Kantileen Leibowitzile

Katkend kirjastuse "Varrak" toimetusel peatselt ilmuvast romaanist "Kantileen Leibowitzile". Tõlkinud Juhan Habicht.

1

Vend Francis Gerard Utah’st poleks neid õnnistatud dokumente ehk kunagi leidnud, kui ta poleks noviitsina kõrbes paastuaega veetes kohanud palverändurit, kes kandis vaid niudevööd.

Kunagi varem polnud vend Francis niudevööga palverändureid näinud, aga niipea, kui ta kõhedustundega märkas silmapiiril musta täpikest, mis oli kuumusest värelevas õhus nagu väike vingerdav koma, pidi ta endale tunnistama, et tegemist on tõepoolest millegi sellisega. Lagunenud maantee pimestavalt peegeldaval pinnal ilmus kõigepealt nähtavale jalgadeta pea, mis näis pigem roomavat kui kõndivat, nii et vend Francis haaras roosikrantsi otsas rippuvast krutsifiksist ning pomises paar Ave Mariat. Komake tundus keskpäeval maad piinavate kuumadeemonite loominguna, sest sel päevaajal lebasid kõik liikumisvõimelised olendid (peale kondorite ja Francise-taoliste erakute) oma pesas või vähemalt kivi taga, peidus lõõmava päikese eest. Tahtlikult kõndisid keskpäeval mööda teed ainult ebardlikud, ebaloomulikud või sassis mõistusega olendid.

Vend Francis lisas kiiresti palve Püha Raul Ühesilmalise, vigasena sündinute kaitsepühaku poole, et kaitsta end selle pühaku õnnetute hoolealuste eest. (Sest kes siis poleks teadnud, et noil aegadel oli maa peal värdjaid liikumas? Ja kes oli elusana sündinud, oli nii kiriku kui looduse seaduste kohaselt määratud elama ning kannatama, ja need, kes olid talle elu andnud, pidid võimaluse korral aitama tal ka täiskasvanuks saada. Seda seadust ei järgitud alati, kuid siiski piisavalt tihti, nii et oli tekkinud hõre asustus täiskasvanud värdjatest, kes sageli valisid oma hulkumiskohtadeks kaugeid ja mahajäetud maid, kus nad öösiti luusisid preeriarändurite lõkkeasemete ümber.) Aga lõpuks vingerdas koma kuumadest hoovustest selgema õhu kätte ning osutus kaugeks palveränduriks; vend Francis lasi krutsifiksi lahti ja lausus väikese tänupalve.

Palverändur oli vibalik vanem mees, tal oli kepp käes ja punutud müts peas, kähar habe ees ja üle õla rippus tal veepaun. Ta matsutas ja sülitas liiga isukalt, et olla kummitus, ning samas näis ta liiga habras ja lombakas, et inimsööja või teeröövlina edu saavutada. Siiski peitis Francis end vaikselt palveränduri pilgu eest, kössitades lahtiste kivide kuhja taha, kust ta sai nähtamatuks jäädes piiluda. Need harvad kohtumised, mis kõrbes aset leidsid, tekitasid alati vastastikuseid kahtlusi ning kumbki pool püüdis hoolikalt valmistuda sündmuseks, mis võis osutuda kas südamlikuks või vaenulikuks.

Vast ehk kolm korda aastas sattus mõni ilmalik võõras rändama mööda kloostrist mööduvat teed, kuigi oaas, mis tegi kloostri olemasolu võimalikuks, oleks ideaalselt sobinud rändureid võõrustama – ainult et neil päevil ja nende reisimisvõimalustega arvestades oli tegemist teega eikusagilt eikuhugi. Kunagi vanasti võis tegemist olla osaga lühimast teest Great Salt Lake’ist Old El Pasosse – kloostrist lõuna pool ristus tee samasuguse lagunenud kiviteega, mis kulges idast läände. Seda ristmikku oli kulutanud küll aeg, kuid mitte lähimineviku inimesed.

Palverändur jõudis hõikekaugusele, kuid noviits püsis kivihunniku taga. Tema ainsaks kehakatteks – lisaks mütsile ja sandaalidele – oli tõepoolest vaid määrdunud kotiriidest niudevöö. Ta rühkis sihikindlalt edasi, toetades vigase jala sammu raske toikaga. Rütmiline kõnnak andis tunnistust mehest, kes on maha käinud pika maa ja kellel on pikk tee veel ees. Ent jõudnud iidsete varemete vahele, ta peatus ja vaatas uurivalt ringi.

Francis kössitas veelgi madalamale.

Küngasteahelik, kus kunagi olid seisnud iidsed majad, ei pakkunud mingit varju, kuid kõrbega harjunud teekäija – ja seda palverändur oli, nagu peagi selgus – võis suurematelt kividelt oma mõnedele kehaosadele siiski värskendavat jahedust leida. Mees vaatas sobiva suurusega kivi otsides ringi. Vend Francis märkas tunnustavalt, et palverändur ei haaranud kivist uisapäisa kinni, vaid seisis sellest ohutus kauguses, kasutas oma saua kangina ja väiksemat kivi selle toetuspunktina ning kangutas, kuni lõgisev elukas välja roomas. Rändur tappis mao asjaliku kepihoobiga ning viskas veel vingerdava keha eemale. Olles jaheda peidupaiga niiviisi senisest asukast vabanenud, kohandas ta selle enda jaoks, keerates kivi lihtsalt ümber. Siis kergitas ta niudevöö tagaosa ja toetas kipras kintsud vastu kivi suhteliselt jahedat külge, lükkas sandaalid jalast ja surus jalatallad vastu lõgismao jaheda peidukoha liivast põhja. Niiviisi värskendust leidnud, liigutas ta varbaid, naeratas hambutu suuga ja hakkas mingit viisi ümisema. Varsti muutus ümin laulvaks kõneks, ent keel, milles ta laulis, jäi noviitsile arusaamatuks. Kössitamisest väsinud vend Francis nihutas end rahutult.

Lauldes oli palverändur välja pakkinud kuiviku ja juustutüki. Siis laul katkes, mees tõusis korraks püsti ja hüüdis vaikselt, venival ninahäälel, kuid kohalikus murdes: “Kiidetud olgu Adonai Elohim, kõiksuse kuningas, kes paneb maa vilja kandma.” Määgimisele sarnanenud hüüatuse lõpetanud, istus mees taas kivile ja hakkas sööma.
Rändur on tõepoolest kaugelt tulnud, mõtles vend Francis, kes polnud kuulnud ühestki lähedalasuvast riigist, kus valitseks nii tundmatu nimega ja end selliste teenetega ilustav kuningas. Vana mees on tegemas patukahetsuslikku palverändu, oletas vend Francis – võimalik, et just kloostri “pühamusse”, kuigi “pühamu” polnud veel ametlikult pühamu ega “pühak” ametlikult pühak. Aga mingit muud seletust, miks peaks vana rändur viibima eikusagilt eikuhugi viival teel, ei osanud vend Francis leida.

Palverändur ei kiirustanud oma leiva ja juustuga, noviits aga, kelle esialgne pelgus oli hajunud, muutus üha rahutumaks. Paastuaja nõue kõnelemisest hoiduda ei lubanud tal vanamehega vestelda, kui ta peaks aga lahkuma oma peidukohast kivirusu taga enne, kui vanamees jälle teele asub, näeb või kuuleb too teda kindlasti. Kaugele põgeneda ta aga ei saanud, sest paastuaegseks erakluseks määratud kohast oli tal keelatud lahkuda.

Ikka veel kergelt kõheldes köhatas vend Francis valjusti ning tõusis nähtavale.

“Mis!”

Leib ja juust lendasid palveränduril käest. Vanamees haaras oma kepi ja hüppas püsti.

“Või mulle siin ligi hiilima!”

Ta vibutas ähvardavalt keppi kivihunniku tagant kerkinud kapuutsis kogu poole. Vend Francis märkas, et kepi jämedamas otsas oli terav oga. Noviits kummardas kolm korda viisakalt, kuid palverändurit ei paistnud see tema heades kavatsustes veenvat.

“Ära tule lähemale!” kraaksatas vanamees. “Hoia eemale, mängumees. Minult ei ole sul midagi saada – kui sa just juustu ei taha, ja seda ma võin sulle anda. Aga kui sa oled liha peal väljas, siis pole mul muud kui luu ja nahk, aga nende endale hoidmise eest hakkan ma võitlema. Mine eemale! Eemale!”

