Sissejuhatus
Viimase paari aasta jooksul olen lugenud palju Kir Bulõt?ovi ja Henry Kuttnerit. Esimene neist on minu silmis sotsialistliku ühiskonnakorra tüüpiline kirjanik ja teine kapitalistliku ühiskonnakorra tüüpiline kirjanik. Bulõt?ovi looming on Maksim Mo?kovi raamatukogus http://www.ase.ee/moshkow/win/BULYCHEW/ Kuttneri puhul tuginesin raamatule ?Hogbenõ i vsjo-vsjo-vsjo?, Moskva 1998, aga ta on ka Mo?kovi raamatukogus http://www.ase.ee/moshkow/win/kuttner.
Kõigepealt ütlen, millest ma ei räägi ja mis oleks parem üldse selle artikli lugemise ajaks ära unustada.
Bulõt?ov ja Kuttner on eri põlvkondade kirjanikud. Kuttner elas 1915 -- 1958. Bulõt?ov sündis 1938 ja debüteeris 1965. Ometigi käsitlen neid kui eakaaslasi. Nimelt oli Kuttner oma ajast ees. Tema teosed on täis uudseid ideid. Ajarännud, kosmoselennud, robotid ja tulnukad on tema juttude täiesti loomulik koostisosa, mitte ?näete, mis mina oskasin välja mõelda?. Bulõt?ov seevastu uuenduslike ideede poolest silma ei torka. Seetõttu kirjutavad nad suuresti samadel teemadel, mis teeb võrdlemise lihtsamaks.
Teiseks jätan ma tähele panemata, et pärast nõukogude võimu langemist kirjutab Bulõt?ov ikka edasi ja on sealhulgas avaldanud otseselt nõukogudevastaseid teoseid (?O strahhe?, ?Miniatjurõ? ning eriti ?Pominalnik XX veka?). Oma olemuselt on ta jäänud endiselt sotsialistlikuks kirjanikuks. Tema kriitika käsitleb nõukogude elu varjukülgi, mis ei ole sotsialismile tingimata omased.
Ja kolmandaks jätan ma tähelepanuta, et Henry Kuttner kirjutas palju C.L. Moore?iga kahasse. Tema jutud on ilmunud nii Kuttneri kui ka kahe ühise varjunime all.
Ideaalid
Kir Bulõt?ovi ühiskonnaideaal oli kommunism. Seda kujutas ta paljudes teostes. Ei maksa arvata, et seda pidi tingimata tegema: kui ikka kirjanik ei tahtnud (Stanislaw Lem), siis ta ka kommunismist ei kirjutanud. Bulõt?ov tahtis ja kirjutas.
Henry Kuttner kirjutab oma ühiskonnaideaalist vähem, rohkem vihjab, aga on aru saada, et see on läbinisti ... ma ei teagi, kuidas nimetada läbi-lõhki kapitalistlikku õnneühiskonda.
Kapitalismi ajal kirjutatakse düstoopiaid ilmselgelt rohkem kui sotsialismi ajal. Kuttneril on düstoopiaid 21 jutu seas 5, Bulõt?ovil 58 jutu seas 1 ja seegi kirjutatud pärast sotsialismi kokkuvarisemist vene äärmusnatsionalistide pihta. Ma ei nimeta düstoopiaks juttu ?Pominalnik XX veka?, sest see on paraku realism.
Tegelased
Hakatuseks defineerin selle, kes on tegelane. Teose tegelane on igaüks, kes ütleb ühegi sõna otseses kõnes, ja lisaks iga autori poolt välja mõeldud isik, keda nimepidi nimetatakse.
Näiteks kui keegi jutustab oma ammu surnud vanaisast, siis on vanaisa tegelane, kui teda nimepidi mainitakse. Kui aga vesteldakse Hitlerist või Supermehest, siis need ei ole tegelased, sest autor pole neid välja mõelnud. Hitler ja Supermees on tegelased siis, kui nad vähemalt ühe sõna otseses kõnes ütlevad.
Sotsialismile on omane kollektivism, kapitalismile individualism. See tuleb tegelastikust väga hästi välja.
