Hullu teadlase arhetüüp
Teadusulme galeriis seisab väärikal kohal Hullu Teadlase kuju aristokraatliku hoiakuga kõhn mees, kelle sügavates näojoontes peegeldub võimas intellekt ning kõrkus, pilk otsimas ainult talle nähtavat. Lõputute juttude, romaanide, filmide ja seriaalide tegelane, kelle kujutamisel autorid ei hoia kokku värvidega, mis tekitavad lugejas õõva ning võõristust tolle maailma pahupoolelt pärit oleva kummituse suhtes.
Doktor John L. Flynn, teadlane, ulmekirjanik ja -fänn kirjutab oma koduleheküljel lühiülevaates pulp-ulme kohta, et iga hull teadlane ulmekirjanduses võlgneb oma olemasolu ühele kolmest tolle tõu esiisast: alkeemik Aylmerile Nathaniel Hawthorne'i jutust Sünnimärk ("The Birthmark", 1840), Jack Griffinile Wellsi "Nähtamatust" (The Invisible Man, 1897) ning doktor Victor Frankensteinile Mary Shelley' romaanist "Frankenstein" ("Frankenstein, or The Modern Prometheus", 1818). Glen Scott Allen Townsendi Ülikoolist märgib, et Shelley toetub omakorda pikale Euroopa rahvatraditsioonile maagidest, kes on sirutanud käe teadmise järele, mis pole nende jaoks ette nähtud, nagu Albertus Suur, Cornelius Agrippa ja doktor Faustus. Idee "keelatud teadmistest" on sealjuures ilmselt niisama vana kui inimkond.
Asjaolu, et teadusulme kui zhanr sündis 19. sajandil, annab meile alust loobuda sukeldumisest keskaegsete või varasemate kihistute kardetud ja austatud teadmameestega seotud müütidesse ning selle asemel möönda, et kahtlemata on oma hinge Kuradile müünud maag üks Hullu Teadlase eelkäijatest. Aga niisama selge näib olevat asjaolu, et Hull Teadlane ei ole lihtsalt dr. Faustus laborikitlis. Mis on ülejäänud allikad, millest too kuju ammtuab oma kadestusväärset elujõudu?
Kapten Nemo ja Jack Griffin
Esimeses järjekorras tuleks siin ilmselt rääkida võimsast romantilise kirjanduse voolust, mis kestis kuni 19. sajandi keskpaigani. Sellele on omased nii ihalus mingisuguse muu, parema maailma järele, kus valitseb õiglus ja vabadus, kui ka kangelase mõningate isikuomaduste reljeefne kujutamine. Romantiline kirjandus on sarnaselt ulmekirjandusele eskapistlik, koguni kahekordselt eskapistlik: nii oma tegevuspaikade (ajaloolised romaanid, tegelikkusega lõdvalt seotud kummalised kohad) kui tegelaskujutuse poolest. Romantiku kangelane on väga erinev isikuist, keda suurem osa lugejaid iga päev enda ümber nägi: juba oma olemuselt erandlik, ühiskonna kõrvale asetuv, ennast vahel aate nimel sellele vastandav, enda südames kirgedemerd kandev inimene. Kui ajaloolise romaani värvikas ja võitlusrikas ajastu võimaldas lugejal tegelikkusest eemalduda ajas ja ruumis, siis ülalkirjeldatud kangelasetüüp loob võimaluse teatud sisemiseks eskapismiks, lugeja ees avaneb maailm sellisena, nagu ajastu poolt idealiseritav tüüp võiks seda näha. Asjaolu, et paljudel juhtudel kangelane oma võitluses lõpuks alla jääb ja hukkub, muudab sellise tegelase veelgi enam eskapistlikumaks: oluliseks muutub konkreetse isiku eesmärk ja selle saavutamine, kuid mitte see, mis näiteks pärast tema poolt juhitud revolutsiooni võitu edasi saama hakkab.
