Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel.
"Saime su kätte, Rosheni värdjas!"
Nad tirisid mind oheliku otsas nagu tapale viidavat looma. Mulle hakkas vaikselt kohale jõudma, et täpselt see ma olengi. Rada oli konarlik ja viis mäkke. Risti-rästi lookles männijuuri, mille otsa ma pidevalt komistasin. Päike paistis lõbusalt läbi metsa rohelise kardina.
"Ma tulin ta juurest ara," kordasin endamisi, justnagu oleksin lootnud, et see paneb neid meelt muutma.
"Ara valeta, poisiraisk," käratas punase habemega mees ning lõi mulle lahtise käega näkku.
Neelasin verd. "Ma pole teda kaks aastat näinud. Ma vihkan teda nagu teiegi!"
"Suu kinni," hüüdis selja tagant kimeda häälega mees, kelle nägu polnud mulle varasemast meelde jäänud. Plehku panna ei olnud enam mingit võimalust. Nad olid mu käed juba kõrtsis kinni sidunud. Kõigi nende pesunaiste ja tüdrukute nähes, vanaättide pilgete saatel. Seejärel oli mind siia-sinna lohistatud, lastes igaühel mulle näkku sülitada ja toidujäätmetega pilduda. Natukeseks sain rahu. Tagaruumis peeti nõu, mida minuga peale hakata. Siis tiriti mind majast välja ning sunniti meestesumma keskel tiheda metsa poole rühkima.
Tee lõpetas tõusu, muutus kitsaks ja lookles vaevumärgatavalt edasi paksude sõnajalapõõsaste, karusambla ja mustikavarte vahel. Oksad peksid teravalt vastu nägu. Mööda puukoort jooksis väike lind ja toksis nokaga tõuke. Minu ees sammuv mees tõmbas kätki ilusa ämblikuvõrgu. Aga mul ei olnud mingit kavatsust loodust imetleda. Ma vahtisin ringi nagu metsloom, püüdsin silmadega haarata kõike, millest võis põgenemisel abi olla.
Siis tuli lagendik. Kummalegi poole kümme sammu maad. Vaatepilt, mis avanes, ei andnud mulle tibagi julgust. Vastupidi, mu jalad hakkasid veel kõvemini värisema ja kõhus tõmbus õõnsamaks kui kunagi varem. Otse ees kõhutas suur must kivi. Kivi kõrval tõusis maast kuivanud, jändrik puu, mille võikad, kohati murdunud oksad risti-rästi laiali sirutusid. Puu okstele oli seotud riideribasid, nahatükke ja paar tapetud lindu. Mõned riideräbalad oli aja jooksul pea täiesti pehastunud, mõned olid alles värsked. Kivi musta külge mööda jooksid alla veelgi tumedamad triibud. Võibolla oli sealt veri voolanud. Maas, raagude ja leherisu keskel vedeles suuremate ja väiksemate loomade konte. Talupojad käisid siin ohvritalitusi tegemas.
Mulle meenus öö, mil Õpetaja Roshen mind suure jõe aarde viis.
Sügis oli vara tulnud ja heinamaa kahutas kergelt. Ritsikate siristamine oli ammu lakanud ning kõikjal valitses sünge vaikus, mida lõhestasid vaid paaril korral tundmatu linnu nukrad hüüud. Jõevesi loksus vaikselt vastu kalast. Õpetaja kahlas jalgupidi jääkülma vette ning jäi ootama. Ma seisin õpetaja selja taga ning värisesin. Sel hetkel tuli pilve tagant välja kuu ja heitis maastikule oma hõbedase loori. Ma märkasin allavoolu ujuvat tumedat kogu. See oli inimese laip.
"Saad oma palga kätte. Ussipojaga teeme samamoodi, kurat. Samamoodi nagu vana ussiga. Ptüi, küll alles rabeleb."
Ma tahtsin selle tüübi kätt hammustada, kuid terav jalahoop niitis mu kõhuli. Oli tunne, nagu oleks miski mu külje peal raksatades puruks läinud. Hirm taandus korraks ja asemele hiilis põhjatu jõuetus, lootusetuse ja abituse tunne, mida võib kogeda vaid kleenuke viieteistaastane poiss, keda kümmekond vihast meest tahavad ära tappa.
