Mul on miskipärast kahtlus, et see tekst siin ei jõua kõige õigema sihtrühmani ehk siis nendeni, kes kavatsevad lähiaastatel mingi ulmetekstiga romaanivõistlusele minna. Kui neid aga lugejate seas siiski peaks olema, siis võiks välja otsida ka teksti, mille ma kirjutasin kahe aasta eest. No et mitu lehekülge ja mitu tähemärki ja üldse, et kuidas nende võistlustega on. Mingid reeglid kehtivad ju ikka, mis siis, et järgmine kord hindavad romaane juba teised inimesed. Piirduksin sedapuhku vaid ülevaatega 2006 a. romaanivõistlusele saadetud ulmelistes käsikirjadest - sest kokku umbes 50 laekunud töö seas oli neid päris suur hulk. Alustaks jälle nõrgematest.
*
Üks kogu võistluse kõige väsitavamatest tekstidest, tegelikult lausa loetamatu, oli “Draakonite nutt”. Juba avalehekülg näitas kirjaoskuse taseme ära: võõrsõnu kasutati vales tähenduses, mitme lause osad ei ühildunud omavahel, kellelgi olid õlad veest läbi imbunud jne. Ma saan aru, et Paolini kuulsus ei anna mõnele rahu, aga see, et 16-aastane kirjutab normaalse romaani, on ikka väga erandlik, ja õigupoolest ei ole ma suutnud Paolinitki kolmandast peatükist kaugemale lugeda - liiga lapsik tundus. Aga 12-aastaselt on romaani kirjutamine küll täiesti lootusetu. (Pakuks autorile umbes sellist vanust seepärast, et mu 10-aastane lapselaps veel nii hoogsa fabuleerimisega hakkama ei saaks, kuigi õigekirjaga on tal lood paremad.) Ka taibukas varateismeline ei saa veel aru inimsuhetest ning väiksemate ja suuremate inimkoosluste toimimises valitsevatest reeglitest. (Mõni ei hakkagi aru saama ja hääletab keskerakonna poolt, aga see selleks.) Ning ainult lohemuna väljahaudumisest ja vaeslapse printsessiks osutumisest ei piisa romaani aineks - või, noh, kasutatud skeemile oleks andnud ehk romaani, seejuures mitte just eriti originaalse, kirjutada küll. Aga ma väga soovitaks vähemalt 20. eluaastani elamisega tegeleda, kirjutada jõuab ka hiljem ja siis on ka, millest.
*
Tekstist, mis paigutuks ilmselt alternatiivajalugude hulka, pean ma rääkima vaid kuuldu põhjal, sest kolleegid praakisid selle välja veel enne, kui see minuni oleks jõudnud. Ajalugu puudutas Eesti vabadussõda ja alternatiivsus seisnes selles, et võit tuli Eestile ainult tänu sellele, et kogu kõrgem sõjaline juhtkond, eriti aga soomusrongide komandörid, olid pidevalt kokaiini ja kärbseseeneleotise mõju all, mis andis neile amaanlikud võimed, selgeltnägemise jne.
Kas mõni asi on nii püha, et selle kallal mitte ilkuda, on ilmselt igaühe sisetunde küsimus. Selle teksti ebasobivaks tunnistamisel sai määravaks asjaolu, et kogu see vabadussõja periood on seniajani läbi kirjutamata, on vaid kehvapoolne “Nimed marmortahvlil”. Kui neid sõjalugusid, dokumentaalseid ja kunstilisi, oleks piisavalt palju, siis sobiks nendega ühte ritta ka paroodia. Aga paroodia on nagu kohatu, kui puudub parodeeritav.
*
Hämarulmet esindas käsikiri “Nõia varjus”. Ma arvan, et selle sisuks oli see, kuidas paralleelmaailmast pärit naisterahvas võttis üle endale siinses maailmas vastava isiku ja oli mõnda aega hämmingus, miks need, kes olid tema sõbrad “seal”, ei ole alati samahead sõbrad “siin”. Ja see, kes oli üle võetud, oli ka enamasti hämmingus. Miks ma seda ainult arvan? Sest need “siin” ja “seal” toimuvad lood olid lõigatud paarileheküljesteks tükkideks ning tükid siis täiesti süsteemivabalt segi aetud. Lausa üllatava järjekindlusega oskas autor aga millestki konkreetsest juttu tehes - autodest, spordist, astroloogiast vms - alati faktide vastu eksida. Tegemist võis olla pisiasjadega, aga just selliste reetlike pisiasjadega, mis näitavad, et autor on unustanud end rääkima asjadest, millest ta midagi ei tea.