Teaduslik fantastika sündis subkultuurina maailma, kus romantilise kirjanduse eskapismi oli asendanud realistlik loomismeetod. Paljusid J. Vernei romaanide kangelasi, eriti vast Nautiluse kapten Nemot iseloomustavad romantilisele kangelasele omased iseloomujooned, teaduslik fantastika aga lisas neile juurde tehnitsistliku elemendi. Kahekümnes tuhandes ljöös vee all ("Vingt Mille Lieues sous les mers", 1869) leiame eskapismi romantilise kirjanduse mõttes, rahvusliku vabadusvõitluse juhi põgenemise ühiskonna ääremaadele, et oma võitlust jätkata, olles surmani truu oma aatele. Samas leiame siit ka eskapismi tulevate kümnendite ulmekirjanduse mõttes: tipptehnika abil tungitakse ruumi, mida pole veel uurinud ükski inimene, autor ei hoia kokku lehekülgi selle uue tundmatu ruumi imede kirjeldamisel. Kokteil romantikust kõigi vastu võitlejast, kes valdab ülejäänud inimkonnale veel kättesaamatut tehnikat, annab aga meile juba midagi õige lähedast Hullule Teadlasele. Sealjuures tuleb märkida olulist erinevust doktor Frankensteiniga: too loob oma koletise tahtmatult, eksperimendi käigus, ning hiljem teeb kõik endast oleneva, et oma kohutava vea tagajärgi siluda. Kapten Nemo aga astub teadlikult võitlusse suurema osaga sellest, mis moodustas tollase ühiskonna. Kapten Nemos on ühte sulanud mõlemad arhetüübid: iganev romantiline mässaja ning alles kujunev Hull Teadlane.
Kapten Nemo ning Jack Griffini erinevus seisneb peamiselt rõhuasetuses. Wellsi teostes on romantiline lavakujundus kadunud. Jack Griffin tegutseb sarnaselt doktor Frankensteinile algul selle nimel, et koguda teadmisi, hiljem aga kujuneb ühiskonna hoolimatuse ning iseenda suuruse ülemäärase tunnetamise mõjul kurjategijaks. Tegelasekujutus on dünaamiline, tegelane muutub aja jooksul ühiskonna survel, teda võib mõista, talle võib kaasa tunda, kuid teda ei saa idealiseerida. Ometi iseloomustavad nii Jack Griifinit kui kapten Nemot oma ajast ees olev geenius, selle rakendamine ümbritseva vastu ning lõpuks kaotus lootusetus võitluses. Romantism pärandas ulmekirjandusele oma kaasaegseist tohutult võimekama, üksildusse ja oma olemasolu eest lootusetusse võitlusse määratud indiviidi tragöödia; ulmekirjandus asendas selles romantikuile olulise kvaliteedi (tundeelu rikkus) endale olulise kvaliteediga (intellektuaalne võimekus). Tundeelu kujutamine sobitub teadusulmele omasesse raamistikku: romantilise kangelase piinad oma rahva orjastatuse, armastatust eemalviibimise, ümbritseva nüriduse jms. pärast transformeeruvad Hullu Teadlase kujus kireks oma töö vastu, nagu Balzac omistas oma realistliku romaani kangelasele Goriot'le hävitava isaarmastuse-maania.
Muuseas, kõrvalpõikena on huvitav märkida, et 19. sajandil leidis aset paradigmavahetus teaduse rahvapärases kujutamises: alkeemia asemele asus füüsika. Sealjuures on Griffin üks teadusulme viimaseid Suuri Keemikuid ning temast 30 aastat noorem kapten Nemo kuulub juba suurte rakendusfüüsikute ja masinaehitajate hulka.
