Otsing

Tume ja hall oli maa. Ehkki kolm valitsejat olid juba Võluri poolt hävitatud ei tundunud lootust märgatavalt rohkem olevat. Kaks, tasandike isand ja soode isand, nemad olid ikka veel elus. Mitte väga heas seisukorras, seda küll. Kummalgi oli neid kaitsmas veel viimane rüütel, Valge rüütel ja Must rüütel, kes olid küll tugevad, üksteise vastu võitmatud. Ent kas nad suudavad Võlurile midagi teha? Nende isandad uskusid, et suudavad. Must rüütel Ta väljus soodest, valge kilbiga must rüütel. Ta oli viimane, viimane neljast rüütlist, kes kord olid Sooisanda poolt loodud. Ta oli viimane kõigist, kes

Valge furgoon keeras suurelt teelt ära. Sotsiaalametis töötava juhi kõrval istus brünett naine, kes vaatas aknast välja. Marianni ees avanes vaade külale. Peagi keeras auto majade vahele, mis ei asetsenud väga tihedasti koos. Mitmegi maja juures oli lisaks aiale kartulimaa. Ühe maja taga oli põllulapp, kus kasvas kõrge umbrohi. Kasvas otsekui märk, et kartuleid polnud seal mitu aastat olnud. Masin keeras sellesse aeda. Vanatädi majal oli kaks korrust ja veranda. Värv seinalaudadel oli luitunud mälestus hiilgeaegadest. Mariann ei vaadelnud seda kaua. Sotsiaaltöötaja avas koputamata ukse

«Nojah, minu poolest saada kasvõi maasikatesse,» ütles Bet-Ha??amaim veidi ärritunult, »Peaasi, et nad õunad rahule jätavad.» (Potiäss) 1. Poiss hakkas tüdrukut armastama. Et tüdrukul selle vastu midagi ei olnud, olid nad natuke aega õnnelikud. Siiski oli vähemalt poisi jaoks lühike õndsusperiood täidetud närvilisest kahtlemisest ja tungivast vajadusest end tüdruku silmis voodis tõestada. Nende armastuse aeg oli kummaline: see oli segu porisest talvest, jäisest, hooti rahetavast sügisest, külmast ning vihmasest suvest ja hilinevast kevadest. Muide, võimalik, et poiss tahtis end tõestada

Valge udu, all lesimas purpurikarva maa, ülal hajumas rohekat tooni taevas. Vaikus, mille sarnast lauskmaa kohal oodata ei oskaks. Tuuletu atmosfäär. Valge udu.* Hiiud, hõljumas udus. Õhkõrnad, hõljuvad, kerged. Nende tuulest viidud jätked ulatumas alla, puutudes punast maad, et seejärel anda hiiule suund tähtede suunas rohekas taevas. Tõusvad ja langevad hiiud, triivivad olendid.* Aino ärkas. Silme ees olid ikka veel udus hõljuvad hiiud, sees üheaegselt nii ehmatus kui täiuslik rahu. Kahevahel olek. Olematus ja äkitselt sisse löönud olemine, oma keha, kõveras teki all, kõval asemel

Kolmapäeva hommiku kohta mängis muusika liiga valjult, sellest sai härra Braun kohe aru, sest pool nädalat oli alles ees ja Saara sugusel libul polnud millegi üle rõõmustada. Tema rahakott tahtis täitmist ja meestega ringi hoorates sai ainult poole sissetulekust. Teise poole teenis ta pornofilmides koos habetunud ja inetute, kuid kiimas meestega mööda voodeid ja lauaaluseid püherdades, nii et lõpuks kaameramehe põlved valutama hakkasid, kuni iga sent sai võrdseks kehade poolt imiteeritud liigutustega. Valmisid laenutusehitid nagu Libude Ohver ja Metsikused mamma pool osa 2. Saara oleks täna

Vinc ja Dirk olid vanad sõbrad ja neile meeldis pärast tööd koos piljardit mängimas käia. Ise kutsusid nad oma hobi muigamisi «Tähtede mänguks». «Kui me ka ise veel päris piljarditähed ei ole, siis mäng väärib seda nime kindlasti,» armastasid nad seltskonnas naljatada. Mõned pidasid seda mängu puhtaks aja ja energia raiskamiseks, mõned aga suisa ebaeetiliseks. Vinc ja Dirk ei teinud sellistest arvamustest väljagi. Dirki perekond oli juba ammu leppinud faktiga, et ta peaaegu kogu oma vaba aja väljaspool kodu veetis, Vinc elas aga üksi, temal ei olnud mingeid muresid. «Kui ma õigesti mäletan

(Pühendatud Tiphiale) Tuba oli pime. Täiesti pime, isegi elektrilise kella roheline silm ei põlenud. «Voolukatkestus,» mõtles naine, aga ei suutnud seda omaks võtta. Selle asemel asus hoopis ta südamesse nimetu hirm. «Pole midagi, see on ainult voolukatkestus ja peatselt on kõik korras,» kinnitas ta endale uuesti, ent tundis, kuidas ei suuda seda ise ka uskuda ja kuidas öö ta oma lämmatavasse haardesse mähib. «See on vaid voolukatkestus...» Siis kostis ülevalt korruselt kolksatust ja klirinat. Naine tardus hetkeks, teiseks... kolmandakski. Hirm tema südames üha kasvas. «Mis pagan see siis veel

Martinfeld Kuu. 2035 Ülevaatekiri kronoloogia jaoks. Ma olen alati oma perekonnale rääkinud, et relva kandmine on öistel tänavatel, võib olla ebameeldiv ja isegi füüsiliselt kurnav, kuid siiski äärmiselt hädavajalik igapäevaasi. Võin seda väidet kinnitada mõne lookesega enda militaarminevikust, kui püstolitoruga osutamine täiesti möödapääsmatuks osutus. Tegelikult luges minu kiirus, see, kuidas ma ennast relva taga liigutasin. Ja minu külmaverelisus. Loomulikult tunneb Annika mind meeldiva ja rahuliku tüübina, uskumatu kui me räägime ühest endisest sõjaväelasest. Ei taha ma isegi kamandada. Ja