Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel.
Pkwini ja Atendi tagasijõudmine oli kaugele kuulda ? küla esimeste hüttide juures haugatasid koerad, Utekmani pool aidaehitusel vaikisid haamrilöögid ning tänavail asendusid laste kilked asisema lalinaga.
Muran ajas end püsti, kohendas häirimatult pükse ning astus maja nurga tagant tulijaile vastu, ise samal ajal hoopis kahte peenrariba silmitsedes, kus umbrohi häbenematult võimust võttis.
?Mitte kedagi,? hüüdis Pkwin talle juba enne õuele jõudmist, ?Nad kõik on läinud.?
Kümmekond uudishimulikku, kes meestele end sappa olid haakinud ning neid pärimistega nagu kaarnad nokkisid, jäid vanemat nähes vait. Muran heitis neile kurja pilgu, ei hakanud aga kedagi ära ajama.
?Kusagil ei ole kedagi, majad on tühjad,? lausus Pkwin hoovil seisma jäädes, ?Vaatasime kõik kohad läbi ? võimalikud ja võimatud ? viljateragi pole maha jäetud. Katkiseid tööriistu ja näruseid vaipu vedeles see-eest igal pool. Ja kusagil mitte ainsat hingelistki ? vanad ja vigased kõik ühtviisi kaasa võetud.?
Rahvast tuli juurde, ning varemsaabunud sosistasid hilinenuile kuuldut üle. Muran seisis vaikides ning silmitses tigedalt, kuidas muru ta maja ees viimase, hävitava löögi sai.
?Käisime ka kaugemal, teisel pool jõge, Sepakülani välja. Seal oli pilt veel hullem ? mitu maja maani maha põlenud ning põllulapid ulukitest kivideni paljaks näritud, õued ja savipõrandad kõik üles tuhnitud. Nad on seal vist suure näljaga isegi oma koerad ära söönud, sest nende konte vedeles igal pool õuedel.?
?Nad on seal jõe ääres alati veidike segased olnud,? lausus Muran, ning sellega olid kõik nõus.
?Sepakülast ruttasime koju tagasi. Paaril korral ainult põikasime veel mõnda hütti sisse, mis küladest kõrval asuvad. Aga ei olnud neiski ühtki hingelist või toiduraasukest.?
?Kuhu neil ikka minna oli?? küsis Muran kõhtu sügades.
?Jäljed suundusid põhja poole, aga neile järele ei käskinud te meil ju minna. Tundus, et mindud on kahes jaos ? ühed üle kivise tühermaa, teised mööda jõesängi. Kas see nüüd täpselt nii oli, seda on takkajärgi muidugi võimatu öelda.?
?Mis seal põhjapoolgi paremat on?? küsis Muran, ?On see maa meid siin seni elus hoidnud, küllap hoiab ka edaspidi. Ega siis paari põuase aasta pärast sedasi uisapäisa minema või tormata.?
Neid sõnu enam ei korratud. Mõni lähemalseisja noogutas vaid mõtlikult pead ning langetas siis silmad.
Kuna meestel midagi rohkemat lisada ei olnud, saatis Muran nad puhkama. Ise ei öelnud ta midagi, nii et teisedki, igaüks oma kodu poole, kuuldut edasi jutustama ruttasid.
?Mis siis nüüd saab?? astus Durik omasel pealetükkival toonil mõni minut hiljem Murani kõrvale.
Muran harvendas parasjagu marjapõõsailt kuivanud oksi. Duriku küsimuse peale tõstis ta väitse loojuva päikese poole ning jäi selle tera silmitsema, justkui metalli vaheduses kaheldes.
?Mis siis nüüd ikka saab?? küsis ta vastu.
?Äkki peaksime neile järele minema??
?Mis?? urises Muran, ?Nendele logarditele järele? Nagu ei saaks me ilma nendeta hakkama? Alles see ju oli, kui nad ülepäeviti meie juures süüa käisid mangumas. Või nüüd siis läheme me ise pakkuma, mida nad veel ära pole suutnud vedada??
?Kui sel nädalal ka vihma ei tule, siis ei saa me sügiseks keegi kotitäitki vilja, aga minul on suur pere toita.?
?Noh,? ütles Muran, nagu ei puutunuks Duriku sõnad üldsegi temasse.
?Vaata, kus leegitseb,? osutas ta siis päikesele, ?Seisan siin igal õhtul ja vaatan, kuidas ta Taevaloku taha loojub. Alguses hakkavad noored pilveneiud punastama, siis kuldavad kiired üle kõigi tarede katused, haaravad metsaviiru??
Ta köhatas, vibutas käega, nagu oleks põselt kärbest peletanud, ning otsis siis noaga põõsast jälle surnud oksi.
?Õuele venivad varjud, nagu pelgaks nad nüüd äkki päikesele silma vaadata, püüaks tast kaugemale roomata. Ja alati jääb sedasi vaikseks, loomad ainult nohisevad. Linnud lendavad pesadesse.?
?Kaua me siin siis sedaviisi ? käed rüpes ? veel istuma peame?? ei jäänud Durik rahule.
?Keegi ei pea siin istuma,? ütles Muran õige kurjalt, ?Sa võid minna, kus tahad. Võta oma lapsed, eeslid ja naistekari kaasa ning hakka astuma. Ainult ära käi kogu aeg oma halaga tüütamas. Nagu ma seda oigamist oma eide suust veel vähe kuuleksin.?
?Küllap on teisigi võimalusi,? kohmetus Durik.
?Teine võimalus on ise ka natuke liigutada ning mitte hädaldada,? korjas Muran lõigatud oksad hunnikusse, ?Egas kõik aastad saagi vennad olla.?
Durik ei aidanud teda, ehkki vanem mees kummardamisel selgesti oma seljavalust märku andis.