Arrogants ja võim
Ülalpool peatusime põgusalt Hullu Teadlase põlvnemisele liiga kaugele läinud maagist; peale teadmistejanu ühendab noid tegelasi veel hirm, mida tunneb nende tundmatute ja ettearvamatute võimete vastu ülejäänud ühiskond. See hirm näib koosnevat kahest osast: esiteks kartus selle ees, mida tehnilise progressi viljad võivad endaga kaasa tuua ning teiseks hirm, mida tekitab tolle tegelase isik. Erakordsete võimetega kirjanduslikud kangelased näivad jagunevat kaheks: esiteks universaalsed geeniused nagu Sherlock Holmes ja teiseks isikud, kelle hiilgavad võimed ühel alal on kompenseeritud suurte puudujääkidega mujal. Seda viimast tüüpi esindab ka Hull Teadlane. Hullu Teadlast iseloomustavad jooned, mis osalt pärinevad romantikute traditsioonist, osalt aga põhinevad rahvalikul uskumusel, millele annavad teatud alust ka reaalsete teadlaste veidrused: intravertsus, ühiskonnast isoleerumine, keskendumine vaid oma tööle muud märkamata ning põlgus või mõistmatus endast tagasihoidlikumate võimetega isikute suhtes. Oma osa mängib kindlasti ka lihtsalt inimlikul kadedus. Juba Frankenstein uputas ennast sel määral töösse, et see mõjus hävitavalt ta perekondlikele suhetele. G. S. Allen märgib, et see motiiv oli 19. sajandil levinud, tuues näiteks ka padurealisti Balzaci "Absoluudi otsingul" ("La Recherche de l'Absolu", 1834). Hoffmanni "Uneliivamehes" ("Der Sandmann", 1816) kistakse alkeemikust eksperimentaatori poolt oma perekonnaelust kõrvale peategelase isa. Sealjuures rõhutab Allen toimuva emotsionaalset aspekti: inimese veab oma lähedastest eemale tema iha "kõrgema tarkuse" järele, mitte ratsionaalne kaalutlus (näiteks soov patendi abil oma elujärge parandada).
20. sajandi esimese poole õudused annavad Hullu Teadlase niigi kehva iseloomuga kujule juurde uue aspekti: Hullust Teadlasest saab peale teadushullu veel võimuhull, maailmavallutaja või vähemalt võimuhullude ning maailmavallutajate tahtlik või tahtmatu (nagu Kurt Vonneguti "Kassikangas" ("The Cat's Cradle", 1963)) kaasosaline. Kujuneb niiöelda Kuri Teadlane. Humaansetest iseloomujoontest juba varem vabastatud tegelaskuju muudetakse õnnetust hirmsaks seeläbi, et antakse tema käsutusse reaalne võim. Heaks näiteks on Ilja Ehrenburgi romaan "Trust D.E." ("Trest D. E.", 1923), milles aferist-geenius pühendab ennast Euroopa tühjendamisele inimestest ja kõigest, mis võiks neid meenutada: peale raha, mis annab reaalse võimu, pole tal selleks rohkem midagi muud vaja ning edasi tegutseb ta oma eesmärgi nimel tapva efektiivsusega. Areng toimub paralleelselt düstoopia kui zhanri kujunemisega: mainimist väärib Aleksandr Beljajevi "Maailmavalitseja" (Vlastelin mira, 1929), milles peategelane allutab elektromagnetkiirguse abil endale inimeste tahte, soovid ja mõtted ning asub kapitalistliku majandussüsteemi tööriistana kasutades maailma endale allutama. Riigimasina ning fundamentaalteaduse apokalüptiliste tagajärgedega koostöö muutub reaalsuseks Manhattani projekti ajal ning sellest peale täidavad pulp-ajakirjade veerge lood Hullu Teadlase tegevuse tagajärjel levinud radioaktiivse saaste tõttu hiigelsuureks muteerunud sipelgatest, küülikutest ja muust sellesarnasest. James Bond võitleb seeria seeria järel üksildaste doktoritega, kes tahavad ühel või teisel kurikavalal viisil maailma vallutada.
Ühtlasi sulab Kuri Teadlane teatud määral kokku teise igivana arhetüübiga, Kurja Geeniusega, kes küll teadusesse kuidagi ei puutu, aga suudab ka ilma selleta ühiskonna enda ümber keerlema panna (või keda ühiskond vajab
müütilise vaenlasena enda toimimise huvides nagu George Orwelli düstoopia 1984 ühiskond vajas Emmanuel Goldsteini). Äärmisel juhul saab Kurjast Teadlasest sisuliselt Kurja Geeniuse alamliik, kelle jaoks tehnikajubinad mängivad puhtalt vaid atribuudi rolli.
