Kinniköidetud inimene õla peal on mööda pehmet ja lögast võsa väga raske liikuda. Toomas ei pidanud end just nõrgukeseks kuid ta oli teekonna vältel juba korda viis puhanud. Auto jäi siit umbes kolm kilomeetrit eemale metsa. Oleks saanud muidugi ka masinaga kohale sõita kuid mees otsustas mitte riskida. Esimesed kaks kilomeetrit ei olnudki midagi hullu, kena männik - kõnni ja hing laulab sees. Kuid viimane tuhat meetrit tundus nagu ta oleks põrgu sattunud. Päike lõõskas lagipähe, õhk seisis liikumatult ja metsaalune madaldus lirtsuvaks mätaste ja lepavõsa rägastikuks. Ja putukad, tont neid võtku. Toomasel oli võhm juba nii väljas, et isegi pearaputus tüütu sitika eemalepeletamiseks võttis ta tuikuma.
Noor naine tema õlal oigas ja mõmises. Ilmselt ei olnud tal sugugi kergem, isegi vastupidi. Kinniseotud kätega juba putukaid ära ei aja ja pea alaspidi õlal rappuda ei ole ka teab mis eriline mõnu.
„Ei ole hullu, küll saad veel mõnugi tunda,“ pigistas Toomas läbi hammaste. Lihtsalt et midagi öelda, sest vanduda talle ei meeldinud. Ja polnud enam põhjust ka nad olid peaaegu kohal. Toomas asetas naise maha ja istus ka ise sinnasamma kõrvale hinge tõmbama. Vang keeras end selili ja üritas istuli tõusta. Mees lasi sel sündida, jälgides heameelt tundes tolle vormis ja trimmis keha. Meik oli higisel ja kriimulisel näol laiali läinud kuid Toomas vaatas seda siiski heldimusega.
Ohates ajas mees end püsti ja hiilis tee poole. Polnud hirmugi et naine köidikutest end vabastada suudaks. Toomas oli kinnisidumist spetsiaalselt juba ammu harjutanud. Oli katsetanud enda peal ära ka suu kinnitroppimise. Ta laskus kükakile ja lükkas oksad eest. Nähtavale ilmus väike metsalagendik, järvesilm ja selle kaldal seisev tuliuus palkmaja. Saun, ait ja laut olid veel vanad, aja jooksul tumehalliks tõmbunud ja vaid katust siit-sealt parandatud. Keset õue kooguga kaev. Ühtegi võõrast masinat õues ei paistnud ja Toomas hingas kergendatult. Ta ei oleks tahtnud siin kükitada teab mitu tundi, oodates kuni kurjamid minema lähevad. Selles et võõrad oleksid kurjamid olnud, ei kahelnud Toomas hetkegi. Minevase taat ei olnud üle Eesti kuulus tervendaja. Sugugi mitte, tema oli kaetaja. Kui kuulus just, seda Toomas ei teadnud aga korralikud inimesed hoidsid siit heaga eemale. Peale kaetamise oskas taat veel nii üht kui teist aga mida täpselt, seda teadsid vähesed.
Mees hiilis tagasi ja avastas tüdruku kümmekond meetrit eemal sellest paigast kuhu ta teise jätnud oli. Roomas va naljatilk. Heitnud tõmbleva kogu taas õlale rüsis Toomas läbi viimase võsaräga ja läks maja juurde nii kiiresti kui väsinud jalad kandsid. Vaevalt ukseni jõudnud, avanes uks nagu oleks Minevase taat teadnud teda oodata.
„Tere jõudu,“ soovis Toomas.
„Jõudu tarvis,“ noogutas taat. „Mis sa metsaline mööda võsa hiilid. Ma juba mõtlesin et jälle mingid karamantsikud luuravad ja tahtsin koirad peale ajada. Pärast seda kui need idud mul vana maja maha põletasid, siis mai kannata enam sugugi miskisuguseid ringiluusijaid.“
„Ma ei tahtnud, et keegi märkaks mind sinu juurde tulemas, mine tea mis näevad või teevad,“ vabandas Toomas.
Taat oli vana. Habetunud palgeid lõhestasid sügavad vaod ja nahk oli kolletanud nagu haigel. Ta heitis pilgu Tooma õlal rippuva kandami poole ja noogutas.
„Nii et said viimaks ühe kätte,“ ütles Minevas ja kooserdas haigete jalgadega läbi esiku toa poole.
„Läks õnneks jah,“ naeratas Toomas erutunult ja pühkis ühe käega silmatikkuvat higi.
