Ilmunud kirjastuse "Fantaasia" väljaantud kogumikus „Kanoonik Alberici väljalõiked”, koostajaks Raul Sulbi.
Tõlkinud Silver Sära.
Dr. Ashton - Thomas Ashton, usuteaduste doktor - istus oma töötoas, seljas hommikumantel ja kiilaks aetud peas siidmüts, parukas selleks puhuks ära võetud ja kõrvalasuval laual seisvale vormile asetatud. Ta oli umbes viiekümne viie aastane tugevat kasvu mees punaka näojume, tigeda silmavaate ja etteulatuva ülahuulega. Tol hetkel, mida ma praegu kirjeldan, valgustas ta nägu pärastlõunase päikese kiir, mis langes madala nurga all ruumi kõrgest läänepoolsest lükandaknast. Tuba, mida päike valgustas, oli samuti kõrge, palistatud raamaturiiulitega ja tahveldatud seintega - vähemalt seal, kus sein riiulite vahelt näha oli. Lauda doktori küünarnuki juures kattis roheline lina ja sellel paiknes hõbedane garnituur, nagu ta seda nimetas: eriline alus tindipottide, kirjasulgede, paari vasikanahkses köites raamatu, mõnede paberite, pika savipiibu ja messingist tubakatoosi, õlgpunutisest ümbrisega pudeli ning napsiklaasiga. Aasta oli 1730, kuu detsember ja kellaaeg umbes kolm pärast lõunat.
Olen nüüd kirjeldanud enam-vähem kõike, mida pealiskaudne vaatleja oleks tuppa vaadates näinud. Mis jäi aga doktori silme ette, kui ta oma nahkses tugitoolis istudes aknast välja vaatas? Peale aias kasvavate põõsaste ja viljapuude ülemiste okste polnud palju rohkemat näha, kuid aeda ümbritsev punastest tellistest müür oli vaadeldav peaaegu kogu läänepoolse tiiva ulatuses. Müüri keskel asus värav - küllalt keerulise metallornamendiga kahepoolne värav -, mis võimaldas veidi ka müüri taha pilku heita. Läbi selle võis ta näha, kuidas maapind peaaegu kohe järsult langeb, ja oli arvata, et seal all voolab jõgi, ja kuidas kallas teisel pool sama järsult üles kerkib, ulatudes parki meenutava lauskmaani, kus kasvasid tihedalt tammepuud, mis sel ajal loomulikult raagus seisid. Puud ei kasvanud siiski nii lähestikku, et nende tüvede vahelt poleks saanud tabada killukest taevast ja silmapiiri. Taevas oli kuldkollane ja horisont kaugete metsadega näis purpurne.
Kuid ainus, mida dr. Ashton selle vaatepildi pikema silmitsemise järel öelda oskas, oli: “Vastik!”
Kohe seejärel oleks oletatav kuulaja kuulnud samme, mis lähenesid üllatavalt kiiresti kabinetile: kaja järgi võinuks ta väita, et nad tulevad läbi palju suurema ruumi. Kui uks avanes, pöördus dr. Ashton oma toolis ringi ja silmitses ukseava lootusrikkalt. Tulija oli daam - tüsedusele kalduv naine kellaajale sobivas riietuses. Ehkki ma üritasin lühidalt kirjeldada doktori riideid, ei hakka ma seda tema naise puhul tegema, sest proua Ashton see siseneja oligi. Naise pilk oli murelik või isegi meeleheitlik ja ta hääletoon värisev, kui ta dr. Ashtoni kõrva juurde kummardades poolsosinal lausus: “Ma kardan, et temaga on lood väga viletsad, mu kullake. Väga.” “Et… et… et siis kohe tõsiselt või?” küsis mees seljatoele nõjatudes ja naisele otsa vaadates. Too noogutas. Kusagilt kõrgemalt, mitte väga kaugelt, kostis sel hetkel kahe kirikukella pühalikku kõminat. Proua Ashton võpatas. “Oh, kas saaksid anda korralduse, et kiriku kelli täna õhtul ei löödaks? See on otse tema kambri kohal ega lase tal uinuda, ja uni on tema ainus lootus, see on kindel.” “Jaa, muidugi, kui selleks vajadus on, tõsine vajadus, siis saab seda korraldada, aga jah, mitte ilma olulise põhjuseta. Frank… arvad sa siis kindlalt, et tema toibumine sõltub sellest?” küsis dr. Ashton valju ja üsna kalgi häälega. “Usun seda kaljukindlalt,” vastas ta abikaasa. “Sellisel juhul, kui see tõesti nii on, lase Mollyl joosta Simpkinsi juurde ja öelda tollele edasi minu käsk pärast päikeseloojangut kella mitte lüüa, ning veel - las ta ütleb meie isand Saulile, et soovin teda kohe selles toas näha.” Proua Ashton kiirustas välja.
Enne kui mõni uus külaline sisse astub, oleks sobilik olukorda selgitada.
Dr. Ashton pidas muude vaimulike ametite kõrval ka Whitminsteri rikka kollegiaatkiriku prebendaari kohta. See oli kirik, mis, kuulumata küll katedraalide hulka, oli üle elanud nii Lagunemisperioodi kui Reformatsiooni, olles sealjuures säilitanud oma ülesehituse ja annetajad ka sada aastat hiljem arvates sellest ajast, millest ma kirjutan. Suur kirikuhoone, dekaani ja kahe prebendaari residentsid, kooriruum ja kõik selle juurde kuuluv olid heas seisukorras ning kasutuskõlblikud. Pärast 1500-ndat aastat valitsenud dekaan oli olnud kõva ehitaja ning ta oli püstitanud kiriku kõrvale ruumika punastest tellistest residentsi kiriku ametimeeste elupaigaks. Mõningaid selle ameteid polnud enam tarvis: nende töökohustused olid hääbunud pelgaks aunimetuseks, mida kandsid linnakese ning ümbruskonna vaimulikud või advokaadid. Ja nii jagasid seda maja, mis oli mõeldud kaheksale või kümnele elanikule, ainult dekaan ja kaks prebendaari. Dr. Ashtoni päralt oli muuhulgas varem kompleksi suure võõrastetoa ja söögisaalina kasutatud ruum. See võttis enda alla terve hoone ühe tiiva ja selle ühes otsas asus väike uks, mis viis kirikusse. Teisest otsast, nagu me nägime, avanes vaade loodusesse.
Niipalju siis majast. Mis puutub selle asukatesse, siis dr. Ashton oli lastetu, aga rikas mees, ja ta oli lapsendanud - või pigem võtnud kohustuse üles kasvatada - oma naiseõe orvust poja. Poisi nimi oli Frank Sydall ja ta oli elanud nende majas juba mitmeid kuid. Siis aga saabus ühel päeval kiri iiri päritolu aadlimehelt, Kildonani krahvilt (kes oli dr. Ashtoni tuttav kollediajast), kus too tegi doktorile ettepaneku kaaluda krahvi pärija vikont Sauli võtmist oma pere liikmeks ja hakata talle teataval moel koduõpetajaks. Lord Kildonan pidi õige pea asuma ametisse Lissaboni saatkonnas ja noormehele ei pidanud merereis sobima. “Mitte et ta haiglane oleks,” kirjutas krahv, “aga te näete varsti ise, et ta on tujukas - vähemalt viimasel ajal on põhjust seda väita -, ja selle tõenduseks võin lisada, et alles täna tuli tema vana hoidja minu juurde ja ütles otsekoheselt, et poiss on kurjast vaimust vaevatud. Kuid see selleks. Olen kindel, et sa leiad õiged võlusõnad, mis teda talitsevad. Su käsi oli varasematel aegadel piisavalt raske ja ma annan sulle täieliku voli seda vajadusel ka nüüd tarvitada. Tõde on see, et tal pole siin sobivas vanuses või sobivast seisusest kaaslasi, kellega seltsida, ja ta kipub norutama ning mööda varemeid ja surnuaedu uitama. Ja ta toob sellistest kohtadest kaasa luiskejutte, mis ajavad mu teenrid hirmust hulluks. Nii et selles olen sind ja su kaasat hoiatanud.” Võib-olla mõjutas dr. Ashtonit ka võimalus saada Iirimaa piiskopitoolile (millele näis vihjavat üks teine lause krahvi kirjas), igatahes võttis ta vikont Sauli oma hoole alla ja ühes sellega ka 200 gini vaevatasu aastas.
