Elu pritsumajas kulges tavalist rada. Viimane suurem laks oli olnud paar nädalat tagasi kui kolmas vahetus käis kustutamas üht vana talumaja. Vambola vahetus seevastu oli veetnud rahulikult juba kaks kuud ilma, et oleks olnud midagi suuremat paarist pannipõlengust. Viimane sellinegi vahejuhtum oli olnud juba kaks vahetust tagasi ja ei saanud öelda, et meeskond asjade sellise käiguga rahul poleks olnud. Vambola oli erand, tema oleks meelsasti eelistanud kuskil tulekahjul vett lasta ja redeli otsas turnida, sest alternatiiviks oli igapäevane õppetöö, kus tuli tuupida mitme sekundiga mootorsae kett seisma jääb või mitu atmosfääri on veesurve joatoru otsas, kui sel on taga üks C ja kaks B voolikut, tasapindade vahe on 5 meetrit ning autopump lööb teises otsas 10 atmosfääri sisse. Ta polnud valinud pritsumehe ametit, et matemaatikut mängida.
Praegu kõndis Vambola koos Lembituga mööda garaai. Juba mitu korda olid mehed teistest vahetustest kurtnud et öösiti käib garaais mingi kolin. Vamps ise polnud seda kuulnud aga ta oli ka päris kõva unega. Nüüdki oli Lemps see kes teda õlast raputama tuli. Erinevalt Vambolast kel eluaastaid juba 50 ligi kiskus, neist 25 päästeametis, oli Lembit äsja Väike-Maarja pritsukoolist tulnud ning viibis esimest korda talvisel praktikal. Tema viitsis veel pärast päevatöö lõppu, sellal kui teised asutasid süüa tegema või telekat vahtisid, all ringi askeldada ja auto küljekappide sisu pähe õppida. Viimasel pannipõlengul oli kästud tal pulberkustuti igaks juhuks kaasa haarata ja vennike jooksis ähmi täis kolm tiiru ümber auto, kiskudes kappe kinni-lahti, enne kui otsitava leidis. Nüüd oli ta viimased kaks vahetust veel pärast päeva lõppu all masinatel asuvat varustust üle kordamas.
"Ma ei saanud päris täpselt aru ka kustkohast see hääl tuleb," seletas Lemps. "Aga sihuke metallikolin oli."
Neil seisis garaais kõrvuti rivis 6 masinat. Kolm kustutusautot, paakauto, päästeauto ja autoredel. Mehi niipalju muidugi ei olnud, neid jagus ainult esimesele kustutusmasinale ja paakautole. Teise masina meeskond kutsuti raha kokkuhoiu mõttes vajaduse korral kodudest välja. Lembit kõndis entusiastlikult masinate vahel ja kuulatas hoolega lootes et kolin kordub. Vambola poisile ei järgnenud, ta oli üpris unine ja praktikandi peale veidi pahane. See, et ta poisi vastu sõbralik oli olnud maksis nüüd kätte. Selle asemel, et kutsuda kedagi kes niikuinii köögis või puhkeruumis töllas, tuli ajas tüüp tema üles. Ega Vambola poleks mingisuguse rumala kolistamise-jutu peale alla tulnudki aga unise peaga ei saanud ta aru mida talt taheti. Arvas esiti et väljakutse on ja et ta magas nii sügavalt, et ei kuulnud häirekella. Seda oli varem paar korda juhtunud, ehkki kell tegi üsna võigast häält, no ja sibaski unesegase peaga noore kannul alla. Alles seal aru saades, et midagi ei põle ja Lembit ajab mingeid vaime taga, jäi mees seisma ja surus endast välja paar vandesõna. Ta oli eelmisel ööl ja päeval taksot sõitnud et nigela palga kõrvale lisaraha teenida ning niipea kui ülemused läinud, vajus kohe koikule magama. Nüüd aga... oi sa vanakurat küll.
