Morten istus baaripuki otsas ja rüüpas õlut. See ei olnud ei Originaal, Alekokk ega Pulss - see oli lihtsalt õlu! Petlikult maheda maitsega ja kadakatestki kangem. Erinevalt kõrgestisündinud linnaõlledest kargasid kohalikust rüüpest võetud sõõmud kohe kupli alla sumisema ja seda veel enne kui esimene kann poole peale sai. Letitagusel riiulil seisid ka peenemate napside pudelid, aga need olid mõeldud pigem silmailuks kui allavõtmiseks. Üks õige saarlane ei joo magusat viina. Õige saarlane joob õlut.
Ja õllekõrvaseks on loomulikult kala, pärit mullusest kui mitte tunamullusest loomusest, korralikult soolatud ja jumal teab kaua tuule käes kuivanud. See oli esimene asi, mida Morten mööda tolmust kruusateed sadamast küla poole kõmpides märkas - pikad nööritäied tundmatuseni moondunud kalamuumiad pea iga maja räästaaluses. Kala serveerimise juurde kuulus häälekas kops vastu letiserva, millega lahtitulnud soomused minema löödi ja mis hoiatas kogenematut sööjat, et too esimese õhinaga kohe oma hambaid ei murraks.
Mehe selja taga kummutas oma teab mitmendat õllekannu jutukas kalurite seltskond. Tilluke kõrtsituba, pika plankudest kokkuklopsitud laua ja sama rohmakate pinkidega selle ümber, oli nähtavasti saarlaste mitte just väga tormilise seltsielu keskpunktiks. Ja üleüldse kogu küla keskpunktiks. Kõrtsiga samas majas asuv pisike vürtspood, millel tänava poolt vaadatuna oli eraldi silt ja omaette sissepääs, osutus lähemal uurimisel lihtsalt eraldi sirmitaguseks, kus õllest mittehoolijatele jahu, pesupulbrit ja sindlinaelu müüdi. Siinsamas nurga taga oli võimalik ka kirju postitada ning sisse astudes oli Morten vilksamisi märganud internetiühenduse olemasolu tähistavat kapsarauamärki.
Kõrtsmik - vähemalt saja, kui mitte saja viiekümne kilone mehemürakas - viskas Mortenilt saadud kroonid hooletu käeliigutusega sahtlisse (tavalisse ilma lukuta lauasahtlisse!) ning võttis taas sisse oma hõimupealikust maailmavalitseja poosi. Isegi selline üdini kõrtsmikuline tegevus nagu rätinurgaga klaaside läikima nühkimine, näis tema käes majesteetliku tseremooniana. Jäme kuldkett ümber lihava kaela pidi rõhutama, et tegemist on saare kõige tähtsama ja jõukama persooniga, kes võis endale lubada nii mõndagi luksust, mida muidu ainult mandrimehed naudivad.
Morten kulistas suutäie õlut ja tegi veel ühe tulutu katse hammastega kala küljest midagi lahti saada. Ta oli oma õllega letiäärsele puupakule sättinu võõristusest kõrtsi ainsa laua valinud külameeste vastu, aga nüüd, kõrge puki otsas istudes, tundis ta ennast otsekui lavale lükatud kloun. Ainult näkku suunatud proektorikiir puudus veel.
Jutukõma Morteni selja taga vaibus. Morten lonksas õlut ja kui paus juba ebaloomulikult pikaks venis, küünitas üle õla selle põhjust vaatama.
Kõrtsilävel seisis hiinlane.
Morten oli kindel, et kui talle antakse piisavalt aega, siis suudab ta välja mõelda, miks tema õllene aju tulijat juba esimesel pilgul raudkindlalt hiinlaseks pidas. Mitte, et sellel arvamusel midagi häda oleks olnud. See oli täpselt sama hea kui tosin muud allkirja, mida ta pika põrnitsemise jooksul juuresolevale pildile sobitada püüdis.
Mees (Morten oli PEAAEGU kindel, et see oli mees) oli riietatud libeläikivasse kirevavärvilisse kimonosse. Selle ülipikad ja avarad käised olid tagasi heidetud ning sissetulija (või tungija?) hoidis oma käsi tüüpilises hiina võitluskunstidele viitavas asendis, peopesad pööratud väljapoole. Mehe nägu kattis paks valge värvi või veidra meigi kiht. Tema mitmekordselt kokkukeeratud keeratud peakate võis samahästi sobida nii maanaise pidupäevarätikuks kui türgi paa turbaniks ja ülipikad mantlihõlmad ulatusid maani, varjates mehe jalanõude valiku uudishimuliku silma eest.
Hiinlane lõi käed plaksuga kokku. Tema kaaskond (Morten pani alles nüüd tähele kahte lüheldast meesterahvast tulija selja taga) libistas ennast kõrtsituppa ning kiirustas leti äärde. Teine teisele poole Mortenit.
Laua ääres joojate meelest polnud etendus rohkem vaatamist väärt. Otsekui käsu peale, pistsid nad oma ninad uuesti kannudesse ning hakkasid omavahel poolihääli pomisedes vestlema. Kõrtsmik lõpetas ammugi juba puhta klaasi puhtamaks nühkimise ja asetas selle riiulile oma kohale. Heitnud rätiku hooletu liigutusega üle õla läks ta taharuumi käsi pesema. Vähemalt võis lahtijäänud uksest kostvate helide järgi niimoodi arvata.
Morten püüdis enda kõrval seisjatest mitte välja teha. See oli pagana raske. Mõlemad mehed seisid temast umbes pooleteist sammu kaugusel ning ootasid rahulikult kõrtsmiku tagasitulekut, aga millegipärast tundus Mortenile, et kui tema peaks püsti kargama ja õue peale oma õllehäda kergendama jooksma, siis leiaks ta selle veidra kamba hetke pärast enda kõrvalt mätaste vahele siristamas.
“Huvitav, kas kõigi mandrimeeste kulul niimoodi lustitakse?” mõtles ta omaette virilalt muiates.
“Kolmas!” kostis Morteni selja tagant. “Ei ole teine, kolmas on!”
Morten riskis, kuivatatud kala pihus, selja taha piiluda. Kloun või hiinlane, kes iganes too oli, oli oma käed alla lasknud. Tema hõlsti varrukad olid veelgi pikemad kui esialgu paistis ning ulatusid vabalt rippudes pikalt üle mehe sõrmeotste. Veel paarkümmend sentimeetrit ning lävel seisja oleks võinud nendega kummardumata põrandat pühkida. Hoogne kannapööre keerutas uksel seisja hõlmad lehvima ning paari kiire sammuga kadus veider hampelmann silmist. Tema kaks sõpra järgnesid talle õlgu kehitades.
Selle peale tuli võtta õlut. Ohtramalt.
“Veel üks kann, palun...”
Käigu pealt käsi kuivatav kõrtsmik haaras Morteni eest tühjaks joodud klaasi ning lasi selle letil seisvast ankrust uuesti täis. Ei mingit tseremoonitsemist klaasi vahetamise või isegi loputamisega.
“Kas tohib seltskonda küsida?”
Morteni kõrvale teise tammepaku otsa oli ennast hiivanud nooremapoolne naisterahvas. Hoolimata riietusest, mis pigem linnainimese selga sobiks, tundus ta ennast kõrtsis kohaliku kombel mugavalt tundvat. Ülikoolis haritud kaluriplika kodutalu külastamas - pakkus Morteni alateadvus järjekordse pildiallkirja.
“Minu nimi on Merit,” teatas naine ning klõpsutas kõrtsmikule viibates sõrmi. Püsiklientlikult.