Nii et ühel septembriõhtul ta saabuski. Kui ta astus välja teda kohale toonud postitõllast, läks ta kõigepealt teenri juurde, andis tollele natuke raha ja patsutas hobust kaelale. Kas tegi ta sealjuures mingi äkilise liigutuse või mitte, mis looma ehmatas, igatahes oleks peaaegu juhtunud tõsine õnnetus, sest hobune sööstis ootamatult edasi ja selleks mitte valmis olnud kutsar kukkus ning kaotas oma jootraha (nagu ta hiljem avastas), tõld jättis osa oma värvist väravapostide külge ning üks ratas sõitis üle pagasit maha laadinud mehe jala. Kui lord Saul astus trepist üles laternavalguse kätte, et dr. Ashtoni tervitada, nähti, et ta on kõhn nooruk, ütleme, et umbes kuusteist aastat vana, mustade sirgete juuste ja kahvatu jumega, mis sellise kehaehitusega sageli kaasas käib. Ta võttis õnnetut juhtumit ja järgnenud askeldamist rahulikult ja väljendas viisipärast muret nende inimeste tervise suhtes, kes said või oleks võinud viga saada. Tema hääl oli mahe ja meeldiv ning kummalisel kombel vähimagi märgita iiri murrakust.
Frank Sydall oli temast noorem poiss, ehk üheteistkümnene või kaheteistkümnene, kuid Saul ei tõrjunud seepärast veel tema seltskonda eemale. Frank oskas talle õpetada mitmesuguseid mänge, mida ta Iirimaal polnud tundnud, ja temast sai innukas õpilane. Ta tutvus innukalt ka Franki raamatukoguga, ehkki polnud saanud kodus regulaarseid õppetunde (kui üldse oli). Ei läinud kaua aega, kui ta hakkas ära mõistatama kirikus asuvate hauakivide tekstide tähendusi ja esitama doktorile sagedasi küsimusi raamatukogus leiduvate vanade teoste kohta, mis nõudsid tihtipeale vastamiseks ka mõtlemisaega. Tuleb arvata, et noormees tegi end suureks sõbraks teenijatega, sest kümme päeva pärast tema saabumist jooksid nood talle meeldida püüdes üksteist jalust maha. Samal ajal sattus pr. Ashton raskustesse uute teenijatüdrukute leidmisel. Olid toimunud mitmed kohavahetused ja mõnedel perekondadel linnas, kust ta oli harjunud palgalisi saama, ei tundunud midagi pakkuda olevat. Ta oli sunnitud otsima tavapärasest palju kaugemalt.
Neid üldisi tähelepanekuid loen ma doktori päevaraamatust ja kirjadest. Need märkused on tõepoolest üldist laadi ja meil oleks vaja asuda - arvestades seda, millest mul kõnelda tuleb - millegi konkreetsema ja teravama manu. Me leiame seda sissekannetest, mis on tehtud sama aasta lõpu poole, ja ma kaldun arvama, et need kõik pandi kirja ühekorraga pärast viimast intsidenti. Aga et need hõlmavad kokku nii väheseid päevi, pole põhjust kahelda, et kirjutaja mäletas sündmuste käiku üksikasjalikult.
Ühel reedehommikul avastati, et rebane (aga võib-olla hoopis kass) oli ära viinud pr. Ashtoni kõige kallima musta kuke, ühegi valge suleta noore linnu. Ta abikaasa oli talle üsna tihti maininud, et linnu võiks ohverdada Aesculapiuse nimel.* See oli naist ärritanud ja nüüd ei suutnud ta kuidagi lohutust leida. Poisid otsisid lindu igalt poolt, lord Saul leidiski aiast prügihunnikust paar sulge, mis näisid põlenud olevat. Samal päeval vaatas dr. Ashton ülakorruse aknast välja ja nägi, kuidas poisid mängisid aias mingit mängu, millest ta aru ei saanud. Frank silmitses ainiti mingit eset oma peopesas. Saul seisis ta selja taga ja näis midagi kuulatavat. Mõne minuti möödudes asetas ta oma käe väga õrnalt Franki pealaele ja samal hetkel pillas Frank maha selle asja, mida ta käes hoidis, kattis näo kätega ja vajus maha rohule. Saul, kelle nägu väljendas suurt pahameelt, korjas eseme kiiresti üles - oli vaid näha, et see on midagi sätendavat - ning kõndis minema, jättes kõverassetõmbunud Franki lebama. Dr. Ashton koputas aknale, et nende tähelepanu tõmmata, ja Saul vaatas otsekui ehmatades üles, hüppas siis Franki juurde, haaras tal käest ja talutas ta eemale. Õhtusöögi ajal seletas Saul, et nad olid etendanud ühte osa Radamistuse tragöödiast, kus kangelanna näeb oma isa kuningriigi saatust klaaskuuli abil, mida ta käes hoiab, ja kus teda rabavad kuuli sees nähtud kohutavad sündmused. Selle seletuse ajal ei öelnud Frank midagi, vaatas ainult hämmeldunult Sauli. Ta peab olema saanud märja rohu sees külmetada, mõtles pr. Ashton, sest tol õhtul oli poiss kindlasti haiglane ja palavikus. Ja see haigus oli nii ta keha kui mõistuse kallal, sest tal näis olevat midagi hingel, mida ta tahtis pr. Ashtonile öelda. Vaid majapidamistöödest tingitud ajapuudus takistas naisel poisile tähelepanu pööramast. Ja kui ta läks harjumuspäraselt kontrollima, kas poiste kambris on tuli ära puhutud, ja neile head ööd soovima, näis Frank magavat, ehkki poisi nägu punetas naise arvates ebaloomulikult. Lord Saul oli samas kahvatu ja rahulik ning naeratas unes.
Juhtus nii, et järgmisel päeval oli dr. Ashton väga hõivatud kiriku ja muude asjadega ning ei saanud poistele õppetunde anda. Seepärast andis ta neile lahendamiseks ülesandeid ja käskis need hiljem talle näha tuua. Kolmel korral, kui mitte veel sagedamini, käis Frank ta kabineti uksele koputamas ja iga kord juhtus doktor mõne külalisega asju ajama ja saatis poisi üsna karmil toonil minema, mida ta hiljem kahetses. Tol päeval istusid lõunalauas kaks kirikuhärrat ja mõlemad märkisid - olles ise pereisad -, et nooruk on palavikust nõrkemas - arvamus, milles nad tõele väga lähedal seisid. Ja oleks olnud parem, kui ta oleks kohe voodisse käsutatud, sest paar tundi hiljem pärastlõunal tormas ta hüsteeriliselt nuttes majja, haaras pr. Ashtoni juurde sööstes tal ümbert kinni ja soigus vahetpidamata: “Ära lase neil tulla! Ära lase neil tulla!” Nüüd oli selge, et mingi tõbi oli poisi oma tugevasse haardesse saanud. Seepärast pandi ta magama teise tuppa ja kohale kutsuti arst, kes teadustas, et haigus on tõsine, avaldab mõju ajule ja et prognoosida võib fataalset lõppu, kui toas ei tagata täielikku vaikust ega tarvitata tema määratavaid ravimeid.
Nüüd jõuame teist teed pidi samasse punkti, kuhu me juba varem saabusime. Kiriku kell oli tolleks õhtuks vaikima pandud ja kabineti lävel seisis lord Saul.