Vamps urises ja läks plätude lohinal, ühe käega taskust suitsupakki koukides garaaiukse juurde. Ta avas jalgukse paokile. Väljas oli vist oma kolmkümmend kraadi külma, see tungis valge ja näpistava pahvakana sisse ning mees tõmbas ukse jälle kähku kinni. Ta lohistas end paar sammu tagasi, istus esimese masina stangele ja pani suitsu sealsamas sees põlema. Kes see siin ikka vinguma tuleb, kas praktikant või? Ta puhus vihasena suust suitsujoa ja otsis pilguga noort tolvanit.
Too oli selle ajaga jõudnud paakauto tünni otsa ronida ja kolistas seal luukide kallal.
"Kui ma järgi mõtlen," seletas Lembit ise reipalt, "siis oli see pooleldi nagu plekikõminaga pooleks. Justkui oleks midagi vastu paagiseina toksinud."
Vamps avas suu et tüüp kuradile saata aga ei viitsinud, mis seal tühja ikka. Tõmbas parem uue mahvi ja vahtis läbi ukseklaasi välja. Ilmateade oli lubanud et homme läheb soojemaks ja mõnes kohas tuleb lund. Ta lootis, et siin vast ei hakka sadama, mehel polnud mingit isu veel hommikul hakata majaesist platsi puhtaks rookima. Lembit kolistas sel ajal paagil ülemise luugi lahti ning kummardus põlvili laskudes sisse kiikama. "Pime nagu mutiaugus," kõmistas ta hääle kajades.
Vambola ei pööranud tema jutule mingit tähelepanu, ta oli vajunud oma mõtteisse. Alles kolin, veelärtsatus ja poisi lämbuv hõigatus rebis ta unelemisest välja. Esimese hooga turtsatas ta naerma. Noor juhmard oli paaki kukkunud!
"No nii loll ei saa üks inimeseloom olla," pomises ta ja ruttas oma und unustades paakmasina juurde. Vesi pritsis kõrges kaares avatud luugist välja kui poiss paagis pladistas ja välja pääseda üritas.
Selle aja peale kui Vambola ennast mööda kitsukest raudredelit üles vinnas, jäi kõik vaikseks. Vamps oli üsna imestunud kui ta pea üle paagi ääre tõstis ja veest tilkuvat poissi luugiserval häbelikult nina luristamas ei näinud. Tüüp oli endiselt paagis.
"Mis sa seal vees istud, roni välja," mühatas Vambola ja küürakil, et kõrge masina seljal kõndides pead mitte vastu lage ära lüüa, läks ettevaatlikult imemisvoolikuid ja pootshaake täis paagipealset luugiava juurde. Selle manu jõudnult põrkas ta ehmunult tagasi. Paagiveest vaatas talle vastu midagi kummalist. Lembit ei olnud see kohe kindlasti. Pigem oli see mingi rohekas-sinakas sültjas mass, mis meenutas uduselt inimpead. Vambola tardus.
"Mis kurrradi asi see veel on?" pomises ta jahmunult.
"Mina oo Läitsjärve näkk," vastas olevus ja haarates sültjate kätega paagiservast tõmbas end rinnuli luugiservale, ise uurivalt ringi vaadates.
"Misasi?" küsis Vambola pigem reflektoorselt, kui et ta oleks tõepoolest tahtnud midagi teada või oodanud vastust. Ilmselt sai ka näkk sellest aru sest ta ei vastanud midagi vaid küsis hoopis ise: "Mäsperast ma sii oo?"
"Ah?" vastas Vambola. Alles siis jõudis tema teadvusesse küsimuse mõte. "Mina ei tea. Kuidas sa üldse siia said ?"
"Isi tömbasite."
"Mida? Meie? Ei... kuna?"
"Siss ku Minevase talu leekis kut jaanilöke."
