Otsing

Ema istus juba laua taga, isa aga oma toolis, raamat põlvedele visatud ning jalgadega kamina poole. Usun, et tal oli nii, nagu ta asetasin, hoopis mugavam. Kuna uksepoolne aknaklaas, ehk kahjuks just see, mis nüüd tuppa tuisku ning lume pehmeid helbeid sisse lasi, puruks löödud oli, vajas isa kaminas lõbusalt praksuva ning leekiva tule soojust kogu selle täies mahus. Ma ei suutnud meelde tuletada, millal me kõik koos sellesamuse vana tammepuust laua taga istusime ja ootasime, mil mu vend ahjust verivorstid otse lauale tõi. Siis istusime me kõik laua äärde, ema luges söögipalve ning asusimegi

Peeter vaatas aknast välja. Kõik oli jälle pime, nagu talvel ikka. Valgus kadus nii ruttu, et vaevalt maksis päikesel tõustagi. Ega talviste ilmadega päevad palju helgemad olnud, aga siis nägi teinekord pilvi või midagi muud põnevat. Eelmisel kuul oli ta märganud isegi lennukit - viivuks see küll vaid vilksatas, aga tal oli vedanud, just hetk varem oli ta silmad lahti teinud. Needki kippusid viimasel ajal nii kiiresti väsima... Ehkki, ega seal väljas midagi eriti vaadata olnudki - puude, inimeste ja autode nägemiseks oleks ta pidanud end vähemalt istukilegi ajama, seda aga ei jaksanud ta juba

Seal Tartu linnas Rüütli tänaval, kus vanasti oli ?Mäng ja Kool?, sealt veidi edasi Treffneri poole ja siis üks nõks üle tee, vaat seal otsustas Kaarel Ehasalu avada vanakaarmi- ja suveniiripoe. Ta oli tähele pannud, et kunsti asemel müüs viimasel ajal vanakraam iseäranis hästi, eriti suviti, mil linna peal hulkusid igavlevad turistide jõugud, kes meelsasti valuutat oleks kulutanud, aga ei leidnud sobivat kohta. Kaarelil oli aga Valgjärve kandis mitu head sugulast, kes mõistsid kampsuneid kududa, sepatööd teha ja puust igasugu asju voolida, ning sellise kraami peale olid turistid maiad. Nii et

Mõni aeg palusime soovijatel saata oma nägemusi "Algernoni" kujunduse kohta. Laekus kaks arvestatavat varianti. Selgitamaks, milline kujundus on kõige rohkem lugeja meelepärast, kuulutab toimetus välja vastava küsitluse. Vastusevariandid on: 1) "Algernoni" kujundus augustini 2004 (praegune paigutus, sinised toonid); 2) "Algernoni" praegune kujundus (praegune paigutus, pruunid toonid); 3) "Algernoni" praegune paigutus mingi muu värvilahendusega (näidata ära, millisega); 4) siit leitav prototüüp: http://www.hot.ee/ivo_t/algernon2/ 5) siit leitav prototüüp: http://bart.w3.ee/algr/index3.htm

Isand Ed Vecini jutt jättis liiga abstraktse mulje. Tegevuskoht ja ?aeg on määratletud kyll konkreetselt, aga paljud asjad jäid ähmaseks, mille kirjeldamist yhelt sedasorti tekstilt ootaks. Võtan need ykshaaval ette: Iidvana tamm. Aga mis ta nimi on? Mis kohas ta kasvab? Mis temaga seostub veel peale selle, et mingi ullike võtab yks kord tema ees pea langetada, justnagu loodaks maast raha leida (äkki on seal keegi raha andmas käinud, et taudist lahti saada? Sellise raha korjamisega saad endale sama taudi kaela ju). Ja kui arvata, et see tamm on tegelikult väljamõeldud, siis võib yhtlasi

Juba enne konkursile laekunud jõulujuttude nägemist oli mul mingisugune ettekujutus sellest, mida seal näha saab. Mõningal määral see täitus, mõningal määral mitte; selles polegi asi. Aga sest silme ette kerkinud pildist tahaksin rääkida kyll. Yksikud lood jätan seevastu kommenteerimata, sest mul pole vähimatki aimu, mida "Algernoni" toimetus nendega teha kavatseb: paisata kogu see andekyllus jõhkralt näkku pahaaimamatule lugejale, jagada saak laiali vähehaaval, et kolme leiva ja kymne kiviga toita aasta jooksul ära kõik kaksteist hiirt, või trykkida ära vaid kaks-kolm parimat ning kaunistada

See lugu juhtus kord jõulueelsel ajal, kui ma läksin Võrtsjärve äärde matkama. Ilm oli ilus, külmakraadid olid puud härmatisse mähkinud, kuid maa oli must. Kolasin kaua järveluhtadel, astusin korra isegi sirinal pragunevale jääle, maausulisena langetasin korra pea rannavallil kasvava igivana tamme ees ja hakkasin tagasi minema oma maakoju, mis asus järvest napilt paari kilomeetri kaugusel. Kodutee viis mind mööda kunagisest uhkest Muuga talust. Sellest on järel vaid palkidest majaseinad, põlispuud ja üksikud ilupõõsad. Vene aja lõpus hakkas üks tollane elanik maja katuselt varakevadist

Kuidas lumemees linnapargi serva laste mänguplatsile oli saanud, ei osanud keegi öelda. Igatahes oli ta esimese advendi hommikul kohal, kõrgudes üle ronimispuude ja varjates olulise osa vaatest orus laiutavale linnale. Kes iganes selle ka ehitanud oli, lapsed olid vaimustuses. Teist sellist linnas ei olnud. Ja mees oli tõesti vaatamist väärt, see polnud mitte ainult suur ja võimas, vaid ka ebatavaliselt ilmekas. Lisaks suule ja ninale olid isegi lõuajoon ja põsesarnad lumest hoolikalt välja voolitud ning värviga toonitud, tumedatest läikivatest kivitükkidest silmad tundusid kaabuserva varjust

Mööda koridori kostsid sammud, uks avanes ja noor naine astus tuppa. ?Ma näen et sa oled heas tujus, aga on aeg?? sõnas ta ja astus süstalt käes hoides voodi juurde. Poiss voodis ei vastanud, vaadates ükskõikse pilguga pimedasse aknasse, mille tagant aeg-ajalt kostus üksikute mööduvate autode müra ja nii kutsuvalt kumasid linnatuled. Vaikides laskis ta õel võtta oma käe ja ükski lihas tema kahvatus näos ei liikunud, kui süstlanõel ta käsivarde tungis. ?Ongi kõik. Soovid sa midagi?? küsis naine vaadates poisile äraootavalt otsa ning kohendades voodis lamaja tekki, saamata mingit vastust muigas

Täpselt niimoodi olid nad lõpuks naisega kokku leppinud. Detsembri 23. õhtul läheb ta mägedesse oma pisikest majakest ette valmistama, et naine ja tütar saaksid 24. õhtul järgi sõita. Nad olid juba eelmisel aastal plaaninud, et korra võiks ka päris talvel mõned päevad mägedes veeta, et perega mõnikord lihtsalt omaette olla. Kuid selleks oli vaja toad enne soojaks kütta, natuke koristada ja magamistoa aken ära parandada, mille nende tütar suve lõpus kogemata harjavarrega puruks lõi. Paar päeva tagasi oli sulaks läinud. Gregor kruttis oma dziibile saha ette ja võttis rattaketid kaasa, kuna