1. Täiesti tavaline kevad
Esimesed päevad uues majas ajasid pere ärevaks, nagu oleks nad järsku suureks mesilassülemiks muutunud ning täpsemat sihti teadmata ühest ruumist teise uidanud. Loomulikult täitsid nad kõik tähtsaid ülesandeid, nagu lambikuplite paigaldamine, köögilaua ümberpaigutamine, tolmutortide jälitamine ja põrandakatete alla piilumine, kuid Elger püsis parema meelega tagaaias. Seal sai ta kahe suure kivi vahele pugenuna koomiksiraamatut sirvida, okolaadikomm põses, silmad kiirustades üle pildiridade tekstikastide libisemas. Kui koomiksite lugemise juures üldse midagi halvasti oli, siis see, et need kippusid liiga kiiresti otsa saama. Iseäranis siis kui sa olid juba viiesaja lehekülje väikeses kirjas teksti lugemises veteran. Nagu näiteks Verne`i teosed. Või Hugo Jumalaema kirik Pariisis. Või midagi veel keerulisemat, millest üks teismeline veel hästi aru ei saanud, aga noppis sealt välja terasid, millest sai mingi häguse terviku kokku. Kasufaktor oli ka. See et õpetajad koolis ahhetasid, kui ta autoreid nimetas ja neid tsiteeris. Teised suutsid heal juhul lihtlausetega rääkida, aga tema kasutas oma elutarka pilku ära ning lisas sinna mõne lause, mida võinuks pigem õpetlaselt oodata.
Tema ainsas teoses peitub see, mida paljud teised autorid on oma elutöös välja ütelda püüdnud, lausus Elger ja jättis Harry Potteri usinad lugejad pika ninaga. Milleks talle tarvis eepost, mis mitte midagi ei ütle.
Ta luges palju ja püüdis sellest pere ees mitte suurt numbrit teha. Kui neil oma sagimise vahelt üldse mingi mure tekkis, siis ehk tema silmanägemise pärast. Aga see oli mööduv nähtus, sest alati juhtus mõni mobiiltelefon helisema ja tihtipeale kukkus keegi välisuksele koputama, enne kui talle prille soovitama hakati. Niisiis võtsid nad seda kui paratamatust. Täpselt nagu emal oli tarvis arvutis kaarte laduda ja isal lotot mängida. Ja nagu tema õde poiste järgi jooksma pidi, või siis pidid poisid tema järgi jooksma. Üks jooksmine toimus päevast päeva, siia ja tagasi ja Elger roniski sellistel puhkudel tagaaeda raamatut lugema.
Ema nimi oli Selena. Paljud kohalikud prouad sabistasid oma seelikusabasid ja nuputasid, miks küll üks selline kohaliku väljanägemisega naisterahvas sellist võõramaist nime kandma pidi. Seda enam, et isa kandis tavalist nime Paul, jooksis poest koju kott piima näpus ja tema jookuketside nöörid olid alatasa sidumata. Selena kõlab nagu printsess, olid inimesed veendunud. Ühes väikelinnas elavad inimesed peavad kandma lihtsaid nimesid, nagu Siim, Ene, Maia, Tiia ja Uuno. Siin polnud kohta Rebeccadele ega Geregoadele.
Ema töötas saladuslikus töökohas linna haiglas ja kommenteeris, et abistab inimesi, kes tegelikult enam abi ei vaja. Mõned õelamad loomulikult kutsusid teda hullutohtriks, aga ema seletas Elgerile ja tema õele, et need on õnnetud inimesed, pole oma saatust ise valinud ja et igaüht võis lõpuks selline õnnetus oodata.
Pole kena ütelda hull selle kohta, kes ise selle sõna tähendusest aru ei saa, selgitas ema ja oma sõnade kinnituseks otsis välja pildialbumi. Seal oli rida pilte tema koolipõlvest.
Vaadake seda pintsakus viisakat noormeest ja pange hästi tähele. Tema käis mul mitmel korral akna all roosikimbuga serenaade laulmas.
Kas isa ei pahandanud? küsis Elger.
Enne seda kui me isaga kohtusime.
Aga kas ta oleks pahandanud?
Seda pead sa isalt küsima, keeldus ema pikemast arutelust antud teemal. Mida iganes. Ma tahtsin näidata seda, et viisteist aastat hiljem sai temast pangadirektor. Ja nüüd toidetakse teda meie osakonnas lusikast.
Mis temaga juhtus? päris Elger.
Ühel ilusal päeval võttis ta kuhja tähtsaid pabereid, pistis neile tule otsa ja ronis pangamaja katusele. Loopis põlevaid lehti õhku ja kires nagu kukk. Jah. Kui nad temalt selgitust nõudsid, siis ütles ta ainult, et keeldub kaasa mängimast.
Kas asi oli tema meeskonnas? küsis Elger. Nagu siis, kui jalgpallis keegi sinu meeskonda sattunud kutt juba enne mängu lõppu kaotust tähendab? Et nad ei tahtnud teda enam või ta ise enam ei tahtnud mängida.
Kes seda teab. Siis polnud ta enam tema ise. Ja kui inimene pole enam tema ise, ütleb ta asju, millest on raske aru saada. Aga see et ta natuke teisiti käitub, ei tähenda veel seda, nagu ta inimene poleks. Lihtsalt teda tuleb natuke teistmoodi kohelda. Ja alati pole ta võimeline ise eluga toime tulema. Siis tulengi mina mängu. Hoolitsen nende eest ja püüan neist aru saada. Vahest suudan isegi abistada.