“Oota…” alustas noviits ja vakatas. Heategevus või isegi lihtne viisakus lubasid vajaduse korral paastuaja rääkimiskeelust üle astuda, aga otsus vaikimisest loobuda tegi teda alati närviliseks.
“Ma pole see, kelleks sa mind pead, hea lihtsameelne,” jätkas ta, tavapärast viisakat pöördumist kasutades. Lükkas kapuutsi taha ja näitas oma kloostri kombel pügatud pead, tõstis palvehelmed nähtavale. “Kas sa tead, mis need on?”

Mõneks sekundiks jäi vanamees veel kassilikku võitlusvalmidusse, uurides noviitsi päikesest põlenud nooruslikku nägu. Palveränduri eksitus oli täiesti mõistetav. Kõrbe ääremaadel hulkus olendeid, kes sageli kandsid kapuutse, maske ja laiu rõivaid, et oma moondunud keha varjata. Oli nende seas selliseidki, kelle ebardlikkus ei piirdunud kehaga, vaid kes pidasid rändureid täiesti arvestatavaks lihavaruks.
Pärast põgusat mõõduvõtmist ajas palverändur end sirgu.

“Oh, üks neist.” Ta toetus kepile ja kortsutas kulmu. “See seal on Leibowitzi klooster või?” küsis ta kaugelt lõuna poolt paistvatele hoonetele osutades.

Vend Francis kummardas viisakalt ja noogutas.

“Mida sa siin varemetes teed?”

Noviits võttis maast kriidilaadse kivitüki. Oli küll väga ebatõenäoline, et rändur oleks kirjatundja, kuid vend Francis otsustas siiski proovida. Kuna vulgaarsel rahvakeelel polnud tähestikku ega õigekirja, kirjutas ta siledale kivipinnale ladina keeles: “Patukahetsus, üksindus, vaikimine,” ning siis allapoole ka vanas inglise keeles, sest kuigi ta – ise seda teadvustamata – igatses jutuajamise järele, lootis ta ometi, et vanamees mõistab ning ei häiri tema üksildast paastu.

Palverändur muigas kirja nähes kõveralt. Tema naer kostis pigem fatalistliku määgimise kui naeruna. “Hää-hää! Ikka veel kirjutate asju tagurpidi,” ütles ta, aga kui ta ka mõistis kirjutatut, ei vaevunud ta seda tunnistama. Ta pani kepi kõrvale, istus tagasi kivile, võttis leiva ja juustu ning hakkas neid liivast puhastama. Francis limpsas näljaselt huuli, kuid vaatas kõrvale. Tuhkapäevast saadik oli ta söönud vaid kaktusevilju ja pihutäie kuivanud maisiteri – katseaja reeglid paastumise ja karskuse kohta olid üsna ranged.

Tema ebamugavust märgates murdis palverändur oma leiva ja juustu küljest tükke ning pakkus vend Francisele.

Nappide veevarude tõttu oli noviitsi keha küll kuivanud, kuid ometi valgus ta suu sülge täis. Silmad keeldusid vaatamast kuhugi mujale kui sööki pakkuvale käele. Universum tõmbus kokku ning selle geomeetrilises keskpunktis hõljusid liivane tükike tumedat leiba ja kahvatu juust. Mingi deemon sundis ta vasakut jalga poole meetri võrra lähemale astuma. Siis võttis deemon käsile ta parema jala ning tõstis selle vasakust ettepoole, sai siis oma võimusse ka ta rinna- ja käelihased ning viibutas ta kätt nii, et see puudutas palveränduri kätt. Ta sõrmed puudutasid toitu, näisid isegi toidu maitset tundvat. Tahtmatu
värin läbistas ta nälginud keha. Ta sulges silmad ja nägi, kuidas kloostriülem, piits käes, kurjalt tema poole vaatab. Alati, kui noviits püüdis ette kujutada Püha Kolmainsust, võttis Jumal-Isa pale endale kloostriülema näojooned – Francise meelest alati vihased. Tema taga põles põrgutuli ja leekidest vaatas õnnistatud märter Leibowitz surmapiinades pealt, kuidas tema paastuv kaitsealune juustutüki haaramisega vahele jääb.

Noviits võpatas uuesti. “Apage Satanas!” sisistas ta tagaspidi tuigerdades ja lasi toidul käest kukkuda. Pikemalt hoiatamata piserdas ta vanameest varrukasse peidetud püha vee pudelikesest. Hetkeks oli palverändur noviitsi päikesest uimastatud ajus samastunud peavaenlasega.

Äkkrünnak pimedusejõududele ja kiusatusele ei toonud kaasa mingeid üleloomulikke tulemusi, loomulikud tulemused näisid aga olevat ex opere operato. Palverändur-Peltsebul ei haihtunud väävlipilvena, tegi aga urisevat häält, ta nägu lõi punetama ja siis kargas ta hirmuäratava möirgega Francise poole. Noviits takerdus palveränduri teraga varustatud kepi eest põgenedes pidevalt oma tuunikasse ning pääses naelaaukudeta vaid seepärast, et palverändur oli unustanud oma sandaalid. Vanamehe lonkav rünnak muutus ebaühtlaseks hüplemiseks. Näis, et järsku hakkasid jalgealused kõrvetavkuumad kivid talle muret tegema. Igatahes loobus ta jälitamisest. Kui vend Francis üle õla tagasi piilus, jäi talle ähmane mulje, nagu toimuks palveränduri taandumine oma jahedama kivi poole ühel suurel varbal hüpates.

Häbenedes sõrmeotstele jäänud juustulõhna ja kahetsedes mõtlematut eksortsismi, vantsis noviits tagasi varemete vahele oma tööd jätkama, palverändur aga jahutas jalgu ja rahuldas oma viha sellega, et heitis noorema mehe poole kive, kui too rusuhunnikute vahel nähtavale ilmus. Kui ta käsi ära väsis, tegi ta vaid viskeliigutusi ja mühatas oma leiva ja juustu kohal pahuralt, kui Francis enam kõrvale ei hüpanud.

Noviits kõndis varemete vahel edasi-tagasi, haaras mõne kivilahmaka, mille ta vaevu rinnale jõudis tõsta ja vaarus sellega siis mingis kindlas suunas minema. Palverändur jälgis, kuidas ta kivi välja valis, käega selle suurust kontrollis, loobus, hoolikalt uut valis, peenema kiviprahi seast välja sikutas ja tuikudes minema toimetas. Üks kivi kukkus Francisel mõne sammu järel maha ning siis istus ta ootamatult kivile ja toetas pea põlvede vahele, ilmselt püüdes minestamist vältida. Veidi aega hingeldanud, tõusis ta uuesti ja hakkas kivi oma sihtkoha poole veeretama. Ta jätkas seda tegevust ka siis, kui pahameelest üle saanud palverändur juba haigutama kippus.

Päike säratas kõrbenud maad keskpäevase õelusega, vajutades oma needuse kõigele niiskele. Francis töötas kuumusest välja tegemata.

Kui rändur oli oma liivase eine viimased palad mõne veekotist võetud lonksuga alla loputanud, pistis ta jalad sandaalidesse, tõusis mühatades püsti ja lonkas varemete vahel noviitsi tööpaiga poole. Vanamehe lähenemist märgates pages vend Francis ohutusse kaugusse. Narritades tõstis palverändur ähvardava liigutusega oma kepi, kuid kättemaksust enam paistis teda huvitavat nooruki ehitustöö. Ta peatus, et noviitsi urgu lähemalt uurida.

Keppi kangina ja käsi labidana kasutades oli vend Francis kaevanud varemete idapiirile madala kaeviku. Paastu esimesel päeval oli ta selle pealt põõsaokstega katnud ja kasutanud öösel pelgupaigana kõrbehuntide eest. Ent paastupäevade edenedes jättis tema kohalolu ümbrusele oma jälgi, mis meelitasid varemete piirkonda öiseid kiskjaid, kes ilmutasid ebatervet huvi ja kippusid koguni oksahunnikut kraapima, kui lõkketuli oli kustunud.

