Otsing

"Algernoni" eelmise numbri algupärased jutud ei meelitanud mind küll neid ükshaaval arvustama, aga osutusid meeldivalt erinevateks. Mitte et ma tahaks siinkohal kuidagi ulmet defineerima hakata, aga: Üheks hea ulmejutu tunnuseks on mumeelest see, et autor püüab kõigutada lugeja arusaamist maailma asjadest. Püüab sisendada, et asjad on või vähemalt võivad olla hoopis teisiti, kui koolis õpitud. Võtame abiks näiteks Hitchhikeri kolmanda osa, kus vanema daami tundeid, kes näeb (lendava!) lennuki tiival kaht teineteisega ametis olevat paljast inimest, kirjeldatakse järgmiselt: She was mostly

Mõlgutades "Algernoni" kaastööde hulga ja kvaliteedi üle, torkas täna õhtul pähe mõtlemapanev fakt. Nagu ikka, on tegu suuresti tagantjärele tarkusega ning prohvetikuulsus jääb seetõttu minust kaugele, kuid suundmus on siiski piisavalt huvitav, et sellest kirjutada. Ka siis, kui ma täielikult eksima peaksin. Nimelt langes "Algernoni" kaastööde kogus ja tase väga märgatavalt aastatel 2000-2002 ning midagi rõõmustavat ei toimunud ka järgnevatel aastatel. See tähendab aastaid, mil said täiskasvanuiks inimesed, kes on sündinud 1983-1987 ning seega minust vähemalt 5-6 aastat nooremad. Huvitaval

Hommik Venemaa. Baikali sõjaväeringkond. Riikliku Julgeoleku Komitee Piirivalvevägede raadioluure Zakamenski polk. Nooremleitnant Gubov tõuseb koikul ehmatusega istuli - keegi kolgib pööraselt ta toauksele. Ajanud kirsad paljaste jalgade otsa kõigub ta unesegasena ukseni. Lävel seisab väeosa ülem alampolkovnik Fomin luitunud maikasärgi väel. Gubov üritab määrustikku järgida, aga polkovnik rahmab tõrjuvalt käega, ta näos peegeldub pohmellisegane paanika. “Oi bljääd! Ema, sünnita mind tagasi! Oi emake! Milline mure!” “Äsja tuli ringkonna staabist telefonogramm. Järgmise kuu alguses tuleb meie

Vähemalt korra on “Algernonis” avaldatud meediaarvustus. See ajendas ka mind meediaarvustust kirjutama. Räägitakse, et iga ajalehe lugejad elavad omas maailmas. Venemaa nädalalehe “Moja semja” lugejad elavad sel juhul kergelt ulmelises maailmas. Konkreetsuse mõttes, lugesin lehte number 26 (158) juulist 2003. Viletsal paberil trükitud, mustvalge, väliskaaned mustpunavalged. See number ilmus Moskvas 848 797-eksemplarilises tiraais. Seetõttu peaks ajaleht võrdlemisi mõjukas olema. Esileheküljelt saab teada kõige tähtsamad uudised lehes ja niimoodi ka selle, kas see on kollane või kvaliteetleht

Te ju teate, mu kullakesed, et teie ema oli orb ning oma vanemate ainuke laps. Ja ma julgen arvata, et te olete kuulnud oma vanaisast, kes oli kirikuõpetaja Westmorelandis, kust pärinen ka mina. Tookord olin ma kõigest noor tüdruk ja õppisin külakoolis, kui ühel päeval astus sisse teie vanaema ja küsis koolipreililt, kas too ei tea kedagi õpilast, kes võiks tulla tema juurde lapsehoidjaks. Ja ma ütlen teile, et olin väga uhke, kui koolipreili kutsus mu enda juurde, kiitis mind, et ma oskan hästi kududa ja olen rahulik ning aus tüdruk, ja et minu vanemad on korralikud inimesed, mis sellest, et

Iga-aastasele kokkutulekule "Estcon" registreerumine on alanud ja seda saab teha lehel http://www.ulme.ee/ulmeuehing/estcon/2007/registreerumine

Ühel ilusal päikesepaistelisel pärastlõunal istus linna keskel rohetava pargi pingile üks täiesti tavaline noormees. Mitte keegi pargis jalutajatest polnud tema tulekut tähele pannud ja, kui päris aus olla, siis ei tundnud ka erilist huvi tulnuka edasiste plaanide kohta. Kevad oli just äsja oma kohvrid lahti pakkinud ning pargisolijate meeled kuhjati üle tormilise tärkamise, paaritlemise ja kasvamise meluga. Muld lõhnas, linnud lõõritasid kaunihäälselt nõudes konkurentide lahkumist juba hõivatud territooriumilt ning parginurgas koertele eraldatud liivaplatsil läks ühe käharsaba pärast tõsiseks

TUNNISTAN ausalt, et käesoleva kolumni ajendiks sai austatud Lauri Lukase arvustus Ulmekirjanduse BAAS-is. Robert Sheckley jutustust ÌPilet Tranaileì arvustades kirjutas kamraad Lukas muuhulgas: ÌEi osanud kirjanikud-visionäärid uneski ette näha, et viiekümne aasta pärast on kaasaskantavas telefonis rohkem tehnikat kui kogu nende ettekujutuses.ì Eks arvamusi ole niisama palju, kui on inimesi, aga mind võttis selline seisukohavõtt omajagu keeletuks. Ma pole kunagi arvanud, et Sheckley on nö. teaduslik fantast ning pole kunagi tema teostest püüdnud leida tuleviku ettenägemist ja kirjutamisaja

Charlotte Perkins Gilman sündis kui Charlotte Anna Perkins ning abiellus kaks korda - härrade Stetsoni ning Gilmaniga. Oli oluline Ameerika esseist, kirjanik, kunstnik ja ühiskondlik mõtleja. Tänapäeval tuntakse teda kõige rohkem loo "Kollane tapeet" (1892) järgi. "Kollase tapeedi" teemaks on depressioon ja selle kohatud ravimeetodid. Ise on kirjanik öelnud niimoodi: "The real purpose of the story was to reach Dr. S. Weir Mitchell, and convince him of the error of his ways. I sent him a copy as soon as it came out, but got no response. However many years later, I met someone who knew close