“Morten...” kohmas mees vastu. Saarlaste tahumatu otsekohesus oli küll meeldiv, kuid vajas harjumist. “... meeldiv tutvuda!”
“Muidugi on meeldiv!” naeratas Merit. “Ära nüüd mind valesti mõista. Linnas ei istuta niimoodi esimese ettejuhtuva kontvõõra lauda. Aga siin saarel kohtab uusi nägusid paar korda aastas. Heal juhul. Kuidas sinusugune ponks poiss meie juurde üldse sattus?”
“Paadiga tulin,” vastas Morten. “Puhkusel olles tekkis tahtmine veidi metsikult mööda Eestimaad kolada.”
“Lihtsalt niisama?” Meriti hääles kõlas uskumatuse noot. Morten kujutas ette, et kui tema oleks kalamehe poeg - sündinud ja elanud mõne ruutkilomeetrisel maalapil, siis tunduks ka talle veider, et suures ja säravas maailmas teisel pool merd võib leiduda mõni poolearuline, kes vabatahtlikult saare peale sõidab.
“Jah, lihtsalt niisama. Tulin oma juuri otsima.”
„Juuri?” imestas Merit. „Ma arvan ennast siin saarel tundvat kõiki ja kõike. Sinu nägu ma küll ei mäleta.”
„Ei, ma ei ole varem siin saarel käinud. Vähemalt omal jalal mitte. Aga mu isa, see tähendab päris isa, oli saarlane.”
„Mismoodi „päris” isa?”
„Bioloogiline. Kui mu ema veel ülikoolis käis, siis sattus ta suvel samamoodi metsikult matkates siiakanti. Tollal postipaati ei käinud ja nemad - seltskond lõkerdavaid tüdrukuid - moosis ära ühe kaluripaadiga noormehe, et too neid saarele viiks. Salaja loomulikult, sest siin oli piiritsoon ja võõrastel viibimine keelatud. Ega too noormees ka papist poiss polnud. Järgmisel päeval läks ülejäänud seltskond maale tagasi, aga mu ema jäi siia. Veetis tolle noormehega terve suve. Kuni õnnetuseni.”
„Missuguse õnnetuseni?”
„Autoavarii. Nad pidid tulema pealinna, et pruudi vanematele peigmeest tutvustada, aga üks idioodist ralliäss, kelle autosse nad ennast hääletasid, põrutas täisgaasiga kruusateel kurvist välja. Siis polnud autodes ei õhkpatju ega turvavöid. Juht ja tema kõrval istunud saarepoiss said silmapilkselt surma. Ema istus tagaistmel, tema pääses kergemalt. Ja mina ka. Ta ise veel seda ei teadnud, aga ma olin sel hetkel juba olemas. Kah saarlane, kuigi ma seda saart enne tänast päeva polnud oma silmaga näinud.”
„Saarlase terviseks,” muigas Merit ja tõstis kannu, mille kõrtsmik oli tema ette asetanud.
„Terviseks!” vastas Morten ja rüüpas. Õlu sumises juba päris valjusti.
“Kes ... see oli?” küsis Morten ukse poole viibates, et tekkinud pausi lõhkuda. Hoolimata reaalsustaju eriarvamusest kippusid ta mõtted kõrvalistujat vaadates järjest ebasündsamaks muutuma. Noh, reaalsus OLI siin saarel tiba teistsugune, aga NII sirgjoonelist suhtumist ei tasunud vist ka loota.
“Ah tema,” Merit kehitas õlgu. “Sa ju tead, igas külas peab ju kohalik hulluke olema. Meie kutsume teda Puuslikuks.”
Morteni peksasaanud reaalsustaju nautis üürikest revani.
“Ta on tõeliselt imposantne,” noogutas mees. “Minul võttis esmapilgul keskpaiga jahedaks küll. Ma imestan, et miks mõni ajakirjanik pole teda veel avastanud.”
“Noh, ajakirjanikud käivad siin ... harva!” vastas Merit. “Ja polegi vaja.”
Morten noogutas. Tema ei ole ajakirjanik. Vähemalt mitte täna ja mitte siin saarel.
Kõrtsiuks kolksatas. Seekord seisis lävel tavaline umbes kümneaastane marakratt, kes erutatult Meritit viipas.
“Vabanda mind,” ütles Merit kiirustades. “Tore oli vestelda, aga ma pean korra kiiresti ära käima.”
“Loomulikult!” noogutas Morten ning pöördus tagasi oma õllekannu manu. Imelikult kombel oli lühike jutuajamine naisterahvaga tema enesetunnet kõvasti parandanud. Ta ei tundnud ennast enam valge varesena.
Väljast kostis kriiskamist.
Vähemalt alguses tundus, et tegemist on naishäälega, aga siis kerkis selle tämber nii kõrgele, et ka parim ultrasopran ei oleks suutnud seda kuuldavale tuua.
Lükanud õllekannu kõrvale, tormas Morten uksest välja.
Kõrtsi ukse ees seisis valge kaubik. Toosama, mis oli postipaadil vastas olnud, et saabunud poekraam ära vedada. Midagi oli selle kaubikuga (või sinna laotud kastidega) lahti, sest veidi paokil ukse vahelt venis välja must ja jäme tossuniit.
Morteni jalad reageerisid enne kui õllehägune aju käsklusi jagama hakkas. Paari hüppega oli ta auto juures ja rebis selle uksed pärani.
Kaubikus olijad langesid talle kaela.
Ei, see polnud mitte suurest tänutundest. Mehed, kelles Morten tundis ära ennist nähtud Puusliku kaaskondlased, kukkusid uste avanedes talle sülle nagu jahukotid. Üks prantsatas vähimagi elumärgita kruusale samas kui teise suutis Morten hädavaevu kinni püüda.
Hetk hiljem pillas ta ka teise mehe esimese kõrvale.
Mõlemad õnnetuse ohvrid olid tulikuumad, otsekui keedetud. Jahedal teepervel tõusis nendest auru otsekui oleks tegemist värskelt ahjust võetud seapraega ning palava vedeliku (mille päritolule mõtlemine Morteni sisikonna keerama pani) lombike meeste vahel kasvas silmnähtavalt.
“Sa kurrradi kurrr....”
Silmanurgast tabas Morten nõrka liikumist. Nüüd, kus must suits vähemalt natuke juba hajuma hakkas, oli näha, et sõiduki kolmas reisija oli elus. Veel. Vist.
Valuvahku täis silmad Puusliku mingitud näos vaatasid anuvalt Mortenile otsa. Nõrga liigutusega (millega ta oli ka Morteni tähelepanu püüdnud) püüdis ta oma päästjale kätt ulatada.
Tõmmanud kopsud õhku täis, sukeldus Morten suitsusesse furgooni ja haaras vaese külahullul käest, et teda välja aidata.
“KAO EEMALE!”
See oli Merit. Naise nägu oli marraskil, riided porised ja mööda sõrmi tilkus verd autopõrandale. Oma olukorrale vähimatki tähelepanu pööramata, krabas ta Mortenil varrukast ning lennutas mehe kaubikust välja.
“PERSSSEEE!!”
Merit põlvitas Puusliku kõrval ning hoidis tema kätt oma peos. Käest lahti laskmata kobas ta teise käe sõrmedega kimonokrae vahelt pulssi. Nähtavasti asjatult.
“Mis juhtus?” sai ka Morten suu lahti. Kõikidel asjadel ON lihtne ja loogiline selgitus ning hetkel vajas ta seda selgitust kohe ja kiiresti, et oma kalalõhnalist õlut mitte siiasamasse kraaviserva öökida.
“Õnnetus juhtus! Pihta saime...”
