See oli nõme. Nii lõpmata nõme!
Ma ei olnud väga kaugel sellest, et klõpsata maha tolle kümme korda neetud automaadi kaitseriiv ja anda oma kaaslaste pihta üks mõnus pikk valang... Aga mis edasi? Mis edasi oleks saanud? Nojah, endale viimane kuul pähe lasta... Ent selleks ma veel valmis ei olnudki ja see mu kaaslased päästis.
„See peab kusagil siin olema...” Talle teraselt otsa vaadates taipasin, et vana sõber ja klassivend Uku on nutu äärel. Kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis tavaliselt ikka läheb...
„Siin on vana, aga täiesti elus energiajoon, ma tajun seda selgesti. Meid on õige arv ja õige suhe, ma tean, üheteistkümnega juba läheb! Kas ei ole õiget lähikonnas, on keegi teine kusagil perimeetril ja see blokeerib haardesignaali või... Ma ei tea!”
Kõige hullem oli tasapisi kohaleimbuv teadmine, et kui minnagi ei õnnestu, on tagasisaamisega kindlasti palju hullemad lood. Samas, valida ei olnud vähemasti mul enam midagi, kõik sillad olid põletatud ja arved makstud. Kevin ja Oskar olid samuti supi sees ja tegelikult oleks sellest loost puhtalt välja tulnud ainult need kolm litsi, kes nüüd punti kogunenuna meid kalasilmadega põrnitsesid. Saage aru, neid ei saanud ega tohtinud rohkem olla, sest minna saab vaid õige numbriga, poisid aga leppisid litside jagamise mõttega uskumatult kergesti. Ma ise kah. Ju siis olime me veel kõik kepita... Ebameeldiv tõdemus, ja veel ebameeldivamaks tegi selle äratundmine, et kas mitte too kindlapeale lootus lähemal ajal suguelu alustada polnud pannud meid hülgama oma elu?
Ah jaa, seal olid muidugi ka Andres ja Andrus oma plikadega, kelle nimesid ma kunagi meeles pidada ei suutnud... Nemad ei lugenud nii ega teistpidi. Nad ei teadnud midagi, nad ei olnud midagi, aga nende vanematel oli palju raha ja nii me nad kaasa meelitasime. Neile meeldis end meiesugustega siduda ja meil oli neid vaja - et number õige oleks, nagu ma juba korduvalt ütlesin.
*
See oli alanud vähemalt paar aastat tagasi, kui Uku tuli mu juurde mingi internetist välja prinditud tobedusega. Salaja ma imetlesin ta silmaringi ja võimet esmapilgul triviaalsetest asjadest ootamatuid järeldusi teha, seekord aga tundus ta kaugele üle piiri põrutavat, ehkki kui olin ta lõpuni kuulanud, tundus kõik loogiline. Miks ainult varem keegi selle peale polnud tulnud? Noh, Uku oli vaieldamatult geenius. Tegelikult on peaaegu igas klassis selliseid tunnustamata geeniusi - ja kohutavalt ebaõiglane on, et juba see määratlus kõlab nii lõpmata irooniliselt!
„Vaata, siin on statistika ülevaade ja välja on toodud teadmata kadunud transpordivahendid. Kui maha arvata müra, ehk siis loomulikel põhjustel kadumaläinud, tekib õudne pilt. Kõigis neis on 11-st suurem algarv inimesi ja mehi on natuke rohkem. Vaata neid valemeid - 6-5, 7-6, 9-8... Edasi, 23 juures läheb juba keerulisemaks, aga suhted on alati samad. Kui 13-ni loevad ainult noored ja... noh need, kes on võimelised lapsi saama, siis suuremate numbrite puhul võib olla sees mõni vanem paar. Ja see on nii laevades ja lennukites, aga ka bussides ja rongides. Jah, ka neid on teadmata kadunud. Sõiduauto on liiga väike. Tüübid hakkasid uurima, kas midagi on taga ütlemisel „naised laevas, laev põhjas”. Et meresõitjad rahvad on märganud väga pika aja peale, et kui naisi on teatud meestega peaaegu võrdne arv, läheb laev kaduma.”
„Mis sa tahad nüüd öelda, et ameeriklased ei lase enam lennukit välja, kui seal on vale arv inimesi? Kamoon, tule mõistusele!”
„See ei ole veel kõik. Palju sõltub meeleolust. Stress, soov ära minna, põgeneda... ja siis juhtub see ka vaid energiajoontel.”
