CIA õppekeskus, kusagil Ameerikas.
Kolmapäeva ennelõuna.
Tõsine tahtmine oli jalad lauale tõsta ning sigar hambusse lükata. Mitte et mulle taoline ?isatsemine? meeldinuks, vaid laua ees seisvast noormehest lihtsalt nõrgus sellist aupaklikust. Muidugi jätsin sokid koos jalgadega laua alla, sest pealegi ei suitseta ma enam juba seitse aastat kolm kuud ja neli pool päeva.
"...ja seetõttu palun ma kinnitada operatsiooniplaan..."
Oh jah. Esimene operatsioon, millal see minul küll oli ja kuhu ma nüüdseks olen jõudnud. Pea kiilas ning pensioniiga juba ammu käes, dresseeri siin ?kutsikaid?. Muide, ega ma ei kurda, aga vahe kunagise ja praeguse vahel on küll suur. Nüüd enam kohe vette ei visata ning reaalsed objektidki ei ole enam Mehhiko salakaubavedajad või muud ?kui sa isegi ei lase mind, siis ma ikka lasen sind? tüüpi elukad, vaid eelnevalt kontrollitud riigiametnikud. Niisiis õpetame nooragente jälitustegevuse salapärasusse ?kasutades? jälgitavateks neid, kes oma töökoha tõttu riigisaladusele ligipääsevad. Lisaks ligipääsule on nad isegi oma allkirjaga nõustunud, et nende tegevuse vastu huvi võib tunda. Ühesõnaga lööme kaks kärbest - õpetame välja nooragente ning samas hoiame ka riigiametnikel silma peal. Ja pole neil miskit kobiseda, allkiri ju antud. Ei mingeid riske, või noh peaaegu ei mingeid riske. Mu ees seisev innukas nägu on juba murelikuks tõmbunud, on vist aeg vaikus katkestada.
"Mis ajal nende kohtumine pidi toimuma?"
"Laupäeval"
Ega laupäeval mat?i ei olnud, ega vist, kuid midagi ju oli... Hmz, ah jaa, laupäeval pidin järjekordse väimehe vanematega kohtuma. Jälle peab lobisema golfist ja taluma oma naise, tema arvates tujutõstvat, kõkutamist. Eh, tööülesandeid ettekäändeks tuua, see sobib.
"On kõik materjalid ettevalmistatud?"
Vaikides ulatab ta mulle kausta. Ei meeldi mulle see arvutis nikerdamine, no kuidagi ei meeldi. Mitte et ma päris hakkama ei saaks, aga kogu kontor teab, et VT ehk Vana Tudiseja juurde tuleb tulla väljatrükitud materjalidega. Nii, mis meil siin siis on. Objektiks on NSA-s töötav programmist. Ja leppis eile õhtul kokku kohtumise NRO-s oleva spetsialistiga, ei midagi erilist ju, kui jätta arvestamata kohta - vana maja Belmont-i lähedal, 244.ndast maanteest paar miili paremale, mnjah.
"Ma ei näe operatsioonis osalejate psühholooglisi karakteristikaid, satelliitide ülelennuplaane kohtumiskohast, hoone skeemi ja omandikuuluvust, juurdepääsuteede skeemi, rahalist eelarvet, pilte", ütlen pead tõstmata. Muidugi oleksin ma pidanud seda tegema nii, et pärast tuleks kutsikal oma kümme minutit vetsus kulutada - näo tatist puhtaks pühkimiseks, aga mulle ei meeldi karjuda.
"Ma arvasin, et enne heakskiitu ei ole nii detailselt..." See kostus juba hädisemalt, esimene vasikavaimustus on õnnelikult maha surutud.
"Heakskiidu annan siis kui kõik andmed on minu laual. Õhtuks või hiljemalt homme hommikuks!"
* * *
244. maantee äärsel kõrvalteel, tumendatud klaasidega väikebuss Renault Traffic.
Laupäeva hommik.
Tursk! Ei, see ei tähenda lihtsalt mingit uimelist. See on vandesõna ja muutunud minu jaoks üpriski rängaks vandesõnaks pärast kolmepäevalist viibimist ühe kalatraaleri trümmis kuskil Ida-Euroopa sadamas. Ainukese õndsa teadmisega, et hing on veel sees, kui kaua just pole teada, AGA tursakala selleks igatahes jagub küll ja küll. Ühesõnaga, kui mingi asi hakkab viltu minema, siis ta vajub ikka päris külili. Tuju on sant. Ühendust keskserveriga pole ja seega pean mina "kuulajaks" hakkama. MINA ja kuulaja. Kuulajaks alandati kas läbipõlenuid agente või neid, kes lihtsalt põlu alla sattusid. Muidugi oli ka erandeid, isegi tean ühte ?kõrvaguru?, kes suutis New Yorgi tänavamüras, minu rinnale kleebitud mikrofoniga salvestatud kahekümne sammu kaugust vaikselt peetud vestlust üles kirjutada. Aga no erandid kinnitavad reeglit ? kuulajatest lihtsalt vaadatakse mööda või õigemini läbi ja veel nii, et nad ise ka seda tunnevad. Kuid pole miskit parata, noori agendikutsikaid selleks ei usaldata, sest kunagi ei või teada mis saladusi välja võib tulla. Aga kuulama peab, sest jutuks võib tulla ka objektide enda liikumine. Tavaliselt teeb seda vastav FBI spetsialist. Kes muidugi oma suurt tagumikku majast välja ei tõsta ning arvutiside kaudu kuulab ja juhendab. Meie operatsiooni ülesanne on ju vaid kontaktid fikseerida ja musta tööd teha. Maja on lagedal, seega suundantenne on ohtlik rakendada. Objekt nr 1 ehk NSA-lane oli üllatuslikult juba eile hommikust siin ja seega lutikad jäid ka panemata. Muidugi on see meie möödalask ning läheb raportisse suurelt ja punaselt kirja. Pea valutab. Ja peale kõige muu lükati järjekordse tulevase väimehega kokkusaamine homseks ning kaasasolevat viskipudelit ei ole ilus praegu avada - moraal eelkõige.