Esialgu ei seostunud Vambolal selle nimega midagi, kuid siis meenus talle see talu mida kolmas vahetus oli viimati kustutamas käinud. Talu oli olnud üsna üksikus kohas ja selle aja peale kui mehed kohale said, oli onn lausleekides ja päästa polnud muud kui vaadata et tuli kõrvalhoonetele külge ei hakkaks. Pealegi oli veega üsna kitsas käes olnud kuni lõpuks avastati et talu juures on väike järv. Jääle raiuti auk sisse ja seejärel sai veeprobleem lahendatud. Saun ja ait koos laudaga jäid terveks. Palkmaja põles aga maani maha. See hõõgus veel hommikulgi, nii et Vambola vahetus oli sõitnud talu juurde kolmanda mehi välja vahetama. Paak imeti sealtsamast järvest vett uuesti täis.
"Kuule voolikul on sõel ees, sealt mahub vaevalt liiv läbi!"
"Vees oo ma vesi," sõnas näkk ja lõpetanud ringivahtimise, asis käega ja tõmbas kiire liigutusega paagi mustavast veest välja Lembitu pärani silmadega surnukeha. Ta lükkas selle luugiäärele röötsakile.
"Maa pial vänderdamiseks lähäb mul inemise keha vaja. Minevase mutt va säinas pole mulle ammu kedagist toonud. Tia kas kooles vahepial ää vai mes taga juhtus...?" Näkk vaatas nagu küsivalt Vambola poole, kuid see seiras kivistunud pilguga noormehe laipa. Lembitu poolavatud suust voolas vett, palged olid tal veel endiselt roosad. Vaid silmad olid surnu omad.
"Egä ma seia pikalt tolknema jäe, saand isägi juba siin kopsikus kaua kükitatud, poen sellile sisse ja vänderdan kodu poole. Vaatan mes mutiga lahti. Mudu ia inime ja töi moole ikke iga kivade ja sügise kellegist ohverduseks, mia pold ka kide ja ajasin ta taadile ikke kalu ette ja hoidsin võsavillemid lammakarjast eemal kui maa pial ringi aelesin. Teinekord andis teistega peris madistada aga tuu oli kenä vaheldus vees solberdamisele..."
Vambola vahtis ilmutust ja suu vajus tal aegamisi Lembitu moodi lahti. Näkk lobises edasi, ise asjalikult surnukeha kallal askeldades ja seda selili sättides. Tundus, et ta polnud tükk aega kellegagi rääkida saanud ja seletas soliseva rahuliku häälega Vambolat nagu omaks inimeseks pidades. Olevusel ei tundunud olevat mingeid komplekse inimese ees, ilmselt polnud ta nende poolt kunagi kurja tunda saanud, teda oli poputatud ja koguni ohvreid järve meelitatud.
Ja siis sai Vamps aru mida Läitsjärve näkk üritas parasjagu teha. Ta tahtis Lembitule sisse pugeda. Aeglaselt surus näkk oma sültjad sõrmed laibale suhu ja äkki muutus ta käsi pooleldi vedelaks ning voolas poisi kurgust alla, vaid kileõhuke pealispind jäi paigale. Vambola nägi, läbi näki pealispinna kuidas altpoolt, mida varjas tume vesi, voolas läbi olevuse sisemuse tolle rohekas-sinine alaosa järjest poisi kurgu suunas ja sealt sisse.
Pritsumees ei öelnud midagi, kuid ühel hetkel sai ta oma tardumusest jagu ning virutas jalaga vastu Lembitu pead sellise hoobi, et see äärelt alla kukkus ja paaki plartsatas. Näkk, kes oli pooleldi noormehe sees, lurtsatas nagu tatt talle järgi ning Vambola virutas nende taga luugi kinni ja sulges selle kindlalt klambritega. Siis ta oigas - inimese pea on kõva ja ta oli oma jala ära löönud. Paagist, otse tema alt hakkas äkki kostma vihast prõmmimist. Tunne oli säärane nagu murraks näkk järgmisel hetkel läbi paagi seina välja. Vambola ronis kiirustades alla ning torkas käe kabiini, kobades seal ringi, kuni leidis sõrgkangi. Nii tundis ta end veidi julgemana. Seejärel taganes ta paagi kõrval seisva redelauto juurde ja ootas kuni metalne ja kumisev kloppimine lõppes. Siis viimaks asetas mees kangi enda kõrvale astmelauale ja pani värisevate kätega suitsu ette. Ta mõtles.