Algul oli Francis lootnud neid öiseid kraapijaid peletada sellega, et tassis kaeviku katteks põõsaid juurde ja ümbritses kaeviku kivilahmakatega. Aga eelmisel ööl oli keegi hüpanud põõsahunniku otsa ja ulgunud, hunniku all värisev Francis aga otsustas oma pelgupaika tugevamalt kindlustada – ning esimest kividerida vundamendina kasutades oli ta hakanud seina laduma. Iga kõrgem kiht oli madalamast seespool, aga kuna ehitus oli ovaalne, sai ta sättida kivid vastastikku üksteist toetama nii, et sein kokku ei varisenud. Vend Francis lootis, et hoolikalt kive valides, neid tasakaalustades ja vajaduse korral väiksemaid kivikilde vahele kiiludes õnnestub tal valmistada midagi kuplisarnast. Üks toestamata kaar juba seisiski märgina tema kavatsustest raskusjõu kiuste tema pelgupaiga kohal. Vend Francis kiunatas nagu kutsikas, kui palverändur seda kaart uudishimulikult kepiga tonksis.

Mure oma ehitise pärast oli sundinud noviitsi lähenema. Palverändur vastas ta kiunatusele kaika vibutamise ja verejanulise ulgumisega. Vend Francis takerdus seepeale oma tuunikasabasse ja istus maha. Vanamees irvitas.

“Hmmm-hmm! Selle augu täitmiseks läheb sul küll kummalise kujuga kivi vaja,” ütles vanamees, klõbistades kepiga ülemiste kivide vahele jäänud tühimikus.

Nooruk noogutas ja pööras pea kõrvale. Ta istus endiselt liival ning lootis vaikimise ja langetatud pilguga mõista anda, et tal pole vestluseks voli ning et võõraste viibimine tema eraklikus paastumispaigas pole soovitud. Noviits võttis kuivanud oksarao ja kirjutas liivale: “Et ne nos inducas in…”

“Ma pole sulle lubanud, et võin need kivid leivaks muuta,” ütles vana rändur pahuralt.

Vend Francis tõstis kiiresti pilgu. Nii et vanamees oskas lugeda ja tundis pühakirja! Tähendas see märkus ju, et ta mõistis, miks noviits oli ootamatult püha vett piserdanud, ning sedagi, miks teine siin üldse viibis.

Teades nüüd, et palverändur vaid narrib teda, langetas vend Francis jälle pilgu ja ootas.

“Hmmm-hmm! Nii et tahad, et sind rahule jäetaks? Noh, ma asun siis parem jälle teele. Ütle, kas su vennad seal kloostris lasevad vanal mehel varjus puhata?”

Vend Francis noogutas. “Nad annavad sulle süüa ja vett ka,” ütles ta vaikselt.

Palverändur muheles. “Selle eest otsin ma enne minekut sulle kivi, mis sinna auku sobiks. Jumal olgu sinuga.”

Seda poleks vaja – aga protest jäi välja ütlemata. Vend Francis jälgis, kuidas teine aeglaselt eemale lonkas. Palverändur käis ühe rusuhunniku juurest teise juurde, peatudes vahel, et mõnda kivi silmitseda või oma kepiga torkida. Nagunii jäävad need otsingud viljatuks, mõtles noviits, sest just sellega oli ta ise juba keskhommikust saadik tegelenud. Ta oli juba leppinud mõttega, et lihtsam on kogu viimane rida uuesti laduda, kui leida liivakella kujuga ja täpselt õige suurusega kivi, mis praegusest reast puudus. Aga küllap lõpeb palveränduri kannatus peagi ning ta läheb oma teed.

Seni vend Francis aga puhkas. Ta palvetas, et taastuks see sisemine rahu, mida ta oma paastumise läbi pidi otsima: et tema hing oleks kui puhas pärgament, kuhu tema eraldatuses võiks kirjutada kutsumuse – kui Mõõtmatu Üksildus, kes on Jumal, sirutab käe ja puudutab tema tillukest inimüksildust, andes sellele pühendumuse märgi. Pühapäeval oli kloostriülem Cheroki jätnud talle “Väikese raamatu”, et see talle tema meditatsioonides teejuhiks oleks. See oli sajandeid vana ja seda nimetati ka “Libellus Leibowitziks”, kuigi selle autorluse omistamine kaitsepühakule endale toetus üsna nõrkadele argumentidele.

“Parum equidem te diligebam, Domine, juventute mea; quare doleo nimis… Liiga vähe, mu Issand, armastasin ma Sind oma nooruses; seda pean ma oma vanas eas alatasa kahetsema. Asjata põgenesin ma neil päevil Sinu eest…”

“Hei! Sina seal!” kostis rusuhunnikute tagant hüüatus.

Vend Francis tõstis korraks silmad, kuid palverändurit polnud näha. Ta pilk langes jälle leheküljele.

“Repugnans tibi, ausus sum quaerere quidquid doctius mihi fide, sertius spe, aut dulcius caritate visum esset. Quis itaque stultior me… ”

“Kuule, poiss!” kostis uus hõige. “Ma leidsin sulle kivi, mis peaks sobima.”

Kui vend Francis nüüd pilgu tõstis, nägi ta vilksamisi, et palverändur viibutab ühe kivihunniku tagant keppi. Noviits ohkas ja luges edasi.

“O inscrutabilis Scrutator animarum, cui patet omne cor, si me vocaveras, olin a te fugeram. Si autem nunc velis vocare me indignum…”

Ja hääl kivihunniku tagant sekkus jälle ärritavalt: “Hea küll, tee, kuidas tahad. Ma teen kivile märgi ja panen siia kõrvale ühe toika püsti. Ise tead, proovid seda või mitte.”

“Tänan,” ohkas noviits, kaheldes küll, kas vanamees seda kuulis. Ta luges aeglaselt edasi: “Libera me, Domine, ab vitiis meis, ut solius tuae voluntatis mihi cupidus sim, et vocationis…”

“No nii!” hõikas palverändur. “Kivi on märgitud ja tähistatud. Ehk saad sa oma hääle varsti ka kätte, poiss. Olla allay!”

Varsti pärast seda, kui viimase hõike kaja oli hajunud, märkas vend Francis silmanurgast, et palverändur rühkis mööda kloostri poole viivat rada. Noviits sosistas talle kiiruga järele õnnistuse ja palve turvalise rännaku tagamiseks.

Kui vend Francise eraklus oli taastunud, viis ta raamatu oma pelgupaika ja jätkas ehitustööd, vaevumata esialgu palveränduri leidu uurima minemast. Ning kui ta nälginud keha kivide raskuse all nõtkus ja vaarus, kordas ta mõttes masinlikult palvet, mis pidi tema pühendumusele toeks olema: “Libere me, Domine, ab vitiis meis… Vabasta mind, oh Issand, minu pahedest, et ma oma südames ihaldaksin vaid täita Sinu tahtmist ja täidaksin kuulekalt ülesandeid, mida Sa pead vajalikuks mulle anda… Ut solius tuae voluntatis mihi cupidus sim, et vocationis tuae voluntatis mihi cupidus sim, et vocationis tuae conscius si digneris me vocare. Amen.

Vabasta mind, oh Issand, minu pahedest, et ma oma südames…”

***

Taevane rünkpilvede kari, mis oli viimas oma niisket õnnistust mägedele ning mis vaid narritas põlenud kõrbe, kattis tasapisi päikese, ent ka ajutine tume vari oli kõrvetavale päevavalgusele teretulnud vahelduseks. Kui üks
kihutav pilvevari sattus varemete kohale, töötas noviits agarasti, kuni vari kadus, ja puhkas siis, kuni uued pilverünkad päikese katsid.

Oli lausa juhus, et vend Francis viimaks palveränduri kivi avastas. Ringi kõndides sattus ta toikale, mille vanamees märgina oli maasse torganud. Ning siis oli ta juba käpuli maas ja uuris kahte iidsele kivile kirjutatud märki: צל.

Märgid olid joonistatud nii hoolikalt, et vend Francis pidas neid otsekohe sümboliteks, kuid mitu minutit mõtisklemist ei andnud tulemust. Nõiamärgid? Aga ei, vanamees oli öelnud “Jumal olgu sinuga”, ja nõid nii ei teeks. Noviits kangutas kivi rusude vahelt välja ja pööras teistpidi. Seejuures kostis aga kivihunnikust vaikset mürinat – väike kivi veeres mööda nõlva alla. Francis hüppas eemale, et võimalikust varingust kaugemale pääseda, kuid hunnik püsis tasakaalus. Ainult et seal, kust ta palveränduri kivi oli välja kangutanud, oli nüüd väike must auk.

Augud olid enamasti asustatud.