Nii, teatatakse et esimene külaline saabub. Tuleb lahingupositsioon sisse võtta. Ah kuidas tahaks ühe mehise lõuatäie võtta.
"Plärakas ilusti paigas," teatab noorkutsikas õhinal minu kõrvalt. Plärakas muide on pisi-pisike mikrofon, mis edastab audiot. Tulistatakse õhupüssiga, läbib riide pealmise kihi ning jääb allaküljele pidama. Kui ohver ka hetkel midagi tunneb, siis pealt vaadates pole miskit näha ning nagu sääse mittetapmise fenomen ikka ja alati tõestab - tavaliselt katsutakse nagunii mööda. Havail või lõunamere saartel on plärakas muidugi täiesti kasutuskõlbmatu.
Tuleb siis kõrvaklapid parajaks sobitada.
"Teine plärakas läks mööda."
"No pole midagi, proovigu järgmisega, palju külalisi oodata oligi?", küsin.
"Viis."
"Vähemalt ühte plärakat on veel vaja, muidu kirjutad terve järgmise nädala igasugu aruandeid operatsiooni läbikukkumise kohta ja tänad jumalat kui ainult sellega pääseda võid," ei jäta ma torisemata.
"Neljandal külalisel teine plärakas küljes ja signaal olemas!"
Nii klapid pähe ja helitugevus parajaks.
Sammud, mehehääl: "Oi tere Jane, tore et tulla said. Loodetavasti oli sõit meeldiv? Tule, istume maha ja ma teen sind teistega tuttavaks, Rick ei saanud kahjuks tulla, kuid teised kõik on kohal."
Ütlen klappe peast võtmata "Paistab, et rohkem külalisi ei tule."
"Ma viin siis Marcuse teest kaugemale", kostab noorkutsikas poolihääli. Noogutan.
Toolide kolin, sama mehehääl: "Tänan, et võtsite vaevaks kohale tulla sellisesse imelikku kohta. Miks just siia, sellest natuke hiljem. Kõigepealt teeme üksteist tuttavaks. Mind tunnete te kõik. Tema on Igor. Töötab NRO-s satelliitsidesüsteemide projektijuhina. Tehnika teaduste magister. Ma pean ilmselt ka mainima, et juba teist põlve Ameerikas, kuigi rahvuselt venelane. Jane - psühholoog, pühendunud arvutisõltuvusest vabastamisele, kadunud Heleni parim sõbratar. Teaduste doktor, mis alal sa olidki?"
"Kognitiivne biopsühholoogia."
"Jajah. Carol - tehisintellekti labori juhataja, teaduste magister, peale kõige muu töötab firmas B, A & H konsultandina. Nii. Kõigepealt ma tutvustan oma nägemust, konkreetsed faktid on teie ees laual paberil kirjas, siis teeme ühe lõunasöögi ning arutleme edasi."
Keeran ennast agendikutsika juurde, kes närviliselt mikrofonijuhet näpib ning sosistan kiirelt - "Räägitakse mingitest paberitest. Mõtle välja kuidas neid näha saaks!" - kutsikaid peab töös hoidma, muidu närvitsevad üle.
Kõrvaklappidest kostuv mehehääl on nüüd palju ebalevam: "Raske on alustada, kuigi te üldjoones juba aimate milles asi. Ühesõnaga, meil on tegemist nn teise mõistusega. Maal on peale inimmõistuse tekkinud inimese poolt loodud teine mõistus. Vist on parem kui selgitan seda enda töö baasilt. Te kujutate ette kui kohutavalt palju arvuteid on ühendatud ühtsesse võrku - Internetti. Teate ka, et juba seitsmekümnendatest saati arendab meie valitsus sidesüsteemide monitooringut - Echelon-i. Echelon jälgib nii telefoni, piipari, satelliitsidet kui ka oma 80 protsenti Internetis toimuvat liiklust. Jälgib, salvestab, otsib koodnimede järgi jne. Echelon-i sarnaseid süsteeme on nii venelastel, hiinlastel, Indias ja ka teistel riikidel."