Nii õppis Elger selgeks, et hullud olid lihtsalt inimesed, kellele võis kaasa tunda, aga veelgi parem kui sa suutsid neid võtta sellistena, nagu nad parasjagu olid. Isegi isa, kes tavaliselt asjadesse väga otse ja asjalikult suhtus, oli emaga nõus. Ta ütles päevas peaaegu kaks korda, et läheb ka ühel ilusal päeval hulluks. Isegi siis kui külmkapp üles ütles või esikus pirn läbi põles. Siis tavatses isa peast kinni haarata ja kiljus nagu Elgeri õde: Need pisiasjad ajavad mu pööraseks! Elger arvas, et tegelikult ajas teda meeleheitele just see, et ta oli kõige pikem isik peres ja pidi seetõttu alati ise elektripirne vahetama ja kuna tal oli kõige rohkem tehnilist taipu, siis aeti ta alati ka pesumasinad, röstereid ja köögikombaine parandama. Ta oli nagu taskussepistetav universaalne abimees. Isegi naabrid olid selle esimese kahe nädala jooksul selgeks saanud ja kui nad koogitaldrikuga tulid, paistis juba kaugelt nende põhjakõrbenud kodutehnika.
Elgeri isa töötas mingis salapärases üliasjalikus töökohas, mis oli nii igav, hermeetiline ja hall, et ta kurtis ennast pidevalt paberikuhjade taga tukastama jäämas. Ta rääkis oma tööst nii vähe kui sai. Kui Elger hommikul äratuskella helina peale ärakas, siis oli isa juba kadunud ja ainult ema vaaritas köögis teed. Tema tööpäev hakkas pihta kella üheksast. Enne seda algas aga kodune toimetamine, tavaliselt kuue paiku, mil isale teed keedeti ja päevauudiseid kuulati. Isa jõi oma tee ära, andis emale põsemusi ja läks kingade kolisedes esikusse. Kui tal hea tuju oli, siis lõi laulu ka veel, kui tuju paha, siis kolisesid kingad erilisel moel. Miskipärast käis ta siis kandadel. Nad polnud kunagi küsinud, miks see nii oli.
Elger ärkas oma õega samal ajal. Nende hommik nägi välja umbes nii.
Elger
6.55 Äratuskell
6.56 Voodisvedelemise lõpp
7.10 Vannituba hambad, kaenlaalused, silmanurkadest unerähk
7.20 Hommikusöök, tavaliselt praemuna ja piimaga pooleks kohv
7.21 Kahetsemine, et söögi nautimiseks rohkem aega polnud
7.22 Bussile ja kooli
Tiina
6.55 Milleks see äratuskell äratus Holgeri poolt tehtud telefonikõne
7.10 Vannituba pesemine, meigimissioon, ehted
7.20 Selgitustöö emale, miks jälle söömiseks aega pole
7.30 Holger oma kabrioletiga ja kooli
Graafik oli Elgeril seinal ja kuigi ta seda isegi ei vaadanud, oli sel mingi tähtsus juhuks kui nende kahe rutiin kunagi mingil põhjusel katkema peaks.
Tema igahommikused vestlused emaga olid korterist äratuleku järel natuke muutunud. Ta ei saanud enam kurta, et autode müra öösel magada ei lasknud ja ka tüütud naabrid, kes miskipärast Roy Orbisoni ainult täisvõimsusele sunnitud kõlaritega nautida suutsid, olid päevakavast kadunud.
Kuidas öö möödus? küsis ema.
Vaikselt, ütles Elger ja ronis laua taha. Maasikamoosi?
Alles säästukas veel, ohkas ema.
Kas tood selle õhtuks ära?
Püüan. Mis siis täna koolis juhtuma hakkab?
Viimane nädal. Mis ikka juhtuda saab.
Söö pannkoogid lõpuni, palun.
Ääred on kuivanud. Mulle ei maitse.
Leota kohvi sees.
Sa ei teinud kohvi.
Õige küll poja, ma unustasin, et sul pole käsi ja sa ei saa ju ise kohvi teha.
Tiina juba läks?
Jah.
Ta unustas mulle töövihiku anda. Tead küll neid inglise keele ülesandeid. Nüüd pean ma teda kooli mööda jahtima hakkama. Juhul kui ta seda oma sahtlisse ei jätnud.
No oma õe sahtlit mööda sa küll sorima ei lähe. Meil, naistel, on oma saladused, mida me jagada ei taha. Isegi endi vahel.
Aga mu töö.
Ta sai selle kätte alles koolimajas ja sedagi peale kolme turtsatust ja kaheteistkümnendike irvitamist. Õnneks oli nende klass nii jahe, et ta ka parema tahtmise puhul punastada poleks suutnud.
Millal sa ise hakkad tegema? päris õde ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, küsis ka õpetaja samasuguse küsimuse.
Vana hea inglise keele õpetaja Saara Saagpakk ehk emand Englees, nagu kogu kümnes klass teda kutsus. Ta seisis klassi ees töövihikuid sirvides, selg sirge ja must särk ja seelik tumeda tahvli taustal nii ühte sulamas, nagu oleks vaid tema pea seal õhus hõljunud ja hinnaguid jaganud.
Ma ei pane teile viimasel nädalal boonusülesannete eest hindeid, kuulutas ta. Kuid on täiesti arusaadav, et härra Kobre on taas kord oma õega konsulteerinud. Ma usun, et ma ei tee sulle liiga, Elger, kui ma kasutan sõna konsulteerima mõne muu koledama sõna asemel.
Klass itsitas. Kakskümmend itsitust üheskoos kutsusid esile kihina, mis kostus ka koridori ning isegi õpetajate tuppa, kui selle uks lahti olema juhtus. See oli just sedasorti äratuntav naerupahvak, mille peale kõik kuuljad ühest suust ohkasid ja mõistvaid pilke vahetasid. See tähendas Elger jäi vaeseke/laiskvorst/igavene mahakirjutaja/ taas vahele. Miks ta seda üldse teeb, kui talle on päris selgeks saanud, et ta õpetaja Engleesi ümber sõrme keerata ei suuda. Kui isegi direktor seda ei suuda.