Tol hetkel jooksis mul juhe kokku ja ma saatsin ta pikalt. Ent me tulime selle teema juurde veel korduvalt tagasi.
„Kas sa tead, et see töötab mõlemat pidi ja ma leidsin Eesti saatja üles?” tuli ta umbes pool aastat hiljem.
„Möh?”
Ma võisin vastata pisut teisiti, kuid umbes nii intelligentne mu reaktsioon ilmselt oli.
„Kas sa tead, et siinsamas Pääsküla prügimäe taga on mingi kohalik Stonehenge versioon, ainult hulga lagunenum? Mingid vanade asjade friigid on üritanud seda kaitse alla võtta, aga keegi pole õieti huvitatud maa alla maetud purunenud kiviringist. Pole tõestatud, et see on inimtekkeline... Shit, ei olegi ju... Noh, et tehislik. Tüübid mögisevad midagi karstijärvedest, aga sellest tulevad teistsugused ja igal juhul mitte nii kompaktsed... See peab see olema. Läheme vaatama.”
Seekord tulid juba kaasa ka Kevin ja Oskar. Ma ei sallinud neid eriti, kaks juhmi ülekaalulist turska, nagu nad olid, kuid neid oli hea läheduses omada. Uku oli kohalik Ärripotter, see tähendab kidur, kondine ja öökulliprillidega. Lisaks veel veidra jutuga ja veel veidramate huvidega, nii et mis te ise arvate, kui õnnelik lapsepõlv tal oli? Mina olin... noh, ma suutsin kilomeetri ikka ära joosta, ilma et reanimatsioon kohale tulnuks kutsuda ja see on selle sajandi valge koolipoisi kohta juba saavutus. Mulle meeldis Uku seltskond, aga ma ei olnud nõus olema permanentne luuser. Nii ma valisin olla pätt. Lugesin kunagi kusagilt, et külvad teo, lõikad harjumuse ja külvad harjumuse ja nii edasi läbi iseloomu saatuseni. Peagi hakkas politsei minu vastu huvi tundma. Õppeedukus langes. Sisimas ma jälestasin „sõpru” nagu need Kevin ja Oskar, kuid suutsin nad manipuleerida suhtuma Ukusse kui maskotti ja nii oli minulgi hulga julgem olla, sest sellise neljase karja peal murdsid teised kõvamehed hambad. Nii veider, kui see ei ole, hakkas kasvama ka meie lihasmassist kaaslaste populaarsus, kuna nad tekitasid mõnd meeldejäänud lauset korrates inimestes illusiooni, nagu oleks neil vaimseid huvisid, ja nii oli meie sõprus tsementeeritud. Üks kõigi, kõik ühe eest, värdjad!
*
„Mis me seal peale hakkame? Fak, saab seal üldse elada?” see oli taas paar kuud hiljem, kui Uku nagu uni teema juurde tagasi pöördus.
„Seal saab elada. Te ju nägite.”
Jah, me olime midagi näinud. Seda, mida juttudes nimetati vastuvõtuhooneks. Aga see ei lasknud meid edasi, sest arv polnud õige. Saime aga vähemalt kontrollida lugusid selles osas, et seal oli joodavat vett ja... kõige tähtsam - et see ikka päriselt olemas on.
„Ma ju olen palunud teil lugeda...” Ta vaatas lootusetult umbes vaksapaksuse printerist läbikäinud A4 kuhja poole ja jäi vait. „Miks ükski teist ei tee seda?”
„Seal peaks inimesi juba päris palju olema,” suutis Kevin kuhja paksust oma tasemelt interpreteerida.
„Ei ole mingit üht kohta,” parandas Uku väsinult. „On tohutu hulk planeete, kuhu ilmselt miljonite aastate jooksul on Maalt taimi ja loomi viidud. Kuidas, ma ei tea. Nüüd viiakse sinna inimesi. Nendest paarisajast juhtumist, kus keegi tagasi on sattunud, on nood paigad... nood kõik on olnud määratult paremad kui meie närune eksistents siis. Sarnasust rohkem... noh, teate küll: „Helesinine laguun” ja mis see teine film oli, kus hipikoloonia mingil Hiina mere saarel elas.”
„Aga miks keegi seda uurinud ei ole?” küsis Oskar üle küsimuse, mida kõik esitanud olime, tema ise sealjuures kõige tüütumalt.