Kuttneril on tegelaste arv äärmiselt piiratud. Ekstreemne näide on ?By These Presents?. Tegelane müüb oma hinge kuradile. Pärast seda elab ta aktiivset seltskonnaelu ja temast saab kollase ajakirjanduse staar, aga tegelasi on jutus ainult kaks: ta ise ja kurat.
Jutu ?Two-Handed Engine? tegevus toimub ülerahvastatud suurlinnas, aga tegelasi on ainult 3, neist 1 ei ilmu isiklikult välja.
Samasuguses paabeli segaduses toimub jutu ?Year Day? tegevus. Tegelasi on 4, neist 2 anonüümset ametnikku.
Jutu ?Housing Problem? peategelased töötavad ning neil on lisaks hulgaliselt üürilisi. Osaliselt toimub tegevus töö juures, osaliselt kodus, osaliselt linnatänavail. Tegelasi on 4.
Kuttneri juttudest kumab läbi suurlinnade ängistust ja seda, kui üksinda võivad inimesed olla miljonite teiste keskel. Rahvamass ei koosne isiksustest, vaid nime, näo ja soota olevustest, keda kõik lihtsalt eiravad.
Teisest küljest saaks paljudest Kuttneri teostest kergesti näidendi. See käib eeskätt lühiromaani ?The Ego Machine?, aga miks mitte ka lühiromaani ?Vintage Season? ning juttude ?Absalom? ja ?Year Day? kohta (viimased kaks tuleks küll pikemaks kirjutada). Kuna Kuttner, nagu öeldud, oli omast ajast ees, on Eesti praegu suuresti nende probleemide ees, mida Kuttner käsitleb, ja näidendid ei tuleks üldse iganenud.
Bulõt?ovil, vastupidi, koosneb rahvas inimestest. Korduvalt juhtub tema loomingus, et hädasolija pöördub esimese vastutulija poole ja saabki sellelt abi. Jutud ?Zvezdolet v lesu?, ?Dva bileta v Indiju? ja ?Mo?no poprossit Ninu? ainult sellest räägivadki, kuidas juhuslik inimene aitab hädalist täiesti omakasupüüdmatult.
Tegelasi on Bulõt?ovil palju. Suurepärane näide on eesti keeleski ilmunud ?Võbor?. Vaadakem, millise kergusega saavad tegelasteks kolleeg Krogius, neiu raamatukogust, suvaline vanamees pargipingilt, Katrinile külge lööv noormees, juhuslik taksojuht ja mitu veelgi vähem tähtsat inimest. 12 tegelast, kusjuures jutt on lühem kõigist Kuttneri omadest. Kuttner ise ajanuks vist kolmega läbi.
Sotsialismi ajal, tundub, võis läbinisti pahast inimesest kirjutada siis, kui sellega käis kaasas selgitus, kuidas inimesest lurjus sai ja mis tema kasvatamisel valesti läks. Seda on selgesti näha tolle aja kriminullidest. Bulõt?ovil on ainult üks jutt, ?Killer?, ebameeldiva peategelasega. Autor püüabki talle naha vahele ronida, näidata, kuidas ja miks ta tegutseb nii, nagu ta käitub. Mõrtsukas saabki lõpuks lähedaseks.
Kapitalistlikus ühiskonnas kirjutatakse sageli teoseid, mille peategelast autor ei püüagi lugejale lähedaseks teha. Tegelane on vastik ja kõik. Kuttneril on mitugi juttu, kus ma ootan, et peategelane võimalikult kiiresti võimalikult halvasti lõpetaks.
Armastus
Bulõt?ov usub armastusse. Paljudes tema juttudes on kirjeldatud armastust, mis teeb lugemise üldiselt meeldivaks. Vahel pingutab Bulõt?ov üle, toppides armastust sinna, kus sellest mingit kasu pole (?Dokazatelstvo?) või kus see võõrkehana mõjudes hoopis kahjuks tuleb (?Snegurot?ka?). Sageli on Bulõt?ovi kangelasteks erisoolised lapsed, kes teineteise vastu midagi armastusesarnast tunnevad.
?Mladenets Frei? kujutab suure kaasaelamise ja soojusega, kuidas Lenini õed-vennad teineteist armastasid ja toetasid.
Kuttner armastusse ei usu. Ta teab, mis see on, aga juttu õnnelikust armastusest temalt ei leia. Tema teostes lõpeb armastus ikka krahhiga (?Mimsy Were the Borogoves?, ?Year Day?, ?Juke-Box?, ?Vintage Season?).
