Paul Anton sai kolmapäeva varahommikul surma neljal moel korraga. Kerge vihmake, mis Riia tänavat looritas, polnud veel hajuda jõudnud, kui see juhtuski. Ta oli astunud sõiduteele, libastunud ning löönud kolba kukla läheduses vastu kõnnitee kõrget äärekivi sirgeks. Samal hetkel tõmmati ta läbi hiigelveoauto, mis, veider küll, millegipärast trajektoori läbi kesklinna oli valinud, rattakoopa. Mehest oli alles vaid luupuder ja -kapsad, kui sellesama hiigelveoauto koormast tabas teda mastaapne tellise taoline kivi ning litsus ka mehe lauba sirgeks, nii et pea esi- ja tagakülg olid nüüd kenasti paralleelsed. Kõige tipuks väljastas veoauto rattakoobas Paul Antoni tsentrifugaalse hooletusega otse kõnniteele ning seal naelutas mehe asfaldisse jääpurikas, mis juba päevi vabanemist ootas, soovides tungida raketina maa suunas ning tehagi võib-olla midagi sellist, mida ta nüüd just tegigi. Nojah, surm oli neljakordne ja silmast pilkne, arvata võib.
Hommik polnud iseenesest sugugi kehvasti alanud. Paul oli öövalvest, nagu ikka, kusagil seitsme ajal tulema pääsenud, siirdunud kaubamaja kohvikusse ning ühe tassi tulikuuma kohvi joonud. Kohv lõi ta tunded loitma, andis päevaks vajaliku impulsi ja värskuse. Soe juga mäsles mehes ka siis, kui ta kaubamaja liuguste vahelt välja astus, kergelt ringutas ning eemale, majade vahelt välja vahtivale päikesele lõbusalt silma tegi. Ta langetas päikeseprillid laubalt silmade ette, tõmbas odava sinise nokatsi pähe, vaatas jalge ette, vältimaks libastumist libedal ning vesisel kevadisel jääl, ja mõtles rõõmuga oma äsjasest avastusest. Täna hommikul, vastu kella viite oli tal valves istudes, arvutikuvaril pasjanssi ladudes geniaalne idee tekkinud. Idee kätkes endas peent süsteemi kommipaberite kollektsioneerimiseks. Paberid tuli lihtsalt kummidega kinni tõmmata, kenad värvidejärgsed pakid moodustada ning... ning siis oli ta punasega teele astunud ja libisenud. Ettevaatus polnud ta vend, ta oli unustanud sestap ka temaga nõu pidada ning libastus nüüd kevadisel jääl sõidutee servaosas. Mehe jalad lendasid viueldes ettepoole ning viimane, mida ta oma maapealses elus kuulis, oli vali loomalik rööge, mis näis tulevat otse selja tagant ja võis ilmselt kuuluda sellele lillas mantlis vanaeidele, kes murumunajalt ta kõrval teeületust oodanud oli, turbani taoline moodustus mütsiks peas ja hommikune ärkamiskibedus tugevasti kokku surutud, jõuliselt punaseks värvitud huulte vahel pakitsemas. "Kuhu sa, hull-loom, lähed!" oli ammumise sisuks olnud. "Kuhu sa tormad!"
Paul Anton oli olnud vaikne mees, anneteta, mõtlik. Ta ei soovinud elult paljut, ehk üksnes mingit piskut, mida aeg-ajalt taskust võtta ja nosida. Mingeid rosinaid näiteks, võib-olla. Naist tal polnud, lapsi ka mitte, üksnes tagasihoidlik ühetoakorter Supilinnas, just Kartuli tänava nurga peal. Ometi oli ta soovinud elada, kommipabereid kogudes maailmas vitaalselt ringi mässelda ning mis põhiline- mitte enneaegselt surra! Tema teada oli tal kolm-nelikümmend aastat elurõõmu ja punetust põskedel veel ees.
*
Ja siis saabus vaikus. Ammumine katkes poolelt ammelt, vanamutt muutus halliks ning jäi koos ülejäänud maailmaga kuidagi uduselt taustale püsima. Paul punnitas kergelt silmi, kuigi sai väga hästi aru, et neid tal enam pole. Või noh, olid-olid, aga üknes siinsamas kõrval lebaval eluta kehal, endisel temal. Tema praegune tema ei olnud enam sellega sääl läikival linnapõrmandul kuidagi seotud. Paul nägi kogunevat rahvamassi ning hakkas läbi udu justkui jälle ka hääli kuulma. Keegi kriiskas hoolega hädapasunjalt, vist seesama hommikuse printsipiaalsuse käes vaevelnud punahuul, politsei trillerdas vilega ning juhatas liiklust maas lebavast laibast mööda. Paul Anton rippus kuidagi olemuslikult, isegi füüsiliselt, nagu talle petlikult näis, oma endiste silmade läheduses sinakashalli valgusfooriposti alumise otsa juures ning nägi sealt kenas peegelpildis oma endist maailma. Veider tunne läbis teda. Oli nagu peegel ja ei olnud ka! Hommik paistis ju nagu tavaliselt läbi tema enese silmade, aga ei paistnud ka. Nüüd sõitis kohale neoonkollane reanimobiilauto ning sealt kargasid välja valges kitlis töömehed. Nad tõmbasid Pauli silmad laiali, kuulasid kõri pidi veidi pulssi, sügasid siis tsipake ninu ja möönsid, et räme kraam! Vägagi räme! Et sedalaadi tappu nähes läheks nõrgema psühholoogiaga sellidel süda pahaks. Kohe kõlaski ümber valitsevas inimspaleeris esimene ööge ning keegi vallandas kellegi mantlile rohelise joa. "Siga!" karjus mantliomanik ning sudis käekotiga usinasti mööda oksendaja kaela. Maailm hakkas tavalisse ratta tagasi pöörduma, inimeste orbiitidesse lendlesid nende endi toimingud, veel vaadati kiiruga ära, kuidas ovri keha autosse tõsteti ning paiskuti siis linna peale laiali, uudis ahhetama panevast hommikusest vaatemängust kurgus automaadivalanguna esimest tuttavat nägu ootamas, et sellesse söövitavat kadedust tulistada. Nemad olid ju pealtnägijad ning seda au ei saanud neilt enam keegi röövida.
