I
Washington, 10.30 kohtuministri kabineti seinakella järgi
Mustas ülikonnas meessekretär juhatas Samuel Winthropi kabinetti ja sulges tema selja taga ukse. Robert Compton kirjutas mingile dokumendile hoogsalt alla, pani lehe mappi, lõi selle lajatades kinni ja tuli oma hiigelsuure laua tagant välja. Nad kohtusid kabineti keskel.
Doktor!
Minister!
Võtke istet, doktor! pakkus Compton viisakalt ja nihutas teise tooli kaminale lähemale. Hiliskevadest hoolimata põlesid kaminas mõned kasehalud. Kohvi? Teed? Mineraalvett? Sigarit ja konjakit ei saa ma paraku enam pakkuda. Riigiasutuste haldusseadus, paragrahv 19, lõiked 2-5.
Füüsikadoktor Winthropi kortsuline nägu tõmbus muigele.
Tänan, härra minister. Ma ei soovi midagi.
Doktor Winthrop, arvatavasti oleme me mõlemad üsna hõivatud mehed, alustas kohtuminister vestlust. Seepärast annate mulle kindlasti andeks, kui ma ilmajutu ja küsimused perekonna kohta ära jätan.
See on seda lihtsam, noogutas Winthrop nõustuvalt, et ilm on juba teist nädalat ilus ja minu perekond koosneb ainult minust endast. Aga lubage mulle üks küsimus: miks ei teatanud te mulle oma otsusest ametliku kirjaga, vaid soovisite minuga isiklikult kohtuda? Kirjalikust teatest, olgu see siis jaatav või eitav, oleks ju piisanud.
Ma ütlen seda meie kohtumise lõpus, doktor. Aga nüüd siis teie avalduse juurde. Te soovite kasutada katse jaoks, mille eesmärgiks on tungida meie naaberruumi või nn. teise dimensiooni, vange. Formuleerisin ma teie taotluse sisu õigesti?
Winthrop nuhatas. Kuuldud formuleering oli muidugi lootusetult primitiivne, aga mida ühelt poliitikult ikka tahta.
Täiesti õigesti, härra minister.
Aga milleks vangid? Ma arvasin, et teil on küllalt lojaalseid kaastöölisi või vabatahtlikke abilisi?
Härra minister, ma olen teiega avameelne. Te lugesite mu avaldust. Me oleme sooritanud rea katseid, mille käigus oleme nn. meie dimensioonist nö. ära kaotanud hulga elutuid ja elusaid objekte. Vabandage minu sõnastuse ebamäärasust, lisas ta ruttu, aga ilma spetsiifiliste terminiteta on sellest füüsikateaduse harust, millega mina tegelen, väga raske rääkida. Niisiis, probleeme on kaks. Esiteks, esemed ja loomad, küülikud nimelt, küll kadusid, aga ma ei suuda 100%-lise kindlusega öelda, kus nad on. Minu teooria kohaselt on nad meie naaberruumis, aga see teooria on tõestamata. Teiseks, loomad võivad küll olla naaberruumis, kuid võibolla ei jõudnud nad sinna elusalt. Ja jälle, teoreetiliselt on nad elus, aga täielik kindlus puudub. Sel põhjusel ei ole mul moraalset õigust kasutada katseks ühtki oma kolleegi või vabatahtlikku.
Aga vange võib? küsis Compton nii, et Winthrop ei osanud öelda, oli selles küsimuses irooniat või mitte.
Ainult eluks ajaks vangimõistetuid ja neid, kes sellega ise nõus on, härra minister. Minu arvates on see õiglane.
Õiglane? Te loodetavasti mäletate veel 1966-nda aasta kalotsiinijuhtumit? Kakskümmend Alabama vangla vabatahtlikku suri tookord kohutavates piinades. Tuleb meelde?
Muidugi mäletas Winthrop juhtumit, mis tekitas ühe suurimatest kriisidest USA meditsiinis. Jenseni farmaatsiafirma valmistas medikamendi K-9 esialgu kui vähivastase ravimi. K-9 ehk kalotsiin ründas üherakulisi ja lihtsamaid organisme, jättes keerulisemad puutumata. See pärssis normaalsete rakkude muutumist anormaalseteks, pannes vähi kasvu seisma. Paraku hävitas kalotsiin kõik organismis olevad bakterid, rikkudes niimoodi inimorganismis miljonite aastatega väljakujunenud tasakaalu. Immuniteet kadus, tekkisid ülinakkused, uued mikroobid, uued haigused ja kõik katsealused hukkusid. Winthrop tõstis taas pea.
Te ei väida ometi, et pärast seda ei ole vange katseteks enam kasutatud? küsis ta väljakutsuvalt.
Mina ei väida midagi, vastas Compton külmalt. Midagi toimub alati ja alati imbub ka infot välja, lihtsalt seepärast, et mingil hetkel imbub info ikka välja. Teate seda kõike sama hästi kui mina. CIA tõeseerumid 1970-ndail, LSD 48 ja 49, ülisõdurite programm 80-ndail, illegaalne kloonimine 90-ndail ja tänapäeval ... noh, näiteks inimrobotid. Aga see selleks. Nagu ma aru sain, vajate te katsealuseks inimest, kuna...
