Otsing

Kui sõita Petserist kuskil 18 kilomeetrit Irboska poole, jääb vasakule poole teed väike külake, millele on nimeks pandud Pokoldova. Maanteelt seda näha ei ole, sest vahepeal on veel niit, metsaviirg ja maaliline org, mille põhjas voolab ojake. Oru serval lamavad madalad taluhooned, mis oma eakusest hoolimata meenutavad mõnusaid nukumaju. Ennevanasti käisin ma üsna sageli Pokoldovas, et pere ja vanavanematega suvitada. Meie maja asus teekäänaku juures ning kuulus kunagi vanavanaemale ja -isale, kui need veel elasid, kuid peale mõne mesipere polnud seal enam ainsatki hingelist. Terve küla

Veidralt kõveraks käändunud laip lamas ukse lähedal vahekäigus. Kõigepealt oli süttinud tulekahju, raamatukogu oli külastajatest tühjaks tehtud ning ringitrampivad tuletõrjujad olid laiba leidnud. Selleks ajaks, kui politsei saabus, oli tuli kustutatud, keegi muu viga saanud ei olnud ja ümbruskonnas tolgendas vaid tavaline punt uudishimulikke ja teisi selliseid, kel endaga midagi paremat peale hakata ei olnud. Nooruke politseiinspektor kummardus lamajat uurima, siis vangutas lootusetult pead ja ajas end uuesti sirgu. «Kes teda puutunud on?» küsis ta sealsamas uksel tammuvalt ja närviliselt

Sadas peenikest septembrilõpu uduvihma, mis torkis madalas alusmetsas kahlavaid mehi ja pani nad õlgu väristama. Jõu säästmiseks kõnniti hanereas, hoides üksteisega mõõdukat vahet. Liikumine toimus peaaegu hääletult, sest jalaasted sumbusid luitunud mustikaväätides ja samblikus. Aeg- ajalt võis kuulda vaikset kirumist, kui mõni veelookas puuoks oma laadungi möödujale krae vahele sahmatas. Viimaks nad peatusid, kogunedes grupijuhi märguande peale vanasse sammaldunud pommikraatrisse plaani pidama. Viis meest silmitsesid taskulambi valgel suurt kilekattes kaarti, mõõtkavas ja detailides mis

Diobolus superior qui homo est «Moto Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus säilitatava tundmatu autori teosest» Vend Rus oli tulnud Esrumi kloostrisse ühel tuulisel septembripäeval seksti ajal, mil mungad parasjagu esimest einet võtsid. Ta tuli jalgsi, lõunast, järve ja Graestvedi poolt, üle kuppelmaastiku, suur, mehine kogu pikas kulunud ürbis, jalad kammitsetud räbaldunud sandaalidesse ja ilmatuma suur nurgeline kott üle õla; koputas väärikalt, ent paluvalt väravale ja jäi ootama, kuni keegi tema jaoks aega leiab. Tsellaarius Heicko käskis ta sisse lasta, kuulas ära, mis oli mehel öelda ja

Päike läks looja. Pikad varjud näisid läbi metsa hiilivat. Ma märkasin hilisuvise päeva saatuslikus loojanguvalguses rada, mis lookles võimsate puude vahel metsasügavusse. Võpatasin ja kiikasin kartlikult üle õla. Miilid lahutasid mind eelmisest külast... miilid lahutasid mind ka järgmisest. Rajale astudes vaatasin vasakule ja paremale ning kohemaid vaatasin ka seljataha. Ma seisatasin järsult ja haarasin rapiiri järele, kui oksa praksumine andis märku mõne väikese looma liikumisest. Kui see oli loom? Aga rada lookles vaid edasi ja minul tuli seda mööda astuda, sest polnud tõesti mingit muud

Lagunegu tee mu sammude taga. Olgu tuul sind pilbasteks rüüstamas, põletagu päike su fassaadid, uputagu ränk vihm su põllud. Ja et me eal enam ei kohtuks, löögu sind saatan puruks oma rusika jõuga. Rada oli lihtsalt jõle. Kaks sügavat rattaroobast ja nende vahel kitsas umbrohuriba. Moodustis lirtsus öise vihma järel porist ning suundus allamäge. Ideaalsed tingimused kukulinnustuda. Leedal ja Sellal, ehkki seljakottide all küürus ning jalgsimatkast väsinud, oli õnnestunud senini püsti jääda. Bussipeatusest lahutas neid juba kolm kilomeetrit kõndimist mööda suure porikonsentratsiooniga

Kuu, tähed, sputnikud ja komeedid -- tänud selle eest, et suudate vaadata probleeme nii üleolevalt ja helgelt. Inimlikult lootustandvalt. Mees lebas kõhuli sügisasfaltil ja uuris pingsalt maapinda. Tegelikult oli ta kohustatud seda tegema, kuna ta lihtsalt oli kukkunud -- ilma, et ta seda oleks tahtnud. Tumedal maanteel, millel ta parasjagu lebaskles, oli ka paar üksikut lompi. Kõik nad sirasid tänavalaternate valguses ja lõid omapärase öise virr-varri. Mehele pakkus ninaesine lomp enim huvi. Tegemist oli vereloiguga, mis aina kasvas, tänuks mehe ninasõõrmeile, kust lakkamatult tilkus midagi

Pitekantroopused olid noormeest varitsenud kohe pärast lennukimootori seiskamist. Tundmata raha mõistet, ihkasid nad mõistuseta harakatena ta kaelas rippunud kuldmedaljoni. Hurbal võis seda oma täku seljast näha, kuna lamava kogu kõrval kõrbeliival vedeles paar küütlevat, barbaarsete käppade läbi jõhkralt purustatud ketilüli. Jõudnud reetlikult võidetud aadlikust umbes viie meetri kaugusele, pidas jalastunud ratsanik ellujäämisšanssi pea olematuks. Ka Kontinendi suurimad võlurid poleks suutnud reinkarneerida meest, kelle nõrgukest kukalt oli tabanud pitekantroobi kivikirves. Needes jumalaid

N. linnakesse käis Müürisadamast vana buss korra päevas. Kogu sõidu ajal polnud päike end kordagi näidanud ning iga kord, kui taevasse vaatasin, võisin näha vaid hallide pilvelaamade piirjooni nihkumas tugeva tuule tõukel, mitte kordagi aga ei õnnestnunud mul olla tunnistajaks muutusele selle nukra taeva värvides. Juba Müürisadamas olin näinud, kuidas öö saabudes läks kõik sujuvalt hämaramaks, kuni mind ümbritses pilkane pimedus; hommik seevastu oli pikaldane tulema ning võttis kaua aega, enne kui vaevumärgatavast hahetusest hall päevavalgus sai. Praegu oli jälle õhtu ja siin- seal surus udu