Õpetaja haaras laibal riietest ja sikutas selle kaldale. Ma oleksin tahtnud ära joosta, aga ma kartsin Roshenit vähemalt sama palju kui Olendeid, ja palju-palju rohkem kui laipa. Surnukeha oli keskealise mehe oma. Mees oli vees ligunemisest pundunud, kuid haisu ei olnud tunda. Õpetaja tõmbas laibal lõhkise särgi seljast ning võttis oma saapasäärest pika, kitsa teraga noa. Ja lõikas laiba õlast kaks lihatükki ning ulatas ühe mulle.
"Söö!" käskis ta mind.
Mehed korjasid oksi, et tuld teha. Tegelikult polnud nende tuju enam sugugi ülev, ja sõjakus oli pigem tehtud, et varjata tasakesi pead tõstvat hirmu. Nad olid sõnakehvad ja heitsid minu poole umbusklikke pilke. Ma eristasin talumeeste pominas paari võõra kõlaga sõna, mis kordusid ja käisid justkui tulised kartulid käest kätte, ilma et keegi oleks tahtnud neid kõval häälel välja öelda. Nekromant... kättemaks... varandus...
Mu hambad hakkasid plagisema. Ma tahtsin karjuda, kuid mu suust ei tulnud ühtegi häält. Õpetaja puhkes tasakesi naerma.
"Sa ei tahagi väetoitu? Mida mu sõber Ngaki-san ütleb? Kas sa arvad, et tal on kerge mulle väge saata?"
Ngaki-san oli õpetaja kaitsevaim, üks Olendite seast. Ma ei taha sellest tegelikult rääkida. Ma ei oskagi. Ngaki-san oli miski, mis oli lahutamatult õpetajaga seotud. Seotud tema teadmiste ja võimetega. Vahel, kui õpetaja kellelegi haigust laulis või küla viljapõllu kohale rahet kutsus, mõtlesin ma, et kõike seda teeb Ngaki-san. Mulle tundus, et kui ma oleksin lihatüki suhu pannud, oleks vaim ka minu omaks saanud. Ja mina vaimu omaks. Mul oli õudne selle peale mõelda.
Esimesed leegid noolisid kuivi oksi. Ma lamasin nüüd kivi kõrval maas, kinniseotud jalgadega, nõgesed ja oksaraod nägu kriipimas. Silmitsesin altkulmu oma vangistajaid. Punase habemega mees paistis olevat nende pealik. "Anna kauss, Keven!" hüüdis ta karvase vammusega vanamehele, kes torisedes maha kummardus ja oma nahkpaunas soris. Vanamees tõi lagedale rohmakalt voolitud puukausi.
Ma ei olnud õpetaja juures õnnelik. Väga vähe asju meeldis seal mulle. Liiga palju oli kurjust, liiga palju surma ja vältimatu hukatuse hõngu. Kõige eest, mis me tegime, pidi ükskord saabuma karistus. Ma tahtsin küll tundma õppida saladusi, ja vahel rääkis õpetaja huvitavaid asju. Aga sageli pööraks kõik päris hulluks. Eriti need olendid, keda ma kuidagi inimeseks pidada ei saanud.
Lõppude lõpuks ei olnud mul mitte kuhugi minna. Kaks suve järjest oli vihma kallanud ning sügisel polnud põldudelt midagi võtta. Nälg ja haigused võtsid võimust. Inimesed hakkasid ükshaaval surema. Minu õed, vennad ja vanemad läksid kiiresti. Mina, kuueaastane jõmpsikas, olin viimane. Komberdasin näljast nõrkenud jalgadel väikesele platsile, kus need, kellel veel midagi söödavat oli, sellega omavahel kauplesid. Mõnel päeval tuli sinna rändureid, kes võtsid kausitäie toidu eest tüdrukuid orjadeks või vahetasid killukese leiba hinnaliste asjade vastu. Mulle ei andnud keegi süüa. Mind togiti jalgadega ning mitu naist karjusid, et ma ennast siit ära koristaks ja sureks. Aga mul ei olnud kuhugi minna. Kõige vähem koju, kus ootas külm ja tühi maja. Siin, keset küla, oli kaev, mille veega sain aeg-ajalt näljapiinu leevendada, pealegi võis kellelgi minust hale hakata. Magasin öösel palja maa peal ning kraapisin endale peale vettinud õlgi. Varjualust otsida ei olnud enam jõudu. Hommikul vappusin palavikus ja oli kindel, et järgmist koidikut enam ei näe.