„Seal ei ole midagi uurida,” ohkas Uku. „Need kaljuringid on lihtsalt kaljuringid. Neid on uuritud oksendamiseni, aga midagi leitud ei ole. Seda liiki energia, mis seal on, on jäänud esoteerikute pärusmaaks. Noh, ainult inimene saab seda mõõta, saate aru. Mina saan, Iks vist sai kah hakkama... Neid on Maal vist tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid. Neid ei ole lihtne leida, sest enamasti on need sügavale maa alla jäänud... või merepõhjas... ja keegi ei tea, kui palju neid lõhkuma peaks, et need enam ei toimiks. Või mis, neid on teatud ju küll. Kõigi rahvaste pärimused kubisevad haldjavärava taolistest lugudest.”
„Aga mis me seal peale hakkame?” ei jätnud ma oma. Oli ju huvitav teada, kuidas see toimis, kuid mind huvitasid rohkem elulised aspektid. Mis seal salata, mina tahtsin ära. Oi kuidas tahtsin ära! Ainult et kas igaveseks... ja kui igaveseks, siis oleks huvitav teada nii paljusid asju.
„Elame... Võtame kaasa varustust, relvad, matkatarbed, toitu, raamatuid - mida iganes. Arvestame minimaalselt aastaga. Teil kellelgi pole ju midagi aastase puhkuse vastu? Vaatame ringi, ehk leiame midagi, mida kaasa tuua ja siin pärast kasudega maha müüa. See on masin, saage aru. Kui me täidame reegleid, töötab see sama kindlalt kui lift.”
„Lift jääb teinekord korruste vahele kinni ka,” tegi Oskar oma selle õhtu kõige terasema märkuse.
„Auto alla võid sa jääda iga kord, kui teed ületad,” kehitasin õlgu. „Meil on teadmine, et on võimalik minna ja et teisel pool on hea elada. Meil on ka teadmine, et teatud tingimustel on võimalik tagasi tulla.”
Me vaatasime Ukuga kaua teineteisele otsa...
„Aga meid on neli ja me oleme meessoost,” ületas Oskar end.
„Ma olen sellele mõelnud!” venis ta inetu irve kõrvuni. Jõllitanud olin mina teda põhiliselt sellepärast, et mina olin mõningaid pabereid lugenud ja teadsin, mis ideid tal on. Need ei meeldinud mulle, ja ta sai sellest aru. Aga ta sai aru, et ma jäin nõusse ja et kui mina nõusse jäin, saame me sellega hakkama. Turskasid pole raske tursaks rääkida...
*
„Ehk sa ei joonistanud õieti, on mõni joon lahti või midagi niisugust?” küsis Oskar ilma erilise lootuseta.
„Ei ole!” Uku raputas pead. „Sa vana kabi, saa aru, et sel ei ole mingit tähtsust. Need on vaid detailid. Tähtis on õige arv ja õige meeleolu. Ei ole olulised ei need küünlad nurkades ega see, mida õieti rääkida. Tähtis on...” Ta sobras paberites. „Ma ei saa aru, mis valesti on!”
„Mis õieti peab juhtuma?”
Tüdrukud silmitsesid meid juba üsna hirmunult. Eks neile oli kohale jõudnud, et see pole vaid tobe vanausuliste etendus või nolkide spiritistlik seanss, mis kuidagi nende defloratsiooni peaks tähistama. Nolkide muidugi, mitte libude - mu aju hakkas juba kukerpalli viskama... Ega nad veel tõsimeeli ei arvanud, et me inimohvreid toome või midagi sarnast, ja seni piisas nende paigalhoidmiseks naerusui tehtud ähvardusest ja minu automaadi nägemisest. Andruse diip kõikus. Nemad seal jõid õlut ja kabistasid plikasid, nende poolest oli kõik veel korras.
Vaat selle „minu automaadiga” olid kah täbarad lood. Ma nimelt olin sõjaväest jooksus. Ja vähe sellest, ma olin sellega tapnud. Eks seegi oli üks põhjus, miks ma just eriti stabiilses ja optimistlikus meeleolus ei olnud. Tapmine ise... Et see ühe lausega välja öelda, lasin maha oma kasuisa, kes mind nii mõnedki korrad seksuaalselt ära oli kasutanud. Ehk siis perse nikkunud. Naturaalselt. Võlad on makstud, seda see tähendas, ja see metsik animaalne rahulolu, mis tekkis siis, kui kuulid ta alakeha puruks rebisid... jee, selle hetke nimel tasus... tasus nii mõndagi teha, ainult et ma ei oleks tahtnud aastateks betooni peale minna. See oligi see, miks ma Uku mõttekaaslaseks olin hakanud. Ainult et sellega seoses oli ehk arusaadav, miks ma närvis olin, kui pehmelt väljenduda. Lahkuda postilt relvaga on üks asi, seda paar tundi hiljem arvete klaarimiseks kasutada aga hoopis teine, ja ma olin piisavalt tark arvestamaks, et nüüdseks, kaks tundi peale autosseistumist sõjaväeosa aia taga, ei tohi ma enam mitte kunagi, saate aru - mitte kunagi - oma nägu tuttavates paikades näidata.