Kolme ma sulle muidugi panen, jätkas Saagpakk ilma kurjakuulutava toonita. Ta pani töövihikutekuhja käest, läks akna juurde, avas selle ja tuhm päikeselaik tema riietel muutus silmipimestavaks. Klassi tungis linnulaul, kevadhommik ja killuke algavast suvest. Kui
õpetaja seal seisis ja kolmandalt korruselt avanevast vaatest võimalikult palju haarata püüdis, nägi ta nii mõndagi, mida lapsed näinud poleks. Ta nägi linna, mis oli teda enda rüpes hoidnud, ta nägi neid tänavaid, kus ta ise noorena lõputult jooksnud oli. Ta luges siit ja sealt välja märke pikaajalistest muudatustest. Ta korjas kokku oma nelikümmend aastat ja kirjutas need kõik liikumisse. Jah, küllap oli ta siin linnas kõndinud nii palju, et sammudest oleks piisanud Kuule jõudmiseks.
Elger tõusis ja läks tema kõrvale.
Tavaliselt oleks Saagpakk tema peale kurjustanud, aga täna oli miski teisiti. Juba see, et tema tund näis venivat ja tema silmad visklesid rahutult laugude all, nagu ta oleks tunni lõppu õpilastest kannatamatult oodanud. Ka see, kui Elger oma peopesad aknalauale asetas ning natuke ettepoole nõjatus, täpselt niipalju, et ta aknast välja ulatus ja õpetaja näoga ühele joonele sai.
Kas tead, ütles Englees. Ma olen siin koolis kogu oma elu viibinud. Ainult kolm aastat, mis ma kõrghariduse saamiseks eemal veetsin, pole mind siin olnud. Kuigi ma pole seda kohta kunagi hüljanud. Sest selles linnas on midagi sellist, mida mujal ei ole. Ma ei tea, kas sa oled seda kevadeti märganud, aga õhk läheb kuidagi leebemaks ja inimesed ei suuda enam oma töödele keskenduda.
Elger ei osanud midagi kosta. Loomulikult oli ta inimesi rääkimas kuulnud. Ja need rääkisid kõike, mis pähe tuli. Kas seda, et nende linn on mõnus paik, kui nad parasjagu loteriiga võitnud olid, või siis seda, et hullemat paika maamunal enam olla ei saa, siis kui nende autole kesklinnas keegi purjutaja mõlgi oli tekitanud. Nad rääkisid lisaks veel miljonist erinevast asjast, aga kunagi polnud ta neid kuulnud sellise ülistava tooniga kõnelemas. Sellise tooniga, mis isegi Engleesi-taolisele prouale sobilik polnud. Tema oli naisterahvas, kes võis ülistada hariduse vajalikkust ja inglise keele kohta tulevas ühiskonnas. Võib olla kosta isegi musta hommikukohvi joomise vajalikkuse kohta. Kuid tavaline vaade linnale, mida tema ja terve kool päevast päeva nägi... Küll lumine, vihmane ja päikesepaistes kümblev. Küll tormivarjus olev ja põuas piinlev. Ikkagi tavaline linn.
Sel kevadel on õhk kuidagi hästi leebe, jätkas Englees. Ma soovitan sul õhtul künkale ronida ja alla vaadata. Siis näed sa seda, mida mina hetkel tunnen.
Klass vaikis. Nad polnud kunagi Engleesi ühegi õpilasega vestlemas näinud. Kuna temal oli kindel ettekujutus õpilase ja õpetaja, oh, isegi õpetaja ja õpetaja suhtest, kus pidi korralikult pikivahet hoidma. On ainetunnid, kus õpetaja jagab teadmisi ja siis on ülejäänud kaheksateist tundi, kus õpetaja täiendab enda teadmisi, magab ja puhkab ennast välja.
Kui Elger kuus koolitundi hiljem koolimaja õuest kiirsammul üle purjetas, liitus temaga Joss üheksandast klassist. Ta tuli üsna märkamatult ja näis korraga üsna kohkununa. Võib olla tekitasid liikuvate puulehtede varjud tema näol sellise võbeluse, aga ehk oli ta tõepoolest ehmunud.
Midagi on lahti, hakkas ta pikema sissejuhatuseta pihta. Oled sa õhku nuusutanud?
Ära nüüd sina ka pihta hakka, ohkas Elger. Ma olen isegi hommikusest ootamatust vestlusest okeeritud.
See siis ikka tõepoolest juhtus?
Nojah. Ma poleks seda ise ka oodanud. Tavaliselt on Englees alati oma koha pärast tuld täis. Klassi ees on tema tallermaa. Meie koht on pingis. Ma ei saa isegi päris hästi aru, miks ma sinna akna juurde ronisin. Võib olla tundus mulle, et ta nägi seal väljas midagi sellist, mida ma poleks nägemata jätta tohtinud. Kellelgi teisel igatahes küll sellist tahtmist ei tekkinud. Ja siis kui ma sinna jõudsin tekkis mul tunne, et ma mängin oma kolmega. Saad aru. Ta võib ju üsna äkiline olla.
Nad kõndisid mööda sirelitest ääristatud alleed peatee poole. Õhk oli äraõitsevate õite lõhnast tulvil ja kõikjal sumises putukate esimene suur seiklus. Mõned kassid vahtsid neid äraolevate ilmetega, keerutasid oma sabasid ja valmistusid suurimaks pulmamänguks linna ajaloos. Üks perenaine jooksis oma koera nime pidi kutsudes ning vehkis kaelarihmaga. Ta tormas poistest mööda, heitis neile kiire pilgu ja hõikas: Ega te Bouldarit näinud pole?
Nad raputasid päid.
Võimalik, et siis on juba linna jooksnud, pomises naine ja jooksis tagasi suunas, kust ta just tulnud oli.
Elger jätkas: Ja siis tuli ta välja oma jutuga, et ma peaks
Mida sa peaks?
Et ma peaks õhtul künkale minema.
Missugusele künkale? küsis Joss.
Künkale linna kohal või kõrval. Ma enam täpselt ei mäleta, kuidas ta seda ütles. Asja iva on selles, et pole ju mingit küngast.
Kas teised kuulsid, kui ta seda ütles? küsis Joss.