Korraga tundsin, et keegi seisab mu jalgade juures. Vastu tahtmist avasin silmad ja nägin võõrast meest, kes mind läbitungiva pilguga jälgis. Võõras oli eemaletõukavalt kahvatu. Osa ta pikkadest ronkmustadest juustest oli punutud õhukestesse patsidesse, mis lõppesid luust kinnitustega. Mehe põskedele oli tätoveeritud kaks kitsast triipu. Ta ulatas mulle väikese leivatüki ja lähkri joogiga, mille esimesest lonksust kõrvetav juga mu kehast läbi uhkas ja vappekülma eemale peletas.
Puukaussi tilkus verd. Mind hoiti kummargil kausi kohal ja veretilgad voolasid mööda käsivarsi alla. Nad ei olnud suuri sooni läbi lõiganud, mõtlesin ma. Niimoodi pean mitu tundi vastu. Roshen oli neist asjust rääkinud. Vahel oli tal minu verd vaja läinud, ja ma teadsin hästi, kuipalju seda võis välja voolata, enne kui nõrkus saabus.
Takused nöörid randmete köhal värvusid punaseks ja ligunesid kiiresti läbi. Ma unistasin hetkeks, et mul on hiiglama palju jõudu ja ma võin köidikud hoobilt kätki rebida. Tegelikult oli kõik vastupidi. Ma olin enda vanuse kohta pigem habras, ja seegi ramm, mis mul oli, valgus tilkadena välja.
Kui Roshen oli mind kaasa võtnud ja terveks ravinud, pidin hakkama tema õpilaseks. Algul tegin vaid asju, mis olid seotud majapidamisega. Tassisin vett, keetsin süüa - Rosheni juures ei pidanud sellest kunagi puudust tundma - ja käisin metsloomadele püünispaelu panemas. Esimesel suvel rändasime nädalate kaupa metsades ja korjasime taimi. Roshen näitas mulle, millised neist on sobivad mürkide ja palsamite segamiseks, ja milliseid võib pakkuda Olenditele. Olendid, nagu Õpetaja ütles, olid nähtamatud ja inimestest tugevamad. Kõige tähtsam oli nendega hästi läbi saada. Ainult väga eriline inimene oskas Olenditega suhelda. "Kunagi," lubas Roshen, "räägivad nad ka sinuga." See ei tundunud mulle põnev, vaid ajas õuduse peale. Eriti jubedad olid need päevad, mil Roshen Olenditega rääkis. Pärast taimeleotise joomist tardus ta tundideks liikumatuks, hakkas siis justkui unes liigutusi tegema ja tundmatus keeles laulma. Õieti polnud see laulmine, vaid karjumine, mis võis sul liha luudelt süüa, kui liiga kauaks kuulama jäid. Kui kõik läbi sai, jäi Roshen jõuetult lebama ja oli mitu päeva haige. Ma pidin ta majja tagasi tassima ning tema eest mitu päeva hoolitsema nagu väikese lapse eest. "Kui sa kõik õigesti teed, annavad Olendid sulle suure võimu," rääkis Roshen.
"Ma oskan surnuid liikuma panna," ütles ta, kui me rännakul ühest külast läbi kõndisime. Jõudsime suure põõsastepuhma juurde, mis varjas lehkavat prügiauku. Õpetaja haaras mu vammusest, kuigi püüdsin vastu puigelda, ja tiris mu augu äärele. Sumiseva kärbseparve all lebasid seapõrsad, nii tumedaks tõmbunud ja lagunenud, et külgedelt ribikondid paistsid. Ilmselt olid nad mingisse taudi koolenud. Talumatu hais pani pea pööritama. Ma tahtsin silmi sulgeda, kuid kõrvalt kostev tume kurguhääl sundis mind Õpetajat jõllitama. Ta silmad olid pooleldi vidukil ning ta tegi kätega enda ees kummalisi liigutusi. Siis märkasin solgiaugus liikumist. Üks lõpnud põrsas hakkas tõmblema ja ajas ennast värisedes jalule. Ma lasin kuuldavale meeleheitliku karje ja pöörasin ümber, et minema joosta. Kuulsin selja tagant Rosheni võigast naeru ja seda, kuidas väikesed sõrad vastu kive klõbisesid. Tundsin, kuidas miski külm, karvane ja kleepuv korraks mu paljaid jalasääri riivas. Röökisin hullunult ja tormasin nii kaua, kuni täitsa hingetuks jäin.