Kevin ja Oskar olid paar päeva tagasi peksnud haiglasse ühe kohaliku narkodiileri ja ta raha ära võtnud, nii et ega neilgi enam elu ei olnud. Mis te arvate, kust olid pärit meie uhked diibid, täis korralikku matkavarustust? Tähendab, üks diip oli diileri oma, teine Hertzist renditud... Veel hullem - kutid olid sokutanud end jaotusahelasse, müünud maha esimese partii ja selle asemel, et teise eest maksta, olid selle lihtsalt ära võtnud, ja esimese raha ka endale jätnud. Ühesõnaga, me olime - autosid ja narkoraha ja kõiki muid sigadusi arvestades - tekitanud endale ligi kaks miljonit lootusetut võlga, arvestamata seaduse huvi minu vastu ja narkomaffia veel tapvamat huvi Kevini ja Oskari vastu. Uku krediidipettused olid sellega võrreldes väike asi, aga kokkuvõtteks oli meile väga tervislik vähemalt paar aastat kaotsis olla.
„Poisid, olge siin. Kutsuge tüdrukud autosse ja... Me Iksiga teeme ümbruskonnas ühe tiiru. Ehk on siin keegi.”
Ma leidsin nad peaaegu kohe. Tasus vaid vaadata sealtsamast natuke eemale varemete vahele viivale teele, mis minu teada kuhugi ei viinud. Vana Opeli mootor töötas ja kui ma sisse piilusin, olid nad muidugi alasti. Koputasin automaadipäraga vastu akent ja andsin märku, et nad akna alla keriksid, kui kaks ehmunud nägu mulle otsa põrnitses.
„Kaitsepolitsei,” oli mul nende sekunditega lugu valmis. „Te olete maffiavastase operatsiooni jalgu sattunud. Pange end nüüd palun riidesse ja sõitke natuke tagasi, meie autod seisavad siit sajakonna meetri kaugusel. Teil on kõige kindlam oodata meie inimeste juures, kuni see läbi saab.”
„Ka-ka-ka...kas me minema ei või sõita?”
„Ei, me ei saa sellega riskida. Kusagilt siit peavad pahad tulema, snaiperid on ümberringi metsas. Vabandage, see on riikliku julgeoleku küsimus. Me ei hoia teid kinni minutitki kauem kui vaja.”
Pöörasin selja ja toetasin tagumiku auto kapotile. Võtsin mobla, helistasin Ukule ja rääkisin ära, mis toimub.
„Millised nad on?” küsis ta, kui oli hetke mõelnud.
Kehitasin õlgu. „Allakolmekümnesed. Midagi viga ei näi olevat. Arvad et see toimib, kui nad lähemal on?”
„Loodame. 11 asemel 13, suhe õige - peaks paremgi olema.”
Vaatasin üle õla, kutt oli end rooli taha manööverdanud.
„Sõitke mulle järele.”
Hakkasin astuma meie laagripaiga poole tagasi. Opel järgnes mulle rahulolematu urinaga.
Kaljud kerkisid maast nagu udu, taevas asendus kreemikasvalge laega. See oli vaid hetk, virvendus, umbes nagu vahetub kaader kinolinal. Mingit dramaatikat ega üldse midagi, ei heli-, valgus- või minu poolest lõhna- või vibroefekti ei olnud. Olime olnud varakevadise pruuni heinaga madala hallides pilvedes taeva all kesk viletsas männikus vaevuaimatavat kraatrit, ja järgmisel hetkel olime umbes samavärvi kivist põrandaga saalis, mille üsna sama lootusetult halli karva lagi kergelt helendas.
„Vana vitt, see töötas!” Kevin vedas oma sajakilose kere diibist välja ja vahtis ringi pilgul, nagu oleks ta ise kõigega hakkama saanud. „Mis siis edasi?”
*
„Kus me oleme? Mis meiega juhtus?” Too kutt sealt Opelist oli väljas ja vahtis metsiku pilguga ringi. „Mis toimub? Kus me oleme? Mis te tegite?”
