Otsing

Esimene värav avanes kuumal 6. juulil kell 16.15 Moskva kesklinnas Novõi Arbatil ja sellest tulvas esile mongolite hord, mis seiskas liikluse, trampis enamiku jalakäijaid kapjade all sodiks, raius ülejäänud ogara huilgamise saatel tükkideks ning valgus järjest tiheneva massina kõrvaltänavaisse. Tigedad nässakad stepiratsud lõid summa takerdunud mootorsõidukeid nähes perutama ja tõusid tagajalgadele, libastudes asfaldil lainetavates vereloikudes. Kui värav, nagu seda hiljem nimetama hakati -- mõnekümnemeetrise läbimõõduga tuunjas ovaal -, viie-kuue minuti möödudes sama ootamatult haihtus, oli

Arvustus Janusz A. Grinewski «Grottaferrata palimpsestile» Mis oli päriselt? Ma ei ole kunagi ajalugu õppinud. Olen ainult omal käel ajaloolisi ja populaarteaduslikke teoseid lugenud. Sellegipoolest usun ma, et tunnen ajalugu paremini kui keskmine inimene ja ka paremini kui keskmine ulmefänn -- loomulikult halvemini keskmisest ajaloolasest. Minu teadmistest jäi väheks, et mõista, kumma juhuga on «Grottaferrata palimpsestis» (edaspidi teoses) tegemist: kas saabus ajarändur meie olevikust või tulevikust ja muutis ajaloo praegusest erinevaks või saabus ajarändur mingist alternatiivajaloost ja

Seal ta seisis... Tema pilk oli suunatud kaugustesse, nagu sooviks ta vaadata kaugemale kui silmapiir lubab. Tema tühi pilk tabas eemal lendavat draakonit. Hetkeks tundus nagu ta oleks veidikene naeratanud... ei see oli vaid eksitus... tema pilgus oli vaid tühjus, kuid siiski tungis see nii sügavale draakoni hinge, et viimane lausa tajus seda. Lohe hakkas jälgijat otsima, kuigi ta ei märkanud teda, kuna vahemaa oli liiga suur. Peale mõneajast otsimist leidis lohe lõpuks jälgja ülesse. Draakon kogus hoogu ja lähenes Talle. Kuid isegi raevuka draakoni lähenemine ei hirmutanud teda... Ta seisis

Kui sõita Petserist kuskil 18 kilomeetrit Irboska poole, jääb vasakule poole teed väike külake, millele on nimeks pandud Pokoldova. Maanteelt seda näha ei ole, sest vahepeal on veel niit, metsaviirg ja maaliline org, mille põhjas voolab ojake. Oru serval lamavad madalad taluhooned, mis oma eakusest hoolimata meenutavad mõnusaid nukumaju. Ennevanasti käisin ma üsna sageli Pokoldovas, et pere ja vanavanematega suvitada. Meie maja asus teekäänaku juures ning kuulus kunagi vanavanaemale ja -isale, kui need veel elasid, kuid peale mõne mesipere polnud seal enam ainsatki hingelist. Terve küla

Veidralt kõveraks käändunud laip lamas ukse lähedal vahekäigus. Kõigepealt oli süttinud tulekahju, raamatukogu oli külastajatest tühjaks tehtud ning ringitrampivad tuletõrjujad olid laiba leidnud. Selleks ajaks, kui politsei saabus, oli tuli kustutatud, keegi muu viga saanud ei olnud ja ümbruskonnas tolgendas vaid tavaline punt uudishimulikke ja teisi selliseid, kel endaga midagi paremat peale hakata ei olnud. Nooruke politseiinspektor kummardus lamajat uurima, siis vangutas lootusetult pead ja ajas end uuesti sirgu. «Kes teda puutunud on?» küsis ta sealsamas uksel tammuvalt ja närviliselt

Sadas peenikest septembrilõpu uduvihma, mis torkis madalas alusmetsas kahlavaid mehi ja pani nad õlgu väristama. Jõu säästmiseks kõnniti hanereas, hoides üksteisega mõõdukat vahet. Liikumine toimus peaaegu hääletult, sest jalaasted sumbusid luitunud mustikaväätides ja samblikus. Aeg- ajalt võis kuulda vaikset kirumist, kui mõni veelookas puuoks oma laadungi möödujale krae vahele sahmatas. Viimaks nad peatusid, kogunedes grupijuhi märguande peale vanasse sammaldunud pommikraatrisse plaani pidama. Viis meest silmitsesid taskulambi valgel suurt kilekattes kaarti, mõõtkavas ja detailides mis

Diobolus superior qui homo est «Moto Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus säilitatava tundmatu autori teosest» Vend Rus oli tulnud Esrumi kloostrisse ühel tuulisel septembripäeval seksti ajal, mil mungad parasjagu esimest einet võtsid. Ta tuli jalgsi, lõunast, järve ja Graestvedi poolt, üle kuppelmaastiku, suur, mehine kogu pikas kulunud ürbis, jalad kammitsetud räbaldunud sandaalidesse ja ilmatuma suur nurgeline kott üle õla; koputas väärikalt, ent paluvalt väravale ja jäi ootama, kuni keegi tema jaoks aega leiab. Tsellaarius Heicko käskis ta sisse lasta, kuulas ära, mis oli mehel öelda ja

Päike läks looja. Pikad varjud näisid läbi metsa hiilivat. Ma märkasin hilisuvise päeva saatuslikus loojanguvalguses rada, mis lookles võimsate puude vahel metsasügavusse. Võpatasin ja kiikasin kartlikult üle õla. Miilid lahutasid mind eelmisest külast... miilid lahutasid mind ka järgmisest. Rajale astudes vaatasin vasakule ja paremale ning kohemaid vaatasin ka seljataha. Ma seisatasin järsult ja haarasin rapiiri järele, kui oksa praksumine andis märku mõne väikese looma liikumisest. Kui see oli loom? Aga rada lookles vaid edasi ja minul tuli seda mööda astuda, sest polnud tõesti mingit muud

Lagunegu tee mu sammude taga. Olgu tuul sind pilbasteks rüüstamas, põletagu päike su fassaadid, uputagu ränk vihm su põllud. Ja et me eal enam ei kohtuks, löögu sind saatan puruks oma rusika jõuga. Rada oli lihtsalt jõle. Kaks sügavat rattaroobast ja nende vahel kitsas umbrohuriba. Moodustis lirtsus öise vihma järel porist ning suundus allamäge. Ideaalsed tingimused kukulinnustuda. Leedal ja Sellal, ehkki seljakottide all küürus ning jalgsimatkast väsinud, oli õnnestunud senini püsti jääda. Bussipeatusest lahutas neid juba kolm kilomeetrit kõndimist mööda suure porikonsentratsiooniga