Otsing

1. Perp sisenes orbiidile. Ta tohutut musta põrnikat meenutav läikiv keha sõudis aeglaselt läbi tehiskaaslaste sidevööndi, kutsungitele õrnade punaste sähvatustega vastates. Nooljad abilaevad pöördusid ja haakusid lennul ta külge, kui ta nende poole pööras oma ruumisügavustes karastatud dokikülje. Üks pikk reis oli lõpule jõudnud. Kindral seisi ekraani ees, pikas mustas univormis mees kuldkollases valgusvihus. Ta libistas uurivalt pilgu üle Perpe mustendavate külgede, kui need laservalguses sätendama lõid. Mööda libises mustav dokkiderida, rivi sulanud ning väändunud metallist sidesildadest

Stalkeri auhinna väljaandmine on ilmselt nii Eesti Ulmeühingu kõige kaalukam ettevõte kui ka üks olulisemaid sündmusi kirjandushuvilise ulmefändomi jaoks. Stalkeri auhinnaga pärjatud selgitatakse välja lugejaküsitlusel, millel lugejad reastavad igas varemmääratud kategoorias viis paremat teost. Võib loobuda seisukoha võtmisest mõnes kategoorias, kuid kui seda juba tehakse, on viie teose äramärkimine kohustuslik. Minu ettepanek on lisada kaks uut kategooriat, vahest mitte Stalkeri nime all, kuid sama ideoloogiat kasutades. Need puutuvad küll vähem ilukirjandusse kui sellisesse, on aga olulised

Lastel oli palju müüte, mis olid tekkinud pärast seda, kui täiskasvanud aidsi surid, kuid vaid üks neist oli seotud jõuludega. Müüdi järgi võis ainult jõululaupäeval pääseda paremasse maailma. Küsimuses, milline see parem maailm on, läksid laste arvamused lahku. Pisikesed uskusid, et seal on kõik täiskasvanud, ka nende vanemad, jälle elus. Natuke vanemad arvasid, et seal elab täiskasvanud inimesi ja et sinna pääsedes on „kõik asjad nii kui enne“. Müüdi kõige täiuslikuma versiooni järgi oli tegemist paralleelmaailmaga, kus mingi haiguse tõttu surid just lapsed, ja et mõlemad maailmad peavad

?Haah!? karjus jõulumemm jõuluvanale valjult hingeldades väga lähedalt näkku ja ajas oma niigi punnis silmi agooniahoos veelgi enam ette. ?Haah! Lase lumehelbeke minusse! Lase! Lase!? ?Huvitav, mis talle, raisale, küll nii suurt mõnu pakub,? mõtles jõuluvana. Tema pidi jälkusest pea oksele hakkama, hoidis kurgus pakitsevat klimbistikku üksnes üleloomuliku jõuga neelus, kuid vanamoor väänatas jätkuvalt mõnust! Rõve! Jõulumees tõukas memme äkitselt eemale, taganes paar sammu ja nõjatus roidunult vastu kärjeõnaruse siseseina. Memm röötsatas vaikselt ning libises samal ajal jahukotina mööda

Ema istus juba laua taga, isa aga oma toolis, raamat põlvedele visatud ning jalgadega kamina poole. Usun, et tal oli nii, nagu ta asetasin, hoopis mugavam. Kuna uksepoolne aknaklaas, ehk kahjuks just see, mis nüüd tuppa tuisku ning lume pehmeid helbeid sisse lasi, puruks löödud oli, vajas isa kaminas lõbusalt praksuva ning leekiva tule soojust kogu selle täies mahus. Ma ei suutnud meelde tuletada, millal me kõik koos sellesamuse vana tammepuust laua taga istusime ja ootasime, mil mu vend ahjust verivorstid otse lauale tõi. Siis istusime me kõik laua äärde, ema luges söögipalve ning asusimegi

Peeter vaatas aknast välja. Kõik oli jälle pime, nagu talvel ikka. Valgus kadus nii ruttu, et vaevalt maksis päikesel tõustagi. Ega talviste ilmadega päevad palju helgemad olnud, aga siis nägi teinekord pilvi või midagi muud põnevat. Eelmisel kuul oli ta märganud isegi lennukit - viivuks see küll vaid vilksatas, aga tal oli vedanud, just hetk varem oli ta silmad lahti teinud. Needki kippusid viimasel ajal nii kiiresti väsima... Ehkki, ega seal väljas midagi eriti vaadata olnudki - puude, inimeste ja autode nägemiseks oleks ta pidanud end vähemalt istukilegi ajama, seda aga ei jaksanud ta juba

Seal Tartu linnas Rüütli tänaval, kus vanasti oli ?Mäng ja Kool?, sealt veidi edasi Treffneri poole ja siis üks nõks üle tee, vaat seal otsustas Kaarel Ehasalu avada vanakaarmi- ja suveniiripoe. Ta oli tähele pannud, et kunsti asemel müüs viimasel ajal vanakraam iseäranis hästi, eriti suviti, mil linna peal hulkusid igavlevad turistide jõugud, kes meelsasti valuutat oleks kulutanud, aga ei leidnud sobivat kohta. Kaarelil oli aga Valgjärve kandis mitu head sugulast, kes mõistsid kampsuneid kududa, sepatööd teha ja puust igasugu asju voolida, ning sellise kraami peale olid turistid maiad. Nii et

Mõni aeg palusime soovijatel saata oma nägemusi "Algernoni" kujunduse kohta. Laekus kaks arvestatavat varianti. Selgitamaks, milline kujundus on kõige rohkem lugeja meelepärast, kuulutab toimetus välja vastava küsitluse. Vastusevariandid on: 1) "Algernoni" kujundus augustini 2004 (praegune paigutus, sinised toonid); 2) "Algernoni" praegune kujundus (praegune paigutus, pruunid toonid); 3) "Algernoni" praegune paigutus mingi muu värvilahendusega (näidata ära, millisega); 4) siit leitav prototüüp: http://www.hot.ee/ivo_t/algernon2/ 5) siit leitav prototüüp: http://bart.w3.ee/algr/index3.htm

Isand Ed Vecini jutt jättis liiga abstraktse mulje. Tegevuskoht ja ?aeg on määratletud kyll konkreetselt, aga paljud asjad jäid ähmaseks, mille kirjeldamist yhelt sedasorti tekstilt ootaks. Võtan need ykshaaval ette: Iidvana tamm. Aga mis ta nimi on? Mis kohas ta kasvab? Mis temaga seostub veel peale selle, et mingi ullike võtab yks kord tema ees pea langetada, justnagu loodaks maast raha leida (äkki on seal keegi raha andmas käinud, et taudist lahti saada? Sellise raha korjamisega saad endale sama taudi kaela ju). Ja kui arvata, et see tamm on tegelikult väljamõeldud, siis võib yhtlasi