Kuna ainult inimene suudab minu teooriat tõestada, segas füüsik vahele. Ainult inimkatsealuse abil saame me edasi liikuda. Objektide ja olendite saatmiseks naaberruumi kasutame me teatud seadet. Nüüd oleme niikaugel, et oleme samast seadmest teinud ka portatiivse variandi, mille saame katsealusele kaasa anda. Seade on keeruline, seda suudab käsitseda ainult inimene. Seepärast saadamegi inimese koos selle seadmega, et ta saaks sealt, kuhu iganes satub, tagasi pöörduda ja meile teada anda, mis seal üldse on, pagan võtaks!
Rahu! mõtles Winthrop. Ärrituda ei ole vaja. Ma ju sõltun sellest politikaanist bürokraadist!
Minister ei paistnud Winthropi huultelt pudenenud vandesõna tähele panevat.
Ja teie katsetel on ainult puhtteaduslik iseloom? küsis ta huvitatult.
Loomulikult, härra minister. See on mõeldud ainult teadmiste piiride laiendamiseks, et hakkaksime paremini mõistma ruumi, milles me elame ja...
Hea küll, hea küll, katkestas Compton nüüd omakorda teadlast. Võin teile öelda, et teie taotlus on täies ulatuses rahuldatud. Kõigi Ameerika Ühendriikide vanglate ametnikud teevad teiega koostööd. Minister tõusis, võttis riiulilt paksu musta mapi ja ulatas selle Winthropile.
Siit leiate kõik dokumendid, mida teil vaja läheb. Soovin edu!
Suur tänu, härra minister! ütles Winthrop, tegi paar sammu ukse poole, kuid pöördus siis ümber:
Härra minister, te lubasite öelda, miks te minuga isiklikult kohtuda soovisite.
Ma ei olnud seda unustanud, vastas Comtpon taas oma töölaua taha istudes. Kas te teate, doktor Winthrop, miks ma teile vangide kasutamiseks loa andsin? Sest kaitseministeerium avaldas presidendile survet. Selleta oleksite loast ainult und näinud.
Winthropist käis läbi mingi nõksatus.
Kaitseministeerium? küsis ta uskumatult.
Jah, doktor, kaitseministeerium. Võibolla tahab Pentagon tulevikus seda teie naaberruumi vallutada või seal oma relvi katsetada. Niipalju siis teie puhtast teadusest. Palun mõelge sellele, kui aega saate. Head päeva, doktor Winthrop!
Füüsikadoktor Samuel Winthrop kõndis kangetel jalgadel ukseni, avas selle, komistas lävepakul ja komberdas kabinetist välja. Sekretär pidi ise ukse sulgema.
II
Benton Fallsi eralaboratoorium, Lääne-Virginia,
16.23 doktor Winthropi käekella järgi
Kaks kuud! röögatas Winthrop. Kaks kuud ja sa leiad mulle ühe katsealuse!
Maailmakuulsa füüsiku assistent ja parem käsi Roger Mills ei liigutanud kulmugi. Winthropi temperamendipursked, mida ta kolleegide eest ei varjanud, olid talle paremini teada kui kellelegi teisele.
Ole nüüd, Samuel, vastas ta rahulikult. Sa võid kindel olla, et mina ja minu meeskond oleme teinud kõik, mis võimalik. Me oleme läbi kamminud kõik, absoluutselt kõik USA vanglad. Mida enamat saaksime me teha?
Ja sa leidsid mulle ühe katsealuse! Tead ju, et edukaks eksperimendiks läheks vaja vähemalt kümmet!
Jah, ma tean seda. Aga ma tean ka seda, et peame tegutsema seaduse raamides, Mills jõnksatas peaga musta mapi poole, mis lebas doktori laual. Kohtuministeeriumi direktiivid on sõnaselged: ainult eluks ajaks vangimõistetud. Mitte ühtki terroristi, riigireeturit, sarimõrvarit, vägistajat. Lisaks: vang peab olema vaimselt täiesti vastutusvõimeline ning sõlmima meiega koostöölepingu oma advokaadi ja kohtuministeeriumi ametniku juuresolekul. Ja veel: igas avalduses, mis ma potentsiaalsele katsealusele nina alla torkasin, pidi küünrapikkuste punaste tähtedega kirjas olema: eluohtlik eksperiment.
Winthrop noogutas väsinult: ta teadis seda kõike juba peast.
Sa tahad mulle öelda, et meil ei ole viitki närust tapjat, kes sooviks vabadusse pääseda, selle asemel, et oma elupäevade lõpuni vanglas hallitada? küsis ta uskumatult.
Me elame üldise liberaliseerumise ajastul, Samuel. Kas tead ka, kui mitmele surma- või eluks ajaks vangimõistetule president eelmisel aastal armu andis? 356-le! See tähendab, et nende karistusaega lühendati oluliselt. Ja kas sa arvad, et ülejäänud vangid seda ei tea? Igaüks loodab, et järgmisel aastal antakse armu just nimelt temale. Kes neist riskiks oma elu kaalule panema eluohtlikus eksperimendis, kui võib 10 aasta pärast trellide tagant pääseda? Ausalt öeldes, doktor, olen ma õnnelik, et me ühegi sellise leidsime.
