Käesolevas numbris ilmub katkend Frank Herberti peagi eesti keeles ilmuvast romaanist "Düüni lapsed". Berk ja Kriku mõtisklevad kirjanduse ja selle ümber käiva või seda puudutava show üle.
Maikuus laekus toimetusse üks jutt, mille kaalumisega toimetus hetkel tegeleb. Tõenäoliselt ilmub see "Algernoni" järgmises numbris. Lisaks sellele teeb toimetus ettepaneku koostööks reale kirjatuse "Fantaasia" jutuvõistlusel osalenud autoritele, nende ring on aga täpsustamisel.
Somnium Mirabile foorumil on au välja kuulutada suur kirjandus- ja kunstikonkurss "Sõrmuste Isand 50 aastat" mis on pühendatud JRR Tolkieni "Sõrmuste Isanda" 50. ilmumisaasta tähistamiseks. Konkurss koosneb kolmest osast: ilukirjandus, illustratsioonid ja skulptuurid. Kõikides osades on kaks vanusekategooriat: 1) kuni 16 eluaastat ja 2) üle 16 eluaasta. Ilukirjandus Koosneb kolmest grupist: lühijutt, luuletus ja näidend. Lühijutud - oodatud on kõik fantaasiat ja alternatiivajalugu sisaldavad teosed, mille pikkus ei ületa 10-12 lk A4 (umbes 7500 sõna). Fanfiction ei ole oodatud. Luuletused -
Selgunud on jutuvõistluse võitjad (osavõtjaid oli 77). Taseme kohta niipalju, et päris paljud tööd, mis esikümne hulka ei mahtunud, olid täiesti huvipakkuvad ja võimalik, et võtan neist mitmega ühendust - oodake! Koostamisel on mitmed kogumikud, kus on võimalik lugusid avaldada. Üldiselt arvas zhürii, et kuna tööde hulk oli päris suur, oli tore, et umbes kolmandik neist oli kirjanduslikul tasemel. Esimene koht: Meelis Friedenthal, "Nerissa" Teine koht: Siim Veskimees "Merevaiguvalgus" Kolmas koht: Milvi Martina Piir, "Juliuse teekond" Neljas koht: Elläi Tuulepäälse, "Apelsinikollane" Viies
Ühe noore autoriga (kelle nimed ja hüüdnimed jätan loomulikult enda teada) arenes ?Algernoni? toimetusel hiljuti 6-7 kirjaline mõttevahetus, mis ajendas alljärgneva mõttekäigu. Ma ei tea, kas see on üheksakümnendate aastate psühholoogiline paine või midagi muud, mis toidab murdeealist ängi eesti ulmekirjanduses või piiripealses fantastikas. Eesti Vabariigi algusaastatel ilmusid ?Meie Meele? ja ?Põhjanaela? veergudele rebenud maailmast kirjutavad noored, Ämblik Make ning ülejäänud. Lühikesed laastud, kenad mustvalged pisut müstilised fotomontaazhid illustratsioonideks. Ainus asi, mida mina
Loodus oli sellel hiiglaslikule kivimürakale andnud huvitava, lausa isikupärase välimuse. Alt kitsam ja ülevalt laienev, meenutas tema kuju eemalt vaadatuna suurt seent. Justkui ettenägelikult olid tuul ja vihm selle looduse meisterliku skulptuuri kivise jala sisse aastatuhandetega uuristanud laia poolkaarja õnaruse, milles hälbinud teeline tänuväärse peavarju võis leida. Pilkases öös põles kivi kaitsva krooni all kolm lõket. Õnaruses endas magas murtud lehtpuuokstel kolm meest. Neljas, kõige noorem, oli vabatahtlikult jäänud väsinud rändurite unerahu valvama. Veel õhtuhämaruses valmis varutud