Düstoopia pole loomulikult ainus alamzhanr, mille autorid rõõmuga Hullu Teadlast kasutavad. Oma koht on sellel tegelasel ka invasioonilugudes, milles sellele lisandub uus, üliratsionaalsusest ning inimkonnast irdumisest loogiliselt tuletatav iseloomujoon: reetlikkus.
20. sajandi keskpaiga Hullus Teadlases on ühendatud võimas, kuid ühiskonna jaoks kaduma läinud intellekt, kustumatu ja loodusjõuna kõiki takistusi oma teelt kõrvaldav kirg oma töö lõpule viia, millele lisandub kas tema enda või temaga seotud isikute (millega koos moodustub üks nö. kollektiivne tegelaskuju) soov selle töö vilju kasutada uue maailmakorra sisseseadmiseks. Seda kirge täiendab sotsiaalsete sidemete nõrkus, irdumine ühiskonnast kuni sotsiopaatiani ning muude isikute seisukohtade või kannatuste põhimõtteline ignoreerimine kuni nende külmaverelise ohverdamiseni eksperimendi käigus. On sümptomaatiline, et tihtipeale kaovad Hullu Teadlase avastused koos temaga. Näiteks ka Eestis teleri vahendusel nähtud filmis "Forbidden Planet" (1956) hävib terve planeet, millel üksik teadlane oli paljastanud kadunud krellide tsivilisatsiooni võimsa tehnoloogia saladused, hukutades nii doktor Morbiuse (milline sümbolistlik nimi!) enda kui krellide pärandi. James Bondi filmid lõppevad vaenlase suurejooneliste ja -päraste rajatiste täieliku hävinguga. Üheks vähestest eranditest on siinkohal juba mainitud A. Beljajevi "Maailmavalitseja", milles Stirneri pärand pärast tema transformeerumist kasutatakse ära inimkonna hüvanguks. Hullu Teadlase pärandi hävitamine toob meelde läbi keskaegse kirjanduse mütoloogiasse ulatuva traditsiooni kurjade võimude poolt esilemanatud imede kasutamiskõlbmatusest ning selles näib kajastuvat teadust demoniseeriva koolkonna mõttearenduste ideoloogiline fanatism: tehnoloogia kasutatavus, kasutamisväärtus seotakse sellega, kas tehnoloogia on loodud ideoloogiliselt "õigel" poolel. Beljajevi hea nõukogude teadlase avaldus sellest, et kirves on kasulik tööriist puude lõhkumiseks, mõni aga lõhub sellega siiski ka inimpäid, tundub "Forbidden Planeti" tagant kumava totaalse eituse taustal väga meeldiva ja liberaalse lausena.
Filmi pealkirigi on äärmiselt iseloomulik: "Keelatud planeet", maailm, mille kohutavate saladuste juurde ei tohiks inimestel asja olla, tekitab eelkõige küsimuse keelajast. Selleks keelajaks pole muidugi inimene ise, sest film ongi sellest, kuidas inimene püüab krellide saavutusi endale allutada ning läheb seetõttu vastu oma hukule. Selline keeld saab põhimõtteliselt olla ainult inimeseülene, siin ei ole enam tegu veidravõitu teadlase poolt ühiselu tavade rikkumisest ega isegi inimlikust seadusest välja loetava normiga, mis põhimõtteliselt keelab meie kõigi elupaigaks olevat maailma teadmistejanu kustutamiseks õhku lasta (maailmasse, mis õhku lendab, ei jää sel hetkel kedagi peale dr. Morbiuse). Siin on tegu Lex Aeterna rikkumisega, surmapatuga, mida "Inglite doktor" Aquino Thomas määratleb "Summa theologica's" (1266-1273) ebaloomuliku soovina olla kaasinimesest jumalasarnaselt parem ning karistus järgneb vastav. "Keelatud Planeedi" dr. Morbius pole sõjakurjategija ega oma hoolimatu teadmistejanu tõttu ühiskonnale ohtlik indiviid, nagu Ehrenburgi Jens Boot või Vonneguti Felix Hoenikker. Ta on pühaduserüvetaja.