See tekitas minus huvi: missugune on kõige õnnelikum pereelu kirjeldus Kuttneri raamatus? Kindlasti pole see ?Absalom?, kus keegi ei armasta kedagi. ?Camouflage? lõpeb küll armastuse võiduga, aga kas see on inimestevaheline armastus, see jääb õhku rippuma. Kuttner ei anna sellele vastust. Lapsi neil olla ei saa ja normaalseks pereeluks ma seda küll ei pea. Jutus ?The Proud Robot? kaovad armastuse teelt kõik tõkked peale ühe: mees armastab viskit veel rohkem kui naist. Pulmad jäävadki ära. ?Housing Problem? kangelased elavad lõpuks küll õnnelikult edasi, aga nende õnn on vägagi kahtlane, nagu nad ise kinnitavad, ja sellega saab ainult nõustuda. Ka lapsi neil pole.
Nii kerkibki pretendendiks sellele kohale Miguel jutust ?Or Else?? Ta on vaene ega suuda peret korralikult ülal pidada, vahel peksab naist ja lapsi ning joob. Teisest küljest ta ikkagi armastab oma peret. Ta ei jäta neid maha, vaid võitleb oma pere eest -- kõigi vahenditega ja viimase veretilgani. Kuid see ei saa ju olla Kuttneri ideaal!
Kõige õnnelikum pereelu Kuttneril on vist Hogbenitel. Nad on küll veidrad mutandid, kes rikkusega ei hiilga, kuid teisalt ei ole nad ka silmatorkavalt vaesed, nad ei ole vägivaldsed ja see, et nad kõik üksteist armastavad, on väljaspool kahtlust.
Imelikuks teeb asja see, et Kuttner polnud mingi paadunud vanapoiss. Tal oli ju Catherine L. Moore, kellega ta koos palju kirjutas, nii et neil olid ka ühised huvid.
Ent missugune on Bulõt?ovil kõige õnnetuma pereelu kirjeldus? Jutus ?Korona professora Kozarina? tahavad mees ja naine algul lahutada, ent pärast mõtlevad ringi. Siis meenub ?Li?ni bliznets?, kus vennad teineteist vihkavad, aga oma vanemaid armastavad nad mõlemad. Ja ega suurt muud valida olegi.
Üllus
Mark Twainilt küsiti, miks ei kirjuta ta ühtegi raamatut inimesest, kes tänu tublidusele ja algatusvõimele teenib suure varanduse. Twain vastas: ÌInimestel, kes on ennast pühendanud kasumijahile, puudub elulugu. Neist saab kirjutada ainult ühe rea: sünni- ja surmapäeva.ì
Muidugi Twain liialdas. Honoré de Balzac kirjutas sellistest terve romaanisarja. Sama teed käib ka Kuttner. Üllus on tema tegelastele võõras, samastudes lollusega. Üksteise ülekavaldamine, petmine ja tüssamine kuulub tema tegelaste igapäevase elu juurde. Samamoodi kuuluvad elu juurde seadusevastaste tegude eest saadavad karistused. Inimene, keda pole elu jooksul kordagi karistatud, mõjub umbes nagu korvpallur, kes on mänginud nelikümmend minutit ega ole teinud ainsatki isiklikku viga.
Mõtisklesin ka selle üle, milline on kõige suurem Kuttneri raamatus üles näidatud üllus. Valik oli äärmiselt piiratud. Jutus ?Camouflage? lubab tegelane kurjategijast sõbral põgeneda, kuigi on vaieldav, kas selline käitumine õiglane on. Loo ?Vintage Season? peategelane katsub maailma parandada -- katse kukub küll haledalt läbi, aga ta vähemalt katsub.
Niisiis tuleb ka siin tunnistada võitjaks Hogbenid. Hogbeni antud sõna on püha, seda ei murta, õpetab taat. Ja nii lähebki: isegi kui väga tahaks, ei riku Hogbenid kunagi antud lubadusi. Mõnikord osutub see üsna raskeks, nagu näiteks jutus ?See You Later?. Selles jutus päästavad Hogbenid ka inimkonna.