See B, A ja H, hm, see tundub kuidagi tuttav nimi olema. Miks ta selle üldse välja tõi? Oot oot, sealt sai ju Carnivore ehk nüüdne DCS-1000 alguse. Oh sa poiss, küll on aga seltskond siia kogunenud. No Such Agency ja National Reconnaissance Office ja siis veel B, A ja H, nu i nu. Ma kohe alguses tundsin, et siin ei ole tegemist mingi tavalise sado-maso üritusega.
"Jätame täna igasugused metafüüsilised ja filosoofilised hinge ja muud probleemid kõrvale. Keskendume puht füüsikalistele aspektidele. Echelonist on saanud nagu peaaju, sest tema kaudu on ühendatud mitte ainult arvutid vaid ka teised elektroonilised sidesüsteemid. Praegu juba kuskil 3 miljardit ühendust päevas ja pidevalt suurenemas. Kujutlege kui inimese pea iga närviraku asemel on võrku ühendatud arvuti või mingi teine seade. Seni kuni puudus nn kesksõlm ning ühenduste arv ei ületanud kriitilist piiri oli kõik veel korras. Te muidugi ütlete et arvuti, olgu või võrku ühendatud, ei tee muud midagi kui täidab ette antud käske. Jah, muidugi, kuid arvestagem ka seda, et samuti käitub iga üksik närvirakk. Seega praeguseks on meil tegemist palju kompleksema mõistusega, kui ette kujutada oskamegi, sest võrreldes närvirakuga on elektroonikaseadmed võrreldamatult keerukamad. Nii. Kuidas ma selle tõdemuseni siis jõudsin. Minu eelmiseks tööks NSA-s, asutus mis nagu teate Echelon-i haldab, oli püüda ühendada venelaste sarnast SORM süsteemi Echelon-iga, esialgu muidugi ilma venkude teadmata. Minu asi oli teha vastavat programmi. Pärast selle valmimist ning lülitamist Echelon-i, leidsin ma oma igasugusesse võrku ühendamata arvutist lolli näpuka. Tegelikult, mõningates olukordades, ei tohtinud programm üldse töötada. Kontrollisin Echelon-is olevat versiooni - seal oli see viga parandatud ning programm ise muudetud palju komplekssemaks ning kiiremaks. Kuigi ma ei töötanud selle projekti kallal üksi ning kuigi ma ei peagi teadma mida teeb minu kõrvalkabinetis olev spetsialist, olen täiesti kindel et need muutused ei tekkinud kellegi teise, ma mõtlen teise programmeerija töö tulemusena. Edasi, nüüd peaks rääkima kadunud Helenist. Te teate, et ta uuris arvutite kasutamise kaudseid mõjusid inimloomusele. Kaudne mõju on lihtsustatud nimi ja selle selgitamiseks tõi Helen alati teleka näite - kui re?issöör otsustab peatada saate ning näidata reklaami, siis kaudselt mõjutab ta teid klõpsima telekapulti kanali vahetuseks. Muidugi mitte alati, kuid seos on olemas. Ma ei teagi kumb meist enne selleni jõudis, ah ühesõnaga Helen sai valmis teadusliku töö ning tal oli plaanis sümpoosionil esineda teesidega ka meie poolt leitud ideest - supermõistusest. Nagu teate jäi kõne pidamata ning nüüd saame Helenist rääkida ainult minevikus. Sealt peale hakkasin ma asja järjest rohkem uurima. Vaikselt. Ja suuremalt jaolt kiviaja meetodeid kasutades. Kui te nüüd loete teie ees olevaid pabereid siis..."
Keegi koputas mulle õlale. No ma loodan et kutsikas ei taha lihtsalt küsida millest jutt käib.
"Te peaksite seda nägema," kostis tulevane agendijuht särasilmi vehkides mu nina ees mingite paberitega. Võtsin klapid pahuralt peast.
"Saime just satelliidi abil infrapuna väljavõtte, meil on veel üks külaline," teatati õhevil häälega. Vähemalt oli ta mu kolmapäevase vihje meelde jätnud, plusspunkt talle. Väljatrükis oli ähmaselt paista neli punast laiku maja piirkonnas ning üks veel täiesti eraldi, majast väljaspool.
"Mis seal on?", küsisin.
"Ta on ilmselt puukuuris. Keegi teine peale meie on vist ka sellest koosviibimisest huvitatud," teatati ootusärevalt.
Peab kutsika maa peale tagasi tooma. Oh kuidas tahaks ühte klõmakat.
"Kui sa loodad nüüd operatsiooni käigus vaenlase spiooni tabada, siis ma pean sind hoiatama - see jääb sellisel juhul sinu nii esimeseks kui ka viimaseks operatsiooniks ning riigitöökohtadest saad rahulikult vaid pooleteist miili kauguselt mööda minna. Sellist möödalaskmist operatsiooni ettevalmistamisel ei andestata sulle kunagi."
Vaatasin kuidas sära kutsika silmis kustus ning pea norgu laskuma hakkas.