„Ja kust sa ta siis leidsid?“
„Heh, sa ei usukski aga täitsa juhuslikult sattusin prügimäe lähedal peale. Pani üksi pudelist peeti ja üritas veene läbi lõigata. Ma leidsin et just õige tibi minu jaoks. Ei nuta ta ise ennast taga, ega tunne ilmselt ka keegi teine temast puudust.“
„Pane siiasamasse,“ osutas taat põrandale kui nad elutuppa sisenesid. Toomas vabanes rõõmuga oma raskest kandamist.
„Kuna me selle ära teeme?“ küsis ta läbematult ja sikutas naise seelikut siivsalt allapoole. Pole tarvis, et taat siin üleliigset vahiks, saab veel südamerabanduse.
„Kui sul on raha kaasas, siis minupärast kasvõi kohe,“ vastas kaetaja. „Pole hetkel ühtegi kiiret tegemist käsil.“
Neiu põrandal oigas haledalt ja kippus raplema. Nad ei pööranud talle erilist tähelepanu.
„Raha on kaasas,“ vastas Toomas ja võttes taskust rahakoti, luges jakobsonid lauale. „Ma lootsingi, et ei pea hakkama mitu korda käima. Mul ammu kõik ettevalmistused omalt poolt tehtud.“
„Hüva,“ ütles taat ja luges raha omakorda üle. „Ütlen sulle, et minu, vana inimese jaoks kõlab see nagu hullu sonimine aga eks igaühele oma. Ma ei arvusta, eks igaüks elab nagu talle meeldib.“
„Just,“ ütles Toomas. „Sulle meeldib olla mees, ole siis, mina sind ka ei arvusta. Aga mina tahan olla naine. Pole mul mehena mingit elu, ei ole see keha minu jaoks.“
„Ma lähen otsin kassi üles, sa istu siin senikaua ja hoia oma tulevasel silm peal. Oleks sa ette teatanud, ma poleks teda hommikul toast välja lasknudki.“
„Milleks kass?“ imestas Toomas.
„No kuhugi on vaja tüdruku hing ju panna. Või tahad et ta sinu kehasse läheks?“
Toomas mõtles hetke.
„Sul on õigus,“ lausus ta. „Ei taha. A mis me mu kehaga teeme?“
„Küll ma ta ära paigutan,“ lubas taat, "ära sa selle tühja asja pärast muretse."
Taat läks kissutades uksest välja. Toomase õnneks ei kulunud üle paari minuti kui ta tagasi tuli, noor erk süsimust kassipreili süles. Nõid pani kassi maas lamava naise kõrvale põrandale ja silitas teda kergelt. Kass tõmbas end kerra ja vajus silmapilk unne.
„Viska nüüd sina ka ennast siia sirevile,“ viipas vanamees ja Toomas järgis tema nõuannet. Nõid tõmbas ka temal käega üle näo. Silmapilk levis üle mehe keha laiali soe rammestav väsimus ja ta vajus sügavasse unenägudeta unne.
***
Kui Toomas silmad avas lõhkus ta pea kohutavalt valutada, ka kogu keha oli kange ja valutas. Ta üritas oiata, kuid tropp suu ees ei lasknud. Ilmselt oli see seal olnud kaua, sest ka lõuapärad olid ammulihoidmisest juba krampis. Ta avas suure vaevaga silmad ja nägi enda kohal seismas noort, sportlikku meest. Tal oli tunne nagu vaadanuks ta peeglisse. Noormees harutas parasjagu lahti tema käsi köitvaid nööre.
„Noh, kuidas uues kodus ka on?“ küsis mees reipa häälega. „Tead sa oleksid võinud enne peldikus ära käia, siis ma oleks saanud sind rutem lahti harutada. Ime et ma veel püksi ei olnud lasknud kui meelemõistusele tulin.“
Ta tiris Toomasel suust ka rääkimist takistava tropi ning üritas siis teda püsti tõmmata.
„Noh neiukene, aja jalad alla, uus elu on alanud.“
Toomas ajas end vaevaliselt püsti. Kõik luud-kondid olid jõudnud köidikutes ära surra ja valutasid. Kõige enam aga teegi piina pea. Keegi oleks talle nagu pihutäie naelu ajju tagunud ja need siis sinna unustanud.
„Tule-tule,“ seletas noormees. „Toeta minu peale kaunikene, viin su õue, värske õhu kätte, saad kergemini jalad alla.“
Õues oli juba hämar, kuid ainult veidi jahedam kui päeval ja peavalu läks ainult veelgi hullemaks.