?Mõned räägivad, et,? lausus ta hoopis, pilguga Taevalokule pidama jäädes.
?Pahh,? urises Muran, ning sedapuhku tegi Durik, nagu poleks seda kuulnudki.
?Kui mina räägin, siis ei kuula te kunagi,? hakkas Muran oma hüti poole astuma, ?aga mis vanad haiged naised kokku valetavad, selle nimel olete nõus kasvõi oma kondid andma.?
Durik ei jäänud ka sellega rahule.
?Ei mina igasugu eitede lora usu,? tõstis Muran veelkord häält, ?Mina ei saagi kõiki lollusi uskuda. Mina pean olen külavanem, minu asi on vaadata, et külas kõik korras oleks. Väljamõeldiste maailm ei puutu minusse. Posimise töö jätan ma rõõmuga nõidadele. Ja kui mõni nõdrameelne nende soigumist tõeks pidada tahab, siis ei saa mina seda ometi keelata. Sedasi sa ütlegi oma naistele.?
Lävel seisis üks sulastest.
?Ja mis sina siin sedasi pealt kuulad, mis peremehed räägivad?? kähvas Muran talle, ?Kas kõik vaadid on üle vaadatud ning tihendatud, nagu ma käskisin??
?Vaadatud-vaadatud,? pomises sulane tal teelt astudes, ning lisas siis veelgi vaiksemalt: ?Mis neist enam vaadata??
Durik vangutas murelikult pead ning pöördus tusaselt kodu poole. Poiss saatis teda pilguga ning lausus siis, kui mees oli tänavanurgani jõudnud ja enam kuulda ei võinud: ?Ei mina usu, et neisse enam vett pannakse.?
?Mis ma sind siis hoian, kui sul midagi teha pole?? torises Muran hämarasse tuppa kadudes.
Põud oli saanud nende kõrgeimaks käskijaks ? oli suretanud metsatukad, nii et neis enam lindudelegi pesakohta ei leidunud, oli põletanud sambla, nii et sellest enam marjavarsi ei võrsunud, oli põletanud liivatuisuga nende karjamaad ning tolmustanud aitadesse kogutud viljatagavarad. Põud oli sisse kolinud nende hoonetesse, istus nende kõrval lõunalauas ning lõbutses nende eest hoovidel. Inimesed tundsid end omaenda kodus võõraina, põuale eelnenud aastaid, mil ümbritsevail lagendikel haljendas rohelus, ei tahtnud nad enam uskuda.
Iga päevaga sai neile selgemaks, et nad surevad kõik nälga ja janusse. Et nad sinna aga midagi parata ei saanud, siis tegid nad näo, nagu oleksid nad alati seda teadnud, nagu ei puutunuks see üldsegi neisse. Tõelus ja muinasjutt olid kokku sulanud.
?Kellega sa seal sedasi pahandad?? küsis eit narilt tõustes.
?Mis nüüd mina pahandan,? ohkas Muran väsinult ning puistas oksad ahjulõõri. ?Küllap homme saad teiste naiste käest teada,? lisas ta siis.
?Või nii hullusti kohe??
?Ei ole see Durik mulle kunagi meeldinud. Sellega ei saagi teistmoodi, kui tuleb talle vahetevahel peale käratada, et tal mõistus selgeks lööks.?
?Mis ta siis seekord tahtis??
?Mis ta tahtis, mis ta tahtis??
Naine kohendas asemel tekke.
?Poiss, kurat!? hüüdis Muran sulast, ?Kõik võõrad vaadid vaatad üle, aga seda ei näe, et omal kodus lähker kuiv on??
Sulane tuli nohisedes tuppa.
?Ja sina ei võinud ka sõnakestki lausuda?? manitses Muran naist, ?Kus seda enne on nähtud, et peremehe naine peab millestki puudust tundma, tema sulased võivad aga magusasti luuslanki lüüa ja õhtust õhtusse pidudel käia??
?Las ta olla,? vastas eit õrnalt, nagu oleks tema asemel hämaras mõni noor tüdruk seisnud, ?Kes see öösi ikka juua tahab.?
Muran ei hakanud enam sulast tagasi kutsuma. Kus seda enne nähtud oleks?
?Ja millal enne poisse on saanud pidutsemast keelata??
Ta võttis mehel ümbert kinni ning nad vaatasid koos läbi ukseava põduratele hoonetele, mille ümber õhtused putukad endale noosi luurasid. Taeva poole surus end paar vaevalist suitsuniret.
?Mis poisikegi ta enam on?? jätkas naine, ?Käib teine muudkui küla vahet ning kudrutab ühe Duriku tüdrukuga, nagu poleks teineteist juba ei-tea-mitu aastat näinud.?
?Viimaks oled sinagi nende Duriku eitedega mestis?? astus Muran naisest eemale, ?Tahad veel enne surma näha, mismoodi su mees nõia juurde läheb ja ennast lolliks teeb.?
Aedikud tahtnuksid juba ammu uuendamist, aga keegi ei tihanud seks tarbeks puid langetada, sest uusi nende asemele enam ei tärganud.
?Ega ma siis sinu või enda pärast,? lausus naine ning ta hääl oli taas raske ning kõlatu, ?Meil polekski sellest midagi, aga noored? nemad ju ei saa sellest aru. Nemad ju usuvad igat juttu, mis neile räägitakse, ega mõista, miks me siis ei tee seda, mida oleme kogu aeg lubanud.?
?Mina ei ole neile midagi rääkinud,? torises mees, ?Endal teil oli tarvis neid jutte rääkida. Eks see ole nüüd teie kohus vaadata, mismoodi selle asja ära klaaritud saate.?
?Kõik ei ole ju ainult jutud,? leidis naine endale midagi ahju juures kohmitsemist, ?Ise sa ju uhkustasid, et oled trumme näinud??
