Otsing

23. veebruari "Areenis" ilmus Fagira D. Morti pikk intervjuu Raul Sulbiga, Eesti ulme hiilgusest ja viletsusest: http://www.ekspress.ee/viewdoc/F538BCC27F0518B1C2256FAE006E72B8 . Seda intekat lugedes ei osanud ma alguses ei a-d ega o-d mõelda. Nimelt hiilgusest ei olnud just eriti palju juttu, pigem ikka viletsusest ja väsimusest. Stiilis, et järele on jäänud vaid ebaühtlase tasemega "Algernon", BAAS on varjusurmas, ulmekirjanduse bibliograafia on ammu aegunud, tuhin on möödas, vaimustus lahtus, tarbijaskonda õieti polegi, kodumaine toodang on tuim ja igav, tegijad väsind ja tülis, kriitikud

Kirjastus Monokkel avaldas Gustav Meyrinki romaani ÌValge dominiiklaneì ( Der weiße Dominikaner: Aus dem Tagebuch eines Unsichtbaren; 1921). See on juba teine selle austria müstiku raamat selles kuus selletsamalt kirjastuselt. Kõvakaanelise raamatu tõlkis Uno Liivaku.

Kirjastus Tänapäev üllitas Kurt Vonneguti libaulmeromaani ÌT?empionide eine, ehk Hüvasti, sinine esmaspäev!ì ( Breakfast of Champions, or Goodbye Blue Monday!; 1973) uustrüki. Klassikalise tõlke autoriks on Valda Raud ning romaan ilmus kõva kiletatud köitena sarjas ÌPunane Raamatì.

Kirjastus Monokkel avaldas Gustav Meyrinki romaani ( Das grüne Gesicht; 1916). Meyrink oli austria müstik, kelle okultistlik proosa omab ka teatavaid kokkupuutepunkte ulmekirjandusega. Eesti keeles on seni ilmunud tema romaanid ÌGolemì ja ÌVolbriööì ning kümmekond lühilugu erinevatel aegadel ja erinevates väljaannetes. Kõvaköitelise romaani on tõlkinud Uno Liivaku.

Poelettidele on jõudmas kirjastuses ?Varrak? ilmunud õudusantoloogia ?Õudne Eesti?. Antoloogias on esindatud 31 kirjanikku, jutud pärinevad ajavahemikust 1866 kuni 2004 ja neid ühendavaks teemaks on eestiaineline folkloorne-üleloomulik õudus. Antoloogia sündis ideest ühendada ühtede kaante vahele tekstid, mida sujuvalt on hakatud eesti etnohorroriks kutsuma. Töö käigus aga selgus, et ilmselt on arukas teema kandepinda pisut avardada, nii võiks öelda, et ?Õudne Eesti? on omapärane õudusfantastiline peegelpilt eesti maa ja linnaelust keskajast tänapäevani; selles on esindatud nii teadlik ja

Kirjastus Ersen on pikema pausi järel jätkamas J. D. Robbi romaanide avaldamist maakeeles. Eleanor F. Aufdem-Brinke, kelle pseudonüümid on nii Nora Roberts kui ka J. D. Robb, kasutab viimatimainitud kirjanikunime romantilis-ulmeliste kriminaalromaanide avaldamisel. Kõigis raamatutes tegutseb New Yorki politseileitnant Eve Dallas, kes peab lahendama keerulisi mõrvajuhtumeid. Ulmeks teevad sarja tegevusajaks olev XXI sajand ja fantastilised mõrvameetodid ... õhustikult on tegu siiski nn. naisteromaanidega. Aastal 2001 ilmus eesti keeles sarja kolm esimest romaani: ÌSurma ees alastiì ( Naked in

Oktoobrikuu viimasel laupäeval ilmus eesti keeles J. K. Rowlingi romaan ÌHarry Potter ja Fööniksi orduì. Raamatu on tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer. Kõvas köites ümbrispaberiga romaan on kaheksa ja poolsada lehekülge paks ning selle ilmumist saatis Eesti kohta harjumatult ülepingutatud meediakära. Huvilistele soovitaks Marek Laane artiklit ÌHarry Potter: jälle ta tuleb, näeb ja võidabì ajalehes ÌPostimeesì ja Ilona Martsoni lugu ÌHarry Potter, vana müüdi tuhande esimene näguì ÌEesti Päevalehesì.

Eesti ulme on sügavas kriisis, kirjastamine seda enam. Või pole see siiski nii? On ju viimasel viiel aastal ilmunud üsna palju raamatuid, mis pole otseselt ilukirjandus, kuid mida sobib lugeda saateks menukatele ulmeteostele. Kahjuks näib Eestis vaid kolm ulmekirjanikku sedavõrd menukad olevat, et kirjastused riskivad nende endi teostele saatekirjandust välja anda. Nimed ilmselt kedagi ei üllata: J. R. R. Tolkien, J. K. Rowling ja Terry Pratchett. Alustaks J. K. Rowlingist, kelle ilukirjanduslik looming sai siinmail esimesena mitteilukirjanduslikud saateköited. Ma ei hakka siin rääkima autori

Skarabeuse kodulehele (http://koti.welho.com/lnikkare/skarabeus/) on välja pandud Skarabeuse viktoriini küsimused ja samuti uue raamatu "APHRA" tutvustus koos ülevaatega selles esindatud valiku kujundamisest. Jääme ootama uut tuumakat antoloogiat!

Käesolevas lühikeses sõnavõtus tahaksin osundada Leo Kaagjärve kuldaväärt artiklile 1998. aasta 18. septembri "Sirbist" (http://www.sirp.ee/Arhiiv/18.09.98/Kirjand/kirjand1-3.html). Nimelt on vaikselt hakkama saadud keelemõrvaga jutumärkide kallal. Minu ajal õpetati emakeelt veel niimoodi, et sellest moodustus loogiline süsteem, millest oli kerge üldistusi teha. Üks selline üldistus oli, et kõik suurtähega algavad nimetused, millega tähistatakse inimese loodut, olgu tegu siis laevade või ajalehtedega, kirjutatakse jutumärkides. Erandina võib ilmselt vaadelda tänavate, majade ja muude kohtade