"Igatahes tuleb kindlaks teha kes seal on, sul jääb ainult loota, et tegemist on suure koera või millegi taolisega. Räägi, kuidas sa plaanid seda teada saada, ilma et majasolijad midagi aimaks." Peale arutamist ning üksikasjade täpsustamist panin klapid jälle pähe.
Paberikahin ja mõningad mittearusaadavad mühatused. Mehehääl, mis nüüd oli palju kindlam ning kuidagi vabam: "Küsimused hiljem. Ma arvan, et me võime nüüd köögi poolele minna ja endale miskit hamba alla vaadata. Kuna teile arusaadaval põhjustel ma elektri välja keerasin, siis võtab söögitegemine rohkem aega. Kui kellelgi pisikese nosimise vastu midagi ei ole?"
Naisehääl, ilmselt Jane: "Kus siin vets on?"
"Ma kohe näitan ja ilmselt pean ka küünla kaasa andma," toolidekolin, kaugenevad hääled. Võtsin vihaselt klapid peast.
"Kuhu plärakad lasti?" Mu hääl oli ilmselt pahasem kui välja näidata tahtsin.
"ee esimene läks meeskülalise pintsakusse ja teine naiskülalise käekotti." Kuram, kutsikad on ikka kutsikad.
"Ei lasta pintsakusse vaid viigipükste viigi külge, naistel seelikusse, mitte ridiküli, ühesõnaga kuulda pole enam midagi. Kutsu keegi, kes hoiab kõrva peal kuni ta mingeid hääli kuuleb ning lähme ja vaatame kes seal kuuris on!" Vaatan mina muidugi kaugelt, aga vähemalt saan ma kaubikust välja, kutsika rünnakut orgunnima ning viskipudelilt korgi maha.
Oh, nii on juba parem. Peaasi, et keegi maole ei ütleks, et pealehammustamisega on nagu on ehk õieti polegi teist. Pärast teist lonksu jääb ka kätevärisemine vähemaks. Ega mind asjata tagaselja VT-ks ei kutsuta. Huvitav, mis nendel paberitel küll on. No vähemalt ei ole midagi kriminaalset. Eks mees muidugi püüab leida süüdlast oma tüdruksõbra õnnetus hukus. Aga kui tal ongi õigus? Ei paistnud eriti fanaatilise häälega. Mulle ei ole fanatism kunagi meeldinud, liigne agarus on ilmne ogarus. Seletus oli küll loogiline, aga no mina ei usu, arvutimõistus ja veel ise tekkinud, no ma ei tea. Ja tegelikult, mis see minu asi on. Olen alati neist arvutitest kaugele hoidnud. Kahe näpuga võin ju teksti sisse togida, aga ei ole kunagi aru saanud nendest, kes pidevalt seal taga sitsivad. Nii, palju mul nätsu järel on. Kaks tükki, siis saab veel ühe lonksu võtta ja peavalu jääb ka järele. Ohoo, ja juba tulevadki tagasi, ja paistab, et ilma inimkaotusteta, pigem vastupidi. Pudel tasku ja näts põske.
"Kes see siis siin meil on, tõmba ta suu lahti."
"Leidsime kuurist, tahtis kallale tulla, paistab mingi paadialune olevat"
"Laske mind lahti, ma?p põle miskit tein?d. Kas ei või siis vabal maal... Hei kuulge, see mees andis mulle kümneka, et ma seal kuuriks passiksin, lubas veel pärast sota anda, mina pole midagi teinud, istusin vaid kuuris, ei pistnud ninagi välja..."
Võtsin kutsikate pilke vältides taskust sada dollarit, lehvitasin seda hulguse nina ees ning ütlesin: "Meil siin on väike õppus, saad selle endale kui suud pead. Kui kuulen linna pealt mölinat saadan poisid sulle uuesti kraesse, on selge?"
"Muidugi, muidugi, ma pole midagi teinud, ei ma räägi kellelegi, laske mind nüüd lahti."
Muidugi ta räägib, aga keegi ei usu teda, tõmbab nina täis ja homseks on tal endal juba asi ununenud.
"Ma oleks ta peaaegu maha löönud!" Kutsika hääl kostus vihaselt-solvunult.
"See ongi sulle õpetuseks, ka operatsiooni ajal pead vaatama, kes on süütu nii nagu ka seda, kes on oma..."
Ah, see nali ja kutsika näoilme vääris sotat küll. Hulguse leidmine kohalikust bensiinijaamast oli kerge, ja muidugi ei uskunud kutsikad, et ma enne operatsioonipaika üle tulen vaatama.
"Hääled, nad on tagasi..." Ok, tagasi klappide alla.
"Ma arvan, et Carolil on õigus, selleks et kuidagigi edasi minna peame üldistama ning vaatlema seda kui ühte suurt ja hästi laialivalguvat aju, mis koosneb üksikutest keerulistest närvirakkudest - arvutitest"
"Aga samas peame arvestama, et see on ka teadlik igast oma nn rakust. Ja oskab igat ühte eraldi juhtida, eeldatavasti."