“Mida oskate te öelda selgituseks vaese poisi olukorra kohta?” oli dr. Ashtoni esimene küsimus. “Aga söör, mitte palju rohkem kui te juba teate. Ma arvan, et pean küll iseennast süüdistama, et hirmutasin teda selle rumala näitemänguga, mida te üleeile nägite. Kardan, et panin teda rohkem seda südamesse võtma, kui mul plaanis oli.” “Mismoodi?” “Rääkides talle teatavaid lugusid, mida ma Iirimaal kuulsin sellise asja kohta nagu selgeltnägemine.” “Selgeltnägemine! Mis sorti nägemine see küll olla võiks?” “Noh, te teate, et mitmed rumalad maainimesed väidavad, nagu suudaksid mõned inimesed tulevikku ette näha, kas siis klaaskuulis või õhus, ja Kildonanis oli meil üks vana naine, kes kinnitas, et tal on selline võime. Ja ma julgen arvata, et näitasin asja värvikamalt, kui oleks pidanud. Aga ma ei osanud aimata, et Frank sellest niipalju tuld võtab.” “Te käitusite valesti, mu lord, väga valesti, et hakkasite sehkendama ebausu küsimustega - ja te oleks pidanud mõtlema majale, mille katuse all te viibite, ja kui vähe sellised asjad minu loomuse ja isikuga kokku sobivad, või siis teie enda isikuga. Aga kuidas küll sai juhtuda, et etendades - nagu te ütlete - näitemängu, võisite teha midagi sellist, mis Franki niimoodi vapustas?” “Seda ei oska ma kuidagi seletada, söör. Ta pööras ühel hetkel lahingutest ja armastajatest ja Cleodorast ja Antigenesest rääkiva osa juurest millegi sellise manu, millest ma üldse aru ei saanud, ja langes siis maha, nagu nägite.” “Jah, kas see oli see hetk, kui te oma käe ta pealaele asetasite?” Lord Saul heitis küsitlejale kiire pilgu - kiire ja tigeda - ning näis esimest korda vastamisega hätta jäävat. “Umbes sel ajal võis see juhtuda,” ütles ta. “Olen üritanud meelde tuletada, aga ma pole päris kindel. Igal juhul polnud sellel, mida ma tegin, mitte mingisugust tähtsust.” “Ah!” õhkas dr. Ashton. “Hea küll, mu lord, ma teeksin valesti, kui jätaksin teile ütlemata, et mu vaest kasupoega haaranud hirmud võivad kaasa tuua väga kurbi tagajärgi. Arst räägib ta seisukorrast väga masendunud toonil.” Lord Saul surus peopesad vastamisi ja vaatas dr. Ashtonile tõsiselt otsa. “Ma tahaksin uskuda, et teil polnud halbu kavatsusi, sest teil polnud ju mingit põhjust vaese poisi peale vimma pidada, aga ma ei saa teid selles asjas kogu süüst vabastada.” Tema sõnade ajal kostsid taas sammud ja pr. Ashton astus kiirelt tuppa, hoides käes küünalt, sest päike oli selleks õhtuks loojunud. Ta oli ülimalt erutatud. “Oh, tule kohe!” karjatas ta. „Olen kindel, et ta on suremas.” “Suremas? Frank? On see võimalik? Juba?” Selliste seosetute sõnade saatel haaras doktor laualt palveraamatu ja jooksis naisele järele. Lord Saul jäi hetkeks sinna, kus ta oli. Teenija Molly nägi, kuidas ta kummardus ja kattis näo kätega. Tüdruk rääkis hiljem, et kui ta oleks pidanud oma viimaseid sõnu kuuldavale tooma, siis oleks ta väitnud, et noormees püüdis varjata naerukrampi. Seejärel läks ta pehmel sammul teistele järele.
Proua Ashtoni kurb ennustus osutus õigeks. Mul pole tahtmist lõpustseeni üksikasjadeni ette kujutada. See, mille dr. Ashton paberile paneb, on - või pidi tema arvates olema - loo seisukohalt oluline. Nad küsisid Frankilt, kas ta tahab veel kord näha oma mänguseltsilist lord Sauli. Näib, et poiss oli sel ajal küllalt rahulik. “Ei,” vastas ta, “ma ei soovi teda näha, aga ma tahan, et te ütleksite talle, et ta muutub väga külmaks.” “Mida sa sellega silmas pead, kullake,” küsis pr. Ashton. “Ainult seda peangi,” vastas Frank, “ent öelge talle veel, et olen neist nüüd vaba, aga tema peab valvel olema. Ja mul on kahju su musta kuke pärast, tädi Ashton, aga ta ütles, et me peame seda tegema, kui tahame näha kõike, mida on võimalik näha.”
Mõne minuti möödudes oli ta surnud. Mõlemad Ashtonid kurvastasid väga, naine loomulikult rohkem, aga doktorgi, kes polnud emotsionaalne inimene, tajus sügavat tundeliigutust niivõrd enneaegse surma tõttu. Peale selle tõusid kahtlused, et Saul polnud talle kõike ära rääkinud ja asjas oli midagi, mis tema arusaamiseni ei ulatunud. Kui ta surivoodi juurest lahkus, läks ta üle nelinurkse residentsihoovi kirikuteenri majja. Tuli lüüa hingekella, kiriku kõige suuremat kella, kirikuaeda tuli kaevata haud ja enam polnud vaja lasta kelladel vaiki seista. Kui ta pimedas vaikselt tagasi kõndis, mõtles ta, et peab lord Sauliga veel kord rääkima. Musta kuke küsimuses - kuigi see võis näida tühisena - tuli selgust saada. See võis olla lihtsalt haige poisi fantaasia, aga kui see nii ei olnud… kas polnud ta lugenud ühest nõiaprotsessist, kus käsitleti samuti ühte väikest sünget rituaali? Jah, ta pidi Sauliga kokku saama.
Ma pigem aiman neid mõtteid, kui leian neile paberitest kirjalikku kinnitust. See, et veel üks vestlus toimus, on kindel. Kindel on ka see, et Saul ei heitnud (või nagu ta väitis - ei osanud heita) Franki sõnadele valgust, ehkki sõnum või osa sellest näis talle kohutavat mõju avaldavat. Ent sellest jutuajamisest pole säilinud üksikasjalikke märkmeid. On vaid öeldud, et Saul istus terve selle õhtu kabinetis ja palus head ööd soovides - noormees lahkus töötoast ülima vastumeelsusega -, et doktor ta eest palvetaks.
Jaanuarikuu oli lõppemas, kui lord Kildonan sai Lissaboni saatkonnas kirja, mis masendas tõsiselt seda uhket meest, kuid ükskõikset isa. Saul oli surnud. Franki matustepäeval toimunu oli olnud ahastamapanev. Päev oli pilvealune ja tuuline. Surnukandjail oli raske laperdava kirstukatte varjus pimesi edasi rühkides kiriku ukse juurest hauani jõuda. Proua Ashton jäi oma tuppa - tol ajal ei käinud naised oma sugulaste matustel -, aga Saul oli kohal, seljas tollal kasutusel olnud eriline leinarüü, nägu kriitvalge ja pilk liikumatu nagu surnul. Vaid kolm või neli korda märgati teda üle vasaku õla vaatavat. Neil hetkil oli ta nägu elav ja sellest kiirgas kohutavat hirmu. Keegi ei näinud, millal ta ära läks, ja hiljem tol õhtul teda ei leitudki. Öö läbi lõhkusid tuuleiilid kiriku kõrgeid aknaid, ulgusid kõrgendikel ja mühistasid puude vahel. Polnud mingit mõtet välja otsima minna, ühtki häält või hüüdmist ei olnud võimalik kuulda. Ainus asi, mida dr. Ashton teha sai, oli hoiatada kolleegiumi inimesi ja kohalikke konstaableid ning närviliselt uudiseid oodates ärkvel istuda. Uudiseid tuli järgmisel varahommikul ja nende saatjaks oli kirikuteener, kelle ülesandeks oli avada kella seitsme paiku kirikuuks varajastele palvetajatele ja kes oli saatnud metsikult leegitseva pilgu ja lehvivate juustega tüdruku kiiruga peremeest kutsuma. Kaks meest sööstsid lõunatiiva ukse kaudu kirikusse, kust leidsid lord Sauli surnukeha klammerdumas meeleheitlikult ukse massiivse rõnga külge, pea vajunud õlgade vahele, sukad ribadeks, kingad kadunud ja sääred marraskil ning verised.
Need olid asjaolud, millest tuli rääkida lord Kildonanile ja loo esimesel osal on sellega lõpp. Frank Sydall ja vikont Saul, Kildonani krahv Williami pärija, on maetud ühte hauda, kivialtariga kalmu Whitminsteri kirikuaias.
Dr. Ashton elas veel üle kolmekümne aasta oma prebendaarimajas. Ma ei tea küll, kui rahuliku südamega, aga nähtavaid häirituse märke tähele ei pandud. Tema järeltulija eelistas oma maja, milles ta juba varem linnas elas, ja jättis seega vanemprebendaari oma vabaks. Need kaks meest jagasid omavahel ära ka kaheksateistkümnenda sajandi järelejäänud aastad, sest Ashtoni ametijärglane härra Hindes sai prebendaariks kahekümne üheksaselt ja suri kaheksakümne üheksaselt. Nii et mitte varem kui 1823-ndal või 1824-ndal asus keegi sellele postile sooviga ka seda maja oma koduks pidada. Mees, kes sinna saabus, oli doktor Henry Oldys, isik, kelle nimi võib mõnedele lugejatele tuttav olla "Oldyse Tööde" nimelise raamatusarja järgi, millest hõivatud riiuleid peetakse paljudes tähtsates raamatukogudes kindlasti ülimalt auväärseteks, sest neid puudutatakse äärmiselt harva.