Ainult et see auk oli palveränduri kiviga enne nii tihedalt kaetud olnud, et vaevalt mõni putukaski sealt läbi pääses, enne kui Francis kivi teistpidi pööras. Igaks juhuks otsis ta siiski kepi ja torkis sellega ettevaatlikult augu sisemust. Kepp ei tundunud millegi vastu puutuvat. Kui ta kepi lahti lasi, libises see auku ja kadus nagu mingisse suurde koopasse. Ta ootas närviliselt. Mingit elukat august välja ei ilmunud.

Ta laskus põlvili augu kõrvale ja nuusutas seda. Kui ta ei tundnud ühegi looma ega ka väävli lõhna, lükkas ta auku natuke kruusa ja kummardas kuulama. Kivitükk põrkas umbes meetri kaugusel millegi vastu, veeres siis klõbinal allapoole, riivas vahepeal midagi metalset ja jäi siis üsna kaugel all pidama. Kaja lubas oletada, et maa all on toasuurune tühi ruum.

Vend Francis ajas end ebakindlalt jalule ja vaatas ringi. Paistis, et ta on üksi – ainult kõrgel õhus jälgis teda juba tuttav kondor nii suure huviga, et viimasel ajal olid teisedki kondorid ilmunud silmapiiri kohale asja uurima.

Noviits kõndis ümber rusuhunniku, kuid ei leidnud ühtegi märki mingist teisest avausest. Ta ronis kõrvalhunnikule ja vaatas silmi kissitades ümbrust. Palverändur oli ammu kadunud. Ka vanal maanteel ei liikunud midagi, aga ida pool künkaharjal märkas ta vend Alfredit, kes oma paastuaegse eraldatuse ümbruses lõkkepuid otsis. Vend Alfred oli kurt nagu post. Kedagi teist polnud näha. Ta ei näinud küll ette mingit põhjust, miks ta peaks appi hüüdma, aga tundus mõistliku ettevaatlikkusena kindlaks teha, milline tagajärg sellisel hüüdel võiks olla. Olles ümbritsevat loodust hoolega uurinud, ronis ta hunniku otsast maha. Hüüdmise asemel oli mõistlikum kulutada jõudu jooksmisele.

Ta mõtles palveränduri kivi prundina augu ette tagasi suruda, aga ümbritsevad kivid olid paigast nihkunud, nii et see ei mahtunud enam oma kohale tagasi. Pealegi oli tema varjupaiga müür endiselt lõpetamata ja palveränduril oli õigus – see kivi sobiks sinna nii kuju kui mõõtude poolest. Nii et ta ei kõhelnud kaua, vaid haaras kivi ja tuikus sellega oma uru juurde.

Kivi vajus kenasti paika. Ta proovis kividerea tugevust paraja hoobiga – kivi pidas, aga meetri kaugusel tekkis müüris väike varing. Palveränduri kivile tehtud märgid olid kivi kandmisel küll tuhmunud, kuid siiski veel nii selgelt näha, et neid sai kopeerida. Vend Francis joonistas need teisele kivile ümber, kasutades kirjutusvahendina põlenud otsaga puupilbast. Kui kloostriülem Cheroki tuleb erakuid kontrollima, oskab ta ehk öelda, kas neil märkidel on mingi tähendus – olgu siis kaitsev või ohustav. Paganlike nõiduste kartmine oli keelatud, kuid noviitsi vaevas uudishimu, mis märgid need tema magamisaseme kohal seinas siiski võiksid olla.

Ta jätkas tööd kogu kuuma pärastlõuna. Ometi oli tal kogu aeg meeles ka see huvipakkuv ja hirmuäratav auk – ning kivitüki allaveeremise kaja kusagil sügavuses. Ta teadis, et varemed tema ümber on väga vanad. Ta teadis juttude põhjal sedagi, et varemed olid ajapikku kulunud veidrateks kivihunnikuteks seetõttu, et mitu põlvkonda munki või juhuslikke võõraid oli siit korjanud ehituskive või otsinud metalli – suuremaid plaate ja sambaid lõhkudes võis nende seest leida iidseid terasribasid, mida nüüdseks peaaegu unustatud aegade inimesed olid salapärasel kombel kivi sisse paigutanud. See inimeste lammutustegevus oli hävitanud igasuguse sarnasuse ehitistega, millest legendid rääkisid kui endisaegsetest hoonetest – kuigi kloostri ehitusmeister demonstreeris vahel oma ametioskusi, näidates siin-seal jälgi kunagistest põrandaplaanidest. Ja senimaani võis leida metallitükke, kui keegi võttis vaevaks piisavalt kaua kive lõhkuda.

Ka klooster oli laotud neistsamadest kividest. Francis pidas uskumatuks pettekujutluseks, et pärast seda, kui siin olid sajandeid töötanud kivimurdjad, võinuks midagi põnevat jääda veel avastamata. Talle tuli ka meelde, et ehitusmeister oli üsna selgelt rõhutanud, et siinsed ehitised olid olnud kiiruga valmistatud, ilma sügavama vundamendita, toetudes enamasti maapinnale asetatud laiadele plaatidele.

Kui tema varjupaik hakkas valmis saada, läks vend Francis tagasi augu juurde ja vaatas seda mõnda aega – ta ei saanud üle kõrbeelaniku veendumusest, et kui on olemas paik, kuhu päikese eest varju pugeda, siis on keegi end sinna juba peitnud. Ja kui praegu ongi auk veel asustamata, siis enne järgmist koitu poeb keegi sinna päris kindlasti. Teisest küljest – kui seal keegi ka juba elab, oleks Francisel päeval ohutum auguga tutvuda kui öösel. Mingeid uusi jälgi ei paistnud ümbruses olevat – ainult tema, palveränduri ja huntide omad.

Jõudnud otsusele, hakkas ta augu ümbrust kividest ja liivast puhastama. Poole tunni pärast polnud avaus suurem, kuid ta oli jõudnud kindlale veendumusele, et tegemist on maa-aluse koopaga. Kaks poolenisti prahi alla mattunud väiksemat sorti rahnu olid servipidi avause kohal koos, ilmselt oli raskus nad kokku kiilunud ja nii oli tekkinud pudelikael. Kui ta püüdis üht kivi paremale kangutada, nihkus naaber vasakule ja vastupidi, aga see liikumine oli väga piiratud. Siiski jätkas ta rahnude kangutamist.

Järsku kargas kangutamiseks kasutatud toigas tal käest, andis talle riivamisi laksu vastu pead ja kadus siis tekkinud varingusse. Äkiline löök pani ta kõikuma. Üks veerema pääsenud kividest põrkas talle selga ja paiskas ta pikali; kukkudes ja õhku ahmides ei saanud ta aru, kas ta on või ei ole langemas maa-alusesse koopasse – kuni kõhtupidi vastu kindlat maad prantsatas ja sellest kätega kinni haaras. Kivide veeremise müra oli kõrvulukustav, kuid lühiajaline.

Silmad tolmust pimedad ja hing kinni, mõtles ta omaette, kas söandab liigutada või mitte, sest valu seljas oli väga terav. Kui hingamine taastus, õnnestus tal käsi rõivaste vahele suruda ja katsuda oma selga, kus mõned kondid võisid katki olla. Nahk tundus krobeline ja katsuda oli valus. Kui ta käe tagasi tõmbas, olid sõrmed niisked ja punased. Ta liigutas veidi, ent jäi siis oiates lebama.

***

Kostis vaikseid tiivalööke. Vend Francis vaatas üles ja nägi, et kondor valmistub mõne meetri kaugusel rusuhunnikule laskuma. Lind tõusis kohe jälle lendu, kuid Francisele tundus, et kondor oli silmitsenud teda mureliku hoolega nagu kanaema. Ta veeretas end kiiresti seljale. Tema kohale taevasse oli kogunenud terve kondoriparv, mis tiirutas kahtlustäratavalt madalal. Otse rusuhunnikute tippude vahel. Nad tõusid kõrgemale, kui ta end liigutas. Otsustades mitte enam mõelda, kas ta selgroog või ribid võivad olla viga saanud, ajas noviits end ebakindlalt püsti. Must linnuparv tõusis nähtamatuid kuuma õhu tõusukeeriseid kasutades pettunult ülespoole, hajus laiali, võttis jälle kohad sisse kaugematel taevastel vaatluspostidel. Tema oli oodanud taevast tröösti, kuid Tuvi asemel kippusid innukalt laskuma need tumedad linnud, kelle huvi oli hakanud teda viimasel ajal ikka rohkem häirima; pärast mõningaid katsetavaid õlakehitusi jõudis ta otsusele, et terav kivi polnud teinud midagi hullemat kui vaid muljunud ja kraapinud.