Majas jäi nüüd väga vaikseks, nii et Muran isegi seda võis selgesti kuulda, kuidas liivaterad katusel teineteist taga ajasid. Kusagil kaugemal kõlistasid härjad oma kettidega.
?Egas trummid veel midagi tähenda,? ühmas peremees viimaks.
?Sa ei kardaks neid ju muidu välja kaevata?? kuulis Muran nüüd ning tundis ka ümber pööramata, mismoodi naise kõrvetav pilk ta seljale kinnitus.
?Arvad vist,? jätkas ta siis, ?et ma nüüd enam lähen nõiaga rääkima, kus ma teise peremehe olen just sama mõtte pärast oma õue pealt minema kihutanud??
Mööda tänavat astus mõtlikult üks mees, peotäis heinakõrsi kaenlas, märkas külavanemat, noogutas kergelt, ning jalutas edasi.
?Teab, kuhu see poisiraisk nüüd nii kauaks jääb?? torises Muran.
***
Jutte Kaugelttulnust olid kõik kuulnud. Neid räägiti ikka ja jälle, jutustati üha uuesti üle, korrati õhtust õhtusse. Ning ikka tahtsid inimesed neid aina uuesti ja uuesti kuulda. Täiskasvanuil ei sobinud oma huvi muidugi välja näidata, ei, seda mitte. Aga selle töö tegid lapsed meelsasti nende eest ära, küsides tuttavaid lugusid aina uuesti ja uuesti kuulda.
Sagedasest jutustamisest hoolimata ei muutunud lood Kaugelttulnust igavaks ei vanadele ega noortele, sest neid osati iga kord uut moodi rääkida, kord midagi välja jättes, midagi rõhutades, kord aga midagi hoopiski täiendavat välja mõeldes. Lapsed ei saanud sellest muidugi aru. Nad uskusid Kaugelttulnusse. Ning nii jäi neile igal kuulamisel tunne, nagu ei oleks neile räägitud juttu Kaugelttulnust oma täies mahus. Mõistmata, et Kaugelttulnu on väljamõeldis, et mingit täit tõde Kaugelttulnust ei saagi olla, ootasid lapsed kannatamatult kogu eepose jutustamist ühe korraga. Seda täit eepost ei kuulnud nad aga kunagi. Nad kuulsid vaid detaile Kaugelttulnust, mis kordusid peaaegu kõigis juttudes ega muutunud.
Kaugelttulnu lood viisid väga kaugesse minevikku, aega, mil meie maal polnud veel ühtki küla ega teed ? olid ainult metsad ja kõrbed täis õudu ja vihkamist. Inimesed elasid siin-seal onnikestes ning varastasid teineteise tagant ning tapsid üksteist, kui selleks tahtmine tuli. Nad olid hüljanud oma vanemad ning elasid kokku, kellega juhtus. Nad närisid kive, sest ei teinud vahet neil ja melonitel, mis kasvavad juure otsas ning mille suvepäike kasvatab mahlaseks ja pehmeks, nii et need juba iseenesest huulte vahel mahlaks sulavad. Nood inimesed sellel kaugel ajal ei erinenud suurt metssigadest ? nii mustad ja rumalad olid nad.
Siis tuli kaugelt ? Kivimäe, Tulemäe ja Õhumäe tagant nende juurde suurim mees kõigi seast. Ta oli pärit titaanide soost ning võis ületada kõrbeid ja jõgesid, ilma et tal sellest vähematki raskust oleks olnud. Tal oli maani ulatuv valge rüü ning sama värvi lopsakas habe. Tal olid käed, mis andsid valgust, ja hääl, mida mõistsid kõik linnud ja loomad.
See suurim suurimaist ? Kaugelttulnu ? kutsus kõik inimesed kokku ühele välule. Ta andis neile inimestele labidad ja väitsed ning õpetas nad jälle tööd tegema. Ta käskis neil heita odad ning juhatas nad teineteise juurde. Ta näitas neile, kuidas kuivatada vilja ning küpsetada kakku. Ta aitas neil ehitada liivatõkkeid ja teid, mis viivad ühest külast teise. Kaugelttulnu ise ei peljanud ühtki tööd, tal oli mitme inimese jõud ning osavus. Lisaks sellele mõistis ta ka nõiakunsti ning võis ravida haigeid ja lugeda taevatähtedest tulevikku.
Ja inimesed, võtnud omaks tema õpetuse ning, näinud sellest suurt tulu tõusvat, tulid Kaugelttulnu juurde ning küsisid, kuidas saavad nad teda tänada, kes ta päästis nad metskiskja elust, kus ei olnud rahu silmapilgukski. Kaugelttulnu aga lükkas tagasi kõik inimeste toodud ehted ja kariloomad, öeldes, et seal, kuhu tema läheb, pole tal vaja muud kui inimeste häid soove ja lootust, et tema nime ikka au sees hoitakse. Jäetagu talle vaid ta lossikene, mille ta oli ehitanud Taevalokule, kuhu inimene niikuinii ronida ei suuda, ning tootemitulbad, millesse Kaugelttulnu oli raiunud osa oma väest.
Ja kui Kaugelttulnu teele asus, et minna sinna, kus tal polnud vaja muud kui inimeste häid soove ja lootust, et tema nime ikka au sees hoitakse, siis kinkis ta inimestele kolm trummi. ?Kui teid mingi häda peaks ohustama,? ütles ta, ?mille ees teil oma jõust ja nõust enam abi ei ole, siis mängige neid trumme. Küllap siis mina neid kuulen ning teile appi tõttan.?
Ning inimesed saatsid Kaugelttulnu pisaratega teele ning rajasid temale mõeldes Taevaloku jalamile suure lilleaia kõigist maailma taimedest.