"Noh, vahid oma surma vä?" Paul pidi ehmatusest püksi kusema, kui tal jah, oleks mingid püksid veel olemas olnud. Instinktid paistsid aga siiamaani kenasti funktsioneerivat. "Täitsa võimas lahend! Neljal eri moel tapetud saada! Kõva sõna!"
Paul Anton vaatas ringi ja nägi enese kõrval taustsüsteemist erksamavärvilist, noh, ta ei osanudki seda nähtust kuidagi liigitada- õhupallikest. Kogu maailm oli nagu kerge sordiini all, kõik värvid kaldusid mingisse ühtlasesse sinakasse tooni, kuid see õhupallike siin tema ees oli kõvasti nähtavam. Ta heitis veel pilke ümbruskonda ning hämmastus. Nii lähedal kui kaugel võis sedalaadi õhupallikesi näha. Erinevas suuruses, kirjeldamatu värviga ... noh, jah, õhupallikesi. Ka ta ise- Paul kaes ennast korra sisemiselt- oli paras õhupallike, kujult just samasugune nagu kõik teisedki, aga väga suur. Ta võis enda läbimõõduks lugeda ehk viiskkümmend sentimeetrit, ta näis olevat suhteliselt samas jämeduses nagu jõuline kõrvits kellegi vanakese ees turuletil. Siin-seal silma torkavad pallikesed, mis hõljusid silmatorkavalt sinakal taustal eri kõrgustel, eri asendites- mõne "nöör" hooletult küljele näitamas, mõne oma kas või üles- olid märksa väiksemad, mõni mõõdetav vaid millimeetrites. Ning igalt poolt kostus hala ja nuttu. Palju hääli, meeste ja naiste omi, sekka laste haledat ulgu.
"Tere tulemast maatailma!" sõnas tema kõrval hõljuv pallike nüüd nutuselt. Ta näis olevat umbes samas punsusastmes kui Paul Anton . "Suruks ju sul asjalikult kättki, aga arva ära ja nii edasi!"
"Arva ära mida?" Paul Anton käitus nagu ohmoon. Üllatus üllatuseks, aga viisakas peab alati olema, see oli tal tegelikult juba kooliajast selge ju. "Tere," lausus ta parandavalt ja kiiresti. "Tulemast!"
"Nii et siis hüppasid läbi?" teine pallike näis alustavat pikemat kurba jutlust. "See on tubli iseenesest, aga muidugi kurb ka. Selge see. Ikkagi et surm ja kõik muu! Oot! Oi kurat, juba Aednik tulebki! Kannata nüüd Menetlus ära, siis räägime edasi!"
Kõikjalt kostuv nutt katkes vaatemängu ootuses kui noaga lõigatult ning Paul oleks pea hea meelega krae vahele tõmmanud ja minema jooksnud, ehk isegi selja taha roppusi karjunud, nagu filmides tehti, kuid hirm vallutas kogu ta keha. Lisaks näis, et mingeid lihaseid omamata polegi eriti võimalik üheski suunas liikuda, põgeneda, joosta. Kusagil üleval lõi kõvasti kohisema, sinine taevas Vanemuise teatri kohal avanes tirinal nagu püksilukust tõmmatult ning piklikku avausse ilmus hiiglaslik roheline lõust. See oli nagu midagi sellist, kui vee all istudes üles vaadata ning näha, kuidas keegi naljamees pistab oma molu vette ja vahib uudishimulikult alla, veealusesse ilma. Roheline lõust oli välimuselt nagu multifilmist välja hüpanud, meenutades oma kallerduses veidike sülti ning kujult veidike aju. Tal olid suured mustad punnis silmad väikeste valgete pupillidega keskustes ning hiigelpikk punane keel, mis lotendas liikumise ajal lõdvalt pea kõrval. Pea pööritas ennast uurivalt siia-sinna, otsaette tekkis murelik korts. Võis uskuda, et aiatööline on kaotanud kastekannu, just nii murelik oli see vaade. Pilk jäi seisma Paul Antonil ning rohelist molli ilmestas järsk rõõm. Suu venis vägisi kõrvuni ning siis vallandus "Yesterday", tuntud biitlite lugu. "Yesterday! All my troubles seemed so far away!" Roheline moll laulis nagu noor jumal, nagu Paul McCartney kuuekümnendatel, eksimata viisis ning tuues hääles esile harva kuuldavat ilu. Siiski, vist oli hääles pigem John Lennoni tämbrit. Pea alustas kiiret lähenemist. Ava taevas venis veidi laiemale lahti, kuid mingit keha olendile ei järgnenud. Pikk roheline kael pikenes pea liikumise rütmis ning paari sekundiga jõudis hiiglaslik molu Riia tänava kohale, täites enesega kahe üle tänava paikneva valgusfoori vahelise ruumi, ning jäi seal seisma. Laul katkes, pikk keel muutus otsast ülipeeneks ning hiigelpea küljes paiknevad mustad silmad tardusid olekusse, mida meile tuntud maailmas tuntakse kui "niidi nõelasilmast läbi ajamise vaadet". Ta liigutas aeglaselt ülipeent keeleotsa Pauli suunas ning alles nüüd nägi Paul , et tema kehas on kaks sõõret. Ütlen sõõret ja ei eksi, sest need need tõepoolest olid. Ninasõõrmed, kergelt karvaste servadega seest ja nii. Keel jõudis Paul Antoni vasema sõõrmeni, suskus sisse, ning kõhvitses siis seal madujalt minutikese ringi.