Ma ei usu, mõtles Elger järgi. Siis oleks nad ilmselt sõrmega meelekohale osutama hakanud. Noh, et inglise keel on vanale luuale lõpuks kupli alla pesa teinud. Kuid mulle see sedaviisi ei tundunud. Ta näis päris asjas sees olevat. Umbes nii, nagu sina mulle kunagi tähtsa korvpallimängu tulemuste kohta jama ajama ei tuleks. On asju, mida tuleb tõsiselt võtta. Ja see on just sedasorti asi. Aga ma ei saa aru, millest ma pihta peaks hakkama.
Ma arvan, et me peame midagi meeleheitlikku tegema, ütles Joss. Ma arvan, et me peaksime madam Engleesile visiidi tegema.
2. Englees
Englees elas linnaosas, kuhu kumbki neist varem sattunud polnud. See oli täielik vastanud kesklinna säravatele fassaadidele, üks väsinud osa planeeringust, kus värvist kooruvad laudseinad võitlesid lootusetut võitlust magesõstrapõõsaste ja pajuvõsaga. Oli maju, kust inimesed juba enne nende sündi välja kolinud olid ja nüüd asustasid nende kõledaid ja niiskeid ruume kõisugu pisemad olevused. Oli maju, kust inimesed just väljumas olid. Sellest sai aru uste kõrval seisvate pakitud kohvrite järgi, inimeste järgi kes tuules lehvivates riietes uste kõrval seisid ja pisarsilmil oma kodu vaatasid. Oli maju, kus inimesed sees elasid, kuid kust nad parema meelega kadunud oleks. Sellest sai aru nende väsinud silmapaaride järgi, mis õues lagunevaid katuseid ja taganematut samblakatet aiamaal seirasid. Kõik mis siia kunagi ehitatud oli, isegi punased ja pruunid plankaiad, kandis endal halli kurbuseloori, mis haaras kummalisel kombel ka poisse, kui nad läbi selle sureva linnaosa kõndisid ning silmadega tuttavat majanumbrit otsisid. See polnud muidugi lihtne töö, kuna suuremal osal elamutest oli numbrimärgi asemel vaid kulunud koht seinal, mis tõendas, et see seal kunagi olnud oli.
Ema ütleb selle kohta, et linn on nagu järv, ütles Elger. Et see hakkab reostuse korral äärtest kinni kasvama.
Just nimelt, hõikas keegi.
Üks vanamees istus oma maja puutrepi ainsal mittemädal astmelaual ja pahvis piipu. Ta viipas neid käega lähemale.
Mida te otsite?
Ta oli lohmakas helepruunis tööriietuses, habemekarvad tokris, juuksed soni alt turritamas, otsaesine kortsuline nagu kartulipõld. Kurnatud väljanägemisest hoolimata sädeles silmades ergas elutuli ja mõistlik pilk kogus informatsiooni.
Elger tegi suu lahti: Tegelikult arvasime me, et leiame ise Engleesi maja üles.
Kelle kelle?
Noh, meie õpetaja. Englees pole tema pärisnimi. Saagpakk.
Vanamees noogutas sügavalt ja tiris piibu suust.
Kes siis teda ei teaks. Tema on ju meie linna silm ja kõrv ühtaegu. Ainult liiga noored või liiga rumalad pole temast kuulnud. Muidugi on tavaline, et ei teata, kus ta elab, aga ikkagi Mina arvan küll, et kui te hoolikamalt vaataks, siis ei oleks mingit teeviita isegi tarvis.
Nagu mäeküngas, mida tegelikult olemas ei ole, mõtles Elger.
Vanamees jätkas: Vaadake seda õnnetut orasheina. Ma olen seda aastaid tulutult välja juurida püüdnud. Kiskunud nii, et käed villis. Aga kasu ei midagi. Ma olen seda välja kaevanud, uue mulla kohale vedanud ja ta kasvab ikka, nagu poleks mind olemaski. Sellele on ainult üks seletus. Ma olen liiga nõrk või liiga rumal, et orasheinaga võidelda. Loomulikult ei taha ma seda endale tunnistada. Kuidas mina siis ühest rohututist jagu ei saa. Ja nii kurdavad siin kõik. Kas tuleb põõsarinne peale või kasvab sipelgapesa läbi põranda. Keegi ei tea, miks. Ja keegi ei tea, miks ainus maja siin kogu sellest kaosest puutumatu püsib. Vähemalt kui mina sealt viimati mööda astusin, rohetas seal ilma umbrohuta muru ja aiateed olid lumivalgest liivast. Ma usun, et seal teie, kuidas te teda nimetasitegi, Englees elab.
See erines täiesti. Nagu vanamees neile seletanud oli. Nad ei uskunud oma silmi. Üle muinasjutulise vaatepildi kõlas Blue Bayou ja see uinutas nad peaaegu magama. Et maja asus orus, siis sai neile mööda teerada laskudes samm sammult selgeks, et tegu pole pettepildiga ja et isegi lähemalt püsis selle piltilus kooslus veatuna. See oli imede aed. Selline, millest Elger poleks oma lugemisharrastuse jaoks isegi unistada julgenud. See oli üks nendest aedadest, mida võis näha aiandusajakirjade kaanepiltidelt, kuid mille olemasolus kõik kahtlesid. Sest midagi nii ilusat ei saanud lihtsalt su silme all olla. See oli umbes sama uskumati kui iga jumala päev Haanja kõrgustikult kojutulija järsku Norra fjordides Põhja-Jäämere poole laskuma satuks.
Kas sa usud seda? küsis Joss. Ma poleks iial arvanud, et siin midagi sellist olla saaks.
Ma ei usu seda, ohhetas Elger. Ta sikutas üleskääritud käised taas alla, sest õhtupoolik kippus jahedaks muutuma, lisaks sellele päästis ta ümber puusade seotud kampsuni lahti ja sikutas selle üle pea selga.
Ta on seal, ütles ta seejärel käega allapoole osutades.
Blue Bayou algas taas.
Saagpakk istus pruunil aiatoolil, silmad suletud, muusikast täiesti haaratuna, kuulates, nähes silmalaugude taga maailma, millist ta enda jaoks soovis. Hõbekuu, laulvad lained, kajakad, kes toovad ja viivad päeva.