Dr. Oldysel, tema õetütrel ja teenritel kulusid mõned kuud, enne kui mööbel ja raamatud said tema Dorsetshire´i pastoraadist Whitminsteri residentsi kohale toimetatud ja paigale seatud. Aga lõpuks oli töö tehtud ja maja (mida ka tühjana seistes oli hooldatud ja vihma eest kaitstud) ärkas ellu ning nagu Monte Cristo häärber Auteuilis, elas, laulis ja õilmitses see jälle. Ühel teataval juunihommikul näis kõik eriti kena olevat, kui dr. Oldys enne hommikusööki aias jalutas ja vaatas kirikutorni kuldsete tuulelippudega katust, mille taustaks sinine taevas ja tillukesed valged pilved.
“Mary,” ütles ta hommikulauda istudes ja midagi kõva ning säravat laudlinale asetades, “poiss leidis selle just äsja. Sa oled minust taibukam, kui arvad ära, mis see selline on.” See oli ümmargune ja täiesti sile, ilmselt klaasist valmistatud tollipaksune tahvlike. “Igal juhul on see üpris kena välimusega,” ütles Mary. Ta oli heledat verd naine, blondide juuste ja suurte silmadega, kes oli kirglik kirjandushuviline. “Jah,” ütles ta onu. “Ma arvasin, et see sulle meeldib. Ma oletan, et see pärineb meie majast, sest see tuli välja prügihunnikust aia tagumises nurgas.” “Ma pole siiski kindel, et see mulle nii väga meeldib,” ütles Mary mõned minutid hiljem. “Aga miks, mu armas, taeva pärast?” “Ma ei oska öelda, ma ei saa sellest aru. Võib-olla on see kõigest ettekujutus.” “Jah, sina loomulikult kujutad ette ja mõtled igasugu asju välja. Mis oli selle raamatu nimi, mille sisse sa end eile terveks päevaks unustasid?” “Aga onu, see oli Talisman. Oh, kui see asi siin peaks osutuma talismaniks, kui kütkestav see siis oleks!” “Jah, muidugi, Talisman. Aga hea küll, see on nüüd sinu oma, mis see iganes ka poleks. Pean nüüd oma tööasjade kallale asuma. Kas majas on kõik korras? Kas see maja üldse sobib sulle? Kas teenijatelt on mingeid kaebusi kuulda?” “Ei, toredamat kohta polegi olemas. Ainuke kaebuse moodi asi peale pesukapi ukse, millest ma sulle rääkisin, on see, et proua Marple ei suuda jagu saada vaablastest selles ruumis, millest sa saali teises otsas läbi lähed. Muide, oled sa ikka kindel, et su magamistuba sulle meeldib? See asub kõigist teistest hingelistest nii kaugel eemal, tead küll.” “Kas mulle meeldib? Loomulikult meeldib. Mida kaugemal sinust, seda parem. No-noh, pole põhjust nüüd mulle vastu põrutada, võta vastu vabandused väikese nalja eest. Aga mis asjad on vaablased? Kas nad söövad mu kuued ära? Kui mitte, siis võib neil minu meelest omaette tuba olla. Meie seda tõenäoliselt kasutama ei hakka.” “Loomulikult mitte. Vaablasteks nimetab proua Marple neid punast karva olevusi, kes on nagu sääriksääsed, aga väiksemad**, ja neid pesitseb seal toas ikka hulgaliselt. Nad ei meeldi mulle, aga ma arvan, et nad pole kahjulikud.” “Tänasel kaunil hommikul näib olevat kuidagi palju neid asju, mis sulle ei meeldi,” ütles onu ust enda järel kinni tõmmates. Prl. Oldys jäi istuma ja silmitses tahvlikest, mille ta oli oma peopesale tõstnud. Ta nägu valgustanud naeratus kustus tasapisi ja tegi ruumi uudishimule ning peaaegu pingsale tähelepanule. Tema mõtiskluse katkestas pr. Marple´i saabumine ja tolle tüüpiline pöördumine: “Oh, preili, tohin ma teiega mõne sõna rääkida?”
Preili Oldysi kiri sõbrale Lichfieldi, mida ta oli alustanud päev või paar varem, on selle loo järgmiseks allikaks. Sellest ei puudu ka tolle aja naismõtlemise juhtiva kuju, Lichfieldi Luigena tuntud preili Anna Sewardi mõjutused.
“Mu armas Emily rõõmustab, kuuldes, et oleme - mu hea onu ja ma ise - end sisse seadnud sellesse majja, mis meid nüüd oma peremeesteks kutsub, ei, ikka peremeheks ja perenaiseks, nagu ta on kutsunud minevikus ka paljusid teisi. Siin saame me tunda sellist moodsa elegantsi ja robustse antiiksuse segunemist, mida kumbki meist varem nautinud pole. Linnake, väike nagu ta on, võimaldab meil mõista vähese, ent selle eest siira viisaka suhtlemise võlusid: ümberkaudse maakoha hajali paiknevates mõisates elab nii selliseid inimesi, kelle peened kombed saavad igal aastal uut lihvi metropoli hiilgusega läbi käies, kui ka neid, kelle tahumatu ning lihtne sõbralikkus pole mitte vähem meelepärane ja tervitatav. Väsinuna salongidest ja sõprade külalistetubadest, on meil meie auväärse pühakoja - mille hõbedased kellad meid regulaarselt “palvele kõlistavad” - kaunite võlvide varjus käepärast pelgupaik teravate vaidluste või igapäevase tühise lobisemise eest, ja siinse vaikse surnuaia varjulistes käikudes saame me heldinud südamega ning ikka ja jälle niiskeks tõmbuvate silmadega mõtiskleda nii noorte kui vanade, ilusate, tarkade ja kenade inimeste mälestuste üle.”
Siinkohal tuleb nii käekirjas kui stiilis järsk muutus.
