Otsing

Sissejuhatus Viimase paari aasta jooksul olen lugenud palju Kir Bulõt?ovi ja Henry Kuttnerit. Esimene neist on minu silmis sotsialistliku ühiskonnakorra tüüpiline kirjanik ja teine kapitalistliku ühiskonnakorra tüüpiline kirjanik. Bulõt?ovi looming on Maksim Mo?kovi raamatukogus http://www.ase.ee/moshkow/win/BULYCHEW/ Kuttneri puhul tuginesin raamatule ?Hogbenõ i vsjo-vsjo-vsjo?, Moskva 1998, aga ta on ka Mo?kovi raamatukogus http://www.ase.ee/moshkow/win/kuttner. Kõigepealt ütlen, millest ma ei räägi ja mis oleks parem üldse selle artikli lugemise ajaks ära unustada. Bulõt?ov ja Kuttner on

Eesti Ulmeühingu iga-aastase auhinna Stalker lõplik valikunimekiri asub aadressil http://www.obs.ee/~taavi/esfa/stalker/2004/ . Auhinna laureaat selgitatakse välja lugejaskonna poolt hääletuse teel. Nimekirja on koostanud Jüri Kallas, teda abistas Tiina Sulg. Hääletamiseks tuleb järjestada vähemalt ühes kategoorias viis teost. Nimekirju, milles on järjestatud vähem kui viis teost, ei arvestada. Hääletamiseks tuleb saata asjakohase sisuga kiri aadressil stalker@obs.ee.

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel. Enne, kui kõik alguse sai, olid vaid tühjus ja pimedus. Ja siis tuli Vanakarvik, Kogu Ilma ja Selles Leiduva Isand. Ärge uskuge, kui teile öeldakse, et Jubal lõi inimesed. Tegemist oli lihtsalt loomevargusega. Savist olete te võetud. Ärge lootkegi, et sinna tagasi saate. Vana Krement ESIMENE See juhtus siis, kui kõik oli veel pime ja tühi. Polnud midagi peale pimeduse. Ja tühjuse. Vanakarvik istus, mida ta tegelikult ei teinud ja mõtles, mida ta ka tegelikult ei teinud. Tõttöelda polnud sellel suurt vahet, mida ta tegi, sest oli pime. Ja

Brian Aldiss, "Kontramorfoos". Koostanud Arvi Nikkarev. Kirjastus "Skarabeus", 2004. Eesti okupatsioonijärgses tõlkeulmes on minu meelest jäänud ületamatuks saavutuseks Mario Kivistiku poolt koostatud Ray Bradbury best of kogumik "Kaleidoskoop". Kohe selle järel tuleb kirjastus "Skarabeus". Seitsme aasta jooksul seitse raamatut avaldanud kirjastuse toodang on tänu alguses selgelt seatud sihile teatud määral vaadeldav tervikuna, hoolimata sellest, et formaalselt pole tegu sarjaga. "Skarabeus" on üleni üks sari ja sealjuures urrima hea sari. Erinevalt näiteks "Varraku" F-sarjast, mille puhul on

Eesti Ulmeühingu auhinna Stalker võitjad selgusid äsjalõppenud Estconil, mis oli ühtlasi ka Baltcon 2004. Kinnitamata andmetel osales peale eestlaste ka üks lätlane ja üks rootslane. Parima tõlkeromaani auhinna sai Neal Stephensoni "Lumevaring" (kirjastus "Varrak"), parimaks tõlkejutuks osutus George R. R. Martini lugu "Liivakuningad" (antoloogia "Retk hämarusse", kirjastus "Salasõna") ning parimaks kogumikuks või antoloogiaks pidasid hääletajad Robert Silverbergi kogu "Meid ootab pimedus" (kirjastus "Skarabeus"). Eesti autorite loomingust sai parima raamatu auhinna Veiko Belials kogumikuga

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel. "Saime su kätte, Rosheni värdjas!" Nad tirisid mind oheliku otsas nagu tapale viidavat looma. Mulle hakkas vaikselt kohale jõudma, et täpselt see ma olengi. Rada oli konarlik ja viis mäkke. Risti-rästi lookles männijuuri, mille otsa ma pidevalt komistasin. Päike paistis lõbusalt läbi metsa rohelise kardina. "Ma tulin ta juurest ara," kordasin endamisi, justnagu oleksin lootnud, et see paneb neid meelt muutma. "Ara valeta, poisiraisk," käratas punase habemega mees ning lõi mulle lahtise käega näkku. Neelasin verd. "Ma pole teda kaks aastat

Võtsin hiljuti osa Eesti Maleliidu üldkooslekust ning hääletasin Carmen Kassi presidendiks valimise poolt. Hääletasin rõõmu ja rahuloluga. Niisamasugust rõõmu ja rahulolu võiks iga tõsine ulme-eelistaja tunda ka Harry Potteri fenomeni üle. Võiks isegi öelda, et Carmen Kass on eesti male Harry Potter. Harry Potter tõi tuhanded lugejad zhanriulme juurde hoolimata asjaolust, et J. K. Rowlingu looming on kirjanduslikult kergevõitu. Carmen Kass töötab eesti male kasuks kui märk, hoolimata asjaolust, et ta ise pole ilmselt kuigi tugev maletaja. Image loeb. Kuvand. Nii malel kui kirjandusel on ühine

Düüni-triloogia kolmas raamat ilmub kirjastuse "Varrak" toimetusel F-sarjas. Tõlkinud Juhan Habicht. Koopa kaljupõrandat katvale paksule vaibale ilmus valgustäpp. Valgusel polnud nähtavat allikat, see oli vaid hõõgus vürtsikiust punutud punasel pinnal. Umbes kahesentimeetrise läbimõõduga täpp eksles küsivalt ringi ? kord piklikum, kord ümaram. Voodi tumerohelise küljeni jõudes hüppas täpp üles, liikus üle voodi pealispinna. Rohelise vaiba all lamas roostevärvi juustega laps, suu lahti, nägu veel beebilikult ümar; ta keha polnud endisaegsete fremenite kombel kõhetu, ent polnud ka vesiselt paks

Neli meest arvutite taga. Ühtaegu minimaalne ja maksimaalne (multimediaalne) kommunikatsioon publikuga. Eemalolu ja kohalolu liitumine: nemad staaridena, isikutena, muusikutena hoidusid audiovisuaali varju - niivõrd, et justkui oleksid võinud ka üldse olemata olla (mida nad ?Robotsi? robotitega taas kord mõista andsid). Ja ometi, kas olnuks publikut nii palju, kui laval olnukski kogu aja vaid robotid ning Kraftwerk ise jäänuks koju? Või, eksole - mis üleüldse on Kraftwerk ise, kus on nende kodu? Võiks ju arvata, et nad ongi ju neissinastes helides ja videopildi masinavärkides, neissinastes