Kas Hulle Teadlasi on päriselt olemas?
Hull Teadlane on klishee, mis suuremat osa reaalteadustega kokku puutunud inimesi tülgastab esiteks kogu kontseptsiooni primitiivsuse tõttu, teiseks on geniaalne ja üliefektiivselt tegutsev üksikteadlane kui selline juba paljude aastakümmete eest võimatuks muutunud ning kolmandaks on Hullu Teadlase omaksvõtu eelduseks selline kogus irratsionaalseid hirme, mida ise teadusmaailmas tegutsev inimene endale lubada ei saa. Samas on 20. sajandi ajaloos rida isikuid, kes on hästi tuntud Hullu Teadlase prototüüpidena ning kelle tegevus vähemalt väljastpoolt paistab igati sellesse kategooriasse sobivat. Wikipedia loeb üles 17 reaalset isikut, kes on ühel või teisel viisil olnud Hullu Teadlase prototüüpideks. Nende hulgas on T. A. Edsion ("Menlo pargi võlur"), A. Einstein ("Kassikanga" Felix Hoenikkeri prototüüp), Dr. Mengele ja tema Jaapani kolleeg I. Shiro, sir P. Moore, E. Teller ("USA vesinikupommi isa", Dr. Strangelove'i prototüüp), G. Bull, J. Parsons, N. Tesla jt. Nimetatute hulgast vastavad kõik mõnele Hullu Teadlase iseloomujoonele, olles samal ajal tugevad ning oma eesmärgi nimel pühendunult ja raudse järjekindlusega tegutsevad isikud. T. A. Edison ning A. Einstein näivad nimekirja sattumise au võlgnevat peamiselt oma aukartustäratavale positsioonile, A. Einsteini puhul mängib kindlasti rolli ka tema välimus. Sama võib öelda ka ilmselt tuntud ning armastatud briti astronoomi, TV saatejuhi ja ulmekirjaniku P. Moore'i kohta.
Dr. Mengele ja I. Shiro on ilmselt kõige paremad näited eksperimentidest, mille teeb võimalikuks teadlase seljataga seisev diktaator ja mis astuvad üle kõikvõimalikest humanistlikest põhimõtetest. Peab siiski märkima, et reaalses elus ei käitutud dr. Mengele eksperimentide tulemustega nii printsipiaalselt, nagu kirjanduses ja filmikunstis kiputakse käituma Hullude Teadlaste pärandiga. Dr. Mengele katsete tulemusi on muu kliinilise materjali puudumisel edukalt kasutatud näiteks inimese külmumise uurimisel ning dr. R. Pozos ja dr. J. Heyward on väitnud, et elude päästmise nimel oleks kuritegelik neid mitte kasutada. Käesolevate ridade kirjutaja nõustub selle hinnanguga. Samas keeldus USA Keskkonnakaitseameti (Environment Protection Agency, EPA) juht Thomson lubamast kasutada fosgeeni toimet inimesele selgitavate eksperimentide tulemusi olenemata asjaolust, et ka see uuring võinuks päästa inimelusid (tööstuslike saasteallikate lähedaste alade elanikud ning Lahesõja veteranid, kes elasid üle keemiarünnaku).