Morteni kõrval seisis toosama poisike, kes oli käinud Meritit kõrtsist ära kutsumas. Ka tema oli pisut räsitud välimusega, kuid mitte eriti hullult. Poiss jälgis pingsalt autos toimuvat ning Morteni küsimusele oli ta vastanud peaaegu autopiloodil.
“Mismoodi pihta?”
“Oh,” poisike vaatas Mortenile otsa ja kehitas õlgu. “See pole oluline. Sulle vähemalt. Las Merit teeb, mida suudab ning küll ta siis selgitab.”
“Kas ta on siis arst?”
Poisike mõtles hetke ja raputas siis pead.
Mortenile kargas pähe, et ta polnud näinud kedagi abi kutsumas. Ühest küljest oli kindel, et ükski kiirabi, isegi kui meedikud oleks juba enne väljakutset helikopteris valves istunud, poleks neid mehi enam päästa suutnud. Teisest küljest aga - helistamata jätmine võis tähendada ka abita jätmise süüdistust.
Morten tõmbas oma mobiili vöötaskust välja. Levi oli siin saarel päris mitu pulka, kuid millegipärast ei leidnud telefon EMT-ed üles. Ka ükski teine võrk ei võtnud jutule.
“Ei taha töötada, jah?” päris poiss. Ta oli huviga Morteni katsetusi jälginud ning korra isegi üsna pealetükkivalt mobiiliekraanile kiiganud.
“Jäta ta rahule, eks ole!” Merit oli autos lõpetanud ning hüppas nõtke liigutusega välja. “Puuslik suri enne kui ma temani jõudsin. Meil on suured jamad kaelas ja tema siin, ...” naine vaatas Morteni poole, “... on neist kõige väiksem.”
“Kas mina olen probleem?” küsis Morten hämmeldunult. Reaalsus, mis oli ennast vaikselt juba paika sättima hakanud, kippus uuesti liitekohtadest lahti loksuma.
“Ei, ei, sinuga on kõik korras!” vastas Merit kiiresti. “Anna andeks minu äkilisus, see kõik siin juhtus lihtsalt liiga ootamatult. Ma oleks hea meelega sinuga seal õlleklaasi taga veel lobisenud, aga ... nüüd ma pean siin veidi korda looma. Ametikohustused, mõistad...”
“Jah , loomulikult,” noogutas Morten. Kuigi mõistmisest oli asi kaugel. “Aga mis selle autol siis ikka häda oli? Ma pole kunagi näinud...”
“SEDA tahan ka mina teada,” vastas Merit kiiresti. Isegi veidi liiga kiiresti. Morteni töö nõudis vestluskaaslase väljaütlemata sõnade lugemise oskust ning siin tundus neid ütlemata jäänud asju väljaöeldutest palju rohkem olema. “Mul on mõned kahtlused, aga ... No mõistad, ma ei taha lihtsalt niisama kuulujuttudele alust anda. Ma tänan sind, et Sa kohe appi tormasid, kuigi ...” naine vaatas maas lebajate poole, “... neid ei olnud võimalik enam aidata.”
Pilgus, mille Merit mehele heitis, peitus viisakusega hoolikalt varjatud kannatamatus.
“Jah, muidugi!” ohkas Morten. “Igatahes - oli meeldiv tutvuda ja ... ma loodan, et...”
Väljasirutatud käsi jäi vastuseta õhku rippuma. Hetkeks. Siis ärkas Merit oma tardumusest ja haaras sellest kinni. Tema otsekui terasest sõrmed klammerdusid ümber Morteni randme ning hoogsa kaarega keerati käsi selja taha. Kaks kiiret sammu ette ja kõrvale ning Morten leidis ennast kõhuli, näoga vastu kruusa surutud.
“Kiiresti,” hingeldas Merit tema seljas. “Anna talle sutsu! Kuradi Puuslik...!!”
* * *
Aeglaselt vajusid Morteni silmad fookusesse. Uimane ja segaste mõtetega täidetud pea tõrkus küll juhtohje oma kätte võtmast, kuid kananahka tekitav jahedus ja kiired plaksud vastu põski sundisid meest oma õndsast oimetusest välja ronima.
Tuba, kus teda toibutati, oli täiesti võõras. Võõras mitte selles mõttes, et Morten seda varem näinud polnud. Pigem tekitas võõrastust sellise koha olemasolu tillukeses saarlaste kalurikülas.
Kõik ümberringi oli kiiskavvalge. Seinad, voodilinad, vahajas eesriie, millega voodi ülejäänud ruumist eraldatud oli - kõik tundus ebamaiselt särava ja steriilsena andes silmad ette isegi uhkele pealinnahaiglale, kuhu Morten paar kuud tagasi uuringutele oli suunatud. Valges kitlis Merit istus ettevaatlikult voodiserval ning põrnitses tusaselt juba tuttavat poisikest, kes saarlasliku otsekohesusega oma ohvrit toibutas.
Morten ise rippus rauduskäsi seina küljes. Ihualasti.
„Pilt on ees!” raporteeris jõnglane ja hiivas ennast samuti voodiservale.
Morten tõstis ettevaatlikul pead ja pööras seda paremale-vasakule, et oma olukorrast paremat ülevaadet saada. Tema käed olid täiesti liikumatud. Nii randmeid kui küünarnukke hoidsid paigal liblikmutritega metallklambrid, mille poldid kasvasid välja otse seina seest ja mis nägid välja kõhedusttekitavalt statsionaarsed. Käelabad olid pistetud mattklaasist lambikuplite alla ning lambid põlesid pannes peopesad koledasti kihelema. Mehe jalad olid vabad, kuid üle rinna jooksis lai presentrihm, mille najal ta oli nähtavasti meelemärkuseta olekus rippunud.
Ja ta oli tõepoolest TÄIESTI alasti.
“Oled sa nüüd ärkvel?” küsis Merit. Sellise ametliku hoolivusega, millest kumas läbi halvasti peidetud väsimust. Välilaatsareti arst peale kolmekümne kolmandat patsienti - lisas Morteni omapead jäetud aju jälle pildile teksti juurde. „Kuuled sa mind?”
Morten püüdis noogutada.
Merit tõusis ning võttis voodi kõrvalt öökapi pealt maski. See oli läbipaistvast plastikust ning nägi välja nagu kiirabis kasutatav hapnikumask ainult ilma kinnitusrihmade ja gaasitoruta. Viimase asemel rippus maskil nina otsas jäme käepide nagu taskulambil.
„Hinga!” käsutas Merit ja surus maski Mortenile näole.
Lühike suts käepidemesse peidetud balloonist lehkas jäledamalt kui käärima läinud kassikuse. Nuuskpiiritus oli sellega võrreldes nagu pariisi parfüüm. Ja seda nii lõhna kui toime kiiruse poolest. Mehe ikka veel uimane aju reageeris haisvale piitsahoobile otsekui kasarmu tagant tukkumast leitud kapral kindralipagunitele. Kiire röögatusega kamandati sihitult ringiuimerdavad mõtted ühte viirgu paigale ning võeti valvelseisang.
„Mind sa juba tunned ja tema on Klõps,” lausus naine viidates oma kõrval istuvale noormehele, kes kõlgutas tusaselt jalgu ega teinud oma nime nimetamisest väljagi.
„Kes sina oled, seda me ei tea ja vist ei saagi teadma. Ei, sa ei pea midagi selgitama - kui meie ei oska sellele küsimusele vastata, siis sina veel vähem. Ainus, mida me hetkel kindlasti teame on see, et sa ei ole pärit meie maailmast.”
Morteni näost paistis nähtavasti välja jõnksatus, millega ülesrivistatud mõtted doominokividena taas pikali lendasid.
