Otsing

Kerge tuulekohin kõrgel puulatvades mõjus peaaegu uinutavalt. Mason süütas suitsu ning pööras näo päikese poole. Sügis oli küll juba saabunud, kuid ilmad püsisid endiselt soojad ning talv tundus olevat alles mägede taga. “Hea küll mehed, lõuna on läbi!” teatas käre hääl tema selja tagant. Mason kustutas sigareti niiske mulla sisse ning ajas end püsti. “Koguneda minu juurde!” Nurgeline kuuekohaline luuresoomuk oli pargitud täpselt keset väikest metsalagendikku. Masina katusel paiknevas kuulipildujatornis passiv tunnimees vaatas tülpinud ilmel seersandi ümber koonduvaid sõdureid ning sülitas

28. - 30 juulil toimub Jõgevamaal, Kassinurme linnamäel Mütofest - muistse maailma pidu. Festival on neile, keda huvitavad muistendid ja legendid, lood ja laulud iidsetest aegadest, muistne võitluskunst ja käsitöö. Linnamäel on ellu äratatud tõeline Muinasmaa oma linnuse, kuningakoja, linnuserahva ning laadalistega. Toimuvad ajastulised vaatemängud ja turniirid, peetakse laata. Linnuses töötavad meistrid, kes oma oskusi huvilistele edasi annavad. Esinevad bändid, kelle muusika on inspireeritud mütoloogiast: Auli, Raudants, Inferno, Battlelore, Paddy's. Meistrid korraldavad huvilistele

Jõgi oli külm, kui ta sellesse astus. Jääkristallidena põletavad veekeerised niutsusid ümber ta jalgade, pekslesid ringi, tõusid, paiskusid õhku. Vetikakihi siidjas selgus hajus – mitte kohmakusest, vaid meelega – jõepõhjas ärganud liiv täitis selle oma ühtlase tusasusega. Kivid kadusid. Metsas laulis kaur. “Tsiuuk-tsiuuk.” Esimene pillimees mängib endale leinamuusikat. Ja ometi oli see ilus hommik. Üks sellistest, mille puhul Vatstõk tavatses öelda: “Hea päev – hea päev, et surra.” Taevas oli tühi. Tuule õrn käsi paitas ükskõikselt kõrgustesse pürgivaid saarepuid ja vigvamitest vinduvat

Ter ärkas, aga ei avanud veel silmi. Ta tunnetas kuiva pehmet maad oma selja all ja hingas sisse värsket metsahõngu. Kusagilt eemalt oli kuulda ärevat ojavulinat, linnulaulu ja tasast tuule mängimist puulehtedes. "See on nagu..." mõtles Ter, kuid talle ei tulnud meelde, mida kõik tema ümber talle meenutas. Kui ta veel hetke selle üle juurdles, mõistis ta, et õigupoolest ei tulnud talle üldse mitte midagi meelde. Kummaline tunne, mõtles Ter. Ning samas imestas, kuidas sai see tunne talle kummaline tunduda, kui ta üldse ei mäletanudki, mida tähendas kummaline ja mismoodi oli tunnete tundmine. Ta

4. märtsi "Postimehes" imestab Berk Vaher, miks küll on ulmekirjandus vormi poolest nii konservatiivne (vt. trükikommentaare Urve Eslase artiklile "Ulmekirjanik on Eestis hüüdnimi, aga mitte amet"). Teema on juba "Algernonis" korra üleval olnud, kuid ma loodan, et mul õnnestub arutelule midagi lisada. Esiteks, ulme ei ole tingimata oma vormilt konservatiivne. Ka anglo-ameerika zhanriulmes on vormieksperimentaatoreid - vaadatagu näiteks Micheal Moorcocki kaheksakümnendate alguse loomingut, näiteks "The Entropy Tango: A Comic Romance" (1981). Ka zhanriulmega väga tihedalt suhtestuva Vonneguti

SISSEJUHATUS Idee lugeda läbi terve aasta eesti uudisproosa sai algtõuke „Loomingu” iga-aastastest ülevaadetest, mis ilmuvad traditsiooniliselt märtsikuu numbris. Neid lugedes olen tundnud alati kummalist ebamugavust, otsekui süütunnet, mille taustaks kurb tõik, et enamasti olen ise ilmunud viiekümnest raamatust läbi lugenud ainult kolm-neli. Samas on keegi suutnud kogu toodangu ammendada ja ehkki suur lugemus ei näita automaatselt veel midagi, on selge, et mingi kvaliteet peab sellega siiski kaasnema. Kokku võtvalt: sooviks oli vähendada oma ignorantsust või veendumust, et olen teemas

Uhke rongkäik sammus väärikalt mööda aegade jooksul kivikõvaks tambitud teerada mäekülge mööda üles. Madalad kloostrimüürid, mille väravatest oli rongkäik alguse saanud olid ikka veel näha, kuigi väravate sulgumise tuhmist mütsatusest saadik oli päike ennast juba ümber Hatta-Oh tipu keeranud. Allpool, kus rada oli laiem ja raja kõrval võis kohata varaseid kitsekarjuseid või ula peal käinud armastajapaare, oli Kõigeõhulisem astunud aeglasemalt ja iga psalmisilbi erilise rõhuga välja öelnud. Tema sammud olid olnud kerged ning eemalt vaadates võis jääda mulje nagu kõnniks kloostriülem õrnalt