Otsing

Ühe noore autoriga (kelle nimed ja hüüdnimed jätan loomulikult enda teada) arenes ?Algernoni? toimetusel hiljuti 6-7 kirjaline mõttevahetus, mis ajendas alljärgneva mõttekäigu. Ma ei tea, kas see on üheksakümnendate aastate psühholoogiline paine või midagi muud, mis toidab murdeealist ängi eesti ulmekirjanduses või piiripealses fantastikas. Eesti Vabariigi algusaastatel ilmusid ?Meie Meele? ja ?Põhjanaela? veergudele rebenud maailmast kirjutavad noored, Ämblik Make ning ülejäänud. Lühikesed laastud, kenad mustvalged pisut müstilised fotomontaazhid illustratsioonideks. Ainus asi, mida mina

Loodus oli sellel hiiglaslikule kivimürakale andnud huvitava, lausa isikupärase välimuse. Alt kitsam ja ülevalt laienev, meenutas tema kuju eemalt vaadatuna suurt seent. Justkui ettenägelikult olid tuul ja vihm selle looduse meisterliku skulptuuri kivise jala sisse aastatuhandetega uuristanud laia poolkaarja õnaruse, milles hälbinud teeline tänuväärse peavarju võis leida. Pilkases öös põles kivi kaitsva krooni all kolm lõket. Õnaruses endas magas murtud lehtpuuokstel kolm meest. Neljas, kõige noorem, oli vabatahtlikult jäänud väsinud rändurite unerahu valvama. Veel õhtuhämaruses valmis varutud

"Minut" kirjutab: 28. mail 2004 peetakse üle maailma taas Towel Day'd ehk käterätikupäeva. Tegu on päevaga, mil mälestatakse varalahkunud ulmeparodisti Douglas N. Adamsit. Kõik, kes soovivad DNA-d meenutada ning välja näidata oma austust tema vastu, võtavad sel päeval igale poole kaasa käterätiku. Suuremad fännid kannavad seda võimalikult nähtaval kohal, õlal või kasvõi lipuvarda otsas lehvitades, tagasihoidlikumad võivad oma rätikut ka kotis kaasas kanda. Miks just käterätik? Kes Douglas Adamsi "Pöidlaküüdi teejuhti Galaktikas" lugenud on, teavad seda kindlasti. Sellele teosele tuginedes on

Michael Lohr on mitmekülgne mees. Vist ainult pühendumusega salateadustele saab seletada fakti, et ta leidis meie võrguajakirja. Ning otsustas, et tahab kaastööd pakkuda ? lihtsalt seepärast, et eesti keel on üks neid väheseid, milles tal veel midagi ilmunud ei ole. Vastastikku nõu pidades leidsime, et algatuseks sobiks kõige paremini üks tema intervjuudest ? sest Storm Constantine on kirjanik, kes vääriks ka Eestis senisest suuremat tähelepanu. Ning kui intervjuu tekitab pigem uusi küsimusi kui pakub vastuseid, siis ? nii see ju peakski õige ulme ja ulmekirjaniku puhul olema. Tõlkinud Juhan

??oled ei keegi ja samas ka kõik oled kui raamatust rebitud lõik millel algust ei ole ja lõppu ei näe sinust haarata püüdsin veena valgusid käest?? ?Nii imelik luuletus!?. Suvilaesisel laudisel istuv Marile oli pisut pettunud. ?Ise sa ütlesid, et see on väga ilus luuletus!?, arvustas blond plikatirts jalgu kõigutades autorit. ?Ongi!?, sähmas õde Ellen. ?Sa oled minust ju tervelt viis aastat noorem. Kasva veidi, siis hakkad maailma asjadest kah veidi rohkem aru saama. Kas elu on elamist väärt vaid siis, kui oled jäätist ja küpsiseid silmini täis ning karussellil sellesama sogaga nii iseennast

Jutt käib muidugi Trubetsky ?Anarhistidest?. Ja siia tulen ma oma kurtmisega seepärast, et vaevalt tarbijakaitse jutule võtaks. Kaanel ju selgelt kirjas: Trubetsky Anarhistid. See mees näeb asja niimoodi ja savisaar temaga. Aga ikkagi oodanuks enamat. Ei hakka üle kordama keelenurinaid, mis said öeldud juba 16. aprilli Arkaadias. Ei ka seda, mida Leo Luks 26. märtsi Sirpi kirja pani (? Vormilt entsüklopeedia, sisult punkromaan?). Aga mõned asjad on hingele jäänud ikkagi. Kui ma loen, et 70ndatel korraks edukas poprokkar Steve Harley (mis iganes tal peaks anarhismiga pistmist olema?) ei suutnud

Teose arvustused Ulmekirjanduse BAASis Tõlkinud Sash Uusjärv ?Sinine küünlaleek? on üks mu lemmiklugudest. Novelli tegevus toimub maailmas, mille juurde olen korduvalt tagasi pöördunud ? näiteks jutustuses ?Ogapoiss? (?The Thorn Boy? ) ja ka momendil käsil olevas fantaasiatriloogias, mis algab romaaniga ?Merilohe pärija?(?Sea Dragon Heir? ). See on maailm, mis sinna sisenemise hetkest alates saab minu jaoks täiesti reaalseks, alternatiivseks tegelikkuseks. ?Sinine küünlaleek? on avaldatud Pete Crowtheri antoloogias ?Hauakambrid? (?Tombs? ). Lugu on inspireeritud ühest Aleksander Suure kadunud

Tõlkinud Sash Uusjärv Üksik valgusfookus, kaduvväike hõõguv elukübe oli nende püüdluste eesmärk. Soov taasluua säde, millest kõik alguse sai. Mõned küsisid miks, mõned rääksid hukatusest, teised jälle needusest. Paljud arvasid, et nad mängivad Jumalat, veel enamad aga, et nad on teaduse uusi aluseid sepistavad pioneerid. Midagi kvantide taga, kuid alati on aparaatides kotermann sees. Singulaarsus ei olnud veel aset leidnud. Ent Brookhaveni Instituudi füüsikute grupp oli juba palju päevi katkematult töötanud. Ootus, et nüüd tõepoolest on kätte jõudmas otsustava läbimurde päev ja nad kordavad

"Algernoni" lugejate lemmik Indrek Hargla väitis hiljuti kirjanduslistis, et kirjanik peab olema riigi vastu. Soovisin, et ta riigi defineeriks, kuid ta ei teinud seda. Mis see riik siis ikkagi on? Bürokraadid? Infrastruktuur? Nagu Kivisildnikul: "Mul on kästud kusta teie kaevu"? Kas see on piisavalt riigivastane, kui ma mõne riigiametniku läbi sõiman või mõne elektrijuhtme läbi lõikan? (Kas see on globaliseerumisvastane, kui ma mõne auto või vitriini puruks taon?) Miks peaks kirjaniku põhivaenlaseks olema riik? Miks mitte kohalik omavalitsus või korteriühistu? Miks mitte Euroopa Liit või NATO