„Jah, meile on see sama suur üllatus nagu sinule,” noogutas Merit. „Kui ma eile baaris sinu kõrvale istusin (Eile! Kas ma olen tõesti nii kaua siin teadvuseta rippunud?), oli mu ülesandeks sinu päritolu uurida. Ja välja selgitada kuidas sul õnnestus kõiki mandri kontrollpunkte ninapidi vedades postipaadile sattuda. Praegu ei ole see enam tähtis. Vähemalt mitte kõige tähtsam. Me teame, et sa ei ole Teine ja ei ole nendega seotud. Võttes arvesse olukorda, kuhu me peale eilset õnnetust oleme sattunud, ei ole meil teist valikut - sa pead meiega ühinema!”
„Mismoodi ühinema? Kes on Teised?” Morten avastas, et tema keel on küll kuivanud ja paistes, kuid suudab siiski liikuda.
„Oeh,” naise näost oli näha, et ta ei tea kust otsast selgitamisega pihta hakata. „Teised on need, kelle eest me seda saart kaitseme. Nad ei ole pärit meie maailmast, kuid nad on leidnud meetodi kuidas siia tulla. Meie ülesandeks on sissetung võimalikult kiiresti avastada ja tagasi lüüa. Ja Puuslik on meie relv Teiste vastu.”
“Kuule, see on lootusetu!” purskas seni vaikselt istunud poisike. “Mina olen vähemalt teoreetilise ettevalmistuse saanud. Anna talle lihtsalt nuga ja las ma võtan Puusliku üle.”
“Puuslik tuleb üle ANDA, tolvan!” vastas Merit. “Ta isegi ei tunneta veel ennast, kuidas peaks ta sinu meelest oskama ennast üle anda?”
„Mida ma pean üle andma?” ei saanud Morten aru.
„Ei, sa ei pea ennast ära andma. Vähemalt praegu mitte. Seal kaubikus andis meie eelmine Puuslik ennast sinule. Ja sina võtsid ta vastu. Nüüd oled sina meie Puuslik ja sa pead tema oskused endas kiiresti kontrolli alla saama, et sinust vähegi kasu oleks.” lausus Merit.
Morten oigas. Parv paanikas pildiallkirju tormas läbi ta ajukäärude - üks verisem ja veidram kui teine. Ta teadis, et see on lootusetu, kuid ta lihtsalt pidi käsi kinni hoidvate raudade tugevust proovima.
“Ära vingerda!” keelas Merit. “Minu ülesanne on sind võimalikult kaua elus hoida ja ma ei taha, et sa seda minu jaoks veel raskemaks teeksid. Su käed on seina küljes kinni sinu enese kaitseks. Nad jäävad sinna täpselt nii kauaks kuni sa neid kasutama õpid. Hinga!”
Plastikust kate näo ees ei jäänud Mortenil muud üle kui kopsud jäledat lehka täis tõmmata. Talle tundus nagu oleks seekordne suts olnud millisekundi võrra pikem või hoidis Merit tema nina kauem maski all. Hetke jooksul tundus kõik ümberringi olevat ebamaiselt selge, värvid värvilisest värvilisemad ning kõige pisemadki krõbinad kõrvulukustavad. Ja peopesad tulitasid nagu hoiaks ta hõõguvat rauda pihus.
„Püüa tunnetada!” nõudis Merit. „Sa oled relv! See on oluline - mitte sul ei ole relva, isegi mitte sinu käed ei ole relv. SINA oled relv! Sa pead tunnetama ennast läbivat energiat ja seda juhtima. Püüa saada see kontrolli alla.”
Morten püüdis tunnetada. Ta kõht korises, peopesad sügelesid ja rihm, mille najal ta oli teadvusetult rippunud, soonis rinda.
„Energia sinus on praegu vaba, ta voogab sinust läbi ilma takistusteta. Siin ongi Puusliku suurim probleem - energia vabastamine on lihtne. Keeruline on teda taas kontrolli alla saada. Sa pead energia sulgema! Sule oma pihud!”
Morten oigas ning püüdis sõrmi rusikasse pigistada. See ei õnnestunud, sest enne kiheleva kuumuseni jõudmist peatas sõrmed jämedast traadist tõke.
„Ei, mitte niimoodi!” ütles Merit kiiresti. „Kätt rusikasse suruda ei tohi! Sa pead leidma energiaallika enda seest ja selle kapseldama. Tunneta ennast!”
“Arvad sa, et ta suudab õppida?” ei jätnud jõnglane jonni. “Mitte keegi ei hoia praegu Teistel silma peal. Võib-olla on neid juba terve saar täis seni kuni me siin oma uut Puusliku välja õpetame. Pealegi, ma ei tea, mis on ohtlikum - kas Puusliku kaotsiminek või täiesti ilma oskusteta Puuslik. Kahtlane Kolmas veel pealegi.”
„Kadett Klõps!” Meriti hääles kõlas metall. „Veel üks märkus ja sa lähed pärast selle jama lõppu tribunali alla. Allumatuse eest. Kapten on surnud, tema asetäitja samuti. Kuni meil puudub stabiilne kontakt mandribaasiga ja nad ei saa meile lisajõude saata, olen mina ülemus. Kui sa Teiste pärast muretsed, siis võid patrullima minna. Lase käia, see on käsk!”
„Just nii, leitnant!”
Pahuralt ajas Klõps ennast jalule ning marssis jalgu trampides minema. (Mortenile vähemalt tundus, et poisi jalad teevad kolm korda nii kõva häält kui nad peaksid tegema.) Kui noormees äraminekuks eesriide kõrvale lükkas, avanes vaade ülejäänud ruumile, mis oli üllatuslikult palju väiksem kui võinuks arvata. Võib-olla kaks-kolm sammu jäi plastsirmi ja ulmelist tehnikat täisriputatud seina vahele. Kõikjal kirendasid suureformaadilised monitorid, millel jooksid pikad numbritulbad või kummalisi sümboleid täis pikitud graafikud ning vähemalt üks ekraanidest näitas mingit saare kaarti, mis oli täis tillukesi rohelisi täpikesi.
Mitte just õrna plaksuga tõi Merit mehe mõtted uuesti enda juurde tagasi.
„Keskendu!” nõudis ta. „Klõpsul võib õigus olla - võib-olla ei suuda sa tõepoolest piisavalt kiiresti õppida. Aga meil ei ole muud valikut. Kolmest ankrust kaks on lahti ja saar kipub reaalsusest välja vajuma. Ma olen kindel, et Teised on meie probleemidest haisu ninna saanud ja haagivad massiliselt. Kui nende tõmbejõud ületab meie viimase ankru vastupanu, siis me oleme kadunud. Sellest maailmast. Jäädavalt! Sa pead kiiresti ennast valitsema õppima - me ei saa saart kunagi tasakaalu kui me Teiste rünnakut tagasi ei löö. Ja rünnak on juba alanud!”
„Aga ma ei taha Puuslik olla!” kähistas Morten. Aju kiiremale käigule lülitav doping ei mõjunud kuidagi tema kuivavale kurgule. „Las Klõps võtab selle Puusliku ja ma lähen koju.”
„Ei, nii lihtsalt see ei käi,” raputas Merit pead. „Selleks, et Puuslikku üle anda, pead sa seda kõigepealt peensusteni tunnetama. Ja siis surema. Puuslik ei ole mingi asi sinu sees. Kui sa oled ta üle võtnud, siis sa ise OLED Puuslik. Sa saad Puusliku üle anda ainult siis kui sa ise lakkad olemast. Sured! Kolmandat varianti ei ole.”
„Aga kui ma ei taha Puuslik olla?”