Esimest korda pärast kohtuministriga kohtumist hakkas Winthropile tunduma, et Compton on ta üle mänginud.
Kas see vana suli andiski mulle loa ainult sellepärast, et oli mu läbikukkumises kindel? arutles ta endamisi. Selline mõtegi oli iiveldamaajavalt nörritav.
Hea küll, Roger, ära pahanda, pöördus ta Millsi poole. Sina ei ole milleski süüdi. Too mulle selle vennikese toimik ja korralda tema transport siia. Mida varem, seda parem. Ja hoia teda kui silmatera ta on meil ju ainuke, kurat võtaks!
III
Benton Fallsi eralaboratoorium, Lääne-Virginia, kell 00.00 katsekella järgi
Tohutu seadmetest kubiseva ruumi keskel oli viieruutmeetrine lage plats, kus laborandid parajasti George Robertsoni skafandrisse riietasid. Samuel Winthrop seisis kõrval, käed plekilise laborikitli taskutes ja mõtles, kui väga ta selle mõne nädalaga George´iga ära harjuda oli jõudnud.
36-aastane George Robertson toodi Benton Fallsi laboratooriumisse otse Oregoni osariigi vanglast Salemi linnas, kus ta kandis eluaegset vangistust oma naise ja ämma tapmise eest. Winthrop oli tema toimikut põhjalikult
uurinud ja teadis, et tegelikult oleks Robertson võinud pääseda 20 aastaga, millest oleks ära istunud vast 12-13 selles, et ta hea käitumise eest varem vabastatud oleks, Winthrop ei kahelnud. Kuid oma lihtsameelsuses (või kas see ikka oli lihtsameelsus, mõtles Winthrop) oli Robertson kohtus prokuröri küsimusele vastanud, et plaanitses mõrva tõepoolest juba tükk aega ja oli kuude kaupa pead murdnud, kuidas seda kõige lihtsam sooritada oleks. Lõpuks oli ta mõlema naise pea ühel ööl tungrauaga sodiks tagunud, enne oma abikaasal ja siis ämmal. Vandemeestele jättis selline tunnistus väga halva mulje ja nad olid ühehäälselt nõustunud prokuröri otsusega: ettekavatsetud brutaalne mõrv.
Hoolimata sellest, mõtles Winthrop, et Robertson ei üritanud laipu peita ja oli end järgmisel hommikul ise üles andnud. (Prokuröri küsimusele, miks ta kohe öösel politseisse ei helistanud, oli Robertson talle omasel moel vastanud: Arvasin, et ei ole sobiv korrakaitsjate und niisuguse pisiasja pärast häirida.) Ja sellestki hoolimata, arutles Winthrop edasi, et paljud kohalikud elanikud tunnistasid kohtus, et naine ning ämm olid juba aastaid Robertsoni kallal tänitanud, teda mõnitanud ja mehe elu igapidi põrguks muutnud.
Laborandid oli George´ile skafandri selga saanud. Nüüd proovis ta nende nõudmisel käia ja taarus kohmakalt ringi nagu karu, kuigi oli ennegi mitu korda harjutanud. Skafander oli vajalik seepärast, et kellelgi ei olnud aimu, milline keskkond katsealust ootab. Doktor Winthropi teooria kohaselt pidi naaberruum põhimõtteliselt sarnanema meie ruumiga, kuid kuna täiesti kindel ei saanud olla, siis võeti igaks juhuks tarvitusele vastavad abinõud. Skafandri hapnikupaak kindlustas katsealusele varu vähemalt kaheteistkümneks tunniks, lisaks kaitses skafander kuuma, külma, liigkõrge õhurõhu ja veel saja asja eest. Nüüd võeti käsile kiiver.
Välimuselt oli George Robertson keskmist kasvu ja kõhetu, suurtes hallides silmades kohmetu uje pilk, nagu ei oleks ta päris kindel, mida ta selles maailmas õieti teeb. Tema käitumine oli tagasihoidlik ja meeldiv ning juba nädalaga võitis ta kõigi laboritöötajate sümpaatia, selleks omalt poolt midagi tegemata. Vanglate ameti kaheksaliikmeline meeskond, kes pidi vangil pidevalt silma peal hoidma, jättis ta lõpuks ainult ühe valvuri hoolde, kes sageli isegi Robertsoniga ühes ruumis ei viibinud. Ülejäänud käisid jõusaalis, kinos, restoranis, ripsutasid kohalike neidudega tantsupidudel tiiba ja tegid kõike muud, mida taevast süllekukkunud palgaline puhkus neile võimaldas. Muidugi oli see jäme eeskirjade rikkumine ja kui kohtuminister Compton sellest kuulnud oleks, oleks see tähendanud eksperimendi lõppu, kuid Witnthrop pigistas mõlemad silmad kinni: tema arvates oli olulisem, et Robertson tunneks ennast teadusliku kollektiivi liikme, mitte vangina.