Lõpetanud suitsu viskas ta koni äravoolukanalisse ja läks üles. Seal oli hämar ja vaikne. Kõik olid juba koikudesse pugenud. Ta vaatas kella käe peal, see näitas kaks. Mees lükkas plätud jala otsast ja käis kikivarvul voodi juurest voodi juurde ning kuulatas. Kõik hingasid rahulikult ja sügavalt. Eriti Kalju ja Endel, need norskasid larinal. Veendunud et kedagi ei ole teda segamas läks mees alla ning pani endale kustutusriided selga. Need olid väljas valitseva külma vastu head soojad. Siis läks ta tagauksest välja ning istus oma autosse. Mootor käivitus külmale vaatamata kergesti ning takso libises vaikselt pimedusse. Lume krudin masina rataste all oli valjem kui mootori tasane nurrumine. Kolmveerand tunni pärast oli ta tagasi. Keegi polnud ärganud, keegi polnud märganud tema äraolekut. Ta jõudis vaevalt tagauksest sisse, kui alarm kohutava kriiskega lärisema kukkus ning siis läks ülakorrusel suureks vandumiseks ja sagimiseks. Keegi otsis kirudes oma susse, teine kes oli end tsiviliseeritud inimese kombel lahti riietanud, lootes et öö tuleb vaikne, tõmbas joostes pluuse tagurpidi selga, ülejäänud aga olid selle aja peale juba teel alla. Dispeteri hääl luges valjuhääldajast ette mis ja kus. Mahajäetud maja, kaks korrust, täisleekides, kümne kilomeetri kaugusel.
Sellal kui teised endile kustutusriideid selga ajasid oli Vambola - esimese masina juht, juba õhuvooliku küljest võtnud, massi sisse pannud ja väravadki lahti tõmmanud. Selle aja peale kui ta kõik tehtud sai ja kabiini hüppas, olid ka teised sees ja masin võttis paigast.
"Oot kurat kus praktikant on?" küsis meeskonnavanem.
"Ütles et lippab korra kodunt läbi, ta elab siinsamas lähedal, arvas, veerand tundi siia-sinna, keegi märkagi et teda pole."
"Mida kuradit? Nüüd ma saan vastu päid ja jalgu nagu tuppa sittund kass, kas ta kurat ei saanud siis minu käest küsida? Kuradi naga...," vihast vahutades võttis vanem raadiojaama mikrofoni ja kinnitas päästekeskusele et kutse on kätte saadud ja masin välja sõitnud.
Sellal kui meeskonnavanem väljasõitu kinnitas ja ülejäänud mehed tühje maju põletavaid asotsiaale vandudes hapnikuballoone selga tirisid, mõtles Vambola sellele kui lihtsalt maja süttis. Ta polnud jõudnud taksol veel kütuse näidikut korda teha ja seepärast oli pagasiruumis kogu aeg kanister bensiiniga. Nüüd oli kanister tühi, Vambola aga haises bensiini järgi. Ta oli libedal trepil kukkunud ja kütust endale peale ajanud. Õnneks vaid vähekene ja tikkudega ettevaatlik olles ei pannud ta ennast põlema. Tahavaatepeeglist nägi mees, kuidas paakauto nende järel garaaist välja keeras.
