Brian Aldiss, "Kontramorfoos". Koostanud Arvi Nikkarev. Kirjastus "Skarabeus", 2004.
Eesti okupatsioonijärgses tõlkeulmes on minu meelest jäänud ületamatuks saavutuseks Mario Kivistiku poolt koostatud Ray Bradbury best of kogumik "Kaleidoskoop". Kohe selle järel tuleb kirjastus "Skarabeus".
Seitsme aasta jooksul seitse raamatut avaldanud kirjastuse toodang on tänu alguses selgelt seatud sihile teatud määral vaadeldav tervikuna, hoolimata sellest, et formaalselt pole tegu sarjaga. "Skarabeus" on üleni üks sari ja sealjuures urrima hea sari. Erinevalt näiteks "Varraku" F-sarjast, mille puhul on teoste valik aeg-ajalt enam kui kummaline. See pole aga käesoleva veeru teema.
Brian Aldiss on autor, kes vaevalt et tõsisemale ulmehuvilisele tutvustamist vajab. Sellest hoolimata oli enne "Kontramorfoosi" ilmumist eesti keeles avaldatud vaid kaks juttu: "Uus jõuluvana" ajakirjas "Horisont" ning "Kes suudab asendada inimest?" antoloogias "Lilled Algernonile". Nõukogude korra viljatutes tingimustes piisas sellest, et autor saaks tuntuks ning hinnatuks; kummaline aga on, et 13 iseseisvusaasta jooksul ei ilmunud ulmekirjanduse suurmeistrilt eesti keeles ühtegi teost.
Brian Aldiss on äärmiselt mitmetasandiline kirjanik, kelle looming meeldib peaaegu igaühele ise viisil. Usun, et kuulume koos Arvi Nikkareviga eesti suuremate Aldissi austajate hulka; samas näib mulle, et üsna suurel määral hindame me kõrgelt erinevaid teoseid. Näiteks juttu "Jumal, kes magas naistega" ("The God Who Slept with Women"), mis sisaldub ka kogumikus, peab Arvi Nikkarev kirjaniku paremiku hulka kuuluvaks; minu meelest on teos keskpärane. Mul pole vähimatki kavatsust laskuda järgnevalt enda ning koostaja subjektiivsete maitse-erisuste lahkamisele; oma subjektiivsetest eelistustest lähtumine on iga koostaja võõrandamatu õigus, seda eriti hobikirjastuse puhul. Ma möönan, et kogumikku pole sattunud mitte ühtegi kirjanduslikult nõrka lugu ja rõõmustan nende üle, mida hindame koostajaga ühtmoodi.
Küll aga oleks minu isikliku arvamuse järgi võimaluse korral tulnud vältida mitteulmelist komponenti ja iseäranis käib see kahe mõrvaloo kohta. Kaks suhteliselt sarnase koega juttu väärastunud sarimõrvaritest keset ulmekogumikku tekitab küsimusi. Ühe kogumikuga pole lootustki anda ülevaadet sedavõrd viljaka kirjaniku loomingu kõigist tahkudest; seetõttu oleks minu meelest tulnud maksimaalselt keskenduda fantastikale. Kaks ülejäänud mitteulmelist lugu, esseevormis kaitsekõne "Hamleti" kuningas Claudiusele ning väike, lihtne ja ilus "Kirjutamata armastuskiri" ei moodusta sellist ühtset blokki ning vähemalt minu jaoks ei mõjunud sedavõrd häirivalt.
Teine küsimus kogumikuga seoses on, miks on kaasatud lood aastatest 1955 - 1969 ning 1990 - 1995. Välja jääb ca 20 aasta pikkune loomeperiood, mille jooksul kirjanik BAAS-i andmetel kirjutas üle saja jutu ning kaks lühiromaani (lühikese ülevaate Aldissi loometeest leiab ka kogumikku kokku võtvas saatesõnas). Lugejana huvitab mind eelkõige, kas teatud loomeperioodide eelistamine oli koostaja teadlik valik või põhjustasid selle teistlaadi raskused.
Kokkuvõttes tuleb muidugi heameelt tunda, et briti ulme esikirjaniku kogumik on viimaks ometi maakeeles ilmunud ning oluline lünk sellega täidetud. Teos peaks kuuluma kohustusliku kirjandusena kõigi eesti ulmehuviliste lugemislauale, eriti aga rõõmustama neid, kes loevad ainult eesti keeles.