Kehitasin õlgu. „Me proovisime nõiduda, aga ega me ei arvanud, et see tööle hakkab...”
Olime poistega kokku leppinud, et mängime lolli. Tähendab, kokku olime leppinud seda litside ja autotäie õllepumpade suhtes, aga sama taktika kõlbas ka meie uute reisikaaslaste puhul.
„Vaatame ringi. Oskar, tule minuga, Kevin läheb Ukuga. Teie teised püsige siin.”
Panin korraks automaadi maha ja võtsin jope seljast, sest oli toasoe. Ka Oskar ajas oma ürbi maha ja sättis end nii, et tüdrukud näeksid ta kolti kaenlaaluses kabuuris. Poisike! Kolt oli muidugi narkodiileri pärandus.
Sammusime enam-vähem vastassuunas Uku ja Keviniga, suuna enda aga olime valinud suhteliselt umbes. Seal, kus oli olnud too nii sajameetrine kiviring, toetasid nüüd lage neljakandilised sambad, mille vahel oli ligikaudu samapalju ruumi kui sammastele endil jämedust - meetrit 4-5. Edasi oli ringkoridor, kus valgus nõrgem, ja selle taga uus sammastering. Sealt suundusid laiad tunnelid üles ja alla. Valisime kõigepealt alla viiva suuna ja nagu oodanud olin, jõudsime nii paarikümne meetri järel veeni. Üleval lõppes tunnel näiliselt tolle hoone välisseinas ja kui olime ettevaatlikult lähemale läinud, avastasime, et see on suletud mingi peaaegu nähtamatu klaasiga. Vaade, mis sealt avanes... nojah, see tasus seikluse vaeva. Eks me olime lootnud midagi muud, kui meie külm närb männik, kuid nii täiuslikku paradiisiaeda... Olime üsna kõrgel, vast nii 30 meetrit maast, kõigepealt tuli kilomeetrine rohtla ja kaugemal algas mets. Milline maa! Künkad, salud, erksinine taevas, linnud, veidrad elukad...
„Uav,” pomises Oskar seda vaadates. „Kuidas me alla saame?”
„Ujudes ja ronides. Sa ka ei kuulanud, mida Uku rääkis,” lisasin, nähes ta taipamatut ilmet. „Need, kes tagasi on tulnud, on seda kirjeldanud. Kõigepealt tuleb veetõke, siis võre, kust tuleb läbi ronida, siis sirge sein ja... ega ma ka kõike peast ei mäleta. Mõte on, et ainult inimene saab sealt läbi.”
„Ei saa aru.”
„Väikesed loomad ei saa üle tõkke, suured ei saa läbi võre, ahvid kardavad vett... mingid paar asja olid veel. Et ainult inimeselaadsed olendid saaksid sisse-välja, saad aru.”
„Lähme vaatame?”
Raputasin pead. „Hiljem. Praegu veendusime, et kõik on enam-vähem nii, nagu eeldasime. Nüüd tuleb teistega rääkida ja laager üles lüüa.”
Me jõudsime tagasi just selleks, et kuulda, kuidas Uku üritas teistest üle karjuda kohutavalt võltsilt solvunud toonil: „Kas tõesti ükski terve mõistusega inimene usuks, et kui ma maha pentagrammi joonistan ja küünlad nurkadesse panen, satun peale õigete sõnade ütlemist mingisse teise maailma?!?”
„Miks te siis tegite? Vastutustunne!...” See oli see võõras kutt ja tal jäi nördimusest hing kinni.
„No mõtle ise... proovisime...”
Uku seisis teiste juures nagu hunnik õnnetust, aga ta oli väga vilets näitleja ja kui ta argumendid poleks nii head olnud ja kogu olukord teistele nii põrutav, poleks keegi seda halvastipeidetud irvet tõsiselt võtnud.
*
Muidugi ei saanud me oma autosid välja. Ega sellest lugu polnudki ja lõpuks olime seda ju teadnud. Autod oleksid andnud ehk mingi eelise hädajuhtumite korral, kuid kütus pidi õige varsti lõppema. Ja oma mobiiltelefonid võisime igaveseks välja lülitada. Ainult akud keerasime masinatelt maha, sest raadioseadmed meil olid ja muide, ka kütust läks rohkem kantava generaatori jaoks vaja. See oli muide paras logistika, sest me teadsime, et mahajäetud autod varsti Maale tagasi hiilivad, kuid me ei teadnud, millal täpselt - siis, kui need kauemaks üksi on jäetud...