Põlengukuma oli taevast pritsumajast peale näha. Tuli oli olnud kiire ja halastamatu - ning Vambola polnud süütevedelikku kokku hoidnud - leegid lõid auklikust katusest kõrgele välja. Nad jõudsid kohale, mehed paiskusid välja ja kõik tormasid omi ülesandeid täitma. Esimene ja teine mees viskasid laiali joatoru liini, kolmas pani maha liini kuni jagajani, meeskonnavanem jooksis luuret tegema et tule ulatusest ülevaadet saada, Vambola jooksis auto taha ja aitas paakauto juhil ühendada toiteliini oma masinasse.
„Kui sa vees oled vesi, siis tules oled sa aur,“ mõtles ta. „See teeb sulle ehk lõpu.“
Saanud vaevalt voolikute ühendamisega valmis, jõudis meeskonnavanem tagasi ja käskis Vampsil ja paakauto tõrjujal redeli maha võtta, balloonid selga, maskid pähe panna ja teise liiniga majakatusele ronida. Paagijuht jäi üksi kahe masina pumpadega õiendama.
Vambola ei hoidnud katusel vett kokku. 20 tonnine paak oli vaja ikkagi tühjaks lasta. Arvestades et maja oli suur ning põles nagu jaanituli, siis polnud kartustki et nad seda ära ei kuluta, kuid mine tea, tal oli vaja et vesi lõppeks enne kui maakonnast teised masinad kohale jõuavad, siis on kindel et mõlema auto paagid saavad vahepeal tühjaks. Siis see kes vees olles on vesi, voolab koos veega tulle ja aurab ära. Või põleb ära. Ükskõik.
Ta möllas katusel nagu hull. Andnud vahepeal voolikuotsa paarimehele, võttis vöölt väikse kirve ja lõhkus sellega eterniiti et katuse alla pugenud tulele ligi pääseda. Redel oli juba jääs, sest voolikust vett lastes tilkus osa ka pulkadele ja peeltele. Mees heitis vahepeal pilgu paakauto poole, kuid tihe suits varjas masina ta vaateväljast. Vaatamata krõbedale külmale oli Vambolal palav. Alt kuumutas tuli ja rabelemine paksudes riietes ning kümnekilose balloniga tegi ülejäänud töö. Seevastu käed külmetasid, ta pidi hoolega vaatama, et mitte kaotada oma jäätuvate ning kangekstõmbuvate kindasõrmede haardest kirvevart. Auk katusesse sai valmis.
„Huvitav mitu tonni vett juba läinud on?“ mõtles ta. „Vaat nüüd läheks seda matemaatikat vaja. Kaks joatoru, viie atmosfäärise survega, aega on läinud…ee…ah, ükskõik.“
Paarimees ronis tekkinud avausest sisse ja suras vett nii et august paiskus kuuma auru nagu vulkaanist. Vambola tõmbas korraks hinge ja kuulis siis paarimehe kirumist.
"Surve on kadunud!" karjus too, sai Vamps kolmandal katsel läbi maski aru. Ta vaatas alla ja nägi et üks voolikutest oli surve all puruks läinud ja nüüd lahmas vett igale poole mujale, ainult mitte sinna kuhu vaja. Vambola oli rabelemisest nii väsinud et ei viitsinud kiruda ka ja ronis alla. Saanud jala maapinnale jooksis mees kiiresti jagaja juurde et kraane kinni keerata ja viskas ühtlasi ka kiire pilgu paakauto suunas. Jagaja ja purunenud voolik ununesid jalamaid. Ta nägi kuidas paagijuht turnis mööda tsisterni ja püüdis ülemist luuki avada.