See torkas Elgerile pähe ja ta tundis ennast seda teades väga rahulikult. Nad astusid viimased sammud tudmatutest põõsastest heki vahelt aeda sisse. Läksid mööda valgest liivast aiateid, vaatasid purskkaevusid ja vulisevaid veeniresid, metsa, mis eemal sumedasse udusse peitus ja imestasid. Kuskil polnud jälgegi sellest, mis neid heki taga ootas. Justkui oleks see malelaud mõnest kohast tavalisest laiem olnud. Siin oli lisaks mustadele ja valgetele ruutudele ka mõni selline toon, mida olemas olla ei saanud.
Nad läksid otse õpetaja juurde ja istusid tema vastas olevale aiatoolile. See mahutas täpselt kaks inimest. Kahel pool tooli olid lillepotid nartsissipuhmastega, sada kollast trompetõit kostitasid hiliseid mesilasi ja muid sumisejaid, kes vastupidiselt loodusseadustele veel kodudesse ei kippunud.
Maailm võib ka teistmoodi käia, ütles Englees ja avas silmad.
Ta võiks vabalt oraakel olla, mõtles Elger. Ta poleks imestanud, kui naine oleks ütelnud, et ta neid ootas, et ta teadis, et nad tulevad. Aga lõppude lõpuks oli ta ju siiski kõigest inglise keele õpetaja, kes hommikupoolikul arusaamatuid asju ütles. Nagu ema seletas, võivad kõik varem või hiljem arusaamatuid asju ütlema hakata.
Vaikus. Ta sai sellest alles siis aru, kui ta enam seal ei olnud, kus ta oleks olema pidanud. Polnud aeda, polnud Jossi, polnud Engleesi. Oli jahe ja rohi hõljus mööda mullast maapinda nagu unenäos, aegluubis ja kohati suuremaid ja väiksemaid laineid moodustades. Eemalt läks väike rongkäik pisikest kirstu kandes. Eespool olid pikemad kujud, aga ta ei seletanud nende nägusid, tagapool tuli riburada pidi järgnejaid, kõigi pead maas, kõrvad püsti ja lakad tuules lehvimas. Üks osa rongkäigust kandis pruuni lehvivat siidi moodi riietust. Eemalt näis nagu oleks üks hiiglaslik lint mööda lagendikku tuules edasi loogelnud.
Endalegi täpselt aru andmata hakkas ta nende poole jooksma, hüüdes sõnu keeles, millest ta täpselt aru ei saanud, aga ta teadis, et ei hüüa asjatult. Seda teadsid ka matusekäigu juhid, kes tema tulekul kogu killavoori peatasid ja tumepunaseks tõmbuva taeva all vaikides ootama jäid. Mida lähemale ta neile jõusis, seda selgemaks talle sai, et tegu polnud olenditega, keda ta varem kohanud oleks. Nad ulatusid talle vaevu kõhuni, nende riiete all vohas must tihe karvkate, nende nägudes vilkuvad pisikesed mustad niisked silmad vaatasid üle pikkade vurruliste koonude, nende kõrvad labisesid tuules nagu rabarberilehed. Nad olid üsna korralikult riides, kui silmas pidada seda, et neljajalgsed riideid ei kanna ja kahel jalal käivad loomad samuti ei tohiks. Nende silmades polnud aga midagi loomalikku. Seal oli sügav kurbus ja kahetsus. Ja seal oli veel midagi, mida Elger kunagi varem polnud näinud. See oli silmavaade, mis võinuks olla tuhandeaastasel teadjamehel, kui inimesed nii vanaks elanud oleks.
Mis lahti, Elger, küsis ta endalt, kui higi mööda tema selga allapoole kohises ja kui talle meenus üks lõik tema lapsepõlvest. Kui ta oli ühel varahommikul ärganud ja oma sängist kordori vaadanud. Koridoris oli hämar. Kogu lipsas ukseava eest kiiresti läbi, aga ilmeksimatult seletas lapsesilm selles midagi veidrat. Nii et ta uudishimust paljaste jalgade padinal koridori lippas, et tundmatule olevusele tere teha. Aga seal ootas teda vaid tühi jahe ruum. Hämaruses polnud midagi peale raskelt vihma järgi lõhnavate mantlite.
Need olid olendid tema unenäost. Tema hämarast koridorist.
Kuhu te ta viite? hüüdis Elger.
Me viime ta viimasele austamisele, ütles halli karva lakaga pikim olevus. Üks tema hammastest oli poolik ja see tekitas tema kõnesse sisiseva noodi.
Austamisele, kordas terve kari.
Kes ta on?
Oli, kordas kõrge häältekoor.
Elger astus lähemale, et kirstukaant kergitada, aga üks loomakestest haaras tema käest kinni ja surus ta tagasi. Väikesed sõrmed olid jääkülmad ja tema pilk veelgi külmem.
Kirstu ei avata, kostis ta Elgerile silma sisse põrnitsedes. Sa võid kaasa tulla, kui sa juba siia tulnud oled.
Kui lubati, siis tuli minna. Seda enam, et ta ei saanud põrmugi aru, mis toimumas oli ja mõte lagendikule päris ihuüksinda jääda hirmutas teda. Tegelikult oleks ta ka rotte pelgama pidanud, kasvõi pisut, aga ta tundis ennast nende keskel nii loomulikult, nii turvaliselt, nagu kunagi ema käe kõrval mööda koduõue noort muru jalutades. Sipukad olid jalas ja nende otsad tilpnesid samm sammult talle järgi. Ta mäletas seda päeva kuldselt, kuldsena. Märk tema isikliku õnne algusest. Üks elu mis hakkas pihta tõusulainega. Ja see laine oli teda kandnud kuni tänaseni, kuni nende rotinägudeni ja selle lagendikuni, mida tegelikult olemaski olla poleks tohtinud.