Ent aitab sellest.
Esimestel öödel magasime templi - või nullruumitransporteri, kuidas soovite - katusel, siis leidsime kena koha paar kilomeetrit eemal jõekäärus ja hakkasime sinna püsivamat elamist ehitama. Me käisime palju ringi, avastasime, et terve see maa, niikaugele, kui suutsime uurida, on selline ojadest-jõgedest pikitud metsane tasandik, soe, helde ja muinasjutuliselt kaunis. Me saime teada, et jõed koonduvad tasapisi kagu suunas ja kusagil seal kaugemal peaks olema meri, kuid maastik hakkas nii sajakonna kilomeetri kaugusel - kaugemale ei viitsinud me jala minna - tugevasti soostuma.
Palju raskem oli seda karja juhtida. Ühest küljest - kuhu neil minna oli, teisalt aga... noh, nad hakkasid ju varsti aru saama, et eks see oli meelega tehtud. Et me olime varustanud end mitte üheks peoõhtuks vaid pikemaajaliseks viibimiseks kusagil väljaspool. Ainult meie neli olime ju arvestanud, et meid mõnda aega ei ole. Ainult mina olin arvestanud, et enne pikki aastaid ei hakka ma tagasiminekut üldse kaalumagi. Nemad ju ei teadnud, mil viisil ma sillad enda taga põletanud olin.
Mul ei olnud hea tunne, sest umbes teisel õhtul jõudis mulle kohale arusaam, mis me teinud olime, kui Anna - see oli see noorik tollest Opelist - oma tütre järele nuuksus. Leidsin ta jõe äärest ja kõige hullem oli see, et ta kutt oli kadunud sinnapoole, kus purupurjus seltskond grupikaga tegeles. Eks ma siis lohutasin teda, mõeldes ise kibeda irooniaga, kui võltsid mu lohutused olla võisid!
*
See oli umbes pool aastat hiljem.
Me Annaga seisime laisalt voolava jõe kaldal ja silmitsesime, kuidas laip vaikselt allavoolu hulbib.
„Ma ei saa ikka aru,” vangutas tüdruk pead, mind pisut kartlikult silmitsedes.
„Meil on hea?” küsisin talle korraks otsa vaadates.
„On küll...”
„Siin on võimalik elada ja see on hulga parem kui kodus?”
„Jah... Kahju on... ja hirmus on teadmine, et kunagi enam koju ei saa, kuid...”
„Sa oled siin palju õnnelikum kui kodus?”
„Jah. Ma ainult oleksin tahtnud, et mu tütar ka siin on.”
Langetasin pea. „Sa tead, et see ei ole võimalik.” Ma oleksin päriselt, siiralt eelistanud, et ka ta tütar meiega oleks!
Oli soe. Mitte just päevitamise ilm, aga selline mõnus töötegemise oma, kraadi 20 ühesõnaga. Teadsime juba, et parasjagu on talv ja päevad on just hakanud pikemaks minema. Temperatuur püsis enamik aega +10-st ülalpool, kuigi mõnel ööl oli ka külmetanud. Mõned puud olid raagus ja loodus hulga vaesem kui siis, kui tulime, kuid ikkagi pillavalt helde. Me leidsime söödavaid vilju ja meie padrunitest pidi ettevaatliku tarvitamise korral jätkuma vähemalt meie eluajaks.
„Ega sa ei kahetse, et Tõnu teise leidis?”
„Mis? Ei.” Ta raputas naerdes oma kahte patsi kogutud heledaid kiharaid. „See ei olnud midagi tõsist. See oli... mul on nii hea meel, et see läbi sai. Ma ju nägin esimesel õhtul, et talle meeldib see kondine lits rohkem.”
Ohkasin mõttes. Anna ei olnud siiamaale teinud vähimatki katset saada talutavalt läbi nende kolme prostituudiga, kelle reisikaaslasteks olime võtnud. Eks nad muidugi olid seda, mida olid, alaealised, rumalad ja nii edasi, küllap juba ka narkootikumidega kokku puutunud ja... no ütleme, et nad ei olnud seda tüüpi, kes taskurahale lisa üritavad teenida, ikka need, kellel muud üle ei jää. Igatahes mulle sobis, et nad Tõnus hoopis rohkem huvi äratasid, sest mulle Anna meeldis. Ta oli küll minust 8 aastat vanem ja esimesest pilgus oli selge, et modelli temast ei saa, kuid ta oskas olla hoolitsev ja tänulik...