***
Soemetak leidis nõia oma hüti juurest lõkkeplatsilt. Kui nõid parajasti kuskil ei hulkunud ega almuseid korjanud, oli tal alati oma lõkkeplatsil midagi sussitamist. Nii ka seekord.
?Mis siis jälle lahti?? küsis ta juba eemalt.
?Peremees saatis,? kostis Soemetak.
?Ei tea, mis asja tal pidi minu juurde saata olema?? jätkas nõid sama tõredalt, ?Muran on ju muidu ikka Songa ja Säbruga sehkendanud.?
Songaks ja Säbruks kutsus ta küla teisi nõide.
?Ma arvasin, et neil on tegemist,? pomises sulane.
?Neil päevavarastel?? kädistas nõid, kuid tundis end siiski meelitatuna.
?Proovi seda,? ulatas ta Soemetakile vöö vahelt labajala suuruse taimelehe, ?Täna hommikul korjasin.?
?Mis see teeb?? küsis sulane ja hammustas.
?Ega ta halba ikka tee,? vastas nõid, ?Purmpwan tahtis need kõik oma kitsedele jätta. Egas see hooli ju millestki, sittugu kasvõi talle omale varba peale, ei tema neid keelama hakka. Viimastele taimedele sain veel jaole.?
Soemetaki kohmetust nähes jätkas ta käskivamal toonil:
?Söö-söö! Ega siis tööinimene tohi sedasi valida, mida hammustada. Küll mina juba tean, mismoodi Muran teid seal näljutab. Vaata, kui kahvatu sa oled ? noorel inimesel ei sobi sedasi ringi käia. Mul tuleb hirm peale.?
?Peremees tahtis, et,? pani Soemetak rohu siiski kõrvale, ?Et sa kohe vaatama tuleksid.?
?No kes see Muran selline on, et tema järgi igaüks jooksma peab? Pole temast vanemat ega asja. Töid korraldada ega teisi omavahel lepitada ta ei mõista. Aga et võtaks kellegi teise nõu kuulda ? sellist juttugi ei tohi olla.
Mõtleb vist, et igaüks saab tulla, millal aga tema heaks arvab. Mul on siin sada toimetamist pooleli. Tule, lähme toa poole, ma näitan sulle seda kärnkonna, kelle ma madusid sünnitama panin.?
Ta oli süüdatud leegi vahepeal uuesti summutanud ning korjas kokku oma viljateradega savialused.
Soemetak, kes seni oli lasknud tal rahus askeldada, kostis nüüd üsna nõutul häälel:
?Me kaevasime täna trummid välja.?
?Kolmest kääpast??
?Jah. Kõigist kolmest. Terve hommiku viie mehega rassisime.?
?Kaugelttulnu trummid??
Soemetak kehitas õlgu ning peitis pilgu tossavale hunnikule.
?Seda te seal siis õiendasite,? porises nõid ning läks hütti, et endale nõiarüü selga ajada.
Kui ta tagasi tuli, kummardus ta iga tähtsama lause juures taeva poole ning rääkis madalalt ja sõnu venitades, suurema osa ajast aga oli lihtsalt vait.
Nad läksid kääbaste juurde, mis asusid põhjapoole suunduva tee ääres laugja mäekünka jalamil. Siinset ebatasast maapinda katsid üksikud inimesesuurused kivid ning vähesed kidurad põõsad ning sammaltaimed. Kääpad ise ei olnud midagi muud kui paarimeetrised uuristused mäenõlvas, mille suuetele oli keegi kuhjanud kive, nii et need eemalt vaadates justkui allmaailma väravad välja nägid.
Inimestel siia tavaliselt asja ei olnud, nüüd aga oli neid üsna hulgakesti kokku tulnud. Jutud rääkisid, et just sinna, kääbastesse, olidki Kaugelttulnu trummid maetud, igasse käiku üks. Vasakpoolsest neist teadsid targemad isegi kohta näidata, kus trumminaha pingutusaas läbi mulla tunda oli. Need olid muidugi ainult jutud, millega lapsi hirmutati, ja väga tõsiselt ei võtnud neid keegi. Poistele, kui nad veel väiksemad olid, meeldis kääbaste juures peitust mängida, sisalikke jahtida ning õhtuhämaruses koopast ilmuvaid tonte oodata. Ja, õigupoolest, polnud need poisid eriti vahepeal kasvanudki, kui nad nüüd kääbaste ees mõtlikult seisid ning värskelt väljakaevatud trumme vahtisid.
?Noh, mis sa arvad?? küsis Soemetak nõialt, kui see oli ettevaatlikult trumme iga kandi pealt tunnistanud.
?Kui te need siit välja kaevasite,? lausus nõid valju häälega, ?siis peavad need Kaugelttulnu trummid olema.?
?Seda me näeme isegi,? ütles keegi ümberseisjaist.
?Ega me muidu siin oleks,? lisas ka teine.
?Kuss-kuss,? heitis nõid neile manitseva pilgu, ?Kõige parem on, kui te aitate need nüüd minu juurde tassida, et ma saaksin neid paremini tunda õppida.?
Trummid olid nii rasked, et nende liigutamiseks läks tarvis vähemalt kolme meest, ning ümbert kinnivõtmisekski ei piisanud vähemast.
?Mis neil sinu juures paremat on?? küsis veel keegi, ?Minu kodu on ju otse siinsamas.?
Alles nüüd tundis nõid rääkijas oma ametivenna ära ? selle, keda ta Säbruks nimetas.
?Ja kes sind siia kutsus?? küsis ta.
?Kes mind kutsuma pidi?? müristas Säbru vastu, ?Ega mina koer ole, et ainult vilistamise peale kohale jooksen ja peremehe perset lakkuma kukun.?
?Aga klähvida mõistad sa küll päris hästi nagu väikesed penid, kes metsalist nähes kohe peitu poevad.?
?Ma võin hammustada ka. Ja kasvõi peremeest, kui see peaks ise metsaline olema.?
