Kaalukamate tükkidena sisaldab käesolev number Kersti Kivirüüda tugevat debüüti "Kaku kabel", intervjuud Leo Kunnasega ning katkendeid Bix Pokupoja peatselt ilmuvast ja Tiit Tarlapi äsjailmunud romaanidest.
"Tõlgete" rubriigis ilmuvad kaks lühilugu võivad muuseas pakkuda mõtlemisainet nii "Algernoni" kaastööde kui eesti ulme taseme üle üldiselt.
Kaastööd palume saata aadressil algernon@obs.ee.
Tõlkinud Rauno Pärnits. Sileesia samanimelise jõe ääres asunud Neiβe linnakeses rännanud - nii jutustavad vanad kroonikad - palju aastaid tagasi vana moosekant oma torupilliga. Ta elas kuidagiviisi - ei rikkalt, ei vaeselt; puhus oma lookesi algul üksi ja iseendale, ent kui naabrid teda meelsasti kuulama jäid ja vaikses öös ta akende alla kogunesid, sellal kui ta ülal pillimängu nautis, sai ta peagi tuntuks, nii et oli lugupeetud ja armastatud nii vana kui noore poolt ja tegi oma kunsti juba pigem veini kui leiva pärast. Noored tulipead, kes algul ta ta akende all tähelepanelikult kuulanud
Tõlkinud Silver Sära. Ühel hommikul läksime varsti pärast hommikusööki välja ning jalutasime kahe jugapuuheki vahelisel rohusel rajal. Kaste polnud veel varju jäävatelt rohukõrtelt kuivanud ja mõlemal pool rippusid jugapuudel otsekui rebitud lõuendina õhukesed härmalõngalapid. Kui me sama rada mööda tagasi tulime, kummardus vana mees ootamatult, ja lükanud kõrvale heki kõrval kasvava oblikalehe, tõstis maast surnud hiire ning vaatas peopesal lebavat kangestunud keha. Ma nägin, et ta silmad täitusid aegamisi kergelt voolama kippuvate vanainimese pisaratega. „Ta valis endale ise viimse
Patrick Rothfussi "Tuule nimi" oli fantasy vallas üks 2007 aasta üllatusi. mitte nüüd ehk kõigile tingimata meelepärane, aga debüütteosena siiski tugev. ja miskitpidi vastus neile, kes panid omal ajal imeks, miks veetis autor ülikoolis üheksa aastat ja vahetas korduvalt teaduskonda - nüüd on siis selge, et töötas oma romaaniga. eeltööd on asi kahtlemata nõudnud, sest autor on nö tühja koha pealt loonud oma maailma geograafia, ajaloo, religiooni(d), rahasüsteemid, kalendri jne, pluss veel mitmel tasemel maagia. esimese võrdlusena tuli mul aga meelde hoopis Cardi "Enderi mäng" - ja selle läbiv
Ette kantud Estconil, 18. juulil 2008. Niisiis, minu jututeemaks on „Eesti ulme 2007”. Objekti piiritlemiseks peaksin täpsustama, et ettekande pealkirjas nimetatud „ulme” tähendab selles kontekstis nii anriulmet kui ka mis tahes muud üleloomulikku, tänapäeva teadusega mitteseletatavat ilukirjanduslikku teksti. Seetõttu võivad selle mõiste alt leida end autorid, kes ise oma loomingut kuidagi ulmega ei seosta, ja kelle jaoks ULME = SF. On ju Mehis Heinsaar ja Andrus Kivirähk ise intervjuudes öelnud, et nemad oma tekste ulmeks ei pea. Aga ärgu lasku nad end sellest ulmefriikide liigitusest
Ervin istus laua taga ning sorteeris närvilise moega hunnikut helesinisele paberile kirjutatud kirju. Tema hall kortsunud ülikond andis tunnistust, et selles oli ilmselt magatud või vähemalt polnud neid riideid juba väga pikka aega puu peal hoitud, lips oli seotud lõdvalt ja lohakalt. Ümmargused traatraamidega prillid aga särasid seevastu puhtalt ja peegeldasid sinakaid pabereid, tuhatoosi ja mitut tühja konjakipokaali. Ervin tõstis ühe neist mõtlikult üles ja uuris seda mõnda aega. Seal aimdus veidi pruunikat jooki, aga ka tuhaebemeid ja võibolla veel midagi. ‘Käib küll.’ Ta kallas endale
"Algernoni" 2008. aasta viimases numbris ilmuvad tõlked Rauno Pärnitsalt ning Silver Säralt (vastavalt saksa ning inglise keelest), esimesed peatükid Patrick Rothfussi äsja eesti keeles ilmunud romaanist "Tuule nimi" Juhan Habichti tõlkes, Silver Sära põhjalik ettekanne Estconilt 2008 ning jutt Meelis Friedenthalilt.
Kirjastuse "Eesti Raamat" sarjas "Klassikalised lood" on ilmunud gooti romaani zhanri loov Horace Walpole'i "Otranto loss". Äärmiselt soovitav lugemine igale ulmekirjandusest veidigi sügavamalt huvitatule.
Kirjastuselt "Fantaasia" on äsja ilmunud uus antoloogia sarjast "Täheaeg". Koostaja Raul Sulbi. Sisukord: Kristjan Sander, "Ei puhka sinus" Kristjan Sander, "Õhtu rannal" Taivo Rist, "Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga" Veiko Belials, "Kübaramoor" Indrek Hargla, "Tontla metsas" Dani Adler, "Valutuli" Maniakkide Tänav, "Kallis sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?" Paolo Bacigalupi, "Flööditüdruk" Jeff VanderMeer, "Balzaci sõda" Siim Veskimees, "Ajast füüsikas ja ulmes" Veel sel aastal peaks ilmuma "Täheaja" 5. anne, mille kohta on koostajal öelda järgmist: Eesti autorite
Kalender kuupäevaga seitsmeteistkümnes oktoober oli seatud seinale ülihoolikas kujundusharmoonias kahe maaliga, millest üks kujutas päikeseloojangut juba kergelt raagus puude kohal ning teine puuviljavaagnat kahe banaani, kolme pirni ja ühe õunaga. Viimase oli Margareth Barkley ostnud tuhande kuuesaja dollari eest ühelt internetioksjonilt. Pildi autoriks oli keegi Jim McConaghey, keda Margareth tavatses geeniuseks nimetada. Tegelikult ei olnud tal aimugi, kes see oli ning ühe korra peale maali ostmist seda nime Google’i otsinguprogrammi sisestades ei leidnud ta samuti ühtegi vastet. Mis otse