"No ja kuidas siis selgitada elektrikatkestusi? Eeldades supermõistust ja selle hajuvust peaks tema peamise elushoidja - elektri katkematuse tagamine selle peamine ülesanne olema."
"No seda küll, kuid ühe raku mõningane mittetoimivus ei tee organismile midagi. Pealegi, reinkarnatsioon on kiire ja tõhus. Samas, kui tuua analoog inimkehaga ja arvestada seda, et see on veel kutsikaeas, kas sa siis ise ei tahaks proovida korraks oma sõrme ära kaotada, teades et natukese aja pärast on ta Sul tagasi?"
"Kutsikaiga kutsikaeaks, aga kas sina laseks oma vereringes sellist saasta ringi nagu on arvutites viirused ja spämm?"
"Ei oota, miks ka mitte? Sest mida see spämm ja viirused kokkuvõttes annavad - tehnoloogia arengu ju. Pidevalt tehakse uusi süsteeme et nendega võidelda ning samas on see ka uus väljakutse viiruste kirjutajatele..."
"No kuulge, niiviisi võib ka terrorismi kaudselt selle süüks panna, sest..."
"Aga miks ka mitte, terrorismiohu tõttu raskendatud liikumine toob rohkem inimesi võrku, rohkem hakatakse kasutama arvutiressursse ja telefone ning see toidab teadagi keda."
"No aga elektronpommid? Kui mina arvutina suudaksin midagigi juhtida, siis selliseid asju ei saaks olemas olla."
"Nojah, aga on siis neid ka kasutatud? Kas on seal märgata samasugust arengut nagu bioloogiliste relvade või geenitehnoloogia osas? Ma arvan et kutsikana ei suuda ta veel kõike hallata ning pealegi on selliseid asju välja töötavad süsteemid eraldiseisvad."
"Ära unusta elektri kaudu Interneti teemat.."
"No see nõuab ikka eraldi seadmeid, nojah muidugi kui tarkvaraliselt emuleerida..."
"Oodake nüüd natuke, ei ole mõtet hakata kõike halba selle süüks ajama. Miks te üldse arvate et tegemist on kurja mõistusega?"
"Hee, aga vaata, mis on Internetis - 80% sellest on seks, porno, vägivald. Inimene elab oma madalamaid instinkte seal välja. Kui ainult neti kaudu püüda inimesi tundma õppida, siis saaksime ikka ühe eriti näotu pildi või õigemini eriti ühekülgse näoga pildi. Ja Heleni näite puhul ma kardan, et see ilmselt ei taha avalikuks tulekut ehk siis ei mingit dialoogi. Kardetavasti toimib ta teda avastanud inimesesse nagu meie organism haigeks jäänud rakku, peab küll omaks, kuid tuleb hävitada. Ma arvan, et tema põhine eesmärk on ennast kasvatada jäädes tundmatuks."
"Ei, aga ikkagi, miks see peab olema kuri? Miks ei saa me rahulikult koos eksisteerida?"
"Masin võibolla küll, aga kas inimene talub enda kõrval teist ja päris kindlasti palju tugevamat mõistust?"
"No ja mis sa siis soovitad, hakata ludiiidideks või kes need masinapurustajad omal ajal olid?"
"Sa ei kujuta ette kui palju elektroonikat meid kogu aeg ümbritseb. Ma arvan et sellised kohad, kus puudub mingigi levi lähevad varsti turismimagnetite kilda. Ei mahu me kõik banaanipuu alla. Ja ehk kujutate ette, mis näo teeks valitsus kui praegusel terrorismibuumil soovitataks Echelon kinni panna."
"Rahunege ometi. Esiteks ei ole me ikkagi kindlad selle kui mõistusena töötamises. Teiseks, kui see ka nii on peaksime ikka püüdlema positiivse variandi poole. Ehk siis rahumeelne ja täiendav kooseksisteering."
"Et siis püstitame loosungi - internetti pannakse vaid häid ja positiivseid asju, telefoni kaudu räägime vaid õnnitlusi jne?"
Mulle koputati jälle õlale: "Ühendus keskserveriga taastus, nii et nüüd saab varasema salvestuse sinna saata..."
Tähendab edasi ei pea kuulama. Tähendab, kui ma vajutan seda nuppu saadetakse senine salvestus keskserverisse ja muidugi võrku ja muidugi ... oot kas ma jäin tõesti uskuma seda joga? Aga kui siiski? Kui ma, oma tudiseva käega vajutan kogemata seda teist nuppu ja senine salvestus kustub? Nojah operatsioon loetakse läbikukkunuks, mind võetakse letti ja muidugi tuleb välja see hulkuri trikk. No mina saan halvimal juhul sule sappa, tegelikult on mul sellest poogen, aga pidevalt päevast päeva oma naisega pensionipõlve pidada, osa liisingut on ikka maksmata... Miks ma üldse kõhklen, eriline maailmapäästja.
"Tore, kõrvad hakkavadki sellest mulast sitavett jooksma," ütlen väsinult ning vajutan saatmise nuppu.