“Aga mu armas Emily, ma ei jaksa rohkem kirjutada neid valitud sõnu, mida sa väärid ja mis meile mõlemale meeldivad. Ma tahan sulle rääkida millestki, mis erineb täielikult kõigest eespool kirjutatust. Täna hommikusöögi ajal tõi mu onu näha ühe eseme, mis leiti meie aiast. See oli klaasist või kristallist tahvlike järgmise kujuga (siinkohal on toodud väike joonis), mille ta mulle andis ja mis jäi pärast tema toast lahkumist minu ette lauale. Jäin seda mõneks minutiks üksisilmi vaatama - ma ei teagi, miks -, kuni majapidamisasjad mind eemale kutsusid, ja sa naeratad uskumatult kui ütlen, et mulle hakkasid selle sisemuses paistma objektid ja kohad, mida selles toas ei olnud. Sa ei pea siiski kummaliseks, et ma sulgusin pärast sellist nägemust esimesel võimalusel oma tuppa ühes selle asjakesega, mida ma nüüd tean olevat suure mõjujõuga talismani. Mul ei tulnud pettuda. Ma kinnitan sulle, Emily, meie ühiste ja kallite mälestuste nimel, et täna pärastlõunal läbielatu ületab need piirid, mida ma seni uskumisväärseiks pidasin. Lühidalt öeldes nägin ma heleda päevavalguse käes oma magamistoas istudes ja väikese ümmarguse kristalltahvlikese sisse vaadates järgmist. Kõigepealt ühte mulle võõrast maastikku, järskude kaljude vahelist rohtunud platsi, mille keskel hall kivivare ja selle ümber rohmakatest kividest laotud müür. Müüride vahel seisis väga inetu punases kuues ja näruses seelikus vana naine, kes kõneles umbes saja aasta taguste kommete järgi riietatud poisiga. Naine andis poisile pihku mingi sätendava eseme ja see temale omakorda midagi, mis näis olevat raha, sest üks münt kukkus naise värisevast käest rohu sisse. Stseen haihtus. Oleksin pidanud, muide, veel märkima, et tarandiku tahumatutel müüridel võis eristada luid, isegi ühte pealuud, mis lebasid seal korratult laiali. Järgmiseks sain ma näha kahte poissi, üks pärines eelmisest stseenist, teine oli noorem. Nad seisid aias muruplatsil ja hoolimata puude madalast kasvust ning teistsugusest asetusest tundsin ma selgesti ära sama aia, mida ma praegu oma aknast vaatan. Poisid näisid mängivat mingit kummalist mängu. Maapinnal hõõgus mingisugune ese. Vanem poiss asetas käed sellele ja tõstis need siis otsekui palvetades, ja ma nägin nüüd, et need olid kaetud suurte vereplekkidega. Taevas oli pilves. Seejärel pööras sama poiss näo aiamüüri poole ning viipas mõlema ülestõstetud käega, ja sel hetkel panin tähele, et müüri tagant ilmusid nähtavale mingisugused liikuvad objektid - kas siis inimese või loomade pead või muud kehaosad, sellest ma täpselt aru ei saanud. Kohe keeras vanem poiss end järsult ringi, haaras nooremal (kes oli kogu aeg silmitsenud maas lebavat asja) käest ja mõlemad kiirustasid minema. Siis nägin ma rohukõrtel verd ja väikest telliskivide kuhja ja midagi, mis võisid olla laiali pillutatud mustad suled. Stseen lõppes ja järgmine oli niivõrd hämar, et arvatavasti jäi selle täielik tähendus mul mõistmata. Aga mida ma arvasin end nägevat, oli üks kuju, mis alguses varitses metsikust tuulest maadligi tuuseldatud puude või põõsaste vahel ja jooksis seejärel väga kiiresti minema, kahvatu näoga pidevalt selja taha vaadates, otsekui kardaks ta jälitajaid. Ja tõepoolest, jälitajad olid tal tihedalt kannul: nende kehakujud olid väga ähmaselt näha ja nende hulka - kolm või neli ehk - võis ainult oletada. Ma kaldun arvama, et pigem olid nad koerte kui mingite muude elukate moodi, kuid koerad - sellised, millistena me koeri tunneme - nad kindlasti ei olnud. Oleks ma suutnud silmad selle õuduse ees sulgeda, oleksin seda teinud, ent ma olin täiesti jõuetu. Viimasena nägin, kuidas tagaaetav sööstis kaarukse alla ja haaras millestki kramplikult kinni, ja jälitajad jõudsid talle järele ja mulle tundus, et kuulsin meeleheitest tulvil karjet. Võimalik, et ma minestasin, kindlasti mäletan, et ärkamisele päevavalguse käes eelnes pimeduse periood. Selline, Emily, on liialdamata tõde mu nägemusest - ma ei oska seda teistmoodi nimetada - tänasel pärastlõunal. Ütle mulle, kas ma olen saanud ehk tahtmatuks tunnistajaks mingile selle majaga seotud traagilisele episoodile?”
Kirja on jätkatud järgmisel päeval. “Kui ma sule ära lauale asetasin, polnud eilne lugu veel lõppenud. Ma ei rääkinud oma üleelamistest onule sõnagi - tead isegi, kui vähe tema tahumatu kaine mõistus selliseid asju vastu võtaks ja kuidas tema silmis sobiks ravimiks kõhulahtisti või klaas õlut. Pärast vaikset õhtupoolikut - vaikset, aga mitte sünget - heitsin puhkama. Kujuta ette mu hirmu, kui ma veel voodisse pugemata kuulsin midagi, mida oskan nimetada vaid kaugeks röökimiseks, ja tundsin ära oma onu hääle, mis polnud varem kunagi sellisel moel avaldunud. Tema magamistuba asub suure maja kõige tagumises otsas ja sinna jõudmiseks tuleb minna läbi umbes kaheksakümne jala pikkuse antiikse saali, kõrge tahveldatud toa ja kahe tühja magamistoa. Teises neist - peaaegu ühegi mööblitükita toast - ma ta pimeduses leidsingi, purunenud küünal põrandal. Kui ma laternat kandes sisse tormasin, haaras ta mind embusse ja ta käed värisesid esimest korda sellest ajast, mil ma teda tundnud olen, ta tänas Jumalat ja sundis mind toast lahkuma. Ta ei öelnud, mis teda ehmatanud oli. “Homme, hom-me,” oli kõik, mis ma suutsin talt välja pinnida. Kiiresti seati talle valmis voodi minu kõrval asuvasse tuppa. Ma kahtlen, kas tema öö minu omast rahulikum oli. Jäin magama alles vastu hommikut, kui päike juba kõrgel seisis, ja mu unenäod tulid kõige jubedamad, mis olla said, eriti üks, mis mulle selgelt meelde jäi ja mille ma pean siinkohal kirja panema, lootes, et saan niiviisi lahti sellest tundest, mille see minusse jättis. See oli nii, et ma tulin oma tuppa ja mind vaevas kohutav eelaimdus millestki jubedast ning ma läksin kaheldes ja vastumeelselt kummuti juurde. Avasin ülemise sahtli, milles olid ainult paelad ja taskurätikud, siis järgmise, milles polnud midagi ärevusttekitavat, ja siis - oo, taevas! - kolmanda ja viimase, milles oli korralikult kokku pakitud linadepamp, mida ma silmitsesin uudishimuga, millesse hakkas segunema õudusevärinat ja mille sees ma märkasin liikumist. Riidevoltide vahelt torgati välja roosa käsivars, mis hakkas ebalevalt õhus ringi kobama. Rohkem ma seda taluda ei suutnud ja ma tormasin ust enda järel kinni lüües toast välja, püüdes seda kõigest jõust lukku saada. Aga võti ei pööranud lukuaugus ja toast kostis sahisev ja müdistav heli, mis tuli uksele üha lähemale. Ma ei tea, miks ma trepist alla ei jooksnud. Pigistasin linki ikka veel käes ja kui uks kohutava jõuga lahti kisti, ärkasin üles. Sa ei pruugi seda väga tõsiselt võtta, aga ma kinnitan, et mulle avaldas see masendavalt jubedat mõju.
Täna hommikul oli mu onu väga sõnakehv ja ma arvan, et ta tundis häbi selle ehmatuse pärast, mis ta meile tekitas. Ent pärastpoole uuris ta minult, kas hr. Spearman on ikka veel linnas, lisades, et tema arvates on tegu noore mehega, kellel on veel natukegi mõistust pähe jäänud. Ma arvan, et sa tead, Emily, et selles osas polnud mul põhjust vastu vaielda ja et ma oskasin tema küsimusele ka vastata. Härra Spearmani juurde ta läkski ja tagasi pole ta veel tulnud. Pean selle kummalise uudistekimbu nüüd ära saatma või muidu peab see ootama järgmist postiveo korda.”
Lugeja ei eksi palju, kui oletab, et preili Mary ja hr. Spearman said varsti pärast seda juunikuud meheks ja naiseks. Härra Spearman oli noor keigar, kes omas Whitminsteri läheduses hinnalisi valdusi ja kes neil aegadel viibis tihti mõne päeva kaupa “King´s Headis”, enda jutu järgi äriasjus. Aga tal pidi olema palju vaba aega, sest ta päevik on sisutihe, eriti nende päevade kohalt, millest ma praegu räägin. Mulle tundub tõenäoline, et ta kirjutas sellest episoodist nii põhjalikult, kui suutis, just preili Mary palvel.