Varingust oli tekkinud tolmusammas, mis nüüd tuule käes hajus. Ta lootis, et keegi on seda kloostri vaatetornist märganud ja tuleb uurima. Tema jalge ees oli maas kandiline avaus, mille kaudu rusuhunniku üks külg oli maa-alusesse ruumi varisenud. Alla viisid trepiastmed, kuid vaid mõned ülemised neist olid jäänud katmata rusuvoolust, mis oli kuueks sajandiks peatunud, oodates, kuni vend Francis edasipääsu vallandab, et siis oma teekond mürinal lõpetada.

Trepi ühel küljel oli peaaegu loetava kirjaga tahvlike. Ta võttis kokku oma napid katastroofi-eelse inglise keele oskused ning luges sosinal ja takerdudes.

RADIOAKTIIVSE KAITSE VARJEND
Maksimaalne kasutajate arv: 15
Varude kogus: ühele kasutajale 180 päevaks; jagage tegelike kasutajate arvuga. Varjendisse sisenedes jälgige, et välimine luuk oleks hoolikalt suletud ja hermetiseeritud. Ärge unustage sisse lülitada kaitsevälju, et takistada nakatunud isikute sissepääsu, ja süüdake hoiatustuled välisperimeetril…

Ülejäänu oli mattunud liiva alla, kuid Francisele piisas esimestest sõnadest. Ta polnud kunagi näinud “radioaktiivsust” ja lootis, et ei näegi. Täpsemat kirjeldust sellest koletisest polnud säilinud, aga jutte oli Francis kuulnud. Ta lõi risti ette ja taganes august eemale. Legendide kohaselt oli ka Leibowitz radioaktiivsusega kokku puutunud ja see oli ta mitmeks kuuks enda võimusse saanud, enne kui ristimisega kaasnenud eksortsism peletise minema ajas.

Vend Francise ettekujutuses oli radioaktiivsus poolenisti nagu salamander, sest legendide kohaselt sündis ta Leegitsevas Katastroofis, ja poolenisti nagu inkubus, kes rikkus magavaid neitsisid nende unedes, sest kas ei räägitud siis maailmas ringi kondavatest värdjatest kui “radioaktiivsuse lastest”? Ja et see deemon oli võimeline esile kutsuma kõiki Hiiobile
osaks saanud kannatusi, ei olnud mitte ainult kroonikates kinnitatud fakt, vaid lausa usutunnistuse osa.

Noviits põrnitses jahmunult silti. Selle tähendus oli piisavalt selge. Ta oli tahtmatult tunginud (loodetavasti mahajäetud, nagu ta palvetas) kohta, kus neid hirmsaid elukaid oli pesitsenud mitte üks, vaid lausa viisteist! Ta kobas püha vee pudelikese järele.

2

“A spiritu fornicationis,
Domine, libera nos.
Välgust ja tormidest,
Issand, vabasta meid.
Hävitavast maavärinas,
Issand, vabasta meid.
Katkust, näljast ja sõjast,
Issand, vabasta meid.

Plahvatuse epitsentrist,
Issand, vabasta meid.
Koobaltivihmast,
Issand, vabasta meid.
Strontsiumivihmast,
Issand, vabasta meid.
Tseesiumitormist,
Issand, vabasta meid.

Radioaktiivsuse needusest,
Issand, vabasta meid.
Koletiste tekkimisest,
Issand, vabasta meid.
Värdjate sündimisest,
Issand, vabasta meid.
A morte perpetua,
Domine, libera nos.

Peccatores,
te rogamus, audi nos.
Sina, kelle võimuses on meid päästa,
kuula, me otsime sind.
Sina, kelle võimuses on meile andestada,
kuula, me otsime sind.
Sina, kes sa määrad meile õiglase karistuse,
te rogamus, audi nos.”

Sellised katked Pühakute Liturgiast kostsid iga hingetõmbe juures, kui vend Francis ettevaatlikult, vaid püha vee pudelikese ja eelmise öö lõkketule sütest süüdatud tõrvikuga relvastatult iidsesse Radioaktiivse Kaitse Varjendisse laskus. Ta oli oodanud üle tunni, et keegi tuleks kloostrist uurima kerkinud tolmupilve põhjuseid. Kedagi ei tulnud.

Kui tegemist polnud tõsise haigusega või käsuga kloostrisse naasta, tähendanuks lühiajalinegi lahkumine eraklikust paastumispaigast ipso facto lahtiütlemist soovist veeta edasine elu albertiinlaste Leibowitzi ordu mungana. Vend Francis oleks eelistanud pigem surra. Nii jäi talle kaks võimalust: uurida hirmuäratavat koobast enne päikeseloojangut või veeta öö oma pelgupaigas, teadmata, mis see on, mis siin end peidab – ja võibolla öösel vingub ning ringi hiilib. Mis öistesse ohtudesse puutus, siis oli juba huntidestki enam kui küllalt, ja hundid olid vaid lihast ja verest olendid. Mingist vähem konkreetsest materjalist olendeid eelistas ta kohata päevavalgel, kuigi, mis seal salata, päike oli nii madalale vajunud, et koopasse langes õige vähe valgust.

Alla varisenud rusud olid moodustanud künka, mille hari jäi üsna trepialguse kohale, ning lae ja kivide vahele jäi vaid õige kitsas pragu. Ta puges, jalad ees, sinna sisse ning avastas, et peabki niimoodi jätkama, sest nõlv oli teisel pool üsna järsk. Niiviisi tundmatusele lähenedes kobas ta jalgadega, otsis lahtiste rusude vahel kindlamaid tugipunkte ja laskus vähehaaval allapoole. Vahepeal, kui ta tõrvik kustuma kippus, tegi ta pausi, kallutas seda ja lasi leegil mööda puutükki kaugemale levida; neil hetkedel püüdis ta ümbritseva ohu tõsidust hinnata. Näha oli üsna vähe. Ta oli maa-aluses ruumis, millest vähemalt kolmandik oli täidetud treppi mööda alla varisenud rusudega. Varing oli katnud kogu põranda, purustanud mõned mööblitükid, nagu ta nägi, ja teised tõenäoliselt täielikult enda alla matnud. Ta nägi mõnda viltuvajunud metallkappi, mis olid nüüd vöökõrguseni kivide vahele jäänud. Ruumi kaugemas otsas oli metalluks, mis pidanuks avanema tema poole, ning sellegi oli varing nüüd tõhusalt kinni pitseerinud. Uksel oli kiri, mille kulunud tähed olid veel täiesti loetavad:

SISEMINE KAMBER
ERALDATUD KESKKOND

Ilmselt oli ruum, kuhu ta laskus, vaid eeskamber. Ning ükskõik mis selles Sisemises Kambris ka oli, igatahes oli selle uks mõne tonni kividega kinni kiilutud. Nii et kui sealt just mõnda teist väljapääsu ei olnud, siis oli tõepoolest tegemist eraldatud keskkonnaga.

Olles rusuhunniku külge mööda põrandale jõudnud ja veendunud, et mingi otsene oht teda ei varitse, läks noviits metallukse juurde ja uuris seda oma tõrviku valguses lähemalt. Suurema sildi all oli väiksem roostejälgedega metallplaat, millele oli kirjutatud:

HOIATUS. Seda ust enne mitte sulgeda, kui kõik ettenähtud asukad on sisenenud või kui on täidetud kõik eeskirjas CD-Bu-83A ette nähtud ohutusabinõud. Kui uks on suletud, tõstetakse sisemist õhurõhku välisega võrreldes 2,0 psi võrra, et vähendada sissepoole suunatud difusiooni ohtu. Servomonitoorne süsteem avab ukse automaatselt, kuid mitte enne, kui on täidetud üks alljärgnevatest tingimustest: 1) väline radiatsioonitase langeb allapoole ohtlikku piiri; 2) õhu ja vee puhastussüsteemi rikke korral; 3) kui toiduvarud on ammendatud; 4) kui sisemine energiaallikas lakkab töötamast. Täpsema informatsiooni saamiseks vt. CD-Bu-83A.

Hoiatus ajas vend Francise mõneti segadusse, kuid ta otsustas seda järgida sel moel, et ust üldse ei puuduta. Iidsete eelkäijate imepäraseid masinavärke oli parem mitte torkida – nagu nii mõnigi endine muististehuviline võinuks surmahetkel kinnitada.