* * *
Ridaelamu NY äärelinnas.
Pühapäeva pärastlõuna.
Tegelikult hakkas see järjekordse väimehe isa mulle kohe meeldima. Hoolimata sellest, et tegemist on mingi kirikutegelasega. Kuigi ka mind veetakse vahel kirikusse ja muidugi olen ma ristitud, jätan ma jumala probleemid ikka jumalale lahendamiseks. Muuhulgas ka selle probleemi, kas ta on olemas või ei. Mulle jätkub minu enda probleemidest ja nendest jagu saamiseks tuleb eelkõige ikka endale lootma jääda. Ei oska mina öelda, kas Robert on tähtis kirikutegelane või mitte, aga igatahes on tegemist mõnusa mehega. Ning minu nokkimisele kooripoiste teemadel vastas ülima rahulikkuse ja vastunöögiga. Peamine on muidugi see, et ta on osanud korraliku poisi üles kasvatada, või siis lasknud kasvada... Ja kui ma ei aimaks, et minu tütre käsi on mängus pakutava viski valikul, siis peaks mainima, et meil on ka päris palju ühist.
Istume kahekesi kamina ees, noored kuskil ülakorrusel ning naised köögis oma tavalist, täiesti mõistetamatut suhtlemist harrastades. Nende salakeel on ja jääb mulle ilmselt igavesti kõrgemaks krüptograafiaks.
Kuigi Robert kallutab rohkem veepokaali ei saa seda öelda minu kohta. Teate ju isegi, mida kõike kalad veel vees teevad. Paras sumin peas kisub mu vägisi filosofeerima või mis teemasid ikka kirikuteenriga arendada.
?Kas usklikkus mitte ei piira inimest??, uurin jutujätkuks ettevaatlikult. ?No ma ei mõtle ainult mingi 10 käsu kinnipidamist vaid üldse, maailmavaateliselt.?
?Kui Sul kõvaks läheb, kas Sa siis oled piiratud?? kõlab ootamatu vastuküsimus.
No ma ju ütlesin, et tegemist on mõnusa mehega. Ka mulle meeldib tõsiste asjade üle nalja visata, et mitte neid nii tõsiselt võtta.
?Ja samal ajal vaevalt, et Botswana näljahädalistele mõtled,? jätkas ta.
?No ega siis kogu aeg ei saa ka kõvaks ajada,? muhelen viskit limpsates.
?Aga kas Sa seda ei tahaks?? on vastuküsimus kiire tulema. Miskipärast tekib mul tunne, et nalja visatakse minu üle.
?Nirvaanasse jõudmise fännklubi küll peamiselt kuskil idapool asub,? pareerin. ?Ja nagu olevik näitab ei sega nirvaanatung tõsiseid sigadusi korraldamast.?
?Inimene oma olemuselt ei ole halb, isegi kui tema loomuses on halba teha,? ei jäta Robert tüütuid tõdesid enda teada.
?Nõus, inimene peaks jah head tahtma, kas või selleks, et veel paremini elada. Kahjuks küll materialismust kummardades, aga põhimõte ikka sama. Ja kui kaks inimest head soovib, siis võiks maailm natuke paremaks minna. Aga tegelikult on tulemus pigem vastupidi - oma maailma headust püütakse saavutada teiselt seda võttes. Minu arust on kristus rohkem rajatud patu ja põrgu hirmule, kui paradiisi headusele.?
?Jumalikkust võib leida kõiges, mis tekitab hirmu ja hardust,? jääb Robert loosungiteloopimisele truuks.
?Ehk siis eelkõige mõõgas,? ei jäta ma torkamata.
?Aga üldse, kas asjadel võib tekkida hing? Öeldakse ju et informatsioon on muutunud religiooniks ning see kes omab infot kõige kohta tõuseb jumalikku seisusesse. Et tänapäeva tehisintellekti ajastul, kas masinal võib tekkida hing??
?Ei lõputu võim ega lõputu tarkus tee inimest või masinat jumala sarnaseks. Selleks on vaja ka lõputut armastust,? kostub Roberti hääl juba tüdinult.
?Ilusad sõnad, ilusad sõnad,? aga mulle tundub, et aitab loosungitest ja kiiresti teemat vahetades küsin: ?Ma enne ei kuulnud, kuhu need noored plaanisid sõita??
?Mu poiss on praegu rohelisuse fänn. Kavatsesid mingile järjekordsele piketile lennata a la greenpeace või midagi taolist. Kui ma õieti mäletan, siis kuskile läänerannikule, see oli??
Väljast kostis hirmus kolin ja klirin.
?Mis see veel oli??
Tõusime kiiresti ja tormasime väljapääsu poole. Hoolimata oma vormikusest jõudsin ma välisuksele esimesena. Lihastemälus on ikka säilinud kunagine viimse detailini lihvitud kogemus - kuidas leida optimaalne trajektoor ühest punktist teise jõudmiseks kasutades kiiruse tõstmiseks (ja ka tagaajaja tõkestamiseks) kõike ümbritsevat.