„Siis ma tapan su ise!”
Viimane lause libises nii loomulikult üle naise huulte nagu oleks tõrksate alluvate teise ilma saatmine täiesti igapäevane asi.
„Puuslikud on väga haruldased relvad. Me ei saa endale lubada nende kaotamist. Ja veel vähem saame me lubada, et Teised sinu kaaperdavad. Nemad ei ole suutnud endale veel Puusliku luua ning see on meie ainuke eelis nende ees. Kui sa peaks keelduma meie heaks töötamast, siis...”
Merit ei täpsustanud oma ähvardust, kuid põgusa käeviipe peale avastas Morten, et voodil istuja kitlihõlma all punnitab kopsakas kabuur tundmatu relvaga.
„Keskendu...”
* * *
Morten patrullis.
Kahekesi koos Klõpsuga lonkisid nad mööda kivisegust rannajoont neemetipus seisva tuletorni poole. Küla viimased majad olid jäänud just selja taha ning lahjat liiva trotsivad kidurad rannamännid katsid kitsukest maanina.
Nad olid jaganud ööpäeva kolmeks kaheksatunniseks vahetuseks - üks vahetus puhkust ja kaks valves. See tähendas, et poole päevast veetis Morten Meriti seltskonnas ja teise poole kannatas Klõpsu haput antipaatiat.
Kadett Klõps suhtus Mortenisse varjamatu põlgusega. Tema meelest oleks pidanud eelmine Puuslik võõra tulija ilma küsimata saare pealt minema pühkima. Olgu ta teine või kolmas. Siis poleks Morten ennast vahele seganud ja Puusliku oleks saanud Merit. Või tema ise. Keerulise nimega sõjaväeakadeemias õppiv Klõps oli tulnud saarele praktikale, et tutvuda ehtsa Puusliku ja tema tööülesannetega. Selle asemel pidi ta nüüd hoopis ise õpetust jagama ja lisaks veel valvama, et äpust Puuslik Teiste kätte ei satuks. Või ennast ise õhku ei laseks.
Oma energia üle kontrolli kaotamine oli kõige suurem eksimus, mida üks Puuslik teha sai. Ja tõenäoliselt ka viimane. Merit oli hoidnud Mortenit senikaua turvaliste käekuplite all kuni mees oli lõpuks ära tabanud selle kanali, mille kaudu pulbitsev jõud temasse voogas ning õppinud seda valitsema. Merit ei selgitanud, kust energia tuli. Kusagil (ülisalajases kohas) seda „toodeti” ja „kanalisse suunati”, aga midagi täpsemalt polnud Mortenil vaja teada. . „Riigisaladus!” teatas Klõps talle kõrgil ilmel. „See pole sinu asi. Puuslik on relv! Relv ei mõtle, kust tulevad padrunid. Relv tulistab.”
Tulistamine oli lihtne. Pidev pakitsus tema sees ainult ootas vähimatki järeleandmist, et läikivmustaks paakunud peopesadest välja paiskuda. Tule lõpetamine oli palju raskem. Morten pidi rakendama kogu oma tahtejõu selle sulapõrgu vastu, mis temast välja kiirgas. Kümmekond kiiret ja lühikest lasku ning ta oli omadega hullemini läbi kui pärast täispikka maratoni.
Meriti sõnul oli kõige suurem oht just see, kui lahingus väsinud Puuslik ei suuda enam oma tuld peatada. Kirev klounikostüüm, mis talle protestidest hoolimata selga tõmmati, pidi olema kõrgtehnoloogiline kaitseriietus ja mõeldud just sellise õnnetuse puhul esimest lööki enda peale võtma. „Sind see ei päästa, aga annab meile võimaluse varjuda,” oli Merit teda „lohutanud”. Samuti pidi see kaitsma Puusliku ja eriti tema käsi väliskeskkonna mõjutuste ees.
Puuslik ei tohtinud oma kätega midagi puudutada. Keeld kehtis ka väljaspool patrulli ja see tähendas, et Merit ning Klõps pidid Puuslikku toitma, pesema ja riietama. Mis oli veel piinlikum kui tsirkusetolana ringijalutamine. Morteni mehelikkus kippus väga valel hetkel Meritile tähelepanu osutama ja probleemi lahendamiseks kannika pihta antud nähvakas oli nii neetult alandav.
Morten raputas vastikustundest pead. Klõps sai sellest omamoodi aru ning pakkus talle ballooni. Morten ei hakanud tema viga parandama, vaid kummardus alistunult ja tõmbas kopsutäie. Pidevast tarvitamisest hoolimata polnud gaasi lehk aja jooksul leebemaks läinud. Pigem vastupidi. Aga gaasi oli vaja, et klaarida mõtted ja teritada meeli. Ainult nii oli võimalik reaalsuse piiril balansseerivaid Teisi märgata.
Viimase nädala jooksul oli olnud kümmekond kokkupõrget. Tavaliselt tuli häire üle saare külvatud reaalsussensoritelt, mis andsid märku, et võõrast maailmast pärit tulnukas on ennast saare külge haakinud ja sikutab.
Kui saare kaarti kuvavale ekraanile tekkis punane täpp, siis tuli kõik muud tegevused kõrvale heita ja kohale kiirustada. Morten ei saanud armu isegi siis kui oli tema kord puhata ning ta rihmaga seina külge kinnitatult tukastada üritas. Talle tõmmati kostüüm selga, topiti kaubikusse ning kihutati sündmuskohale. Tavaliselt oli tegemist lihtsalt Tõmbajatega, kes püüdsid saart õigest reaalsusest välja tirida. Nende puhul piisas ühest kiirest tulelöögist saare sees oleva haagi pihta, et side võõra reaalsusega läbi lõigata.
Lisaks Tõmbajatele olid veel Tulijad. Nad haakisid lõdvalt ega sikutanud saart reaalsusest välja. See tähendas, et välisensorid ei pruukinud nende tulekut märgata ning ainus viis Tulijast aimu saada oli rutiinne patrull mööda saare varjatud soppe. Lisaks sellele omas Tulija mitte ühte konksu vaid mitut. Enda võõrasse reaalsusesse hiivamiseks vajas ta neist ainult ühte, ülejäänud siuglesid löögivalmilt ümber sissetungija nagu kaheksajala haarmed.
Vabade haakide eest oli Merit Mortenit eraldi hoiatanud. „Kui tegemist on Tulijaga, siis ei tohi sa talle kunagi liiga lähedale minna. Kui sa tema konksu otsa jääd, siis veab ta sind saarelt minema ning seda ei tohi MITTE MINGIL juhul juhtuda!”
Määrustiku järgi poleks Puuslik üldse tohtinud ise Tulijatega tegeleda. Selle asemel oli talle ette nähtud kaks ankrukandjast abilist, kelle ülesandeks oli Tulija kinni pidada ja tema haagid neutraliseerida. Mortenil seda võimalust ei olnud. Ei Klõps ega Merit ei suutnud asendada hukkunud Puuslikutugesid, ega taaskinnitada lahti pääsenud ankruid.
Ja Teised teadsid seda.
Õhk tillukesel lagendikult mändide vahel võbeles nagu päikesest köetud asfaldil. Morten peatus hetkeks ning tõstis käe. See oli märguandeks Klõpsule, kes tardus poole sammu pealt paigale, hingas kiiresti pihusolevast balloonist ning fokusseeris oma pilgu Morteni näidatud punkti.
„See on Teine,” sosistas poiss. „Tuleb siiapoole ja on varsti kohal!”