Kiivri peas ja skafander seljas nägi George Robertson välja nagu mingi marsielanik. Oli aeg sidet proovida. Winthrop tõmbas pea külge kinnitatud mikrofoni suu ette ja ütles selgelt:
Hei, George, poiss! Sa näed pagana kena välja! Kuidas läheb?
Tänan küsimast, doktor Winthrop, kõik on korras, kõlas reibas vastus, millest puudus vähimgi ärevusenoot.
Winthrop noogutas. Nüüd astusid ette Mills ja doktori teine assistent Cook, kes kontrollisid viimast korda portatiivset ruumiläbindajat (nii kutsuti labori slängis riistapuud, mis George´i tagasi pidi tooma, tegelikult kandis seade nime R-46, kusjuures järjekorranumber vihjas mudeli modifikatsioonile, millega doktor Winthrop oli lõpuks rahule jäänud).
Kõige rohkem oli Winthrop kartnud psühholoogilisi tegureid, seda, et tema katsealune üha enam kartma hakkab, mida lähemale eksperimendi päev jõuab. Robertson aga ei näidanud välja vähimatki hirmu ning kõik psühho-füsioloogilised testid ainult kinnitasid ta meelerahu ja enesekindlust. Kuid ometi, mõtles Winthrop, ei suutnud George rahuldavalt vastata küsimusele, miks ta nõustus eluohtlikus eksperimendis osalema. Doktor ise ja tema assistendid olid teda sel teemal kümneid kordi pinninud, kuid kõik vastused jäid ebamääraseks. Robertson väitis, et katse tundus talle huvitav ja seepärast oligi ta nõus osalema. Kas ta tahab vanglast varem välja saada? Ei, tema arvates oli kohtuotsus õiglane ja ta respekteerib oma karistust täiesti. Kas talle tehakse vanglas liiga? Ei, tal ei ole kuue vanglas viibitud aasta jooksul kellegagi konflikte olnud, kõik kaasvangid on kenad inimesed. On tal vanglas igav? Ei, tal on nüüd võimalik lugeda kõiki neid raamatuid, mille jaoks enne aega ei jätkunud. Ja nii edasi, ja nii edasi. Aga Winthropile tundus, et midagi olulist jäi nende eest siiski varjatuks.
Portatiivse ruumiläbindaja käsitsemine ei tekitanud Robertsonile mingeid probleeme. Tal oli märkimisväärselt hea tehniline taip ning farmeri ja farmeri pojana oli ta juba lapsest saadik kõiksugu tehnikavärkidega harjunud. Nii tõestaski ta ilmekalt doktor Winthropi väidet, et ruumiläbindaja töökorda seadmine ja kasutamine ei ole autojuhtimisest oluliselt keerulisem. Tegelikult jõudis Robertson nii hästi edasi, et nad oleksid võinud ta juba kaks nädalat tagasi nö. välja saata, kuid Winthropi meeskond otsustas kõike veel kord hoolikalt kontrollida. Nende kahe nädala jooksul osales Robertson rutiinsetes treeningharjutustes, ülejäänud aja aga veetis lugedes, jalutades ja psühholoogilisi teste täites. Nimelt oli kumu katses osalevast vangist Benton Fallsist välja lekkinud ja 15 miili kaugusel asuv eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium haistis kohe oma võimalust. Winthrop pidi otsesele väljapressimisele järele andma, ja nii ujutasid psühholoogid vaese Robertsoni kõikvõimalike küsimustikega lausa üle, mida see kordagi nurisemata ausalt täitis.
Mills ja Cook olid ruumiläbindaja kontrollimise lõpetanud. Nüüd toppisid nad selle spetsiaalsesse seljakotti ja aitasid Robertsonile selga. Tänu treeningule oli George võimeline kotti kasvõi keset ööd välkkiirelt avama, ruumiläbindajat välja võtma, seda mõne minutiga töökorda seadma ja käivitama. Sõna otseses mõttes keset ööd, sest üks kord oli Cook ruumiläbindaja keskööl salaja Robertsoni magamistuppa tassinud (valvur loomulikult magas nagu kott), George´i maast üles löönud ja tal tegutseda käskinud. Robertson oli ka täielikus pimeduses viie minutiga hakkama saanud. Sellest tembust teada saanud Winthrop oli ennast esialgu siniseks vihastanud, kuid hiljem leidnud, et asjast oli isegi kasu: Robertsoni enesekindlus ja usk oma võimetesse oli edukaks eksperimendiks ülimalt vajalik.
Nüüd oli Robertson omadega lõpuks valmis. Lisaks seljakotile oli tal ümber tööriistavöö, mille küljes lisaks instrumentidele rippus ka armeenuga. Nuga oli isikule, kes juriidiliselt oli ikka veel vang, loomulikult keelatud, kuid Winthropil õnnestus ametnikud üsna lihtsalt nurka suruda. Aga kui härra Robertsoni naaberruumis mõni tige koer ründab, peab ta ometi olema suuteline end kaitsma! oli ta väitnud ja eriloa saanud. Selle koera-ähvarduse peale irvitasid laboris isegi koristajad, sest kõik jagasid doktor Winthropi veendumust, et naaberruumi puhul on tegemist steriilse keskkonnaga, kus puuduvad bakteridki, keerulisematest organismidest rääkimata.