?Seda me teame ju kõik, mismoodi sa hammustad. Selle natukese, mis Pkwin ja Atend küladest leidsid, lasid kõik kohe enda juurde hoiule tassida.?
?Kus nüüd tuli uudisega välja! Või mina lasin neil kõik enda juurde tassida! Mis mina siis teha saan, kui inimesed ise minu juurde abi otsima tulevad? Minu asi on neile siis kiiresti nõu anda, mitte aga järgi vaadata, ega keegi põõsas ei piilu, kes kadedusest punaseks võib minna. Öelge, inimesed, kas mina teid ära saatnud olen, kui teil parasjagu millegagi mulle tasuda pole olnud??
?Ei tea, mis mina peaksin kadedusest punane olema? Sina oled ju see, kes trumme endale tahab? Nii kui kuulsid, et sind ei ole kutsutud??
?Ei mina ole Kaugelttulnu trumme endale tahtnud. Mina võiksin neid kasvõi siinsamas taguda. Jah, kasvõi siinsamas, eks ole??
?Seda tahaksime me kõik näha, mismoodi sa mängida mõistad!?
?Aga mina vat ei mängi! Eks siis need mängivad, keda peremees kuulda tahab. Tal on ju mitme narri vahel valida.?
?Ega peremees iga narri kuulda taha, jah.?
Rahvas, kes seni nõidade nägelust muigelsui pealt oli kuulanud, muutus pikapeale kärsituks.
?Mis see peremees siia puutub?? küsis keegi.
?Hoidke oma jaks trummide jaoks,? lisas teine, ?Neid jagub peale teie veel teistelegi.?
?Ma lähen kutsun vist oma poisid siia ? neil on selle asja peale nutti. Ja lõugu nad kah nii palju ei jahvata.?
Nõiad heitsid sõnavõtjaile põlgliku pilgu ning pöördusid siis teineteise poole asjalikult, nagu poleks mingit sõnelust eelnenudki.
?Vast on kõige parem, kui trummid jäävad esialgu siia,? ütles Säbru.
?Jah. Mängima hakkame kordamööda, iga paari tunni tagant vahetame.?
?Ehk oleks parem,? pöördus Säbru Soemetaki poole, kes siin külavanema sulasena töid oli juhatanud, ?Kui alguses mõni mees siia jääb. Noh, puhuks, kui midagi vaja peaks olema.?
?Ning saatke keegi külla trummipulkade järgi,? lisas teine nõid, ?Kuni me uued ja parajad meisterdame.?
Soemetak jagas oma meestele ülesanded laiali ning saatis ühe oma peremehe juurde sündmuste käigust teatama. Nõiad, kinnitanud üksteisemõistmist, läksid pisut eemale, et omavahel kokku leppida, mismoodi Kaugelttulnu trumme üldse mängima peaks. Rahvaski hakkas laiali ruttama ? kes oma poolelijäänud toimetuste juurde, kes koduseid kutsuma. Ainult paar vanemat meest, kel kuhugi kiiret polnud, jäi paigale, et oma arvamust avaldada. Ja nad ei pidanud pettuma, sest kohale jõudis ka küla kolmas nõid ning vaidlus algas uue hooga.
***
Kaugelttulnu trummid kõlasid jälle. Nad kajasid üle terve küla, panid võbisema maa ning haarasid kaasa liiva. Koerad haukusid vahetpidamata, aga nende lõugamist peaaegu ei kuulnudki.
Muidu nii unine küla oli nüüd täis rõõmsat elevust. Pealetikkuvast hämarusest hoolimata sagisid inimesed tänavatel ringi ning ajasid õuedel juttu. Kerge see neil muidugi ei olnud, sest iga paari lause tagant summutas trummilöök kõik helid.
Durik peatas oma hüti ees möödakiirustava Soemetaki.
?Noh, kust tulek?? küsis ta.
?Kääbastelt.?
?Ja kuulmine veel alles??
Uus hoop nagistas Duriku tare palkseinu. Soemetak kadus hetkeks varju ning ilmus siis taas.
?Alles, alles,? masseeris sulane siiski kõrvu.
?Ega ma eriti uskunud, et neist trummidest ka mingit kasu on,? jätkas Durik, ?aga kui nad ikka nii võimsat häält teevad, siis mine seda tea.?
?Kas see ongi hääl?? jäi Soemetaki arvamus ta enda teada.
?Ütlesid neile, et nad lõpetama hakkaks?? küsis Durik, ?Sellises lärmis ei saa ju magama minna.?
?Kohe lõpetavad. Nad on seal juba nii väsinud, et ei jaksa enam kolmekesigi ühte trummi mängida.?
See vastus näis Durikut rahustavat. Suitsuahi aianurgas lõi kõikuma.
?Neil endal oleks parem,? jätkas Soemetak, kui müdin oli vaibunud, ?Muidu pole neist homme kellestki asja.?
?Sooh? Kas siis tuleb sinna nende asemele oma poisse mängima saata?? viipas Durik kääbaste poole.
?See veel puuduks,? mõmises Soemetak, ?Nende kolme toibutamisest on mulle juba küll. Ega see trummipeksmine nii lihtne olegi, kui siit tundub. Need on ju ilmakama suured ka, põrutavad ikka nii, et silme eest võtab uduseks ja ümbritsev??
Lapsed huilgasid. Üks Duriku tüdrukuist pakkus Soemetakile läätsekakku. Noormees noogutas kergelt.
?Kõik nende juurikad on selle kõrval nohu,? lõpetas ta mõtlikult.
?Ma olen ju ise ka kunagi mänginud,? pomises Durik vaikselt.
?Ei tea, kas see oligi kõige targem tegu nad sinna üheskoos lasta.?
?Oleks me ise omal ajal selliseid teha osanud??
