Otsing

Täiskuu eredas valguses seisis valges kleidis naine. Tema juuksed lainetasid maheda tuule käes, mis lõhnas suve järele. Ere valgus muutis õhu häguseks, täites selle mitmete varjudega ja Nicalea ei näinud naise nägu. Hoiatavalt tõstis naine käe ning väga kaugelt jõudsid Nicaleani sõnad, mis palusid tal end hoida. Nicalea raputas endalt une. Ta lebas äsjaabiellununa isand Asgerni kõrval suures voodis, mille naine oli kaasavaraks saanud. Ettevaatlikult libistas Nicalea end voodist välja ja astus paljajalu magamistoa akna juurde. Taevas oli pilves ning õhk väljas näis paigal seisvat. Kuid elu ei

Tänud Kiisukesele & M.Kassile Kaks korda nädalas käin väljas, sest siis vurab tänavale piimamees Harri. Hommikul kell kaheksa, piimapurk käes, ootame naabrimemmedega tänavanurgal ja räägime. Ega väga palju uut ja huvitavat polegi arutada; on ikka need vanad igipõlised jutud, mis televiisorit vaadates ja raadiot kuulates tekivad. Räägime intrigeerivatest poliitikameestest, redus olnud metsavendadest, terrorirünnakutest ja muudest sarnastest katastroofidest. Mida muud on teha varahommikust piima oodates? Oskaks ilusa häälega laulda, siis laulaks. Aga vanast peast ununevad laulusõnad, jäävad vaid

Kolonisatsiooni teises etapis jõudis inimkond Locustale. See oli kuiva kliimaga Maa-tüüpi planeet, mida asustas karjakasvatajate ja maaharijate rass. Pärast Locusta hõivamist jäi inimkond paikseks. Pole ühtegi rahuldavat selgitust juhtunule, kuid fakt on see, et kolonisatsioon lõppes ootamatult ja inimkond loobus kosmose edasisest alistamisest. Mis täpselt Locustal juhtus, jääb arvatavasti igavesti saladuseks, nagu ka see, mis sai rassist, keda inimkond Locustal kohtas. Me ei tea, millised nad olid ja kuhu kadusid. Nad lihtsalt kadusid ja neist ei jäänud vähimatki märki. Isegi mitte mälestust

Kirjutan seda heietust, kuna teisiti ma ei saa. Loodetavasti see veidigi rehabiliteerib mind. Heietusele tüüpiliselt ei kavatse ma vaid ühele teemale keskenduda, vaid põikan siia-sinna, räägin paaril-kolmel eri teemal ja erineva põhjalikkusega. Vot. Populaarsed on võrdlused teemal jalgpall ja seks jne. Lollakad võrdlused iseenesest. Aga ma teen nüüd ühe samasuguse. Hakkan nimelt võrdlema Tolkieni «Sõrmuste Isandat» ja George Lucase «Tähesõdu». Kuna ma Tolkieni raamatuid suurt lugenud pole, siis on ilmselt selge, et ma võrdlengi neid eelkõige filmifenomenidena. Või üldse popkultuuriliste

Esimene värav avanes kuumal 6. juulil kell 16.15 Moskva kesklinnas Novõi Arbatil ja sellest tulvas esile mongolite hord, mis seiskas liikluse, trampis enamiku jalakäijaid kapjade all sodiks, raius ülejäänud ogara huilgamise saatel tükkideks ning valgus järjest tiheneva massina kõrvaltänavaisse. Tigedad nässakad stepiratsud lõid summa takerdunud mootorsõidukeid nähes perutama ja tõusid tagajalgadele, libastudes asfaldil lainetavates vereloikudes. Kui värav, nagu seda hiljem nimetama hakati -- mõnekümnemeetrise läbimõõduga tuunjas ovaal -, viie-kuue minuti möödudes sama ootamatult haihtus, oli

Arvustus Janusz A. Grinewski «Grottaferrata palimpsestile» Mis oli päriselt? Ma ei ole kunagi ajalugu õppinud. Olen ainult omal käel ajaloolisi ja populaarteaduslikke teoseid lugenud. Sellegipoolest usun ma, et tunnen ajalugu paremini kui keskmine inimene ja ka paremini kui keskmine ulmefänn -- loomulikult halvemini keskmisest ajaloolasest. Minu teadmistest jäi väheks, et mõista, kumma juhuga on «Grottaferrata palimpsestis» (edaspidi teoses) tegemist: kas saabus ajarändur meie olevikust või tulevikust ja muutis ajaloo praegusest erinevaks või saabus ajarändur mingist alternatiivajaloost ja

Seal ta seisis... Tema pilk oli suunatud kaugustesse, nagu sooviks ta vaadata kaugemale kui silmapiir lubab. Tema tühi pilk tabas eemal lendavat draakonit. Hetkeks tundus nagu ta oleks veidikene naeratanud... ei see oli vaid eksitus... tema pilgus oli vaid tühjus, kuid siiski tungis see nii sügavale draakoni hinge, et viimane lausa tajus seda. Lohe hakkas jälgijat otsima, kuigi ta ei märkanud teda, kuna vahemaa oli liiga suur. Peale mõneajast otsimist leidis lohe lõpuks jälgja ülesse. Draakon kogus hoogu ja lähenes Talle. Kuid isegi raevuka draakoni lähenemine ei hirmutanud teda... Ta seisis

Kui sõita Petserist kuskil 18 kilomeetrit Irboska poole, jääb vasakule poole teed väike külake, millele on nimeks pandud Pokoldova. Maanteelt seda näha ei ole, sest vahepeal on veel niit, metsaviirg ja maaliline org, mille põhjas voolab ojake. Oru serval lamavad madalad taluhooned, mis oma eakusest hoolimata meenutavad mõnusaid nukumaju. Ennevanasti käisin ma üsna sageli Pokoldovas, et pere ja vanavanematega suvitada. Meie maja asus teekäänaku juures ning kuulus kunagi vanavanaemale ja -isale, kui need veel elasid, kuid peale mõne mesipere polnud seal enam ainsatki hingelist. Terve küla

Veidralt kõveraks käändunud laip lamas ukse lähedal vahekäigus. Kõigepealt oli süttinud tulekahju, raamatukogu oli külastajatest tühjaks tehtud ning ringitrampivad tuletõrjujad olid laiba leidnud. Selleks ajaks, kui politsei saabus, oli tuli kustutatud, keegi muu viga saanud ei olnud ja ümbruskonnas tolgendas vaid tavaline punt uudishimulikke ja teisi selliseid, kel endaga midagi paremat peale hakata ei olnud. Nooruke politseiinspektor kummardus lamajat uurima, siis vangutas lootusetult pead ja ajas end uuesti sirgu. «Kes teda puutunud on?» küsis ta sealsamas uksel tammuvalt ja närviliselt