Otsing

Terve Tallinn mattus lumme. Mitte keegi polnud märganud selle tulekut, kuid ometi, see oli kohal. Tuhanded, miljonid jääkristallid, olles ühinenud sala-pärases paaritamisrituaalis, tantsisklesid mänglevalt vinguvas põhjatuules. Üksikud kõledad puud haarasid otse lennult iga väiksemagi helbe ja riietasid end piduehteisse. See oli süütuse maagiline puhtus, mille järgi kogu linn igat-ses. Lumi vaid palsameeris lahtised haavad, kuid paranemine oli nüüdseks juba välistatud. Martin istus «Estonia» teatrimaja trepil ja ootas. Tal polnud aimugi, keda, mida või miks, kuid miski tema südames käskis seal

I peatükk Kõik kohalviibijad käisid kordamööda kuninga krooni kallal, kivikesed käes. Kardinal kahtles, katsudes kaelas kõlkuvat Kristuse kuju. Kuningas Gotthard, kroon käes, kõõritas kardinali kurjalt. Kardinal kõhkles, kuid kõndis kuningani, kergitas kämbla, kukutades kivist kuulikese krooni. «Kõik,» kinnitas kuningas. «Kohe kontrollime.» Kuningas keeras krooni kummuli. Kuulikesed kõrisesid kenasti, kui kukkusid kullast kandikule. Kõik kummardusid kandiku kohale. Musti kuulikesi oli palju. Valgeid oli üks... kaks... kolm... neli... viis... kuus. «Ettepanek on tagasi lükatud häältega 9:6,»

Pühendatud Margusele, suurimale sõbrale ja parimale skeptik-realistist liitlasele, keda leida võib. Mehaaniline torumees Hanits elas kvartal Lagritsast kaugemal. Kevad kvartalis sulas talvest välja kiiresti ja enne kui keegi keelata jõudis, hakkasid kaagid tänavatel sigadusi korda saatma. Oma mürgise suhtumisega vihkasid nad kõike ümbritsevat ja selle ilu, protesteerisid selle vastu jalahoopidega, piki tänavat kisendamise ja rahumeelsete inimeste tüütamisega. Nagu suur kombain võisid nad mõne hetkega tänavast üle käies selle haledaks tühermaaks muuta. Hanits hoidis neist heaga eemale, ta

On olemas lõputult palju õpetusi, mida algajatele autoritele jagatakse. Paraku jääb vahel mulje, et needsinased algajad pole neid leidnud -- või pole tahtnudki leida. Mul pole vähimatki kavatsust miskit kirjandusõpetuse algkursust korraldada. Lihtsalt juhuks, kui mõni «Algernoni» võimalikest autoritest tõepoolest ei peaks alljärgnevaga kursis olema... Juttu hoiab koos nn. narratiiv. Võib ju vastu vaielda, vihjata postmodernismile, narratiivi puudumisele peavoolu kirjanduses jne. Kirjanduse peavool saab narratiivi puudumist lubada, sest reaalsest tänapäevasest maailmast lähtuva jutu puhul on

«Tere õhtust. Minu nimi on Calda Bealne ja tänane uudisteprogramm alustab. Kõigepealt käsitleme oma saates viimastel päevadel üha enam kõlapinda leidnud teemat. Nimelt avaldati kaks päeva tagasi Jumaliku Pressibüroo ametlik teade peatselt saabuva maailmalõpu kohta. Kordame nüüd seda veel televaatajale meeldetuletuseks.» Jumalik Pressibüroo 17 734 459 002. a. P.S.P. LUGUPEETUD INIMKOND LUBAGE MEIL TEILE TEATADA, KALLID INIMESED, ET KÄESOLEVAST HETKEST ALATES MÕNE PÄEVA JOOKSUL TOIMUB MAAILMALÕPP. PRESSIBÜROO LOODAB TÄPSEMA AJAKAVA AVALDADA EDASPIDI, KUI SEE VÕIMALIKUKS PEAKS OSUTUMA. PALUME

Mic sõitis järjekordset tuuri mööda linnatänavaid, mis moodustasid keeruka labürindi sellele, kellel polnud kaasas Ariadne lõnga, või kes lihtsalt ei tundnud neid tänavaid läbi ja lõhki nagu Mic. Tuul puhus tunneliefekti ja Mici HMR-I kiiruse tõttu suure hooga vastu nägu, aga Micile meeldis see. Mici tuju oli kahtlemata üle keskmise hea. Ta oli just võitnud võidusõidu Thuriga, kauaaegse Bronnori linnaosa sõidumeistriga, ning nüüd võis vabamalt sõita, nautlevalt. Elu oli ilus! Järgmisel hetkel enam polnud! Keegi jultunud tüüp, igavene elukaniru selline, söandas oma HMR- iga Micist, kes

Tüdruk pöördus minekule. Tema habraste veidi kergitatud õlanukkide vahele mahtus kogu maailma raskus ja kergus ühekorraga. Seisin ja vaatasin talle järele, ning mulle tundus, et maailm lahkub minu juurest koos temaga... Mulle jääb ainult öö, selle sügavus ja varjud ilma valguskiireta, ilma kuuta, mille poole oma igatsust ulguda. Ei. Isegi ööd ei jää. Öö lahkub minust selle tüdruku silmades, mille varjatud saladusi ma korraks lugesin. Mulle jääb tühjus. See tühjus, millega elada iga jumala päeva tundetumana kui ükski masin, sest minnes võttis tüdruk koos kõige muuga kaasa ka minu õiguse murduda

MeYu süsteem, Ge, põhjapolaarala, Gadilamaa. Li nägi silme ees helendust. Ta oli kartnud surma, sest polaaröö oli neelanud rohtlakatte ka enne teda. Iga õhtu võis olla viimane, Ge talv ei tundnud halastust. Kas see oli lõpuks käes? Kõik oli harjumuspärane: hingeõhk otsis teed lumevaiba pinnale, saledad jalad olid külmast kanged. Aga kummaliselt valge ja vaikne oli. Alati oli vihisenud tuisk ja allpool silmapiiri hõljuv MeYu andis keskpäeval vaid kerget hämarust läbi pilvevaiba. Sellistel öödel magas rohtlakattide hõim puntras koos, et sooja saada, ent Li kaotas kaaslased tuisu käes silmist. Ta