"Mida sa teed neetud lollakas?!" karjus ta. Kuid läbi maski, tulemühina ja pumpade undamise polnud lootustki et juht teda kuuleks. Vambola hüppas püsti ning kiskus jooksu ajal kiivri peast, viskas selle maha, rebis siis maski eest ja lastes selle maha lohisema kiskus eest lahti ka balloonirihma ja heitis aparaadi nagu ranitsa lumehange. Jäätunud kindad libisesid raudredelil, vett saanud ja kangeks tõmmanud riided ei lasknud jalgu õieti painutadagi niipalju kui vaja, kuid Vambola kirus ja ronis üles. Kui ta tõstis pea üle ääre, nägi ta pilti mida oli oodanud näha paar tundi tagasi pritsumajas, mitte nüüd siin. Luuk oli lahti, paagijuhti polnud kusagil ja märg ning tilkuv Lembit seisis katusel ning vaatas uurivalt ringi. Siis ilmus paagist juhi käsi ning haaras servast kinni. Lembit heitis pilgu luugi poole, virutas siis käele jalaga, nii et see kadus ning lajatas luugi kinni. Vambola lasi end piki redelit alla ja vankus mitu sammu eemale. Ta vaatas nagu aegluubis kuidas üdini märg, aeglaselt jääkirmega kattuv Lembit käredast külmast väljagi tegemata rahulikult mööda rauast redelikest tünni otsast alla tuleb ja tema poole pöördub. Isegi läbi pumba undamise oli kuulda kuidas keegi ja Vambola kujutas väga hästi ette kes, tagus seestpoolt vastu paagi seinu.
"Äi tiia kas piaks minema avama," hüüdis Lembit ja põmmutas rahustavalt rusikaga vastu paagiseina. „Moole ta ju avas.“
Lembitu silmad olid surnu silmad. Vambola oleks tahtnud nutta. Ta võttis vöölt kirve ja lähemale astudes virutas sellega kooljale pähe. Kuid jäätunud rõivad tegid tema liigutused aeglaseks ning Lembit jõudis eest ära astuda. Ta haaras ründajal käest ning väänas kirve omale pihku.
„Nüüd lööb vastu,“ mõtles Vambola rabeledes, suutmata end koolja haardest vabastada.
Ümber autonina jooksis nende juurde meeskonnavanem. Too ei jõudnud midagi öeldagi kui Lembit Vambola lahti laskis, saabuja poole pöördus ja talle kirvega virutas. Kiiver võttis löögi jõu enda kanda, kuid selle terav kand tungis siiski piisavalt sügavale läbi plastiku, et mehele pähe haav lüüa. Veri näole voolamas tuikus meeskonnavanem põrutusest uimasena tagurpidi eemale, kirves kiivris turritamas. Vambola kasutas juhust ja hüppas kooljale kõrri, üritades teda kägistada. Juba järgmisel hetkel sai ta oma teo mõttetusest aru, kui surnu talle kägistamisest välja tegemata rusikaga paar tugevat hoopi kõhtu virutas. Õhku ahmides lasi pritsumees lahti ja tõmbus kägarasse. Järgnenud jalahoop jäätunud botasega näkku paiskas mehe verd sülitades pikali. Läbi valuuima nägi Vambola kuidas Lembit astus meeskonnavanema juurde ja tolle rusikahoobiga pikali lõi. Seejärel tõmbas olevus kirve meeskonnavanema kiivrist välja ja tuli tema poole tagasi. Vambola püüdis kõigest jõust keha oma kontrolli alla saada ja vehkis tulija suunas keelavalt kätega.
"Ära! Ära tee!" kähistas ta. "Siin pole 30 kildi raadiuses ühtegi veekogu, omapäi ei jõua sa iialgi ühenigi.“ Ta muidugi valetas, kuid ega näkk seda tea. „Lase ma viin su mõne juurde.."
"Mäs kildi?" küsis Lembit. Vambola ainult rehmas käega. Ta üritas hingamist korda saada. Lembit tõstis järku pea ja keeras end kuhugi kõrvale vaatama. Nähes kuidas nende vilkuritele lisanduvad veel ühed sai Vambola aru et mõni valla masin on kohale jõudnud. Veel nägi ta kuidas näkk kirvest käes kaalub.
