Otsing

Tekst on väljaandest: JUAN JOSÉ MILLÁS ASJAD KUTSUVAD MEID Loomingu Raamatukogu nr. 21—23 / 2013 http://lr.digiraamat.ee/product/Asjad-kutsuvad-meid-947 Algupärand: Juan José Millás Los objetos nos llaman Editorial Seix Barral, S.A. 2008 © Juan José Millás, 2008. © Kaanefoto. Roger Viollet Cordon Press. © Tõlge eesti keelde. Kai Aareleid, Margarita Kuusmaa ja „Loomingu Raamatukogu“, 2013. ISBN 978—9949—514—31—1 Kui mu isa suri, leidsin tema kirjutuslaua sahtlist täiesti kasutamata tikukarbi, mis oli vähemalt nelikümmend aastat vana. Olin hämmingus. Usun, et tikkude saatus on põleda, nii nagu

Tekst on väljaandest: JUAN JOSÉ MILLÁS ASJAD KUTSUVAD MEID Loomingu Raamatukogu nr. 21—23 / 2013 http://lr.digiraamat.ee/product/Asjad-kutsuvad-meid-947 Algupärand: Juan José Millás Los objetos nos llaman Editorial Seix Barral, S.A. 2008 © Juan José Millás, 2008. © Kaanefoto. Roger Viollet Cordon Press. © Tõlge eesti keelde. Kai Aareleid, Margarita Kuusmaa ja „Loomingu Raamatukogu“, 2013. ISBN 978—9949—514—31—1 Mul oli tarvis juhiluba uuendada ja ma läksin Velázqueze tänavas asuvasse fotoautomaati, kus olin käinud teisteski hädaolukordades. Kõik läks kenasti, kuni pildiriba välja tuli ja nägin

Kui sünged mustad pilved viimaks pea kohalt viimase, õhtuhämaruses veel vaid vaevumärgatava helesinise riba koolnuks õgisid ning esimesed rasked veepiisad kiirustades maa poole sööstsid, leidis Vladimir end ikka veel nõutult endises kohas jalalt- jalale tammumas. Kuidas ma küll seda maja varem märganud pole, küsis ta eneselt juba kes teab mitmendat korda. Selline pisike ning armas majakökats pisut pudeneva krohvinaha ning veidi luitunud välisilmega, toetumas sundimatult oma ajaloost läbiimbunud keskaegsete naabrite najale. Ehk liiga silmatorkamatu osake pikast majaderivist, kui tükk mosaiigist

Hoiatus Novell sisaldab luuletusi ja üht popkultuuri kasvulava kopsakat vilja varjatud kujul. See oleks võinud... See oleks võinud vabalt olla ühe vaprusest ja vägitegudest nõretava suurloo algus. Üks sellistest, kus oli oma koht draakonil, printsessil, pahadel kõrbekollidel ja mürgistel Kihvti-Tiinadel. Üks sellistest, kus onud oma vennapoegadele vehklemiskunsti õpetasid, ilma onulikke tundeid asjasse segamata ja hiljem eluaegse vaenlase poolt torgatud mõõgatera südames neile viimaseid nõuandeid jagasid. Üks sellistest, kus mustad suitsuvallid terveid mäenõlvakutel laiuvaid linnarägastikke

Astrid vaatas peeglisse ja andis näolihastele käsu: naeratage. Kanavarbad silmade ümber paistsid nii veel rohkem välja ja huulenurkadega ristuvad vaod muutusid teravamaks. Huulepulk oli väsinud ja lähedalt vaadates oli näha, et värv valgus huule kontuurjoonelt imetillukeste punaste kreemiojadena nahapooridesse. Juuste värv oli veidi kulunud ja kolme millimeetri võrra välja kasvanud. Alt aimusid mõned hallid juuksekarvad -- aga ainult siis, kui väga lähedalt vaadata. Astrid uuris end halastamatult. Asi ei olnud väga hull, no tõepoolest. Ta oli ikka veel ilus. Veel. Aga see «veel» paistis silma

Berenger St-Jean-de-Colé ei määranud 1984. aasta 13. mai hommikuks ühtegi kohtumist, ei tundnud huvi börsiteadete vastu ega lugenud poliitilisi ettekandeid, ta nõudis, et talle ei ühendataks ühtegi telefonikõnet ja et mitte kedagi tema juurde ei lastaks. Mitte kedagi, kes ei tuleks otse kuninga juurest. Ta arvestas, et marssal -- ja see peab olema marssal de Bonaguil -- jõuab kohale ennelõunal ja arreteerimised ei alga enne õhtut, kui tema on juba isoleeritud, maailmast ära lõigatud ja musketäride valve all. Ta istus oma lossi rõdul, jõi väikeste sõõmudega jaava kohvi, suitsetas pikki