Naine hõikus midagi. Durik ei kuulnud, mida. Ta soovis Soemetakile head õhtut, tänas uudiste eest ning astus eemale.
Kui Muran pisut hiljem tema juurde tuli oma sulase kohta pärima, loopis ta juba tagahoovis oma võsukestega pulka.
?Käis siin jah,? võttis Durik teise külavanema tervitustega vastu, ?Hoidsin teda veel mõne minuti kinni.?
?No mis tal siiakanti hulkuda oli? Meil on veel mitu tööd kaela peal.?
?Ega te neid siis nüüd enam, vastu õhtut, tegema hakka??
?Kus me saame hommikuni oodata? Utekmanil kukkus nüüdsama maja kaela ja peab mõtlema, kuhu nad kõik ööseks panna. Ja omal on loomad ka haigeks jäänud. Ei teagi, mis neil on ? päev otsa pole tilkagi juua tahtnud.?
?Tohoh! Või kohe maja?? ei teinud Durik loomadesse puutuvat märkamagi, ?Ei tea, kas nende trummide pärast või??
?Trummide pärast ikka,? lausus Muran tõredalt, ?Viimasel ajal ju ainult trummide pärast kõike juhtubki. Oli mul tarvis need välja kaevata! Aga teie ju muudkui käisite peale.?
?Ma saadan enda juurest kah kellegi appi,? pakkus Durik.
?Kus keegi seda sult nii hilisel ajal nõuda saab?? vastas Muran leebemalt, ?Praegu oleks sinna paari tugevat kätt ja nutikat pead tarvis.?
Maapind lõi vastu kandu ning laste heitpulk muutis õhus suunda. Muran vaatas hirmuga ringi, ega jälle mõni hoone sisse langemas pole.
?Homme tuleb majad toestada,? teatas ta Durikule ning ohkas sügavalt.
?Selleks tuleb kuskilt puid hankida,? vastas teine külavanem helitult. Muran peitis järgmiseks trummilöögiks oma silmad.
Taevas rebenes hetkeks koost, täitis terve õue, raputas Duriku tarekest, lennutas lapsi; ning vajus siis mõistuse survel taas ühtlaseks purpur-hallikaks massiks. Taevaloku taga, kuhu päike loojunud oli, rebenesid loojangukangale pilveviirud.
?Sa siis ei tea, kus mu poiss minna võis?? pöördus Muran minekule.
?Ei tea,? vastas Durik, ?Sinnapoole nad mu tüdrukuga jooksid.?
?Kuhupoole?? muutus Muran päris ägedaks.
Durik osutas näoga loojangusse, ning kadus siis hetkeks.
?Et nad ka vait ei või jääda!? pahvatas Muran.
Duriku naine, kes sealsamas seisis, hüüdis sulast.
?Taevaloku poole?? nõudis Muran Durikult.
?Sinnapoole jah.?
?Mis neil sinna ära kadus??
Durik kehitas õlgu.
?Et ta nii loll on, seda ma ei osanud arvatagi. Olen tal lasknud oma hea leiva peal õige ülbeks minna!?
?Kas sa siis ise seal käinud pole?? küsis Durik ükskõikselt.
?Kus??
?Taevalokul.?
?Kaugelttulnu lossis? Hoidku selle eest! Ega ma puhta põrunud ole! Mis mul sinna asja? Või sedasi siis? Ise kutsub trummidega peremeest koju ja läheb samal ajal tema aitadesse vargile.?
Ta sajatas paar korda ning lubas sulase esimesel võimalusel ette võtta.
?Seal ei ole ju lossi,? ütles Durik siis.
?Kus?? ei mõistnud Muran esimese hooga. ?Kust sina tead, mis tal seal on? Ega sa taha öelda, et oled seal ehk isegi käinud? Äkki tõid sealt mõne oma plikakesegi??
Durik kehitas jälle õlgu.
Trummilöögid oli harvemaks jäänud, kogusid jõudu viimaseks kulminatsiooniks, puhusid salakavalt ümber majade.
?Mis sa räägid rumalusi?? jätkas Muran, ?Egas inimene saa kaljut mööda üles ronida. Olen küllalt kuulnud neist, kes seda uskunud pole ? kõik on seal kivide vahel oma kaela murdnud. Hea veel, kui laip on tagasi maa peale veerenud, mitte mõnda lõhesse haisema ja lindudele kitkuda jäänud.?
Uus löök oli pehme ning mõjus lausa meelepettena.
?Ma arvasin, et kõik on seal käinud,? ütles Durik ning silmitses üle peenralappide põngerjaid, keda ta naine parasjagu tuppa talutas.
?Kunagi,? lisas ta siis, kuskilt mõtetesügavusest, kuhu Muran enam järele ei pääsenud.
Kõrvalmajast kostis sulaste joigumist. Eemalt, loode-kaare põllulappidelt tõusis õhku linnuparv, pudenes hämarusse ning ilmus siis taas juba mitu versta kaugemal.
Möödaruttav tüdruk pakkus Muranile läätsekakku.
?Ole sina ka,? lükkas mees pakutu tagasi, ?Ega ma teil siin mõni kutsutud külaline ole.?
Duriku peaviipe ära oodanud, lippas tüdruk edasi, üle peenarde naabrite õuele.
Muran nohises põlastavalt.
?Ma tulen teen vast ise ka väikese tiiru,? ütles Durik siis uuesti Murani poole pöördudes, ?Mis ma, vana toi, siin ikka magada saan, kui teised säherdust pidu peavad??
?Lähen ütlen naisele,? hakkas ta toa poole astuma.
?Ära ainult jälle ütle, et mina sundisin,? hõikas Muran.
Naabertare ümber luusivad koerad haukusid teineteise peale ning paljastasid urisedes kihvad.
