Otsing

19 ja homme

Ma olen 19. Ma laman põrandal koos kahe albiinost tiigrikutsikaga. Võiks lausa ütelda, et me oleme nagu ühest perekonnast, pärit sealt, kus meid kunagi lademetes ringi liikus. Õigemini siis me sugulussidemetes polnud, aga siin, selles masendavalt esemetevaeses keskkonnas, nende masendavalt läbipaistmatute klaaside taga, võin ma ennast ka nende sugulaseks nimetada. Sellel on ainult üks tagamaa. Siis ma ei tunne ennast nii pagama moodi pookena. Ilmselt pole midagi ebanormaalset selles, kui ollakse 19. Aga sel juhul peaks sul kenasti ka ülejäänud 18 sünnipäeva meeles mõlkuma. No vähemalt osa

Hauakivi

1. Ühe väikelinna kõrvalisel tänaval asuva ühekorruselise maja uks kääksatas. Vanaldane naine, kes sealt sisse astus, libistas sõrmedega üle roheliseks värvitud välisplangutuse, viivitles hetke ja kadus koridori rõskesse hämarusse. Hetk hiljem sulgus ta järel uks, siis oli kuulda võtme keeramist lukuaugus. Juba õrnalt võimust võttev videvik värvis taeva punakaks, tuulevaikus andis teistelegi majadele, kuuridele ja koeraputkadele iseäraliku tardunud ja elutu ilme. Mahatallatud ja kidura muruga hoovis oli näha korratult kõrguvaid osaliselt lihvitud, kuid rohkem lihtsalt konarlikke ja vormituid

Veebruar 2003

Eesti ulmefännile ei vaja «Algernon» ilmselt tutvustamist, siia esmakordselt sattunule või ulmekaugele huvilisele selgituseks, et novembris 1998 ilmumist alustanud võrguajakiri avaldab eesti autorite loomingut, maailma ulmekirjanduse paremikku kuuluvate juttude tõlkeid, mitmesuguseid artikleid ning kõikvõimalikke ulmega seonduvaid uudiseid. Lisaks on kõigil ajakirja lugejail võimalus kirjaveerus ükskõik millisel ulmega seonduval teemal sõna võtta, teistele kirjutajatele vastu vaielda või siis lihtsalt «Algernoni» kohta oma arvamust avaldada.

Jaanuar 2003

Eesti ulmefännile ei vaja «Algernon» ilmselt tutvustamist, siia esmakordselt sattunule või ulmekaugele huvilisele selgituseks, et novembris 1998 ilmumist alustanud võrguajakiri avaldab eesti autorite loomingut, maailma ulmekirjanduse paremikku kuuluvate juttude tõlkeid, mitmesuguseid artikleid ning kõikvõimalikke ulmega seonduvaid uudiseid. Lisaks on kõigil ajakirja lugejail võimalus kirjaveerus ükskõik millisel ulmega seonduval teemal sõna võtta, teistele kirjutajatele vastu vaielda või siis lihtsalt «Algernoni» kohta oma arvamust avaldada.

Öine nägemus

Krobelise tahvli ees seisis Koorg ja sehkendas midagi söepulgaga. Oma kritselduse valmis saanud, valmistus ta käsi puhtaks pühkides pöörduma juba omavahel lobisema hakanud kuulajate poole. Kostus isegi mõningaid naeruturtsatusi, mida osa suurenenud vastutustundega sealviibijaid kulmu kortsutama pani. Koorg pöördus ja lasi pilgul ringi käia. Tema paksu võidunud juuksepahmaka ja suurte kulmude all pilkuvad silmad vaatasid rahulikult, kuid neis paistis ärritus. Nii mõnigi oli omavahelist vestlust jätkanud ja ei pannud Koorgi tähelegi. «Mehed!!» karjus ta äkki. Vestluse sumin kostus veel sekundi

Võluri saatus

Tume ja hall oli maa. Ehkki kolm valitsejat olid juba Võluri poolt hävitatud ei tundunud lootust märgatavalt rohkem olevat. Kaks, tasandike isand ja soode isand, nemad olid ikka veel elus. Mitte väga heas seisukorras, seda küll. Kummalgi oli neid kaitsmas veel viimane rüütel, Valge rüütel ja Must rüütel, kes olid küll tugevad, üksteise vastu võitmatud. Ent kas nad suudavad Võlurile midagi teha? Nende isandad uskusid, et suudavad. Must rüütel Ta väljus soodest, valge kilbiga must rüütel. Ta oli viimane, viimane neljast rüütlist, kes kord olid Sooisanda poolt loodud. Ta oli viimane kõigist, kes

Saak

Valge furgoon keeras suurelt teelt ära. Sotsiaalametis töötava juhi kõrval istus brünett naine, kes vaatas aknast välja. Marianni ees avanes vaade külale. Peagi keeras auto majade vahele, mis ei asetsenud väga tihedasti koos. Mitmegi maja juures oli lisaks aiale kartulimaa. Ühe maja taga oli põllulapp, kus kasvas kõrge umbrohi. Kasvas otsekui märk, et kartuleid polnud seal mitu aastat olnud. Masin keeras sellesse aeda. Vanatädi majal oli kaks korrust ja veranda. Värv seinalaudadel oli luitunud mälestus hiilgeaegadest. Mariann ei vaadelnud seda kaua. Sotsiaaltöötaja avas koputamata ukse

Herilase laul

«Nojah, minu poolest saada kasvõi maasikatesse,» ütles Bet-Ha??amaim veidi ärritunult, »Peaasi, et nad õunad rahule jätavad.» (Potiäss) 1. Poiss hakkas tüdrukut armastama. Et tüdrukul selle vastu midagi ei olnud, olid nad natuke aega õnnelikud. Siiski oli vähemalt poisi jaoks lühike õndsusperiood täidetud närvilisest kahtlemisest ja tungivast vajadusest end tüdruku silmis voodis tõestada. Nende armastuse aeg oli kummaline: see oli segu porisest talvest, jäisest, hooti rahetavast sügisest, külmast ning vihmasest suvest ja hilinevast kevadest. Muide, võimalik, et poiss tahtis end tõestada

Detsember 2002

Eesti ulmefännile ei vaja «Algernon» ilmselt tutvustamist, siia esmakordselt sattunule või ulmekaugele huvilisele selgituseks, et novembris 1998 ilmumist alustanud võrguajakiri avaldab eesti autorite loomingut, maailma ulmekirjanduse paremikku kuuluvate juttude tõlkeid, mitmesuguseid artikleid ning kõikvõimalikke ulmega seonduvaid uudiseid. Lisaks on kõigil ajakirja lugejail võimalus kirjaveerus ükskõik millisel ulmega seonduval teemal sõna võtta, teistele kirjutajatele vastu vaielda või siis lihtsalt «Algernoni» kohta oma arvamust avaldada.

Ratsanik ja värav

Valge udu, all lesimas purpurikarva maa, ülal hajumas rohekat tooni taevas. Vaikus, mille sarnast lauskmaa kohal oodata ei oskaks. Tuuletu atmosfäär. Valge udu.* Hiiud, hõljumas udus. Õhkõrnad, hõljuvad, kerged. Nende tuulest viidud jätked ulatumas alla, puutudes punast maad, et seejärel anda hiiule suund tähtede suunas rohekas taevas. Tõusvad ja langevad hiiud, triivivad olendid.* Aino ärkas. Silme ees olid ikka veel udus hõljuvad hiiud, sees üheaegselt nii ehmatus kui täiuslik rahu. Kahevahel olek. Olematus ja äkitselt sisse löönud olemine, oma keha, kõveras teki all, kõval asemel