Sellepärast pean ma Hogbenite jutte Henry Kuttneri loomingu tipuks ja vastupidist ei väida ka BAASi arvustajad.
Bulõt?ovil on valik nii laialdane, et üllaimat valida on raske ja ma jätangi selle tegemata. Mainin ära ainult kõige veidramad. Jutus ?Osvja?t?enije hrama Anandõ? reisib mees minevikku ainuüksi selleks, et päästa ilusat neiut. See tegu meenutab oma rumaluses Isaac Asimovi juttu ?The Ugly Little Boy?, kuigi on psühholoogiliselt paremini põhjendatud.
Jutus ?... No strannoju ljubovju? on Maal hulgaliselt tulnukaid, kes tegutsevad palgata koduabilistena. Neile lihtsalt meeldib nii. Kuttneri tegelased, võib arvata, võtaksid palgata teenrid sellise heameelega vastu, et juttu poleks millestki kirjutada. Aga Bulõt?ovil, näe, ei tahagi kõik tasuta tööjõudu!
Lapsed
Ilmne erinevus Bulõt?ovi ja Kuttneri vahel on ka suhtumises lastesse. Bulõt?ov on suuresti lastekirjanik, kelle kõik jutud ei peaks BAASi kuulumagi (?Takan dlja detei zemli?, ?Vtorogodniki? ja ?Ret?noi doktor? -- viimast BAASis õnneks polegi). Vanemate ja laste suhtlemine on täiesti normaalne, kui mitte arvestada, et Bulõt?ov kujutab lapsi sageli targemate ja vastutusvõimelisematena kui nad tavaliselt on.
Kuttneril, tundub, on laste vastu mingi kartus. Mõlemad jutud raamatus, kus tegelasteks on lapsed, ?Mimsy Were the Borogoves? ja ?Absalom?, räägivad sellest, et üliarenenud lapsed muutuvad vanematele võõraiks ja isegi vaenulikeks. Ma ei saa seda ideed kiita ega õigeks pidada.
Suhtumine ligimestesse
Kir Bulõt?ovi loomingus on inimene inimesele sõber, seltsimees ja vend. Henry Kuttneril, vastupidi, võõras, konkurent ja hunt.
Bulõt?ovi tegelased ei soorita ühtegi tegu, mille eest saaks kangelaseks, keegi ei päästa inimkonda, aga nad mõtlevad enne teistele ja alles siis iseendale.
Jutu ?Polomka na lini? peategelane avastab oma seina seest rikki läinud ajamasina. Esemed ei liigu minevikust tulevikku, vaid kukuvad juba olevikus välja. Kangelane käib paari mündiga numismaatikust sõbra juures. Müntidel ongi suur väärtus. Aga tulevikust saabub juba montöör ajamasinat parandama.
Võib mõelda, mida teeks Kuttneri tegelane. Ta valetaks, varjaks ja vassiks viimase võimaluseni, et vaid väheseid vaskveeringuid varastada. Võib-olla see isegi õnnestuks tal, aga selline väiklus ei ole see, mida mina kirjanduselt ootan.
Bulõt?ovi kangelane on kruvikeeraja ja mutrivõtmega sina peal. Kui tuleviklane tema uksele koputab: levivad kuuldused, et te leidsite oma seina seest aarde, võib mees juba uhkusega näidata: töötab, ära parandasin! Ja asjad lähevad jällegi minevikust tulevikku, olevikus välja kukkumata. Pole vist mõtet selgitama hakata, kuivõrd mulle Bulõt?ovi lahendus rohkem meeldib. Muide, see pole veel kogu jutt.
Kuttner ei kirjutanud juttu ?Podelis so mnoi?, mille tegevus toimub planeedil, mille elanikel on võime üksteisele oma tundeid üle kanda. Nii kogunevad haiglasse patsiendi tuttavad, kes haige eest valu kannatavad. Aga võib-olla Kuttner siiski kirjutaks kellestki palgalisest valukannatajast?
Tundub, et ei ole kuritegu, mida Kuttneri jutu ?Endowment Policy? 22-aastane peategelane poleks tuhande dollari eest nõus sooritama. Ja panen siia kõrvale Bulõt?ovi jutu ?Pervõi sloi pamjati?, mille umbes sama vana peategelane, kuigi paadunud küünik, on kõhklemata nõus saama meditsiinilise eksperimendi katsejäneseks.