Sel hetkel vallandus üle küla, üle terve oru, üle maa, nii kaugele, kui seda silm seletas ja mõistus mäletas, viimane trummiseeria. Selles oli nüüd kõigi kolme nõia jõud, viimaste tahteraasukeste vankumatu kindlus. Hingelämmatava joana tormasid paugatused kääbastelt majade poole, rullusid neist üle, rammisid seinu ning raputasid puudelt viimaseid lehti. Maapind lõi kõikuma, inimesed otsisid taarudes tuge ? aga ei leidnud. Õhk täitus paksust tolmust. Aitades killustusid savianumad, penid lõid vurrina pöörlema. Pudedad aialipid praksatasid laiali, tööriistad sadasid majaseinadelt. Kivid ei mahtunud enam maapõue, surusid end kõrgemale ning hüppasid ehmunult läbi kõdukihi.
Ja aina uued ja uued löögid trampisid läbi küla, tungisid taredesse, kiskusid lamajad asemetelt ning peksid lapsi, ruttasid edasi, haarasid katusepilpad endaga ühes, tormasid vastu Taevalokku, kihutasid sellelt otse üles ning rebisid taeva mäe küljest lahti. Mõnelgi lõi see lärm südame läikima, teised kaotasid rütmides oma tahte, karglesid meelesegastena ringi. Pitsitavas vaikuses, mida nad lõpuks löökide asemel kuulsid, röökisid nooremad olematuks oma hääle.
Ei, päris kindlasti ei olnud need inimeste trummid, päris kindlasti oli Kaugelttulnu need ise oma kätega valmistanud. Need helid, rütmidki ei kuulunud inimestele ? need kuulusid trummidele, Kaugelttulnule. Need olid osaks millestki inimtajule püüdmatust, sulasid tervikusse selle õhtuga, väikeste külaelanikega all orus ning kindlusega Taevalokul.
?Kui ta nüüd ka ei kuulnud,? lausus Durik silmi pilgutades, kui löökide kaja mitmendat korda üle tänavate joostes oma võhma kaotas. Suitsuahi aianurgas oli lagunenud kivihunnikuks.
Durik koperdas Murani juurde, kelle õhuvõnked mätaste vahele põlvili oli tõuganud. Nad hingeldasid mõlemad kõvasti, kui Durik teise vanema püsti aitas.
Majast kostis oigamist, aga Durik ei näinud sellest hoolivat. Ta pühkis nägu, kuni selle alt paljastus tänulik rahulolu. Ta köhis ning tahtis Murani taresse talutada.
Muran aga jäi paigale, vahtis ainiti Taevaloku poole ning pomises segadusseaetult: ?Vaata.?
***
Taevaloku libedate järsakute vahel oli siiski üks õbluke rada, mis kiviklibusse ja rohututtidesse hajudes viis peaaegu kaljurünga tippu välja. Noored, kui nad väga julgust täis olid, ronisid vahel mööda seda rada üles, väikesele muruplatsile raja lõpus. Mindi pimedas ja salaja, tavaliselt paaris, harva ka üksinda. Mida nad sealt otsisid ja kui paljud üldse õige tee leidsid, seda ei teadnud ilmselt keegi. Külas ei räägitud sellest kunagi. Vanemad inimesed ei vaevunud tihti oma lapsi Taevaloku eest isegi hoiatama, nii veendunud olid nad selle vallutamatuses.
Ja ometi teadis iga laps, et mööda mäenõlva viib hüplik tee Kaugelttulnu kindluseni. Iga poiss oli Taevaloku jalamil salaraja algust otsinud ning teisi mäele ronima õrritanud. Iga tüdruk tikkus vahel nagu juhuslikult poiste mänge mängima ning jäi paaril korral pikemalt ringi uitama, et Taevaloku alt, kus kunagi oli asunud suur lilleaed, mõnd haruldast õit korjata.
Jah, sealt kunagisest aiast viis tõepoolest ohtlik rada mäeharjale. Ja need, kes selle raja lõpuks leidsid ja rängast teekonnast kurnatutena viimaks Taevaloku kohale tõusid, nägid väga hästi, et mingisugust kindlust seal polnudki. Laigud kaljuseinas, mis alt vaadates tundusid akende ja müüriavadena, olid kõigest praod mäenõlvas, väljalangenud kivilahmakaid meenutama jäänud augud. Ei olnud seal sugugi luksuslikke elamuid ega mugavat mööblit, ei olnud seal muistsetest aegadest hüljatud ehteid ega nõiamasinaid, rääkimata siis kõnevõimega puudest või vaimude tantsuplatsist.
Aga midagi seal siiski oli. Midagi, mis kohutas nende kujutlusvõimet, kes tippu olid jõudnud. Midagi, mis sundis neid aina uuesti Kaugelttulnu-loo külge klammerduma.
Seal oli palju vett. Nii tohutult palju vett, et see praegusel põuasel ajal inimestelt une võttis. Seal oligi külaelanike muinasjutt, kisendav pettekujutelm, mis ei lubanud neil Taevaloku poole vaadata. Mäe nelja petliku kiviseina varjus sirutus mäesüdamikku tilluke järv. Pilvepiiril õhku puudutav tasane veesilm peitis enda all hoomamatult põhjatut märga sügavikku. Püstloodis tõusvad kaldad olid siia sajandite jooksul kogunud vihmapiisku, täitnud tilkhaaval nelja tipukühmu vahelise loodusliku joogikannu. Ainult et sellest kannust ei saanud juua ? aegade hämarusest alates oli järv neelanud kõik, mis ettevaatamatusest ta halastamatute kaldalõugade vahele sattus, ning kandnud siis tallele oma külmpimedasse rüppe.
