Otsing

1. Kõigepealt oli see vaateaken. Kõrge, kuid kitsas tolmune vitriin, mille taha olid taotluslikult lihtsale laudadest kokkulöödud alusele sätitud tolmunud köidete virnad. Üksik raamat on vaid ese. Seda võib hoolikalt uurida, süübida selle tillukesse ajalukku, otsida eelmiste kasutajate jälgi selle hapraks kulunud lehtedel: allajoondeid, tindiplekke, nimesid ja aadresse, paberilipakaid ikka veel hoidmas lugejate poolt ammuilma unustatud järgesid, aastakümmete eest krõbisevaks kuivanud puulehti või õiekesi. Aga see on ka kõik. Raamatud omandavad oma tõelise mõjuvõimu alles siis, kui neid on

CIA õppekeskus, kusagil Ameerikas. Kolmapäeva ennelõuna. Tõsine tahtmine oli jalad lauale tõsta ning sigar hambusse lükata. Mitte et mulle taoline ?isatsemine? meeldinuks, vaid laua ees seisvast noormehest lihtsalt nõrgus sellist aupaklikust. Muidugi jätsin sokid koos jalgadega laua alla, sest pealegi ei suitseta ma enam juba seitse aastat kolm kuud ja neli pool päeva. "...ja seetõttu palun ma kinnitada operatsiooniplaan..." Oh jah. Esimene operatsioon, millal see minul küll oli ja kuhu ma nüüdseks olen jõudnud. Pea kiilas ning pensioniiga juba ammu käes, dresseeri siin ?kutsikaid?. Muide, ega

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel. Pkwini ja Atendi tagasijõudmine oli kaugele kuulda ? küla esimeste hüttide juures haugatasid koerad, Utekmani pool aidaehitusel vaikisid haamrilöögid ning tänavail asendusid laste kilked asisema lalinaga. Muran ajas end püsti, kohendas häirimatult pükse ning astus maja nurga tagant tulijaile vastu, ise samal ajal hoopis kahte peenrariba silmitsedes, kus umbrohi häbenematult võimust võttis. ?Mitte kedagi,? hüüdis Pkwin talle juba enne õuele jõudmist, ?Nad kõik on läinud.? Kümmekond uudishimulikku, kes meestele end sappa olid haakinud ning neid

Sissejuhatus Viimase paari aasta jooksul olen lugenud palju Kir Bulõt?ovi ja Henry Kuttnerit. Esimene neist on minu silmis sotsialistliku ühiskonnakorra tüüpiline kirjanik ja teine kapitalistliku ühiskonnakorra tüüpiline kirjanik. Bulõt?ovi looming on Maksim Mo?kovi raamatukogus http://www.ase.ee/moshkow/win/BULYCHEW/ Kuttneri puhul tuginesin raamatule ?Hogbenõ i vsjo-vsjo-vsjo?, Moskva 1998, aga ta on ka Mo?kovi raamatukogus http://www.ase.ee/moshkow/win/kuttner. Kõigepealt ütlen, millest ma ei räägi ja mis oleks parem üldse selle artikli lugemise ajaks ära unustada. Bulõt?ov ja Kuttner on

Eesti Ulmeühingu iga-aastase auhinna Stalker lõplik valikunimekiri asub aadressil http://www.obs.ee/~taavi/esfa/stalker/2004/ . Auhinna laureaat selgitatakse välja lugejaskonna poolt hääletuse teel. Nimekirja on koostanud Jüri Kallas, teda abistas Tiina Sulg. Hääletamiseks tuleb järjestada vähemalt ühes kategoorias viis teost. Nimekirju, milles on järjestatud vähem kui viis teost, ei arvestada. Hääletamiseks tuleb saata asjakohase sisuga kiri aadressil stalker@obs.ee.

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel. Eemaldatud autori nõudel.

Brian Aldiss, "Kontramorfoos". Koostanud Arvi Nikkarev. Kirjastus "Skarabeus", 2004. Eesti okupatsioonijärgses tõlkeulmes on minu meelest jäänud ületamatuks saavutuseks Mario Kivistiku poolt koostatud Ray Bradbury best of kogumik "Kaleidoskoop". Kohe selle järel tuleb kirjastus "Skarabeus". Seitsme aasta jooksul seitse raamatut avaldanud kirjastuse toodang on tänu alguses selgelt seatud sihile teatud määral vaadeldav tervikuna, hoolimata sellest, et formaalselt pole tegu sarjaga. "Skarabeus" on üleni üks sari ja sealjuures urrima hea sari. Erinevalt näiteks "Varraku" F-sarjast, mille puhul on

Eesti Ulmeühingu auhinna Stalker võitjad selgusid äsjalõppenud Estconil, mis oli ühtlasi ka Baltcon 2004. Kinnitamata andmetel osales peale eestlaste ka üks lätlane ja üks rootslane. Parima tõlkeromaani auhinna sai Neal Stephensoni "Lumevaring" (kirjastus "Varrak"), parimaks tõlkejutuks osutus George R. R. Martini lugu "Liivakuningad" (antoloogia "Retk hämarusse", kirjastus "Salasõna") ning parimaks kogumikuks või antoloogiaks pidasid hääletajad Robert Silverbergi kogu "Meid ootab pimedus" (kirjastus "Skarabeus"). Eesti autorite loomingust sai parima raamatu auhinna Veiko Belials kogumikuga

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel. "Saime su kätte, Rosheni värdjas!" Nad tirisid mind oheliku otsas nagu tapale viidavat looma. Mulle hakkas vaikselt kohale jõudma, et täpselt see ma olengi. Rada oli konarlik ja viis mäkke. Risti-rästi lookles männijuuri, mille otsa ma pidevalt komistasin. Päike paistis lõbusalt läbi metsa rohelise kardina. "Ma tulin ta juurest ara," kordasin endamisi, justnagu oleksin lootnud, et see paneb neid meelt muutma. "Ara valeta, poisiraisk," käratas punase habemega mees ning lõi mulle lahtise käega näkku. Neelasin verd. "Ma pole teda kaks aastat