Tõlkinud Silver Sära
Nii algas lugu vaimudest ja paharettidest, mida Mamilius, parim laps Shakespeare´i loomingus, hakkas parajasti rääkima oma kuningannast emale ja õukonnadaamidele, kui kuningas koos kaardiväelastega sisse tuli ning naise vanglasse viis. Rohkem sellest loost teada ei ole, Mamilius suri varsti ja tal polnud võimalust seda lõpuni rääkida. Milline oleks see lugu olla võinud? Shakespeare kahtlemata teadis ja mul on julgust öelda, et ka mina tean. See ei olnud uus lugu, see oli selline, mida te olete tõenäoliselt kuulnud ja isegi edasi rääkinud. Igaüks võib selle paigutada sellisesse raami, nagu talle meeldib. See siin on minu oma:
Kirikaia kõrval elas üks mees. Tema maja alumine korrus oli kivist ja ülemine puidust. Esiaknad avanesid tänavale ja tagumised aknad kirikaeda. Kunagi oli see kuulunud koguduse vaimulikule, aga (see oli kuninganna Elizabethi ajal) preester oli abielumees ja tahtis suuremaid ruume. Pealegi ei meeldinud ta naisele õhtuti magamistoa aknast kirikaeda vaadata. Naine väitis, et ta nägi… aga see pole oluline, mida ta väitis. Nii või teisiti, ta ei jätnud meest enne rahule, kui too nõustus kolima suuremasse majja külatänaval, ja vanasse asus elama John Poole, kes oli lesk ja elas seal üksi. Ta oli vanem mees, kes hoidus enamasti omaette ja inimesed ütlesid, et ta on ihnuskoi moodi.
Vägagi tõenäoliselt see nii oligi: kindlasti oli mehel muid haiglasi kombeid. Tol ajal oli harilik, et inimesi maeti öösiti tõrvikuvalges, ja märgati, et mil iganes matuseid peeti, seisis John Poole alati aknal, olgu siis alumisel või ülemisel korrusel vastavalt sellele, kust avanes parem vaade.
Ühel ööl hakati matma ühte vanemat naist. Naine oli omadega üsna hästi toime tulnud, aga külas teda ei sallitud. Harilikult öeldi tema kohta, et ta pole kristlane, ja taolistel öödel nagu Suvine Pööripäev ja Kõigi Pühakute Öö ei viibinud ta kodus. Tal olid punased silmad ja muidu kohutav välimus ning ükski kerjus ei koputanud ta uksele. Ent kui ta suri, jättis ta kirikule siiski rahakukru.
Tema matuseööl ei möllanud väljas torm, ilm oli ilus ja tuulevaikne. Ent kirstu- ja tõrvikukandjate leidmisega tekkis raskusi, hoolimata sellest, et naine oli jätnud suurema tasu, kui harilikult selliste tööde tegijatele kombeks oli maksta. Naine maeti villase kanga sisse, ilma kirstuta. Kohal polnud rohkem inimesi, kui hädapärast vaja läks - ja John Poole, kes jälgis matust aknast. Vahetult enne haua kinniajamist kallutas kirikuõpetaja end ettepoole ja viskas midagi surnukehale - midagi, mis kõlksatas - ja pomises vaikselt sõnu, mis kõlasid umbes nii: „Kadugu su raha koos sinuga.” Seejärel kõndis ta kiiresti eemale ja eemale astusid ka teised inimesed, jättes haua äärde vaid ühe tõrvikukandja, kes valgustas kirikuteenri ning tolle poja tööd, kui need mulda kühveldama hakkasid. Nad ei teinud oma tööd eriti korralikult ja järgmisel päeval olid kirikusse minejad mehe peale üsna pahased, öeldes, et see on surnuaia kõige räpakam haud. Ja tõepoolest, kui kirikuteener seda oma silmaga vaatama läks, tundus talle, et see on hullem, kui ta selle öösel oli jätnud.