Niisiis hakkas ta astuma ja pidi peagi sammu maha võtma, sest rotinäod kas ei suutnud või ei tahtnud nii kiiresti käia, kui tema inimesejalad võtnud oleks. Nad loivasid äraolevate ilmetega üha edasi, silmapiiri uurides ja aeg-ajalt köhatades, kuid ei mingeid pisaraid ega halamist. Võib olla matsid nad oma kadunukesi ilma suurema itkuta. Võib olla olidki nad sellised, need rotinäod.
Nad astusid ja astusid, kuni Elger ühel hetkel enam sellele mõtelda ei suutnud, et ta endiselt käib. Oma peas kaalus ta variante, kuidas oma sõpradele seletada, missuguse sündmuse osaliseks ta just saanud oli, aga loomulikult ei usuks need teda. Või nimetaksid unenägijaks. Ilmselt ongi ta näoli Engleesi roosipeenras ja Joss püüab teda ärkvele raputada. Sellest siis ka liikumine unenäos. Kuid järgmisel hetkel arvas ta vastupidist. Siis kui ta oli sõõmu õhku oma kopsudesse söötnud ja kogu hapnik tema peas alarmi lööma hakkas. See tümistas veresoontes ja tõi teadmise temani. Ka näpistamine. Ei! See oli liiga magusvalus selleks, et ärgates igavikku vajuda. See oli tema silme ees ja ta ei näinud seda teispool uinumist.
Ta käis rottidega üht sammu. Otse kirstu taga. Ja kui ta käe kirstule asetas, tundis ta selle krobelist puitpinda enda kätt soojendamas. Ta tõstis käe ja see oli tal süles, Joss põrnitses teda, silmad nagu kaks uudishimulikku ploomi peas ja Englees oli eemal ning tegi puusaringe.
Mis juhtus?
Nad küsisid seda korraga ja pöörasid nagu raadio teel juhitavad lelud pilgu automaatlset Engleesi poole, kuid too oli oma harjutustega nii ametis, et isegi ei kiiganud poiste poole.
Sa vajusid kohe peale pingile istumist ära kössi, ütles Joss.
Minestasin?
Kust mina seda tean, pomises Joss. Kunagi üks plika paralleelist minestas kogunemisel koolis. Ta pudenes toolilt maha, aga sina jäid kooku. Nagu sul oleks rinna alla tugi pandud. Ja kui ma sind raputasin, siis sa ei liigutanud isegi..
Sa ei usuks seda, aga ma ei minestanud. Või õigemini vist siin ikkagi minestasin siis või langesin noh, kuidas seda nimetatakse?
Koomasse?
Ei lollakas, nohises Elger. Mul ei tule sõna meelde praegu. Noh, nagu hing lahkus kehast ja käis mujal ära.
Mujal? Oled sa kindel, et sul peaajus veresoon ei lõhkenud? Sa ajad segast.
Mis segast. Kas need asjad täna kõik kokku pole juba piisavalt segased. Mina ei tea, kas mul lõhkes midagi või mitte, aga nägin ma seda, mida ma nägin.
Mida sa siis nägid?
Rotte. Ridamisi rotte.
Nagu need, keda sa keldris kelluga taga ajasid?
Ei. Selliseid inimlikke. Inimese moodi see tähendab.
Joss ei kostnud sõnagi.
No mida sa vahid sellise kummalise näoga! hüüatas Elger. Mis sa küsisid üldse. Ma ei hakka sulle ju udu puhuma!
Las ma räägin teile ühe loo, ütles Englees kes oli neile tähelepandamatult selja taha hiilinud. Siis rahunete maha.
Lugu õnnelikust kassist
Kui Fizz sündis, polnud tal loomulikult ei nime, tegu ega nägu. On teada, et kassipojad väljuvad emaüsast üleni karvastena, kuid pimedatena ja oma esimeste nädalate jooksul on nad abitumad kui vihmauss Kuul. Siis käis väike perenaine koos suurema perenaisega ümber kiunuva sasipuntra ning nimetas neid väljanägemise järgi kogu eluks. Fizz kihises nagu pudel karastusjooki, selle järgi ta ristitud saigi. Fizz ise ei teadnud ristimisest muidugi suurt midagi. Tal oli lihtsalt soe ja hea ning ta surus ennast vaistlikult vastu suurt karvast keha ja püüdis soojuse püsimise nimel teiste tradijatega võidelda. Kaks nädalat möödusid talle terve igavikuna. Vahepalad lõhnade näol panid ta vahest kaela sirutama ja kähisema, sest seal, tabamatus kauguses, oli neid keda ta aimas suurteks ja vägevateks. Kuigi ta ei teadnud, kas neid peljata või lihtsalt ignoreerida, ütles miski tema veres, et tuleb ennast iga hinna eest kaitsta.
Pimedus haihtus koos silmade avanemisega. Kui Fizz oleks teadnud sõna hiiglaslik tähendust, oleks ta ruume enda ümber hiiglasuurteks nimetanud. Ta piilus ehmunult ema karvase külje tagant välja ja nägi suuri varje lähenemas ja taandumas, nägi eredat valgust ja siis pimedust, millega tema silmad kiiresti harjusid. Suuri olendeid oli kolm. Üks neist väiksem kui kaks ülejäänut, kuid siiski nii hirmuäratavalt üle tema kasvu. Fizz oleks tahtnud neid tervitada, aga nad kummardusid alati liiga lähedale, nii et tema enesekindlus lahtus ja ta kähisedes peitu puges.
Võõrad lõhnad võivad sulle ajapikku nii armsaks saada, et sa hakkad neid nautima ja isegi kui sa need aastateks hülgad, võivad need taasilmumise korral sinus igasuguseid mälestusi äratada. Ka neid, mis näivad kordusfilmidena, mille vaatamisel sa peaaegu lõpuni kindel oled, et pole kunagi varem vaatama juhtunud. Fizz harjus suurte lõhnaga ja kaotas oma usaldamatuse. See juhtus päev päevalt, käpaastude haaval, sammuke pesast eemale, sammuke kaugemale oma kaaslastest ja emast, nii et see lõpuks murest valjuhäälselt kuulutas. See oli paratamatu iseseisvumine, see teede lahknemine, kus ürgne instinkt hakkas võitlema olukorraga leppimisega. Käsi, mis toitu jagas, ei kujutanud
endast mingit ohtu. See sekkus küll, kuid ei teinud viga ja ümber selle minemine ununes.