“Onu Oldys (kuidas ma loodan, et võin varsti teda täie õigusega niimoodi kutsuda!) astus täna läbi. Pärast mõningaid tähtsusetuid tähelepanekuid ütles ta: “Spearman, ma soovin, et sa kuulaks ära ühe imeliku jutu ja hoiaks selles asjas keele hammaste taga, kuni ma oskan sellele rohkem valgust heita.” “Loomulikult,” vastasin mina, “võid sa mind usaldada.” „Ma ei tea, mida arvata,” ütles ta. “Sa tead mu magamistuba. See on kõigi teiste omadest üsna kaugel ja sinna minemiseks pean ma kõndima läbi suure halli ja veel läbi kahe või kolme toa.” “See asub siis kirikupoolses otsas?” küsisin. “Jah, just nimelt. Eile hommikul rääkis Mary mulle, et selle ees asuv tuba kubiseb mingisugustest kärbestest, kellest majapidaja lahti saada ei suuda. See võib asja selgitada, ent ei pruugi. Mida sina arvad?” “No sa pole mulle rääkinudki, mida on vaja välja selgitada.” “Õige küll, näib nii, et tõepoolest ei ole, aga muide, millised need vaablased välja näevad? Kui suured nad on?” Hakkasin arvama, et tal ei ole peas kõik päris korras. “Mina nimetan vaablaseks,” alustasin väga aeglaselt, “punast sääriksääse moodi pikkade jalgadega putukat, mis pole aga nii suur, võib-olla on ta ühe tolli pikkune, võib-olla lühem. Tema keha on väga kõva ja minu meelest…” Ma pidin ütlema “eriti jäle”, aga ta segas vahele. “Pea nüüd pea, tollipikkune või lühem. See ei sobi.” “Võin sulle öelda vaid seda, mida ma tean,” vastasin. “Kas poleks parem, kui sa räägiksid mulle nüüd algusest peale, milles see mõistatus seisneb, sellisel juhul oskan ma ehk mingi seisukoha võtta.” Ta silmitses mind mõtlikult. “Võib-olla tõesti,” sõnas ta. “Alles täna ütlesin ma Maryle, et sul on veel natuke mõistuseriismeid peas säilinud. (Kummardusin viisakalt.) “Asi on selles, et ma nagu kardaksin sellest rääkida. Mitte midagi sellist pole minuga varem juhtunud. Hea küll. Umbes üheteistkümne ajal või natuke hiljem eile õhtul võtsin küünla ja hakkasin oma toa poole minema. Teises käes oli mul raamat, ma loen enne magamajäämist alati mõne minuti. See on ohtlik harjumus, ega ma seda ei soovita, aga mina tean, kuidas oma küünalt ja voodikardinaid sättida. Nii et kõigepealt astusin oma töötoast selle kõrval asuvasse suurde saali ja kui sulgesin enda järel ukse, kustus küünal ära. Arvatavasti olin ukse nii kiiresti kinni löönud, et tekkis tuuletõmbus, ja see ärritas mind, sest lähim tulerauakarp oli mu magamistoas. Aga ma teadsin teed üsna hästi ja läksin edasi. Järgmise asjana löödi pimedas mu käest raamat ära. Kui ma ütleksin, et see väänati mu käest, väljendaks see juhtunut veel paremini. See kukkus põrandale. Võtsin selle üles ja kõndisin edasi, olles veel rohkem ärritunud ja natuke ka ehmunud. Aga nagu sa tead, on saalil mitu ilma kardinata akent ja seesugustel suveöödel on kerge näha mitte ainult mööbli paiknemist, vaid ka seda, kas keegi või miski ruumis liigub, ja seal ei olnud kedagi, mitte mingit liikumist. Nii et astusin edasi läbi saali ja kõrvalasuva arvepidamistoa, millel on samuti suured aknad, ja siis magamistubadesse, mis minu omani välja viivad, kus kardinad olid ette tõmmatud, ja ma pidin aeglasemalt kõndima, et samme seada. See juhtus teises magamistoas, kus ma jõudsin peaaegu oma queiutus´eni. Ukse avamise hetkel tundsin ma, et midagi on valesti. Tunnistan, et mõtlesin hetke, kas poleks parem ringi pöörata ja leida mõni teine tee, mis läbi selle toa ei viiks. Siis tundsin enese pärast häbi ja mõtlesin, mida inimesed võiksid minust arvata. Kui ma peaksin oma tajusid täpsemalt kirjeldama, ütleksin ma niimoodi: kui ma sisse astusin, kostis kõikjalt sellest toast kuiva, kerget sahisevat heli ja seejärel (tuletan meelde, et valitses täielik pimedus) näis miski minu suunas sööstvat ja mulle tundus - ma ei tea, kuidas seda väljendada -, et pikad kõhnad käed või jalad või kombitsad kobasid üle mu näo, kaela ja keha. Need näisid olevat väga nõrgad, aga ma arvan, Spearman, et ma pole elu sees, niipalju kui ma mäletan, rohkem hirmu ja vastikust tundnud, ja see peab ikka midagi olema, et mind rivist välja lüüa. Ma röökisin nii kõvasti kui jaksasin ja virutasin küünla huupi eemale, ja teades, et kohe kõrval on aken, rebisin kardinat ja suutsin mingil moel niipalju valgust sisse saada, et näha vehklemas midagi, mis pidi kuju järgi arvates olema putuka jalg, aga - Jumal küll - milliste mõõtmetega see oli! Elukas pidi olema vähemalt sama suur kui mina. Ja sina tuled mulle siin rääkima, et vaablased on tollipikkused või siis väiksemad. Mis sa sellest asjast arvad, Spearman?”
“Taeva päralt, räägi kõigepealt oma lugu lõpuni,” ütlesin mina. “Ma pole kunagi varem midagi sellist kuulnud.” “Oh,” vastas tema, “see ongi kogu lugu. Mary jooksis kohale, küünal käes, ja seal ei olnud kedagi. Ma ei öelnud talle, mis oli juhtunud. Läksin tolleks ööks teise ruumi ja arvan nüüd, et jäängi sinna.” “Oled sa selle kummalise toa korralikult läbi vaadanud?” küsisin mina. “Mida te selles hoiate?” “Me ei kasuta seda üldse,” vastas tema. “Seal on üks vana riidekapp ja paar mööblitükki veel.” “Ja kapis?” pärisin. “Ma ei tea. Ma pole seda kunagi avatuna näinud, aga ma tean, et see on lukus.” “No mina heidaksin pilgu selle sisemusse ja kui sul aega on, siis pean tunnistama, et vaataksin uudishimust selle koha isegi üle.” “Ma ei tahtnud sult otseselt paluda, aga umbes seda ma lootsin sind ütlevat. Ütle sobiv aeg ja ma viin su kohale.” “Kohe praegu on kõige parem aeg,” ütlesin kiiresti, sest nägin, et ta ei rahune enne maha, kui see asi lahenduse saab. Ta tõusis käbedalt püsti ja vaatas mind - mul on kiusatus niimoodi arvata - varjamatu heakskiiduga. “Lähme,” oli siiski kõik, mis ta ütles, ja kogu tee oma koduni oli ta üpris sõnakehv. Kohale kutsuti “minu Mary” (nagu ta oma õetütart nii avalikult kui omavahel nimetab) ja me astusime sisse. Doktor oli talle niipalju siiski maininud, et ta oli eelmisel ööl seal ehmatanud, aga millisel moel, seda polnud ta veel avaldanud. Aga nüüd kirjeldas ta ikkagi väga lühidalt toimunu käiku. Kui me olime selle olulise koha lähedale jõudnud, lasi ta minul ees minna. “Seal on see tuba,” ütles ta. “Mine sisse, Spearman, ja jutusta meile, mis sa sealt leidsid.” Mida iganes ma oleks seal keskööl tunda võinud, keskpäeval pidin ma mis tahes kurjuse saadikust jagu saama. Lükkasin ukse lahti ja astusin sisse. See oli hästivalgustatud tuba kohe paremat kätt jääva suure akna tõttu, ehkki - mulle tundus - mitte väga õhutatud. Keskne mööbliese oli sünge vanamoodne tumedast puidust kapp. Seal oli ka nelja postiga voodiase, paljas skelett, mis ei saanud midagi varjata, ja sahtlitega kummut. Aknalaual ja selle ees põrandal lebas sadu surnud vaablasi ja üks oimetu oli ka elus, kelle lömastamisest ma teatavat naudingut tundsin. Katsusin kapiust, ent ei suutnud seda avada, sahtlid olid samuti lukustatud. Kusagilt - ma olin selles kindel, kostis nõrk sahisev heli, ent ma ei suutnud selle asukohta ära arvata, ja kui ma ukse taga oma käigust aru andsin, ei maininud ma seda. Aga selge on see, ütlesin neile, et järgmisena tuleb järgi vaadata, mis peitub nende lukustatud uste ja sahtlite taga. Onu Oldys pöördus Mary poole. “Proua Marple,” olid ta sõnad ja Mary lippas minema - olen kindel, et mitte keegi teine ei astu sellisel moel - ja tuli varsti mõõdukamal sammul tagasi, kaasas tagasihoidlikult väärikas vanem daam.