Miskipärast ei tapnud nad mind ikka veel. Esimene kausitäis verd valati kivi peal olevasse auku. Mind pandi uuesti kivi kõrvale maha. Mehed seisid ringis ja arutasid midagi. Üks vibalik talupoeg, kes kandis seljas hundinahkset vesti, tõstis häält. Mõned teised kiitsid takka, ja see ei paistnud pealikule sugugi meeldivat. Ta nägu läks vihast sama punaseks kui habe. Nägin, kuidas ta kausi andnud vanamehega vandeseltslaslikke pilke vahetas. "Tegelikult ei ole teil siin mingit asja!" käratas ta.
"Kurat, teeme selle kiiresti ära, kui tõesti vaja on," hüüdis hundinahkse vestiga mees.
"Sina oled vait! Küsi Keveni käest, kui sa ei tea, mis tegema peab!" põrutas punahabe jalaga vastu maad. Ta raputas oma suurt rusikat vibaliku näo ees, ja sisistas läbi hammaste: "Kas meil Roshenist vähe oli? Poiss on sama hull kui tema! Sa vaata ainult, milline kurjus selles närakas elab!"
"Teil muud teha ei ole, kui poissi piinata," pomises vibalik, kuid taganes juba.
"Kaduge nüüd! Ainult Keven jääb!"
Talumehed pöördusid vastu tahtmist minekule. Keven ja punahabe astusid minu juurde.
Roshen leidis mu üles. Olin ennast ühe talumehe lakka peitnud. Ma lootsin kogu hingest, et õpetaja läheb oma teed ja ma ei pea enam kunagi teda nägema. Küllap olid need Olendid, kes talle mu asukoha kätte näitasid.
"Mis sa arvad, miks ma sind üles korjasin?" küsis Roshen. Vaatasin talle otsa, silmis hirm ja arusaamatus, "Ainult sellepärast, et Olendid käskisid seda," ütles Roshen. "Sa oled nende poolt ara märgitud ja pead kunagi nende omaks saama. " Õpetaja näol oli kummaline irve.
Punahabe keeras mind jalaga selili ja vajutas mulle raske saapaga kõhu peale. Vanamees kõhistas naerda. Ta viskas lõkkesse oksi ja sügas vammuse vahelt paljast karvast rinda.
"Nüüd räägid sa meile Roshenist," ütles punahabe ja vajutas kogu raskusega. Mul ei tulnud sõnagi suust.
Tookord jõe ääres olin õpetajast kavalam. Vähemalt arvasin nii. Tegin, justkui pistaksin laibatüki suhu ja näriksin seda. Tegelikult torkasin selle varrukasse ja hiljem väiksesse nahkpauna, mida põues alati kaasas kandsin. Oleksin selle jõleda asja kohe ara visanud, kuid ei saanud. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada. Justkui teadsin, et seda tehes ootab mind meeletu piin, otsekui kistaks mind sealsamas tükkideks. Miski lihtsalt sundis mind laibatükki nahkpauna panema. Hiljem sain aru, et just tol hetkel asusin teele sinna, kust enam kunagi tagasi ei tulda.
"Ei tule meelde või?" röögatas punahabe ja kostitas mind uue jalahoobiga. Vanamees kõkutas parastavalt naerda.
"Ei tule meelde, kuidas Roshen midagi maa sisse kaevas? Või peitis mujale ara? Mis ta tegi selle kraamiga, mida need koolnud inimestel käest rebisid ja minema vedasid? Sina, näru, pead ju teadma!"
"Roshen... Roshen ei öelnud mulle midagi..." suutsin kuuldavale tuua.
Punapea lõi mind rusikaga kõhtu ja vanamees haaras mu vasaku käe. Ta kämblad olid justkui terastangid, kui ta mu kaks väiksemat sõrme murdis.
Inimesed vihkasid Roshenit, ja neil oli selleks põhjust. Mu õpetajale ei läinud ükski inimene korda. Ta võis oma surnute manamisega ja nõidustega terve perekonna hauda saata, halastamata isegi väikestele lastele. Mida enam aega läks, seda vähem hoolitses ta enda vajaduste eest. Aina rohkem ja rohkem keetis ta Olenditele taimeleotist ja pakkus seda iseenda kaudu, pikki päevi kummalisi sõnu röökides ja suust vahtu välja ajades. Lõpuks kuulus ta täiesti teise maailma.