"Tule, " ajas Vambola end püsti. "Ära sa enam kedagi puutu, lase ma viin su siit ära."
Surnu ei öelnud midagi, kuid järgnes talle, kui mees äsjasaabunud pritsuauto poole ruttas.
"Hei," hüüdis Vambola valla masina autojuhile kui ülejäänud mehed olid välja hüpanud ja oma tööde kallale asusid.
"Tere,“ karjus see talle vastu. “On alles kuradi külm ilm veega mängimiseks!"
"Kuule ära sa ühendagi oma masinale voolikuid külge!" hüüdis Vambola juhile, nähes et tõrjujad on juba liini maha visanud. "Näe siin mees üleni märg, vaja kähku haiglasse viia.“ Ta trügis kooljat samal ajal masinasse ja lootis et see puiklema ei hakka. Ei hakanud. “Kiirabil, raisk, on masin kuskil maakonnas, ei saa järgi ka tulla."
Ta patsutas juhile õlale ja osutas oma auto poole: "Õienda sa niikaua sellega kuni ma ära käin!"
Ja kuulamata teist, kes midagi seletama hakkas, ronis Vambola rooli ja tõmbas ukse kinni. Raske masin võttis paigast. Ta nägi kuidas paarimees katuselt alla roninult jagaja kallal askeldas ja siis suuna paakauto poole võttis, kus meeskonnavanem ennast aeglaselt jalule ajas.
Nad sõitsid vaikides. Soe kabiin pani Vambola jäätunud riided tilkuma. Ta ei vaadanud kordagi Lembitu poole.
„Mispärast sa Lembitu ära uputasid? Tahtsid koju minna?“
„Neh,“ vastas surnu. "Läitsjärve manu."
Mõnda aega sõideti vaikides.
"A enämb äi taha sinna. Mul oo Läitsjärvest juba küllalt. Mötli, et möni jöekäär sobib oopistükkis parembini."
Vambola ei vastanud midagi.
"Sa otsi möni siuke koht kus pöle jääd pial, sialt on ia sisse minna."
"Lemps jääb kõiges süüdi, tunnistajad on olemas," lausus Vambola näkki kuulamata omaette. "See loll oligi ise süüdi."
"Mänugi pooläst," lausus näkk. "Äi mul olnudki möttes välla ronida, hää isuga pöönanuks järve pöhjamudas kävadeni."
Vambola peatas auto. Nad seisid keset silda. Selle all olid jõe kinnikülmunud veed.
"Sellise külmaga pole sul siin kandis ühtegi kinnikülmumata jõge," lausus ta.
"Äitüma tollegi ääst," lausus Lembit ja ronis masinast välja. "Olä mähäks, sa tiad tule kävadel mönikord öösiti seiakanti. Aame suti juttu." Ta vaatas ringi, "see tundub ia kant olevat, kalamehi ikka liigub. Kui kalamiis oläd, tule a julgelt, aan soolegi ätte."
Nüüd märkas Vambolagi et paarsada meetrit eemal jääaugu serval istus silmini kasukasse mässitud mees, pudel kõrval ja õngitses sikuskaga.
"Pane uks kinni, külm tuleb sisse," mõmises Vamps. Kooljas lõi ukse kinni ja läks. Ta ei läinud kalamehe juurde märkas vana pritsumees ja lubas endale kergendusohet. Lembit asus endale kirvega uut auku jäässe raiuma. Löögid olid tugevad ja kiired. Auk valmis, hüppas Lembit sellesse kõhklematult sisse ja kadus veepritsmeid kõrgele paisates musta pealispinna alla. Vambola vaatas seda lainetavat auku ja ei kavatsenudki siia enam kunagi tagasi tulla. Talle polnud kalapüük kunagi meeldinud.
Sellest talvest ei käinud ta enam kunagi ujumas ja käsigi pesi ettevaatlikult. Seevastu vett lasi ta tulemöllu alati lausa maniakaalse hasardiga.