George Robertson ei näidanud endiselt välja absoluutselt mingit ärevust või rahutust. Doktori assistendid juhatasid ta käe alt kinni hoides suure klaaskambri juurde. Koos kõigi juurdekuuluvate seadmetega moodustas see laboratooriumi südame suure ruumiläbindaja. Selle abil olid Winthropi hüpoteetilisse naaberruumi saadetud ka kõik eelmised katseesemed ja -olendid.
Oli aeg hüvasti jätta. Kuigi hetk pidi kindlasti minema ajalukku, ei kavatsenud Winthrop mingit kõnet pidama hakata. Teadus on töö, efektid on poliitikute pärusmaa! oli üks tema kõnekäände. Ka vihkas ta pikki hüvastijätte.
Noh, George, oled sa valmis? ütles ta mikrofoni.
Valmis, doktor! vastas George lühidalt nagu sõjaväes.
Sa ju mäletad, mida me sulle kõik need nädalad pähe tagusime? Esimesel korral vaata ainult ringi ja tule siis kohe tagasi. Ära sinna mökutama jää, mida iganes sa seal ka ei näeks! Kui oleme su esimese käigu läbi arutanud, saad järgmisteks kordadeks juba rohkem aega. Praegu on sinu ülesandeks ainult korra ära käia ja kohe tagasi tulla. Sips sisse, sips tagasi! Eks ole?
Jah, härra doktor!
Olgu siis peale! Hoidku sind Jumal, mu poiss! Winthrop avas ise kambri ukse ja Robertson astus sisse. Ta läks ümmarguse ruumi keskele, jäi umbes viieks sekundiks liikumatult seisma ja tõstis siis parema käe kokkulepitud märguandeks. Juhtpaneeli taha asunud Mills tõmbas punast värvi kangi tugevasti enda poole. Kõik katsekellad käivitusid ja klaaskamber oli tühi.
IV
Doktor Winthropi hüpoteetiline naaberruum, päikeseloojangu aeg
Loojuv päike puistas oma kuldseid kiiri tumerohelisele samblavaibale ja madalate põõsaste lehtedele. Kostis vidistamist ja sirinat päevased linnud tegid viimast hääleproovi. Robertson teritas kõrvu. Jah, tõepoolest, kuskilt üsna lähedalt kostis sekka ka mahedat vulinat, tõenäoliselt voolas seal oja.
Robertsoni ümber vedeles hulgaliselt ilmselgelt maise päritoluga tööriistu ja tarbeesemeid, põõsaste vahel aga lõid lõbusasti kepsu mõned valged küülikud. Ei olnud vaja just eriti teravat mõistust, taipamaks, et need on doktor Winthropi katseesemed
ja -olendid. Ja nüüd seisis siis temagi, George Robertson, doktori tähtsaim katseolend, võõras ruumis. Kuid see ruum erines järsult sellest, mida ta oli arvanud näha saavat. Doktori juttude põhjal oli ta ette kujutanud tohutut helevalget asjadeta ruumi, umbes nagu puhas tühi haiglapalat, seevastu praegune vaatepilt aga...
Tere, võõras! kuulis ta äkki sõnu, mis tundusid olevat öeldud sügava kõmiseva häälega.
Ehmunult ärkas ta oma mõtetest ja märkas enda ees seisvat valge habemega vanameest. Taat kandis pikka
valget rüüd ja paremas käes mingit pikka puutoigast.
Te ... re! pomises ta vastuseks.
Me arvasimegi, et varsti tuleb ka mõni sinusugune, kõlasid järgmised sõnad Robertsoni peas. Ta ei oleks osanud öelda, kuidas need sinna sattusid. Suud vanamees igatahes küll ei liigutanud. Korraga ta lihtsalt ... kuulis neid. Viimasel ajal oleme siitkandist leidnud mitmesuguseid võõraid esemeid ja loomi, kuulis Robertson edasi ja nägi, kuidas vanamees viipega samblal lebavale jootekolvile osutas. Seepärast otsustasime sellel kohal silma peal hoida. Nüüd aga, kuna sa siin oled, poiss, palun ma sind endaga kaasa. Mõned mu kolleegid soovivad sind näha, samuti on meil mõned küsimused.
Aga... alustas Robertson.
Aga sa tahad öelda, et pead tagasi minema? Et doktor Winthrop käskis sul kohe tagasi pöörduda, eks?
Robertson pööritas silmi ja pidi äärepealt istukile kukkuma.
Ära pane tähele, ma lihtsalt loen su mõtteid, tulvasid tema pähe vanamehe sõnad. Me oleme siin kõik vähem või rohkem telepaadid. Doktor Winthrop võib oodata. See on ju erakordne sündmus mitte ainult sinu, vaid ka meie maailma jaoks, seepärast on arusaadav, et me ei taha sind kohe jälle minema lasta.
Jah-jah, kogeles Robertson vastuseks.