"Minut" kirjutab: 28. mail 2004 peetakse üle maailma taas Towel Day'd ehk käterätikupäeva. Tegu on päevaga, mil mälestatakse varalahkunud ulmeparodisti Douglas N. Adamsit. Kõik, kes soovivad DNA-d meenutada ning välja näidata oma austust tema vastu, võtavad sel päeval igale poole kaasa käterätiku. Suuremad fännid kannavad seda võimalikult nähtaval kohal, õlal või kasvõi lipuvarda otsas lehvitades, tagasihoidlikumad võivad oma rätikut ka kotis kaasas kanda. Miks just käterätik? Kes Douglas Adamsi "Pöidlaküüdi teejuhti Galaktikas" lugenud on, teavad seda kindlasti. Sellele teosele tuginedes on
Michael Lohr on mitmekülgne mees. Vist ainult pühendumusega salateadustele saab seletada fakti, et ta leidis meie võrguajakirja. Ning otsustas, et tahab kaastööd pakkuda ? lihtsalt seepärast, et eesti keel on üks neid väheseid, milles tal veel midagi ilmunud ei ole. Vastastikku nõu pidades leidsime, et algatuseks sobiks kõige paremini üks tema intervjuudest ? sest Storm Constantine on kirjanik, kes vääriks ka Eestis senisest suuremat tähelepanu. Ning kui intervjuu tekitab pigem uusi küsimusi kui pakub vastuseid, siis ? nii see ju peakski õige ulme ja ulmekirjaniku puhul olema. Tõlkinud Juhan
??oled ei keegi ja samas ka kõik oled kui raamatust rebitud lõik millel algust ei ole ja lõppu ei näe sinust haarata püüdsin veena valgusid käest?? ?Nii imelik luuletus!?. Suvilaesisel laudisel istuv Marile oli pisut pettunud. ?Ise sa ütlesid, et see on väga ilus luuletus!?, arvustas blond plikatirts jalgu kõigutades autorit. ?Ongi!?, sähmas õde Ellen. ?Sa oled minust ju tervelt viis aastat noorem. Kasva veidi, siis hakkad maailma asjadest kah veidi rohkem aru saama. Kas elu on elamist väärt vaid siis, kui oled jäätist ja küpsiseid silmini täis ning karussellil sellesama sogaga nii iseennast
Jutt käib muidugi Trubetsky ?Anarhistidest?. Ja siia tulen ma oma kurtmisega seepärast, et vaevalt tarbijakaitse jutule võtaks. Kaanel ju selgelt kirjas: Trubetsky Anarhistid. See mees näeb asja niimoodi ja savisaar temaga. Aga ikkagi oodanuks enamat. Ei hakka üle kordama keelenurinaid, mis said öeldud juba 16. aprilli Arkaadias. Ei ka seda, mida Leo Luks 26. märtsi Sirpi kirja pani (? Vormilt entsüklopeedia, sisult punkromaan?). Aga mõned asjad on hingele jäänud ikkagi. Kui ma loen, et 70ndatel korraks edukas poprokkar Steve Harley (mis iganes tal peaks anarhismiga pistmist olema?) ei suutnud
Teose arvustused Ulmekirjanduse BAASis Tõlkinud Sash Uusjärv ?Sinine küünlaleek? on üks mu lemmiklugudest. Novelli tegevus toimub maailmas, mille juurde olen korduvalt tagasi pöördunud ? näiteks jutustuses ?Ogapoiss? (?The Thorn Boy? ) ja ka momendil käsil olevas fantaasiatriloogias, mis algab romaaniga ?Merilohe pärija?(?Sea Dragon Heir? ). See on maailm, mis sinna sisenemise hetkest alates saab minu jaoks täiesti reaalseks, alternatiivseks tegelikkuseks. ?Sinine küünlaleek? on avaldatud Pete Crowtheri antoloogias ?Hauakambrid? (?Tombs? ). Lugu on inspireeritud ühest Aleksander Suure kadunud