Lagendiku keskel seisja hägused piirjooned võtsid kuju. See nägi välja nagu veider varikuju või vaimolend, mida on tunda, kuid mis on silmapilgu jagu nägemisulatusest väljas. Tulijal kasutas viit haaratsit, üks kindlalt haagitud, ülejäänutega kompas ta maabumiskohta, mis pidi talle hetkel paistma sama ebareaalsena nagu ta ise patrullijatele. Vähemalt üks konks oli tal veel, aga seda polnud näha. Sellega hoidis ta kinni oma kodumaailmast, et end peale ülesande täitmist tagasi tõmmata.
„Teata Meritile!” käskis Morten ja heitis käised laiakaarelise liigutusega tagasi.
„Juba teatasin,” nähvas Klõps solvunult. „Ta tuleb nii kiiresti kui saab.”
Morten tõstis käed ja lõi need plaksuga kokku. See aitas keskenduda.
Esimene sihtmärk oli konksud. Morten sihtis hoolega ja vabastas kanali.
Helevalge sähvatus pühkis üle liiva tuhastades silmapilkselt teele ette jäänud kanarbikupuhmad. Tabamuse saanud tahkest õhust keerutatud köit meenutav haak plaksatas puruks ning kadus tõmmeldes Tulija sisse. Aja jooksul suudavad Teised oma purustatud haarmed taastada, kuid selleks lahinguks oli see konks mängust väljas.
Tulija kontuurid värahtasid. Hetkeks mõtles Morten, et sissetungija taganeb, kuid hetk hiljem lajatati maasse kaks konksu ja varjukuju tihenemine kiirenes.
Morten sihtis vasakpoolset haaki ja andis uuesti tuld. Sähvatus ning suitsupilv tähistasid kohta, kus lapp saare niigi kidurast taimestikust olematusse kõrvetati, kuid pealtnäha maasse kinnitatud konks põikas viimasel hetkel lasu eest ära.
„Põrgut!” vandus Morten. Hetkeks tekkis tal tahtmine lasta kõik oma jõud valla ning kogu lagendik puhtaks põletada, aga ta surus selle mõtte kiiresti alla. Kontroll tuli säilitada.
Tulija oli kõik oma konksud uuesti kinnitanud. Neli haaki, igaüks ise suunas. Oli selge, et vastane näeb juba piisavalt saarel toimuvat ja suudab rünnakuid pareerida.
Eemalt oli kuulda raevukat undamist millega Meriti kaubik ennast pehmest liivast läbi sundis.
Morten koondas oma tähelepanu taas Tulijale. Kiitsakas meesterahvas läikivas kehaleliibuvas kostüümis suure pea ja üleoleva muigega nägi välja nagu tõeline tulnukas. Ta oli juba praktiliselt saarel, sest jässakas männitüvi temast enam läbi ei paistnud.
Morten tõstis käed, sihtis Tulijale otse rindu ja tulistas.
Meeletu valusähvatus lõi kõik pimedaks. Morten oleks äärepealt pikali kukkunud. Meeletu pika sekundi murdosa jooksul valdas teda paaniline hirm, et ta on kontrolli kaotanud, kuid õnneks oli ta teinud ainult lühikese lasu.
Selja tagant kostis röökimist. See oli Klõps. Morteni silmad jooksid vett, kuid nägemine tundus siiski alles olevat. Klõps oli rängemalt pihta saanud. Poisi nägu ja käed olid kaetud punetavate laikudega, mis kiiresti põletusvillideks muutusid. Tema riided suitsesid ning juustest tõusis kärsahaisu.
„Merit, AITA!” ulgus Klõps.
„Lase veel!” kidistas Tulija. Tema käte vahel sätendas laiakaareline lehvik. „Pane kohe täie rauaga!”
Tulija vabastas kaks haaki, mis võtsid ründeasendi.
„Kõrveta konkse,” karjus Merit. „Väldi peeglit!”
Morten hingeldas. Lühikeste tulelöökide andmine oli tõeliselt väsitav. Kontroll... Keskendu...!
Morten tulistas kiiresti kolm korda järjest. Esimesed kaks pühkisid minema pool mändi, kolmas tabas parempoolset haaki, millega Tulija ennast kinni hoidis.
„Üleannetu!” kihistas Tulija. „Eks näis kauaks sul võhma jätkub.”
Hooletult lehvikut vibutades astus Tulija Mortenile lähemale haagid löögivalmis.
„Ettevaatust!” kriiskas Merit! „Hoia eemale!”
Morten tulistas ja tabas ühte haaratsitest. Teine põikles tulelöögist osavalt kõrvale.
„Ei! Ei tohi!”
Merit rabas kabuurist relva.
Tulija sööstis edasi ning Morten tundis kuidas vaba haak temast läbi suruti. Ümbritsev maailm värahtas ning muutus uduseks.
Kusagilt kaugelt kostis terav püstoliplaks ning läbi Morteni rinna tuhises sisikonda jahedaks võttev tuuleiil.
Ja siis tõusis meri üle saare.
* * *
Laisalt jooksid lained kitsukese laiu liivadesse ja loksusid vastu kaldaletõmmatud paadi parrast. Iga seitsmes neist ulatus Morteni kimonohõlmu niisutama. Teine seisis endiselt liikumatult oma kohal, kuid saare kiire kahanemine läbi dimensioonide oli maapinna tema jalge all asendanud paadipõhjaga.
„Õige!” muheles Teine jälgides Morteni pilku. Kidin tema hääles oli vähenenud, kuid siiski veel kuuldav. „Veel natuke ja saarest ei jää mälestustki alles. On vaid paat, meri ja minu põgus järelehüüe uppunud Puuslikule. Ma loodan, et sul on piisavalt arukust, et oma praeguses positsioonis mitte kätega vehkima hakata.”
Tulnuka tõmmits hoidis Mortenit ikka veel kõvasti kinni. Seda polnud võimalik tunda, ainult vaevumärgatav värelus reetis mehi ühendava köidiku olemasolu. Ülejäänud terveksjäänud konksud olid haagitud reaalsustesse, mis jäid nägemisulatusest välja.
„Niisiis,” jätkas Teine. „Kõigepealt oleks viisakas ennast tutvustada. Kes sa oled ning miks sa puusliku üle võtsid.”
Morten kehitas õlgu.
„Ma ei tea!” vastas ta ausalt. „Ma ei tea isegi seda, mis saar see tegelikult on ja miks te selle pärast nii hirmsalt kaklete.”
„Nii et sa oled tõepoolest kolmas?” venitas Teine. „Või neljas. Või hoopis kahekümne kuues. Jumal teab, mitmendast reaalsusest sa välja ilmusid. Oled sa kindel, et sind saarega kogemata kaasa ei toodud?”
„Mismoodi saarega kaasa?” imestas Morten.
„Ega sa ei arva, et see saar sinu sõbrakeste oma on?” naeris Teine põlglikult. „Nad on röövlid ja varganäod! Nagu meiegi…” lisas ta hetke pärast lõbusalt.
„Kuidas?” ei saanud Morten aru. Või ei tahtnud lihtsalt uskuda.
„Oh, see on omamoodi maadevallutamine,” vastas Teine. „Heidame konksu välja ning kui õnnestub, siis haagime selle mõne maalapi külge, mis sealses reaalsuses eksisteerib, aga meil mitte. Kohalikud ei saa tavaliselt arugi kui me selle maatüki nende maailmast välja tõmbame ja enda omasse sobitame. Niimoodi on võimalik oma valdusi laiendada palju kultuursemalt ja viisakamalt kui naabritega sõdides.”
Morten noogutas. Mõni ime, et ema oma saart ei mäletanud.