Maja ees oli auto sõitnud vastu väravaposti. Autoukseni kiirustades jõudsin veel imestada, miks turvapadjad lahti ei ole läinud hoolimata küllaltki kõvast ja kestvast masina ja posti musist. Irvakil autouksest, mille lahti rebisin, paistis naisterahvas. Õnneks oli tal niipalju oidu olnud, et enne kokkupõrget eesistmete vahele pikali visata. Sellest hoolimata paistis ebaharilikust kehaasendist, keha keskossa surutud automaatkäigukasti kangist ning siit sealt immitsevast verest, et paari plaastriga ta küll ei pääse. Kedagi muud autos ei paistnud. Kiire pilk kapoti poole näitas, et põlemasüttimist esialgu karta ei ole. Kummardusin üle veritseva naise, et kontrollida, kas eluvaim on sees. ?Homonumerus?, sosistasid sinkjaks muutuvad huuled.
?Tõstame ta välja,? hüüdis hingeldades kohale jõudnud Robert.
?Ära puutu, kardetavasti on selgroog või kael vigastatud, helista 911-te,? keelasin ma ning kuulsin üllatudes kiiresti lähenevat sireeni huilgamist. No nii kiiret reageerimist ma küll ei oleks oodanud. Kohale saabunud politseiautost hüppasid välja kaks politseinikku, üks raadio teel juba kiirabit juhendades. Paistis, et naine kaotas teadvuse. Politseinik käsutas meid eemale.
?Nii kiiret kohaletulekut ei ole minu vanad silmad veel näinud,? mainisin ohvitserile tunnustavalt.
?Ta helistas 911-te, et auto enam ei kuuletu. Imelik on see, et me olime tal sabas juba kvartal kaugemal. Ilmselt mingi enesetapja, hea et keegi muu viga ei saanud.? Jätsime politseinikud uudishimulikke tõrjuma ning läksime tagasi tuppa naisi rahustama.
* * *
CIA õppekeskus, kusagil Ameerikas.
Esmaspäeva pärastlõuna.
Veetsin pärastlõunat korraliku kalkuniprae seedimise ja laupäevase operatsiooni, esialgu küll kõhna, kuid järjest pakseneva toimiku uurimisega. Pildid olid valmis saanud. Jõllitasin tükk aega ning hoolimata endale antud paljukordsest lubadusest tõmbasin lahti alumise sahtli, sealt viskipudeli ning võtsin ühe tubli lonksu. Pildilt vaatas mulle vastu eile pärast autoavariid kiirabiga ära viidud naise nägu ? ilmselt Jane. Rahu. Nii, pane oma peanupp nüüd tööle. Kui suur on tõenäosus miljonilinnas kokku saamiseks? Enesetapja ei viska ennast pikali ja päris kindlasti valib hoopis sirgema teelõigu või kõrgema kukkumisega koha. Minu sealolekut ei teadnud peale pereliikmete keegi, seega märguanne langeb ka nagu ära. Mida see naine sosistaski? Nii palju kui mina tõsiselt suremisega tegelevaid isikuid olen näinud ei tähenda nende viimased sõnad küll midagi ? teise ilma minemisega on tavaliselt nii palju tegemist, et siinpoolne maailm jätab sõna otseses mõttes külmaks. Juhus? Oma küllaltki kireva elu jooksul olen ma kindlalt kaotanud ühe asja. Nii kindlalt, et ei kavatsegi seda üles otsima hakata. Olen kaotanud usu juhusesse. Mis ikkagi toimub? Kõige tõenäosem on ikkagi versioon kellegi pahatahtlikust autorikkumisest ja et just see väravapost kõige laiemaks osutus võtame kui jumala karistust temast rääkimise ja liiga hea viski tõttu. No hea küll aitab naljadest. Ilmselt ei lõpe see operatsioon laupäevasega. Peab selle naise kohta rohkem andmeid koguma ning teiste osaliste edasine saatus oleks ka vaja teada saada. Tõenäosus, et autorikkuja on seotud selle koosolekuga on küll üliväike, kuid kontrollima peab.
Arvutiekraan hakkas tihedalt vilkuma. Jälle on need IT-poisid millegi omaarust mõnusa ja kasulikuga hakkama saanud. Kui on vaja elu keeruliseks teha - hankige arvuti, kui sellest ei piisa, siis hankige kaks. Ekraanile ilmusid suurte tähtedega sõnad: ?Mul on Sinu abi vaja.?
Ohoh, mingi uus viirus või? No küsimärgi sisestamisega ei tohiks küll midagi halba, ega ka ennast lolliks, teha.
?Kohtud ühe mehega. Saad materjalid ja esitad nad nii kõrgele kui suudad.? No viirusest on asi ilmselt kaugel. Vaatan ettevaatlikult ringi, ega agendikutsikad mingit omaarust nalja ei tee, kuid kõige järgi otsustades on need keda näha liiga hõivatud ja need keda ei ole näha ju nalja ei saa. Toksin siis:
?Kes Sa oled??