Paul Anton ei osanud kogu asjast, peale selle, et kõik oli väga hirmus, tuhkagi arvata. Ta ei tundnud midagi, keeletöö polnud ebameeldiv vaid valmistas pigem kõdi kusagil tema oletatava aju kandis.
Keel kadus Paul Antonist ning roheline "aju" suskas selle nüüd iseendale ninna. Sügavalt, täie põhjalikkusega. Järsku kaotas roheline ilme kogu eneses väljenduva õnne ning keel vajus lõdvalt tänavale rippu.
"Tühi, kurat!" pomises sültjas nägu ning tõmbus pettunult taeva suunas tagasi. Oli näha, et ta pole asjade käiguga rahul. Ta osatas taganedes mõnitavusega hääles: "Kommipaberite pakkimine kummiga! Ainuke originaalne idee! Võimas info, grandioosne istik!" Pea kadus sedalaadi ludinal ülespoole, nagu kerib ennast oma ümarasse vutlarisse plekist mõõtelint, plumpsatas pillu, kostus taas püksiluku tõmbamise heli ning taevane lukk sulgus, jätmata sinasse mingit jälge. Kõik oli täpselt nagu minutike tagasi, kuigi ei olnud ka. Paul oli uue ja veidra kogemuse võrra rikkam.
"See on kasvataja!" lausus hääl lähedusest ning Paulile meenus ta kaaslane. "Aednik!"
"Kasvataja?" Paul Anton vaatas pallikest enese kõrval. Parasjagu astus keegi lihavate säärtega teispoolne ning keskealine seelikukandja temast mustade kingade abil läbi. "Aednik?"
"Nojah, või kuidas soovid, siiailma surnutele on ehk kõige labasem öelda, et tegu on Jumalaga, kuigi nii see ei ole. Tegu on Aednikuga, aga ka see väljend pole just päris täpne."
"Ma ei saa aru!"
"Me oleme teispoolsuses, eks ole! Seda juba taipad, ma usun. Ja see teispoolsus, see on selline hiiglaslik peenar, kui nii võib öelda. Aedniku aed."
"Mis pagana aednik? Mis aed?" Pauli pea oleks endisel ajal praegu ringi hakanud käima. Ta ei saanud millegist aru, kõik tundus segane. "Kas saaksite täpsustada, palun?"
Naaberõhupall köhatas kergelt sissejuhatuseks, mis oli paras eputamine, sest kurku ju polnud, mida oleks vaja olnud sel moel pneumaatiliselt harjata, ning alustas:
"Peale surma saab inimesest mitte miski, kuid tema vaim, tema teadmised, tema olemus, elu jooskul kogemustega omandatud kraam ja muu selline jääb talle alles. Ta on midagi sellist nagu joon, mis koosneb punktidest- punktidest, mida pole näha. On ju teada, et tõeline, ehe punkt, see, mille alusel tegelikult arvutatakse, mille abil tegelikult maailma lahti mõtestatakse, on mittemiski. Ta on olemas, aga teda ei saa käppida. Tal on nimi, kuid keegi pole teda näinud. Ja neistsamadest punktidest, neist, mis on olemas, aga mida ei saa tajuda, neist koosnebki see joon, palli vars, milline on vaimuilmas inimene. "Kus on mõistus?" küsid sa, hea sõber, ja ma vastan, et mõistuse ja tunnete ja kõige muu sellise pagasi jaoks on siinkandis pagasiruum- õhupall. Õhupall on muidugi taaskord naiivne väljend, viide millelegi paralleele tekitavale, millegile, millest ka iga tainapea, kas või laps aru peaks saama, kuigi vahet pole, sest keegi ei seleta kellelegi siin midagi, mina olen erand. Sest mina olen füüsilise maailma jaoks koomas, minu õhupall ei vähene, mul on veel lootust kogu krempliga sinnapoole tagasi pöörduda. Okei, see niinimetatud õhupall, mis me näime praegusel ajal olevat, see on samast materjalist- ütlen materjalist ja irvitan- kui punkt ja joongi. Kujuta nüüd ette! Joon on justkui õhupalli all olev nöör ja õhupall selle otsas on “pea”. Nad on, aga neid ei ole. Persoonid teisest maailmast ei tea sellest kõigest midagi, aga meie istume siin tänval, siin, kus auto meid tabas ja puhume mugavalt juttu. Oleme olemas, nii et tolmab!"
Paul Anton võpatas ja tundis valu kannikas. Täpselt nii nagu oleks teda keegi persest näpistanud. Jutukaaslane aga näis "muigavat habemesse".
“Kuidas te saite mind näpistada, kui mul kanne pole?” päris Paul Anton üllatunult ja hõõrus mõttes peput.
“Ka metainimene õpib midagi! Kuna mu õhupall ei tühjene, siis saan ma oma teadmisi kasutades üht teist endale lubada. Kohanemine! Õpe!”
"Ohoh, päris omapärane..." Paul ei osanud muud kosta. Kogu teooria oli ta pea kenasti pulki täis ladunud. Ta oleks veel pool tundi tagasi kaubamajas kuuma kohvi rüübates selliste asjade üle naernud, selliste asjade rääkijat põlglikult ja venitavalt Uh-Uh-Ulmikuks hüüdnud ja teabe vastuvõtust loobunud. Jutt oleks näinud suur lollus, ehk isegi midagi iba kategooriast. Nüüd aga, nüüd näis, et peaks vist siiski ikkagi kuulama. Kogu lugu näis puudutavat ka teda ennast.
"Nojah, sured ära ja jääd sinna hõljuma, kus surma said. Näed, kõik need pallikesed, mis näha on, kõik need on siinkandis otsa andnud. Suuremalt jaolt juba sõja aegu, sestap nad nii väikesed ongi, suuremad pallid on enamalt jaolt autoõnnetustes hukkunud, paar tükki on pussitatuid.