„Pea valutab kohutavalt,“ pomises Toomas. „Ma ei kujuta ette palju see lipakas jooma pidi et sellist pohmakat saada.“
„Noo, see ei ole probleem,“ lausus noormees reipalt. „Kui ma ka muidu tervendamisega ei tegele, siis pohmelusest saan ikka jagu.“ Ja siis tundis Toomas mõtlemist segavast valust hoolimata noormehe ära. See oli ta ise! Minevase taat oli tema kehasse pugenud! Jahmatusest ei saanud ta sõna suust. Nõid aga astus selle aja peale lähemale ja tõmbas tal mõlema käega üle kukla, seejärel nagu tardus korra, midagi oodates, tõmbas veel paar korda, siis ka üle oimude. Valu ei kadunud kuhugi. Nõid astus mõne sammu võrra tagasi, kibrutas kulme ja istus aeglaselt trepile.
„Tead poiss,“ lausus ta. „See sinu tüdruk oli sellepärast nii purjus, et tal on ajus vähk. Ja mina seda ravida ei oska. Sealt ka see valu.“
Toomas tuiutas talle juhmilt otsa.
"Ja ega tohtridki vist oska sellega miskit ette võtta, muidu poleks ta seal võsas end nüsinud. Kui sa just mõne hea ravitseja juurde ei saa siis… läks sul ikka veidi nihu see värk." Ta raputas pead. "Ma mõtlesin et sa ikka valisid ka enne kui siia tormasid. A sa võtsid vist esimese ettejuhtuva?"
"Ta ei näinud selline välja, et keegi teda eriti taga nutma või otsima hakkaks," pobises Toomas. "Ja ma ei ole elukutseline inimröövija, mul oli hea meel et üldse kellegi kätte sain."
Noormees trepil noogutas.
"Tegijal juhtub mõndagi. Aga teab nüüd palju sulle neid elupäevigi on veel antud."
"Mis hullusti see uuesti," sõnas Toomas. "Anna mulle mu keha tagasi, ma otsin uue."
Noormees vaatas talle vaikides otsa ja ei liigutanud ennast. Toomasel hakkas kõhe. "Ma võin selle kehavahetuse eest lisaks maksta," sõnas ta. "Mul jäi veel raha." Ta valetas ja teadis et ka nõid teadis seda. Ta oli sedagi raha mis praeguse vahetuse eest läks neli aastat kokku ajanud.
"Ma ei ole mingi konveierimasin, mul on vaja ka puhata. Ega hingede liigutamine pole sul nina nokkimine. Seda esiteks. Teiseks mis hundi suus, see hundi kõhus, too mulle keha ja ma vahetan. See mis minu käes on jäta rahule. Oma vana ma läkitasin juba näkkidele rõõmuks. Seda teiseks. Veel miskit?"
Toomasel lõi silme eest mustaks. Ja seda mitte peavalust. Ta tuikus ähvardavalt Minevase poole.
"Kas on ikke mõtet rusikatega vehklema hakata? Mis sa arvad kumb meist tugevam on?" küsis nõid.
Toomas seisatas kõhklevalt.
"Oled sa ikka mees,“ sülitas ta siis nõia poole salvavalt. „Ma ei imesta et sul maja pea kohal põlema pandi."
Nõid muigas.
"Ära peruta tüdruk. Minu kaela süüd veeretada ei maksa. Mina tegin oma töö täpipealt nii ära nagu tahtsid. See, et tüdruk vigane oli, on juba su enese süü," sõnas ta. "Sinu murest saan ma aga aru, ega ma kivi põle, ikke inimene. Otsin ise sulle uue keha kui tahad, oma teid pidi, korraliku ja ei taha sult ka raha uue kehavahetuse eest, mida sa küllap enne surma kokku ei saakski."
"Ja vastu ei tahagi midagi?"
"Noh, ega ma jõulutaat ole. Ikke tahan. Oma tasu ma võtaks natuuras, elad siin, aitad mind töödes ja lõbustad voodis. Kahe aasta pärast oled vaba."
Toomas võitles peavaluga ja püüdis mõelda. Kumbki ei tahtnud hästi õnnestuda.
"Kuna ma uue keha saan?"
"Ma teen oma parima. Ega mullegi sinust sellisena kasu pole."
Toomas ei pannud tähelegi kuidas pisarad voolasid üle ta näo. Mis tal teha, ilma Minevaseta oleks tal nii või naa varsti ots peal.
"Olgu peale," nõustus noor naine.
„Tubli tüdruk,“ noogutas Minevas.