“Kas teil on nende esemete võtmed, proua Marple?” küsis onu Oldys. Need lihtsad sõnad päästsid valla sõnadevoolu (mitte tulise, aga katkematu küll). Asunuks ta sammu või kahe võrra sotsiaalsel skaalal kõrgemal, andnuks ta eeskuju prl. Batesile***.
“Oh, doktor, preili ja teie ka, söör,” ütles ta, märkides minu juuresolekut kummardusega. “Need võtmed! Kuidas need asjad olidki, kui me alguses asju siia tõime ja see dentelmen, kes käis siin asju ajamas ja ma pakkusin talle lõunat väikeses võõrastetoas, sest suures polnud veel kõik nii korras, nagu me tahtsime - kana ja õunapirukas ja klaas madeirat - taevas, taevas, te ütlete, et ma räägin valest asjast, preili Mary, aga ma ainult räägin, et asjad meelde tuleksid, ja seal see nüüd on - Gardner - sama asi, mis ta eelmisel nädalal artiokkide ja palvetekstiga tegi. Seesamune härra Gardner, temalt sain ma kõik võtmed ja kõigil oli sildike juures, ja kõik need olid selle maja uste võtmed ja mõnel uksel oli kaks võtit, ja kui ma ütlen uks, siis ma mõtlen toa ust, mitte sellist ust nagu sellel kapil. Jah, preili Mary, ma tean väga hästi ja ma lihtsalt seletan ära teie onule ja teile ka, söör. Aga oli üks karbike, mille sama dentelmen minu kätte andis ja ma arvasin, et pärast tema äraminekut võib seda teha, ja ma julgesin seda raputada, teades, et see on nüüd teie onu oma, ja kui mind pole kõige imepärasemal moel alt tõmmatud, siis selles karbis olid võtmed, aga millised võtmed, ma küll ei tea, sest karpi lahti teha, seda ma ei julgenud.”
Ma imestasin, et onu Oldys oli olnud kogu selle tiraadi aja vait. Ma teadsin, et see lõbustab Maryt, ja võib-olla oli mees juba kursis, et oli kasutu püüda sellele vahele segada. Igal juhul ta seda ei teinud, vaid küsis selle lõppedes lihtsalt: “On teil see karp käepärast, proua Marple? Kui on, siis võiksite ta siia tuua.” Pr. Marple viibutas sõrmega tema suunas, kas siis süüdistavalt või mornis triumfis. “Kui mina oleksin pidanud ära arvama,” ütles ta, “need sõnad, mis te ütleksite, doktor, siis just sellised oleksid nad olnud. Ja kuigi ma olen iseennast noominud pool tosinat korda, oleksin pidanud seda pigem viiskümmend korda tegema. Küll ma olen öösiti magamata olnud, istunud oma toolis ja teie ja preili Mary olete kakskümmend aastat mulle hea pererahvas olnud ja keegi ei saa paremat pererahvast tahta - jah, preili Mary, aga nii see on ja me teame, et kui keegi teine oleks olnud, siis oleks asjad kõik hoopis teistmoodi. “Kõik on korras,” ütlen ma endale, “aga kui doktor küsib sult selle karbi kohta, mis sa talle siis vastad?” Ei, doktor, kui teie oleksite selline isand, nagu ma mõnest kuulnud olen, ja kui mina oleksin teener, nagu ma mõnda nimetada oskan, oleks mul praegu väga kerge seda teha, aga asjalood on nõndamoodi, nagu nad on, et ainuke lugu on mul nüüd otse ausalt ära öelda, et preili Mary peab küll minuga mu tuppa kaasa tulema ja aitama mul meelde tuletada seda, mida minu mälu pole kinni pidanud, sest temal on selline selge pea, sest seda väikest karpi pole mina küll palju aega kusagil näinud.”
“Aga armas preili Marple, miks te mulle varem ei öelnud, siis oleksin võinud aidata seda üles otsida?” ütles minu Mary. “Ei, pole tähtis, miks see nii oli. Lähme kohe ja vaatame, kus see võib olla.” Nad kiirustasid koos minema. Ma kuulsin veel, kuidas prl. Marple alustas seletust, mis kahtlemata ulatus majapidajanna töövaldkonna peidetumatesse peensustesse. Onu Oldys ja mina jäime kahekesi. “Väärtuslik teenija,” ütles ta ukse poole noogutades. “Tema juhtimisel läheb kõik hästi, üle kolme minuti ei tule kunagi midagi seletada.” “Kuidas võiks preili Oldys aidata tal selle karbi asukohta meenutada?”
“Mary? Oh, ta paneb ta toolile istuma ja küsib talt ta tädi viimase haiguse kohta või kes kinkis talle kaminasimsil seisva portselankoera - midagi täiesti kõrvalist. Siis, nagu Marple ütles, viib üks asi teise juurde ja õige asi tuleb välja rutem, kui sa arvatagi oskad. Ahaa! Mulle tundub, et nad tulevadki juba tagasi.”
See oli tõesti nii ja prl. Mary tuli kiirel sammul esimesena, käsi karbiga välja sirutatud ja nägu säramas. “See see oligi,” hüüdis ta lähemale jõudes, “see see oligi, mis ma ütlesin juba enne, kui ma Dorsetshire´ist siia tulin. Mitte et ma ise Dorsetshire´ist pärit oleksin, seda pole vajagi. Parem karta kui kahetseda. Ja seal see oligi, kuhu ma ta panin - millal see oligi - ütleme kaks kuud tagasi.” Ta ulatas selle onu Oldysele ja too uuris seda huviga, nii et hetkeks kaldus mu tähelepanu pr. Marple´ilt kõrvale, ehkki ma kuulsin, et ta jätkas üksikasjaliku jutuga sellest, kus karp oli olnud ja kuidas Mary oli ta mälu selles küsimuses värskendanud.
See oli roosa paelaga kokku seotud ja pitseeritud vanamoeline karp, mille kaanele oli kleebitud kulunud tindikirjaga lipik “Vanemprebendaari maja, Whitminster”. Avamise järel selgus, et selles on kaks väiksemapoolset võtit ja paberileht, millele oli sama käsi, mis lipikulegi, kirjutanud “Tühja Kambri Kapi ja Sahtlite võtmed”. Ja veel: “Kapis ja Sahtlites asuv Vara on minu vastutusel ja seda peavad hoidma mu ametijärglased selles Residentsis Kildonani suursuguse Perekonna tarbeks, kui mõni sellest Suguvõsast pärija peaks neid nõudma. Olen omalt poolt teinud kõik võimalikud Järelepärimised ja arvan, et see suursugune Suguvõsa on eksisteerimise täielikult lõpetanud: viimane krahv, nagu üldteada, hukkus õnnetuses Merel ja tema ainuke Laps ning Pärija suri minu Majas (selle kurva Juhtumi kohta olen paigutanud Dokumendid samasse kappi meie Issanda aastal 1753, 21. Märtsil). Olen ka arvamisel, et kui just tõsist häda ei peaks tekkima, tuleks isikutel, kes ei kuulu Kildonani Perekonda ja kes saavad nende võtmete valdajateks, jätta Asjad nii, nagu nad on. Ma ei avalda sellist seisukohta ilma kaalukate ja oluliste Põhjusteta ja mul on Heameel, et minu otsust toetavad ülejäänud Kiriku ja Kolleegiumi liikmed, kes on selles Dokumendis nimetatud Sündmustega Tuttavad. Tho. Ashton, S.T.P., Proeb.senr. Will. Blake, S.T.P., Decanur. Hen. Goodman, S.T.B., Proeb.junr.”
“Ah!” hüüatas onu Oldys, “Tõsist häda!” Nii et mees arvas, et seal võib midagi ikka olla. Ma kahtlustan, et seesama noor mees,” jätkas ta, osutades võtmega reale “ainuke Laps ning Pärija”. “Eh, Mary? Kildonani vikonti nimi oli Saul.” “Kust sa seda tead?” küsis Mary. “Oh, mis siin teada on. See kõik on kirjas Debrettis - kahes väikeses, ent paksus raamatus. Aga ma mõtlesin ka hauale lõhmuseallee ääres. Seal on ta puhkepaik. Huvitav, milles see lugu siis seisneb? Kas teie teate seda, proua Marple? Ja muide, vaadake neid vaablasi seal akna juures.”