Maailmas mittekoomas olevate surnud kodanike pallikeste vaim maatailmas hakkab nüüd noorenema. Teadvus muutub aastatega pöördvõrdeliselt maal toimunuga nooremaks, rohelisemaks, ning lõpuks hakkavad nad põmmpeastuma, saabub puberteet, hiljem lapse- ning siis imikuvaimsus. Näed, see väike, paari millimeetrine pallike on siin olnud juba seitsekümmend aastat!"
Paul vaatas mõtlikult paari meetri kaugusel hõljuvat paari millimeetrise diameetriga pallikest ning tabas esmakordselt, et need pallikesed on hallid. Nagu hariliku pliiatsiga tehtud, sedamoodi hallid.
"Seitsekümmend aastat? Kust te seda teate?"
"Noh, kümme aastat tagasi oli ta veel kõnelemisvõimeline ja rääkis mulle üht-teist. Et esimese Eesti ajal jäi ta siin hobuse alla, kui turult tuli, sai ühe laksuga surma ja nii edasi, noh. Tänaseks on ta praktiliselt minema vähenenud. Pallikesed vähenevad koos teadmiste hajuga, selles on kogu asja konks."
"Mulle tundub, et need pallid on hallid. Enne polnud neil mingit värvi!"
Ta jutukaaslane turtsatas lõbusalt.
"Aga muidugi! No muidugi! Kohe kui ma ütlesin, et punktimaterjal, manasid sa endale kujutlusse halli punkti ruudulisel paberil ja nüüd ongi sul nii. Mingi laps aga hiljuti siin rääkis, et tema kasutas matemaatikatunnis ainult rohelist pliiatsit, ja nii kui ma talle punktijuttu ajasin, ütles ta, et kogu laotus on täis rohelisi õhupallikesi. Kujutlusvõime, mees, sellest ma räägin! Kujutlusvõime! Näiteks, näed, et mu pallikese vars on sinu pallikese poole turris. Mida sa tunned, mida kujutled, kui tiba järele mõtled?"
Paul Anton vahtis enese poole paiknevat "õhupallinööri", naaberpalli sirgjoonelist jalga ning adus äkki õhus sokihaisu. Nagu oleks keegi oma higistatud jalakattevahendeid tema poole sirutanud.
"Juustuhais..." pobises ta ning jutupartner naeris laginal.
"No vott! Täpselt! Harjumused, kujutluslikud harjumused! Tegelikult pole, aga näib, et on!"
"Ehk siiski nihutaksite oma vart tiba?" Paul justkui punastas veidi.
"Pole võimalik!" teise häälest kostus resoluutsust, ehk isegi veidi solvumist. "Ma pesin sealpoolsuses, maailmas noh, alati jalgu ja sokke ka. Aitab nüüd sellest, ma olen puhas poiss, ära kujutle enam nii!"
Paul Anton proovis, kuid ega hästi saanud, ning kuna ta ei tahtnud uut tuttavat solvata, tegi kiiresti muud juttu.
"Aga see..., kes ta oligi? Aednik? Mis temaga on?"
"Oo jaa! Aednikul on vaja meie loomingut, teda huvitab meie juures vaid see. Nägid ise, mehike laulis ennist "Yesterday'd", see näitab, et tal on umbkaudu analoogne maitse maailmas valitsevaga. Või noh, talle ei pakuta ju muud kui ainult seda, mida inimesed maailmas loovad. Ise ta, mulle tundub, on puhtalt loomevaba olend, mingi kõiksuse robot ehk, ei tea, ei kujuta ette.
Ta vist kasvatab ja arendab meid, inimesi, võtab maakera kui peenart ja inimesi kui porgandeid. Eks ole. Igavene ringmäng, loomingu kasvatamise ja korjamise eesmärkidel. Inimene kasvab maailmas üles, kogeb elu jooksul asju, loob loomet ja siis sureb. Aga aedniku jaoks oleme just siis küpseks saanud. Ta tuleb kohale ja ajab oma pika keele meie teadvusse, kontrollib, on meie peas miskit ka uudset, midagi, mida maksaks endalegi kopida. Ehk meenutab see kõik veidi õielt õiele lendavat mesilast, ehk. Korjab oma niinimetatud neste ära ning pistab endale keelega ajju. Ning siis, kui õhupallid on vähenenud olematuks, järele on jäänud vaid roots, inimene on jälle nullstaadiumis, tühi leht, siis pistab ta selle tühjaks saanud lötsi värgi istikuna kellegi viljastuja emakasse maailmas ning ongi ring täis. Naine sünnitab lapse, sellel on vaimne istik kenasti kaasas. Hakkab arenema uus vaim, uus loome, õhupall hakkab maailmas jälle arenema, selleks, et maatailmas seda jälle kunagi tühjendada saaks.
Teisalt võib jälle nii asja vaadata, et meie, praegused niiöelda õhupallid, oleme justkui klaastaara, millesse elu jooskul villub õlu, mille aednik siis ära joob ja tühja taara uuesti ringlusse laseb.
Kui keegi maatailma tekib, on see kurb sündmus. Nägid ja kuulsid ise- lapsed kõik nutsid, kui sa surma said! Aga siis kui siit minema sünnitakse on rõõmu laialt!
Vaata-vaata, käbe!"
Paul vaatas ehmunult selja taha ning nägi, kuidas esimese Eesti ajal hobuse alla jäänud kodaniku õhupall lõhki plaksatas ning vars maha kukkus. Tänaval kõndivad inimesed astusid sellele oma sinajas olemises teistpoolsuses sagivalt peale, seisid sellel ning ootasid rohelist foorituld. Kepike jäi muidugi puutumatuks, oli ta ju kahekordselt turvatud selliste juhtumuste puhuks. Esmalt poolsusega ning teisalt ei lubanud valmistamismaterjal ennast puudutada.
"Nägid! Vaim sai uueks vohamiseks küpseks, plangiks! Varsti tuleb Aednik ja viib selle minema, et kellegi emakasse susata. Sedapsi on lood!"
"Aga teie ise?"
"Mis mina?"
"Ütlesite, et viibite oma reaalses kehas koomas, mis teist edasi saab? Kaua juba?"