„Me poleks Maal kohtunud.”
„Ilmselt. Minust oleks saanud müüja ja sinust...”
„Kurjategija.” Teema ei meeldinud mulle.
Taevas oli kõrge ja sini-sinine, ilma ainsagi pilveräbalata. Öösiti valgustas laotust kolm kuud, kõik palju pisemad kui meie kodune, ja galaktika vööd ei olnud. Suuri kiskjaid ei olnud, loomad ei kartnud meid ja kusagil polnud ainsatki jälge inimestest. Teadsime juba, mille eest end hoidma peame ja teadsime, et elame tohutul platool, mille kõige lähem serv asub kagus paarisaja kilomeetri kaugusel ja peale langust ootab ees tulikuum savann. Templilähedused jõed jooksid tohutusse sohu, mille keskel oli järv, ent sellest pisut idas oli madalate küngaste ahelik ja too jõgi, mille kaldal seisime, keeras seepärast kagusse ja laskus lõpuks paarikümnekilomeetrise kärestike ja koskede segadikuna sinna savanni suunas.
„Miks?” tahtis ta teada.
„Mida sa mõtled? Miks me oleme siin?” Ma ei vastanud, sest kogusin end.
„See ei olnud see küsimus, aga...”
„Panspermia. Sa ei tea, mida see sõna tähendab?”
„Sa oled seletanud. Miks peaks keegi jumalasarnane tahtma meid tühjadesse ilmadesse levitada?”
„Seda ma ei tea. Ent loodus on maine. Tõenäoliselt töötab see mitut pidi. Vaata...” Olin selle üle palju mõelnud. „On kolm võimalust: esiteks, me ei saa üldse aru, miks seda tehakse; teiseks, jumalat ei ole enam kodus, ainult automaatika tegeleb sellega mingite lihtsate algoritmide alusel ja kolmandaks...” kõhklesin, „see võib olla eksperiment.”
„Mis sa ise arvad?”
„Ma ei tea. Aga on niipalju veidrat, mis meiega juhtunud on. Esiteks, hea uudis meile, me kõik oleme füüsiliselt terved. Mul pole ühtki tõendit, kuid ma olen veendunud, et meid on „kohendatud”. Või kui tõendiks lugeda seda, et plikade spiraale nagu poleks olnudki... Teiseks, see paik on elamiskõlblik, ja mitte ainult, see on liiga paradiislik. Kolmandaks - põhimõtteliselt koju saab. Iseasi, kas me oleme valmis seda hinda maksma.”
„Kas sa oskaksid meid koju viia?”
„Jah. Aga ma ei tunnista seda teistele. Eriti nüüd.”
„Kas Oskar ja Kevin oskaksid?”
„Ei.”
„Sa tahad siia jääda? Minuga?”
„Ja meie lastega. Sellega, mis sinus kasvab ja nendega, kes tulevad. Nood Kevin ja Oskar on tegelikult mõnusad ja usaldusväärsed kaaslased, teised kaks osutusid ka minule suure üllatusena täiesti mõistlikeks, kui juba nädala õlut ei olnud saanud, ja ei ole ka su Tõnul häda midagi. Nende tsikid on lihtsalt tavalised toredad tüdrukud ja need kolm õnnetut prosti... neistki saavad lahedad kaaslased ja head emad. Ise ütlesid, et nad kõik on nüüdseks kah rasedad.”
„Jah, noh...” ta muigas. „Mina oma olematute arstiteadmistega saan olema ilmselt ämmaemand ja perearst ja kes kõik muu. Aga miks sa ei lubanud sellest Ukule iitsatadagi? Mis temaga valesti oli?”
„Uku... vaata, juhtus see, mida ma sisimas kõige rohkem kartsin. Me kunagi arutasime tõsiselt selle arvumaagia üle. Minimaalselt peab olema 4 toimivat paari, et oleks piisavalt geneetilist varieeruvust. Selleks peab inimesi olema pisut rohkem ja nii, et meeste liig hoiab ära kiire fataalse konflikti ja ei lase meid hiljem laisaks muutuda...
Mõtle selle üle, siis saad aru,” lisasin kiiresti, nähes et ta tahab mind katkestada. „Tavaliselt lähendab ohtlik olukord inimesi, sunnib neid lükkama konfliktid tulevikku ja... see on pikk jutt, nagu öeldud, kui natuke mõtled, saad aru, miks see nii on. Kuid poisid arvestasid, et ühel päeval läheme tagasi. Seetõttu oli osa survest kadunud, tekkisid paarid ja mis sa arvad, kes üle jäi?”