E. Teller ning G. Bull jäävad ilmselt kuhugi kahe mainitud grupi vahele. Edward Teller, kes suri eelmise aasta 7. septembril 95 aasta vanusena, oli tuntud kui "Ameerika vesinikupommi isa", võis aga peale selle oma lapseks pidada ka "Tähesõdade" programmi, mille käivitamise vajalikkuses tal president Reaganit õnnestus veenda. Teller säilitas vaheda mõistuse ja töövõime surmani ning oli läbi 20. sajandi 2. poole üks võtmeisikuid USA "mõjukate füüsikute" ringkonnas. Tema kohta levis kulutulena ütlus kui eales on kurjus Maad mööda jalutanud, on see Teller pärast seda, kui füüsikute kogukond ta Julius Oppenheimeri väidetava võimudele reetmise pärast enesest eemale tõukas. E. Teller elas piisavalt kaua, et näha "Tähesõdade" visiooni taaselustamist G. Bush juuniori poolt pärast vaheaega, mille taolistes plaanides tekitas Külma sõja lõpp ning B. Clintoni ametiaeg. Vastuolulisi hinnanguid pälvinud üks Külma sõja suurtest strateegidest ja võitjatest on muuhulgas kuulsa filmi "Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb" (1964) peategelase prototüüp. G. Bullil, kes oli suurepärane insener, puudusid täielikult võimed inimestega normaalselt läbi saada ning tunnetada tema ümber muutuvaid jõudude vahekordi. Insener, kelle unistuseks oli ehitada suurtükk, millest saaks tulistada orbiidile satelliite ja kelle elutöö tekitas revolutsiooni ülehelikiirusel mürske välja tulistavate raskerelvade alal (mis mängis muuhulgas olulist rolli Angola kodusõjas), lõpetas oma elupäevad Iraagi diktaatori Saddam Husseini teenistuses juhtides projekti "Baabülon", kui arvatavad Iisraeli agendid ta kodulävel maha lasid. Pärast Lahesõda hävitasid ÜRO töötajad projekti "Baabülon" käigus loodu, muuhulgas ka vähendatud mõõtkavas ehitatud prototüüpsuurtüki ning ehtsa suurtüki osasid. Jules Verne'i nägemust realiseerivat "kosmosesuurtükki" pole siiamaani valmis ehitatud, kuigi selleks vajalik tehnoloogia on põhimõtteliselt olemas.
J. Parsons ja N. Tesla on nimetatutest ilmselt kõige lähemal hullule teadlasele selle väljendi otseses tähenduses. J. Parsonsit nimetas Wernher von Braun, Saksa raketiprogrammi looja, keda tuntakse peamiselt ühena USA kosmoseprogrammi käivitajatest, "Ameerika kosmoseprogrammi isaks". J. Parsons oli aga ka hästi tuntud okultist ning valiti 1941. aastal A. Crowley poolt juhtima Thelema liikumist Kalifornias. Peale selle tegutses ta ka L. Ron Hubbardi maagilise partnerina, kuni L. R. Hubbard 1947. aastal pettis talt välja suure summa raha ning põgenes tema naisega. N. Tesla, kelle nime leiab igast füüsikaõpikust ning kelle panus teadusesse on võrreldav nii Edisoni kui Einsteini omaga, jõudis 1916. aastal 60-aastaselt pankrotini ning tal tekkis järgnevatel aastatel obsessiiv-kompulsiivne ärevushäire, mille käigus teda vallutasid sundmõtted seoses arvuga kolm (pidas vajalikuks jalutada kolm korda ümber maja enne sisenemist jne). N. Tesla suri 1943. aastal 87-aastasena ning hoolimata arvukatest patentidest, maksejõuetuna ning võlgades. Oma surma hetkel püüdis Tesla välja töötada ulmeteostest tuntud ning tol ajal paljude teadlaste poolt uuritud "surmakiirt", relva, mis kannab sihtmärgile üle energiat selle purustamiseks ning püüdis kolm päeva enne surma seda pakkuda USA Sõjaministeeriumile, kus teda aga hulluks peeti ja keelduti. Ise nimetas ta oma viimast, lõpetamata jäänud leiutist "teleforce weapon". Pärast tema surma kuulutas FBI temast järele jäänud paberid riigisaladuseks.