"Jah, sellega on sitt lugu. Üle kümne aasta juba tolknen siin, ära ka ei sure seal, muidu oleks juba esimesi tühjenemise märke näha. Ma ootan seda, noh, tagasipöördumise võimalust. Mu “õhupall” ei tühjene. Olen rääkinud Aednikuga enesega sellest asjast, et paluks eutanaasiat ja nii edasi, too püüdis hammastega mu õhupallil punni õgvendada, kuid kuna mingit punni ega midagit muud ju polnud, siis ma arvan nüüdseks lihtsalt, et Aednik andis mulle lihtsalt väikese etenduse, et mu viginast lahti saada. Ajas mingit iba, noh! Ilmselt selleks, et ma olin eluajal ju päris kõva tantsija. Andekas koreograafki servast. Ehk soovib kasvataja iga hinnaga mind ikka tagasi saata, mingite uute omadustega, ning siis, kunagi, minust head matti võtta. Jumal teab, mis loomeinimesest uute vaimuelementide ootamatu lisandamisega saada võib! Teen mingi erihea laulu ehk, maalin mõne suurepärase maali- Aednikule see juba meeldiks!"
*
"Aga kuulge!" laibaautos kartulitega onglöörimist harjutanud abitööline, tudeng Maarek, oli ühtäkki üllatust täis. Ta oli vist karjääriredelil sammukest mingis suunas astumas, igal juhul nii talle tundus. Ta oli just kartuli üle laiba käest pillanud, sellele järgi kummardunud, kogemata käe laiba kõrile toetanud ja seal... Ta katsus igaks juhuks veelkord. Tõepoolest! Võis tunda mingisugust hädist pulssi!
"Kuulge!" röögatas ta veelkord ning alles nüüd vaatas juhiistmel raadionuppe keeranud mees, sohver Stepan, tema poole.
"No mida sa räuskad, poiss! Istu kuss!" Ta oli vist midagi kuulnud! Eurolaulud olid ehk juba järgmisel lainepikkusel kenasti rivis ja ootasid vaid käivitajat.
"See laip siin...," Maarek osutas väriseva sõrmega enda kõrval sõidu rütmis rappuvale tuimale kehale, "see laip vist polegi laip. Mulle näib, et ma tundsin õhkõrna pulssi!"
"Lollus!" lausus autojuht, kuid peatas auto siiski tänavaäärses jäätunud hanges, keeras raadio tiba valjemaks ning ronis taha, nooruki ja laiba juurde. Oskamatult rebis vanamees surnu silma lahti, õhkas klaasistunud objektile enda ees ning nühkis varrukaga hoolega, just nagu puhastaks prille. Tardunu ei liigutanud, pupill püsis kenasti paigal. "Sitt on surnud, ma räägin!" ütles sohver, krooksatas koorma tatti ninna ja sülgas klimbi kusagile autosügavikku. "Lännu!"
"Aga pulss! Katsuge pulssi!" noormees tundus Stepanile paraja pinnuna persses. Elus- surnud, mis vahet seal oli! Tema asi oli koolnu laibakuuri sõidutada ja asi tahe. Persse siin veel vaja oli hakata kedagi elustama ja jamama, kui muul juhul oleks ta juba varsti tagasi baasis olnud, sooja teed rüübanud ja valvur Timofeiga paar turakat tagunud. Aga nüüd see kuradi intelligent, neetud tudeng, muudkui mölises ja ajas oma tüütust suust välja.
"Mina pole arst, raisk!" lausus mees jämetsevalt ning ronis rooli taha esiistmele tagasi. "Naahui mind huvitab, minule öeldi, et viin raisa kambrisse ja kõik! Ei olnud, et "kui miski muutub, siis" klauslit sees. Et siis viin kusagile mujale või hakkan suust suhu hingama! Ei olnud!" Mees käivitas veoki ning lükkas käigu sisse. Ta näol peegeldus tuimus, ta oli otsustanud. Mees teab, mis mees teeb, mõtles ta ning näitas aknast välja sülitades suunda. Sülitada talle meeldis, ta oli sellel alal omajagu meistergi! Selline ala oleks võinud olla olümpiaängude kavas, ta oli juba ammu niiviisi mõelnud.
Maarek vaikis veidi aega, rappus koolnuga kenas sünkroonis ja mõtles pingsalt. Inimese elu paistis tema kätes olevat! Mis siis, et inimesel paistsid laup ja kukal paralleelsed olevat, mis siis! Ta sahmis veidi tasahilju taskutes, leidis mobla ning valis närviliselt kiirabi numbri.
*
Kõlas lukutirin ning pallikesed viskasid pilgud üheskoos võpatades taeva suunas. Võpatades-võpatades, nagu oleks see neil võimalik olnud! Kuid siiski tundus mõlemale nii. Taevane lukk oli avanenud nüüd hoopis teises kohas, enam-vähem kaubahalli kohal ning sealt sisse pistetud pea polnud see, kes enne. See polnud Aednik!
"Assa lits!" sosistas Pauli naaber hirmunult ning Paulile tundus, et ta tunneb naaberõhupallis värinaid. "Loomepiraat, raisk!"
Taevapilusse ilmunud pea oli tihedalt kaetud mustade, näis et pesemata lokkis juustega. Muud eriti näha polnudki, sest tundus, et ümber pea on mähitud mingi hall teibi taoline lint. Ehk see oligi teip, mis jättis vabaks üksnes suure näo silmad, suu ja nina; teip nagu murdvargal, kes ei soovi, et teda hilisemalt kohtupingis liiga hõlpsalt tuvastataks. Silmad vilasid pahaendelises ahnuses mööda maatailma edasi-tagasi, pea alanes veidi, paljastades jämeda pesemata kaela ning pilk pöördus üles, taeva suunas, uurimaks, et ega kedagi rohkemat kusagil lukku avamas pole. Pauli arust oli pea eemaletõukav, nägu tülgastav. Ta oleks tahtnud, et Aednik oleks ka kohal, et ta oleks tõmmanud oma taevase luku lahti, rohelise pea sisse pistnud, ning lõbusalt "Yesterday'd" laulnud. Kõhe oli!