Kuid kõik see poleks olnud võimalik, kui Taevaloku idakülge poleks piiranud see, mida inimesed nimetasid Kaugelttulnu kindluseks. Ei, kindlus ei olnud see kohe kindlasti mitte. See oli poole mäe kõrgune kivitamm, hiiglaslik müürisein, hoolikalt laotud barrikaad, mis järve Taevaloku närvikanalisse sulges. Kann oli peaaegu täis ? küla poole vaatavast tasasest rohulapist jäid tal puudu veel viimased kolm meetrit, siis oleks vesi üle ääre mööda mäenõlvu välja voolama hakanud.
Kui Soemetak ja Mskren sellele kõrgeimale muruastangule jõudsid, oli all külas juba üsna pime. Üleval heitsid loojuva päikese kiired Taevaloku tippude vahelt punaseid varje. Pehme rohupind oli külm, kui noored väsinult sellele korraks pikali vajusid.
Trummilöögid, mis neid kogu tee saatnud olid, helisesid siin üleval märksa puhtamalt, nagu olekski kaljurünk neid ise tekitanud.
Noored silitasid kätega lopsakaid rohuliblesid, tõusid taas püsti ning vaatasid teineteise najal seistes alla külale. Täna oli seal liikumist rohkem kui tavaliselt, täna nagu ei märgatudki, millal öö oli saabunud.
Mskren sikutas Soemetaki käest ning nad taganesid mööda astanguserva nõlvast eemale, kus pankserv neid järvest vaevalt kolme meetriga eraldama jäi. Siin pigistasid nad üllatunult veelgi tugevamini teineteise pihke. Veepind, mis tavaliselt oli sile ning kopeeris taevasõela, peksis seekord rütmiliselt vastu kaldaseinu, lõi laineid üles, nii et mõned pritsmed ka ülal istet võtnud noorteni kandusid. Taevaloku mäelõhe oli justkui vett täis pada, ning Kaugelttulnu trummid olid lusikaks, millega selle paja küljele koputati.
?Imeline,? ütles Mskren, ?Ma kahetseks seda elu lõpuni, kui ma täna poleks tulnud.?
?Uskumatu,? arvas ka Soemetak.
Nad lebasid teineteise kõrval muinasjutulises hetkes, lummavas fantaasiapildis. Kõik muud mured pühkis õhtujahedus neil peast ning inimesed all külas jäid kaugeiks ja võõraiks.
Ühtäkki rikkusid selle illusiooni täiuslikkusest uued trummilöögid, mis seni mahedate mütsatuste varjus endale jõudu olid kogunud. Nüüd olid nad raevukad ja käredad, kätkesid endas kolme nõia oskuse, ning vallandudes ei kavatsenud nad ühelegi vastasele jalatäitki ruumi jätta. Löökidel oli nüüd inimese vere lõhn, neis vasardus iga külainimese elutahe.
Taevas hajus ümbertringi ning mägi lõi vappuma. Järve keskelt laiali sööstnud lainesõõr jooksis vastu kaldaseina, peksis sellelt mättaid lahti ning kiskus siis ulgudes endaga alla sügavikku. Mägi raputas end, rohuplats tõmbus libedaks. Külas kisendasid kooris kõik penid ning kukkusid kokku nõrgemad hütid.
Soemetak ja Mskren litsusid end vastu maad, surusid sõrmed mulda, et mitte vette veereda. Üle peade lendasid liivapilved, muld pudenes üle kaldanõlva. Nad hüüdsid teineteist, haarasid teineteise poole, ning mattusid siis jälle trummide möllu. Õhus riivisid kiviterad taimelehti külmaks pudrumassiks.
Inimesed ei kontrollinud enam rütmi ? ei, mägi oli nüüd otsustajaks saanud. Ta kõikus nüüd omas taktis, lõi lainevahtu mitme maja kõrgusele üles ning loopis kivilahmakaid alla orgu. Mägi, mis seni oli puutumatuna igavest rahu kuulutanud, oli nüüd ise torm, mäss kogu oma tohutuses, vaenlane kõigele ümbritsevale.
Maapind Soemetaki ja Mskreni all rebenes, nad kukkusid allapoole, sülitasid mulda suust välja ning haarasid kätega iga juurika järele, need aga libisesid peost. Hoobid tabasid nende kehi igast suunast, vesi kattis mäetipud nende eest. Tolm tungis kurku, rinnalihased tõmbusid krampi, kuid nad teadsid, et see kõik lõpeb kiiresti.
Ja siis oligi taas väga vaikne. Tähed peakohal lõid arglikult jälle helendama ning maapinnale settis kaste. Järves möllanud lained kaotasid kiviga võideldes oma jõu ning veepind tõmbus rahunedes uuesti pingule.
Läbimärjad Soemetak ja Mskren hiivasid ennast murdunud kaldapangalt üles ning vajusid siis teineteise kaisust hoides surmväsinult pikali. Pikka aega ei jaksanud nad ei naeratada ega nutta.
Mööda mäenõlva robinal veerenud kivid jäid vakka. Nad kuulsid ainult vee pahisemist ? see muutus iga hetkega aina valjemaks. Külas kisendas paar koera, kõik muu oli vaikne ? ainult vesi pahises. Noored kergitasid pead.
?Vaata,? ütles Muran, ?Vaata.?
Ja nad vaatasid.
Lainetus oli Kaugelttulnu kindlusest välja löönud ühe väikese killu. Tekkinud august purskus sajandeid oma sängis püsinud järv nüüd vabadusse. Maa poole sööstes rebis vesi tammist endaga kaasa järgmise tüki. Ja siis aina järgmise ja järgmise ? haaras läbematult aina suuremaid lahmakaid, kuni ta jõud oli korraga küllalt võimas, et ühe hetkega kogu kivimüür enda eest pühkida.
Pidurdamatuna möiratas järv nüüd üle maa, valgus üle põldude, pühkis ööpimeduses külakese enda eest ega sumbunud isegi silmapiiril.