Oma kaitseriietuse võid maha võtta, seda ei ole sul siin vaja. Nende asjade vastu, mida siin karta tuleb, ei ole sellest niikuinii abi. Seljakoti oma seadmega võid samuti mulle anda, kannan seda parem ise.
Hiljem ei suutnud Robertson endale kuidagi selgitada, kuidas seljakott ruumiläbindajaga tema õlalt maha hüppas, kolm meetri läbi õhu lendas ja end taadile selga upitas. See ei näinud lisaraskust märkavatki, kuigi ruumiläbindaja kaalus ligi 20 kilo.
Kiirustades ajas Robertson skafandri maha, jäädes spordidressi väele. Siinne õhk oli vapustav, kosutav ja magus. See tungis ta kopsudesse kui puhta rõõmu kirvendus.
Noh, läki! kutsus vanamees ja hakkas ees minema. Robertson järgnes talle mööda vaevumärgatavat rada, mis loogeldes allamäge jooksis. Käia oli väga kerge, niisugust tunnet mäletas Robertson ähmaselt oma kaugest lapsepõlvest.
All orus oli suur hoone, mis meenutas losse, mida Robertson oli kinos ja muinasjuturaamatuis näinud. Müüri ei olnud. Vanamees juhtis ta otse ühe ukse juurde, nad sisenesid, läksid mööda koridori edasi, pöörasid paremale ja jõudsid lõpuks kõrge laega akendeta ruumi. Toas oli pikk laud, toolid ümber, kaminas lõõmas tuli. Ruum oli tühi.
Võta istet! viipas vanamees keset tuba seisva tugitooli poole. Ise istus ta pika laua taha. Kui Robertson järgmine kord tema poole vaatas, ei olnud taat enam üksi. Pika laua taga isus veel hulk vanamehi, kõigil valged rüüd seljas, mõni pikema, mõni lühema habemega. Kuidas või kust ülejäänud sisenenud olid, sellest ei leidnud Robertson mingit märki. Korraga nad lihtsalt olid seal. Koos tema teejuhiga istus nüüd laua ümber 12 inimest.
Kuula mind, George! Robertson võpatas, kuuldes oma eesnime. Ta oli kindel, et ei olnud ennast vanamehele tutvustanud. Mina ja need teised mehed oleme siinse piirkonna ülemmaagid, noh, juhid või haldurid või nii. Me esitame sulle mõned küsimused ja palume neile ausalt vastata. Nagu sa juba tead, oskame me mõtteid lugeda, nii et varjamine või valetamine on mõttetu. Võiksime kõik vajaliku sinult ka teistmoodi kätte saada, aga eelistame vabatahtlikke vastuseid. Oled nõus?
George Robertson noogutas, endal kurk kuiv ja süda pekslemas.
Kes sa oled? kajas ta ajus kohe küsimus. Ta ei olnud kindel, aga tundus, nagu oleks seda korraga küsinud mitu inimest.
Olen... ta kõhkles, ... olen doktor Winthropi vabatahtlik katsealune.
Aga see ei ole ju kõik, mis sa oled? Küsimusest kostus varjamatut sundi.
Eluaeg oli ta valet vihanud, siin aga ei oleks sellest isegi kasu olnud.
Olen eluajaks vangi mõistetud kurjategija, ütles ta sügava ohkega, vanginumbriga 6072.
Robertson oli üsna hämmastunud, et nende sõnade peale, mida ta vangivalvureile sadu kordi öelnud oli, niisugune melu puhkes. Maagid näisid energiliselt zhestikuleerivat, paar tükki hüppasid koguni püsti. Ja oma peas kuulis Robertson erutatud häälte katkendlikku vadinat:
Hiilgav idee..! Lahendus meie probleemidele..! Aga tõepoolest..!
Ja mille eest sind vangi pandi? kõlas järgmine küsimus, kui vanamehed pisut rahunenud olid.
Mm ... tapmise eest. Mõrva pärast, nämmutas Robertson.
Leegid kaminas võpatasid, lage hoidvaid puuposte läbis raksatus. Ja maagide valged rüüd oleksid nagu tumedamaks tõmbunud.
Missugune jälk kuritöö! kõlas Robertsoni peas mitte hääl, vaid pigem sosin.
Vaikus. Pikk sõnatu õigemini mõteteta vaikus.
Ja see asi, mis sul kaasas oli, kas see anti sulle selleks, et..?
Selle abil saab meie ruumi tagasi pöörduda.
Rohkem küsimusi ei ole. Morell juhatab su sulle määratud paika. Hüvasti!
Maagid kadusid. Robertsoni kohale toonud vanamees, kelle nimi oli siis ilmselt Morell, astus tema juurde:
Noh, George, lähme!
Kuhu? küsis Robertson.
Morell paistis olevat üllatunud.
Vanglasse muidugi!
Vanglasse? sai Robertson suure vaevaga sõna suust.