„Aga, nagu näed, tuleb meil mõnikord ka reaalsuste vahel sõdida. See saar pandi pihta praktiliselt meie nina alt ning sellist solvangut ei saa me andestada. Aga sind see ei puuduta, sind tõmmati konflikti juhuslikult ning meil pole sinu vastu mingeid pretensioone.”
„Kas ma võin siis koju minna? Suudad sa mind minu reaalsusesse toimetada?”
„Hmmm... vist mitte. Aga ma võin sind enda omasse tuua. Minu ülemused tahavad kangesti sinuga tutvuda. Põhjalikult!”
„Te tahate oma Puuslikku saada. Merit hoiatas mind selle eest.”
„Mis sul temast. Tema jäi saarele maha. Pealegi, kui sa mäletad, siis viimase teona püüdis ta sind maha lasta. Kui ma poleks kiiresti tõmmanud, siis sa oleksid juba surnud. Ehk sa oleks nii kena ja astuks nüüd paati. Järgmine maailm seda saart enam ei mäleta.”
„Aga kui ma keeldun?”
Morten püüdis keskenduda. Pidev surve, mida ta oli harjunud enda sees tundma, oli asendunud peaaegu tajumatu tukslemisega. Energia oli alles ja otsis teed temani. Aga see oli nii kaugel...
„Ma tahaks öelda, et sellisel juhul lähevad meie teed lahku. Kuid kahjuks ei saa ma seda teha. Mulle on antud selgesõnaline korraldus Teiste hädapuuslik kinni võtta ja uurimiseks tuua. Astu paati või ma olen sunnitud sind uimastama.”
Esimesed ja teised, võta üks ja viska teist - muigas Morten mõrult. Ning tema on kolmas, ükskõik kummalt poolt lugedes. „Sa ei jäta mulle mingit valikut?” ohkas ta.
Paadisolija noogutas võidurõõmsalt. Morten astus talle lähemale ja tõstis käed. Vastupidiselt õpitule tuli tal oma energiat jõuga kanalist välja kiskuda, kuid üheks lasuks seda siiski jätkus.
Olles praktiliselt käeulatuses polnud võõral mingit anssi tuld tagasi peegeldada.
* * *
Morten rippus juba tuttavas asendis seina küljes ja vahtis jumal teab mitmekümnenda kaliibriga torust sisse.
„Ma ei usu sind!” teatas Merit kuivalt.
„Ma ei saa sinna midagi parata,” ohkas Morten. „Ma ei saa seda sulle kuidagi tõestada, aga ma tõepoolest tulin ISE tagasi. Ma tõin teile isegi selle lehviku, mida Tulija peeglina kasutas. Hammaste vahel. Nii, et lõuad siiamaani valutavad.”
„See ei ole võimalik!” raputas Merit pead. „Isegi juhul KUI sa oled meie teadmata dimensiooninihke tehnika selgeks saanud, siis tõenäosus, et sa ilma kõrvalise abita õige reaalsuse üles leiad, on praktiliselt olematu. Keegi pidi sind siia tooma.”
„Seal laiu peal ei olnud rohkem Teisi. Me olime Tulijaga kahekesi ning kui ma ta välja põletasin, siis jäin ma sinna ihuüksinda. Mul ei olnud muud valikut - surra saare peal nälga või tulla tagasi. Ja ma tulin tagasi. Üksinda. Kui mul oleks olnud võimalus, siis ma oleks läinud hoopis koju. Mul on sellest Puuslikuks olemisest lõplikult kõrini!”
„Anna siis puuslik mulle üle!” pistis sidemetesse mähitud Klõps vahele. „Järsku on SEE oskus sul ka kusagil tagataskus.”
„Puusliku ei saa ilma selle kandjat hävitamata üle anda,” ütles Merit. „Või siiski saab…? Püha müristus! Kas sa vahetasid Puusliku siiatoomise vastu? VASTA!!!”
Valusa kolksuga lükkas naine relvatoruga mehe pea vastu seina.
„EI, jumala pärast. See teie neetud puuslik on alles. Vaata ise mu käekupleid…”
„Hõõguvad,” noogutas Klõps.
Merit tõmbus veidi tagasi hoides siiski Morteni otsaesist sihikul. Punane relvasuu kujuline sõõr tähistas kohta, kuhu mõne aja pärast tekib korralik muhk. Morten ise seda ei näinud, aga valus kirvendus reetis tulevase sinika asukoha.
„Asi on juurtes,” lausus Morten. „Ma tulin saarele tagasi, kuna mul on siin juured.”
„Missugused juured?” kähvas Merit.
„Sünnipärased,” vastas Morten. „Ma olen siiski saare pealt pärit, kuigi sündisin mandril.”
„Jama!” karjus Merit. Ta püüdis välja näha enesekindel, kuid see ei tulnud hästi välja. „Kui need neetud Teised ei oleks seda saart tasakaalust välja sikutanud, siis ma oleks su juba ammu mandrile uurijate kätte saatnud. Kõik radiogrammid, mis üle dimensioonilõhe on suutnud kohale tulla, nõuavad sinu „külmutamist”. Ja, usu mind, kui meil poleks sinu Puuslikku VAJA, siis ma oleks seda juba ammu teinud.”
„Kurat, mul on kõrini VAJALIK olemisest!” karjus Morten vastu. „See on minu saar, aga see ei ole minu sõda!”
„Aitab küll!” purskas Klõps. „Mis tast hellitad, anname talle nuga! Ta on juba piisavalt oma Puusliku silitanud, küllap suudab sellest nüüd ka loobuda.”
„Ja edasi?” hüüdis Merit. „Saar loksub reaalsuse piiril. Teised loobivad iga jumala päev oma konkse meile sisse ning sina usud, et jõuad nendega üksi toime tulla. Sa oled Mortenist kolm korda väiksem - sinu väljakurnamiseks piisab ühest-kahest pettelöögist.”
„Kuule, jätke oma nuga mängust välja!” röögatas Morten. „Mina ei kavatse paljalt selle pärast maha surra, et teie saaks oma Puuslikuga edasi mängida. Ma lähen pigem lõhki!”
Klõps oli oma noa juba välja tõmmanud. Nüüd peitis ta selle vöö vahele tagasi.
„Puusliku esimeseks ülesandeks on olla USTAV oma kodumaale ja hoida kõrgel MORAALI!” urises ta põlglikult. „Esimene asi, mis meile akadeemias pähe taoti. Kuuled, räpane Kolmas!”
„Aitab!” Meriti närvid plaksusid pingest ning vähe ei puudunud, et ta oleks vaidluse lõpetamiseks Klõpsule vastu kõrvu andnud. „Meil on teist ankrut vaja. Puuslikust on vähe tolku, kui me ei suuda saart tasakaalustada.”
„Kust me selle võtame?” turtsus poiss. „Ükski terve mõistusega baasiülem ei saada paati ehku peale välja. Isegi kui me nad levisse püüame ja appi karjume.”
„Miks nad tõmbajaid ei kasuta?” küsis Morten.
Merit vaatas teda pika pilguga.
„Meil ei ole tõmbajaid,” vastas ta.
„Kuidas te siis selle saare minu maailmast ära tõite? Ära tule mulle ütlema, et see saar on aegade algusest siin koha peal seisnud.”
„Selle tõid ära Teised. Meie lihtsalt haarasime vahelt. Kui Teised toimetavad varastatud maailmatükke meist mööda, siis on meil võimalus nende röövsaak kaaperdada. Me paneme ankrud peale ja kõrvetame nende haagid lahti. Aga me ei suuda ise võõrastesse dimensioonidesse tungida.”