Vend Francis märkas, et sajandeid eeskambris vedelenud kivipraht oli tumedam ja krobelisema pinnaga kui see, mis oli kõrbepäikeses pleekinud, liivaseguses tuules vedelenud ja alles nüüd alla pudenenud. Niisiis võis aru saada, et ust blokeerivad kivid polnud täna varisenud, vaid need olid vanemad, kui klooster ise. Kui Radioaktiivse Varjendi Eraldatud Keskkonnas oligi Radioaktiivsus, siis polnud see deemon ust avanud Leegitsevast Katastroofist saadik. Ja kui metalluks oli olnud nii pikka aega turvaliselt suletud – kinnitas vend Francis endale –, siis polnud erilist põhjust karta, et deemon murraks kambrist välja enne Suurt Laupäeva.

Tõrvik hakkas kustuma. Leidnud murdunud toolijala, süütas ta selle hääbuva tõrvikuleegi küljest ja hakkas koguma teisi katkise mööbli tükke, millest saaks korraliku lõkke, ise aga mõtles samal ajal iidsel sildil olnud sõnade tähenduse üle: RADIOAKTIIVSE KAITSE VARJEND.

Vend Francis oli nõus tunnistama, et tema teadmised katastroofi-eelse inglise keele osas olid veel kaugel täiusest. See, kuidas ühed sõnad võisid vahel muuta teiste sõnade tähendust, oli talle alati raskusi valmistanud. Ladina keeles ja kohalikes lihtsates dialektides tähendas servus puer enam-vähem sedasama mis puer servus ja isegi inglise keeles tähendas noorsõdur noort sõdurit. Aga sellega sarnasus ka piirdus. Ta oli lõpuks selgeks saanud, et maja kass ei tähenda kassi maja või koeratoit toidukoera. Aga kui kõrvuti on kolm sellist sõna nagu radioaktiivse kaitse varjend? Vend Francis raputas pead. Hoiatuses oli nimetatud toitu, vett ja õhku, ent põrgusigidikel ei läinud neid ju tarvis. Vahel tundus katastroofi-eelne inglise keel noviitsile kloostris õpetatavate asjade seas veel segasema asjana kui keskastme angeloloogia või Püha Leslie’ teoloogiline lükati.

Ta tegi lõkke rusuhunniku nõlvale, nii said valgust ka eeskambri kõige pimedamad nurgad. Siis hakkas ta uurima, kas rusude vahelt võib midagi leida. Maapealsed varemed olid rüüstajate sajanditepikkuse tegevuse tagajärjel muutunud arheoloogiliselt väärtusetuks, aga neid maa-aluseid varemeid polnud puutunud kellegi käed, siit oli üle käinud ainult isikupäratu katastroof. Nii et siin näis kummitavat teise ajastu hõngus. Ühes hämaras nurgas irvitas pealuu ikka veel kuldhambaga – mis oli kindel märk, et hulkurid polnud sellesse varjupaika jõudnud. Kullast silmahammas sädeles, kui leek kõrgemale tantsis.

Rohkem kui kord oli vend Francis kõrbes mõne kuivanud kaevu lähistel näinud väikest kuhja puhtaks ja valgeks kulunud inimkonte. Selline vaatepilt oli tema jaoks üsna loomulik ega tekitanud erilist vastumeelsust. Nii et kolpa esimest korda märgates ta isegi ei võpatanud, aga tolle irve läikiv kuld jäi talle kogu aeg silma, kui ta kangutas roostes raudkappide uste (lukus või kinni kiilunud) ja mõlkis metall-laua sahtlite (samuti kinni) kallal. Laualaegas võis osutuda hindamatuks väärtuseks, kui seal leiduks mõni dokument või raamatuke, mis oleks siin üle elanud Lihtsuse ajastu raevukad tulekahjud. Kuni ta kangutas, vajusid leegid madalamaks ja talle tundus, nagu oleks kolp kergelt helendama hakanud. Selline nähtus polnud küll väga ebatavaline, aga sünges hauakambris mõjus see vend Francisele väga häirivalt. Ta pistis tulle uusi puutükke ning jätkas sikutamist ja kangutamist, püüdes kolba sätendavast irvest mitte välja teha. Mõte redutavale radioaktiivsusele tegi vend Francist küll murelikuks, kuid oma esialgsest hirmust oli ta üle saanud ning mõistis, et kamber, eriti aga laud ja kapid võivad sisaldada reliikviaid ajastust, mille suurem osa inimkonnast oli otsustanud pigem unustada.

Ettehooldus oli andnud sellele paigale oma õnnistuse. Neil päevil oli harukordne õnn leida midagi vana, mis oli tulekahjudest ja rüüstajatest alles jäänud. Loomulikult kaasnes sellega alati risk. Mõnigi kloostrist teele asunud varanduseotsija, kes oli iidsetest rikkustest kuulnud, oli võidukalt koopast välja pugenud, kaasas mõni kummaline silindriline ese, ent siis – seda puhastades või selle võimalikku otstarvet kindlaks tehes – vajutanud valele nupule ehk tõmmanud valet kangi, ning sellega oli tema lugu ka lõppenud, toomata kirikuriigile vähimatki kasu. Alles kaheksa aasta eest oli auväärne Boedullus kloostriülemale ilmse võidurõõmuga kirjutanud, et tema väikesearvuline ekspeditsioon on leidnud “kontinentidevahelise stardiplatvormi koos mitme väga huvipakkuva maa-aluse mahutiga”. Kloostris ei teadnud keegi, mida auväärne Boedullus mõtles “kontinentidevahelise stardiplatvormi” all, kuid tollane kloostriülem käskis tulevastel antikvaaridel kogudusest väljaheitmise ähvardusel tulevikus selliseid “platvorme” vältida. Sest kiri kloostriülemale oli viimane jälg auväärt Boedullusest, tema ekspeditsioonist, “stardiplatvormist” ja ka kohalikust väikesest külakesest – kohas, kus oli olnud küla, kaunistas nüüd loodust huvitav järv, sest karjakasvatajad olid
põuaaja veevarude saamiseks suunanud kraatrisse ojakese. Hiljuti teatas üks rändur, et järves on palju kalu, kuid sealsed karjakasvatajad peavad neid kadunud külaelanike ja väljakaevajate hingedeks, keelduvad sügavikus elutsevaid rammusaid sägasid püüdmast ning nimetavad neid boodulusteks.

“…samuti tohib väljakaevamisi alustada vaid juhul, kui eesmärgiks on memorabiiliakogu täiendamine,” oli kloostriülem oma käsus lisanud – mis tähendas, et vend Francis võib otsida küll raamatuid ja pabereid, kuid ei tohi torkida mingeid huvipakkuvaid riistu.

Ta sikutas ja kangutas lauasahtlite kallal, kuldne hammas aga muudkui vilkus ja pilgutas ta silmanurgas. Sahtlid ei andnud järele. Ta andis lauale viimase võmmu ja pööras pilgu kärsitult kolbale – miks sa ei võiks vahelduseks millegi muu üle irvitada?

Aga irve ei kadunud. Kuldhambaga kolp oli leidnud koha suure kivi ning roostes metallkasti vahel. Jätnud laua rahule, läks noviits viimaks maiseid jäänuseid lähemalt vaatama. Oli ilmne, et nende kunagine omanik oli sealsamas surma saanud, kui kivilaviin talle peale varises ning enda alla mattis. Lisaks kolbale olid katmata vaid ühe jala luud. Reieluu oli murdunud ja kolju tagaosa purunenud.

Vend Francis sosistas surnupalve, tõstis siis kolba väga õrnalt selle puhkepaigast üles ning pööras ringi, nii et irve jäi seina poole. Siis langes ta pilk roostes kastile.

Kast meenutas kujult reisikotti ja oli ilmselt mõeldud millegi kandmiseks. Ükskõik siis, mis otstarve sel kunagi ka oli, igal juhul olid kivid kasti kõvasti mõlkinud. Ta vabastas selle ettevaatlikult kivide alt ja kandis tulele lähemale. Lukk näis katki olevat, aga kaas oli kinni roostetanud. Miski klõbises kastis, kui ta seda raputas. See ei olnud küll kõige ilmselgem koht, kust pabereid või raamatuid otsida, kuid samas oli selge, et kast oli kunagi käinud kinni ja lahti ning võis sisaldada midagi memorabiilia jaoks väärtuslikku. Meenutades vend Boedulluse ja nonde teistegi saatust, piserdas ta kasti enne püha veega, kui hakkas seda lahti muukima – ning käsitles iidset muistist nii aupaklikult, kui sai, kuid ainus võimalus avamiseks oli roostes hingesid kiviga taguda.