Harjumine on vahest suurim vanelane. Instinktid oleks pidanud talle ütlema, et mitte kunagi ei saa ta usaldada neid, keda ta ei tunne ja kes pole tema liigist. Mugavus ja harjumine surusid ta nurka. Nii ei saanud ta veel tükil ajal aru, kuidas see kõik lõppes ja miks pehme sammal ta jalge all vetrus kui ta paanikas üha edasi püüdles, mustikavarred nina peksmas. Käed olid ta lahti lasknud ja siis oli jutukõma kiiresti kaugenenud. Unesegasena püüdles ta ema lõhna poole, aga seda oli õhus vähe ja see levis vaid ta enese karvkattest. Ümberringi sumises, undas ja karjus võõras ilm. Niisiis püüdles ta edasi läbi metsaalust katva puhmarinde, surus ennast mõneks minutiks kössi, kui mõni tundmatu ülevalpool kraaksatas ja pressis siis maadligi edasi.
Fizz ei saanud loomulikult aru, et temaga oli ümber käidud kõige vastutustundetumalt, tugevama õigusega. Selle, kes ei tea endal lasuvat mingit vastutust, kuna ta pole selle eest maksnud. Fizz ei teadnud, et seal, suuremas maailmas, käisid asjad peamiselt hinda vaadates ja tema oli lihtsalt miski, mis taevast kukkunud. Tähtsusetu? Loomulikult ei saanud ta selle sõna tähendusest aru, aga kui kogu tema hirm ja masendus oleks häälikutesse valatud, siis oleks TÄHTSUSETUNI jõutud.
Mismoodi ta õnnelik oli? segas Elger vahele.
Englees kargas püsti.
Pole vaja katkestada kui sulle räägitakse ja jutt poolik on. Nüüd ma edasi rääkida ei kavatse.
Olge nüüd, kohmetus Elger. Vabandage. Ma ei mõtelnud seda nii. Lihtsalt suusoojaks
Siis suusoojaks räägid selle loo lõpu endale ise. Kõik. Koju minema ja goodbye!
Mis tal hakkas, küsis Elger kui nad mäenõlvale tõusid. Koolis katkestatakse teda pidevalt, aga ta laseb ikka sama joru edasi. Ma ju lihtsalt küsisin.
Võib olla, arvas Joss. Võib olla polnud tal plaaniski lõpetada.
3. Elgeri linn
Elgeri unenägu maitses seekord erakordselt huuldehammustamise järgi. Enne sängiheitmist oli ta oma riided korralikult toolileenile ladunud, isegi pika kaelusega musta alussärgi, sest see hakkas soonima, kui ta ennast pöörama juhtus. Ei tulnud kehaga kaasa. Ta surus nina patja, keeras vasema õla põse alla ja sulges silmad ning mingil hetkel enne süvaunne langemist juhtus huul esihammaste vahele.
Ta ajas end küünarnukiga padja najale püsti ja kuulas. Esikus krõbises hõbepaber tuuletõmbes. Ema oli taas hiireaukude eest porolooni välja sikutanud. Hiired kasutasid võimalust ja rändasid mööda linoleumi, ajasid oma tööasju ja tassisid minipuru enda elamisse. Isale see ei meeldinud, aga ta oli juba enne emaga abiellumist taibanud, et tegu on ühe sõgeda loomainimesega. Ta oleks isegi prussakatele oma juustes elupinna eraldanud, räägiti linnas. Kuidas ta tookord neid sipelgapesi tööplatsilt labidal metsa tassis. Kaks päeva järjest ja siis lõi ühte tattnokka labidaga vastu pead kui see tikkudega pisikeste kolijate kohal vehkis.
Ka hiired olid vallapäästmist väärt, seda enam, et neid kuigi palju polnud. Nad said alustassilt suhkrutüki ja saiapuru. Nad olid ühed korralikud koduhiired. Muidugi ei tunnistanud nad ise seda mitte sugugi, sest hiir on loomult väljaelanik ja ei tõmba ennast inimese ees küüru ei hirmust, ega almust paludes.
Elger kuulas.
Kindlasti oli seal peale hiirte veel keegi. Jalaastud, nagu oleks paar seasõrgu niiskel linoleumil tasakaalu püüdnud hoida.
Siis see juhtus.
Inimkehaga rott lipsas tema ukseavast mööda, nii et poiss võpatas ja instinktiivselt teki üle pea kaitseks tiris. Ta mõtles kiiresti asjadele, mis turvatunnet tekitasid. Plaadikogu. Saabuv sünnipäev. Sõbrad tema ümber. See, et nad on üsna lähedal. Ta saaks Jossile telefoniga kõllata ja kaevata, et meeletu invasioon on just tema eluruumidest algust saamas, kuid siis meenus talle Jossi pilk, kui ta oma rännust kõneles. Ta otsustas, et ei helista kellelgi. Läheb hoopis kikivarvul koridori ja leiab oma elavale kujutlusvõimele tunnistust. Sest seal pole inimkehaga rotti, ega suurt muud midagi peale mööbli.
Rott istus akna all madalal pingil ja vaatas teda uksepiida tagant piilumas. Üsna mureliku näoga veel lisaks.
Sa mõtiskled selle üle, mida see kõik tähendab? küsis rott ja pistis sigareti koonu. Anna tuld.
Elger läks sõnagi lausumata kööki, kiikas vanemate toa ukse vahelt sisse, kas need järsku ärganud pole, ja veendunud, et rahu majas, tõi köögist välgumihkli. Kuuvihk paistis otse inimloomale peale. Ta haaras tulemasina, klõpsas seda, ahmis natuke suitsu sisse ja ütles siis: Istu põrandale.
Elger istus.
Minu nimi, ütles inimrott. On Spock.
Spock, nagu Star Trek? küsis Elger ja arvas, et ta aru on lõpuks ometi vastutustundetult kontserttuurile lipanud ja tema mõne ähmase unevälgatuse küüsi jätnud.