„Nad ju vist ikka alguses... jagasid neid? Teil oli ju vist kokkulepe?”
„Jah. Andres ja Andrus olid kaasa vaid selleks, et arv täis saaks, arvumaagia seisukohalt moodustasid nad... noh, sellise konstandi. Aga mina leidsin sinu ja Tõnu ei mõelnudki kokkulepet täita. Keegi polnud ju temaga milleski kokku leppinud. Nii et kui ta Svetale käpa peale pani, jäi neid järgi 5 ja 5 ei ole enam stabiilne number. Nii siis hakkaski Uku tagasi tahtma. Nüüd, kohe. Ma ju olen sulle rääkinud, et arvestasime ise ühe kuni kolme aastaga.”
„Tahtsite kulda leida ja mida kõike veel...”
„Tahtsime vaadata, kas teises otsas on toda tulnukate-jumalate aparatuuri rohkem. Tahtsime võõras maailmas ringi vaadata, ehk mõne kadunud tsivilisatsiooni saladuse kaasa tuua. Noh, kulda siin ei ole, ehitis on küll olemas, aga ühtki saladust see meile ei ava ja mingist mõistuslikust elust pole siin jälgegi. Ent siin on ilus. See on fantast elu igas mõttes, võrreldes meie külma ja nõmeda maaga.”
Liiv krudises taldade all, laisad lainekesed noolisid kaldaveeru, mida õige mitmeid meetreid vee allagi näha oli, ja allavoolu hulpiv kogu oli juba kaugusse kadumas. Võtsin peoga vett ja jõin, see oli jahe ja värske.
„Sa ei kavatse enam kunagi tagasi minna.” Ta vaatas mind arvustavalt. „Ma oleksin nõus... kui ma selle üle mõtlen, polegi see ehk eriti halb perspektiiv - sinuga elu elada... ent mida sa mulle veel rääkinud ei ole? Miks pidi Uku surema?”
„Küsimus on hinnas.” Ma vaatasin maha. „Värav laseb Maale tagasi siis, kui ta saab aru, et koloniseerimine on ebaõnnestunud. See on ebaõnnestunud siis, kui enam piisavalt emaseid järgi ei ole.”
Kulus õige mitu sekundit, enne kui ta taipas. „Te kavatsesite tüdrukud maha lasta?!?”
Noogutasin vastumeelselt. „Selleks võtsime kaasa... litsid, nagu sa ütled. Et neist kahju ei oleks. Ma... ei teadnud... ma poleks sellega...” vaatasin talle silma. „See on lihtne tõde, et mina poleks sellega ilmselt hakkama saanud, ehkki ma olen tapnud. Või just sellepärast. Kuid tursad... või ma kardan, et Uku silmadesse tekkis alati selline veider läige, kui sellest rääkisime. Ma kartsin, et kui ma kaua viivitan, teeb ta algust.”
„Ja sina ei taha tagasi? Sa isegi ei aruta seda, sa tegid selle otsuse kõigi teiste eest ära.”
„Anna, kui sa tahad, ehk ma saan su koju,” ütlesin vaikselt. „Ehk ka hinda maksmata.”
„Kuidas?” Mul ei olnud vaja ta poole vaadata, et saada aru, kui pingul ta oli.
„Ma oletan, et on olemas mingid ajad ja kaugused... Et kui kõik teised nii sadakond kilomeetrit kaugemale kolivad, siis need paar tükki, kes keelduvad templi keskpaigast lahkumast, viiakse Maale tagasi, enne kui nad nälga surevad.”
Terve minuti valitses vaikus.
Siis Anna ohkas. „Olgu, lugu on siis nii, et tulime uurima idapoolseid metsi... Seda me ju tegema tulimegi... Täna hommikul ta läks meist eemale... ei, keskpäeva paiku... jõe suunas. Et me kudrutasime ja ei tahtnud üles tõusta ja ta vist vihastas ja ütles, et tahab omaette olla. Ja rohkem me pole teda näinud. Kõlbab nii?”
Vaatasin allajõge. Vool oli mu vaese sõbra juba kaasa viinud ja ma lootsin, et sellega on kõik. Pöördusin.
„Jah. Lähme koju.”
Me kõndisime käsikäes, tagasi vaatamata üle muinasjutuliselt ilusa lagendiku kaugemal kõrguva laane suunas.