*
Üks autor oli võistlusele esitanud kolm käsikirja, mis olid tema ettekujutuses kuidagi seotud, kaks neist olid ulmelised. “Kuratlik komöödia” jutustas kuradite - või siis deemonite elust. Neid on mitut liiki, nad elavad põrgu üheksas ringis, vahel ka maa peal, nad on sisuliselt surematud (õnnetusi vahel küll juhtub, aga ka kedagi väga kõrvaldada tahtes on kindlam ta mingi asja sisse aheldada), nende üle valitseb triumviraat jne.
Kohe alguses kuulutab autor, et tähtis on Lugu, mitte selle sõnastamise ilu või emotsionaalne haaravus. OK, see on aktsepteeritav seisukoht - aint et paradoksaalsel kombel ei alga tekst mitte looga, vaid kolmekihilise sissejuhatusega. Muideks, mulle näiteks Zelazny seepärast meeldibki, et tema romaanid algavad tegevusega. Mis üldisemalt toimub, sellele vihjatakse vähehaaval mõnekümne lehekülje pärast. Zelazny meenus vast seepärast, et kirjeldatud demonoloogia sarnaneb ehk mõneti ja kohati isegi meeleoluti tema "Lord Demoniga". Aga lugudega, rääkimata siis Lugudest, on kehvasti. On mingid juhuslikuvõitu katked, mitte arhetüüpsed narratiivid. Lugude jutustamise asemel kipub autor kohati omaenese ilukõnet nautima. Ja emotsionaalse haaravusega on asi hoopis halb (mida muidugi oligi arvata, kui lugu ise nadi). Enne lõppu on tosin lehekülge VÄGA tüütut taustasündmuste kokkuvõtet. Kas peategelane teadis kõike seda algusest peale? Ilmselt teadis. Miks ei võinud seda siis vähehaaval tema kaudu anda? Ilmselt pidas autor segaseksjäävat jutustamisviisi "kunstipäraseks". Tulemus on paraku vastupidine. Kui noorest deemonist peategelane oleks läinud algusest peale teadlikult vastu sellisele ennastohverdavale lõpplahendusele (no aimanudki, et vanad kuradid tal naha üle kõrvade tõmbavad), oleks olnud ka Lugu.
*
Sama autori “Eldabiinide Laul” on sisuliselt kangelaslugu. Kusagil elavad lisaks inimestele koletised eldabid, ja kui kangelane sellise maha lööb, siis toimub midagi seestumiselaadset ja tulemuseks on eldabiin, eldabi hingega ehk siis mitte eriti inimsõbralik inimene. Aga prints Qu osutus nii kangelaslikuks, et tema hing jäi peale. Ning loo lõpp ei ole kangelasloole just tüüpiline - rääkimata algusest, sest autor on oma loo jutustamist alustanud kolmekümne kuuendast peatükist. Mis pole ju üldse halb mõte.
Romaani teeb huvitavamaks asjaolu, et see on esitatud nagu kangelaslugu esitava lauliku kaudu - ja laulikul on mõningaid probleeme. Sest prints Qu lugu on oma teatud faktides juba kanoniseerunud, osa asju on vaid oletuslikud ja osa päris teadmata - aga laulik peab loo terviklikkuse huvides ju lüngad täitma ning esitusele ka omapära lisama. Samas võib lauliku kohatine ilukõnelisus ka närvesöövalt mõjuda...
Romaan vajaks ehk pisut toimetamist, kuid ulatub avaldamiseks vajaliku tasemeni. Ja, nagu ulmelistis jutuks oli, võinukski olla juba avaldatud, kui autor poleks jäänud lootma heale tulemusele romaanivõistlusel. Siiski oli võistlusel tugevamaid ulmeromaane, nii et autor tegi valearvestuse.
*
“Roheliste lippude reservaat” (mille pealkirjas ma kolmanda välte küll meelsasti esimesega asendaksin) oli ladusalt kirjutatud, kuid sisutu lugu.
Ja liiga hilja kirjutatud - sellist stiili viljeldi pool sajandit tagasi. No et tegelased ei vestle omavahel, vaid esinevad lugejale. Nõukogude ajal oleks selline lugu, kus pahad kapitalistid olid pahad seepärast, et olid kapitalistid, ka avaldamist leidnud. Praegu, loodan, seda ei juhtu. Muidugi, näiteks Belials kirjutab tavaliselt veel kehvemini ja teda vahel avaldatakse, aga loota võin ma ju ometi.
Ma arvan, et lugu oleks realistlikuna olnud huvitavam kui praegu ulmelisena. Ilmselt oleks autor olnud täiesti võimeline samal ainel krimkat kirjutama. No et uurijad Post ja Kõsta võtavad kaasa pool tosinat politseikooli naiskursanti (lihtsalt et lõbusam oleks), sõidavad kuskile Otepääle ja hakkavad seal miskit narkoäriga intriigi lahendama, komistavad maadevahetuse otsa jne. Antud juhul ei lisanud ükski ulmeline leiutis või asjandus loole kõige vähematki.
