Otsing

1. Semir peatus jõe keskel ja vaatas ülesvoolu. Koltunud kulu pikad kollased libled ulatusid madalatelt kallastelt tema alt läbi sõudva pruuni veeni, ülevalpool paistsid sügiskülmade poolt näpistatud putkede mustunud kroonid. Veepiirist veidi kõrgemal kasvas kaks pihlakat lähestikku; tuul liigutas nende marjakobaraid vee kohal. Isegi pihlakamarjade värvis puudus erksus. Silla käsipuudele riputatud eredvärvilised reklaamid kutsusid koduperenaisi ostma pesuvahendit “Hüpervärskus”. Mees pööras pilgu allapoole ja nägi, kuidas otse tema jalge all kuue meetri sügavusel vesi väikesel kärestikul

Alltoodu on toimetatud versioon 2005. aasta novembri viimasel nädalal postiloendis SF2001 toimunud vestlusest. Osa võtsid tähestikulises järjekorras Juhan Habicht, Tanel Rõigas, Kristjan Sander, Andres Septer, Andres Soolo, Raul Sulbi ja Liisa Vesik. SEPTER Siis kõige lähedasem asi unistajate "küberruumile": http://psdoom.sourceforge.net. Eriti soovitav on lugeda läbi autorite kurtimised teemal KUI raske on panna seda asja adekvaatselt käituma ja mõtelda selle üle, KUI lõdvalt graafiline liides on seotud selle all oleva virtuaalse "tegelikusega". HABICHT Thanx for the link, nagu öeldakse. Aga

Jõuluvana vaatas Augustile otsa. Apelsinid ja nektariinid, villased sokid ning rulluisud. August ajas ennast istukile. Tema silmad hiilgasid. ÌEi, ma ei kurda, kõik need on väga head kingid, see on paremgi kui ma ootasin. Aga kas tead, mida ma tegelikult tahaksin?ì ÌNo ütle, poiss!ì ÌMulle meeldiks see, kui inimestel oleks minust kasu. Ma tunnen, et seni pole ma midagi tõeliselt kasulikku saanud teha ...ì ÌTõeline kasu sinust on see, et sa oled minu ja isa silmarõõm,ì ütles ema vahele. ÌKõik armastavad sind.ì ÌMa ei räägi sellest, mis ma OLEN,ì ütles August pisut solvunult. ÌMa räägin sellest

Kohtan sageli arutlusi sellest kuidas teaduslik fantastika on surnud ning kuidas mõni rumal autor seda ei tea ja ikka kirjutab. Heasüdamlikumalt seletatakse teinekord hoopis, et teaduslik fantastika on oma aja lihtsalt ära elanud ning see ei huvita enam kedagi... Kui kirjutan Ìteaduslik fantastikaì, siis mõtlen ulmekirjanduse seda osa, kus teose oluline komponent on värske/uudne teaduslik hüpotees ning milles autor lahkab mitte ainult hüpoteesi sotsiaalseid mõjusid, vaid tegeleb siiski ka probleemi endaga. Just see, mille kohta ligi nelikümmend aastat öeldakse inglise keeles hard SF. See ulme

Üks keskaegne lugu vanast Tallinnast. 1427 aasta 19. märtsil, Püha Joosepi päeval, oma tavalise ennelõunase uinaku ajal nägi prints Antonius ääretult veidrat und. Tema ees seisis kahel pulgataolisel jalal kollane ürgvana vioola. Selle oli talle nelja marga ja kahe veeringu eest pähe määrinud Riiast saabunud seikleja ja hambassepuhuja, Riia linna muusikute peamuusik Kastor. Kastor, kes kandis samuti principali või printsi ehk linna peamuusiku nimetust, tegi tunamulluse Turu reisi ajal paaripäevase peatuse oma Tallinna ametivenna juures ning jättis lahkudes Antoniusele vioola ja linna

Toimetuse koosseisust otsustas lahkuda Raul Sulbi. "Algernoni" kollektiiv soovib talle edu kõigis tema tulevastest ettevõtmistes.

“Missasii?” imestas mutt. “Paber, noh!” “Mul on palju paberit! Võin sulle anda küll!” muutus nõid lahkemaks. Tarmo võttis taskust hunniku passe ja näitas Jagaale. “Ei, selliseid küll pole!“ “Aaa.. mis sa meie maal teed ?” jätkas mees. “Tuuli taahtmine vaanu aaegu meenutada! CCCP-i aajal käisin ikkka siin suuvitamas!” “Ega sa järsku terrorist ei ole?“ päris Tarmo. “Sadist oole ma küll. Aga traktorist küll miite!” seletas nõrga kuulmisega mutt. “Nii! Paki asjad kokku! Lähed Venemaale tagasi!“ ütles mees “Siiberisse või?” ehmus mutt. “Ei, aitab sellestki, kui piiri taha… Ma helistan baasi ja

Pisikese rahvakilluna kõdistab eestlaste eneseteadvust ilmselt omajagu asjaolu, kui neid kusagil muu maailma kunstiteoses ära märgitakse. Oleme ju kõik kuulnud Hemingway ütlust iga maailma sadama ja seal leiduva ühe purjus eestlase kohta. Eneseteadvus upitamise programmi käigus on eestlase joobeaste maailma sadamates muidugi maha vaikitud. Aegajalt leiab ka kohalik ajakirjandus mõne teose, kus eestlasi ja Eestit mainitakse: olen lugenud ühest spioonipõnevikust ja siis ka ühest kõrgliteratuursete ambitsioonidega maagilise realismi romaanist. Kindlasti on selliseid veel. Ikka on Eesti mingi

Vaade tuledesäras linnale kahekümnenda korruse kõrguselt tekitas kummaliselt võõristava tunde. Võibolla oli põhjuseks pimedus, võibolla toonitud aknaklaasid, võibolla ümberringi sagivad hästi riietatud ning poolpidulik-poollõbusa näoga inimesed. Ei tea... Sangje Kjab astus sammu karastatud klaasidele lähemale - nii, et kinganinad peaaegu puudutasid läbipaistvat vaheseina, seda sentimeetrist kaitsekihti, mis eraldas teda kuristikust, seal puhuvatest külmadest tuultest ning vahest ka kindlast surmast. Klaasi taga paistsid sirgete joontena tuled, mis järgisid täpselt teede kaari ning moodustasid