Proua Marple sai sellisel moel võimaluse hakata rääkima korraga kahel teemal. Kahtlemata oli see onu Oldysest läbimõtlematu sellisel moel tema poole pöörduda. Võisin vaid oletada, et ta kõhkles natuke kasutamast võtit, mis tal käes oli.
“Oh, need putukad, kui tüütud on nad viimasel kolmel või neljal päeval olnud, doktor ja preili. Ja teie ka, söör, ei kujutaks seda ette, keegi teist ei kujutaks. Ja see ka, kuidas nad tulid! Kui me alguses sinna tuppa läksime, olid katted eest ära ja ma julgen öelda, et aknad olid aastaid lahti olnud ja mitte ühtegi putukat ei olnud. Siis me lükkasime suure vaevaga aknad kinni ja nii see jäi terveks päevaks ja järgmisel päeval saatsin ma Susani luuaga põrandat pühkima ja polnud kahte minutitki möödunud, kui ta tormas nagu sõge suurde saali ja meil oli tubli töö neid tema kallalt ära ajada. Tema tanu ja juuksed! Te poleks sedagi näinud, mis värvi nad olid! Ja silmade ümber olid nad kobaras, tõesõna. Õnnelik asi, et ta rahulik tüdruk on, mind oleks üksnes nende vastikute olevuste sibamine täitsa hulluks ajanud. Ja nüüd on nad seal põrandal, kõik surnud. Aga esmaspäeval olid nad kõik täitsa elus ja täna on neljapäev, ei, reede ikka. Ja kui sa tulid ukse juurde, siis kuulsid, kuidas nad vastu seda põrkavad, ja kui juba lahti tegid, tulid kohe kallale, nagu tahaks su ära süüa. Mina mõtlesin küll, et oleks ma nahkhiir, ma teaks kohe, kuhu sellel ööl sööma tulla. Aga neid ei saa puruks litsuda nagu tavalisi kärbseid. Aga no millegi eest peame ikka tänulikud ka olema, kui me sellest asjast õppida oskame. Ja siis jälle see haud,” ütles ta, kiirustades teise teema juurde, et kellelgi poleks võimalust vahele rääkida, “kahe vaese poisi haud. Ma ütlen, et vaese, ja ikkagi, kui ma meelde tuletan, siis proua Simpkinsi juures teed juues - tema on kellamehe naine - enne kui teie tulite, doktorihärra, ja preili Mary, ja nemad on üks perekond, kes on siin elanud, noh, ütleme et sada aastat ja nad võivad näidata iga hauda või hauakambrit surnuaias ja öelda kadunukese nime ja vanuse. Ja selle noore mehe suhtes ütles härra Simpkins… noo jah!” Ta surus huuled kokku ja noogutas mitu korda. “Rääkige meile, proua Marple,” ütles preili Mary. “Jätkake,” ütles onu Oldys. “Mis temaga siis oli?” küsisin mina. “Mitte iialgi polnud sellist asja siinkandis nähtud, ei kuninganna Mary aegadel, ei paavsti aegadel ega kunagi,” ütles pr. Marple. “Kas teate, et ta elas selles samas majas siin, tema ja need, kes temaga kaasas käisid, ja niipalju kui ma oskan öelda, siis selles samas toas (ta tammus rahutult kohapeal). “Kes temaga kaasas käisid?” küsis onu Oldys kahtlustavalt. “Mitte inimesed polnud need,” tuli vastuseks, “ei, doktorihärra, Jumala eest mitte. Rohkem ikka need, kelle ta Iirimaalt kaasa tõi, ma arvan. Ei, inimesed siit majast olid viimased, kes tema toimetamistest kuulsid. Aga linnas polnud perekonda, kes poleks teadnud, kuis ta öösiti väljas käib, tema ja need, kes temaga kaasas olid. Oh, need olid sellised, kes rebiks lapselt hauas kohe naha seljast. Ja kuivetunud südamest tuleb hiljem inetu kõhn vaim, ütleb härra Simpkins. Aga lõpuks pöörasid nad tema vastu, räägib Simpkins, ja kiriku uksel on ikka veel seal kohal märk näha, kus nad ta kätte said. Ja see on sulatõsi, sest ma lasksin tal seda endale näidata ja just nii ta rääkis. Ja ta oli lordlik kõrgus, julma kuninga nimi piiblist ja puha, mida tema ristiisad küll sellega mõelda võisid. ”Saul oli see nimi,” ütles onu Oldys. “Saul neh, doktorihärra, suur tänu, et meelde aitasite tuletada, ja kas polnud see kuningas Saul, kellest me lugesime, kuidas ta hauas lebava surnu vaimu üles äratas ja selle peast segi ajas, ja kas pole see imelik, et sellel noorel isandal oli sama nimi, ja härra Simpkinsi vanaisa nägi teda pimedal ööl oma aknast, kuidas poiss ühe haua juurest teise juurde kõndis, küünal käes, ja need, kes temaga kaasas olid, tulid rohu sees tema järel. Ja ühel ööl tuli ta otse härra Simpkinsi selle akna juurde, mis surnuaia poole jääb, ja surus näo klaasi vastu, et vaadata, kas keegi sellest toast võib teda näha, ja vanal Simpkinsil oli väga vähe aega, et akna ette pikali visata ja hiirvaikselt hinge kinni hoida, ja ta ei liigutanud enne, kui kuulis samme eemale astuvat, ja see sahistamine rohu sees käis poisil muudkui järel, ja kui ta hommikul jälle aknast välja vaatas, oli rohi sõtkutud ja surnud mehe kondid rohu sees. Oh, ta oli kindla peale väga julm laps, aga lõpuks pidi ta selle eest maksma, ja peale lõppugi veel.” “Peale lõppu?” küsis onu Oldys kulmu kortsutades. “Oo jaa, doktorihärra, vana Simpkinsi ajal ja tema poja ajal, see tähendab meie Simpkinsi-härra isa ajal, ja meie Simpkinsi ajal ka, öö öö järel. Selle sama akna vastu surus ta oma näo, eriti siis, kui neil külmadel õhtutel tuli veel põles, vehkis kätega ja maigutas suud. Minuti või kaks seisis ta seal ja siis kadus jälle pimedasse aeda. Aga et nad sellisel korral oleks julgenud akna avada - ei, seda ei olnud, kuigi neil oli südamest kahju vaesest poisist, kes külma käes värises ja aastate möödudes aina viletsamaks jäi. Ja mina usun, et see kõik, mis härra Simpkins oma vanaisa sõnade järgi edasi rääkis, on sulatõsi: “Kuivetunud südamest tuleb inetu kõhn vaim.”” “Julgen sedasama arvata,” ütles onu Oldys ootamatult, nii ootamatult, et pr. Marple jäi poole sõna pealt vait. “Tänan teid. Lähme nüüd, lähme kõik siit ära.” “Aga onu,” sõnas Mary, “kas sa ei kavatsegi kappi lahti teha?” Onu Oldys punastas päris tugevalt. “Mu kallis,” vastas ta, “sa võid mind argpüksiks kutsuda või aplodeerida mulle kui mõistlikule mehele, mis sulle rohkem meeldib. Aga ma ei ava seda kappi ega sahtleid ega anna neid võtmeid ei sulle ega ühelegi teisele isikule. Proua Marple, kas te otsiksite paar meest, kes viiksid need mööblitükid katusekambrisse?” “Ja kui nad seda teevad, proua Marple,” ütles Mary, kes näis - ma ei teadnud tol hetkel, miks - onu otsusest pigem kergendust kui pahameelt tundvat, “siis mul on midagi, mida ma teiste esemetega kaasa tahan panna. Ainult üks väike pakike.”
Ma arvan, et me kõik lahkusime sellest kummalisest toast heal meelel. Onu Oldyse korraldused tehti teoks veel samal päeval. Ja nii on siis,” lõpetab härra Spearman, “Whitminsteril oma Sinihabeme tuba ja ma kaldun arvama, et ka tõeline viitsütikuga pomm, mis ootab vanemprebendaari residentsi tulevasi asukaid.”
------------------------------
*Aesculapius: rooma ravitsemisjumal, Apolloni poeg, kes lasi endale tänutäheks ravimise eest kuke ohverdada. Kreeka mütoloogias on tema vasteks Esklapius.
**Arvatavasti on silmas peetud käguvaablasi (Ophion obscurum), mitte tõelisi vaablasi.
***Tegelane Jane Austeni romaanist “Emma” (1815) - tõlkija märkused.