Otsing

Kunagi ammu, siis kui ma veel koolis käisin, oli nõukogude aeg ja meile püüti kõige muu hulgas koolis pähe taguda vulgaarset arusaama revolutsioonilisest situatsioonist. Kõlas see umbes nõnda, et alamklassid enam ei taha ja ülemklassid ei saa... Siinmaises ulmeelus paistab ka taas kord revolutsiooniline situatsioon kätte jõudnud olevat, sest igasugune kriitiline virin on küllaltki suureks paisunud. Alamklassid (antagu mulle selline võrdlus andeks) ei näi justkui enam vanamoodi tahtvat... oodatakse justkui muutusi. Mida teevad ülemklassid (ehk siis kõiksugu funktsionäärid), see tundub justkui

Keegi ei mäleta, kuidas LOTO alguse sai. Seda ei reklaamitud kusagil, aga kuuldused mängust, kus osalejate vahel raha välja jagatakse, liikusid rahva suus ringi ammu enne seda, kui mina asja vastu huvi tundma hakkasin. Ma polnud oma tutvusringkonnast kaugeltki esimene, kes LOTOt mängima hakkas. Pigem üks viimastest. Selleks ajaks olin ma juba harjunud, et minu sõbrad omavad alati pisut rohkem raha, kui nende tööpanuse järgi oleks võinud oletada. Mul endal oli korralik töökoht ning rahamuret polnud, seega polnud ma ka huvitatud nendest pisisummadest, mida LOTO oma mängurite vahel laiali jagas

"Algernoni" Jaanipäeva jutuvõistluse võitis ülivõimsalt Veiko Belials. Palju õnne! Esikolmik: 1. "Kübaramoor", Veiko Belials, 20 punkti. Auhind: lugu avaldatakse "Marduses" (Veiko Belialsil olid kõik auhinnaks seatud teosed juba olemas.) 2. "Mooritsa tasu", Moranis Anari, 12 punkti. Auhind: kogumik "Õudne Eesti". 3. "Valetamine", Ingel Paulus, 7 punkti. Auhind: "Pastellvärvide linn" ning "Lend võimatusse". Lisaks said zhüriilt punkte: 4. "Ikka ja jälle karjapoisid", Juhan Voolaid, 6 punkti 5. "Majatagune", Bert Sandro, 5 punkti 6-7. "Ööbik", Mikk Pärnits, 4 punkti. Lugu avaldatakse Marduses. 6

Esimene üheksakümnendatel eslekerkinud ulmekirjanike hulgast on lahkunud tundmatutele teedele. Vahest seetõttu tundub Lew R. Bergi traagiline hukkumine iseäranis valus ning ebaõiglane - on ju kõik need kirjanikud alles noored või äärmisel juhul keskealised mehed või naised, kellel ees veel aastakümmetega mõõdetav loometee. Ka Lew R. Berg polnud veel neljakümmet täis - ning temaga juhtunu jääb piinava haavana tema sõprade ning lugejate südametesse tuikama veel pikaks ajaks. Lew R. Bergi kui sõpra, inimest ja kirjanikku meenutavad allpool teda hästi tundnud Eesti ulmetegelased. Avaldame

No nii, selleks korraks on romaanivõistluse (RV) saak kokku loetud, parem osa saab varem või hiljem raamatu kuju ning kriitikute ja lugejate poolt õiglase hinnangu. Aga üsna tõenäoliselt on millalgi 2006. aasta lõpus jälle samasugune saagi korjamise aeg. Just sellele mõtlemine ajendab ehk varasemast mingeid märkmeid tegema. Ma küll ei usu, et neid ridu satub lugema sihtgrupp ehk mõni nendest, kes 2006. aasta RV jaoks valmistub, aga päris kindel ei saa ma selles ju olla? Kui esinduslikuma valiku saamiseks kaugemale tagasi vaadata ja seejuures esikolmikuga piirduda ? sest ülejäänud on vaid ära

Siinmail ikka armastatakse spekuleerida teemal, et kas eesti ulme oleks läbilöögivõimeline anglo-ameerika kirjastusmaailmas. Vastus on lihtne: ÌEi!ì Kui aga tahta tõestada, siis läheb asi pisut keerulisemaks. Kuigi mitte oluliselt. Piisab, kui vaadata, et kuipalju on inglise keelde tõlgitud mõnda Euroopa või Jaapani ulmekirjanikku ... ja ärgem rääkigem siinkohal sellisest kummalisest proosast. Ikka ?anriulmest. Tõttöelda tuli selle kolumni idee uudisest, kus teatati, et soome ulmekirjaniku Johanna Sinisalo romaani ÌEnnen päivänlaskua ei voiì inglise tõlge ÌTroll: A Love Storyì võitis 2005

"Õudne Eesti", Tallinn - "Varrak" 2005. Valimik eesti õudusjutte. Koostanud Indrek Hargla. Indrek Hargla on üritanud antoloogiaga "Õudne Eesti"? lüüa rea rekordeid. Kõigepealt on see oma 511 leheküljega konkurentsitult mahukaim eesti õuduskirjanduse antoloogia, mis iial ilmunud. Teiseks, seni poole veel keegi koostanud ulmeantoloogiat, milles püüab vaadelda zhanri arengulugu Eestis alates omakeelse kirjanduse koidikust. Ning kolmandaks, pean koostajaga nõustuma, et tegemist on ühe kõigi aegade õnnestunuma kaanekujundusega eesti ulmes. Antoloogia eesmärk on pretensioonikas; kuidas on koostaja

Vastustes "Algernoni" usutlusele arvab kirjastuse "Fantaasia" perenaine Eva Luts, et eesti fandomis ei saa läbi ilma karunahata ning et ulmekirjanik peab olema omamoodi hasartmängur. Kas sul on midagi huvitavat rääkida kirjastuse "Fantaasia" plaanidest? Toimetan praegu põnevusega Raul Sulbi koostatud M. R. Jamesi kogu "Canon Alberic's Scrapbook". Tõlkijaks Silver Sära. Hästi armas õudus. Raulil on veel kaks kogu plaanis, kuid neist räägiks siis, kui need on valmis tõlgitud. Sa tunned ilmselt angloameerika vanemat ulmekirjandust (Poe, Kipling, James, Bierce, Wells, Lovecraft jt), eriti õudust

90-ndate esimesel poolel oli umbkeelse ulmefänni elu Eestis võrdlemisi trööstitu. Ehkki tõlgitava raamatute arv oli võrreldes nõukogude perioodiga mitmekordistunud, oli ulme osa selles kaduvväike ning raamatud ise - kui üksikud erandid välja arvata - kas küsitava zhanrikuuluvusega, väärtusega ja/või sellises tõlkes, mis muutis lugemise tugeva masohhistliku alatooniga tegevuseks. Kohaliku raamatuturu seis puudutas vähe erksama vaimuga fänne, kes olude sunnil olid juba õppinud ulmekirjandust vene või inglise keeles lugema, ent keskmine, keskmise võõrkeeleoskuse ja keskmise pealehakkamisega