Otsing

Ilmus Saare maakonna päevalehe "Meie Maa" lisalehes "Nädalalõpp" pisut muudetud kujul. Vägagi jõuliselt on eesti tavalugeja teadvusse jõudud Indrek Hargla nimi, aga seda, et siinmail on veel nii mõnedki nimed, mida kirjandushuvilisel tasuks kõrva taha panna, ei paista suurem üldsus teadvat. Üheks neist on strugatskiliku kirjutamislaadiga Kristjan Sander, kelle teist autorikogumikku “13 talvist hetke” võiks vabalt pidada üheks viimase aja paremaks ulmeraamatuks. Kristjan Sander on noor eesti autor, kes oma loomingus püüab üheks sulatada euroopalikku mõtteselgust ja venelaslikku psühholoogilist

Toome lugejateni intervjuu Leo Kunnase, sõjaväelase ja "Gort Ashryni" autoriga. Hr. Kunnas on lubanud täiendavalt vastata kommentaaridesse postitatud küsimustele. Alustaks sellest et „Gort Ashryn“ täidab teatud määral üht lünka eesti ulmekirjanduses. On teil arvamusi, kus võiksid veel täitmist ootavad lüngad olla? Võiks teha loo sellest, kuidas tuhande saja kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel aastatel oleks tõusnud ja kasvanud pealik, kes oleks Eesti ühendanud ja loonud Suur-Eesti umbes samal ajal, kui rüütlid tulid. Vaat’ see oleks huvitav teema, aga see nõuaks tööd ja mul ei ole plaani seda

Frank Roger on sündinud 1957 aastal Belgias Ghenti linnas. Oma esimese jutu avaldas ta 1975. a. Seejärel on teda avaldatud paljudes ajakirjades ja antoloogiates, alates 2000. aastast ka autorikogumikes. Kui kokku lugeda kõik tõlked - seni 29 keelde - saab avaldamisi kokku üle 700, enamasti on need lühijutud, kuid ka mõned lühiromaanid. Lisaks kirjutamisele tegeleb ta kollaaide ja graafikaga, lähtudes nendeski valdkondades sürrealistlikest ja satiirilistest traditsioonidest. Kes tahab teada täpsemalt, on teretulnud tutvuma tema koduleheküljega: www.frankroger.be . Tõlkinud Juhan Habicht Jeff

Alljärgnev on katkend värskeltilmunud Tiit Tarlapi romaanist ÌMeie, kromanjoonlasedì, millega Pärnu kirjastus Ji avab oma ulmesarja ÌUlmeguru soovitabì. Rohkem infot leiab sarja e-päevikust, mis asub aadressil: http://ulmesari.blogspot.com/ Ehkki planeedi kaaslane oli juba taevasse tõusnud, ei tunginud selle kahvatud kiired kuigivõrd läbi lehestiku ja metsa all valitses endiselt kottpimedus. Mercal, Paet ja meedikuna laipa üle vaatama tulnud Drona Gral liikusid Vikari saadetud dessantlasest teejuhi kannul elektrilaternate valgel. Öises metsas tundus tee pikana. Jalad kippusid alatasa millegi

Viis Haldjakest kummardasid kätki kohale. Ametlik versioon Haldjakeste olemusest väitis, et nad on kui noored tütarlapsed nõtke keha ja sädelevate tiivakestega. Neid tuleb austada, sest neile on antud võime lugeda lõputu tähistaeva avarustest välja inimeste saatust ning nende ennustustel on alati määratud täituda. Ja kui sa juhtud sündima heleda õnnetähe langemise ööl, siis ilmub mõni neist isiklikult sulle Saatuse poolt määratud kingitust üle andma. Ringi liikus ka hulk mitteametlikke arvamusi, mida aga kombekad inimesed omavahel avalikult ei arutanud. Ettevaatuse mõttes. Saatust (ja selle

Garethil on neli last ja pulkputukas. Kolm last kirjutavad juba ka, aga neljas veel ei oska. Ulmelugude kirjutamiseks on tal abiks sagedane teejoomine ja naine, kes tuletab talle meelde, et iga päev tuleks midagi kirjutada. Seni on tema lugusid ilmunud seitsmeteistkümnes keeles, viimati ilmus “Numbreid lugedes” märtsikuu viimasel päeval serbia keeles. Tema tegemistest saab lähemalt teada aadressilt http://www.garethdjones.co.uk/ Tõlkinud Juhan Habicht Kõik teised reisijad olid süstikust juba lahkunud, kui Basil turvavöö pandla avas ning istmelt püsti tõusis. Ta vihkas reisimisega kaasnevat

Tõlkinud Rauno Pärnits. Sileesia samanimelise jõe ääres asunud Neiβe linnakeses rännanud - nii jutustavad vanad kroonikad - palju aastaid tagasi vana moosekant oma torupilliga. Ta elas kuidagiviisi - ei rikkalt, ei vaeselt; puhus oma lookesi algul üksi ja iseendale, ent kui naabrid teda meelsasti kuulama jäid ja vaikses öös ta akende alla kogunesid, sellal kui ta ülal pillimängu nautis, sai ta peagi tuntuks, nii et oli lugupeetud ja armastatud nii vana kui noore poolt ja tegi oma kunsti juba pigem veini kui leiva pärast. Noored tulipead, kes algul ta ta akende all tähelepanelikult kuulanud

Tõlkinud Silver Sära. Ühel hommikul läksime varsti pärast hommikusööki välja ning jalutasime kahe jugapuuheki vahelisel rohusel rajal. Kaste polnud veel varju jäävatelt rohukõrtelt kuivanud ja mõlemal pool rippusid jugapuudel otsekui rebitud lõuendina õhukesed härmalõngalapid. Kui me sama rada mööda tagasi tulime, kummardus vana mees ootamatult, ja lükanud kõrvale heki kõrval kasvava oblikalehe, tõstis maast surnud hiire ning vaatas peopesal lebavat kangestunud keha. Ma nägin, et ta silmad täitusid aegamisi kergelt voolama kippuvate vanainimese pisaratega. „Ta valis endale ise viimse

Patrick Rothfussi "Tuule nimi" oli fantasy vallas üks 2007 aasta üllatusi. mitte nüüd ehk kõigile tingimata meelepärane, aga debüütteosena siiski tugev. ja miskitpidi vastus neile, kes panid omal ajal imeks, miks veetis autor ülikoolis üheksa aastat ja vahetas korduvalt teaduskonda - nüüd on siis selge, et töötas oma romaaniga. eeltööd on asi kahtlemata nõudnud, sest autor on nö tühja koha pealt loonud oma maailma geograafia, ajaloo, religiooni(d), rahasüsteemid, kalendri jne, pluss veel mitmel tasemel maagia. esimese võrdlusena tuli mul aga meelde hoopis Cardi "Enderi mäng" - ja selle läbiv