Kuttneri jutt ?Or Else?? algab sellega, et Miguel ja Fern?ndez sihivad teineteist kindla kavatsusega teine ära tappa. Mehhikos on põud ja mõlema perele vett ei jätku. Nii peabki emb-kumb kaduma. Siis aga saabub tulnukas, kes hoolitseb selle eest, et kõik inimesed üksteist armastaksid, ja segab vahele. Tegelikult oleks huvitav teada, millise lõpu Bulõt?ov sellele jutule kirjutaks; et see oleks teistsugune kui Kuttneril, on väljaspool kahtlust, kuigi Kuttneri lõpp on väga hea.
Suhtumine ühiskonda
Olen vihjanud juba, et Kuttneri tegelased ei armasta inimkonda märkimisväärselt. Selles suhtes on kõige silmatorkavamad Hogbenid, kes järjekindlalt eiravad inimkonna huvisid. Jutu ?Camouflage? peategelane käitub küll pealtnäha inimkonna huvides, aga tegelikult ikkagi omaenese elu päästmiseks. Jutus ?Two-Handed Engine? mõistab Kuttner küll liigse individualismi hukka, aga tema enese looming on sellesama enesekesksuse musternäiteks.
Kui võrrelda ?Vintage Seasoni? ajarändureid Isaac Asimovi ?The End of Eternity? tegelastega, siis minu sümpaatia kaldub kõigist Igaviku puudustest hoolimata iga kell Asimovi poole. ?Vintage Seasoni? ajarändurite ebainimlikkus ajab mul tuju pahaks.
Jutus ?Pokazanija Oli N.? tabab maailma globaalne katastroof tulukeste näol. Lõpuklassi koolitüdruk Olja taipab lõpuks, millega tulukesed võivad seotud olla, ja sõidab kohe pealinna, et riigi kõige tähtsamatega sellest rääkida. Ei, Kuttner lihtsalt ei tuleks selle peale, et millestki niisugusest kirjutada.
Jutu ?Polovina ?izni? kangelane on keskealine meditsiiniõde Nade?da, kelle tulnukad röövivad ja viivad kosmoselaeva, kuhu on kogutud iselaadne loomaaed eri planeetide loomadest. Lõpuks taipab meeskond, et meditsiiniõde võib lasta ravima haigeid loomi, keda nad ise ei oska ravida. Nii võib tema ainsana lisaks meeskonnale laevas ringi käia; kõik teised istuvad puurides. Aga kord tuuakse laevale mõistusega loomad. Läheb kaua aega, enne kui Nade?da suudab nende usalduse võita. Lõpuks suudavad nad laevalt ühisel jõul põgeneda.
Enne ütlesin, et keegi Bulõt?ovi tegelastest kangelaseks ei saa. Nade?da ainsa erandina saab. Mitte Maa, vaid tulnukate planeedi kangelaseks.
Siia kõrvale panen Kuttneri jutu ?Endowment policy?. Kui selle tegelane saab enda käsutusse M-energia valemi, hakkab ta selle abil kogu maailma diktaatoriks. Kohtuprotsess jutu lõpus näitab kujukalt, milline närune olevus ta oli.
Osa Kir Bulõt?ovi jutte on koondatud kogumikku ?Ljudi kak ljudi?. See on väga tabav pealkiri. Just sellest tema looming räägibki: inimestest, kes on nagu inimesed, suure algustähega ja kõlavad uhkelt. Kuttneri loomingust sellise pealkirjaga kogumikku ei saaks. Aga kogumiku ?Humans Like Beasts? -- palun.
Lõpetuseks
Minu keskmine hinne BAASis Bulõt?ovile on 3,91 ja Kuttnerile 3,68. Need ei ole väga erinevad. Ometigi peaks sellest artiklist selgeks saama, miks ma pean Kir Bulõt?ovi üheks oma lemmikkirjanikuks, sellal kui Kuttner langeb minu jaoks kategooriasse ?ja teised kirjanikud?.
Alustasin sellest, et pean mõlemat oma ühiskonnakorra tüüpilisteks esindajateks. Sellest peaks ka selge olema, et nõukogude ulmekirjandusest pean ma hoopis rohkem lugu kui nii-öelda läänemaailma omast.