„Siis ei ole midagi teha,” ohkas Morten. „Kaldalt abi ei tule, teie kumbki ankruks ei sobi ja kõrtsmik ei suuda üksinda minu koduigatsust vastukaalustada. Me oleme patis.”
Kolaki käis Morteni pea uuesti vastu seina.
„Kes sulle kõrtsmikku mainis?” lõrises Merit. „See peaks olema saladus. SÕJASALADUS! Teised...?”
„Ma ei tea, kas Teised teavad.” Mortenil oli raske rääkida, sest seekord suruti talle relvatoru lõua alla. „Aga ma näen kõrtsmiku juuri. Nad ei ole üdini sisse kasvanud nagu kaluritel, kes on siit pärit. Tema juured on saare sisse istutatud ning seejärel kõvasti sõlme seotud. Ja pärit on kõrtsmik kusagilt rannakülast. Teie maailma rannakülast. Just see ankurdab teda ning temaga koos seda saart teie maailma. Teie ei saa ankruks olla, sest teil pole juuri. Ma ei tea miks.”
„See ei ole võimalik!” ohkas Merit ja lasi relva alla. „Ei ole võimalik seda kõike lihtsalt niisama teada.”
„Ega ma enne ei teadnudki,” vastas Morten. „Ma lihtsalt näen. Kui te õpetasite mulle Tulijate haake märkama, siis samamoodi on näha ka kõik teised juured. See käib lihtsalt Puusliku oskuste juurde!”
„Jama,” lõikas Klõps. „Ta võib ju neid konkse juurteks nimetada, aga see ei tähenda midagi. Ankrutel kulub aastaid, et oma oskusi omandada. Ei saa olla võimalik, et tema,” Klõps suskas süüdistavalt näpuga seinal rippuja poole, „haagib ja sikutab lihtsalt niisama.”
„Ma ei oska haakida,” raputas Morten pead. „Minu juured lihtsalt on. Mõtle kohalike peale. Seda saart on läbi reaalsuste mitu korda edasi-tagasi sikutatud. Alati on mõni kalur ära olnud - kas kala püüdmas või mandri. Aga ma vean kihla, et keegi neist ei ole reaalsuste vahele kaduma läinud. Nende juured on neid alati siia saarele tagasi toonud, isegi juhul kui saar on vahepeal ära viidud.”
Sumiseja Klõpsu selja taga hakkas ärevalt plõksima ja ekraanile ilmusid punased täpid. Üks, kaks kolm, neli tükki... ja rohkemgi.
„Sissetung!” kargas Klõps püsti. „Üritavad jõuga ankrut lahti tõmmata.”
Merit haaras Puusliku riided. „Et susi neid sööks. Pea meeles, et sa oled mul kogu aeg sihikul. Üks vale liigutus ja seekord ma ei jää ma hiljaks.”
„Ja mina just mõtlesin, et miks see ürp nii kirev peab välja nägema,” ohkas Morten. „Et sul lihtsam sihtida oleks.”
* * *
Rünnak oli äge. Kaubik kihutas rappudes risti ja põiki üle saare ning Morten andis tuld ilma furgoonist väljumata. Rooli taga istus kõrtsmik. Merit sõitis koos Klõpsuga tagaruumis püstol peos ega lasknud Puusliku silmist.
Ja siis oli kõik.
Morten nõjatus surmani väsinult istme seljatoele. Merit tema kõrval ohkas ja pistis relva kabuuri, mida ta nüüd avalikult puusal kandis.
„Kaksteist tõmbajat!” Klõps sulges kaubiku tagaukse. „Seda pole veel varem olnud.”
„Teised tahavad ikka hirmsasti sind kätte saada,” patsutas Merit Mortenile põlvele. „Nad panid nähtavasti välja kõik haakimisvõimelised võitlejad, kes neil varuks olid. Nüüd peaks vähemalt nädal rahulik olema enne kui esimestel konksud taastuda suudavad.”
„Paat on sadamas,” pöördus kõrtsmik taga istujate poole. „Järsku mandrimehed ikka suutsid meile abi saata.”
„Vaevalt,” raputas Merit pead. „Aga me võime ju minna ja vaadata.”
Auto jõnksatas korra ja lõpetas siis raputamise kui juht metsa vahelt tee peale keeras. Paar minutit kiiret sõitu ja masin peatus betoonblokkidest ehitatud kaldarinnatise ääres.
„Ma tahan värsket õhku!” oigas Morten ja ajas ennast värisevatele jalgadele. „Kõrtsmiku sõidustiil ajab mind oksele.”
„Ma tulen kaasa!” teatas Merit ning hüppas mehe ees kruusale. „Vajad tuge?”
„Ei, ma ise...” Morten vehkis kätega, kuid tal õnnestus peale maandumist püsti jääda.
Merit röögatas ja vajus põlvili. Kõrtsmik pöördus välkkiirelt ümber ning Klõps kargas furgoonist välja nuga peos.
„Seiske paigal!” käskis Morten. Ta jalad värisesid, kuid käsi hoidis ta kindlalt enda ees. „Anna andeks kui ma sind veidi kõrvetasin, aga mulle ei meeldi kui mind relvaga ähvardatakse.”
Merit oigas ja rebis puruks pükste riismeid, mis ümber inetu põletushaava lipendasid. Morten oli sihtinud kabuuri, kuid kiirtevihu fookus oli nii pisikese sihtmärgi jaoks liiga lai.
„Minge paati,” käskis ta. „Kõrtsmiku ankur viib teid õiges kohas maale.”
Klõps ja kõrtsmik vaatasid teineteisele otsa. Siis pöörasid mõlemad pea Meriti poole. Naine oli ärapõlenud püksid jalast ära kiskunud ning sidus pluusisaba sõlme, et miski verilihal haava vastu ei puutuks.
„Teised ei vii sind koju!” Meriti hääl polnud vihane. Pigem väsinud. „Kui nad lubasid sind saare ankrust lahti pääsemise eest koju viia, siis nad valetasid. Nad ei suuda seda.”
„Ma tean seda,” vastas Morten. „Ma ei anna saart Teistele. Ma lähen koju ja võtan saare kaasa. Enda maailma.”
„See ei õnnestu sul,” raputas Merit pead. „Teised ihuvad saare peale hammast. Nad püüavad kindlasti seda uuesti rünnata ja endi juurde sikutada. Kui ankrut ei ole…”
„Siis tuleb minul ankruks olla. Ma loodan, et teil ei ole midagi selle vastu kui ma kõrtsi pidamise üle võtan. Ma saan aru, et see ametikoht jääb muidu vakantseks.”
„Puuslik ja ankur!” Klõps naeris hüsteeriliselt. „Sa ei saa ankruks olla!”
„Ma ei saa Puuslikuks olla,” raputas Morten pead. „Kanal, mida ma kasutan, ei ulatu nii kaugele. Ja mida teeb relv, kui tal padrunid otsa saavad? Muutub tavaliseks toikaks.”
„Olgu,” ohkas Merit ja lasi kõrtsmikul ennast püsti aidata. „Meil pole siin enam midagi teha. Lähme!”
Klõps klõpsutas paar korda oma nuga lahti ja kinni, kuid pistis selle lõpuks siiski taskusse. „Räpane Kolmas!” sülitas ta Morteni poole ja kobis kaaslaste kannul postipaati. „Järgmine kord kui kohtume saad nuga! Kindel see.”
Merit toetas ennast reelingu kõrvale tekile ja vaatas kuidas kapten köied pollari küljest lahti harutas.
„Ja kuidas sa aru saad, et oled koju jõudnud?” küsis ta kui paat liikuma hakkas.
„Küll ma aru saan,” vastas Morten lastel käistel lehvides alla vajuda. „Kui mu telefon heliseb...”