Mitte, ütles Spock.
Lihtsalt Spock. Mitte ka see teie doktor Spock. Kuigi jah, nimi on tema järgi pandud tõesti. Kuidagi peab ju nimetatud saama. Tõttöelda oleme me alati teie eeskujul Nojah. See pole tegelikult üldse oluline.
Kes kirstus oli?
Ta küsis seda endalegi ootamatult.
Sobieski.
Sobieski?
Sinu hoidja. Me arvasime, et sul oleks hea meel näha, kuidas me ta viimsele minekule läkitame. Kuid sa isegi ei mäleta teda. Oleks võinud arvata, et mäletad.
Miks ma oleks pidanud teda mäletama?
Sest siis kui sa veel piimanina olid, istus ta päevad ja ööd su sängi kõrval, kõristas su mängukulinatega ja kiigutas sind, kui sa nutma hakkasid. Ta püüdis eriti. Ta ütles, et sellises perekonnas sündinud laps võib olla see, kes ei hakka kodumasinate kummardajaks. Mingis mõttes oli tal õigus. Kuni eitamiseni.
Eitamiseni.
Mis juhtub lõpuks teie kõikidega. See võiks meile ju ebaõiglane tunduda, aga see on paganama päralt alati nii olnud. Üks ja sama lugu. Teie ja meie maailmad ei peaks isegi teoorias kokku puutuma, aga siin ma olen ja räägin sinuga. Järelikult ei pannud Sobieski pada. Järelikult nägi ta sinus midagi, mida meie ei näinud. Ta ütles, et kunagi olid sa teda tähele pannud ja talle koridori järgi lipanud. Tol korral tundus talle nii loomuvastane sulle enda olemasolust teada anda, aga hiljem hakkas ta seda kahetsema. Et ta ei rääkinud sinuga. Siis kui sa eitasid, seda mida juhtus. Tead küll neid vanemate kolli-pole-olemas-jutte. Aga midagi jäi ikka alles. Unenäod. Kui sa enda teadmata käisid. Meie koridoris meid piilumas.
Englees käib ka unenägudes? Seal linna kohal mäeveerul?
Ta käib rohkem kui unenägudes. Tal ei olnud nimelt kedagi kollijutte vestmas. Ja neid on veel palju rohkem. Neid, kes ähmaselt teavad. Aga isegi kogu oma mõttevabaduses on nad hommikul valmis nutma, et tegu oli eriti ilusa ja elava unenäoga. Ja siis unustavad nad selle sootumaks ja lähevad oma kohvi jooma. Sellised te olete. Isegi siis kui me teile endist märku anda üritame. Isegi siis kui me teie mahajäetud linnaosad asustame ja loodusega ühte viime, isegi siis ei näe ja ei kuule te meid. Ja suurem osa neist, kes tehnikat kasutavad ei näe ja ei kuule. Ja suurem osa neist, kes oma asjalikkuse sisse lämbuvad. Maailm võib ka teistmoodi käia.
Ka Englees ütles seda, pomises Elger.
Maailm võib ka teistmoodi käia. Me ei pea enam varjudes liikuma. Miks mitte kohtuda. Huvitav oleks teada, mida sa ette võtad.
Ma arvan, et see saab olema umbes nii, ütles Elger.
Lugu õnnelikust kassist
Kui Fizz nina heinas lõpuks vastu tsementmüüri ukerdas ja ennast eterniiditahvite all kerra keeras, astus tema juurde paar jalgu ja siis kummardus lahke nägu teda kaema. Olend vahtis teda ja oli sõnatu. Seal tema nina all oli see keegi, kes kunagi kodunt läinud oli. Natuke väiksem, natuke teist värvi, aga ikkagi seesama liik, seesama usaldav pilk ja roosa ninakarv. Nagu oleks ta tedanud, et tema tagasitulekut oodatakse ja kui see tunne aastatega ei lahtunud ta tuligi. Nägu vaatas teda heldinult, silmad uurisid silmade sisse ja veel kaugemale. Sinna kuhu Fizz ise nägema ei ulatunud.
Olgugi, et segaduses, laskis Fizz ennast toita ja jälgida, hoides siiski võõraste käte siruulatusest väljas. Ta ei oleks seda teinud, sest ta vajas sel hetkel hellust, aga instinkt rääkis tema eest. Üks ürgvana murdunud hammastega metskass sisistas alati selle kurja peale, mida ta unustada ei suutnud. Ja polnud asja, mida ta usaldanuks.
Nädalate möödudes kiskja temas taltus. Ta oleks justkui uinunud, rääkis vaid läbi üksikute küüruturrituste ja kähinate. Fizz ise liikus vabamalt, suhtles enda keeles sellega, kes teda hoidis ja püüdis välja näidata, kuidas ta seda hindab. Teda kutsuti edasi. Ööd hakkasid külmemaks muutuma ja esimesed lumekübemed püüdsid ta olendi hoonesse. Ta kössitas seal. Ta liikus seal. Ta õppis seda kohta tundma ja harjus selle lõhnadega.
Ja siis, ühel päeval, leidis ta riideeseme, mis teda eriti tõmbas. See vedeles sängikattel, oli ilmselt olendi poolt sinna juhuslikult vedelema jäetud. Ta läks ja surus nina vastu kampsuni pehmet karva, nuusutas ja hakkas nurruma. See lõhnas väga tuttavalt, niiväga, et sellest tuli toituda, selle sisse ennast kerra tõmmata. See lõhnas nagu too suur ja karvane, kelle kõrval ta kunagi lamanud oli. Ja just sel hetkel metskass uinus ja olend jälgis, kuidas Fizz sedavõrd kummaliselt käitus. Siis mõtles ta selle peale, et polnud oma kadunukest juba kümme aastat meenutanud.
Nad on meie kõrval olemas ju, sosistas olend. Ma luban, kullake, et ma ei unusta sind kunagi.
Spock noogutas.
Nii saab see olema.
Me tuleme, lubas Elger.