"Suurepärane!" sisistas tume lõust järsku ning naeris vastikut, ebakõlalist naeru. Ta käivitas justkui mingi vana krigiseva grammofoni ning ulgus valjult ja ebamusikaalselt. Võis tajuda, kuidas pallikesi maapinna lähedal tabas ühtlane judin ning nad tõmbusid instinktiivselt kokku nagu kellegi tappasaaja munad enne kohutavat hoopi jalgade vahele. Tegelikult muidugi ei tõmbunud, see kõik ainult näis nii.
"Pagan, jaole sai, raipeõgija!" sosistas Pauli naaber ehmunult Paulile. "Sinu loome järele tuli vist! Loodab värsket kraami saada, loodab, et jõudis enne Aednikku jaole! Tuli raksu, noh, aeda, noh!"
Pea hakkas allapoole venima, paljastades ebameeldiva seenejalana välja sopistuva pika kaela. Ta mustad silmad, mis olid Aedniku omadega võrreldes tunduvalt väiksemad, püsisid ainiti Pauli pallikesel. Pea seisatus keset teed, sellest jalutasid läbi sinakad inimesed, ning suust ilmus välja määrdunudkollane, hallitusplekkidega pikk keel. Pea võttis sisse juba tuntud "niidi nõela taha ajamise" asendi, silmad kontsentreerusid peenikesele keeleotsale ning sõõrmetele Pauli pallikeses ja siis ta suskas. Paul Anton tundis pahvakat okseaistingut enesesse tungivat ning öögatas vastikusest.
"Äla inise, pelv!" rögistas loomebandiit käskivalt ja segaselt, sest keel oli ju rääkimist takistavalt kaugel väljas. "Jää vait, tõblas!"
Paul Anton tundis, kuidas räpane keel temas ringe tegi ning tuhlas läbi kõik pallikesesopid. Jäle oli! Ta olematu süda läks pahaks ning ta oleks tahtnud nutta! Talle näis, et teda vägistatakse tänavanurgal, kusagil õhtuses Supilinnas, ning ta ei saa midagi ülemvõimu vastu ette võtta. Ta pidi lihtsalt kaitsetult seisma ja taluma liikumist eneses.
Siis keel kadus ning jubedik pistis selle iseenese ninasõõrmesse, torkas sügavale ajju ning liigutas hoolega.
"Pelsse!" Pea näis olevat üsna raevus. Ta tõmbas keele ninast välja ning vahtis vihaselt Paul Antonit. "Kommipaberite liigendamine! Raisk! Ja kõik vä! Oi, pervo, oi sitt!"
Pauli tuju läks muidugi veelgi kehvemaks. Lisaks vägistatusele hakkas näima, et kogu ta elu jooksul kogutud loome on parajalt mõttetu saast, nii mõttetu, et isegi mees, kes koguski saasta, seda millekski ei pidanud. Pea krooksatas paar korda põlglikult ning hakkas siis kaugenema. Ta oli ilmselgelt pettunud ja näis, et viha temas ei anna talle asu. Nii oligi! Pea jõnksatas seisma ning lähenes taas. Ta avas laialt suu ning laksatas oma mustad hambad raevukalt läbi Paul Antoni pallikese. Ja siis veel ja veel- laks-laks-laks! Oli puhas õnn, et õhupallike oli meisterdatud sellisest vastupidamatust materjalist, muidu oleks olnud lõpp ka Pauli maataelul.
Ülalt kostus taas lukutõmme ning Paul viskas pilgu taevasse. Kas oli oodata veel kellegi kolmanda, veel kellegi jubedama külaskäiku? Kuid ei! Lukuhäält oli kuulnud ka mustpea, ta lühenes ühe pika vilinaga taevasse, kadus plurtsuga oma luku taha ning temast jäi näha üksnes tige must silm, mis peaaegu kinni tõmmatud tõmbluku vahelt taevalaest alla piilus.
Vanemuise teatri kohal avanes teine lukk ning sinna ilmus esmalt pikk punane lotendav keel ning siis Aedniku rõõmus nägu. "Barceloona!" alustas ta Freddie Mercury häälel, pistis pea kenasti taevaalusesse ruumi ning jätkas veidi võimsamalt: "Barceloona!"
Paul Antonile tulid suurest vabanemisest lausa kujuteldavad pisarad pallile. Issand, kui hea oli Aednikku näha! Teda kes nende eest hoolitses, neid armastas ja austas, neid uuesti ringlusse lasi ja nii edasi! Ja ilmselt ka kaitses selliste rämedate sellide eest, nagu see seal luku vahel.
Aednik laskus stabiilses õndsuses, ta oli millegagi üsna rahul. Ta tegi muudkui hääli, ümises "Tügüdügüdünn, tügudügudünn," ning karjatas siis järsku täiest väest: "Barce- lohonaa!"
"Mine munni!" röögatas äkitsi keegi ülevalt, kaubahalli kohalt, ning Aedniku roheline pea peatus kui herilasest susatult, laul katkes. Ta pööras näo kiirelt üles taeva suunas ning märkas siis, kes teda hõiganud oli. "Persse keri, väärakas! Hiljaks jäid!"
"Ohoh!" Aedniku hääles oli veidi ehmatust. "Vargapoiss, sina!"
"Ise oled vargapoiss, ohmooninägu, raisk! Võta teatavaks, et hiljaks jäid, sitt! Tõmbasin tüübil juba kõik kenasti peast välja, ning mitte ei kopinud, vaid kattisin täiega tühjaks ja peistisin endale pähe! Hulgaliselt väärt kaupa! Hulgaliselt!" Taevaalust läbi julm ja kirglik naer. Jubedik uskus, et ta oli tõepoolest seekord enne Aednikku kohale jõudnud, lõpuks ometi! Ja mis siis, et ta polnud midagi peale kommipaberite jaotamise uuenduse leidnud, Aednik ju seda ei teanud. "Sulle jätsin tüübi teadmuse kommipaberite vallast! Ole hää, aja aga ajju ja tunne ennast hästi, pervik!"