Samal ajal käis John Poole ringi kummalises meeleolus, pooleldi elevil ja pooleldi närviliselt. Rohkem kui korra veetis ta õhtu kõrtsis, mis oli täielikus vastuolus tema varasemate harjumustega, ja nendele, kellega ta sattus juttu ajama, vihjas ta, et olevat saanud teatava rahasumma ning otsivat nüüd paremat maja. „Ega ma ei imesta,” ütles sepp ühel õhtul. „Minule see teie maja samuti ei meeldiks. Ma kujutaksin öö läbi igasugu asju ette.” Majaperemees küsis siis, milliseid asju.
„Noh, võib-olla seda, et keegi ronib üles kambriakna poole või midagi sellist,” vastas sepp. „Ma ei tea - võib-olla vanaema Wilkins, kes eelmisel nädalal maha maeti, eh?”
„No kuulge, ma arvan, et te võiksite mõelda inimese tunnetele,” ütles majaperemees. „See pole isand Poole´i suhtes väga kena, või kuidas?”
„Isand Poole´il on ükspuha,” ütles sepp. „Tema on elanud seal piisavalt kaua, et seda teada. Ma ütlen ainult, et see poleks minu valik. Mõelge kirikukelladele ja kõigile nendele tõrvikutele, kui matus käib, ja kõigile haudadele, kui kedagi läheduses pole. Ainult räägitakse, et seal on mingi valgus - kas te pole kunagi seal seda valgust näinud, isand Poole?”
„Ei, mina ei näe mingit valgust,” ütles isand Poole mornilt, tellis veel ühe napsi ja läks koju üsna hilja.
Tol ööl, kui ta ülemisel korrusel oma voodis lebas, hakkas ulguv tuul maja ümber keerutama ja ta ei suutnud uinuda. Ta tõusis voodist ning läks üle toa väikese kummuti juurde. Ta võttis kapist midagi, mis kõlises, ja pani selle oma öökuue rinnataskusse. Seejärel astus ta akna ette ja vaatas kirikaeda.
Olete te näinud kunagi kirikus inimesekujulist tuhmunud vasest kuju, mis on kaetud palakaga? See on pealae kohalt kummaliselt kokku tõmmatud. Midagi sellist ulatus kirikaias John Poole´ile hästi teada kohas maa seest välja. Ta sööstis voodisse ja lebas tõesti väga vaikselt.
Siis lõgistas miski väga vaikselt aknaraami. Kohutava vastumeelsusega pööras John Poole pea sinnapoole. Oh häda! Tema ja kuuvalguse vahel joonestus välja kummaliselt riidega kokkutõmmatud musta värvi pea kuju… Siis oli see toas. Põrandale pudenes kuiva mulda. „Kus see on?” küsis kuiv kähisev hääl ja sammud liikusid edasi-tagasi, vankuvad sammud, nagu kõnniks keegi suure vaevaga. Aeg-ajalt oli kogu näha, kui see kiikas nurkadesse, kummardus vaatama tooli alla. Lõpuks oli kuulda, kuidas see kobistas seina ääres kummuti kallal ja selle uksed lahti tõmbas. Kuulda oli pikkade küünte kriipimist tühjadel riiulitel. Kogu pöördus ringi, seisatas hetkeks voodi kõrval, tõstis käed ja röögatas rämeda häälega: „See on sinu käes!”
Sel hetkel viskus Tema Kuninglik Kõrgus prints Mamilius (kes oleks teinud selle jutu minu arvates palju lühema) valju röögatusega kõige noorema juuresviibiva õukonnapreili peale, kes vastas samasuguse läbitungiva kriiskamisega. Otsekohe haaras temast kinni Tema Kõrgus kuninganna Hermione, kes raputas ja tuuseldas poissi naeru maha surudes väga kõvasti. Näost punast ja nutma puhkemas prints taheti kohe ära voodisse saata, aga tema ohvri palvel, kes oli nüüd ehmatusest toibunud, lubati tal lõpuks jääda sinna kuni hariliku magamamineku ajani. Selleks ajaks oli ka tema end kogunud ja seltskonnale head ööd soovides kinnitas ta, et teab veel ühte lugu, mis on vähemalt kolm korda õudsem, ja lubas selle rääkida järgmisel korral, kui talle võimalus pakutakse.