Otsing

Katkend peatselt kirjastuse "Varrak" toimetusel ilumvast romaanist. Tõlkinud Juhan Habicht. Lumi sulas ning maja ja aed hakkasid jälle vee laulu laulma. Olin elanud Hagis kuus kuud. Olin õppinud lugema, kirjutama ja joonistama. Olin õppinud palju erinevaid tapmisviise, kuid polnud ühtegi neist veel tegelikkuses kasutanud. Mulle tundus, et kuulsin inimeste südamelööke ja olin omandanud muidki kasulikke oskusi, ent need olid pigem minus endas tekkinud kui Kenji õpetatud. Ma võisin olla kahes paigas korraga, muutuda nähtamatuks ja vaigistada koeri pilguga, mis nad hetkega magama pani. Selle

Kui ma mõtlesin, millest seekord kirjutada, olin alguses isegi pisukesti hädas. Kui kirjutada sellest, mis ulmega seoses südamel, või siis sellest, mis meil ulmes praegu toimub, või siis ulmikute toredatest ettevõtmistest, tuleb ikkagi välja üks, viimase paari aasta populaarseim teema: mis meil täna halba on. Ei viitsi. Sestap jäi üle ainult võtta teemaks midagi hoopis muud, täiesti suvalist. Paar värskelt loetud raamatut ja vaadatud filmi praakisin kohe välja (kaua võib viriseda; samas, mõni taies paraku muuks alust ei anna). Sestap ei hakka ma heietama ei Veeilmast, ei Turteltui

Idee Mõtted selle üle, miks juhtub aeg ajalt asju, mida me ei mõista, viisid mu lõpuks arvutikuvari ette. Juhtumitejoru mis on meie jaoks kohati liiga traagiline, on samas nii tihe, et me korrutame, juhtub ikka, see on ju tavaline. Mõte sellest milline on inimese elu ja selle teine, pimedam pool, sundisid mind välja pakkuma oma versiooni. Alati ei pruugi unenäod olla maailm, mida me arvame teispoolsuseks. Tegelikult oleme me lihtsalt hiirekesed, kes jooksevad mitmerealisel sõiduteel ja ei märka alati kõrvale vaadata. Enne kui pöörduda kõrgema võimu poole vastust saamaks, tuleks küsida

Ajakiri "Algernon" kuulutab välja jõuluteemaliste lühijuttude võistluse. Tööd palume esitada "Algernoni" vormistamisreegleid silmaspidaval kujul hiljemalt 15. detsembriks 2004. aastal e-kirjaga toimetuse aadressil algernon@obs.ee . Jutt peab kuuluma mõnda ulmezhanri, olgu selleks siis teadusulme (science fiction), õudus (horror) või imeulme (fantasy). Mahupiirang on 2 000 (kaks tuhat) sõna. Ühtlasi avaldab toimetus hea mõtte eest tänu Indrek Harglale.

Kontrollisin igaks juhuks sf-listi arhiivist, aga seal pole jutuks olnud. Sestap oletan, et ka teie pole näinud Eesti telekanalite karmimat uut ulmeseriaali. Vaadake, see on... nojah, see on midagi Hoopis Muud kui me kõigi kodune ja nunnu tavareaalsus. Ausalt. Sattusin täna puhtkogemata nägema. Algusjupis näidati tiitrite taga rohelist käppa, libahunti (või igatahes hunti, aga kui ulmefilmis on hunt, peab ta ometigi liba olema) ja paljut muudki toredat. Siis olid Kandilise Lõuaga Mees, Blond Tibin ja Brynett Tibin koos Tibinate Tuttava Fyysiku töökohas, kus seinte ääres olid paljude vilkuvate

?Sweet child in time you'll see the line The line that's drawn between the good and the bad ...? Deep Purple ?Child In Time? ?Kas sa naerad mu üle?? ?Ei, loomulikult mitte,? kihistas Alice ning andis mehele musi. ?Ära siis seekord liiga kaua üleval ole,? manitses ta ning lahkus toast. Tom vaatas naisele järele ning mõtles, kuidas tal on nii mõistva naisega vedanud. Kohe aga asus ta taas tööle. Viimasel ajal olid mõtted kuidagi iseenesest lendama hakanud ning öösiti tulid parimad ideed. Ta ei vajanud enam isegi kohvi, mis varem oli teda unetutel öödel rahutusse unne suikumast takistanud

Septembris täitus "Algernoni" esimene ilmumisaasta uues formaadis. Käesolevaga koos on esimese 14 kalendrikuu jooksul ilmunud 11 numbrit. Avaldamiskõlbuliku materjali puudumisel jäid ilmumata 2004. aasta jaanuari-, aprilli- ja septembrinumber. Ma nõustun meile kirjutanud mureliku lugejaga, et seda on liiga palju. Selgituseks tahaksin lisada, et ilmumata on jäänud numbreid justnimelt avaldamiskõlbliku materjali puudusel. Tekste kui niisuguseid saabub toimetusse küll igal kuul, kuid märgatava osaga neist pole midagi peale hakata. Toimetus on alati, kui on lootust, et kesisest tekstist võiks asja

Lapsena armastasin anekdoote. Aga ma sain varakult aru, et suur osa neist tundub pärinevat mitte inimeste maailmast, vaid kusagilt mujalt, nii-öelda Anekdoodimaailmast. Kuidas Anekdoodimaailm toimib ja millised inimesed seal elavad? Kas poleks üsna tore, kui sinu ümber vahetpidamata anekdoote sünnib ja kõik inimesed on nagu naljaraamatust välja astunud, see tähendab, üsna naljakad? Sellest arutlengi. Kellele on anekdoodid mõeldud? Selleks, et anekdoodid oleksid arusaadavad laiale ringkonnale, ei või nad ühtegi teadusharusse põhjalikult süveneda. See on viinud olukorrani, kus vähegi keerulisi

"Tehnilise lahenduse" arutelus toimus hiljuti mõttevahetus selle üle, mis võiks olla "Algernonis" teisiti. Esmalt tahan öelda, et mul on väga hea meel, et inimesed, kelle arvates ei tööta uus hiir päris nii nagu vaja, lugesid selles lõngas üles rea konkreetseid ja selgeid ettepanekuid. Kahjuks olen enam kui aasta jooksul kuulnud peamiselt hämaravõitu kriitikat ning kui olen palunud oma seisukohti täpsustada ning kirja panna, on tavaliselt järgnenud vaid pahuravõitu vaikus. Aitäh kõigile ülalnimetatud lõngas sõna võtjaile! Konkreetsemaks minnes püüan siin kõigele esiletoodule vastata. Kujundus