Aednik jäi korraks mõttesse, väänutas pea allapoole, silitas hella pilguga veidi Paul Antoni pallikest ning pöördus siis tagasi üles, musta luku vahelt välja vilava vastiku silma poole.
"Ma juba käisin siin ennemalt," lausus ta rahulikult. "Kõik on korras, kaup laos, ei maksa muretseda. Hakka parem astuma, mine inise kuskil omas tobedas kakofoonias ja tunne mõnu, et olemas oled!"
"Käisid juba vää?" vastikusse häälde ilmus vingumisnoot. "Sirista omale viina ajju, raisk'ä! Sitta sa käisid!"
"Ja veel! Tõmba oma idiootne teip ükskord pea ümbert lahti, kelle eest sa ennast varjad? Me oleme siin ju ainult kahekesi!"
"Persse mine! Tõmba ise endal lahti!"
Aednikule hakkas aitama. Varas oli liiga ülbeks läinud. See oli midagi sellist, kui maailmas, füüsilises reaalsuses, sattus keegi pargipingil kotletisaia sööma ning siis maandus sööja õlale tuvi ning vajutas noka sügavalt burgerisse. Ning äraajamise peale laksutas üksnes saiaomaniku näos tiibu ning häiris sööjat muul moel, tagudes nokaga saia üha intensiivsemalt. Sigadus ülbuse marinaadis!
"Auh!" haugatas Aednik nüüd ja rapsas peaga jõuliselt võõra luku suunas. Tsirr! sulgus see koheselt ning kõik jäi vaikseks. Aednik pööras ennast tagasi allapoole ning hakkas taas Paul Anton ile lähenema.
"Munn oled enivei!" kostus veel taevaseid summutatud räuskeid, kuid lukku uuesti avada varas enam ei julenud.
"Noh, nunnuke!" Aednik oli laskunud Paulini, õhkas talle peale ning hõõrus põskedega Pauli kujuteldava ümaruse jälle kenasti läikima. Või see ainult näis nii? "Käib siin igasugu tõpraid, mittetöise tulu sõpru, mittetöise loomingu harrastajaid! Aga pole hullu! Pole hullu!"
Aedniku rahustav hääl ja lähedus tõid Paul Antonile enesevalitsuse tagasi. Ehk polnudki lugu veel kõige hullem. Ehk sai Aednik neile mingi tara ümber tõmmata või siis mingite kemikaalidega tõrjet teha või midagi. Igal juhul näis, et midagi on teoksil. Kas just tara ehitamine, kemikaalidega puistamine, ei saanud veel aru.
Aednik ajas keele peeneks, vaatas keeleotsa "niidi nõela taha ajajalt" ning suskas selle siis taas Paulisse. Paul oli veidi hämmastunud, veidi rõõmuski! Ehk oli Aednikul siiski mingi kena ja asine loomeke enne kahe silma vahele jäänud! Ehk polnudki ta nii loomevaba ega midagi! Aedniku keel ei käinud seekord otsivalt ringi, pigem meenutas tegevus mingit tankimist. Paul tundis ennast millegipärast autona, millesse bensiinijaamas täidesaatvat vedelikku laetakse. Aga ilmselt oli see meelepett ja nii edasi. Selles polnud loogikat!
Kuid oli! Oli loogika! Aednik tõmbas keele välja, vaatas veel asjalikult ringi, nägi maas esimese Eesti aegse vanamehe vart, ühmatas rõõmsalt, haaras selle keele otsa ning taandus ära üles, torkides kepikesega hambavahesid. "Hetke-he vaid!" ütles ta veel Urmas Alenderi häälel ning kadus siis, tõmmates taevase luku enda järel tirinal kinni.
Paul tahtis oma naabrile juba midagi öelda, midagi uhket, midagi teemal "siiski siiski", kuid teine jõudis temast ette.
"Palju õnne, härra!" lausus naaberõhupall pidulikult. "Te olete koomas!"
"Mida?" Paul prantsatas kujuteldavalt perseli siiasamasse kõnniteeporri, just foori ootavate inimeste jalge alla. "Kuidas, palun?"
"Su reaalne, teispoolne, füüsiline mina pole mitte surnud vaid koomas. Ega aednik niisama sulle ajju uusi oskusi poleks tankinud. Ikka selleks, et sind sealpoolsuses muuta, et sus miski liikvele lüüa, kui peaksid juhtuma teadvusele tulema. See meenutab loomade ristamist, puude pookimist! Et võtad selle ja selle ja segad kokku ja vaatad, mis saab. Et ehk joppab ja asjast areneb välja midagi enneolematut, midagi hämmastavat, uut ja huvitavat. Mulle tankis ta ka kunagi andeid ja oskusi juurde. Ma peaksin nüüd, kui peaksin juhtuma sealpoolsuses üles tõusma, suutma maailmatasemel maletada ning jube hästi krohvida."
"Mida teha?"
"Krohvida."
Paul Anton tundis järsku kehas, pallis, mingit veidrat liikumist, kuulis kuidas kõik ümberkondsed rõõmsalt "Hurraa!" röökima hakkasid, ning laksatas siis kõige täiega lõhki.
*
Õde Mathilde kohendas koomasolija tekki veidi kohevamaks, silitas õrnalt mehe lapikut laupa ning silmitses õnnetut veidi aega, pea viltu. Jube ikka, milline see maailm kogu oma täiuses oli! Kas siis selleks, et me tunneksime heaolu mõistet, pidi keegi taluma mitteheaolu, pidi vedelema komaatilises olukorras siin, haiglas, ning olema pea esi- ja tagaküljelt paralleelseks virutatud? Kurb lugu! Hea, et mehel olulisi omakseid polnud, kes oleksid siin voodiserval istunud ja halanud. Sel moel oleks kogu lugu veelgi kurvem olnud.
