni, kuni mu maks kannab, ja siis edasi minu hõimus. Sina ei suuda katkestada meie teekonda, vikatimees, me kasvame sinu jaoks liialt jämedaks!“ Kestvus, Tuletaga tänavustest noortest turjakaim, rapsas teraga ülalt alla ja astus eemale. Külm vihm sellel aastaajal, mis pidanuks olema talv, uhtis vere ta näolt hetkega habemesse, kuhu see tumedate ripitsatena venima jäi. „Ma olen see, kes mind on sigitanud ja see, kelle sigitan mina. Ja kui mina ei vea alt neid ega nemad mind, ei jää me kunagi