Ma olin ta käes pigem nagu vangis. Hoolimata sellest pidas talurahvas mind Rosheni kuulekaks teenriks. Võõrales külades võisin segamatult meile toitu kaubelda ja inimestega juttu puhuda. Kuid seal, kus meid teati, vaadati minu poole põlguse ja hirmuga. Kummatigi ei julenud keegi mulle midagi teha, sest hirm õpetaja ees oli tohutu. Alles siis, kui ta kadunuks jäi ja poole aasta pärast leiti - üleni kuivanud ja tükkideks kistud, silmad pealuu seest välja tunginud, ilma et ükski lind oleks tahtnud neid ara nokkida ? hakati mulle koeri küllale ässitama ja ähvardati ots peale teha.
Mõistagi tundsin esmalt tohutut kergendust. Otsustasin, et põgenen siit süngest maanurgast igaveseks, otsin mõne suure linna ja püüan seal teenistust leida. Kasvõi koka- või tallipoisina. Kuigi teadsin üht-teist taimedega ravimisest, tõotasin sellega enam mitte kunagi tegemist teha. Liiga palju tuletaks see Roshenit meelde.
Hiljem sain aru, et endine elu ei olegi kuhugi maha jäänud. Kündsin seda kogu aeg endaga kaasas, nööriga kaelas, tillukese nahkpauna sees.
Nad vedasid mind lõkke juurde. "Räägi välja! Räägi välja!" korrutas punahabe nagu hullumeelne. "Räägi välja, kus ta peitis selle!"
Vanamees istus mu turjal. Ta teraskämblad surusid mind kaelapidi vastu maad. Punahabe kühveldas lõkkest põlevaid tukke ja ladus neid minu käte peale.
Siis lasksid nad mul karjuda. Nad seisid eemal, justnagu kartes, ja vaatasid, kuidas ma maas visklen. Kõrbenud liha lõhn, riideräbalad ohvripuul, silme ees keerlevad puuladvad ning meeste näod sulasid õudseks ja kirevaks segadikuks, millest ainult üks mõte mind äratada suutis. Liigutasin kõrbenud könte, mis alles olid olnud mu käed, ja taipasin, et köidikud on läbi põlenud.
Ma ei tea, kuidas sain sõrmi painutada ja muljutud käsivart tõsta, kuid veendusin, et nahkpaun on endiselt alles. Lihatükk pauna sees oli väikseks ja kivikõvaks kuivanud ning krigises vastikult, kui ma seda oma veriste, puruks löödud hammastega järada püüdsin.
Siis mäletan vaid tohutut külmatunnet. Maailm mu ümber sai teise kuju. Varjud muutusid sügavamaks ja ma kuulsin ohvripuu küljes kõngenud lindude tiivaplaginat. Ajasin ennast põlvili. Ilmselt oli mu välimuses midagi kohutavat, sest mõlemad mehed taganesid, selle asemel, et minu poole tormata ja mind uuesti pikali lüüa. Kolm võigast lindu rebisid ennast puu küljest lahti ja sööstsid vanamehe poole. Teadsin, et mul on nendega midagi ühist. Osa nendest oli minus ja osa mind oli nendes. Ma olin koos nendega, kui nad vanamees Keveni silmad välja nokkisid ja näo liharibadeks kiskusid.
Kui vanamees oli maha langenud ja liikumatult lebama jäänud, pöördusin punahabeme poole. Tundmatud sõnad tulid mu suust, ja ma teadsin korraga, kuidas külmad ja tumedad jumalad laipu inimesteks muudavad, ning elavaid inimesi laipadeks. Ma teadsin nende laule, kuigi polnud neid kunagi õppinud, teadsin ka, et kõige selle hind on palju suurem kui mu vilets ja kiiresti lõppev elu.
Punahabe soigus ja näis olevat aru kaotanud. Endisest sitkest külapealikust oli väga vähe alles jäänud. Ta jõllitas mind uskumatute silmadega ja tõstis justkui paluvalt käe.
Mul olid järsku ta mälestused ja tunded. Ma teadsin korraga ta lapsi ja rõõmutuid, üksluiseid päevi. Prassinguid kõrtsis ja töörügamist, virelevat elu koos kõhna, kondise naisega ning üksikuid kirehetki matsaka noore plika seltsis. Ma tundsin ta viha mu vastu, ja lihtsameelset lootust, et saab mu hävitamisega tasuda vaeste hukkunute eest. Ma tundsin, kuidas elu temast välja voolas ja teravate, kõrvetavate jugadena mu näppudesse pidama jäi. Sirutasin kõik oma meeled mehe poole, et tast kiiremini elu välja imeda.