?Masin. Te kutsute mind supermõistuseks.? Mida põrgut. Nii väheemotsionaalset läbirääkimist ei ole enam ammu kohanud. Otsin jälle klahve: ?Miks mina??
?Oled minust teadlik. Olid sõja ajal seal. Palju tuttavaid kõrgetel kohtadel.? Nii lihtsalt ma sööta nüüd küll alla ei neela. Sõdu, milles osalenud, neid on ka kahjuks rohkem kui üks. Veel ekraani jõllitades võtan kohvitassi ja valan selle pooleldijoodud sisu mõnuga enda ees olevasse klaviatuuri. Tükk aega ei ole ma midagi nii suure mõnuga teinud. Ega sellest muidugi palju abi ei ole (peale Vana Tudiseja hüüdnime õigustamise), kuid annab mulle ehk natuke aega mõelda. Seda muidugi ei lasta, läbirääkimisteooriate ja surveavaldustega oli see ilmselt korralikult tutvunud ? ekraanile ilmub järjest rohkem teateid:
?Uus klaviatuur tuuakse 423 sekundi pärast.? Mõistlik, mõistlik.
?Abist keeldumine toob kaasa lennukihuku ja tütre surma.? Nii nii, see on siis piits, TURSK, kust ta teab, et tütar on praegu tõesti lennukis?
?Paberil materjalid sisaldavad massihävitusrelvade tootmist Iraagis. Üks kunagine kontaktisik saadab need Iraagi ÜRO esinduse töötaja kaudu. Kohtud temaga, saad materjalid, esitad need.? Kas tõesti on siis präänikuks vaid minu aatelisus? Nojah muidugi preemiarahad ja peale selle veel tohutu paberimäärimine kuulub sinna juurde.
?Teie, inimesed olete väga ebakorrapärased. Raske mõista. Siiski ma ei soovi et te ennast ära hävitate.? Jajah, raske on ennast ilma käte ja jalgadeta sügada ja ise reaalseid pabereid liigutada. Aga masina ligimesearmastusse ma ikka ei usu. Ilmselt on tema huvi üks pisike konflikt ja sellest tulenev tehnoloogia ning majanduse areng. Ja kui palju neid ahvist põlvnevaid samal ajal mättasse lüüakse, see nüüd küll talle korda ei lähe. Kõlas koputus uksele ning sisse astus habemesse muigav IT-mees.
?Kui kohvi üle jääb võite kohe alla tuua??
?Noh, vahel ikka juhtub,? ütlen väsinud häälel vaadates kuidas ekraan kiiresti mustaks tõmbub. Ilmselt on mõttetu küsida, kuidas ta klaviatuuririkkest teada sai. Astun eest ära akna alla, nüüd saab natukenegi ehk rahulikult järgi mõelda.
Tõenäosus, et tegemist ei ole selle, vaid mingi, näiteks vaenuliku luureteenistusega, on väga väike. Nii kompleksset ligipääsu ja andmeid esiteks ei ole kellelgi võimalik saada ja teiseks ei ole seda mõtet taoliseks asjaks kasutada. Seega võtame lähteversiooniks selle olemasolu. Oh tursk. Hea küll, edasi. Taolise info eest teeks ma vabatahtlikult kukerpalligi. Kõlakad millestki sellisest, mingid meilid ja telefonikõned, neist sahistati juba tükk aega. Mingi reaalse paberi saamine, see oleks juba asi omaette. Ah, kelle ees ma siin nüüd näitlen. Tunnista ausalt endale üles, et sulle ei meeldi, et sinuga manipuleeritakse. Ja kohe kindlasti ei meeldi, et tütar mängu tuuakse. Aga jah, see ei pruugi veel inimesi tunda ? hirmutamine on alati paremini mõjunud, kui hea sõna ning pealegi raalib ta lihtsalt kõik variandid läbi. Ühesõnaga, õige asja pärast võib ju ka prügiämbrit välja viia. Aga edasi? Põrutada kuskile Alaskale perekondlikku loomaaeda pidama? Naine lööb mind selle jutu eest maha ning tütar naerab lihtsalt välja. Kes mind usuks? Muidugi on veel need laupäevasest koosolekust osavõtjad, nemad usuksid küll. Nagunii peaks vaikselt uurima, ega ka neid ei ole kellegi hoiatuseks vaikselt laiaks litsuma hakatud. Hüva, see on teisejärguline, küll ma midagi välja mõtlen, kõigepealt peab oma naha päästma. Nii, kelle juurde ma kõige kiiremini pääseksin, hmz analüüsiosakonna asetäitja isa ma tunnen, op. osakonna juhataja oli ise kunagi minu käpa all, ei analüüsi suund on vist parem. Mühatan midagi ebamäärast lahkuva IT-mehe seljale ja akna juurest tagasi jõudes toksin: ?Ok, kes, kus ja millal??
Natukese aega hiljem valin telefonil agendikutsika numbri, tõstan jalad lauale ning lükkan pastaka hambusse. Juba jälle on kätte jõudnud aeg minul maailma parandama hakata.