Otsing

Miks nad muumisid tõsiselt ei võta?

Uus taevajuust toob seekord kaasa Soobli eri. Eesti ulme populaarseimat karusloomakest siis alustuseks tsiteerimegi: "Aga nüüd hakkan saama. Tuli veel meelde üks maailm, mille lood Keskmaa saagadele palju alla ei jää. Muumiorg on see koht. T?si, enamik jutte on lastele suunatud, ent näiteks "Trollitalv," "Hilja novembris" ja "Muumipapa ja meri" pakkusid t?siseid lugemiselamusi. Eriti sel teemal, kuidas kolle ja hirme t?eluseks jutustati. Ega nad niiväga lastejutud olegi, "Muumipapa ja meri" on papadele m?eldud, nagu jutu päises kirjas. Tõepoolest, miks? Elukaid on ju igasuguseid, maailmgi

Pagulased

Kolmandal nädalal lõppes neil toit, mõni päev hiljem joogivesi ning edasi tuli minna üle surnud lauskmaa, mida kastis õlijas punane vihm. Nendesuguseid oli sellel ajal palju ja mõnikord mindi lausa kogukondadena; nii läksid ka nemad, ehkki lõid teistest viimaks lahku. Neid oli kaks: morn longusõlgne mees ja nooruke tõmmu poiss, kelle kõnnak oli väsimusest kange. See olin mina. Sündinud kaksteist aastat tagasi enneaegsena, väntsutatuna, alalõpmata näljast karjuvana, elujanusena. Rotina sitke, rabelev, suurte süüdistavate silmadega mina. Mina, Jakob. Oli uute piiride tõmbamise aeg, oli võitluse

Soojust otsimas

Oddasit gulan nieguidan Sk?dja daid munnje čuojaha Barut mu nieguid fievrridit Sk?dja daid munnje čuojaha Vuovdi dan biekkas juoiggada: ?Vel muge ?lbmot friija lea!? Mari Boine, ?Sk?dja? (Taas kuulen oma unelmaid kaja toob nad minuni lained kannavad mu unelmaid kaja toob nad minuni mets laulab neid tuulde: ?Seal kuskil on vabadus, isegi minusugustele!?) Me Yu süsteem, Ge. Põhjapolaarala. Keskpäev Meeria jõe ürgorus Gadilamaal, planeedi põhjapoolseimas asustatud piirkonnas. Inimestest põlluharijate tared olid koondunud kobarasse Gadila raudteejaama ümber, justkui otsides seal külma eest varju

Detsember 2004

"Algernoni" toimetus soovib kõikidele lugejaile head uut aastat ning rohkeid kordaminekuid!

"Algernoni" 2005. a. jaanuarinumber on töös, palume veidi kannatust.

"Algernoni" kujunduse teemaline lõng asub... (link tuleb kunagi)

"Algernoni" aastalõpunumbris ilmub kolm juttu: juba esimeses "Algernoni" numbris esinenud Märt Lauri uus lugu "Pagulased" ning kaks teost Juhan Voolaiu ja debütant Ed Vecini sulest.

Lubadus

as ma oletan. Te otsite Igavese Elu templit?” vaadates korraks minu poole lisas ta: ”Ankist?” Hetkeks vanakese teadmistest pahviks löödud, tuli mulle meelde meie linna needus. Muidugi. Ank oli linn, mis suure valguse ajal valguse südamikul kõige lähemal oli olnud ning seetõttu kandsid kõik linna elanikud juba sünnist saati tumedaid prille, et kaitsta õrnu silmi. Nii ka mina. Instinktiivselt (nagu ikka, kui keegi nendele vihjab) kohendasin klaase näo ees ja noogutasin andes märku nõusolekust. “Sellel kuul juba neljas seltskond, kes minu juurde satub. Peale templi külastajate ei käigi siin keegi

Teaduslikel eesmärkidel

Tähelaevastiku k?ige paremini varustatud ja vastavalt sellele ka meeskonnaga ekspeditsioonilaeva ?Astroflash? viibis tâhesüsteemis juba peaaegu kolm nädalat, baaslaev oli jäänud tiirlema neljanda planeedi orbiidile, mis ülejäänud taevakehadest enim huvi pakkus, süsteemi teisi planeete uurisid ?Astroflashi? pardalt teele asunud iseseisvad moodulid ja automaatjaamad. Neljas planeet kuulus kehtiva määratluse järgi M-klassi hulka ning kajutas endas selle musternäidist, vett leidus ülemääragi, planeet oli niiske, aga eluvormide rohkusest ja mitmekesisusest hoolimata peeti seda senimaani ohutuks

Üle ööbikupõranda

Katkend peatselt kirjastuse "Varrak" toimetusel ilumvast romaanist. Tõlkinud Juhan Habicht. Lumi sulas ning maja ja aed hakkasid jälle vee laulu laulma. Olin elanud Hagis kuus kuud. Olin õppinud lugema, kirjutama ja joonistama. Olin õppinud palju erinevaid tapmisviise, kuid polnud ühtegi neist veel tegelikkuses kasutanud. Mulle tundus, et kuulsin inimeste südamelööke ja olin omandanud muidki kasulikke oskusi, ent need olid pigem minus endas tekkinud kui Kenji õpetatud. Ma võisin olla kahes paigas korraga, muutuda nähtamatuks ja vaigistada koeri pilguga, mis nad hetkega magama pani. Selle

Omast ja võõrast ehk kahest heast

Kui ma mõtlesin, millest seekord kirjutada, olin alguses isegi pisukesti hädas. Kui kirjutada sellest, mis ulmega seoses südamel, või siis sellest, mis meil ulmes praegu toimub, või siis ulmikute toredatest ettevõtmistest, tuleb ikkagi välja üks, viimase paari aasta populaarseim teema: mis meil täna halba on. Ei viitsi. Sestap jäi üle ainult võtta teemaks midagi hoopis muud, täiesti suvalist. Paar värskelt loetud raamatut ja vaadatud filmi praakisin kohe välja (kaua võib viriseda; samas, mõni taies paraku muuks alust ei anna). Sestap ei hakka ma heietama ei Veeilmast, ei Turteltui

Eluaegne

Idee Mõtted selle üle, miks juhtub aeg ajalt asju, mida me ei mõista, viisid mu lõpuks arvutikuvari ette. Juhtumitejoru mis on meie jaoks kohati liiga traagiline, on samas nii tihe, et me korrutame, juhtub ikka, see on ju tavaline. Mõte sellest milline on inimese elu ja selle teine, pimedam pool, sundisid mind välja pakkuma oma versiooni. Alati ei pruugi unenäod olla maailm, mida me arvame teispoolsuseks. Tegelikult oleme me lihtsalt hiirekesed, kes jooksevad mitmerealisel sõiduteel ja ei märka alati kõrvale vaadata. Enne kui pöörduda kõrgema võimu poole vastust saamaks, tuleks küsida

Jõuluteemaliste ulmejuttude võistlus

Ajakiri "Algernon" kuulutab välja jõuluteemaliste lühijuttude võistluse. Tööd palume esitada "Algernoni" vormistamisreegleid silmaspidaval kujul hiljemalt 15. detsembriks 2004. aastal e-kirjaga toimetuse aadressil algernon@obs.ee . Jutt peab kuuluma mõnda ulmezhanri, olgu selleks siis teadusulme (science fiction), õudus (horror) või imeulme (fantasy). Mahupiirang on 2 000 (kaks tuhat) sõna. Ühtlasi avaldab toimetus hea mõtte eest tänu Indrek Harglale.

Selles numbris