Lõpuks läks tal korda hinged lahti murda ja kaas kukkus pealt. Väikesed metallist vidinad pääsesid oma sahtlitest veerema, pudenesid maha ja mõni neist kadus päästmatult pragudesse. Aga kasti põhjas, sahtlite all nägi ta – pabereid! Pärast kiiret tänupalvet kogus ta kokku nii palju vidinaid, kui leidis, surus kastile kaane peale ja hakkas, kast kindlalt kaenlas, üle rusuhunniku trepi ning kitsa taevariba poole ronima.

Keldri pimeduse järel oli päike pimestavalt hele. Sellele, et päike oli läänes ohtlikult madalale vajunud, ei hakanud ta eriti mõtlema, vaid otsis mõnd lamedat kivipinda, kus saaks kasti sisuga tutvuda, pelgamata midagi selle sisust liiva sisse kaotada.

Mõne minuti pärast istus ta pragunenud vundamendiplaadil ja hakkas kasti sahtlitest välja tõstma metallist ja klaasist asjakesi. Enamik neist olid ümmargused, mõlemas otsas peenikes traadikiud. Taolisi oli ta ennegi näinud. Kloostri väikeses muuseumis olid mõned sellised – erineva kuju, suuruse ja värviga. Kord oli ta näinud mägedes elavate paganate šamaani, kes kandis sellistest asjadest tehtud tseremoniaalset kaelakeed. Mägirahvas nimetas neid “jumala keha osadeks” – legendaarse machina analytica tükkideks, keda nad austasid kui kõige targemat oma jumalatest. Ühe niisuguse allaneelamisega omandas šamaan “eksimatuse”, nagu nad ütlesid. Või vähemalt omandas ta oma inimeste seas vastuvaidlematu autoriteedi – kui ta just mõnd mürgist ei sattunud neelama. Ka muuseumis olid need tükid omavahel ühendatud, kuigi mitte kaelakeeks, vaid mingiks korrapäratuks labürindiks metallkarbi põhjas. Muuseumis oli selle juures silt: “Raadiovastuvõtja. Otstarve teadmata.”

Kastikaane siseküljele oli kleebitud paber – liim oli murenenud, tint ähmaseks muutunud ja paber oli roosteplekkidest nii tume, et isegi korraliku käekirja lugemisega oleks tekkinud raskusi, see kiri näis aga olevat kiiruga kritseldatud. Ta tühjendas sahtleid ja uuris vahepeal kirja. Kiri näis olevat inglise keeles, kuid siiski kulus tal pool tundi, enne kui ta suurema osa sellest välja suutis lugeda.

Carl,
Ma pean kahekümne minuti pärast [loetamatu] lennukil olema. Jumala eest, hoia Emmat seal, kuni me teame, kas sõda on lahti või mitte. Palun püüa ta varjendi lisanimekirja saada. Ma ei saa talle oma lennukile kohta. Ära ütle talle, miks ma ta selle rämpsukastiga sinna saatsin, aga püüa teda seal hoida, kuni on teada [loetamatu] või kui mõni välja ei ilmu.

P. S. Panin lukule pitseri ja kaanele sildi ERITI SALAJANE vaid selleks, et Emma seda lahti ei teeks. See oli esimene tööriistakast, mis mulle pihku sattus. Lükka minu kappi või kuhugi.

Kiri tundus vend Francisele kiirustava ja segasena, ent ta oli ka ise hetkel liiga elevil, et osata otsustada, mis selle sisust on oluline ja mis mitte. Mühatanud veel korra halva käekirja pärast, hakkas ta sahtleid välja tõstma, et pääseda kasti põhjas olevate paberite ligi. Sahtlid olid liigenditega ühendatud ning pidid ilmselt trepina kastist välja tulema, aga needid olid kinni roostetanud ja Francis oli sunnitud neid kangutama lühikese terasest tööriistaga, mille ta ühest sahtlist leidis.

Kui vend Francis oli eemaldanud viimase sahtli, puudutas ta aupaklikult pabereid – küll ainult näputäis kokkuvolditud dokumente, ent ometi aare, mis oli pääsenud Lihtsustamise Ajastu leekidest, mil isegi pühakirjad söestusid ning hajusid suitsuna õhku, hullunud rahvamass aga ulgus ja karjus võidurõõmsalt. Ta käsitses pabereid kui midagi püha, varjates neid oma rüüga tuule eest, sest aeg oli need hapraks muutnud. Seal oli pakk mingeid eskiise ja diagramme, mõned käsitsi kirjutatud paberid, kaks suuremat kokkuvolditud paberilehte ja väike raamat nimega “Märkmik”.

Kõigepealt uuris ta paberitükke, kuhu oli midagi käsitsi kirjutatud. Käekiri oli sama, mis kaane külge kleebitud paberil, ja mitte selgem. “Koju Emmale viia,” ütles üks kiri, “nael pastramit, purk hapukapsaid, kuus kuklit.” Teine tuletas meelde: “NB – võtta vorm 1040. Aeg Onule aru anda.” Järgmisel oli tulp numbreid, need olid kokku liidetud ja summale ring ümber tõmmatud, siis oli sellest üks arv lahutatud ning tulemusest protsent arvutatud, millele järgnes sõna neetud!. Vend Francis kontrollis arvutusi ega leidnud neis ühtegi viga, kuid tal polnud vähimatki ettekujutust, mis võis peituda nende arvude taga.

“Märkmikku” kohtles ta erilise aupaklikkusega, lõi enne selle avamist risti ette ja luges tekstide õnnistuse. Ent väike raamatuke valmistas talle pettumuse. Ta oli lootnud näha trükiteksti, ent seal olid vaid käsitsi kirjutatud nimed, kohad, numbrid ja kuupäevad. Kuupäevad kuulusid kahekümnenda sajandi viiekümnendate aastate lõppu ja kuuekümnendate algusse. Niisiis sai veel kord kinnitust see, et keldri sisu oli päris Valgustatuse Ajastu lõpust. Seega oli kahtlemata tegemist tähtsa avastusega.

Suurematest kokkuvolditud paberitest oli üks toruks keeratud ning hakkas lagunema, kui ta seda lahti püüdis rullida – ta nägi vaid pealkirja “Traavivõistluste kava”, aga see oli ka kõik. Ta pani selle hilisemaks restaureerimiseks kasti tagasi ja võttis teise kokkukeeratud paberi, mille murdekohad paistsid väga haprad, nii et ta söandas vaid ettevaatlikult voltide vahele piiluda.

Tegemist näis olevat mingi pildiga – ent tumedal põhjal olid valged jooned!

Jälle valdas teda avastamisärevust. See pidi olema tehniline joonis – ning kloostris polnud ühtegi originaaljoonist, ainult mõned tindiga tehtud faksiimiled. Originaalid olid valguse käes ammu oma värvi kaotanud. Francis polnud iialgi originaaljooniseid näinud, küll aga piisavalt palju käsitsi valmistatud koopiaid, et nüüd ära tunda algupärandit, mis oli küll plekiline ja kahvatu, ent pärast sajandeid pimeduses ja varjendi kuivas õhus siiski veel loetav. Ta pööras dokumendil teise külje ja korraks haaras teda raev. Milline idioot oli rüvetanud hindamatu väärtusega paberit? Keegi oli kogu tagakülje hajameelselt geomeetrilisi kujundeid ja lapsikuid nägusid täis sirgeldanud. Milline mõtlematu vandaal…

Hetkelise mõtlemise järel läks viha üle. Teo toimepaneku ajal olid joonised tõenäolised niisama levinud kui umbrohi ja küllap oli süüdlaseks kasti omanik. Francis varjas oma kehaga joonist päikese eest ning püüdis seda rohkem lahti voltida. Alumisse parempoolsesse nurka oli trükitud nelinurk, milles olid suurte selgete tähtedega kirjutatud mitmesugused pealkirjad, kuupäevad, “patendi numbrid” ja “viitenumbrid”. Ta pilk libises madalamale, kuni jõudis reani: “LÜLITUSSKEEMI PROJEKTEERINUD: Leibowitz, I. E.”

Ta sulges silmad ja raputas pead, kuni see tundus klõbisema hakkavat. Vaatas siis uuesti. Kiri oli selge ja loetav:

LÜLITUSSKEEMI PROJEKTEERINUD: Leibowitz, I. E.