Aga muidugi! Me saime ometi õigesti aru, et sind saadeti siia vahetuseks, vangide vahetuseks sinu ja meie maailma vahel. Hiilgav idee, pean ma veel kord nentima! Meil on siin tõepoolest mitmete kurikaeltega probleeme, ja tõenäoliselt oldi ka sinu maailmas õnnelik, et tapjast lahti saadi. Meie jaoks on tapmine eriti kohutav kuritöö, mida ei ole enam terve igavik ette tulnud.
Aga... Aga keda teie siis vahetuseks meie maailma saadate?
Noh, ka meil ei ole pahategijaist puudust. Meie maailmas on kõik olevused maagiliste võimetega, osa aga kasutab neid vahel kurjasti. Noh, sinu mõistes võiks neid nimetada huligaanideks. Igasugused trollid, sortsid, mardused, isegi lohed, ptüi! Vana maag sülitas. Loomulikult oskab suurem osa siinseid elanikke end ka vaenuliku ehk musta maagia eest kaitsta, aga segadust külvavad need kurinahad küll. Ja parem on nad ülejäänutest eraldada, veel parem hoopis teise maailma saata, nagu sinugagi tehti.
Ja palju ... kui palju te neid meile saadate? küsis Robertson, endal hääl värisemas.
Nõukogu ei ole veel lõplikku otsust teinud, aga ma arvan, et üks mõrtsukas väärib umbes tuhandet huligaani, või mis?
Üks väga külm judin jooksis Robertsoni kuklast selgroo kaudu jalakandadeni. Tema vastu vahetatakse tuhat üleloomulike võimetega paharetti?!
Hakkame nüüd aga astuma, jõuame veel õhtusöögi ajaks kohale, lausus Morell ukse poole suundudes.
George Robertson ei tahtnud sugugi talle järgneda oi kuidas ei tahtnud! , kuid tema jalad astusid ise ja käed, millega ta ühest postist kinni haarata kavatses, ei allunud enam tema tahtele. Maagi järel läbi koridoride kõmpides sai talle üha selgemaks, et eksperiment lõpeb tema jaoks vaid ühe vangla vahetamisega teise vastu.
V
Naabermaailma vangla, õhtusöögi aeg
Väravad raksatasid tema selja taga kinni ja George Robertson oligi vanglakoopas. Nagu Morell talle tee peal oli seletanud, oli tegemist antimaagilisse kaljusse raiutud ruumiga. Ega see nüüd kogu maagiat ka kinni hoia, oli maag tunnistanud, aga siiski pääseb seda välja vaid üsna talutavas koguses. Robertson astus paar sammu edasi ja vaatas ringi.
Tõenäoliselt oli õhtusööki juba jagama hakatud. Temast vasakul asuva laua taga istus hulk äärmiselt inetuid karvaseid kogusid, süües midagi, mis nägi välja nagu halvaks läinud toores liha ja rüübates aeg-ajalt suurtest puukannudest. Robertson arvas, et tegemist on trollidega. Mitte et ta oleks kunagi mõnda trolli elusast peast näinud, aga nad sarnanesid üllatavalt palju Sõrmuste isanda illustratsioonidest nähtud trollidega. Lae all lendasid viiksudes ja omavahel lihatükkide pärast kiseldes mingid nahkhiiretaolised olendid, mardused või vampiirid, mine võta kinni. Ruumi tagaosas peesitas tohutu lohe, lõuad midagi närides rütmiliselt liikumas, kusjuures leek lõugade vahelt isegi söömise ajal vahetevahel välja tungis. Võibolla soojendas lohe niimoodi oma toitu. Osa olendeid sarnanes ka inimestega, oletatavasti oli tegemist paha peale läinud maagide või võluritega.
Algul ei pannud keegi Robertsoni tähelegi, kõik olid oma toiduportsu allakugistamisega liiga ametis. Siis aga heitis üks troll pilgu selja taha, märkas teda ja kohe pöördus kogu trollikamp teda vahtima, verised keeled suust pikalt välja ripnemas. Lendelukad lõpetasid kakluse ja laskusid ridamisi õrtele. Lohe saputas tiibu ja laskis suust välja vähemalt kümne meetri pikkuse tulejoa.
Kes, kurat, sina niisugune veel oled?! kõlas Robertsoni peas, lisaks veel hulganisti tundmatuid häälikuühendeid, mis tähendasid arvatavasti kohalikke vandesõnu.
George Robertson, vang number 6072! vastas Robertson nagu kord ja kohus. Siis meenus talle, et hetkel esindab ta siin ainuisikuliselt oma maailma ja ta lisas. Tere õhtust, härrased!
Mille eest istud? kaikus järgmine küsimus ta ajus.
Noh ... seda et ... tapmise eest, topeltmõrva eest...
Tema peas lausa plahvatas sajakordne hirmuohe. Trollid taganesid teisele poole lauda, kamp pikkades rüüdes maage kattis näo kätega, lohe tõmbus oma kaljul kössi ja kaks mardust sadas õrrelt alla. Hetkega jäi tema ümber suur lage plats.
Kas tõesti tapmise eest? küsis mõne aja pärast keegi, kes oli tõenäoliselt nii hirmunud, et ei taibanud Robertsoni mõtteid lugeda.
Kahjuks küll, härrased. Ma tapsin oma naise ja ämma.
