Otsing

Eesti Ulmeühingu auhinna Stalker võitjad selgusid äsjalõppenud Estconil, mis oli ühtlasi ka Baltcon 2004. Kinnitamata andmetel osales peale eestlaste ka üks lätlane ja üks rootslane. Parima tõlkeromaani auhinna sai Neal Stephensoni "Lumevaring" (kirjastus "Varrak"), parimaks tõlkejutuks osutus George R. R. Martini lugu "Liivakuningad" (antoloogia "Retk hämarusse", kirjastus "Salasõna") ning parimaks kogumikuks või antoloogiaks pidasid hääletajad Robert Silverbergi kogu "Meid ootab pimedus" (kirjastus "Skarabeus"). Eesti autorite loomingust sai parima raamatu auhinna Veiko Belials kogumikuga

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel. "Saime su kätte, Rosheni värdjas!" Nad tirisid mind oheliku otsas nagu tapale viidavat looma. Mulle hakkas vaikselt kohale jõudma, et täpselt see ma olengi. Rada oli konarlik ja viis mäkke. Risti-rästi lookles männijuuri, mille otsa ma pidevalt komistasin. Päike paistis lõbusalt läbi metsa rohelise kardina. "Ma tulin ta juurest ara," kordasin endamisi, justnagu oleksin lootnud, et see paneb neid meelt muutma. "Ara valeta, poisiraisk," käratas punase habemega mees ning lõi mulle lahtise käega näkku. Neelasin verd. "Ma pole teda kaks aastat

Võtsin hiljuti osa Eesti Maleliidu üldkooslekust ning hääletasin Carmen Kassi presidendiks valimise poolt. Hääletasin rõõmu ja rahuloluga. Niisamasugust rõõmu ja rahulolu võiks iga tõsine ulme-eelistaja tunda ka Harry Potteri fenomeni üle. Võiks isegi öelda, et Carmen Kass on eesti male Harry Potter. Harry Potter tõi tuhanded lugejad zhanriulme juurde hoolimata asjaolust, et J. K. Rowlingu looming on kirjanduslikult kergevõitu. Carmen Kass töötab eesti male kasuks kui märk, hoolimata asjaolust, et ta ise pole ilmselt kuigi tugev maletaja. Image loeb. Kuvand. Nii malel kui kirjandusel on ühine

Düüni-triloogia kolmas raamat ilmub kirjastuse "Varrak" toimetusel F-sarjas. Tõlkinud Juhan Habicht. Koopa kaljupõrandat katvale paksule vaibale ilmus valgustäpp. Valgusel polnud nähtavat allikat, see oli vaid hõõgus vürtsikiust punutud punasel pinnal. Umbes kahesentimeetrise läbimõõduga täpp eksles küsivalt ringi ? kord piklikum, kord ümaram. Voodi tumerohelise küljeni jõudes hüppas täpp üles, liikus üle voodi pealispinna. Rohelise vaiba all lamas roostevärvi juustega laps, suu lahti, nägu veel beebilikult ümar; ta keha polnud endisaegsete fremenite kombel kõhetu, ent polnud ka vesiselt paks

Neli meest arvutite taga. Ühtaegu minimaalne ja maksimaalne (multimediaalne) kommunikatsioon publikuga. Eemalolu ja kohalolu liitumine: nemad staaridena, isikutena, muusikutena hoidusid audiovisuaali varju - niivõrd, et justkui oleksid võinud ka üldse olemata olla (mida nad ?Robotsi? robotitega taas kord mõista andsid). Ja ometi, kas olnuks publikut nii palju, kui laval olnukski kogu aja vaid robotid ning Kraftwerk ise jäänuks koju? Või, eksole - mis üleüldse on Kraftwerk ise, kus on nende kodu? Võiks ju arvata, et nad ongi ju neissinastes helides ja videopildi masinavärkides, neissinastes

Somnium Mirabile foorumil on au välja kuulutada suur kirjandus- ja kunstikonkurss "Sõrmuste Isand 50 aastat" mis on pühendatud JRR Tolkieni "Sõrmuste Isanda" 50. ilmumisaasta tähistamiseks. Konkurss koosneb kolmest osast: ilukirjandus, illustratsioonid ja skulptuurid. Kõikides osades on kaks vanusekategooriat: 1) kuni 16 eluaastat ja 2) üle 16 eluaasta. Ilukirjandus Koosneb kolmest grupist: lühijutt, luuletus ja näidend. Lühijutud - oodatud on kõik fantaasiat ja alternatiivajalugu sisaldavad teosed, mille pikkus ei ületa 10-12 lk A4 (umbes 7500 sõna). Fanfiction ei ole oodatud. Luuletused -

Selgunud on jutuvõistluse võitjad (osavõtjaid oli 77). Taseme kohta niipalju, et päris paljud tööd, mis esikümne hulka ei mahtunud, olid täiesti huvipakkuvad ja võimalik, et võtan neist mitmega ühendust - oodake! Koostamisel on mitmed kogumikud, kus on võimalik lugusid avaldada. Üldiselt arvas zhürii, et kuna tööde hulk oli päris suur, oli tore, et umbes kolmandik neist oli kirjanduslikul tasemel. Esimene koht: Meelis Friedenthal, "Nerissa" Teine koht: Siim Veskimees "Merevaiguvalgus" Kolmas koht: Milvi Martina Piir, "Juliuse teekond" Neljas koht: Elläi Tuulepäälse, "Apelsinikollane" Viies

Ühe noore autoriga (kelle nimed ja hüüdnimed jätan loomulikult enda teada) arenes ?Algernoni? toimetusel hiljuti 6-7 kirjaline mõttevahetus, mis ajendas alljärgneva mõttekäigu. Ma ei tea, kas see on üheksakümnendate aastate psühholoogiline paine või midagi muud, mis toidab murdeealist ängi eesti ulmekirjanduses või piiripealses fantastikas. Eesti Vabariigi algusaastatel ilmusid ?Meie Meele? ja ?Põhjanaela? veergudele rebenud maailmast kirjutavad noored, Ämblik Make ning ülejäänud. Lühikesed laastud, kenad mustvalged pisut müstilised fotomontaazhid illustratsioonideks. Ainus asi, mida mina