Ta pööras paberi uuesti ümber. Geomeetriliste visandite ja lõustade vahel oli lillakas pitsatijälg. Siia oli nimi kirjutatud selge naiseliku käekirjaga, mitte kiiruga kritseldatud nagu need teised paberid. Ta vaatas uuesti kirja kaane küljes ja märkas allkirja kohal olevaid tähti I. E. L. ning siis veelkord “LÜLITUSSKEEMI PROJEKTEERINUD: …” Ning samad nimetähed paistsid teistelgi paberitel.

Küll vaid ülimalt oletuslikul tasemel, aga siiski olid juba käinud vaidlused selle ümber, et kui ordu asutaja viimaks pühakuks kanoniseeritakse, kas teda tuleks siis nimetada Pühaks Isaaciks või Pühaks Edwardiks. Mõned eelistasid koguni Püha Leibowitzi, kuna seni oli temast räägitud just perekonnanime kasutades.

“Beate Leibowitz, ora pro me!” sosistas vend Francis. Ta käed värisesid nii tugevasti, et ähvardasid hapraid dokumente lõhkuda.

Ta oli avastanud pühaku enda säilmed.

Loomulikult,
Uus Rooma polnud veel Leibowitzi pühakuks kuulutanud, kuid vend Francis oli sündmuste lõpptulemuses nii kindel, et söandas lisada: “Sancte Leibowitz, ora pro me!”

Raiskamata aega loogikaharjutustele, jõudis vend Francis otseteed järelduseni: taevas ise on saatnud märgi tema kutsumusest. Ta oli leidnud selle, mida ta oli kõrbe otsima saadetud. Talle oli määratud saada ordu mungaks.

Unustades kloostriülema karmi hoiatuse mitte oodata, et kutsumus ilmuks mingil tähelepanuväärsel või imelisel kombel, põlvitas noviits liivale, et tänulikult palvetada, pühendades mõnikümmend palvet ka vanale palverändurile, kes oli talle kätte juhatanud kivi, mille all asus varjend. “Ehk saad sa oma hääle varsti ka kätte, poiss,” oli rändur öelnud. Ent alles nüüd tekkis noviitsil kahtlus, et palverändur oli mõelnud Häält suure H-ga.

“Ut solius tuae voluntatis mihi cupidus sim, et vocationis tuae conscius, si digneris me vocare…”

Kloostriülema hooleks jäi mõelda, et tema “hääl” kõneles pigem juhuse kui põhjuse ja tagajärje keeles. Promotor Fidei hooleks jäi mõelda, et Leibowitz polnud ehk enne Leegitsevat Katastroofi väga haruldane nimi ning et I. E. võis samahästi olla Ichabod Ebenezer kui Isaac Edward. Francisel ei olnud mingit kahtlust.

Eemalt kloostrist kostsid kolm kellalööki, mis kajasid kõrbe kohal, siis järgnesid kolmele üheksa kumedamat.

Kohe kui angelus oli loetud, pakkis ta paberid kiiruga tagasi roostes kasti. Taeva märk ei toonud veel tingimata kaasa võimet metsloomi taltsutada või näljaste huntidega sõbrustada.

***

Selleks ajaks, kui viimane valgus oli hääbunud ja taevasse olid ilmusid tähed, oli ta oma improviseeritud varjupaiga nii hästi kindlustanud, kui oskas – jäi vaid katsetada, kas see ka tegelikult hundikindlaks osutub. Ning seda katset ei tulnud enam kaua oodata. Ta juba kuulis lääne poolt ulgumist. Tuli oli üles tehtud, kuid selle valgus ei ulatunud nii kaugele, et ta oleks saanud minna hankima kaktusevilju, mis olid tema ainsaks söögiks – ainult pühapäeval lasi kloostriülem pärast teenistust saata paastuvatele erakutele paar pihutäit kuivatatud maisiteri. Ametlikud reeglid oma kutsumust otsivate noviitside paastuaja kohta polnud nii ranged kui nende reeglite tegelik rakendus – mis sisuliselt tähendas nälgimist.

Sel õhtul ei häirinud aga Francist niivõrd näljatunne kui kärsitu soov kloostrisse joosta ja oma avastusest teatada. Ainult et see tähendanuks oma kutsumusest loobumist pea samal hetkel, kui ta oli selle leidnud; kutsumus või mitte, aga ta oli määratud kogu paastuajaks siin viibima, nagu midagi ebatavalist poleks sündinudki.

Ta põrnitses unistavalt lõkke äärest pimedusse, sinnapoole, kus oli Radioaktiivse Kaitse Varjend, ning püüdis kujutleda selle kohal kõrguvat basiilikat. See oli meeldiv kujutlus, ent säärast eraldatud kohta kõrbes tulevase piiskopkonna keskusena ette kujutada oli juba raskem. Kui mitte basiilika, siis väiksemat sorti kirik: Püha Leibowitzi Kõrbekirik – mida ümbritseks aed ja kivisein ning kuhu pühaku tempel tooks põhja poolt voogude kaupa kokku niudevööd kandvaid palverändureid. “Isa” Francis Utah’st tutvustaks palveränduritele varemeid, juhataks nad ka raudukse taha, “Eraldatud keskkonna” saladuste sekka, kus Leegitseva Katastroofi ajastu katakombides on… on… noh, pärast aga loeks ta neile missat, seistes kivialtari taga, millesse on peidetud kiriku nimepühaku reliikvia… Tükk tema vammusest? Mõned kiud timuka poomisnöörist? Roostest kasti põhjast leitud küünekillud? Või siis ehk “Traavivõistluste kava”? Ent kujutlus närbus. Kõigepealt oli Francisel väga vähe šansse preestriks saada – Leibowitzi vennaskond ei olnud misjonäriordu, nii et preestreid oli vaja vaid kloostri enda ja paari lähikonnas asuva mungakogukonna jaoks. Edasi, “pühak” oli esialgu ikka vaid “õnnis”, ning jääb seda nii kauaks, kui õnnestub päevavalgele tuua mõned ümberlükkamatud tõendid tema imetegudest, mis rõhutaksid tema õndsakssaamist – see aga polnud nii vankumatu staatus nagu kanoniseeritud pühakul, ehkki lubas Leibowitzi ordu munkadel oma ordu loojat ja kaitsjat austada ka väljaspool missat ja kogudust. Kujutletud kirik tõmbus kokku teeäärseks templiks ja palverändurite voog tagasihoidlikuks nireks. Uuel Roomal oli muudki tegemist, näiteks oli vaja võtta ametlik seisukoht Püha Neitsi üleloomulike võimete kohta, sest dominiiklased püsisid seisukohal, et tema süütu viljastumine ei tähendanud mitte ainult Jumalaema kestvat vooruslikkust, vaid ka samasuguseid üleloomulikke võimeid, nagu olid Eeval enne pattulangemist. Teiste ordude teoloogid olid küll nõus, et tegemist on vaga mõttekäiguga, kuid vaidlesid sellele ometi vastu, väites, et “olevus” võib küll olla “sündinud pärispatuta”, kuid see ei tähenda veel automaatselt, et tal oleksid üleloomulikud võimed. Dominiiklased leppisid sellega, kuid tõid esile, et kirik pole kunagi täpsustanud, kuidas on ikkagi lood teiste dogmadega – näiteks elusast peast taevasse minemise ning igapäevasest patust hoidumisega, mis eeldas üleloomulikku hingepuhtust. Ning näis, et neid vaidlusi lahendades oli Uus Rooma jätnud Leibowitzi kanoniseerimise taotluse kuhugi riiulisse tolmuma.

Lohutades end mõttega kas või väikesest templist õnnistatule ning üksikutestki palveränduritest, jäi vend Francis tukkuma. Kui ta ärkas, olid lõkkest järel vaid hõõguvad söed. Midagi näis valesti olevat. Oli ta ikka üksi? Ta pilgutas silmi ja uuris ümbritsevat pimedust.

Punakalt hõõguvate süte tagant pilgutas tume hundisiluett vastu.

Noviits kiunatas ja hüppas oma varjupaika.

Oma kividest ja okstest urus värisedes otsustas ta, et kiunatus oli vaikimiskäsu tahtmatu rikkumine. Ta lebas, hoidis metallkasti kaenlas ja palvetas, et paastu järelejäänud päevad mööduksid nobedalt, väljast aga kostis pehmeid samme ja kraapimist.