Õde Mathilde pööras selja ning asutas minema. Seitse palatit, seitse räsitut veel ja siis väike kohvi enne õhtuste protseduuride algust. Neiu asetas käe juba ukselingile, kui ruumis kõlas järsku mingi vidin. Õde võpatas kergelt ja heitis pilgu akna suunas. Ah-jaa, õhuaken oli ju veidi poikvele jäänud, et väljas tulvav kevadine värskus ka koomasolija palgeile jõuaks. Ruume võis jäädagi konditsioneerima, kuid ühe hea ja värske kevadise õhupahvaka vastu ei saanud miski. Täpselt akna lahtioleva pilu taga laulis esimene kevadlinnuke. Ilus väike vidistaja, halli sulestikuga ja puha. Mathilde oleks hea meelega järele vaadanud, mis liigi esindajaga tegu ka on, kuid talle meenus kahetsusega, et ta oli lindude määraja ostmata jätnud, sest "Brutaalse seksi käsiraamat" oli ahvatlevam tundunud. Õde kahtles korraks, otsustas siis aga akna lahti jätta. Küll hiljem jõuab selle kinni tõmmata, las tuba tuuldub, las lapik laup hingab.
Ta asetas käe uuesti palatilingile, avas juba ukse, kui vidin kordus. Kuid... kas kordus? Vidinas oli seekord midagi humaanset kostnud, midagi ebalinnulist. Ta pöördus uuesti ning silmitses mõtlikult tuba. Aken, kardinad, öökapp - kõik olid vaikselt omal kohal. Tilguti, lavats ja segitambitud mehike samamoodi. Ta silmad libisesid mööda mehikest hajameelselt üles ning peani jõudes neiu kiljatas ehmunult, surudes käe kiiruga suule. Mehe silmad olid pärani ning jälgisid ainiti teda. Õde ei jõudnud veel otsustada, kuidas olla või mida teha, kui mees mätsutas suus vidinal tatti veidi asisemaks, pööras pea õhkõrnalt akna suunale ning sülitas tugeva lirtsu. Linnulaul katkes ning aknataguse laulu esitaja, halli sulestikuga lind, laskis tugeva oki tõttu oksast lahti ning kähmles õhus üllatunult eemale. Ta sai lennujõulisuse üsna peatselt taastatud ning vuhises minema, sinna kuhugi, minema siit, kaugemale. Tal kulus veel pool tundi kilomeetrikaugusel oksakesel, kuhu ta pimesi maandunud oli, et tatt näost maha pesta ning taastada kogu oma lindjas väärikus ning heaolu.
Õde astus kaks kikivarvulist sammu voodi poole ning taganes siis samavõrra, kuid sootuks väiksemaid samme kasutades. Ta oli hetkel kui peata kana, ta ei kujutanud hästi ette, mida sellises olukorras tegema peaks. Mees oli koomast väljas, see oli selge, kuid... ta oli sülitanud sellise hämmastava täpsusega, ning tabanud seitsme-kaheksa meetri kaugusel laulvat väikest lindu läbi peenikese aknavahe otse silmade vahele. See oli midagi uut, midagi segadusseajavat.
"Vidin häiris tiba, sorry. Kutsuge aednik, palun!" sõnas mees vaikselt, liigutamata pead. Ta vaatas otse õde Mathildele silma ning nägemata seal mingit reaktsiooni eesti keelele palus uuesti, seekord prantsuse keeles: "Applez le jardinier, s'il vous pla?t! Je voudrai parler de mon ballon!*"
Õde astus sammukese lähemale, ta näkku oli ilmunud huvi. Mees voodil sai sellest aru nii, et tema viimane keel oli täkkesse läinud ning ta jätkas samal moel.
"Fermez la fenætre, s'il vous pla?t, pour que ce type de cheveux noirs ne puisse plus pénétrer!**"
Ning alles nüüd jooksis õde teisi kutsuma, suurt rõõmusõnumit levitama. Veidrate annetega patsient oli koomast väljunud, see oli suurepärane uudis!
*
Järgmiste päevade lehed olid loomulikult sensatsioonist tulvil. Pealkirjad röökisid ise enese eest ning lehemüük lõi viimase viie aasta rekordeid. Nii palju osteti viimati lehti siis, kui oli selgunud, et peaminister on pede ning kohe ülejärgmisel päeval, kui oli selgunud, et ta siiski pole pede vaid ainult transvestiit. "Koomast väljunu räägib prantsuse keeles", "Mehest sai koomas olles tippsülitaja", "Eesti vastloodud sülitamisliit teeb ettepaneku lülitada ala olümpiamängude kavva", "Prantsuse keele õppetund- tellikaga laubast lamedaks" kirendasid pealkirjad inimestele näkku ning need aina ahmisid infot endasse. Tõepoolest grandioosne, mõtlesid paljud ning jalutasid justkui muuseas üle Riia tänava ülekäiguraja. Ehk tabab neidki mingi imetabane anne, ehk saavad nemadki prantsuse keele hoobiga selgeks või siis saab neist tippsülitaja! Teadis ju igaüks, milliseid rahasid olümpiavõitjatele maksti ja mis on kuulsus üleüldisemas plaanis.
"Kuulsus!" võis nii mõnelgi pimedal õhtul Riia tänaval sosinaid kuulda ning näha tumedaid siluette teele viskumas. "Talent!"
----------------
* Applez le jardinier, s'il vous pla?t! Je voudrai parler de mon ballon! - Kutsuge aednik, palun! Ma soovin rääkida oma õhupallist! (pr. k)
** Fermez la fenætre, s'il vous pla?t, pour que ce type de cheveux noirs ne puisse plus pénétrer! - Sulgege palun aken, et musta peaga tüüp enam sisse ei tungiks!" (pr. k)