Robertson tajus lausa füüsiliselt, kuidas äsjatekkinud austuse- ja hirmumüür tema ümber tugevnes. Kas ma saan siin võõra maailma vanglas tõesti isakeseks? imestas ta, tuletades meelde neid kurjategijatest autoriteete, kellega oli
Salemi vanglas kohtunud.
Kas sa süüa soovid, oo isand? kõlas aupaklik küsimus.
Natuke suupistet kuluks ära küll, lausus Robertson, kellele tuli meelde, et viimati oli ta söönud terve igaviku eest ja hoopis teises maailmas.
Otsekohe tormas tema poole oma kolm-nelikümmend elukat, õhust tulijaid arvestamata. Mõne sekundiga sigines ta jalge ette terve kuhi liudu-potte-panne-kausse-nappasid-kanne, igas midagi sees. Robertson vaatas otsivalt ringi, kuid ühtki istet polnud läheduses. Ta tahtis juba koopa põrandale istuma potsatada, kuid maandus selle asemel ühe trolli pehmele karvasele seljale, kes oli selle mõtte pool sekundit varem registreerinud ja end alandlikult tema taguotsa alla heitnud.
VI
Benton Fallsi eralaboratoorium, Lääne-Virginia, kell 72.44.25 katsekella järgi
Hetkel, kui saabus esimene vahetusvang, oli laboratoorium rahvast täis. Doktor Winthrop ei olnud praktiliselt silmatäitki maganud ja istus nüüd noruspäi laua taga, tohutusuur kohvitass nina ees. Mills ja Cook, kes tehnika eest vastutasid, kontrollisid saja esimest korda teist portatiivset ruumiläbindajat, mis oli esimese täpne koopia, et aru saada, mis võis viltu minna. Ülejäänud tegid oma tavalist tööd, ja kuigi Robertsoni lahkumisest oli täis saanud juba kolm ööpäeva, ei olnud keegi veel kaotanud lootust temast midagi kuulda saada. Et teade aga selline tuleb, ei osanud keegi näha ka oma kõige kurjemates unedes.
Suure ruumiläbindaja kupli all ilmus äkitselt nähtavale hiiglasliku nahkhiire kuju ja mõõtu olevus, kes hetkeks juhmilt silmi pilgutades paigale tardus. Et kuppel oli läbipaistev, nägid kõik teda lausa ideaalselt. Hetke pärast tõusis ta hoogsalt lendu, lõhkus purunematuks peetud klaasist valmistatud kupli miljoniks killuks ning sööstis hoogu vähendamata läbi lae ja edasi ka läbi katuse.
Professor Winthrop vahtis üksisilmi põrandale langevaid klaasikilde, mokk töllakil. Mills pööritas uskumatult silmi, Cook soigus midagi Jumalaga seotud. Nende üllatus ei kestnud kaua. Järgmisena saabus üks rotimaania all kannatav maagihakatis, kes muutis kõik ruumis viibijad välkkiirelt rottideks, lahkus siis peasissekäigu kaudu laboratooriumihoonest ja tegi väleda tiiru linna peal, kusjuures kõiki kohti, mida ta külastas, jäid tähistama paanikas ringisagivad rotikarjad.
Kolmandana tuli lohe, kes puhtast hajameelsusest labori põlema süütas, enne kui paremaid jahimaid otsima sööstis. Neljandal ja viiendal elukal ei olnud vastet üheski Maa keeles. Esimene neist, väike ja karvane, hakkas põrkama nagu pall, põrutades 200 miiliste hüpetega, kuni jõudis Topekasse Kansase osariigis. Seal sattus ta ühe kiledalt klähviva taksikoera otsa, kes ärritas teda nii, et ta plahvatas nagu tuumapomm. Selle kohta, kas ta ka ise plahvatuses hukkus, ei õnnestunud kunagi mingeid vähegi usaldusväärseid andmeid saada, kuna tunnistajaid lihtsalt ei jäänud. Teine, kõhn ja luider luukeret meenutav olend teleporteerus koheselt ja kaotas Uruguaisse sattunult tervest Lõuna-Ameerikast gravitatsiooni, mistõttu seal elanud inimesed muidugi varem või hiljem hukkusid.
Kuues, seitsmes ja kaheksas olid trollid, kes puhtalt oma kohalolekust tingitult nakatasid kogu Ameerika Ühendriikide idaosa tundmatusse viirushaigusesse, mille tagajärjel suri vähem kui ühe päevaga umbes 90% sealsetest elanikest.
Tõenäoliselt saabus endise Benton Fallsi laboratooriumi territooriumile veel sadu võõra maailma kurjategijaid, aga kuna keegi neid enam ei loendanud, siis puuduvad selle kohta ka igasugused andmed. Umbes kuuskümmend päeva pärast vangidevahetuse projekti algust lakkas Maal igasugune pärismaine elu.
***
George Robertson suri üsna kõrges eas, 76-aastasena. Kümne aasta jooksul enne surma oli ta naabermaailma vangla ainuke asukas, kuna kõik kohalikud kurjategijad saadeti Maa peale, vastu ei olnud sealt aga enam kedagi tulemas.