"Algernon" jätkab kvartaliajakirjana
Kuna viimastel aastatel on kaastööde hulk ja tase järjepanu langenud, ei näe toimetus enam võimalust üritada ajakirja välja anda igakuiselt. Seetõttu jätkab "Algernon" edaspidi kvartaliajakirjana. Ajakiri ilmub iga aasta aprilli, juuli, oktoobri ja detsembri esimesel nädalalõpul. Selline otsus ei tulnud kergelt, kuid näib olevat praeguses olukorras ainuvõimalik tee.
Kaastööd palume saata aadressil algernon@obs.ee.
Jõgi oli külm, kui ta sellesse astus. Jääkristallidena põletavad veekeerised niutsusid ümber ta jalgade, pekslesid ringi, tõusid, paiskusid õhku. Vetikakihi siidjas selgus hajus – mitte kohmakusest, vaid meelega – jõepõhjas ärganud liiv täitis selle oma ühtlase tusasusega. Kivid kadusid. Metsas laulis kaur. “Tsiuuk-tsiuuk.” Esimene pillimees mängib endale leinamuusikat. Ja ometi oli see ilus hommik. Üks sellistest, mille puhul Vatstõk tavatses öelda: “Hea päev – hea päev, et surra.” Taevas oli tühi. Tuule õrn käsi paitas ükskõikselt kõrgustesse pürgivaid saarepuid ja vigvamitest vinduvat
Ter ärkas, aga ei avanud veel silmi. Ta tunnetas kuiva pehmet maad oma selja all ja hingas sisse värsket metsahõngu. Kusagilt eemalt oli kuulda ärevat ojavulinat, linnulaulu ja tasast tuule mängimist puulehtedes. "See on nagu..." mõtles Ter, kuid talle ei tulnud meelde, mida kõik tema ümber talle meenutas. Kui ta veel hetke selle üle juurdles, mõistis ta, et õigupoolest ei tulnud talle üldse mitte midagi meelde. Kummaline tunne, mõtles Ter. Ning samas imestas, kuidas sai see tunne talle kummaline tunduda, kui ta üldse ei mäletanudki, mida tähendas kummaline ja mismoodi oli tunnete tundmine. Ta
"Algernoni" mainumber jääb avaldamiskõlbliku materjali puudumisel ilmumata. Surm ka ei võta sealt, kus ei ole. Kaastööd palume saata aadressil algernon@obs.ee.
Kõik «Algernonis» ilmunud ja ilmuvad jutud, tõlked ning artiklid on kaitstud Eesti autoriõiguse seaduse ja rahvusvaheliste autorikaitse konventsioonidega.
4. märtsi "Postimehes" imestab Berk Vaher, miks küll on ulmekirjandus vormi poolest nii konservatiivne (vt. trükikommentaare Urve Eslase artiklile "Ulmekirjanik on Eestis hüüdnimi, aga mitte amet"). Teema on juba "Algernonis" korra üleval olnud, kuid ma loodan, et mul õnnestub arutelule midagi lisada. Esiteks, ulme ei ole tingimata oma vormilt konservatiivne. Ka anglo-ameerika zhanriulmes on vormieksperimentaatoreid - vaadatagu näiteks Micheal Moorcocki kaheksakümnendate alguse loomingut, näiteks "The Entropy Tango: A Comic Romance" (1981). Ka zhanriulmega väga tihedalt suhtestuva Vonneguti
SISSEJUHATUS Idee lugeda läbi terve aasta eesti uudisproosa sai algtõuke „Loomingu” iga-aastastest ülevaadetest, mis ilmuvad traditsiooniliselt märtsikuu numbris. Neid lugedes olen tundnud alati kummalist ebamugavust, otsekui süütunnet, mille taustaks kurb tõik, et enamasti olen ise ilmunud viiekümnest raamatust läbi lugenud ainult kolm-neli. Samas on keegi suutnud kogu toodangu ammendada ja ehkki suur lugemus ei näita automaatselt veel midagi, on selge, et mingi kvaliteet peab sellega siiski kaasnema. Kokku võtvalt: sooviks oli vähendada oma ignorantsust või veendumust, et olen teemas
Kaastööd palume saata aadressil algernon@obs.ee.
Kõik «Algernonis» ilmunud ja ilmuvad jutud, tõlked ning artiklid on kaitstud Eesti autoriõiguse seaduse ja rahvusvaheliste autorikaitse konventsioonidega.
Uhke rongkäik sammus väärikalt mööda aegade jooksul kivikõvaks tambitud teerada mäekülge mööda üles. Madalad kloostrimüürid, mille väravatest oli rongkäik alguse saanud olid ikka veel näha, kuigi väravate sulgumise tuhmist mütsatusest saadik oli päike ennast juba ümber Hatta-Oh tipu keeranud. Allpool, kus rada oli laiem ja raja kõrval võis kohata varaseid kitsekarjuseid või ula peal käinud armastajapaare, oli Kõigeõhulisem astunud aeglasemalt ja iga psalmisilbi erilise rõhuga välja öelnud. Tema sammud olid olnud kerged ning eemalt vaadates võis jääda mulje nagu kõnniks kloostriülem õrnalt
"Algernoni" toimetusel on rõõm teatada, et toimetusega on liitunud teoloog ja kirjanik Meelis Friedenthal.
Vana-aasta õhtul vestlesin meeldivas õhkkonnas ühe vana sõbraga, kes avaldas arvamust, et Siim Veskimees ei jäta mingit erilist jälge Eesti kirjandusse. Oma mõningaseks üllatuseks pidin temaga täiel määral nõustuma. Ometi on Veskimees ilmselt 21. sajandi alguse kontekstis Eestis oluline ulmeautor. Siit tekib paratamatult küsimus, kes Eesti ulmeautoritest siis üleüldse on võimeline Eesti kirjandusse püsivamat jälge jätma? Vaieldamatult kõige suurema produktsiooniga ning tuntuim ulmekirjanik Hargla on kirjutanud mitu väga head asja, kuid ka tema puhul on raske ette kujutada, et 60-70 aasta
