Otsing

Vihmapiisad esiklaasil. Millegipärast on mu mällu söövitunud just need vihmapiisad auto esiklaasil. Vihma oli just hakanud sadama ja ma sirutasin sõrme välja, et klaasipuhastajaid tööle panna. Kurv Tartu maanteel oli mulle üdini tuttav, seda teed olin lugematu arv kordi sõitnud. Vastu tulev sõidukite vool, ees suur ja aeglane veomasin, ei pannud mind ka üllatuma. Suurte ja aeglaste veoautode sohvrid pole kunagi hiilanud oskusega endast kiiremaid mööda lasta. Õnneks polnud Tartu poole minejaid kuigi palju ja mul oli pikka aega olnud ees tühi tee mida mööda oli lausa lust sõita lubatud

Surm: Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad, paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud, suured ja väikesed, vaesed ja jõukad. Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa, et kui on kaasas tunnustusepärgi, siis patud korra pealt on tasa. Kuid kargama te peate minu pilli järgi. Tallinna Surmatants Bernt Notke 15. saj lõpp Sellel rahulikul 1398. aasta 10 juuni, püha Margareta päeva hommikul, mil keegi ei osanud veel aimatagi, millised sündmused saavad tol päeval sündima, olid paljud Tallinna linnakodanikud Roosiaeda jalutama tulnud. Puhaste, siledakskammitutena patseerisid nad Roosiaiast kaile ja tagasi

Seadsin ennast kodus mugavalt istuma ja vaatasin seda sõnumit, mis tee peal saabunud oli, kuid mida ma väljas vaadata ei viitsinud. Olin ümberkukkumise äärel ja väga õnnelik, et ma sõnumit tänaval uurima ei hakanud. Ilmselt olekski ma sinna tänavale jäänud. Esimene mööduv auto oleks sõitnud otsa mulle kui mõttetult keset teed passivale elemendile. Esimese matsuga ei osanud ma selle sõnumi peale midagi öelda ega teha. Pobisesin ainult hädiselt ?mida? mida? ja olin sõnatu. Sõnum oli Kalle Käsperilt. See on minu 25 aastat tagasi surnud isa nimi. Kui keegi tegi mulle sellist nalja, et saatis isa

I minu isal on palju tytreid, aga ykski neist pole minu õige õde. sattusin juhuslikult Kuldse-Kullakesega kokku Morko kyla kihlakukirmaskil Marimaal ja tantsisin temaga pikalt ja kaua udmurdi moodi, ja just eile nägin Eredat-Eredakest unes ja ajasin temaga pikad jutud maha, maakeeli, sest udmurdi keeles ma veel nii täpselt tunda ei mõista. nad on kaksikud ja nende päris nimed on Zarni ja Sveti, ja ainult mina kutsun neid hellitlevalt ja maakeelselt Kuldseks-Kullakeseks ja Eredaks-Eredakeseks. Kudruse Kiuru kõige noorem tytar väike valge Pyy sai oma nime kuulsa viru nõia Lyganuse Pyy järgi

Hiiepuud seisid majesteetlikult künkal. Nende vanust oli raske ära arvata, sest niipalju, kui keegi mäletas polnud sellest tammikust kunagi ühtegi tammepuud maha saetud. Aegade alguses oli olnud see hiis püha koht koos hiietarga ja ohverdamiskiviga. Aga aja jooksul oli kivi kadunud sügavale lehtede ja mulla alla ning ohverdamise komme vajunud unarusse. Hiis ise oli kasvanud võpsikusse ja hiiekünka ümber vohas tavaline segamets kogu oma tavapärases segaduses. Kased-lepad, ohtralt võsa ja nõgeseid. Selle järel algas soo ning künka teises servas, kusagil kaugemal, vulises jõeke. Nähtavasti oligi

Vurr-vurr-vurr? Kuulekalt võtab masin liivaseid lookeid. Ikka üles ja alla - metsasest nõlvast veidi pahuralt unnates üles, kupli lael nagu hetkeks seisatades ja hinge kinni pidades; vastasküljelt uuesti alla - soode ning järvesilmade vahele. Mis maa see Lõuna-Eesti ometi on? Karin Grünthal laseb roolist lahti ja kobab parema käega kaardi järele. Tundub, et viimane pööre sai tehtud õigesti. Varsti peaks ta olema metsa vahelt väljas. Kaart lendab tagaistmele, millelt võib leida paksu märkmiku, mõned arengupsühholoogia ajakirjad ja karbi ?okolaadi. Naine katsub sõrmega põsesarna ja vaatab

Kirjandus ja kirjastamine on ajuti otsekui Uue Maailma anastamine. Enamjaolt käib rajamaa hõlvamine (turu laiendamine) suhteliselt rahulikult, kuid teinekord esineb ka tõelist kullapalavikku. Moodsam lasteulme on pärast Potterit just selline kirjanduslik Klondike, kuhu kõik rüsinal tormavad, kuid vaid vähesed oma rikkuse leiavad. Lasteulme pole ju miski eriti uus avastus, piisab kui meenutada kasvõi Robert A. Heinleini sedasorti romaane... või siis Ursula K. Le Guini Meremaa sarja. Eks kirjastajad taha samuti turgu juba varakult sisse söötma hakata ning sestap on lasteulmet (vähemasti inglise

Olime kodust juba üsna kaugele jõudnud ning arvasin, et aitab küll. Oli õige aeg teha väike peatus, kaevata rattalenksu küljes tolknev plekkkarp vihmausse täis, puhata veidi ning siis edasi sõita. Keerasin ratta külavaheteelt paremale, vuristasin vaba käiguga nii kaugele, kui see läbi niitmata heina võimalik oli ning peatusin just metsa ääres, esimese suurema puu kõrval. Tagant kostus ähkimist. Undamise saatel pedaalis läbi heina minu poole Hahti, mu noorem vend. Ta tegi veel viimase pikka änn- änni, pidurdas järsult, kukkus siis efektse kaapeka käigus mu ette küljeli ja libises mööda

Käesolevas "Algernoni" numbris avaldatakse teise ajakirja poolt korraldatud temaatilise jutuvõistluse edetabel koos töödega. Mul on selle üle väga hea meel. Indrek Hargla mõttest eelmisel sügisel on vaikselt välja kasvanud üritus, millest näib olevat hea meel nii kirjutajatel kui lugejatel ja mis käib suurepäraselt kokku "Algernoni" ideega pakkuda vähem kogenud autoritele avaldamisruumi ning võimalust tutvuda lugejate arvamusega. Ma loodan, et vaikselt on alus pandud uuele traditsioonile. Kaks korda aastas, suvise ja talvise pööripäeva kandis näib olevat õige sagedus taolise ettevõtmise