Päris jamaks läks aga siis, kui hakati “poliitikat” arendama. Viimane kolmandik oli seetõttu väga läbinähtav ja igav. Need kindlameelse pilgu, tahtejõulise lõua, sooja käepigistuse ja õiglase meelega poliitikud, kelle ainsaks paheks suitsetamine, meenutasid kah pigem viiekümnendate aastate nõukogude kirjandust.
*
Ja olemegi jõudnud äramärgitud esikümneni.
“Hingelõõma” üks autor, Jaan Aps, esines eelmisel romaanivõistlusel täiesti realistliku tööga, arvustaja Künstler võrdles teda Ekspressis koguni Raimond Kaugveriga. Esialgu on teadmata, kas Joonas Sildre poolt olid nüüd illustratsioonid või osutusid mõlemad autorid ühtviisi osavaks nii sõnade kui graafika poolest. Igatahes oli tegemist profitasemel illustreeritud, küljendatud ja trükivalmis käsikirjaga. Muidugi, kohati need illustratsioonid asendasid verbaalseid kirjeldusi, mitte ei täiendanud neid.
Põnevikuna käivituv lugu võinuks pöörata ka poliitiliseks, ent selgub, et tegevus keerleb esoteeriliste organisatsioonide ümber ja mängu tulevad ka üleloomulikud võimed. Kirjutamisoskus on täiesti tasemel, autor oskab vajaduse korral pinget lisada, ja ka hoogu maha võtta.
Põnevikule omaselt hakkab taust avanema ajapikku ja vähehaaval. Salapära on küll hea, aga kui lugeja ei tea, milleks tegelane on üldse võimeline, siis see raskendab kaasaelamist. Peategelase Ojari kitsam spetsialiteet jääb teadmata. Me saame teada vaid seda, et ta on vabakutseline ning sõidab tellimuse peale kliendi juurde. Maksukonsultant? Meesprostituut? Küllap tahtis autor temast teha universaalset ohtlike olukordade lahendajat, aga seda mõõtu ta välja ei anna.
Kui veel norida, siis viimases veerandis on tunda kiirustamist ja ulmeline intriig ise, mille ümber tegevus keerleb, on pisut - kuidasnüüdöelda - lihtsameelne.
*
Käsikirja “Poolel teel” autoris oleks kohaliku ulmega kursis lugeja ilmselt Siim Veskimehe suurema vaevata ära tundnud. Ning tema romaanide kangelaste võimete suhtes juba kahtlusi ei teki. Nad suudavad enam-vähem kõike. Välja arvatud ehk naisterahvaste psühholoogia mõistmine - mis neid küll eriti ei sega. Ja mõni plaan võib ju esimesel katsel ka ebaõnnestuda. Loos on hoogu, on tohutud mastaabid, on kirev tegelaskond, on mure inimkonna ja väikese Eesti käekäigu pärast.
Neis, kes ei ole ulmega harjunud, tekitavad võõrastust hääldamatute nimedega tegelased, segased kohamääratlused, sündmuste välkkiire ülekandumine kuratteabkuhu. Ulmesõbra jaoks on see kõik aga vaid plussiks, eksole?
Sisust ma ei tahaks rääkida, sest tõenäoliselt saavad huvilised seda varem või hiljem raamatust lugeda - ja ma loodan, et isegi parema vormi saanult kui see, millega mina tutvusin.
*
Ka Kristjan Sander on kujunenud oma selgelt äratuntava käekirjaga autoriks. Tema “Kolmteist talvist hetke” - ma loodan, et tegemist on ajutise pealkirjavariandiga - osutus ürii silmis seekordse romaanivõistluse kõige tugevamaks ulmelooks. Mis usutavasti tähendab, et tekst jõuab peagi lugejateni. Mulle see lugu meeldis. Kui tahaks norida, siis seisaks see koos ka juhul, kui põnevuse kruttimist ja madinat oleks tiba vähem, aga ega need liialt ei häirinud ka. Sisu on piisavalt lihtne ja eelkõige meeldis stiil. See, et lugedes on kaks võimalust: kas autorit uskuda ja kaasa elada või siis nõutult distantseeruda - aga loogikaga pole midagi teha, pidevalt "mis värk on?" küsimine ei anna tulemust. See oli ka üks neist umbes kahest ja poolest käsikirjast kogu romaanivõistluse peale, mis mind lugedes tõrgeteta kaasa haaras. Ja seda, kui mul lugedes tekib jah-see-juhtus-just-praegu-minuga tunne, hindan ma kõrgemalt mistahes sõnameisterlikkusest või ideede tulevärgist.