Ülalnimetatud ei ole kahtlemata ainsad omataolised. Näiteks peaks ka Alan Turing,
tänapäevase informaatika isa, küllalt hästi vastama suurele osale Hullule Teadlasele omistatavatest joontest. Vaieldamatu geenius, mitme hiiglasliku tähtsusega teadusharu rajaja (muuhulgas näitab huvitav histogramm, kuivõrd oma ajast ees olid tema ideed), sattus pidevalt ühest kultuurikonfliktist teise. Nende hulgas hävitaivamaks jäi homosuhe 19-aastase Manchesteri noormehega 1951. aastal, mil Turing ise oli 39-aastane ning just saanud Kuningliku Seltsi liikmeks. Järgnes arreteerimine, kohus ja kohtuotsus, milles ta mõisteti keemilisele kastreerimisele. Skandaali tulemusena lõpetati temaga koostöö ka salajaste sõjalise otstarbega programmide juures (kaasaarvatud Briti aatompomm), kuna homoseksuaalsust peeti turvariskiks ning jäädes küll vabadusse, sattus ta politseilise jälitamise alla. 1954. aasta 7. juunil, samal ajal, kui tema Ameerika kolleeg, "Ameerika aatompommi isa" Julius Oppenheimer oli parajasti kohtu all ja Külm sõda oma haripunktis, mürgitas ta ennast tsüaniidiga (mõni nädal enne oma 42. sünnipäeva). Alan Turing ei olnud kindlasti mitte arrogantne või julm inimene, aga ta oma ajast kaugle ette vaatav vaim muutis ta eluvõõraks veidrikuks, kes ei suutnudki kohaneda ühiskonnaga, kuhu ta kurja saatuse tahtel sattunud oli.
Ülalloetletud isikud on kõik silmapaistvad teadlased, kes pakkusid päriselulist ainet Hullu Teadlase klishee loomiseks. Vähemalt üks maailmakuulus isik jõudis oma positsioonini seda klisheed teadlikult ekspluateerides, samal ajal, kui tal teadusega tegelikult midagi pistmist polnud. Jutt on loomulikult L. Ron Hubbardist, pseudoteadusliku saientoloogia sekti rajajast ning tuntud Kuldajastu pulp-kirjanikust. Hubbard omaks täielikult kõiki Hullu Teadlase jooni juhul, kui saientoloogial ja dianeetikal oleks mingigi teaduslik väärtus: võimuiha ning selle rahuldamine reaalses ülemaailmse haardega organisatsioonis, iseenda väärtuse üliterav teadvustamine ning ülejäänud inimeste arvamuste ja püüete tühiseks pidamine.
Kokkuvõtteks võiks tõdeda, et hoolimata sellest, et rida silmapaistvaid teadlasi on olnud Hullu Teadlase prototüüpideks, ei ole tänapäevani reaalselt eksisteerinud ühtegi isikut, kes omaks Hullu Teadlase või Kurja Teadlase iseloomujooni ning kellele ka tegelikkus pakuks võimaluse oma kavatsusi teostada. Isikud, kelle taga seisab reaalne võim, ei ole eriti seotud teadusega: dr. Mengele tegevuse tulemused jäävad kaugele maha sellest, mida oodatakse keskmise ulmeteose aineks olevast teaduslikust läbimurdest, L. R. Hubbard pole tegelikult üleüldse teadusega seotud. Minu isikliku arvamuse kohaselt ongi oma võimuambitsioone realiseeriva Hullu Teadlase kõige nõrgem koht selle isiku universaalsus: kellelgi lihtsalt ei tohiks aega jääda tegeleda ühekorraga nii kõrgel tasemel teaduse kui revolutsioonilise organisatsiooni juhtimisega. Probleemi lahendaks kollektiivne tegelaskuju, ühe eesmärgi nimel tegutsev tandem diktaatorist ja teadlasest, paraku kipub aga ajalugu näitama, et diktaatorid ei suuda eriti kellegagi pikemat aega koos töötada, eriti veel mingil määral võrdsetel alustel. Hullu Teadlase kuju on eelkõige oma looja ning oodatava publiku kartliku ebakindluse ja ängi peegeldus, mida on mõõdutundetult garneeritud erakordsete isikute veidrustega. Olgugi, et vastuoluline ning keerulise struktuuriga, on Hull Teadlane ometi vaid pelk karikatuur ja pole selge, kas see karikeerib rohkem neid, keda üritati prototüüpidena kasutada või neid, kes ta lõid.